neljapäev, 12. detsember 2019

Põgenemisktase



Põgenemiskatse.
Tõlkinud Ralf Toming ja Hardi Tiidus.
Eesti Raamat.
1965. 360lk.

Et  teaduslik fantastika (TF) mulle natukene huvi pakub, siis lugesin ka  seda raamatut. Tegemist on kogumikuga, mis koondab kokku kuus juttu  seitsmelt autorilt. Aastaarv tegi mind küll alguses punapropaganda  suhtes pisut ettevaatlikuks, vene keeles ilmus ta veel varem (1962), aga  kõige hullem ei olnudki, kannatasin ära. Eks asi on selleski, et pärast  Abram Palei "Planeediavarusse" lugemist sain juba aru, et kui enam  hullemkas minna ei saa, põhjas on ära käidud, no siis edasi lihtsalt  peab paremaks minema.  Ja läks ka.

"Põgenemisktase" Arkadi ja Boriss Strugatski. Kaks sõpra kohtavad  ei-tea-kuskohast-ilmunud-tüüpi, kellel on vaja pakku pääseda. Algab lend  asustamata planeedile, mis ei olegi nii väga asustamata. Tagasi maale  küll jõutakse kolmekesi, kuid too võõras tüüp kaob jälle justkui  minevikku.

Ma küll pole palju neid vendi lugenud, aga siin on  midagi, mida neilt poleks ka osanud oodata, allegooria natsismi  aadressil, aga miks mitte. Kvaliteedimärk vene TFs nad on ja selles  pettuma ei pidanud. Heas mõttes kummaline ning hoogne jutt.

"Kangelastegu" Anatoli  Dneprov. See on üks katastroofilugu sellest, kui päikese ette ilmub  kosmosest pilv, temperatuur Maal hakkab tõusma ja leidub ainult üks  inimene, kes suudab olukorra lahendada. Paraku peab too kangelane minema  enne maalaste päästmist operatsioonile, et avalduks tema võimekus  teadlasena. Ja teadlase naine kardab, et kaotab oma abikaasa  operatsiooni käigus. Kuid lõppeb kõik nii, nagu peab, hästi.

Üks  üsna keskpärane jutt siin raamatus. Kohe Strugatskite järele paigutada  just see teks... See on midagi sarnast, kui nt minna kontserdile, kus  pärast Pink Floydi tuleb lavale Green Day. Kuigi jutu mõte oli  kiiduväärt. Teadlaste töö ei pea olema ainult külmkapi suuruste arvutite  taga nokitsemine. Sellega, et peategelasel on pruut, kes teda koju  ootab, lisas Dneprov loole mõningast inimsuse mõõdet. Aga jutt!? Kahju  küll, aga jutt kannatab harvaesineva nõrkuse all - ta on aldis  unustamisele, meelde ei jää. Katastroofiga peaks ometi kaasnema traagika  või siis paanika, aga siin lahenes kõik kuidagi lihtsalt, möödaminnes  ja kergelt.

"995. pühak" Juri Tsvetkov.  Taevast kukub meteoriiditükk, mis hakkab oma elu elama. Esimesena  avastab euroopiumi isa Krollitsias, kes ise ka hakkab muutuma, aga seda  avastatakse alles mitu sajandit hiljem, kui maa seest leitakse metallist  kuju.

Kui enamasti läheb TF kaugele tulevikku, siis siin  jutus minnakse hoopis minevikku ja hakatakse oleviku poole liikuma. Ja  peale selle, et jutt on jumalavallatu, Giordano Bruno eluajal oleks  selle eest tuleriidale saadetud, on see kõige naljakam lugu siin  raamatus.

"Glegid" Ariadna Gromova. Tundmatul  planeedil leiab Talanovi meeskond jälgi võõrast tsivilisatsioonist. Seal on linn, aga see on hüljatud. Ühtäkki hakkab meeskonnas levima ohtlik  viirus (skafander rebenes). Kui nimetult planeedilt leitakse viimased  ellujäänud kohalikud, saadakse saladusele jälile, et kes seal elavad ja mis juhtus.

Hea lugu, aga lõpp jäi puudu. Ega tal  algust ka polnud. Ei olnud nii, et seilatakse mööda kosmost, saadakse  signaal, mille suunas lennatakse. Algas juba nimetul planeedil ja lõpus  ei lennatudki sealt enam ära. Lõpu pidi ise juurde mõtlema. Kuid see  eest oli keskmine osa üle keskmise, tekkis pilt omaette maailmast. Minna  tühja võõrasse linna, ronida linnaalustesse käikudesse, neil ei olnud  isegi relvi. Mul hakkas filmi "Alien" osa 1. ja 2. vaimusilmas juba jooksma, korraks oli pisut õudne. Aga vene TFs ei ole alati pahasid  pahalasi, võõras on hoopis sõbralik. Tasub mainida, et Gromova on ainus  naisautor selles kogumikus. Olgu muidu kuidas on, aga vähemalt  Tööpunalipu ordeni on ta küll välja teeninud.

"Tšungri suurpäev" Anatoli  Glebov. Planeedil Marss on täiesti toimiv ühiskond, kes avastab ühel  päeval, et naabrid Maalt plaanivad külla tulla. Viimases lootuses peab  nende pealik korraliku kõne, milles saab nahutada isegi Jefremov, et  isegi tema.

Kogu jutt ongi üks suur kõne. Väike satiir või  nöökamine venelaste suunas, oli-oli. Tegelikult rääkis Glebov täitsa  huvitavast asjast. Ta seadis kahtluse alla väite, et kui kohtutakse  maavälise tsivilisatsiooniga, siis ei pruugi need "tulnukad" olla üldse  rohelisse kostümeeritud inimesed, vaid välja näha sootuks isemoodi. Ja  tema marslased olid nt sipelgad. Jutuna kippus venima, aga vähemalt ei  läinud kantseliidiks üle.

"Rändur ja aeg" Gennadi Gor.  Minajutustaja laseb end kolmesajaks aastaks külmutada, et jõuaks ära  oodata pikemale kosmoselennule suundunud abikaasa. Jutt kulgebki kahel  tasandil, minevikus, kuhu jäid maha omaksed, ja tulevikus, kus on  asustatud lähimad planeedid.

Gor on Strugatsite kõrval ainus autor, kellelt olen ka varem ühe lühijutu  (Võlubarett) lugenud. Kuid siin on ta kirjutanud juba lühiromaani, mille  oleks ka eraldi raamatuna saanud avaldada. "Rändur ja aeg" ei ole lugu,  mis pakub välku ja pauku. Juba tempo on pikaldane. Oma tegumoelt erineb  ta teistest tunduvalt. Teolt on ta prosaist, moelt lüürik, nii võiks  teda ehk iseloomustada. Pikad heietused võtavad ohtralt lehekülgi, sekka  lisatakse juba värsse. Üsna kurb jutt, aga lõppes siiski lootusrikkalt.  Põhiteema on aja ja ruumi ületamine. Kas igavene elu on mõistlik ja  võimalik? Gor ei ütle seda otse, kuid pigem kaldub nõustuma, et inimene  kuulub oma aeg-ruumi.

Eks seda võib kogu  raamatu kohta ka öelda, et ta jääb oma ajastut peegeldama. Kuigi suuri  ootusi ma siin hellitama ei hakanud, sain siiski nii üllatuda kui  nõutult õlgu kehitada, et kui erinevad võivad autorid ikka olla. Aga eks  see ühe antoloogia varjatud mõte ongi - näidata kirjasõna  eripalgelisust. Ja mis ridade vahelt veel heameelt valmistas, oli see,  et punaplagu on osaliselt klaasi taha vitriini pandud, kippuski teine  juba segama.

BAAS

laupäev, 7. detsember 2019

Abram Palei. Planeediavarusse.



Abram Palei.
Planeediavarusse.
Tõlkinud Ralf Toming.
Eesti Raamat.
1971. 216lk.

Pärast mitmeid ekspeditsioone Veenusele hakkab grupp asjaosalisi tegelema selle taevakeha alistamisega. Sündmustik on viidud tulevikku, kui rahvaarv küünib juba 18 miljardini, Sahhaara kõrbe on ehitatud linn ja riike peale ühe enam pole. Et siis selline kergelt punakas tulevikunägemus on siia kaantevahele kirjutatud.

Raamatuna ei saa seda pidada just kõige paremaks oma kategoorias. Eesõnas öeldakse, et see on kirjutatud vastukaaluks „Läänes” levivatele nn antiutoopiatele. Väikese vastulöögi autor muidugi annab, aga see teostus... Kui nüüd aus olla, siis näikse, et pateetikaga pingutas ta küll pisut üle. Aga mis ma siin ikka kriban, üks näide ilmestab seda ehk rohkem:

”Nad vaatasid vaikides tähelepanelikult teineteisele otsa. Eritomo nägi tütarlapse elavat, kirgast nägu, mille põhitooniks oli elurõõm. Kuidas sobib see kokku tolle piiritu meeleheitega? Sobib. Mitte kõik ei ole inimeses lihtne ja järjekindel. Jah, nüüd näib see arusaadavaks muutuvat. See õnn ja see mure pärinevad ühest ja samast allikast. Kirglik janu elu ning helgete saavutuste järele – ja ületamatu tõke, taltsutamatu püüd purustada see iga hinna eest! Kas see õnnestub? Kas kõlab kunagi kõike lahendav akord? Eritomo oleks tahtnud kõiki endasse tulvavaid mõtteid ja tundeid sõnades väljendada, kuid ei suutnud seda. Ta võttis seinalt viiuli, surus selle vastu õlga ja haaras poogna.” (lk82)

Ja sellises laadis lasti algusest lõpuni. Kuidagi puiseks jäi see tekst. Aga ma ei saa ka öelda, et lugemismulje poleks üle kroonlinna nulli kordagi kerkinud. Oli ka selliseid momente, kus tekkis isegi väike hirm, kui Veenusel need seened ründasid ja koopas keegi elas. Nii et midagi ikka oli ka, aga üldiselt jäi lahjaks. Sellise optimismiga kohtumist ma küll ei kahetse, kuid teist korda enam lugema ei hakkaks.


BAAS

Goodreads

kolmapäev, 4. detsember 2019

Ivan Jefremov. Andromeeda udukogu.




Ivan Jefremov.
Andromeeda udukogu.
Tõlkinud Rene Shubbe.
Eesti Riiklik Kirjastus.
1962. 320lk.

Raamat räägib sellest, et igaüks võib unistada. Kuid Ivan Antonovitš Jefremovi (1908 – 1972) kui julge unistaja sule all võttis teaduslik fantastika kujutamine üsna iseäraliku suuna. Kogu tegevus on viidud kaugesse tulevikku, kus aastaarve enam ei nimetata, mainitakse vaid ajastuid. Seega on kätte jõudnud nn Suure Ringi ajastu, suheldakse inimese sarnaste kaaslastega lähikosmosest. Ja näiteks Einstein on pelgalt antiikaja teadlane. Kommunistlik utoopia ise terendab siit raamatust vastu. Tasalülitamine oli nii suur, et kogu maailmas räägiti ainult ühte keelt. Tahaks kohe küsida, et kas päriselt ka pidi kommunism nii kaugele minema? Aga meenub, et õige, see on ju fantastika žanr. Vastukaaluks on möödas sõjad, nälg, haigused ja pikenenud on ka eluiga.

Sündmustik algab siis, kui oma viimaselt luhtunud missioonilt hakkab maale naasma tähelaev "Tantra", pardal 14 liikmeline meeskond, mida juhib Erg Noor. Eksituse tõttu satutakse kuhugi tundmatule planeedile, millelt leitakse peale aastate eest kadunuks kuulutatud teise tähelaeva (Puri) veel üks objekt. Näib, et tegemist oli UFOga. Tundmatu objekt jääb küll lähemalt tuvastamata, aga kaasa võetakse paar... ohtlikku lendavat meduusi.

Teine tegevusliin hargneb lahti maal. Teadlastel õnnestub saada kosmosest signaal, see tuleb lõunataeva tähtkujult, Tuukani Epsilonilt, mis asub üheksakümne parseki kaugusel. Kahjuks selgub, et teade on teele pandud kolmsada aastat tagasi. Et ületada ületamatut vahemaad, luua teise tsivilisatsiooniga kontakt, saavutada valguskiirus, hakkab üks teadlastest, Mven Mass, isekeskis, juhtkonnalt luba saamata katsetama. Katse ebaõnnestub, hukkub neli kaaslast. Rohkem siin millestki olulisest ümberjutustada väga pole, ja kõike ei pea ka ära rääkima.

Üllatas tegelaste valik. Juba nende nimed on väga harjumatud, kui nimetada vaid mõned, siis on need: Erg Noor, Dar Veter, Niiza Krit, Veeda Kong, Mven Mass. Viimane on aafriklane, aga rahvuseid üldiselt ei mainita. Mulle nad tundusid oma üleelusuuruses isegi pisut naiivsevõitu, kuid autor suhtus neisse härdalt. Võib öelda, et kõlas kongi vaskne kumin, kui kirjanik eesriide kõrvale tõmbas ja oma tegelased ükshaaval lavale kutsus. Muidugi ei unustanud Jefremov meelde tuletamast, et oluline ei ole vaid külm mõistus, vaid ka soe süda. Et unistada tasub, kuid mõõdutunnet ei peaks unustama, ilmselgelt on kirjanik maailmaparandaja. Nii nt ütleb Iirimaal asuvas koolis lõpukõnet pidav Evda Nall järgmist (katkend kõnest):

Uue ühiskonna inimese ette kerkis vältimatu vajadus oma soove, tahet ja mõtteid distsiplineerida. See mõistuse ja tahte kasvatamine on praegu igaühele meist niisama kohustuslik kui kehaline kasvatus. Looduse, ühiskonna ja selle ökonoomika seaduste tundmaõppimine on isikliku soovi asendanud mõtestatud teadmisega. Kui me ütleme: „Tahan”, siis mõtleme sellega: „Ma tean, et nii on võimalik.” Muistsed helleenid ütlesid juba tuhandeid aastaid tagasi: metron – ariston, see tähendab: kõige kõrgem on mõõt. Ja meiegi ütleme, et kultuuri aluseks on mõõdutunne kõiges. (lk202)

Lugemismuljet nimetan sedapuhku hoovõtuga kulgemiseks. Kuigi ma pole kunagi kosmoses käinud ega satu sinna ka, ent mis sellest. Praegu toetun neile vähestele andmetele, mis kirjanikelt olen saanud, kas või sellele, et ilmaruumis puudub hõõrdumine ehk liikumist ei takista miski. Selgituseks lisan, et raamatuga tutvudes toimus väike metamorfoos. Diivan, millel istudes tavatsen lugeda, muutus ühtäkki tähelaevaks. Esimesed peatükid andsid piisava kiirenduse, nii et ülejäänud leheküljed sai läbitud juba inertsiga. Kui alguses seda kütet ehk põnevust poleks olnud, oleks lugemine jäänud toppama. Ja ega ma ei kahetse ka, et oma "diivaniga" sattusin Jefremovi planeedi orbiidile mõneks ajaks kaasa tiirlema. Nüüd võin kursi mõne teise teavakeha suunas võtta, planetaarmootorid täisvõimsusele lülitada ning liikuda järgmise kirjaniku gravitatsiooniväljale. Side lõpp.




BAAS

Ulmeseosed

Goodreads


pühapäev, 1. detsember 2019

Ivan Jefremov. Cor Serpentis Mao süda.


Ivan Jefremov. Cor Serpentis Mao süda.
Tõlkinud Harald Joasoon.
Ajalehtede - ajakirjade kirjastus.
LR 1960 nr. 50. 48lk.


Jutustus sellest, kui kosmoselaev "Telluur" kohtub oma missioonil ilmaruumis maavälise tsivilistatsiooni esindajatega. Sündmustik on viidud ebamäärasesse tulevikku, aga niipalju, kui aru võib saada, on Maa peal kadunud klassivahed, s. t. saabunud on kommunism.

Jefremovi jätkab oma unistamist helgest tulevikust. Midagi väga vapustavat lugemisega ei kaasnenud, kuid mind innustab see teema ise - kosmos. Ja sinna ei saa ma midagi parata, selles on mingi magnet. Aga tegelased siin raamatus jäävad kahjuks väga hillitsetuiks. Et see nii on, selle üle kurdavad asjaosalised ühes dialoogis ise samuti:

"Te olete sarnane oma nimega," sosistas Kary. "Mulle on jäänud meelde, et Taina tähendas iidses keeles saladust, mõistlikkust."

"Te valmistate mulle rõõmu," vastas neiu tõsisel ilmel, "mulle on alati tundunud, et saladusi on veel ainult kosmoses, et meie Maal neid enam ei ole. Inimestel pole neid, me kõik oleme lihtsad, selged ja puhtad." (lk13)

Jah, suuremat üldistust on võimatu välja mõelda. Ma ei teagi enam, kumma käega haigutust varjata. No kuhu jääb konflikt, see proosa tuumik? Samas ei saa välistada ka võimalust, et vastandumine oli viidud teisele plaanile.

"Mulle näib, et erinevate planeetide tsivilisatsioonide ajaloos on mingit stiihilist tarkust," ütles Tei Eron põlevi silmi. "Inimkond ei saa kosmost vallutada, kuni ta pole jõudnud kõrgema elukorralduseni, kus puuduvad sõjad, kus iga inimene tunneb suurt vastutustunnet iga teise inimese eest!" (lk28)

Aga kui jätta emotsionaalne mõjuvus ning ideoloogia kõrvale ja lugeda pelgalt tehnilise poole lahendusi, siis jäin küll imestelema, et kas tõesti nõnda saama? Nt on anamesoonlaevad asendatud pulseerivate kosmoselaevadega, millega saavutatakse valguskiirusele läehedane kiirus. Üldse on mõõtkavad seal väga kosmilised, kuid tõsi ta on, et omajagu põnevust ma selles kõiges leidsin. Ja kohtumisest võõra tsivilisatsiooni esindajatega, mis ei ole sugugi vaenulik, jääb ikkagi õhku küsimus: kas kosmoses on veel kuskil elu?

BAAS

Goodreads

laupäev, 23. november 2019

Ivan Jefremov. Viis rumbi.




Ivan Jefremov.
Viis rumbi.
Tõlkinud Eugen Hange.
Ilukirjandus ja kunst.
1946. 152lk.

Ivan Antonovitš Jefremovi kohta loen raamatu sissejuhatusest, et autor oli nii meremees, paleontoloogia profesossor, bioloogiateaduste dokor, mäeinsener, kui ka väsimatu matkaja. Juba iseenesest saab siit oletada, et oleks tekkinud korvamatu kahju, kui tema teadmised ja kogemused poleks trükki pääsenud. Ja kategooriaks raamatul on loomulikult teaduslik fantaasia, aga kuna seda väljendit kirjastamise aegu ei tarvitatud, nagu ka sõna "ulme" polnud veel kasutusele võetud, siis kirjutatakse tiitellehel nende palade kohta - jutte ebatavalisist asjust. Mille kohta võib vaid kaasa noogutada, et mis siin salata, tuleb nõustuda.

Raamat algab siis, kui Teise maailmasõja päevil koguneb Moskvasse endise laevakapteni, Ignati Petrovitš Begunovi, juurde viieliikmeline laudkond seltsimehi kohtumist tähistama. Et koosviibimisel ainult napsust ja piibu popsutamisest väheks jääb, teeb korteriperemees ettepanuke igal külalisel rääkida üks eredam lugu sellest, mida keegi on kunagi kohanud. Nii räägibki igaüks oma loo.

"Kohtamine Tuskarora kohal" on lugu sellest, kui mootorlaev „Komintern” rammis Vaiksel ookeanil ööhämaruses mingit tundmatut objekti. Selles poleks küll midagi iseäralikku olnud, kuid tolles kohas oli vee sügavus kaheksa km... seal all pidi olema juba teine maailm. Pardal kaasa sõitvad tuukrid tegid kindlaks, et otsa sõideti hoopis hukkunud purjelaevale. Välja toodud dokumentidest selgub, et laev eksles sihitult veeavarustel juba 133 aastat ja kandis nime "Püha Anna". Efraim Jesselton, hukkunud laeva kapten suutis aga ammutada ookeanisügavustest haruldaste omadusetega vett, mis on eriti ootamatu leid.

Selle jutu lõpp jäi kuidagi nukraks, et kas nad ei oleks võinud sinna hiljem tagasi minna, või nii. Aga mõnele loole sobibki finaali teatav "lahedamatus", vastasel korral kaoks pinge. Ja kui mehised nad seal kõik ikka olid. Üks kahest mu lemmikjutust siin raamatus.

"Mäevaimude järv". Altai mäestikus uurimisretkel viibiv geoloog saab teada, et üks väike veekogu on õige kummaliste omadustega. Seal nimelt justkui kummitab. Ka kohalike hulgas on Denõ-Deri järvel halb kuulsus. Kuid vapper peategelane lahendab mõistatuse ja toob "tõe" päevavalgele.

Siin sai autor kõige rohkem olla tedlane, loodus sai sedapuhku alistatud. Täitsa hea lugu on, samas tegi nukralt ärevaks. Kas võõras nähtus peab alati jääma seletamatuks? Ei pea. Eks ta mängib ka natukene rahva umbusu peale välja ja see võte töötab.

"Vanade mäetööliste teedel". Peategelane läheb uurima mahajäetud vasekaevandusi ja tutvub viimase pärisorjuseaegse steigeri ehk mäetehnikuga. Koos minnakse maa-alusesse labürinti, kuid nagu ikka tühjades kaevandustes juhtub, seal variseb. Kui kaevandusest väljapääsu otsimise käigus peetakse puhkepause, pajatab vana steiger loo kunagisest kolleegist, kes läks raksu mõisnikuga.

Jutuna jäi kesiseks. Pole midagi parata, mitte iga tekst ei pruugi ajaproovile vastu pidada. Kuid ülesehituselt on see siiski üks omapärasemaid, kasutada lühiproosas raamjutustuse võtet, selle peale annab ikka tulla. Loen, nagu avaks Matrjoška nukke, järgmise sees on järgmine jne. Ning lõpus seotakse veel mõlemad jutuliini otsad pöördega kenasti kokku, hea. Ainult asi on selles, et seda riikigi enam pole, millele kirjanik hümni ümiseb. Mu ootused olid siin muidugi vähe teised. Mis oli ebatavalist selles, et keegi putkas pärisorjuse eest Venemaalt Austraaliasse? Ebatavaline näib pigem see, et 1930ndatel tahtis keegi Nõukogude Liitu tagasi tulla. Võimalik, et trükkipääsemiseks tuli lihtsalt kirjutada ka midagi sellist, milles peegeldub sotsialistlik realism, kes seda enam nii täpselt teab.

"Allergorhoi-horhoi". Gobi kõrbesse suunduv ekspeditsioon kohtub inimtühjal äärealal kahe koletu maoga, kes on kõike muud kui sõbralikud.

Selle loo juured ulatuvad sinna kuhugi Mongoolia folkloori. Koos "Tuskaroraga" parim jutt. On hirmus ja jube, kuid meeldejääv ning painav.

«"Kuualune" paljandmägi". Siin soovis minajutustaja kunagi mustale mandrile minna tegema teaduslikke kaevamisi, sellest ei tulnud aga midagi välja. Nüüd satub ta taigas järjekordsel ekspeditsioonil ootamtule leiule, mis paneb teda uskuma, et tsivilisatsioon on kauges minevikus korraks põiganud ka Ida-Siberis avarustesse.

Jutuna küll hästi kirjutatud, aga keskpärasuse künnis jääb ületamata. Looduskirjelduste pärast tasus siiski lugeda, aga tegelased jäid paraku kaugeks. Kõik nad on kuidagi nii ühte nägu ja tegu. Kuid atmosfäär meenutas natuke Jack Londoni Alaska jutte. Olgu üks katkend ka siin ära toodud:

"Järgmine päev, talvine pööripäev, tõi hea ilma ja veel kangema pakase. Kahvatu taevas seisis meie kohal kõrgena ja selgena. Pääsedes suust sahises väljahingatav õhk kergelt pakase hommiku liikumatus õhus. Hingeaur muutus otsemaid pisimaiks jääkillukesiks. Jääkillukeste hõõrumine üksteise vastu lennu ajal tekitaski iseloomustavat sahinat. See tähendas, et külma oli üle neljakümne viie kraadi." (lk122)

"Viis rumbi" peaks olema kirjaniku debüüt, ja nõnda oli see täitsa huvitav lugemine. Kuigi ma punapropagandat kipun ikka digonaalis lugema, siis Jefremov ei olnud siin väga punane. Patriotismi küll on, aga see ei ole selline, et peaks kohe särgi seljast rebima ja dzotile viskuma. Pigem innustab Jefremov kodumaa avarusi avastama heade kavatsustega. Olgu kuidas on, kuid nt kirjasõna vahendusel millegi avastamise vastu ei ole siinkirjutajal küll vähimatki.

BAAS

teisipäev, 19. november 2019

Charlotte Lii Tipp. Minu Rootsi.






LV 38. Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist.

Charlotte Lii Tipp. Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond? Petrone Print. 2015. 280lk.

On soe septembri algus, kell läheneb viiele, kui astun kiirelt bussi. Libistan sõidukaardi üle validaatori helendava ekraani ning bussijuht noogutab rahulolevalt. Muidugi, kõik on korras, tasuta ühistransport toimib. Valin istekoha bussi tagumises osas, sest sinna tikub vähem reisijaid, ja nii ma töölt koju sõidan - väsinud ja rõõmus. Aga buss on enamasti tühi. Kaks kolm inimest enne mind, teist niipalju tuleb veel peale, kuni jõuan linna. Keskmise ukse juures kohtan juba mitmendat korda viimase kuu jooksul ühte prouat. Mis ta olla võiks? 60+, punases sügismantlis, valged juuksed sinise bareti vahelt turritamas ja pruun õlakott kõrvalistmel laiutamas. Jään hetkeks mõtlema, et kindlasti sõidab ta külla tütrele, et pakkuda hapukat sõstramahla vms. Ja see tema äraolev-küsiv pilk, mis mõistatab, kas ei olegi juba kohal. Loomulikult saan tema eemalviibimise põhjusest aru. Märkan, et ta hoiab oma kõhnade sõrmede vahel raamatut "Minu Rootsi". Järgmisel hetkel kirjutan telefoni "notes booki" vajaliku info, LV punkt ei saa ju jääda täitmata. Poole tunni pärast jõuab buss linna. Raamat kaob kiirelt käekotti, proua kõrvaltänvasse, ja mina lähen oma teed.

Lõpuks jõudsin ka ise selle "Minu Rootsi" lugemiseni, mis oli ikka pikal-pikalt väljalaenutatud. C. L. Tipp on Saaremaa juurtega naine, kes kirjutab oma kogemustest seoses Rootsiga. Gümnaasiumi ajal viibis ta seal 90ndatel aasta vahetusõpilasena, hiljem käis korra lapsehoidjana ja siis läks aastal 2010 koos perega juba sinna elama-töötama. Raamatu kirjutamise ajal on autor Stockholmis ämmaemand. Suurem rõhk ongi sellel, mismoodi üks pere Rootsi kolib, seal end sisse seab ning olustikuga harjub. Lahkumise põhjus ei olnud ainult suurem palk, vaid rahulikum keskkond, ikkagi heaolu ühiskond.

Lugedes jääb mulje, et need rootslased on oma tolerantsusega kohe üli-leebed. Sa ei saa osta loomapoest nt ühte rotti. Loomakaitse seadus ei luba sellist asja, kuna ühel rotil võib üksi olles tekkida stress, pead ostma kaks rotti. Kuidas rootslased ise stressist välja tulevad, see on ka paras oopus. Siis ollakse lausa mitu kuud haiguslehel. Turvalisus on rootslastele väga oluline, kuritegevusest küll otseselt juttu ei tehta, kuid nagu selgub, on kurjamid kolinud krimkadesse. Sedagi põhjustab taaskord: liiga hea elu. Camilla Läckberg pidavat olema väga populaarne, ei oska öelda, pole lugenud.

Üldiselt on " Minu Rootsi" hästi kirjutatud mõnus lugemine. Tekst on küll hoogne, kirjutatud õhinapõhiselt nagu blogipostitus, ent väga arukas ja silmiavardav. Kuid ma ise usun, et eestlane saab kõikjal hakkama, isegi Eestis, sadagu või lund.


Sehkendaja




pühapäev, 17. november 2019

Ljubov Jakõmtšuk. Donbassi aprikoosid



Ljubov Jakõmtšuk.
Donbasssi aprikoosid.
Tõlkinud Mathura.
Allikaäärne.
2019. 80lk.

Ukraina - Venemaa konfliktist ei ole meedias viimasel ajal suuremat kuulda olnud,  kuid usun, et elu läheb Donbassis edasi. Idarindel muutusteta või ka teateid tegelikkusest, nii võiks ju alapealkirjastada sedagi luulekogu, mis sõjakoledustest vestab. Jakõmtšuk on nii ausalt valus kui valutavalt aus, teisiti pole mõtet luuletama hakatagi. 21. sajand, aga, no ma ei tea... milleks sõdida. Luule räägib ise enda eest.

„Võib võtta ükskõik millise sõja, Trooja omast Teise maailmasõjani välja – kollaborante on leidunud kõikjal ja alati. Nii oli Troojas neid, kes alistusid sissetungijatele, nii oli Prantsusmaal kohalikke, kes tegid koostööd natsidega – sellal kui teised moodustasid Hitleri vastast koalitsiooni – ja seda mitte ainult ratsionaalsetel, vaid ka emotsionaalsetel põhjustel, kinkisid nad ju sissetungijatele lilli. Seletasin sõpradele, et asi pole lugansklastes või donetsklastes, vaid meie inimrassis, homo sapiens`is, kel on enese alahoiu instikt.”

 Aaloe
kui mürsud said otsa, /
hakati puid pilduma /
lendasid ajupuud /
jalakad, vahtraid vihises mööda /     
ühes tõukude ja mardikatega /
lendasid kased ja pöögid /
tema ajas aga ikka jalad laiali /
ja surus oma äranäritud huuled /
kokku, tõstis käedki /
taeva poole, aga hüüdis mitte /
Jumala, vaid selle lita poole, /
kes niisamuti vaikis, kes ei öelnud midagi, /
kui laadis aaloet püssi                                                                                                                             (lk51)


Ljubov Jakõmtsuk on 1985.a Luganski oblastis Pervomaiski linnas sündinud ukraina luuletaja, ajakirjanik ja filmistsenarist. 2015 ilmunud, mitmesse Euroopa keeltesse tõlgitud „Donbassi aprikoosid” on kolmas luulevalimik, mida peetakse ühtlasi tema läbimurdeteoseks. Lisaks saab lugeda arvustust Sirbist

Luuletusi leiab ka
 Värskest Rõhust

teisipäev, 12. november 2019

Lille Roomets. Üks väike valge tuvi.




LV 53. Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on lugemise väljakutse grupi liige.

Lille Roomets. Üks väike valge tuvi.                                                                                  Tänapäev.
2019. 272lk.


Noorteromaan ei ole küll päris minu sektor lugeda, aga punkti kirjasaamise huvides proovisin ikka ette võtta. Kuskilt on meelde jäänud, et noortekad pidid olema lugejale vanuses 12-18. Vot siis, kuid mul on see iga ammu möödas. Ja teine asi on mu rikut eelarvamus. Mingi teadmine ikka ütleb, et noortekas, seal on lilled ja liblikad, kaustikusse kirjutatud esimesed salmid ja nii. Midagi sellist "Üks väike valge tuvi" loomulikult ei olnud. Kui millegagi võrrelda, siis oleks see midagi sellist, kui jõuad aastate takka lelletütre hällipäevale. Mäletad sünnipäevalist ruudulise kleidi ja juustesse seotud lehviku järgi, aga uksel tuleb vastu üleni musta riietunud tšikk, kes kuulab rasket muusikat ja loeb vampiirikaid, kui üldse loeb. Siis ei jää muud üle, kui kingituseks kaasa toodud Barbie nukk tagantkätt häbelikult kotti tagasi poetada ja lips eest võtta.

Aga raamat ise? Muuseas, romaan on kirjutatud 30 päevaga, kui ma ühest autori kommentaarist LV grupis õigesti aru sain. Otseseid kiirustamisjälgi samas ei esinenud. Kirjutada minavormis nii pikk tekst võis olla juba ise paras väljakutse. Kui peategelane koolis ainult vaikis, siis oli esimeses isikus kirjutamine ilmselt ainus võimalik lahendus, ehkki minavorm romaanis... Natuke imelik oli seda lugeda, sest paaris kohas oli minavormist välja tuldud ja räägiti Valli tegemistest (naabritädi), kuid muidu läks küll ladusalt.

Keelekasutus oli isegi väikese vimkaga. Mingi släng oli sisse toodud. Nt selline lause: "Olime ju kohe esimesed, kellele polku ukse taha ronis." (lk140)

Mõtlesin, et mis "polku", et nagu polk, polgu polku või? Kuid tegelikult tähendas see politseid. Ja siis need teised sõnad "feik", "feilisin", "feissar", "my ass". Nende märkamine ei ole muidugi etteheide autorile, lihtsalt möönan nukralt, et kahju on, kuna eesti keel peab inglise keelele ruumi tegema. Aga ju see on siis ajastu märk.

Ega raamatu kohta palju enam lisada ei söanda. LV grupis on juba kõik oluline öeldud ka. Romaan räägib 16. aastase Kerttily elust, kes kannatab ärevushäire all. See on südamlik lugu hoolimisest ja eneseotsingust. Lõpu ma arvasin küll teistsuguseks, et nad istuvad kuskil terrassil ja vaatavad päikeseloojangut, aga ei läinud nii. Üllatusin, mis on ju ka tore.

P. S. Autori kommentaar fb lehelt eelneva kommentaari kohta:  Aitäh! Kusjuures mina-vormi panin selle kõik ümber pärast, kui romaan valmis oli ja ma seda üle vaatama ja toimetama hakkasin. Jube palju tematamist oli muidu enne ja ei saanud enam aru, kes tema parasjagu midagi tegemas oli. Mina-vorm aitas selgemana hoida seda mõtet. November kulus kirjutamisele, detsember kulus toimetamisele ja jaanuari alguses oli võistlustööde esitamise tähtaeg, nii et motivatsioon oli olemas, et võiduka lõpuni vastu pidada.

Lugemissoovitus

Kirjanduslik päevaraamat

Sepikoja sepistused






kolmapäev, 6. november 2019

Aleksandr Beljajev. Amfiibinimene. Maailmavalitseja.



Aleksandr Beljajev. Amfiibinimene. Maailmavalitseja. Tõlkinud Adam Randalu. Eesti Riiklik Kirjastus. 1960. 368lk.

Nagu tihti juhtub, oli ka seekord kirjaniku nimi mulle suht võõras. Sedagi raamatut teadsin ainult kaane ja kunagi ammu nähtud filmi "Amfiibinimene" järgi. Ja film oli isegi leebem kui raamat. Järelsõnast selgub, et Aleksandr Romanovitš Beljajev (1884-1942) on olnud otse žülvernilikult produktiivne kirjanik. Ta jõudis avaldada ligi kakskümmend romaani ja teist niipalju jutustusi.

Amfiibinimene aga räägib Argentiina rannikul elavast doktor Salvatori kummalisest eksperimendist. Tal õnnestus, küll mitmete ebaõnnestumise hinnaga ahvide peal, inimesele siirdada hai lõpused. Selle katse tulemuseks on vees ja maismaal elav amfiibinimene nimega Ihtüander (kreeka keeles kala-inimene). Loomulikult satub Ihtüander pahade kavatsustega pärlipüüdja, Zurita, kätte, kes kasutab lihtsameelset amfiibinimest oma huvides ära... Ja need sukeldumised.

Üldiselt polnud Beljajevil kerged valikud laual. Doktor Salvator tegi selliseid katseid, mille kohta saab öelda, et ongi parem, et need raamatusse jäävad. „Eemal väikesel niidul ammus lehmapeaga hobune.” (lk36) Prototüübina dotkori seljataga nägin siin kuulsa vene teadlase Ivan Petrovitš Pavlovi (1849-1936) varju vilksamisi, eks tegi temagi võikaid katseid loomadega. Nii palju, kui mäletan, keelati Pavlovil hiljem katsed loomadega ära. Ei taha mõeldagi, mida kõike kuskil Siberi salalaborites "teadlased" oleks muidu veel korda võinud saata.

Kirjaniku kasuks saan kõrvalmärkuse korras mainida, et tema romaanis ei kohta ühki NLKP liiget tegevust ideologiseerimas. Kuid oma rida oli ajada ka temal, Beljajevil.

Romaani raskuspunkt jääb ikkagi doktori käitumisele. Kas arstivanne ka inimkatseid keelustab, ei oska öelda, aga Beljajev vastandab Salvatori eksperimendile kiriku. Piibli järgi on lubamatu inimese muutmine. Aga piiskop, kes süüdistab doktorit eetika rikkumises, käis ka ise kunagi operatsioonil, ja oli vägagi tänulik selle eest. Nii et Beljajev lajatab mitmele kapitalismi pahele ühe hoobiga. Rikastumiskihk ja kahepalgelisus saavad ilma bolševike abita sahmaka vett kraesse. Kohtupinki kutsutud dotkori kaudu ütleb Beljajev lõpuks otse välja, mis ta oma kaasaegsetest arvab: „Häda pole selles, et inimene on põlvnenud loomast, vaid selles, et ta pole lakanud olemast loom... Jõhker, kuri, mõistmatu. „(lk148) Kerge hoiatus? Kindlasti.

Ei saa öelda, et Beljajev oleks just kõige sujuvama sulega seda romaani kirjutanud. Algus oli selline... paljuütlevalt vähelubav. Tegevus liikus küll pahinal, aga pinget ei olnud. Tegelased kippusid jääma osavõtmatult kõhetuks. Kuid siis juhtus midagi. Kuskil sajandal leheküljel sigines romaani ootamatult intriig. Jääb arusaamatuks, miks sellega oodati, kokku on „Amfiibinimene” ju vaid 168 lk.

Kel raamat kunagi loetud, mäletab, et siis hakkas see lõunaameerikalik ehk telenovelalik kes-on-päriselt-sinu-vanemad periood pihta. Ja kohtuprotsessi kujutamise ajaks oli kirjanik juba pidurdamatu. Muidugi leidus ka romantiline liin peategelase ja tema tüdruksõbra vahel, milleta jäänuks romaan liiga verevaeseks.

Korraliku kannapöörde sooritab autor ka romaanis "Maailmavalitseja". Aeg ja koht jäävad küll ütlemata, aga kuskil Saksamaal kahe ilmasõja vahel see end lahti kerib. Ega siingi Beljajev meditsiinile truudust murra, kuid valik on hoopis suursugusem.

Ludwig Stirnerist oleks võinud saada kirurg või pangaametnik. Kuid selleks, et saada kätte kogu maa rikkused ja haarata võim, konstrueerib Stirner õige isevärki seadeldise. Raadiosaatja, mis edastab mõtteid otse ajju. Kaaskodanikele saadetavad elektromagnetilised lained panevad inimesed tegutsema nii, nagu peremees paremaks arvab.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sündmuste käiku sekkub vene teadlane Katšinski, kes teatab nördinult: "Kõik oleneb sellest, kelle käes on kirves. Üks lõhub sellega puid, teine - inimpäid."(lk288) Jah, jälle sattus teadussaavutus pahalase kätte. Suur geenius osutus inimesenea lurjuseks.

Kuid romaani taset julgen hinnata "Amfiibinimesest" paremaks. Kogu see alguses esinev mees- ja naistegelaste koketeeriv käitumine, see oleks oma salongiliku õhustiku poolest sobinud rohkem isegi Pariisi kui kuhugi sõjast toibuvale Saksamaale. Rääkimata sellest, et see miski, olgu siis - põnevus, seikluslikkus või midagi muud - on seal täitsa olemas. Oli hea lugemine.

Stoppkaader filmist on laenatud blgist kinoglaza.blogspot.com


BAAS


Raamatuarmastus

laupäev, 2. november 2019

Brigitta Davidjants. Minu Armeenia.



LV 23. Raamat Petrone Prindi "Minu" sarjast, mis on ilmunud aastatel 2017-2019

Brigitta Davidjants. Minu Armeenia. Aus vastus. Petrone Print. 2017. 184lk.

"Minu" sarja raamatud võib tinglikult jagada kaheks. Ühed räägivad sihtkohast, teised "Minust". See raamat kuulub sinna viimasesse kategooriasse. Kui pealkirjaks on juba "Aus vastus", siis küsimuseks jääb, kus on Brigitta Armeenia? Sellele ei saagi üheselt vastata ega vastata ka raamatus. Armeenia, see on geograafiliselt väike riik Ees-Aasias. Kuid tänu ja samas paraku oma pikale ajaloole, mis on pillutanud armeenlasi mööda ilma laiali, leiab autor Armeeniat nii Eestist kui Ameerikast.

Loomulikult on raamat kirjutatud Armeeniast, kuid autor avab teemat teiste inimeste, eelkõige oma perekonna kaudu. Palju on juttu esivanematest, sugulastest, teisisõnu: Brigitta räägib enda päritolust. Ema poolt eesti-läti, isa poolt armeenlane, arusaadav, et sedasi mitme rahva vahel olemine võis autorile tuska tekitada, aga lugedes hakkas see identideedipaine pika peale juba tüütavaks muutuma. See ei ole raamat, "pakksin asjad ja sõitsin kohale". Autor on Armeenias käinud mitmeid kordi, isegi õppinud seal konservatooriumis aasta. Mistap jääb raamat oma laadilt selliseks... publitsistlikuks. See oleks nagu artiklikogumik vms. Sisekaan teatab samuti, et mõni tekst ongi ilmunud väljaannetes Eesti Ekspressis, Anne, Feministeerium ja Hea Naine.

Kindlasti on ka selliseid raamatuid vaja. Enne lugemist ei teadnud ma sellest endisest liiduvabariigist suurt midagi. Nüüd selgus, et armeenlased on oma ajaloo pärast tõsiselt mures. Osmanite genotsiid 20. saj. algul ja Karabahhi konflikt (sõda Armeenia ja Ašerbaidžaani vahel 1988-1994) on jätnud haavad, mille kinnikasvamine edeneb väga visalt. Kuid autor jääb optimistlikuks. Interneti ajastu suudab ühendada erinevad kogukonnad, sest, nagu teatas üks iraanlane, rahvaste tülitsemise põhjustasid poliitikud, mitte vennalikud rahvad.

Eelnevast ei tasuks järeldada, et seljakotirändur sealt raamatust midagi ei peaks leidma. Leiab ikka. Nii ei puudu nimekirjad vaatamisväärsustest, soovitused armeenia muusikast, köögist ja muidugi kirjandusest. Teiste hulgas saab ära mainitud nt Kurt Vonneguti "Sinihabe", 2001. Ja mina pidasin kõige kuulsamaks armeenlaseks Dovlatovit, aga tema ju ei kirjutanud Armeeniast. Ahjaa, sain teada, et laulja Cher on armeenlanna.

Lõpetuseks üks väike tsitaat, et milliste raskustega pidid kohalikud rinda pistma 2016. a. Kõige paremini kirjeldab seda üks välis-armeenlasest laulja: "Facebookis võttis olukorra kokku ka System of Downi ninamees Serj Tankian: "Aastatepikkune süsteemne korruptsioon, ebavõrdsus kohtusüsteemi ees, politsei brutaalsus, võltsitud valimised, majanduslike võimaluste puudumine ja rahvastiku väljavool on päädinud frustatsiooniga president Sergž Sargsjani valitsuse vastu.""(lk 109)







kolmapäev, 30. oktoober 2019

Hando Põldmäe. Kohatu kergus ja pärlendav miski.



LV 6. 2019. aastal ilmuv debüütteos

Hando Põldmäe.
Kohatu kergus ja pärlendav miski.
EKSA.
2019. 72lk.

Päris kindlasti oleks selle raamatuni jõudmine ilma LV grupita jäänud mul olemata. Kes siis nüüd ikka nii väga luulet loeb, see jääb sealt kirjasõna äärealalt ikka mitme päevateekonna kaugusele. Kuid vahelduseks proosale ja kõrvutuseks oktoobrikuisele loodusele, mis juba iseenesest on piisavalt poeetiline oma värvidega, võib ka luulet lugeda, tõepoolest, miks mitte.

Suurim üllatus oli siin autori isiksus. Tutvustus teavitab, et Hando Põldmäe on sündinud 1971.a Elvas. Tegemist on siis suht hilisdebüüdiga. Veel loeme sisekaanelt: „Ta on juhatanud orkestreid mitmetel laulupidudel ning tegelenud ka heliloominguga. Tänasel päeval töötab ta Eesti Politsei- ja Piirivalveorkestri dirigendina.” Jah, luule ja muusika, kes neid suudab lahuta.


 Nii lõpeb ka esimene luuletus "Vares" ridadega "Küll temagi läheks, ent laulmata jääks siis / see väikene varesejalgne prelüüd." (lk5). Selliseid kompnoneeritud, värssi põimitud vihjeid muusikale leidub tal teisigi. Kuigi, mis siin salata, vormi poolest jääb avaluuletus teiste vabavärsside seas pea ainsaks, kus kohtab riimluulet.  Korraks veel tullakse riimluule manu, see juhtub leheküljel 57, sealt leiab luuletuse "Kooselu" (Talle meeldivad roosid, / mulle tromboonid). Kusjuures viimane on märgiline veel sellepoolest, et kuskil mujal siin kogus ei avaldu lembelürismi ehk tundepalangut, aga Kooselus midagi justkui pärlendab. Või kas siiski?Eestlane on ju eelkõige eestlane.

Kuid avaldub midagi muud. Meenutused minevikust kannavad mitme sajandi taha. "Nüüd istume mälestuste räästa all. /-/ Kui lahku läheme sajab vihma. Puhtaks pestud õhtuvalgus jääb meie vahele." (lk30) Ära käiakse nii Kreutzwaldi juures kui ka külastatakse martijoostes Betti Alverit. Mineviku heiastusi peangi siin kõige tugevamaks. Nappide vahenditega, nagu väärt luulele kombeks, tehakse visandid ja samas räägitakse ka lugu, luuakse pilt ning antakse hinnang.

Ülejäänud osa moodustavad juba värsistatud arvamusavaldused. On kiidulaulu eestlusesele ning mõõdetud iroonia sahmakaid.                                                                                                                                                                             
"Kõne rütm rahulik,
mõeldakse rõõmsaid ja muserdavaid mõtteid.
Tõmmatakse üksteisel nahk üle kõrvade ja
ollakse hooliv." (lk37)

Olgu luulekogu lugemine kui kohatu tegevus tahes, siis teinekord võib kellegi teises tektsis enese äratundmine valmistada ka lihtsalt rõõmu.

 Inimene

Teab, et kuskil tehakse
suuri asju.
Haagitakse kokku pikki ronge ja
ehitatakse kõrghooneid.
Küll teavad mis teevad.

Teame meiegi, kuigi oleme
tavalised, kohusetundlikud,
lärmi suuremat ei löö.
Hommikul ärgates katsume
ära arvata oma vanust
Mõtleme saabumise üle sügavalt järele.
Kas tuleme veel?

Rõõmsad hääled: „Kas täna süüa ka saab?”
Ruttu poodi, möödaminnes
prügi konteinerisse.
Suuremad kooli,
väiksemad lasteaeda. (lk60)

Looming

pühapäev, 27. oktoober 2019

Eesti novell 2018



LV 9. Raamat, mille krabad allahindluselt.

Eesti novell 2018.

Koostanud Armin Kõomägi, Made Luiga, Kajar Pruul ja Maia Tammjärv. MTÜ Eesti Jutt. 2018. 208lk.

Tuleb tunnistada, et sellise raamatu väljaandmine on üks tänuväärne ettevõtmine. Lugemisega ühele poole saanuna möönan, et oli head ja grammike vähemhead. Ajal, kui ohjad on romaani käes, tulla välja novellikoguga, jaa, müts maha koostajate ees. Kui tavaliselt jäävad sellised jutud kuhugi perioodika veergudele, mille lugemiseni ma isegi tihti ei jõua, või kaovad need kogud riiulis lihtsalt romaani seljataha, siis nüüd on terve aasta läbilõige "novellidest 2018" kenasti ühtede kaante vahele koondatud. Novell ja 2018 on siin jutumärkides loomulikult meelevaldselt. Esiteks on need tekstid ilmavalgust näinud 2017. a ja teiseks, neid kõiki novelliks pidada päris hästi nagu ei passi. Aga kui žanripiirid kõrvale jätta, siis leiab lugemist seinast seina, tekstid panid nii kaasaelama kui edasi mõtlema. Ja kahel lool on lausa Tuglase novelliauhind taskus. Loe, saad teada!










neljapäev, 24. oktoober 2019

Guff is travelling



LV 46. Mõni võõrkeelne raamat, millega hakkama saad (Kasvõi üle kivide ja kändude. Sõnaraamatu abil, google translatori abiga vms.)

Guff is travelling. Санкт-Петербург. "Oкей". 1994. 52lk.

Et inglise keelega on mul nii, nagu on - "Hello! How are you?" - "Hi! I´m fine, thanks. And you?". Siis google tõlke abiga sai isegi see lasteraamat loetud. Lugu räägib siis loomadest, kes elavad maagilises metsas. Need on loomad, kes räägivad inimkeeli, sõidavad auto ja paadiga ning peavad lausa poodi. Peategelane on koer Guffi, kes sõidab puhkust veetma jõe jäärde. Tee peal jääb ta nõnda uniseks, et korjab sõbra asemel kogemata ühe võõra koera haagissuvila peale, aga see selgub alles hommikul. Õige sõber eksleb samal ajal metsas ringi, kuid lõpuks saadakse siiski kokku ja jutt lõpeb hästi.

See on üks imelik ja samas tore raamat. Kuskil ei ole märgitud lehekülje numbreid ega autori nime. Ainus nimi tiitellehel on kunstniku oma, Mаксим Kиселев. Tõsi, pildid annavad palju juurde, mis on lasteraamatu puhul ju eriti oluline. Isegi laenutuskaart on veel siseküljel alles, mida nüüdsel ajal enam ei kasutata. Viimane laenutus on tehtud aastal 98. Tekst on 5.-6. klassi jaoks ning kakskeelne, kirjutatud nii vene kui ka inglise keeles. Sedasi keelt õppida võib olla täitsa meeldiv. Kuigi ma vene keelest ka suurt ei mäleta, tundub inglise keel, mida olen vaid kolm aastat õppinud, siiski lihtsam olema. Poole raamatu peal läks lugemine ka juba ilma sõnastikuta. Eks lauseid oli samuti vähe, viis-kuus kahe lehe peale. Arvan, et inglise keele õppijaile võivad sellised raamatud olla täitsa kasulikud.

Üks leid siis veel raamatust. Näib, et väljend, "pole minu tassike teed" on laen inglastelt. "Well, it´s not my cup of tea". Nii ütles kass Merry, kui ta keeldus jõe äärde minemast.

pühapäev, 20. oktoober 2019

Aleksei Tolstoi. Insener Garini hüperboloid. Aeliita.



VV. Aleksei Tolstoi. Insener Garini hüperboloid. Aeliita. Tõlkinud Arthur Kross ja Jüri Pikk. Eesti Riiklik Kirjastus. 1958. 408lk.

Minu ees laual on raamat Tolstoilt, „Insener Garini hüperboloid”. Kuulasin youtube`st Vennaskonna samanimelist laulu, kui nad esitasid seda „Klubi 326” suitsuselt lavalt, ja imestan, et isegi sõnad olid mul veel meeles. Näib, et ega raamatki päris unustatud ole. Kogust laenatud eksemplar on üsna lillkapsas. Varem ma seda lugenud ei olnud, aga ettekujutus oli siiski olemas, et mingi propaganda värk vms. Nüüd lugedes selgus, et see on täitsa korralik ajastutruu pinev seiklusromaan. Kirjutatud 1926-1927, ümber töötatud 1937.a.

Raamatu tegevus toimub peale Esimest maailmasõda. „Geniaalne teadlane” Pjotr Petrovitš Garin on Nõukogude Liidus avastanud hüperboloidi. See on midagi laseri sarnast, mida saab hakata kasutama nii keemia- kui ka mäetööstuses. Kuuldused uuest seadeldisest levivad läände.

„Kord näitas Zoja Monrose Rollingile väljalõiget Tallinna ajalehest, kus teatati Petrogradis ehitatavast suure purustusjõuga aparaadist. Rolling puhkes naerma: „Lori, keegi ei löö kartma... Teil on liiga elav kujutlusvõime. Bolševikud ei suuda mitte midagi ehiatada.””(lk30)

Suurtööstur Rolling koos veetleva abilise Zojaga hakkab siiski Garinit jahtima. Viimases hädas, et mitte end bolševike kätte anda, põgeneb Garin Petrogradist Pariisi. Hakkab üksteise ülekavaldamine, kes keda, mis päädib andeka teadlase kurikavalate plaanide elluviimisega. Tänu hüperboloidile hakatakse tundmatul Vaikse ooekani saarel (Kullasaarel) kaevandama kulda. Ühel hetkel on kulda juba nii palju, et kapitalistlik ühiskond lööb vankuma. Raha väärtus kahaneb hirmuäratavalt. Garin ihkab saada diktaatoriks, sest hüperbolidist saab ka tõhus relv ükskõik millise vaenlase vastu. Maailm oleks nibin-nabin juba alistunud, kui asjade käiku poleks sekkunud Šelga. Too paadunud kommunist alustab otse Garini seljataga revolutsiooni, mis ühendab kogu USA töölisklassi raudseks rusikaks. Laostunud Garini põgeneb Zojaga, aga...

Põhiline, millele Aleksei Nikolajevitš Tolstoi (1883-1945) koputab, on muidugi südametunnistus. Siin on selleks mitte konkreetne teadlane, vaid teadlane kui niisugune, kelle südametunnistusel lasub vastutuse määratu koorem. Justnimelt rahva hüvanguks tuleb tuua teaduse uuemad saavutused, aga Garin hakkab kasutama hüperboloidi omakasupüüdlikel eesmärkidel. Paraku on unistuste ja reaalsuse vahel liiga suured käärid. Kuigi Garin on teadlane, siis selgub, et tegemist on lootusetu avantüristiga. Kõik teadmised hüperboloidist ja kullavarudest maapõues vehib ta alatult sisse Mantsevi nimeliselt kolleegilt. Samas oli see Tolstoil hea võte, nii jäi teadlase valge kittel verepritsmeist puhtaks, Garin aga muutus lihtsalt legendaarseks lurjuseks. Raamatu lõpp läks küll väheke punaseks, aga seda oli ka Aleksei Tolstoi ise. Tuleb tunnistada, et see proletariaati ekspluateeriv maailm, mida Tolstoi kirjeldab, sarnanes hirmutavalt hilisemate Stalini ja Hitleri koledustega (rahvuste ühtesulatamine, traataiaga ümbritsetud tööliste barakid). Kuid mis puutub võimuihasse, siis selles osas ei ole midagi muutunud ka tänapäeval.

Hoopis kaugemale läheb Tolstoi aga romaanis „Aeliita”, mille olemasolustki ma polnud varem midagi kuulnud. Lesepõlve pidav insener Loss klopsib kokku raketi, et külastada Marssi. Raadio teel oli saadud signaal, mille järgi arvati, et keegi Marsil vajab abi. Et mitte üksi teekonnale asuda, leiab Loss kaaslaseks sõjas haavata saanud Gussevi. Lend õnnestub. Kui uskuda raamatu järelsõna, siis kumab siit vastu nõukogude kirjanduse kosmoseajastu eelkoidik.

„Kuurist kostis kõrvulukustavat mürinat ja raginat. Otsekohe järgnesid sellele veelgi valjemad, tihedamad paugud. Maapind vappus. Kuuri katuse kohale kerkis aparaadi tömp metallist nina ning mattus suitsu- ja tolmupilve. Ragin muutus valjemaks. Must aparaat ilmus tervenisti katuse kohale ja jäi otsekui jõudu kogudes õhku rippuma. Lõhkemised sulasid pidevaks ulgumiseks ja nelja sülla pikkune muna tõusis poolviltu nagu rakett rahvamurru kohale, suundus läände, joonistades taevalaotusse tulejoone, ning kadus tuhmi purpuriga värvitud pilvedesse. Alles siis kostis kisa, lendasid õhku mütsid; inimesed pistsid jooksma, piirasid kuuri sisse.” (lk283)

Oli aasta 1922, kui need read kirjutati. Esimese mehitatud kosmoselennuni (12. aprill 1961) jäi seega veel 39 aastat. Lugedes ikka imestasin ja kohati hoidsin naeru tagasi, sest nt skafandritest polnud midagi räägitud, ja kosmoselaev meenutas pigem tuukrikella kui raketti. Aga seda ei tohi pahaks panna, kuna ajavahe tänasega on liiga suur. Ja see planeet, Mars, selgus, et tegemist on asustatud planeediga. Eks oli ka hirmutavat, suured ämblikud, kel olid silmad nagu hobusel, samuti huvitavat, laulvad raamatud nt. Kuid ühiskond sarnanes kangesti sellega, millega olid tegelased tuttavad juba maal. Ikka olid rõhutud ja rõhujad. Nii ei jäänudki Gussevil muud üle, kui hakata ka seal kaugel paleepööret teostama. Romantilist hurma toob Tolstoi sisse naistegelaste kaasabil. Aeliita on neiu, valitseja tütar, kellesse silmini armub Loss, ning ega Gussevgi kuivale jää. Kuid maale tullakse siiski tagasi kahekesi, selleks, et uuesti...

Mõnus lugemine oli, tore kohtumine optimistlike nõukogude inimestega.Teksti häädus, ladusus, tõlge olid nii kaasahaaravad, et pooleli ka ei saanud jätta. Kogu see poliitilne alltekst, kapitalismi vastandamine sotsialismiga, ei jäänud kuidagi varjutama ega takistama. Nagunii on teada, mis sotsialismusega juhtus. Ja jutud sellest, et nõukaajal oli nii hirmus elu, et viska või viina, on natuke liialdatud. Muidugi oli neid, kellele tehti ülekohut, aga nt Aleksei Tolstoi oskas küll hästi elada.

Pildi autor Пётр Кончаловский.

BAAS





kolmapäev, 16. oktoober 2019

Monika Rahuoja-Vidman. Mõrtsuka jahil.



LV 22. Eesti kirjaniku kriminull

Monika Rahuoja-Vidman. Mõrtsuka jahil. Auratrükk. 2019. 144lk.

Kui oma korterist leitakse noore naise surnukeha, asuvad juhtumiga tegelema uurijad Martin Küüts ja Robert Mets. Esimesed tulemused ei lase end kaua oodata. Peagi on arreteeritud ohvri eksmees, siis selgub, et too ei olegi süüdlane. Jah, aga lõpuks saadakse ikka õige kurjam ka kätte.

Imelik raamat oli. See võiks olla kas või mõne „Kelgukoerte” osa stsenaarium, kui võrdlust otsida. Eks kindlasti on ka sellistel raamatutel oma sihtgrupp olemas, minul läheb veel aega, enne kui midagi sellelt autorilt uuesti lugeda võtan. Vabandust, fännid.

Mis ma ikka oskan öelda, oli head ja oli halba. Tegelased jäid kuidagi üheplaaniliseks. Samas oli jälle perevägivalla teema, mis muutus ikka lausa rõvedaks. Nõrganärvilistele ei soovita. Olen ka ise selle vägivallavormiga kokku puutunud, sekkunud, tou ära saanud, nii et jah, midagi meeldivat see pole, kuid mis sest enam.

Millest see raamat aga kõige rohkem puudust tunneb, on toimetaja. Ka tiitellehel puudub toimetaja nimi. Kirjavead kirjavigadeks, kuid mõni lause oli ikka selline, et pidin lihtsalt toore tahtejõuga läbi murdma sealt padrikust. Olgu üks näide siin samuti tsiteeritud:

„Kriimustused ja marrastused töökoja omaniku Danieli kätel ning nagu ülevaatusel, enne arestikambrisse sisse kirjutamisel selgus, ka kaelal ja rinnal, lubasid oletada, et see oli tema ise, kes Mati autoga lõbusõitu tegi.” (lk63)

Aga jah, moraal on siis see, et igal oinal tuleb kord mihklipäev.

pühapäev, 13. oktoober 2019

Jo Nesbø. Muretu.



LV 2. Fännid, andke tuld – skandinaavia krimi.

Jo Nesbø. Muretu. Tõlkinud Maris Kuuda. Eesti Raamat. 2010. 408lk.

Oslos juhtus midagi koledat, pangaröövel tulistas surnuks laekuri ja põgenes koos suure summa rahaga. Politseil pole ühtegi niidiotsa. Varsti leitakse oma korterist noore naise surnukeha. On neil midagi ühist? Esialgu näib, et ei ole. Tegutsema hakkab vaneminspektor Harry Hole, kes koos abilistega toob asjasse selgust. Mõrvar oli koguaeg läheduses, aga see selgub alles viimastel lehekülgedel, nagu ikka, oli kurjamit keeruline ära arvata. Asjasse olid segatud isegi mustlased.

„Igas juhtumis on alati ruumi kõhklustele, ükskõik kui klaaritud see tundub olevat. Ja Harry oli sündinud kõhkleja. Aga ühel hetkel tuleb hakata uskuma, et elu omandaks kindlad piirjooned ja mõtte.” (lk353)

Skandinaavia krimikirjanduse fännidele ei tohiks see autor võõras olla. Ühtlasi on tegemist sarjaga. On sündmusi, mis oleks justkui enne raamatut ära olnud, ja mõni liin jääb veel lahtiseks ka siin raamatus. Kuid muidugi, esmakohtumise kohta lööb ikka pahviks küll. Raske uskuda, et muidu rahulikus linnas midagi sellist juhtub, kuid raamat paneb uskuma, et kõik oleks olnud nagu päriselt. Oli pinget, oli huvitav, avardas silmaringi. Ja mõte, mis mul endalgi peast läbi käis, ning mida ka Nesbø korrra mainis, puudutab avalikustamist. Kas need krimikirjanikud tõesti ei karda, et kurikaelad võivad nende raamatutest šnitti hakata võtma. Loodan, et vähemalt niipea seda ei juhtu.




neljapäev, 10. oktoober 2019

Purpurpunaste pilvede maa


 Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski.
 Purpurpunaste pilvede maa. Tõlkinud R. Toming ja L. Hiebel. Eesti Riiklik Kirjastus. 1961. 280lk.

Pärast seda, kui Veenuselt avastatakse väärismetallide olemasolu, tekib teadlastel suurem huvi selle kauge planeedi vastu. Mitmed varasemad ekspeditsioonid sinna on nurjunud, kuid nüüd, raamatu sündmuste alguseks on valminud uut tüüpi planetoplaan „Hius”, mis suudab meeskonna kohale toimetada. Ettevalmistamine lennuks Veenusele, lend ise ja missooni täitmine (pinnaseproovide võtmine, majakate paigaldamine järgmistele saabujatele, planeedilt lahkumine) on lühidalt öeldes see, millest raamat räägib.

Lugeda oli huvitav, enne lõppu ikka pidama ei saanud. Selle sarja illustratsioonid kuuluvad sedapuhku H. Mittile, see andis ka mõju juurde. Ega neid vendasid asjata parimateks kirjanikeks omal alal peeta. Muidugi tekkis kurb meel ka, hukkusid ju kuuest meeskonna liikmest kaks – Spitsõn ning Jermakov. Ja keegi kalkutalane oli juba enne „Hiuse” kohalejõudmist enda laevaga õnnetu lõpu leidnud punasel planeedil. Aga kõik toimus suure eesmärgi nimel, vallutada Veenus, luua inimkonnale parem tulevik. Nad teadsid, millega riskivad.

Teaduslik-fantastilise žanri kirjankel on vaba voli olla pisut ajast ees. Üllatama pani nt sidepidamisvahend: „Videofon – telefoni ja televiisori kombinatsioon, mis võimaldab telefonikõne ajal näha seda, kellega kõneldakse.” (lk5) Skype? Võimalik. Oli aasta 1959, kui see raamat ilmus vene keeles.

Kuid autorite soosing kuulub siiski Bõkovile (insener ja radist). Tema juhtis transportööri „Poiss”, millega meeskond liikus Veenusel. Muidugi oli ta kommunist, aga aeg oli lihtsalt selline, et muidu ei saanud. Kuid milliseid üleinimlikke katsumusi pidi ta üle elama. Ja see kuramuse Jurkovski, keigar, kes raskel hetkel tahtis loobuda. Üldse olid värvikad tegelased. Ning see vaenulik planeet Veenus, mis oli lausa ulmeliselt kõhedusttekitav. Braavo – Strugatskid! Arvatavasti räägib minus poisikeselik hasart seiklusjuttude vastu, aga no mis parata, kuulun viimase kümne lugeja hulka, kes seda raamatut varem lugenud ei olnud. Ja öelda seiklusjutte maalt ja merelt on liiga kitsendav, seiklused juhtusid ka kosmoses.

Väike vimka kuulus samuti asja juurde – võimalik vaid...

„Mis siis juhtus?” „Eile õhtul proovikäivitamise ajal põles seal läbi mingisugune tähtis agregaat – transformaator või midagi muud selletaolist. Selgus, et jaam ei olnud saanud tagavaraosi, mis olid jäljetult kadunud kuhugi ladudesse. Hirmus skandaal! Kõige vastutusrikkamal silmapilgul jaam ei tööta. Jääb loota ainult Ljahhovi osavusele.” „Kes see on?” „”Hiuse” piloot” (lk73)

Loterii


pühapäev, 6. oktoober 2019

Islandi novell



LV 34. Islandi kirjaniku raamat

Islandi novell. Tõlkinud Arvo Alas ja Henrik Sepamaa. Eesti Raamat. 1979. 324lk.

Usun küll, et kui kolm islandlast kuskil Reykjaviki hämaras pubis kohtuvad, siis nad kuulavad taustaks Björki ja räägivad kas jalgpallist või raamatutest. Juhtub keegi neljas seltskonnaga liituma, on lauas juba kirjanik. Mingit ametlikku statistikat mul siia kõrvale loomulikult tuua ei ole, kuid vähemalt näib nõnda, et kirjutajaid seal igatahes jagub. Olgu selle tõestuseks kas või seesinane õbluke novellikogu, mis vastupidist arvamust suudab kummuttada. Jätkates aga kättesaadava statistikaga, olgu mainitud, et sellest raamatust leiab 42 novelli 37 autorilt aastaist 1945-1970.

Nagu ikka, hakkab mul nõukaaegse tõlkekirjanduse suhtes väike skepsise häirekell peas kumisema, et kas valik ei ole mitte kallutatud. Vene ajal pidi ju tõlkekirjandus käima läbi kadalipu, tektste tuli kooskõlastada kõrgemal pool, Glavlit ja mis nad kõik olid. Lugejatele sooviti näidata, et vaadake, pole see elu välismaal midagi meelakkumine, oli sealgi vaesust ja viletsust. Kuid pärast tutvumist A. H. Tammsaare külanaturalismiga (Kogutud teosed 1. osa, 1978), näikse elu Islandil isegi roosilisem olevat kui siin.

Lootusetu oli otsida mingit ühisnimetajat, mis punase niidina võinuks tekste ühendada. Aga mida nad palju mainivad, kiruvad ja mis neid toidab, on meri. „Lained tulid suure ajuga nagu perutavad hobused ja tuul möirgas nagu vihane härg.” (lk9) Vähe oli neid novelle, kus ei oleks kas mainitud merd, kalureid ning isegi hülgekütte. Ja kõige selle keskel need räsitud islandlased, kellede nimed juba kõlavad, kui keegi prõmmiks hoogsalt vastu lukustatud välisust.

Mulle ainus tuttav nimi oli Halldór Kiljan Laxness. Tema esindab seda, mille üle nad uhked saavad olla. Oma loos „Napoleon Bonaparte” ühendab Laxness, nagu tutvustus lisab, kordumatu stiili islandi saagakirjanduse parimate traditsioonidega. Vaid loetud lehekülgedel antakse edasi terve elulugu. Peategelane, Jon, lahkub kodust teadmisega saada valitsejaks, aga kõik kisub kiiva. Kurb ja samas õpetlik lugu kui muinasjutt. Ega suurt rõõmu ole ka teistes juttudes, ikka see elu maal ning mida keegi teeb. Kõik jutud jäävad reaaluse raamidesse, ei midagi maavälist. Aga kui nad tahavad, oskavad nad ka nalja teha, seda nii iseenda kui teiste üle.

Kuidagi on aga siiski nõnda läinud, et raamatus on ainult kolm naisautorit. Kas islandlannad ei tahtnud kirjutada, või mis, aga nii on. Halldóra B. Björnssoni "Surma embus” on üks traagiline novell. Kui naine armastab meest, siis ta on kõigeks valmis. „Mehe meeleolumuutused määrasid täielikult naise elu – kui tema oli heas tujus, siis oli seda alati ka naine, kui ta oli sünge ja morn, siis julges naine vaevalt hingata.” (lk83) Jutt on väikesest perekonnast, ja mees töötab raamatukogus. Ma ei ole küll kunagi kohanud ühtegi meest klienditeenindajana raamatukogus, aga olgu. Ühel hetkel valdab naist hirm, asi läheb nii kaugele, et mees kägistab naise surnuks. Viimane mõte, mis naise peast läbi käib, on see, et mis saab lapsest, kuid ei mingit vastuhakkamist, puhas allaheitlikkus. Aga kuhu sa lähed, kui vesi on ees, vesi ja kõledad kaljud (K. Ristikivi). Perevägivald, oh õudust!

Kuigi tänapäeval on olemas „Minu...” sari, mis annab ilmselt kaasaegsema pildi kaugematestki kohtadest, on ka novelli kaudu võimalik teha ekskursse teiste rahvaste manu, kas või selle raamatu kaudu.

neljapäev, 3. oktoober 2019

Taavi Kangur. Sünk jää, otsatu põhi.




LV 28. Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast - Postimees

Taavi Kangur. Sünk jää, otsatu põhi. Post Factum. 2017. 416lk.

Lükkasin juba pikemat aega selle raamatu lugemist edasi, kuid nüüd, lugemata raamatute karmavõla vähendamise huvides, sai ta läbi loetud.

2017. a EKL romaanivõistlusel Postimehe eripreemiaga tunnustatud Taavi Kanguri "Sünk jää, otsatu põhi" on täitsa kobe kriminaalromaan. Mida krimkade sisust ikka ümberjutustada, toimuvad mõrvad, mis lõpuks lahendatakse ja pahalased saavad karistatud. Ainult...

Jube oli. Ei olnud jahe, oli jäine, pane või käpikud lugedes kätte. Pidevalt oli külm ja jää ja lumi. Uurijad ajavad roimarit taga, nii et veri ninast väljas, peresuhted kannatavad, palka ei maksta, lausa kahju hakkas mentidest.

Täitsa huvitav ülesehitus on romaanil, läbi kolme ajastu jõutakse lõpuks aastasse 2015. Ja need kohad, kuskil Soome lahes asuv Punaarmee piirivalvekordon. Et siis, lugegem romaani, ei soovi liiga palju siin lobiseda.

Et Taavi Kangur kirjutada oskab, pole mingi uudis. Toimetatud on ka täitsa hästi, vaid mõni üksik kirjaviga jäi ette, aga eks toimetaja on samuti inimene, ka temal on lapsed ja pangalaen, nii et nuriseda küll ei tasu. Millega mul oli raske leppida, oli see lause:

"Ahto võttis töölt vaba teisipäeva, istus varahommikul oma suhteliselt uude Opel Asconasse ja tõmbas otsustavalt ukse kinni."(lk260)

Prokurör, kes viib eraviisiliselt juurdlust läbi, sõidab 2006. a Tallinast Leetu. Kui Wikipediat uskuda, siis lõpetas Opel Ascona mudeli tootmise 1988.a. Öelda 18 aastase Opeli kohta suhteliselt uus, no kuidas nõnda saama!

Vanemate Opelite kuulsus on ka selline, nagu ta on. Mõne Audi, Wolksvageni või BMW kõrval on see umbes sama, kui sõita kas tänapäevase käikudega rattaga või vana meesteka ehk naistekaga, millel kett krigiseb, vändata on raske ja rattad on sujuvalt kaheksas. Hellitavalt nimetati rahva hulgas Opel Asconat Opel agooniaks. Sellise romuga saata prokurör naaberriiki, ta ei ole raamatus nii halb mees, et teda peaks sellise auto omamisega karistama. Vaene Ahto.

Aga jah, head jutustamisoskust olen ikka nõus lugema. Olgu siis veel üks näide siin lõpus.

"Pool trepivahet oli veel minna, lõpuks seisid nad mustaks värvitud metallukse ees, mis lahutas neid katusest. Ahtol oli oma võti, mille ta oli peale mõningaid läbirääkimisi ühistu käest välja nõudnud. Ettekäändeks tõi ta, et sealt on politseil aeg-ajalt hea binokliga autovargaid passida - mida tegelikult tehtigi, aga mitte sellel katusel. Ühistu uskus ja kiitis hiljem Ahtot avalikult, et kõikide ühistuliikmete turvalisus kasvas. Eks sealt läks ilmselt jutt lahti ja ümbruskonnas olevad vargad hoidsid selle maja ümbrusest eemale, nii et tegemist oli puhtalt kriminoloogilise vahendiga kuritegevuse ennetamiseks. Vähemalt nii Ahto enese ette naerdes mõtles. Vahel aitas turvalisema keskkonna loomiseks ühest kuulujutust. Kui saaks lasta Eesti tänavaile miljon sellist külalegendi, võiks kogu rahvas turvatundes selja sirgeks ajada."(lk238)


Krjastus. Postimees.

Kirjanduslik päevaraamat

Raamatumuljete kodu

Heleni kirjanurk

Kuidas saada kirjanikuks?


laupäev, 28. september 2019

Tarmo Teder. Vanaisa tuletorn.



LV 11. Mine lehele https://www.daysoftheyear.com/ Vali oma sünnipäev. Vaata, mis veidrad päevad selleks päevaks välja on pakutud. Vali raamat, mis ühe päevateemaga haakub (N: pealkiri, kaanepilt, sisu)

Tarmo Teder. Vanaisa tuletorn. Varrak. 2010. 222lk.

Minu sünnipäeva kohal oli seal lehel „Lighthouse Day”. Tuletornist või majakast on päris mitu raamatut, võtsin siis seekord Tarmo Tederi oma, et ikka kodumaine kraam oleks. Kunagi olen paari tema lühijuttu lugenud, nii et päris tundmatu see kirjanik mulle polnud. Kaanepildi ja vanaisaga seostus kohe „Vanamees ja meri”, aga siin on hoopis teine aeg ning koht.

Kui lugema hakkasin, oi jahh, seda elu elukest. Võib vist väga lihtsustatult inimesed jagada kaheks: need, kellel läheb hästi, ja need, kellel ei lähe sedasi mitte. Äsja kohalikust saekaatrist koondatud Eerik Lauter on 60, elab Põhja-Eesti kalurikülas ja kalender näitab aastat 2009. Pärast naise lahkumist hakkab Eerik teostama oma kinnisideed, milleks saab elukaaslase mälestuseks püstitatud tuletorn. Samuti ähvardavad kinnisvara arendajad ehitada kohalikule kiigeplatsile spaa. Tule taevas appi!

Tarmo Teder kirjutab elust endast sedasi, et tal oleks nagu nina juba vastu klaasi. Ka sellel tuletornil, mida siin raamatus ehitatakse, on oma vaste tegelikkuses olemas, selleks on Hiiumaal Reigis asuv nn Eiffeli torn. Muidugi ei lähe ehitamine lepase reega. Arvamine, et oma maa peal teen, mis tahan, ei ole kuigi pädev. Tuletorni püstitamist pannakse kohalikus vallamajas pahaks, et mis isetegevus see selline nüüd olgu. Seepärast lähebki palju auru võimuesindajatega vägikaika vedamise peale.

„Nõnda olid väiksemad võimurid valdades juba üle viieteistkümne aasta nihverdanud, kantinud, noolinud ja oma tasku ajanud ning suurte parteide juhtidel ja ministritel jäi üle kergitada vaid kulmu, miks rahvas nii tõre on, poliitikast ei hooli ja oma riiki miskiks ei pea.” (lk61)

Ega see ebaõiglus ja korruptsioon ole kadunud kuhugi. Võim võib muutuda ohtlikuks. Ikka liiga sageli tuleb teateid, et keegi on jälle... Pole siis ime, et raamatus esineb lopsakat ropendamist. Ja siia see sobib ka. Keelepruuk on Tederi romaanis üldse väga maalähedane. Ropendamine ei tähenda ju genitaali nimetamist otseselt, see on kui rõhumäärsõna, kui süljelärakas ülakorruse lakitud parkettpõrandal.

Teema teemaks aga lõpp jääb ikka kuidagi lahtiseks. Tagakaanel hoiatatakse küll, et küsimusi on rohkem kui vastuseid, kuid lõputa lõpp jääb ikka tükati selliseks a la "deus ex machina`ks", või nii. Kas tuletorn jääb alles? Kui kaugele läheb kohalike võitlus vallaga?

Aga selle eest on palju muud. On olelusvõtlust pidav peategelane, on meenutused nõukaajast. Tarmo Teder ei oleks Tarmo Teder, kui puuduks kalapüük. Juhuse tahtel oli mul juba teine raamat järjest, kus mainitakse nt forelli. Ka Nero Wolfe tundis end gurmaanina, kes raamatus "Linnavurle surm" laskis forelliprael hea maitsta. Kui nüüd kuidagi lahterdada, mis juba eos kuulub tänamatu tegevuse hulka, siis on "Vanaisa tuleorn" raamat, mida peaks otsima riiulilt - teateid tegelikkusest.


neljapäev, 26. september 2019

Rex Stout. Linnavurle surm



LV 39. Raamat kirjastuse Elmatar sarjast “Öölane”

Rex Stout. Linnavurle surm. Tõlkinud Jaan Kabin. Elmatar. 2001. 208lk.

Nero Wolfe ja Archie Goodwin tegutsevad taas, et lahendada kuritegusid. Sedapuhku on sündmuspaik linnast väljas. Toimus mõrv, süütu mees istub pogris, aga Goodwin on juhtumit uurides pisut pigis. Appi tuleb Wolfe ning seab õigluse jalule.

Vihmase pühapäeva ja sooja kohvi kõrvale täitsa mahe lugemine. Mõrvarit ma muidugi ära ei arvanud. Arusaamatuks jäi ka selline asi: „Õhtuid võib sisustada piinoklimängu, raamatute, ajakirjade või ajalehtede lugemisega...” (lk37) Mis asi on piinoklimäng? Kontekst ei andnud samuti mingit selgitust. Kes neid ameeriklasi teab, millega nad seal 60-ndate lõpus võisid tegeleda. Aga see Wolfe näikse küll olevat selline „easy” tüüp, et teeb, mis tahab. Oleks selliseid vaid rohkem.

„Naine oli ukse avanud ja sisse astunud. Me neljakesi tõusime püsti. Komme püsti tõusta, kui naine sisse astub, on Montanas vanem kui Manhattanil, ja kui juba Mel ja Emmet seda tegid, tõusime ka Pete ja mina. Wolfe jäi istuma. Ta ei tõuse peaaegu kunagi püsti, kui naine kontorisse astub, ja ta oli viimase kolme päeva jooksul rikkunud nii palju reegleid, et talle pakkus tõelist rahuldust vähemalt ühestki oma reeglist kinni pidada.”(lk140) Pilt netist.

teisipäev, 24. september 2019

Juhan Peegel. Ma langesin esimesel sõjasuvel.



LV 52. Sellise Eesti kirjaniku teos, kel on 2019.a ümmargune juubel.

Juhan Peegel. Ma langesin esimesel sõjasuvel. Eesti Raamat. 1979. 172lk.

„Meie elu on julmalt kitsas ja ebainimlik: me oleme marsil, me kaevume, me tulistame, meid tulistatakse, me matame oma surnuid ja saadame ära haavatuid. Me vaatame maastikku mitte kui inimesed, vaid kui sõdurid: siin on hea varjuda, siin on hea tulepositsioon, siin on kena koht vaatluspunktile, siin saab hobuseid joota. Ilus ilm on muidugi hea, aga see võib kaela tuua saksa lennukid, seepärast on veel parem sombus ja pilvine taevas.” (lk 134)

Juhan Peegel (1919-2007) nimetab seda romaani fragmentaariumiks, mida see oma lakoonilisuses kahtlemata ka on. Mälestused territoriaalkorpuse reamehe silmade läbi 1941.a. suvest Pihkva oblastist, nagu ülaltoodud lõik, mõjuvad veel aastaid hiljemgi rusuvalt. Sõda on sõda – koletu, võigas, toores. Selle kõige keskel tuli ellu jääda, koju jõuda, aga paljud jädki...

Leidsin Haapsalu raamatulaadalt teiste hulgast ühe väikese raamatu. Nüüd vaatan, et LV grupis on seda juba mitmeid kordi arvustatud, mis siin ikka lisada. Raske uskuda, et selline väljaanne sai nõukaajal ilmuda, kuid imesid juhtus isegi tol ajal. Ning kuidas Juhan Peegel sõna valdab, jaa, see on nauding omaette.

„Kolonn sõitis väga vaikselt üle silla” (lk36)

Klassikaraadio (järjejutt)

Eesti Päevaleht

Raamatukodu

Raamatuklubi

pühapäev, 22. september 2019

Stephen King. Isemoodi aastaajad.


LV 21. Üks Stephen Kingi raamat.

Stephen King. Isemoodi aastaajad. Tõlkinud Eva Luts, Silver Sära, Lii Linn ja Eva-Liisa Sepp. Fantaasia. 2013. 378lk.

Ma nüüd ei tea, kas see on ikka s e e Stephen King, keda siin iga nädal agaralt arvustatakse, või sattusin hoopis nimekaimu sirvima. Muljed ja eelarvamused erinevad sedapuhku teineteisest kui kult ja tuvi. Loomulikult valmistusin unehäireteks jne, aga jah... Ega nüüd otseselt pettuma ka ei pidanud. Ja kui uskuda S. Kingi õukonnaarvustajat (M. K.), siis ega kõik tema üllitised pole ka sellised, mida paadunud fännid võtavad hardunult kohelda.

1982.a. ilmunud „Isemoodi aastajad” koosneb neljast jutust.

„Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus”. Kabe vanglajutt süütult eluaegset kandvast Andy Dufresne`st, kes astub ebaõiglusele vastu oma visadusega. Ehkki kõik tegelased on luust ja lihast ja vihast, juhtum veenev, on see pagana ülekohus üsna painav. Kui võrdlemiseks midagi kõrvale panna, siis võib-olla Ken Kesey „Lendas üle käopesa”, aga tugevate mööndustega muidugi. Üks on vanglas, teine hullumajas kulgev lugu. Mõlemad räägivad elust müüride taga ja Ameerika unistusest: vabadusest. Hakka või uskuma, et King on ise ka päikest vaadanud läbi Rootsi kardinate.

„Hea õpilane” räägib vananeva natsi ja teismelise poisi tutvusest, mis liigub ohtlikule pinnale. Teinekord on tõesti parem vähem teada. Kurjus võib elada kõrvaltänavas ja olla süütu näoga. Natuke krimimaiguline lugu, mis hästi ei taha lahti lasta.

„Laip” on seiklusjutt nelja teismelise poisi kodust plehkupanekust. Teiste kõrval üks kahvatuim. Ilmselt oli kirjanikul vaja lapsepõlves ära käia, et teha üle õla tagasivaade. Täitsa paneb mõtlema, millest küll kirjutavad 10-15 aasta pärast tänased noorukid. Kas nutiseadmes istumisest? Kahju kohe.

„Hingamismeetod”. Siin on surm ja sünd nii lähedal, kui veel olla saab. Ilmselt kõige kingilikum jutt selles raamatus – õõvastav ja samas haarav.

Raamatu iseseisev väärtus on loomulikult veel järelsõna, mille kirjutas kirjanik ise. Näib, et Ameerikas ei taheta tunnistada sellist formaati, kui seda on lühiromaan, mis jääb sinna 25 000 ja 35 000 sõna kanti. Nii ei jäänud üle muud, kui avaldada neli lühiromaani korraga.

"Jõudsin oma eelnevate juttudega tasemeni, kus väideti, et King võiks avaldada kasvõi oma musta pesu nimekirja (on kriitikuid, kes väidavad, et just seda olen ma viimased kaheksa aastat teinud), kui ta vaid tahaks, aga ma ikkagi ei saanud neid lugusid avaldada, kuna need olid liiga pikad, et olla lühikesed, ja liiga lühikesed, et olla väga pikad – kui sa mõistad, mida ma öelda tahan." (lk377)

Selline oli siis minu esmatutvus Kingiga. Loomulikult arvasin, et tema tekstid pahisevad kõrvadest suitsu ja purskavad ninast tuld, aga ei midagi seesugust. Kui viimane jutt väljaarvata, siis on King täitsa turvaline, vähemalt siin raamatus. No ja kirjutamisoksus on tase omaette, tema tekst voolab, rebib kaasa, viib ära, et jah, teinekordki võiks lugeda.


Eesti Päevaleht katkend

Sirp

Andres "Ande" Jakovlev – Blog

Reaktor, jaanura, 2013

Baas

reede, 20. september 2019

Heli Künnapas. Saatmata kirjad.



Heli Künnapas. Saatmata kirjad. Heli kirjastus. 2017. 126lk.
LV 8. 100% naistele!

Koos majaga saab Miia päranduseks mälestused, millest ta, nagu selgub, pole veel üle saanud. Tegelikult oli kõik juba ammu paika loksunud, või siiski? 35. aastasel Miial on olemas kõik, nii abikaasa, kaks last kui ka tantsukool. Aga siis ilmub välja kooliaegne poiss-sõber ning „suhe” jätkub sealt, kus see pooleli jäi.

Miia on loomeinimene, tema mees aga ei ole seda mitta. Pole siis ime, et aeg-ajalt on õhus elekter. „Laval ei saa särada, kui samal ajal mõtled pesemata nõudele või maksmata arvele.” (lk15) Kohtumine eks-poiss-sõbraga võiks ju pakkuda lohutust. Korraks see isegi nagu seda juba on, tuleb ette isegi vooditseen, ohoo! Kas vana arm ka roostetab? Ei. Aga siis meenuvad jälle argipäev ja abikaasa koos lastega.

Kuid lõpuks saadakse ikka sellest rööprähklemisest välja. Udu hajub, kontuurid võtavad selgemad jooned. Tegelikult on raamatu point täitsa huvitav, portreteerida naist, aga teostus...

Millega ma nüüd ära olen rikutud, ei oskagi öelda, kuid kõik näis kuidagi väga kiiresti kulgevat. See ei ole küll põhjus nurisemiseks, formaat võis ju seda tingida. Sootuks raskem on aga leppida lõpuga, mis läheb ikka täitsa lappama. Loodan, et asi on minus, kes alati ei mõista loomeinimesi.
Esialgsest minavormis meeleheitel pihtijast saab justkui keegi sententse pilduv terapeaut vms. Viimane lehekülg muutub lausa loosunglikuks. Nii võib sealt lugeda „Minevik on meiega alati kaasas, kuni... sellega rahu teeme.” (lk117) Võimalik, et asi on televisioonis. On üks sari „Pilvede all”, kus samuti Inga Lunge loeb lõpus elutarkusi, no jaa aga, mis sobib tv-sse, ei pruugi passida raamatusse.

Kui nüüd lõpp välja jätta, raamatu enda lõpp on tegelikult hea, siis on Heli Künnapas kirjanik, kelle raamatuid soovin edaspidigi lugeda. Midagi temas on.


Meeldib lugeda

Margit Peterson

Naistekas.delfi.ee

Minu ilus elu maal. blogi

Räägime raamatutest

Raamaturiiulike

Loetu kaja

Hyperebaaktiivne



kolmapäev, 18. september 2019

Leelo Tungal. Seltsimees laps



LV 20. Raamat, mille ilmumise oled jõudnud lõpuks ometi ära oodata!

Leelo Tungal. Seltsimees laps. Tänapäev. 2018. 512lk.

Äraütlemata kurb lugu, millel on ometi õnnelik lõpp. Oli 1951.a kevad, kui Leelo ema küüditati, asja ees, teist taga, neljaks ja pooleks aastaks Siberisse. Viimased sõnad, mis ema tütrele jõudis öelda: kui oled tubli laps, tulen varsti tagasi. Nii ei jäänudki Leelol muud üle, kui olla kraps ja hea laps, ainult et, ema ei tulnud sugugi mitte kohe tagasi.

Kõige rohkem pani selle raamatu juures imestama, et milline mälu võib olla ühel inimesel. Mäletada seda, mida keegi ütles, kuidas riides oli, millega tegeles, seda pärast ligi viiekümne aasta möödumist, see on fenomenaalne. Eks lapsepõlv võis ju ikka eredamalt meelde jääda, oli ju kombeks ka pidada päevikuid, aga ikkagi.

Aeg oli julm. Ära viidi väga lihtsatel asjaolud. Näitleja Mari Mölder sai kümme aastat selle eest, et keeras Stalini pildi näoga seina poole, et portree ei näeks, kui kollektiiv viina viskab. Hiljem selgus, et näitetrupis oli keegi koputaja. No mis inimesed need küll olid? Kuid elu läks edasi ka maakohas Rulias, kus möödus Leelo lapsepõlv. Käidi ringi, rusikas taskus, aga isekeskis kiruti võimu ja võeti teinekord laulgi üles.

Lugemine oli sedasi nii ja naa. Kord kippus venima, siis läks jälle kiiremini. Päris elu, olme läbi lapsesilmade, see vajas harjumist. Et jah, olgu olud kui tahes rasked, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Raamat ootamisest, igatsusest, armastusest, mis kirjutatud siiralt ning sooja huumoriga. Jõudsin minagi ära oodata triloogia ühtede kaante vahel.