teisipäev, 28. märts 2017

Elo Viiding. Lühikesed ja lihtsad lood.






Ka roosil on okkad

Elo Viiding. Lühikesed ja lihtsad lood.
LR 33
Toimetanud Krista Leppikson ja
Kai Aareleid.
2016. 72 lk.



Viisteist lühijuttu inimestest autori fantaasiamailt, meid ümbritsevast
või hoidku ometi, meist endist, kes seda nüüd nii täpselt teab. Väike kogus
irooniat, huumorit ja kummalisust viiduna minimalismi, lühiproosasse, sinna,
kus sõnal on otse kohustus olla täpne ning läbinägev.
Need ei ole teravad nähvamised, need on torkavad okkad, mis võivad kriipida,
eks kõik oleneb vaatepunktist.

Kui peaks olema mingi läbiv teema, peenike punane joon, niit vms, millele
toetuda, siis on see - võim. Mitte poliitiline, vaid inimeste vaheline,
survestaja ja survestatu suhe. Mitte igas loos, aga pahatihti on kannataja
naine.
Kõik jutud ei ole valus-nukker-kibedad, ei. Ärapanemist leiab ka nt interneedus.

Jääb mulje, olgu petlik või mitte, et Viiding tegeleb mineviku läbivalgustamisega,
kus kirjutamine on protsess millegist vabanemiseks. Samas, milleks siis üldse kirjutada.
Vaino Vahingule pühendatud lühijutus hakkab helisema telefon, mis on ammu välja
lülitatud, teisel pool räägib kadunud vanaisa. Toimub kommunikatsioon teispoolsusega.
Ja nii kandub väike slepp Vene ajast siia raamatusse, andes ruumi nostalgitsemisele.

"Võib-olla sa ei tea, et sul on mingi paralleelliin kellegagi. Ja äkki
maksab keegi sinu eest arveid ka - selliseid asju oli ju vanasti Vene ajal
küll ja küll," pakkus Edit. "Ehk on see sul siia nii ammu paigaldatud, et
on jäänud kuidagi registreerimata, või siis on kellegi teise nime peal...
Ega mina ju ei tea!" (lk16)

Laiapea

Orkaani südames on vaikus

Loterii

Sirp

pühapäev, 26. märts 2017

Mateiu I. Caragiale. Curtea-Veche kuningad.






Tripp Bukaresti

Mateiu I. Caragiale. Curtea-Veche kuningad.
LR 31-32
Tõlkinud Riina Jesmin.
Toimetanud Triinu Tamm.
2016. 112lk.




Matei Ion Caragiale (1885-1936) on üks omalaadsemaid Rumeenia kirjanikke.
Teda on iseloomustadud sõnadega: vastuoline isiksus, kellel esineb dändilikkust,
snobismi, ekstsentrilisust ja boheemlust.

Eks sellest kõigest aimub midagi ka "Curtea-Veche kuningatesse".
Üks kummaline raamat, vähemalt jättis sellise mulje. Kuna on oletatud,
et autor räägib enda lugu, siis saab läbilõike elust Bukarestis
ennem aastat 1910. Kõrtsid, lokaalid ja kõik, mis sellise öö miljöö
juurde kuulub on kohal.
Neli tegelast, kes, ei saa öelda, et liiguvad, pigem kulgevad, hõljuvad,
unelevad, pummeldavad läbi päevade, päevad läbi, nagu oskavad. Ja milleks?
Et unustada. Tarbitakse ka teisi aineid, mitte ainult alokoholi. Ja need naised...
Muuseas, sain teada, et nt "Tsuikani" on ploomiviin.
Ja vee, tõlge on ka hea, olgu siis öeldud.


"Ilu ees," selgitas ta, "muutub üksindus rõhuvaks ja õhtu
on liiga ilus, mu härra, muinasjuttude ja unistuste õhtu.
Sellised õhtud tulevad tagasi öeldakse. Ammusest ajast on
vanadele meistritele meeldinud kujutada pühi legende nende
õhtute salapäras, ometi on neist kõige osavamategi pintslil
harva õnnestunud edasi anda puhast varju kogu selles sinises
lüümuses. See on Haagari minemakihutamise õhtu, Egiptuse
pagemise õhtu. Tundub nagu oleks isegi aeg nii lummatud, et
peatub. Ja veeldunud õhus pole tuulehingustki, lehestikust ei
kosta vähimatki kahinat, läikival veepeeglil pole ainustki
virvet..." (lk26)

Laiapea

Loterii

pühapäev, 19. märts 2017

Wolfgang Hildesheimer. Armutud legendid.






Kabinetinaljad

Wolfgang Hildesheimer. Armutud legendid.
LR 29-30.
Tõlkinud Liina Uudelt.
Toimetanud Anu Saluäär-Kall.
2016. 117lk. 

1916. aastal Hamburgis sündinud Saksa-Šveitsi kirjanik, kunstnik ja
muusikateadlane Wolfgang Hildesheimer (1916-1991) on elanud ja õppinud
nii Inglismaal kui ka Palestiinas.
Peale sõda töötas kuni 1949. aastani tõlgina Nürbergi protsessil.
Hiljem elas ta kunstnikuna ja kirjanikuna Saksamaal, Münchenis.
Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaan "Tynset" (Hea Lugu, 2014,
tõlkinud Mati Sirkel).

Kindlasti oma koomilisuses üks lõbusamaid raamatuid, mis LR sari
viimasel ajal pakkunud on. 18 novelli, mis 1952 aastal avaldatud,
said Saksamaal nii tuntuks, et neid on valitud isegi kooliõpikutesse.
Valdkonnad, milles W.H oma kangelasi pilab on muusika, kujutav kunst ja
kirjandus. Õhtumaa kultuuris tehakse sukeldumisi nii horisontaal- kui
vertikaalsuunas. Siin võib isegi öelda, kasutades klišeed: kui poolt usud,
oled kolmveerandiga petta saanud. Kuid, et iroonia eesmärgiks ongi
kahtluse alla panna tõik, kas snobism on ka tõsiseltvõetav nähtus,
siis selle väljanaermine kui kavatsus iseeneses ei tohiks küll kahtlusi
tekitada ka tänases lugejas.

Ehkki paljudes tekstides on W.H. tegelasi kujutanud kolmandas isikus,
siis "Minu päevaraamatus" läheb ta üle päeviku vormile.
Jutt ise räägib metseenist, siin peaks ütlema ilmselt antimetseenist,
kes ostab endale pildiraami puhtalt raami enda pärast, mis otsekui
parodeerib lauset: l´art pour l´art. Kuna sellest üksi jääb väheks
ostab ta ka pildi sinna sisse, mis, nagu selgub, varjab endas ülemaalitud
kuulsuse taiest, millele peategelane mingit väärtust ei omista.
Üks lõik sellest päevaraamatust, mis võib ülekantult ilmestada
väärtuste vahetumise kiirust ja devalveerumist.

17. oktoober. Torm pühkis eile öösel puudelt lehed ja muutis roheluse
minu akende taga raagus okste võrestikuks. Aasta kõige otsustavamad
muutused toimuvad äkitselt, tavaliselt üleöö. Ja nüüd ongi lõplikult
käes nädalad, kus meie ajalehtede luuleveergudel saavad sõna inimesed
nende süngete pihtimuste ja hämarate aimustega, millilele nad helgematel
aastaaegadel oma meeled rõõmsa pimedusega sulgevad. (lk45)

Oh,jah, kui erksad oleksid veel netikommentaariumid ja igasugu äraspidised
vihakõned, kui nad möödanikust võtaksid midagi omaks.

Laiapea

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Kairi Look


teisipäev, 14. märts 2017

Olli Jalonen. Poisiraamat.

Pildikesi poisipõlevst

Olli Jalonen. Poisiraamat
Loomingu Raamatukogu 25-28.
Tõlkinud Piret Saluri.
Toimetanud Kai Aareleid.
2016. 192lk.



Tuntud Soome kirjaniku, Olli Jaloneni (1953), kelle nime ma alles mõned
päevad tagasi avastasin, debüüt ilmus juba aastal 1979 ("Sulgkasukas").
Esimene eestindus Piret Saluri tõlkes oli 1990 ("Hotell elavatele") LR sarjas.
Nagu järelsõnast lugeda saab, ei Jalonen selline kirjanik, kes väga tihti
raamatuid ei avalda, samuti muudab ta oma käsikirju ennem käest andmist.
Eks seda võib ka "Poisiraamatu" kohta oletada.

Jutt on siis elust 60-ndate aastate Soomes läbi maakohas sirguva noormehe silmade.
Ilmselt on peategelane Jaloneni alter ego, kui arvestada, et tema vanus,
tema noorus raamatus kirjeldatud ajaga kattub.
Aeg on keeruline ka seal. Sõjast on möödunud kaks dekaadi, aga kõik haavad
ei ole veel kinni kasvanud, ikka võib leida naabri pööningult vintpüsse.
Koolis esineb laste vahel vägivalda ja ega õpetajadki kõik ei ole just
leebemat sorti.

Oli küll äratundmist. Võib ju öelda küll, et Soome on välismaa, aga
range õpetajaga meenus, et on olnud ka endal kokkupuude sellisega.
Tänapäeval ei tuleks selline asi nagu tutistamine loomulikult kõne alla,
kuid ennem ilmakorravahetust juhtus ka siinpool raudset eesriiet selliseid
asju.

Kirjutatud on kõik kuidagi väga jalonenlikult. Ta räägib ja jutustab, aga ei
lase kõneleda kellelgi teisel. Lugeda 190lk teksti, kus ei ole dialoogi,
sellega pidi natuke harjuma. Nii saab teha ainult päevikuvormis, kuid ta teeb
seda hästi. Korraga väikestes kogustes lugeda, nii on kõige parem.
Kiiduväärt detailitunnetus.

Üks katkend ka siia, millest ei puudu muidugi soomalaste rahvuslik uhkus,
ei, see ei ole Nokia, see on soome saun.

 "Kui alla jõuan, istuvad mehed juba sauna eesruumis. Nad on traksid
õlgadelt alla võtnud ja särginööbid lahti teinud. Kiiret ei ole.
Laupäev on niisugune. See algab juba pealelõunal, sest poolik tööpäev
ja koolipäev on seljataga ja mõned tunnid nendest peale lähevad ruttu.
 See on pühapäeva jõudmine, aga mitte veel päriselt. Nõnda olen laupäeva
pealelõunad ja laupäevaõhtud endamisi mõelnud, need on nädala kõige parem
aeg, sest pühapäeva kõrval on juba kogu aeg üha lähemal esmaspäev ja
esmaspäevas on juba kõik teised päevad enne uut laupäeva." (lk52)

Nõutuks teeb vaid see, et kui Jalonen sai rääkida õues ja metsas müttamistest,
tegevustest, millega lapsena tegeles, siis millest hakkkavad kirjutama need,
kes praegu on 6-10 aastased. Vaatasin televiisorit, olin arvutis. Jeerum.

kultuuritarbija60

Laiapea










pühapäev, 12. märts 2017

Nancy Huston. Loomispäevik.

Teispool kardinaid

Nancy Huston. Loomispäevik.
Loomingu Raamatukogu 21-24.
Tõlkinud Leena Tomasperg.
Toimetanud Triinu Tamm.
2016. 240lk.

Kanadas sündinud ja hiljem Prantsusmaale elama asunud Nancy Huston (1953)
on kirjutanud nii palju, et jääb mulje, nagu ta muud ei olekski teinud,
kui ainult ja ainiti loonud. Tema kontol on neliteist romaani,
neli teatriteksti, kaks kogumikku kirjavahetust ja kuusteist raamatut
esseistikat. Eesti keeles on seni ilmunud "Murrangujooned" (LR 2012, nr.24-27).

Miniesseedest koosnev "Loomispäevik" vaatleb tuntud kirjanikepaare enne seda,
kui nad veel ei olnud need, kellena neid täna teatakse.

Huston uurib naise ja mehe, keha ja vaimu omavahelist suhet. Kas sugu on määrav,
tegelemaks loominguga?  Kas abielupaar, kus mõlemad on kirjanikud, mahub ühe
katuse alla?
Nagu ta ise küsib: Kas saab inimene ise `otsustada` olla egoist või mitte? Kui
vastus viimasele küsimusele on eitav, kas ei aita see siis seletada naiste
allajäämist kunstis ja kirjanduses ja nende üleolekut elukunstis: sõpruses,
armastuses, pereelus...? (lk 17-18)

Vanasõna ütleb küll, et kaks kõva kivi ei jahvata head jahu, aga Loomispäeviku
põhjal võib öelda, et üks kivi jahvatab mitte ainult jahu, vaid mõjub
ka teisele kivile laastavalt. Ei lähe sugugi hästi neil paaridel, kellele
Huston tähelepanu pöörab. Eks osaliselt on süüdi ajastu oma tõekspidamistega
(20. sajandi esimene pool, naisliikumise algus), teisalt on isiksused jälle
egos liiga kinni. Kõige enam on Huston vastu sellele, et naine pidi loobuma
emadusest kunsti kasuks. Sellise dilemma ületamine ei ole lihtne, kui mitte
võimatu. Virgina Woolf küll tegi nii, aga maksis selle eest ka kallist hinda:

"Nõndaks siis pärast kolme aastat, mida on pingestanud kriisid ja kummagi
poole solvumised, seavad Woolfid end sisse mõistlikus vääritimõistmises.
Kummalgi on "oma tuba" - magamiseks, aga samuti töötamiseks. Haruharva
lahkuvad nad teineteisest. Nad loevad ja arvustavad vastastikku teineteise
käsikirju. Nad avaldavad ühe raamatu teise järel ja mõlemad saavutavad teenitud
kuulsuse. Kaks nii erinevat inimloomust kui üldse võimalik, kes on vastandlikud kõiges
välja arvatud keeldumises kehast... mis nimelt võimaldabki neil mõlemal kirjutada.
See oli, kui korrata Shakespeare`i kuulsat värssi, `truu hingeliit`." (lk90)

Huston analüüsib kirjanikke ja iseend, nende loomisperioodi ning lapsepõlve. Samas
teeb ta ka enda elule tagasivaateid. Nii saab kirjutamisest teraapiline väljund.
Eristudes nendest, kes pidid kahjuks emadusest loobuma, et kirjutada, on Huston
oma rasedusaegsed märkmed kirja pannud. Seeläbi otsekui tõestades, et lapse saamine
ei ole takistuseks, vaid just eeliseks kirjutamisel.

Nii ta saabki öelda, mis tunne on olla rase:
"See on nagu teatris, kui tunned läbi toolipolstri oma selja taga istuja põlvede
liikumist."(lk196)

Kui satuvad lugemisele sellised autorid nagu: Zelda või Francis Scott Fitzgerald,
George Sand ja Alfred de Musset, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre,
Virginia või Leonard Woolf, Sylvia Plath ja Ted Hughes, siis saab nende
raamatute tausta kohta üht-teist teada, kuidas ja miks asjalood olid nagu olid.

Võib ainult tõdeda, et meil on veel hästi läinud, kui meenutada paare Eestist,
kus mõlemad on olnud kirjanikud (Andres Ehin ja Ly Seppel, Ellen Niit ja Jaan Kross).

Sirp

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Laiapea


esmaspäev, 6. märts 2017

Danilo Kiš. Boriss Davidovitši Hauakamber.


Ajaloo tõmbetuules

Danilo Kiš. Boriss Davidovitši Hauakamber.
Loomingu Raamatukogu 19-20.
Tõlkinud Hendrik Lindepuu.
Toimetanud Kai Aareleid.
2016. 104lk.

Danilo Kiš (1935-1989) on pärit riigist, mida enam ei eksisteeri - Jugoslaaviast.
Samuti on tema raamat ajast, mis möödas. Põhimõtteliselt 20. sajandi keskpaigaga
kirjutatu ajatelg lõppeb.
Tutvustuses on küll ära mainitud, et autorit on  mõjutanud Jorge Luis Borges ja
Bruno Shculz, kuid lisaks nendele on kaudsem mõjutaja olnud ka Aleksandr Solženitsõn.

Seitsmest lühijutust esimeses ("Palisandrist käepidemega pussnuga") on peategelaseks
mässleva meele ning antisemiitliku hoiakuga Mikša, kes otsib oma tõde, mis tal paraku
jääb leidmata. 
Maapealset rahulolu loodad ta luua mitte Jumala abiga, vaid tema arvates tuleb
"võrdsus kehtestada maiste meetoditega"(lk8). Nii satubki tõrjutuks osutuv Mikša
mässajate küüsi. Hiljem võtab ta endale vastutusrikka ülesande, hukkab reeturi,
põgeneb Venemaale, kus osutub võimudele tähtsusetuks mutrikeseks ning hukkub
vangilaagris 1940.

Oma valikusse on Mikša klammerdunud lõplikult, nii ütlebki Kiš:
"Kui ta oma karmi talumehe käega kirjutas tunnistust, vaatas teda uurija tagasihoidliku
tööruumi seinalt See, Keda Tuleb Uskuda. Miksat silmitses portreed, seda
heasüdamlikku ja naeratavat nägu, ta vaatas portreed anuvalt ja suure austusega. Pärast
kuudepikkust nälga, peksmist ja piinamist oli see ainus helge hetk tema elus, see soe ja
hubane uurijakabinet, kus praksus vana vene ahi nii nagu kunagi vanasti vanemate
juures Bukoviinas, see rahu, mida ei häirinud vangide karjed ega kumedad löögimütsud,
see portree, mis talle seinalt isiklikult naeratas. Äkilises usuhoos tunnistas Mikša
nüüd kõik üles..."(lk15)

Teine jutt: "Emis, kes sööb oma põrsaid" räägib Iiri päritolu noormehest Gould Verschole´ist.
Tema on pärit linnast, kus elavad üllalt pettunud ja riiakad boheemlased, redingottidega
professorid, kimäärlikud prostituudid, kuulsad purjutajad, räbalates prohvetid, fanaatilised
revolutsionäärid, haiged natsionalistid, meeletud anarhistid, kammide ja kalliskividega
ehitud leskprouad ja kapuutsidega vaimulikud (lk16).
Arusadavalt on selleks linnaks Dublin. Ühel päeval Gould möllib end laevale, põgeneb linnast
ning satub Hispaaniat vallanud kodusõtta.
Paraku aga peategelane kaaperdatakse sabotaažikahtlusega ja nii satub ta pärast mitmepäevast
merereisi Leningradi, kus tema üle peetakse anarhistliku tegevuse tõttu kohut.

"Mehhaanilised lõvid", mis on kolmandaks jutuks, kujunes oma abusrdsuses ka väikest promilli
koomikat sisaldavaks vesteks. Iga nali on varjatud kriitika, kuid Kiši huumor ei ole mitte
lõbus naer naeru pärast, vaid ta naeruvääristab olusid ja süsteemi.
Jutt on A.L. Tšelustnikovist, ajalehe "Novaja Zarja" toimetajast. Ta on toimetaja nagu toimetaja
ikka, ainult selle erinevusega, et ta töötab 1930-ndate aastate Ukrainas, täpsemalt Kiievis.
Peale ametikohustuste täitmist rüüpab ta klaaside viisi viina ja magatab ülemuse naist.
Ühel päeval tuleb kõrgemalt poolt käsk valmistuda suure külalise vastuvõtuks. Külaline on
Prantsuse radikaalsotsialistliku partei liider Edouard Herriot, kes tuleb Kiievisse vaatama ega
usklikke taga ei kiusata. Selleks tehakse väikesed ümberkorraldusi: Tšelustnikov riietatakse papiks
ja kirikust tehakse taas kirik, sest bolševikud olid katedraalist teinud õllepruulikoja.
Kogu tsirkus õnnestub ja prantslane lahkub õndsas teadmatuses olukorrast, mis toimub tegelikult.
Neli aastat hiljem Tšelustnikov arreteeritakse ja ta istub kümme aastat nõukogudevastase tegevuse eest.
Võimalik, et see oli üks näide, kuidas tegutses tšekaa, sest religioon oli Nõukogude Liidus tabuteema,
võimalik, et see oli peatoimetaja kättemaks.
"Esialgu arvasin, et Aljoša veiderdab, aga varsti veendusin, et inimeste kergeusklikkusel pole piire;
kui ma oleksin tulnud teatrist tsaari krooniga, oleks see mehike arvatavasti langenud silmini lumme
ja porisse. Vene talumehe hingest sünge mineviku ja sajanditepikkuse mahajäämuse väljajuurimine,"
lisab Tšelustnikov pisukese kibeduse ja üleolekutundega, "nõuab veel palju aega ja vaeva."(lk34)


Üsna sünge on neljas jutt "Maagiline kaardipartii". Siin kaevub Kiš vangilaagri olustikku.
Kinnipeetavad jagunevad kaheks: poliitilised ja kriminaalid. Viimased on oma seadused laagris
maksma pannud, ja kõik teised peavad neid järgima. Nii langeb Taub poliitilise vangina
mõttetu mõrva ohvriks.
Taub elas oma elu esimese poole Euroopas, soovis kaasa lüüa revolutsioonis, pettus olukorras,
liiksu edasi Venemaale, istus kinni, vabanes ja naasis tavaellu.
Laagris olles aga mängisid kriminaalid kaarte, kus panuseks oli kellegi elu, et võitja saaks
oma autoriteeti kindlustada. Ühes järjekordses mängus otsustatakse Taubi saatus. Tänu koputajale
õnnestub tal küll pääseda, kuid mõrvar saab ta hiljem kätte.
Tõepoolest, keerulised ja äraarvamatud on Issanda teed.

Kolm viimast juttu - "Boriss Davidovitši hauakamber", "Koerad ja raamatud" ja "A.A. Darmolatovi
lühike elulugu (1892-1968) - eralduvad teistest oma laadi poolest. Neis on Kiš kroonikakirjutaja
sule õige jõulisest sõrmede vahele haaranud, sest eks kannatajad on ikka kõige haavatavamad, need,
kes ei ole kasulikud süsteemile või on tagakiusatud usulistel põhjustel.

Üks kõhedavõitu raamat ajaloo ainetel. Seda võib võtta ka kui hoiatust, et mis juhtub siis, kui...
Kas see kõik, millest Kiš kirjeldas just täpselt nii oli, kes seda enam oskab öelda, kuid kirjanduses
on kõik võimalik, näiteks Mustjalas olla nähtud Hitlerit.

Loterii

Laiapea

Katkend raamatust err.ee lehelt
















reede, 3. märts 2017

Niels Fredrik Dahl. Eelisel suvel






Suvest suveni

Niels Fredrik Dahl. Eelmisel suvel.
Loomingu Raamatukogu
2016///17-18
112 lk
Tõlkinud Sigrid Tooming
Toimetanud Anu Saluäär-Kall

Eelmisel suvel ilmus LR sarjas F. N. Dahli (1957) raamat "Eelmisel suvel" (ES). Kuigi
autor on kirjutamisega juba tegelenud pikemat aega, läbimurre toimus 2002. aastal
romaaniga "Teel sõbra poole", on ES esimene tõlge eesti keelde. Võib küll öelda, et
Dahl on läbi ja lõhki kirjanduse inimene. Ta on kirjutanud stsenaariume, romaane,
näidendeid ja luulekogusi. Ja nagu järelsõnas mainitud, siis kõike näpuotsaga.
Hariduselt on Dahl ajakirjanik, ka tema abikaasa on kirjanik Linn Ullmann, nii et
kirjasõnaga kokkupuutepunkte ikka jagub.

ES räägib mehest, kes sõidab maale, et oma suvekodus veeta mõni päev. Et kohad ja inimesed
on omavahel seotud, siis hakkab ta meenutama, mis toimus nii eelmisel kui ka eelmistel
suvedel.

Pärast lahkuminekut leidis peategelane endale uue elukaaslase, kellega maakodus
veedetud aja meenutamisele kogu raamat keskendub.
Tükk tüki haaval, jupp jupi haaval läbi autori minapositsiooni kulgeb kogu hakitud tegevus.
Järjest avanevad uued kihid tagantjärgi, et kes, mis ja kuidas.
Raske öelda, miks autor ise jääb anonüümseks, ei saa teada isegi tema nime, aga lugemist see
ei häirinud ka. Isegi sisekõne, mida oli kohe palju, haaras kaasa ega lasknud lahti.
No kuidas sa jätad sellise koha lugemata:

"Tal oli valge jakk õlgadel. Nüüd riietus ka tema lahti, Loki meeleheitlikult ja ahastavalt
ümber karglemas. Koer teadis, mis juhtuma hakkab, ja et ta jääb jälle üksi. Nüüd seisis
Siri paljalt rannakaljul, tema rindade vahel välgatas medaljon, nüüd puudutas tuul omakorda
tema keha. Ma tahtsin olla tema juures, end ära peita ja temasse kaduda. Nüüd lendas ta läbi
õhu nagu üksainus pingul lihas. Mina ei olnudki õieti korralikult vette hüppama õppinud." (lk20)

Ütlemata palju arvustusi on kirjutatud selle raamatu kohta. Ühes öeldakse, et see ei olegi
romaan, pigem jutustus, võib-olla tõesti. Et tagakaanel on ka öeldud, et tõlgendada saab seda
mitmeti, siis võib seda pidada ka poeemiks proosas, et mitte öelda novell.
Kui veel kaugemale minna, siis võib seda pidada ka  autori "sisekõneks". Aastail 2000-2012
põdes Dahl loomingulist kriisi. ES on kirjutatud 2003. Sellest võib tuletada, et naine,
Siri, kellega kohtumistest jutt käib, on hoopis tema inspiratsioon, muusa.


Eesti Päevaleht

Virumaa Teataja

 Laiapea

 Tilda ja Tarakanid