Monika Rahuoja-Vidman. Mõrtsuka jahil.



LV 22. Eesti kirjaniku kriminull

Monika Rahuoja-Vidman. Mõrtsuka jahil. Auratrükk. 2019. 144lk.

Kui oma korterist leitakse noore naise surnukeha, asuvad juhtumiga tegelema uurijad Martin Küüts ja Robert Mets. Esimesed tulemused ei lase end kaua oodata. Peagi on arreteeritud ohvri eksmees, siis selgub, et too ei olegi süüdlane. Jah, aga lõpuks saadakse ikka õige kurjam ka kätte.

Imelik raamat oli. See võiks olla kas või mõne „Kelgukoerte” osa stsenaarium, kui võrdlust otsida. Eks kindlasti on ka sellistel raamatutel oma sihtgrupp olemas, minul läheb veel aega, enne kui midagi sellelt autorilt uuesti lugeda võtan. Vabandust, fännid.

Mis ma ikka oskan öelda, oli head ja oli halba. Tegelased jäid kuidagi üheplaaniliseks. Samas oli jälle perevägivalla teema, mis muutus ikka lausa rõvedaks. Nõrganärvilistele ei soovita. Olen ka ise selle vägivallavormiga kokku puutunud, sekkunud, tou ära saanud, nii et jah, midagi meeldivat see pole, kuid mis sest enam.

Millest see raamat aga kõige rohkem puudust tunneb, on toimetaja. Ka tiitellehel puudub toimetaja nimi. Kirjavead kirjavigadeks, kuid mõni lause oli ikka selline, et pidin lihtsalt toore tahtejõuga läbi murdma sealt padrikust. Olgu üks näide siin samuti tsiteeritud:

„Kriimustused ja marrastused töökoja omaniku Danieli kätel ning nagu ülevaatusel, enne arestikambrisse sisse kirjutamisel selgus, ka kaelal ja rinnal, lubasid oletada, et see oli tema ise, kes Mati autoga lõbusõitu tegi.” (lk63)

Aga jah, moraal on siis see, et igal oinal tuleb kord mihklipäev.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.