reede, 24. mai 2019

Karin Paulus. Eesti disaini ja reklaami 100 aastat.



LV 26. Raamat, mida loed erialasest huvist.

Karin Paulus. Eesti disaini ja reklaami 100 aastat.
Post Factum.
2018. 200lk.


Kui päevatööd lugeda erialaks, siis reklaamivaldkond on küll see, millesse olen oma tagasihoidliku panuse andnud minagi, küll kaudselt, küll minimaalselt, kuid siiski (näiteks välireklaamide valmistamisel, aga see selleks).

Ent rõõmu võib tunda hoopis sellest, et nüüd on olemas raamat, mis räägib sellest, mida pealkiri lubab. Kunstiteadlasele ja kriitikule omaselt alustab autor teema tutvustust põhimõtteliselt algusest. Kohe, pärast sissejuhatust küsitakse mis ja miks on disain - „Selle eriala põhialuseks on kommunikatsioon, mitte dekoreerimine. Oluline on see, et nende siltide kaudu linnavalitsus või bussifirma suhtleb inimesega rohujuure tasandil,” ütleb Eesti Kunstiakadeemia pikaaegne osakonnajuhataja ja graafilise disaini professor Ivar Sakk. ”Disain on ikkagi probleemide lahendamine, kunst tegeleb ideega. Kommunikatsioon on probleem ja seda tuleb lahendada. Tihti ei pruugi disain välja näha sugugi apetiitne, sest see ei ole üldse eesmärk.”

Edasi antakse ülevaade vastava hariduse õpetamisest läbi sajandi, kuni tööstuse tutvustamiseni välja. Kõike loetust ei hakka siin ümber kirjutama, aga imestasin kas või selle üle, et esimeses vabariigis valmistati isegi väikelennukeid, mis oli mulle täielik üllatus.

Suur osa raamatust rääkis muidugi nõukaaja hallist perioodist, kui midagi saada ei olnud ”Isegi harilikke pliiatseid ja kustukumme pidi hankima välismaalt, sest nõukogude analoogid kraapisid paberit.” (lk23), aga ometi tehti midagi sellist, mis on mällu jäänud. Mida lähemale kaasajale raamat lugedes jõudis, seda rohkem detaile tuli meelde, et olen kuskil kohanud täpselt samasugust asja, jaa. Aga nende toodetega juba on kord sedasi, et neid võis leida küll paljudest kodudest, kuid polnud teada, kes on autor. Nii ma ei teadnud tänase päevani, et Vana Tooma laualambi valmistas juba 1965. aastal Bruno-Verner Vesterberg.

Disaini ja reklaami ala, see on ikka ääretult lai, ka raamatute kujundamine käib siia alla, rääkimata valimiskampaania plakatitest ja puidust raamidega prillidest. Kuid kogu selle materiaalsuse taustal on ka teine tasand, mida võib nimetada kas nüüd kohe ajastu vaimsuseks, aga moenõudeks ehk küll. Tootmine peab ikka rahuldama tarbimise vajadust, nõnda siis ilmestab 20. sajandi lõpu käitumismalli juba selline lõik:

„Kodanlikud rõõmud. 1990. aastail Eestissegi levinud hedonismi ja kauboikapitalistliku vabaduse üks ilmekamaid sümboleid on mullivann. Pika töörassimise järel pakkusid Balteco ja Aquatori vannid uuelaadset erootilist lõõgastust ning võimalust tunda end lõbusas masseerivas mullivahus seltskonnaajakirjade kangelasena.” (lk152)

Ka kollane ajakirjandus on ajakirjandus.

Vähemalt hea on teada, et 21. sajandi postmodernismi ajastul, kui plaanimajandus on möödanik ja turgu reguleerib konkurents, on disanerid pööranud pilgu keskkonna poole, olgu või märksõnaks korduvkasutamine. Kui vahel olen vaadanud mõnda kaubakataloogi, siis natuke kurvastab, et elutoamööblil on koht küll suurele televiisorile, aga raamaturiiul põhimõtteliselt puudub. Ei tea, võib-olla on see raamatukogu varjatud reklaam või e-lugeri propageerimine, aga nii ta on.

Muidu oli selline ladus lugemine, palju nimesid, daatumeid, tehnilist juttu, pilte, mis kõik avardas ahtakest silmaringi, vähemalt minul. Raamatu lõpus on kolm lehekülge viiteid artiklitele ja teistele raamatutele, mis seda teemat käsitlevad, ega siis autor kõigesse ka süveneda jõua, nii et seesinane on vaid jäämäe veepealne tipp. Samuti on see postitus kaudselt reklaam.

Kruusatee

kolmapäev, 22. mai 2019

Ilmar Trull. Pori kärbes ja tori hobune.







Ilmar Trull. Pori kärbes ja tori hobune.                                                                            Tammerraamat.                                                                                                                                 2019. 66lk.

Kes teeb, see jõuab

Lausa lustakas, samas õpetlik, kenasti luuletaja enda poolt illustreeritud ja ilmekat riimluulet sisaldav raamat.

Peagasuse eine

Luuletaja ärkab ärklis.
Aknast kumab taevakumm.
Täna toiduks on tal tärklis,
kleepuv kartulite tumm.

Jagab seda hobusega,
kellel tiivad küljes.
Hobust vilets toit ei sega,
lendab nagu hüljes.
(lk5)

Vaba riik

Hea, et Eesti riik on vaba.
Ukse ees ei ole taba.
Ukse taga pole saba.
(lk21)


September

Läksin kooli. Nii on vaja.
Süda seljas, ranits rinnas.
Luisan, olen luuletaja.
Müts on käes ja peas on kinnas.

Kui käin koolis nagu kästi
ja kõik ained õpin ära,
ja kui õpin väga hästi,
ajan pärast vähem plära.
(lk44)





laupäev, 18. mai 2019

Nikolai Baturin. Maa-alused järved.


LV 5. Raamat autorilt, kes on sinuga samal päeval sündinud (NB! Mõeldud on kuupäeva, mil oled sündinud. Eksimisvõimalus +/- 2 päeva!) Ja minu hällipäev on 7. august.

Nikolai Baturin. Maa-alused järved.
Eesti Raamat.
Tallinn.
1968. 68 lk.
Luuletusi 1963-1967.

Avastades-meenutades üht perioodi ja persooni

Kahju muidugi on, aga midagi parata ei ole, meie seast on lahkunud... Ei, nende sõnadega pole tarvis alustada, küll neidki kirjutatakse. Kuid oluline on samuti see, mis alles jääb – looming. Kuna mul oli riiulist kohe võtta raamat, millega alustas oma karjääri N. Baturin, siis põgusa pilguga proovisin sirvida sedagi luulevihku.

Hruštšovi sula jõudis 1960-ndatel nii kaugele, et eesti luules tekkis nn. kassetipõlvkond. Viimases sellel dekaadil ilmunud valimiku hulgas ilmus Andres Ehini ja Albert Koeney kõrval ka Nikolai Baturini debüüt. Äraütlemata kena komme, mida tänapäeval enam kahjuks ei kohta, oli varustada luulekogud väikese autori tutvustusega, mille siinkohal ära toon:

„Nikolai Baturin sündis 5. augustil 1936. aastal Tõrva rajoonis Arumetsa külas kaluri perekonnas. Õppis Viljandi II Keskkoolis ja Vana-Võidu tehnikumis. 1965. a. lõpetas Tallinna 8. Töölisnoorte Keskkooli.
1955-1959 oli Nikolai Baturin aega teenimas mereväes. 1959. aastast elab Tallinnas. On töötanud mitmesugustel aladel: kalapüügil Atlandil, elektrijaamade ehitustel, geoloogiaekspeditsioonis Siberis.
Luuletusi hakkas N. Baturin kirjutama 1961. a. Avaldatud ajakirjades „Noorus”, „Looming”, „Pikker” jm.”

Vihjeid nii selle luulekogu kui kaugema loome jaoks siit muidugi leiab. Lihtne matemaatika ütleb, et värsid kirjutas Baturin vanuses 27-31.a. Ent mis on sõnad-sõnad-sõnad ilma näideteta elust enesest ehk raamatust. Esimene tekst, mis on ühtlasi kogu nimiluuletuseks, rullub lahti nõnda.

Maa-alused järved

Maa-alused järved!
Päike ei lahusta
neis oma värve.
Taevas ei kummuta
neisse tähti.
Ükski aerulöök
nende rahu ei riiva.
Ükski veidrik ei jäta
endast jälge liiva...
Maa-alused järved
nagu varjatud tõed:
paljud ja paljud
neist algavad jõed.
(lk7)

Baturini luuletused tulevad justkui maa alt või kasvavad välja maa seest. Märksõna, millega iseloomustada luuletaja lemmikobjekti on mõistagi loodus.
Geoloogidega Siberis käinuna võis Baturin näha ka maa-aluseid järvi päriselt, kuid oluline on siiski värss „nagu varjatud tõed”. Jah, oma tõde pidi noormees otsima ka NL karmides oludes, ja kas olemasolev, pakutav-leitav pruukis üldse rahuldada otsijat, vaevalt. Ent tagantjärgi võib selle „maa-aluse järve” muuta metafooriks. Sellisel juhul on see varjatud sõnum kui ridade vahele peidetud kriitika. Toimetaja, Oskar Kruus, sai sellest kindlasti aru, aga eks temagi pigistas parajal ajal silma kinni, ja õigesti tegi.

Ja teisal, üks arutut jahikirge hukkamõistev riimluuletus, mis lausa prõmmib südametunnistusele, peaks autori hoiakut juba varjamatult demonstreerima.

Lind

Järve taga rabas
paistis pesakask,
kui sind rindu tabas
ajaviitelask.

Sirevili tiivu
kaldaäärsest veest
enne lõppu viivu
kütt sind leidis eest:

ruuges sulekaares
hüübind veretilk,
hallis silmateras
inimesepilk.
(lk10)

Vormiliselt katsetab Baturin kirjutada pigem riimluulet kui vabavärssi, kuigi viimane oli 60-ndatel end parnassil kenasti sisse seadnud. Keeleliset tasub veel ära märkida, et lõunaeestlasena kasutab autor kuuel korral mulgimurret, nt: „Üü kõllane ku kärjevaha / ja lõhnav nagu einakäär” (lk15).
Mis puutub linnastumisse, siis juurtest eemaldumine, igatsus maaläheduse järgi kostab läbi juba luuletuses „Suures majas”, „keegi nutab seina taga, / keegi naerab seina taga; / kuskilt kostab melu. / Sina oma toas ei maga... / Selline on elu. /(lk30).

Seda elu tajus Baturin nõnda, et mingist idüllitsemisest on siin kohatu kõnelda „mu süda peksleb vastu roideid-trelle” (lk14). Kuid samas ei ole ka südamemurdmise raginat kosta. Vaid ühes luuletuses, „30”, mis pühendatud ühe etapi läbimisele, mainitakse nii möödaminnes: „Esimesest suudlusest / on suus veel karamelli maik.” (lk53)

Kuivõrd tõsiseks ametiks Baturin värsistamist pidas, jääb igaühe enda otsustada, kuid ise annab ta oma tegevusele iroonilise tunnustuse luuletuses „Tagasipilk”, „kuskil eespool taskuvarast / su meelest asub luuletaja. (lk57)

Võib küll öelda, et Baturin on/oli rahutu vaatleja-aduja hing, kuid mitte mässaja. Tema protest on selline olude kiuste leebe leppimatus, millega kohtumine paneb kaasaelama ka aastate takka.

Eneseteostus

Tänava kivises unes
ööliblikas
oma tulele vastu lendas...
Vastu hõõguvat suitsuotsa
ta tiibade ilu sai otsa
tänava kivises unes.
(lk42)

neljapäev, 16. mai 2019

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Kolumbus kinnitab otsad.



LV 1. Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise pealkiri.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Kolumbus kinnitab otsad.                                                                    Tõlkinud Olev Jõgi.                                                                                                          Tammerraamat.                                                                                                                                 2016. 154lk.

Bürokraatlusest vennasvabariigis

Pealkirja sõnastasin nõnda - Raamat, millel on kaks autorit. Usun, et selliseid võib leida ilmselt mitmeid. Esimese hooga meenuvad Strugatskid, kes kirjutasid samuti kahasse, aga sedapuhku said valituks odessiidid Ilf ja Petrov. „12 tooli” ja „Kuldvasika” kõrval küll pisut varju jäänud kogu följetone sisaldab peotäie lühijutte nepiaegse Venemaa olustikust, bürokraatiast ja ametnike kitsarinnalisusest. Oskus enda kaasaja kitsaskohtade kulul nalja teha, see oli 1930-ndate alguses ohtlik tegevus. Stalin ise olla kirjanike tegemisi jälginud. Aga mis on poliitika kirjanduse kõrval, nonsenss, tagakaanel ütleb juba Mart Juur, et hea nali elab üle riigikorra vahetused, ja nõnda see on otse loomulikult.

Ühes teises jutustuses, „Õilis isik” (LR, 1979, 28/29), leidub koht, kus kirjanikud võrdlevad ametnikearmeed ja kogu juhtimissüsteemi läbi suursuguse kujundi: „Imelise seaduspärasusega on üle maa laotunud ametipostide taevavõlv. Mustmiljon sädelevat osakonda laiub piirist piirini ja veelgi rohkem kirgendavaid filiaale on taevas justkui Linnutee.(lk9)

Nende ametnike kulul jätkub satiir siingi raamatus, mis pole ka ime, sest võib vaid ette kujutada, mida pidi tolle aja inimene üle elama. Üks näide viisakast kantseliidist:

„Ametiühingu keel on sootuks isevärki keel. Ametiühingu tegelased räägivad: valimiste läbiviimist teostama, organiseerimist läbi viima, tugevdamist kindlustama, liikmeks kaasa tõmbama, tööd omandama, teadmisi juurutama, üritust süvendama, koosolekut külastama, intensiivistamist hoogustama. Ja veel üks iseäralik joon on ametiühingu tegelasel. Oma kõne algul ta ütleb kindlasti: „Ma ütlen mõne sõna, seltsimehed,” kuid siis räägib kaks tundi. Ja on juba võimatu teda kõnetoolilt minema ajada.” (lk40-41)

See lõik on jutukesest „Intriigid”, mis räägib ametiühingukomitee palgalisest sekretärist Babaškinist, kes mitte-midagi-tegemise eest hääletati üheteistkümnendal aastal ametikohalt maha. Lõpuks leidis naine talle majavalitsuses kojamehe töökoha, kus ta pidi õppima, kuidas luuaga pühkida. Taolises tögav-lõõpivas laadis koomikast siin puudu ei tule. Sai naerda mitme koha peal, kuid loodetavasti on sellised absurdsed situatsioonid tänaseks pildilt kadunud koos nõukaaja robustsusega.

Eesti Päevalehe raamatublogi

neljapäev, 9. mai 2019

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Õilis isik.






Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Õilis isik.
Vene keelest tõlkinid Sulev Hallik.
LR 28/29
1979. 64lk.

Süütu süüdlase komejant

Jutustus nepiaegse Venemaa väikelinna ametnike kahepalgelisusest.
Sedapuhku üks paras ülevõllitame Ilfi ja Petrovi sulest. Lugemine ei olnud kõige kergemate killast, need vene nimed on sellised, et anna kannatust, muidu kulges ladusalt. Arvan küll, et nimede osas on siin tõlkes midagi kaduma läinud, võib olla oleks rohkem kommentaare vajanud. Juba esimeses leheküljel manitsevad autorid ise ka, et:

"Ilmas pole ühtki nii jõledat sõna, et seda ei oleks perekonnanimeks pandud. Õnnelik on see inimene, kes on pärinud Baranovi nime. Mitte mingisugused vintsutused ei vaeva ka Baranovitši- ja Baranovski-nimelisi kodanikke. Palju hullem lugu on Baranskil. Selles nimes on juba mingit pilget tunda. Koolis on Baranski elu sandim kui pikal ja tugeval Baranovil, jalgpalluril Baranovskil ning klanitud margikogujal Baranovitšil. Ja päris sandisti elavad ilmas kodanikud Baranid, Barantšikud ja Baraškinid. (lk5)

Lugu ise on midagi sellist:
1928. a juhtus Pištšeslavi nimelise linna Kommunaalmajanduse Valitsuse heakorrastusosakonna registraatori, Jegor Karlovitš Filjuriniga, iseäralik sündmus – ta muutus nähtamatuks. Murest vaevatud ametnikuhakatis pöörab oma läbipaistvkas muutumisega elu linnas pea peale, ise sellest õieti arusaamatagi. Kolleegid ja ülemus Kommunaalmajanduse kontoris on nii hirmul, et hakkavad oma paturegistrit häbenema. Nähtamatu võib ju viibida kohal, kui kedagi taga räägitakse. Algab koondamislaine, et teha lõpp lokkavale onupojapoliitikale ja korruptsioonile; linna slkulptor pageb vanglasse, et kahetseda süüd ebaõnnestunud ratsaniku monumendi valmistamise eest jne. Kahe nädalaga muutub linnapale tundmatuseni. Selle puhastuse taustal tekkinud segadust kasutab ära raamatupidaja Jevsei Lvovitš Joannopolski, kel õnnestub ametiredelil tõusta osakonna juhataja ametikohale. Arusaadavalt ei kaota rivaalid kainet pead. Asjade käiku sekkub Pjotr Kallistratovitš Ivanopolski, endine Pištšeslavi Kaubamaja pesueht asjadevalitseja, tuntud avantürist ja petis, kelles võib ära tunda Ostap Benderile tuttavaid jooni. Algab "õiguse" jalule seadmine, kuid Nähtamatu ehk peategelase maine kahjustamiseks fabritseeritud kohtuotsus lõppeb paraku fiaskoga. Filjurin muutub taas nähtavaks, petised taanduvad areenilt ja õigus, eeldades, et midagi sellist sai eksisteerida nõukaja tingimistuses, pääseb võidule. 

Imestama paneb, et see jutustus valmis vaid kuue päevaga, mahtudes „12 tooli” ja „Kuldvasika” vahele. 
Muidugi ei oleks kirjanikud need, kes nad on, kui ei kasutataks kinnistuvaid tsitaate:
"Äärmusliku vooruse tont hulkus mööda linna ringi ja kutsus esile kõige hämmastavamaid sündmusi. (lk37)
Sellest tuleb vastavad organisatsioonilised järeldused teha!” lausus Filjurin vaimustusega. „Mis järeldused?” 
 „Tina panna.” 
 „Seda jõuab alati teha. Laske mul enne patent kätte saada.” 
 „Leiutaja peab välja käristama,” ütles Filjurin veendunult. (lk7)

Kuna suurem aur läheb kitsaskohtade väljanaermisele, siis on ka tegelased sellele vastavalt „valitud kaader”. Keegi ei ole täiuslik. Kõigil on mingi oma kiiks, mis alati ei ole üleliia positiivne. Naerda sai, üllatusin samuti. Loomulikult lasti käiku grotesk, mis tuli asjade käigule ainult kasuks. Seda võib pidada välja kujunenud käekirjaga (aja)kirjanikepaari tögavaks irooniaks ametnike aadressil, mida ta kõhklemata on.


Ja pealegi, et keegi võib kuskil pidevalt jälgida olukorda, mõjutada kaudselt asjade käiku, mh, kas selline tendents ei ole internetiajastul taas esile kerkimas?




Õhtuleht


teisipäev, 7. mai 2019

Kaie Ilves. Klaasipuhuja.



LV 24. Raamat, milles on pühendus.


Kaie Ilves. Klaasipuhuja.
Haapsalu trükikoda.
2019. 86lk.

Tagasi kodukanti

Pärast seda, kui leidsin netiavarustest selle raamatu kohta kaks arvamust, millest üks andis mõista – halb; teine ütles: hea, võtsin aega ning jäin mõttesse. Vaatasin paari luuletust siit ja sealt ja... ei haakinud, tahtsin juba ette anda loobumisvõidu laadis: ahh, mis nüüd mina, las teised loevad ning arvustavad. Pealegi, see on luulekogu, ei juhtu midagi, kui katkestan, lugemine pole ju kohustuslik. Üldises raamatutetulvas on luulemaastikul paraku juba tekkimas olukord, mis väheke justkui viitab inflatsiooni lähenemisele. Nädalas ilmub umbes kaks luulekogu, on see positiivne või negatiivne, võta siis kinni. Kõike ei saagi hoomata, kõik ei jõua raamatukokkugi. Kirjutatakse nagunii rohkem, kui loetakse. Mida võtta, mida jätta, viska või kulli ja kirja. Kuid siis taipasin, et asi ei ole raamatus, vaid hoopis minus, sest labast lugemislaiskust on raske välja vabandada. Kui juba laenutatud sai, oleks ka imelik luulet maha vaikida.

Hakkasin siis uuesti raamatut sirvima ja üllatuseks leidsin tiitellehelt käsitsi kirjutatud sissekande – 15. jaanuaril 2019 /allkiri/.

Edasi läks guugeldamiseks. Lääne Elu annab teada:

Ajakirjanik ja varem peamiselt lastekirjanikuna tuntud Kaie Ilves avaldas oma teise luulekogu, mille nimeks on “Klaasipuhuja”.
“Kaie Ilves alustas luuletamisega juba koolipõlves, kuid esimese luulekogu sai kaante vahele alles 2017. aastal, kui ilmus teos “Eikeegi”.
“Klaasipuhujat” läbiv motiiv on aeg. “Mis see aeg siis tegelikult on?” küsis Ilves Hepnerile antud intervjuus. “See on järgnevus: minevik, olevik, tulevik. Ja nende paralleelsus. Ja nendes luuletustes ma olen jõudnud selleni, et on ikkagi paralleelsus, et tegelikult on kõik korraga. Ja mõnikord sellest, mis on seal korraga, kerkib midagi esile, millest saab luuletus.”

“Kaie Ilves ütleb, et kui romaani kirjutamine nõuab pikka keskendumist, siis luuletus on midagi sellist, mis hakkab lihtsalt peas keerlema,” nentis Hepner.

Ilmselt on olemas erinevaid võimalusi luuletuskogule lähenemiseks, minu variant on lihtsalt üks paljudest. Et siis: olulised on esmamulje ja esimene luuletus, mis hiljem tuleb, selgub pärast. Juba kujunduses tabasin midagi tuttavat. Pildid on valmistanud tänavakunstnik Lex Zooz. Mõistagi kasutab illustraator varjunime. Sama nime all tahtis ta mõne aasta eest Haapsalus oma piltidega majaseinu kaunistada. Kahjuks aga linnavõimud keelasid kunsti avalikus ruumis. Lex läks linnaäärsesse lagunenud tööstuspiirkonda ja valmistas seal oma teosed, mille tulemusel tekkisid hoonetele märkamatult mitmevärvilised portreed ja kujutised. Ükskord juhtusin neid isegi nägema, seepärast oli ka Ilvese raamatu piltidel äratundmist. Ah õige, suurema puhastusaktsiooni käigus linnavalitsus lõhkus mõned piltidega müürid, mistap tänaseks on neist osad kadunud, aga see selleks, aitäh teile, võimud.

Siin raamatus aga mängib Lex kaasa värvidega, muutudes kord soojemaks, kord jahedamaks, vastavalt värsitonaalsusele. Pildid jagavad ka luuletuskogu väiksemateks tsükliteks.
„Klaasipuhuja”, milline mitmetähenduslik nimi juba, see on kui keegi tööline, kes tegeleb klaasipuhumisega või keegi, kes puhub klaasi sisse, kui lugeda liitsõna esimene pool kolmandas vältes - klaasi`puhuja. Ja esimene luuletus kui viiulivõti, mis annab kätte kammertooni ülejäänule, on selline:

1

eeskojas seisab
nii mitu aastakümmet
põrandariie on maas
uks
peegel jääb paremale
pead pöörab
vahib
klaas läigib vastu
küsib
ikka ja ikka
kas midagi oli õhus
või oli sulavale


Rahutuks tegev on see läbi vaikuse kajav ajaränd, et peab ikka ja ikka üle küsima, kus jookseb piir. Lugedes ei taibanud ma esiti Ilvese lähenemist, siis meenutasin eelmist luuletuskogu „Eikeegi”. Tuli küll meelde, et tookord ta valis kummalise trajektoori teemale lähenemiseks. Nimelt, kirjutada luuletused, kus ei ole ühtegi inimest ega tegelast, on ainult meenutustes sobrav luulemina, kes on sattunud täiskasvanuna lapsepõlve varemetele, kus kõik kasvab kinni, kestavad ainult mälestuste mälestused, kuni needki ühel hetkel...
Nüüd on see sama luulemina enda teekonda uuesti alustamas, kuid seekord läheb autor iseendas tagasi aastate taha. See on kirjutatud läbi uudistavate lapsesilmade, kes kasvab ja areneb.

Raamatust leiab 81 luuletus, ent vähe on neid, mida saaks eraldi välja tuua, mõned nopped siiski teen. Kõik nad on, küll sisemise – küll välimise lõimumisega , omavahel seotud. Kokku moodustub iseäralikult mõjuv tervik, milles korjatakse üles palju floorast. Natukene meenutab see hoiak haikulikkust. Et tahaks küsida, kas loodusluule hakkab tagasi tulema? Aga miks mitte.

Kui eelmises luuletuskogus oli meeleolu otsekui langustrendil, jõuti kuhugi sumbunud resignatsiooni, siis siin on meelsus helgem-mänglevam, kõikumised üles-alla, kui nii öelda võib, kujunevad väiksemad. Hilislapsepõlve masendus ja maailmavalu jääb Ilvese luuletustele kaugeks. Pigem on luulemina keegi, kes üllatub ja imestab, vaatleb ning tunnetab. Vastanduste paaris linn või maa jääb soosingusse küla. Tegemist ei ole tiheda mõtteluulega ega leia siit samuti lembeõhkamisi, kuid koos lugejaga käiakse jalutamas läbi aasade ja aastaaegade.

Kuna raamat on välja on antud oma kulu ja kirjadega, siis väga nuriseda siin ei tasu, kriitika tegemiseks puuduvad mul ka moraalsed volitused, sest ise ma ei kirjuta värsse. Kuid luule juba on kord selline kummastav nähtus, et ta kas jääb kaugeks või saab lähedasemaks. Igale lugeajele ei pruugi see korda minna, maitsed on erinevad, arusaadav. Aga ühte asja tahaks ometi autorile soovitada, vaatamata või siis nimme ajakirjaniku ameti pidamisele, rohkem inimeste poole võiks Kaie luuletajana liikuda küll. Kevadet!


14

nagu maa alt
võilillede müriaad
südakevade
sõjakäik
               
24

ilma pääl roidab
hulluku-ullike
sõge
sõnastamise sund
ei anna asu
üks lugu
ei teagi kus koitab
hõre ja auklik
ei sest ole midagi
ükskord tuleb see tund

39

puistates tuulde
siidpaelage seotud
luiskelood
usub kes
petta saab
rohkem veel see
kes ei usu et

47
metstuvi hääl vööruses
ajapraost
pudeneb haprake viiv
emailkannus
õlelill põleb

sõrmilt pudeneb maailm
kui liiv

67

septembrikuus pihlapuud
lähevad ära linna
peenema ameti peale
piltpostkaartideks


Lääne Elu

Kruusatee

Mööda netti

pühapäev, 5. mai 2019

Mare Kandre. Kurat ja Jumal.


LV 43. Raamat, mille pealkirjaks on “ja”-ga seotud sõnapaar (N: Sõda ja rahu, Muusika ja vaikus)

Mare Kandre. Kurat ja Jumal.
Rootsi keelest tõlkinud Marin Pärtel.
LR 1-3.
2019. 144lk.

Allegooriline proosapoeen autorilt, kelles on nii pungilikku trotsi, gootilikku süngust, aga ka sarkasmi. Seesinane raamat ei ole mitte maailma loomisest, mida võiks pealkirjast oletada, vaid maailma hävingust, uue avastamisest, ja mis peamine, hea ja halva esinemisest inimeses. Just inimene ongi peategelane, mitte keegi konkreetselt, vaid inimene kui niisugune, ka Saatan ja Jumal on omamoodi isikustatud tegelased oma vajaduste ja tundmustega.
Üsna iseäralik jutt siis sellest, kuidas Saatanast saab Saatan, kes algselt ei olnud üldse halb tegelane; Jumalast, kes pilvede pealt alla tuleb; Inimesest, kes hävitab elukeskonda ja seeläbi iseend.
Üldiselt oli üks hästi kirjutatud aga kurb raamat. Nii palju hävingut, kurjust ja vägivalda, seda on ühe nädalavahetuse kohta pisut palju. Samas, ega iga päev ole ka lill.


ERR (katkend)

Laiapea

Loterii

Eesti Ekspress

laupäev, 4. mai 2019

Ilmar Tomusk. Hundi sõbrad.



LV 12. Raamat, mida soovitab lähedane pereliige.

Ilmar Tomust. Hundi sõbrad.
Tammerraamat.
2028. 24lk.

Ütle, kes on su sõbrad


Hundil läks nii hästi, et ta sai jõuluks uisud. Paraku ei tulnud uisutamisest midagi suuremat välja. Juhtus nii, et hunt väänas jala välja, jäi üksi jääle lamama ja keegi „vanadest sõpradest” ei tulnud talle appi. Abi ta küll lõpuks sai, kuid hoopis jäneselt ja siililt.

See on selline nooremale koolieale suunatud lihtne, südamlik ja puhuti naljakas lugu, mis viis mu sisemine nunnumeetri ikka üle keskmise. Arusaadavalt aitavad raamatut rõõmsamaks muuta Catherine Zaripi pildid.

Laps tõi raamatukogust, eks talle soovitas klienditeenindaja, nõnda siis sattusin ise ka seda lugema. Varasem kokkupuude Tomuskiga puudub, kuid tundub, et raamatuid tuleb tal nagu seeni pärast vihma. Tore kogemus oli siiski.

ERR

Raamatuid siit ja sealt

Postimees