esmaspäev, 16. märts 2015

Keelest III

Keele arenemine

Keel, kui ühiskondlik nähtus ei ole suhtlemisvahendina muutumatu. Vastupidi,
ta on teatud perioodil tekkinud ja muutub pidevalt. V.I. Lenin kirjutab:
 "Et ürginimene sai hädavajalikku looduse vabatahtliku kingina, see on rumal
lora... Mingisugust kuldset ajastut pole enne meid olnud, ja ürginimene tundis
täiel määral olemasolu rusuvat raskust, loodusega võitlemise raskust."
Ei ole mingit põhjust idealiseerida ka ürginimese kultuuri ja keelt. Need on
hinnatavad üksnes ajalise kauguse tõttu.
Vastavalt tootmise muutumisele ja ühiskondliku elu mitmekesistumisele pidi
paindlikumaks muutuma ka keel. Ei ole olemas ühtki kollektiivis
suhtlemisvahendina kasutatavat keelt, mis ei areneks (arvesse ei tule käibelt
kadunud klassikalised keeled, nagu sanskriti ja ladina keel, samuti kunstlikud
ehk abikeeled, nagu volapük, esperanto jt).

Keelte hargnemine ehk diferentsioon

Ürginimesed elasid sugukondadena ja vastavalt sellele nimetatakse nende keelt
sugukonnakeeleks. Sugukonda kuulusid veresuguluses olevad inimesed, sugukonna
piires valitsesid endogaamilised (sugukonnasisesed) abielusuhted: abielluti
ainult oma sugukonna liikmetega. Sellistes tingimustes oli kontakt
naabersugukondadega väga nõrk. Suletud rühmituses valitses peale muu ühine
ning ühtne sugukonnakeel, sest kollektiivi liikmed puutusid kokku, mistõttu
murderinevusi ei tekkinud.

Ühiskonna edasisel arenemisel kujunevad eksogaamilised (sugukonnavälised)
abielusuhted, millega piiratakse abiellumist oma sugukonna piires. Abielusid
hakati nüüd sõlmima naabersugukonna liikmetega hõimu piires. Hõim koosnes
mitmest sugukonnast, seega valistses hõimu piirides endogaamia, sugukonna
piirides aga eksogaamia.

Muidugi on ürgsete abieluvormide uurimine omaette probleem, nimetagem vaid,
et esialgu valitses inimühiskonnas plügaamia, eksogaamia tõi kaasa kergesti
lahutatavad perekonnad. Et vanad abieluvormid ei võimaldanud laste isa kindlaks
määrata, nimetatakse seda ajastut emaõiguslikuks ehk matriarhaadiks. Peamine
raskus laste toitmisel lasul emal.
 Nõukogude teadlane Mark Ossipovitš Kosven kirjutab:
"Matriarhaat tekib inimkonna ajaloo teatud astmel ürgkogukondliku korra esimese
perioodi järel emaõigusliku sugukondliku korra näol. Matriarhaadi tekkimine on
lahutamatult seotud sugukonna tekkimisega. Järelikult on matriarhaat
ürgkogukondliku ühiskonna arenemise varajane organiseeritud periood. Seepärast
on talle omased ka materiaalse kultuuri ja majanduse varajased ja primitiivsed
vormid, abielu ja ühiskondlike suhete arhailised vormid, samuti ka vastavad
vaimse kultuuri vormid."

Seoses tootlike jõudude arenemisega asendub matriarhaat keerulises protsessis
isaõigusliku ajastuga ehk patriarhaadiga, milles domineeriv majanduslik ja
ühiskondlik osa läheb mehele. Selliselt on ühiskond arenenud kõikjal.

Nt Kreeka (Ateena) sugukonna aluseks olid ühised usundilised pidustused ja
sugukonna esiisa kui jumala teenimine preestrite poolt, ühine kalmistu,
vastastikune pärimisõigus, vastastikune kohustus kaitsta ja toetada üksteist
vägivalla puhul, vastastikune õigus ja kohustus abielluda sugukonnas teatud
juhtudel (orvu või naispärijaga), vara mõningane ühisvaldus, põlvnemine
isaõiguse järgi, keeld abielluda oma sugukonna piires (v. a. orvu või
naispärijaga), sugukonda lapsendamise õigus, õigus valida ja tagandada vanemaid.

Sugukonnast avaramaks üksuseks on vennaskond ehk fraatria, mis on lõdvemalt
seotud kui sugukond. Mitu sugulasfraatiat moodustavad hõimu. Nii nt oli
Kreekas Atika maakonnas neli hõimu, igas hõimus kolm fraatriat, igas fraatrias
kolmkümmend sugukonda. Hõimu kuulus seega 90 sugukonda.

Analoogiline jaotus oli ka irokeesidel. Nende hõimudel oli kaheksa loomade järgi
nimetatud sugukonda: hunt, karu, kilpkonn, kobras, hirv, kurvits, haigur, kotkas.
Sugukonnas valitsesid järgmised tavad: õigus valida meeste ja naiste ühisel
koosolekul sahhem (rahuaegne vanem) ja pealik (sõjapealik), õigus tagandada
koosolekul sahhem ja pealik, keeld abielluda oma sugukonna piires, surnute
vara langes ülejäänud sugukondlastele, kohus üksteist aidata, kaitsta ja
aidata kätte maksta tehtud ülekohtu eest, teatud nimede või sarjade tarvitamine,
õigus adopteerida võõraid, ühine kalmistu, sugukonnanõukogu olemasolu.

Niisiis oli kõige algsemaks üksuseks sugukond, mis kõneles ühist ja ühtset
sugukonnakeelt nii matriahaadi kui ka patriarhaadile ülemineku ajal. On teada,
et Kreekas, kus hõim elas tihedalt koos, olid murdeerinevused väikesed,
Ameerika irokeesidel aga, kes elasid laial territooriumil, olid murdeerinevused
hõimukeeles palju suuremad.

Ürgkogukondlikule ühiskonnale on omane hõimude ja keelte hargnemine. Teatud
maa-alal elava hõimu või sugulashõimude arv kasvas nii suureks, et oli vaja
uusi alasid. Algas eraldumine põhihõimust, väljarändmaine ning soodsamate
elamispaikade otsimine. Nii sattus osa kollektiivi liikmeid põhimassist eraldi,
mis põhjustas aastasadade ja- tuhandete jooksul sugulaskeelte tekkimine. Selline
hargnemine on väga pikaajaline protsess, on toimunud eri aegadel, kuid on
põhjustanud teatud keelte suguluse. Just ürgkogukondlikule ajastule on tüüpiline
keelte hargnemine. Nii on tekkinud keelkonnad ja keelte genealoogiline
(päritoluline) sugulus.

Ürgkogukondliku ajastuga lõpeb keelte hargnemine, kuigi on rida erandeid. Üheks
selliseks on romaani keelte tekkimine Rooma riigi lagunemise käigus. Nimelt
tekkis rahvaladina murdeist orjandusliku ühiskonna lagunemisel romaani keelerühm
(itaalia, prantsuse, hispaania jt keeled). Inglise keelest on tekkinud selle
Ameerika variant, hilise hargnemise näiteks on ka afrikaansi tekkimine.

Ka soome-ugri keelkonnas on märgata mõningaid hargnemistendentse isegi käesoleval
ajal. On olemas kaks väga erinevat komi murret (komi-sürja ja komi-permi), mida
võib pidada peaaegu iseseisvateks keelteks, samuti on kahe murdega (ka kahe
kirjakeelega) mordva ja mari keel. Riigipiirid on takistavaks teguriks lapi keele
ühtsusele,mistõttu lapi keel on hargnemas norra-lapi, rootsi-lapi, soome-lapi ja
koola-lapi keeleks. Keelte hargnemine ürgkogukondlikule ajastule järgnevail
ajastuil on ühiskondlikest eritingimustest põhjustatud erandnähtuseks.
Alates orjanduslikust ühiskonnast ilmnevad juba uued tendentsid.

Suguluskeelte liitumine ehk intergratsiion
 
Sugukondlik kord aga ei püsinud muutumatuna. Vastavalt tootlike jõudude
arenemisele tekkisid uued tegurid, mis põhjustasid ürgkogukondliku ühiskonna
lagunemise: hakkasid kuhjuma rikkused varanduse pärandamise tõttu isaõiguse
järgi, mistõttu perekond ja sugukond muutusid vastandlikeks jõududeks; tekkisid
aadli ja kuningavõimu alged, hakati ellu jätma sõjavange ja neid kasutama
orjadeks, hõimudevaheline sõda muutus röövimiseks varanduse saamise eesmärgil.

Riigi tekkimisega on otseselt seotud hõimude ühinemine, mis tõi kaasa lähedaste
hõimukeelte liitumise. Vastavalt sellele, kuidas riigi keskvõim tugevnes, tekkis
uusi hõimuliite, kuni moodustusid rahvad. Ka Ateenas toimus selline arenemine,
mis viis inimeste liigitamiseni vabadeks ateenlasteks ja orjadeks. Hõimud ja
keeled liitusid aga kõikjal, kus tekkisid riigid ja formaalsed rahvad. Hõimud
ja keeled liitusid aga kõikjal, kus tekkisid riigid ja formeerusid rahvad.
Toimus niisiis hõimukeelte liitumine rahvakeelteks. See protsess oli tüüpiline
orjanduslikule ühiskonnale, kuid jätkus väiksemal määral hiljemgi.

Sugulaskeelte liitumisel ei saa kõnelda otsesest vägivallast ühe või teise
keele suhtes. Naaberhõimude liikmed said enam-vähem aru üksteise keelest, uued
tingimused liitsid eri hõimude liikmeid, mistõttu toimus keelte pidev lähenemine
kuni lõpliku liitumiseni. Aga ka pärast ühise keele tekkimist säilisid mõned vanad jooned
murdeerinevustena ning võisid sealjuures olla väga püsivad. Nagu uurimused
näitavad, on vanasti olnud lähedasteks hõimukeelteks põhja-eesti ja lõuna-eesti
keel. Riigi tekkimise keerulises protsessis toimus nende keelte liitumine.
Sakslaste sissetung Baltikumi segas toimuvat arenemist, kuid sellest hoolimata
liitusid mõlemad hõimukeeled ühiseks eesti keeleks. Selles on aga arvukalt jooni,
mis pärinevad just tollest ajast, nt erinevad tunnused nimetavas (Põhja-Eestis
muutus t-tunnus d-ks ilma/d, vaka/d, sepa/d;  Lõuna-Eestis ilma`, vakav`, sepä`,
seega d asemel kõrisulgäälik`), lahkuminekud häälikulises ehituses (Põhja-Eesti
katki, putk, kitkuma;  Lõuna-Estis katski, püts`k, kitskma), erinevused sõnavaras
(Põhja-Eestis koer, hunt, mänd, punane; Lõuna-Eestis peni, susi, pettäi,
verrev)jne.

Eelnenust ei tohi aga teha ka sellist järeldust, nagu pärineksid murdeerinevused
meil, saksa, vene jt. keeltes vanadest hõimukeeltest. On tõestatud, et suurem
osa erijooni läheb tagasi feodalismiajastusse, millal killustatus ja piiratud
liikumisvabadus soodustasid murdeerinevuste tekkimist. Iga keelt konkreetselt
uurides võib avastada hõimukeelte liitumisi ja sellest pärinevaid vanu erinevusi.

Keelekontakt

Klassiühiskonnas võib esineda ka mittesugulaskeelte liitumist. Seda on esinenud
orjanduslikus, feodalistlikus ja kapitalistlikus ühiskonnas. Selline liitumine
on alati seotud vägivallaga mingi rahva ja keele suhtes. Akadeemik N.J. Marr
nimetas mittesuguluskeelte liitumist keelte "ristumiseks", kusjuures ta pidas
võimalikuks kahe keele ristumisel uue, kolmanda keele tekkimist. Selline
puhtteoreetiline järeldus ei ole aga kooskõlas ajalooliste faktidega, sest
kahe keele liitumisel jääb alati üks võitjaks ja teine kaob. Et see on pikaldane
ja mitmete staadiumidega protsess, siis nimetatakse seda keelekontaktiks.

Keelekontakt algab tugevama kollektiivi keele mõjuga nõrgema või väiksema
kollektiivi keelele. Oma osa võib olla riiklikel seadustel, millega takistatakse
vähemusrahva kirjakeele arenemist, õhutatakse vaenu või halvustavat suhtumist
vähemuskeeltesse. Pikapeale õpib vähemusrahvas suurema kollektiivi keele,
muutudes seega kakskeelseks. Nii on indiaanlastega Ameerikas, nii oli
vähemusrahvastega tsaristlikul Venememaal (et mitte öelda, et nii oli ka NL-s).
Kuigi väiksema kollektiivi keel püsib, taandub ta kodudesse, oma küladesse,
kuid ametiasutustes, avalikes kohtades ja suhtlemisel väljaspool kodu kasutatakse
tugevama kollektiivi keelt.Sellises staadiumis võib keelekontakt katkeda, kui
muutuvad poliitilised tingimused. On teada, et türgi keel avaldas tugevat mõju
bulgaaria ja ungari keelele, kuid viimased säilisid, sest need rahvad vabanesid
türklaste ikkest. Mitu sajandit kestnud tatari ikke ajal pidas vene keel vastu
igasugustele assimileerimiskatsetele.

Nt oli möödunud (st ülemöödunud) sajandil kodudesse taandunud liivi keel Salatsi
ümbruses, kus mõisnikud pidasid liivi keelt nõidade keeleks. On säilinud isegi
dokumente, kus mõisnikud ei taha liivlasi oma mõisasse, sest peavad neid
nõidadeks ja paganateks. Halvustavalt suhtusid Läti võimud kodanlikul ajal ka
Kuramaal säilinud liivlastesse.

Süveneva keelekontakti puhul loobutakse mõne põlvkonna vältel lõplikult emakeele
kõnelemisest, mis võib lõppeda küll mitte elanikkonna, aga keele kadumisega.
Nii teamegi, et Salatsis suri olemasolevail andmeil viimane liivlane 1868. aastal
. Lähemail aastakümneil lakkab olemast ka vadja keel, mida kõneleb veel
paarkümmend inimest; kaugel pole seegi aeg, mil liivi keel lõplikult assimileerub
Kuramaal, sest keelekontakti pole viimases staadiumis võimalik peatada.

Viimase kõneleja surmaga ei lõpe siiski veel keeleteaduse ülesanded andmete
kogumisel assimileerunud keelest. Fikseeritakse needki, kes mäletavad mõningaid
sõnu hääbunud keelest või teavad sellest midagi jutustada. Tihti läheb siin
keeleteadus üle rahvaluulele.

Niisiis: jääb keelekontakti tagajärjel üks keel püsima, teine lakkab olemast.
Hääbunud keel ei kao aga jälgi jätmata. Ta annab tavaliselt omalt poolt elemente
võitnud keelesse, rikastades seda nii sõnavaraliselt kui ka grammatiliselt. Kui
selline mõju on eriti tugev, siis kõneldakse hääbunud keele substraadist (alus-
kihist) võitnud keeles. Nt prantsuse keel, milles on keldi päritolu mitmed
fraseoloogilised väljendid ja paljud kohanimed, nagu: Pariis, Reims, Bayeux,
Angers, Langers jt, üle 300 sõnatüve, nagu: alouette ´lõoke´, bec ´nokk´,
mounton ´lammas´, lieu ´koht´jt.

Kogu läänemeresoome keelte üks astmevaheldusteooriaid on üles ehitatud
substraadile. Nimelt oletatakse, et laplased kaotasid keelekontaktis
läänemeresoomlastega oma keele ja võtsid üle meie esivanemate keele, kuid
substraadina proto- ehk vanalapi keelest jäi läänemeresoome keeltesse
astmevaheldus.

Keelekontaktiga on seotud veel superstraat ehk pealiskiht. See on väga tugev
hiline mõju teises keeles, kusjuures mõlemad keeled püsivad, kuid on tekkinud
keelekontakt. Nii nt on Kuramaa liivi keele tänapäeval väga tugev läti keele
superstraat, mis avaldub peamiselt lätikeelsete sõnade tarvitamises liivi
grammatika järgi.

Superstraadina ei tohi aga käsitleda tavalist laenamist ühest keelest teise. On
ju rahvad omavahel mitmesugustes suhetes, mistõttu see kajastub ka keeles.
Eriti palju laenavad vastastikku naaberkeeled. Nii on eesti keeles: laene balti,
slaavi, germaani jt keeltest; samuti on eesti keel laenanud sõnu naaberkeeltesse.
Vene keel on laenanud sõnu prantsuse, hollandi, saksa, jm keeltest, ilma et
saaks kõnelda superstraadist või keelekontaktist.

Tuleb nentida seega, et laenamine on normaalne keeltevaheline kontakt, mille
käigus keeled rikastuvad uute elementidega naaberkeeltest; keelekontakt, on
aga vägivaldne protsess, mis mõjub alati üht keelt kahjustavalt, viies selle
kas täieliku hävimiseni või tuues kaasa tugevaid mõjustusi, kui keelekontakt
ajalooliste sündmuste mõjul katkeb.


Selle tagasihoidliku ülevaatega oleme jõudnud inikonna koidikust tänapäeva
(st eelmise sajandi keskpaika). Selgus, et inimestele pole keelt andnud ei
jumalad ega teised üleloomulikud olevused. Keele on loonud inimene ise, sest
tal tekkis vajadus suhelda ning mõtteid vahetada. Keele põhiolemuseks on tema
ühiskondlikkus.

Keel kui suhtlemisvahend tekkis siis, kui inimese eelkäija - ahvinimene - hakkas
umbes pool miljonit aastat tagasi tööd tegema. See oli seotud esimeste
tööriistadega, mis võimaldasid teha kollektiivset tööd. Sellega kaasnes
mõtlemise ja keele tekkimine. Keel on oma tekkemomendist alates häälikuline,
pole kunagi olnud žestide ja miimikakeelt.

Keel on pidevas arenemises, mille käigus muutub ta sõnavara ja grammatiline
ehitus. Kõik arenevad keeled rikastuvad uute elementidega, et rahuldada
kasvavaid nõudeid suhtlemisel. Ükski keel ei eksisteeri omaette, vaid ikka
kokkupuuteis naaberkeeltega, mistõttu keeled mõjustavad üksteist.

Keelte ajaloolises arenemises võib täheldada mitmesuguseid tendentse. Ürgkogu-
kondlikus ühiskonnas toimus sugukonna- ja hõimukeelte hargnemine, orjandusliku
ühiskonna tekkimisega algasid sugulaskeelte liitumised. Klassiühiskonnas
toimuvad aga keelekontaktid, mille käigus mittesuguluskeeled mõjustavad
vastastikku üksteist kuni mõne keele kadumiseni. Mõjustuse tõttu tekivad
keeltes substraadid ja superstraadid. Eriti intensiivselt arenevad keele-
kontaktid pärast rahvuste ja rahvuskeelte tekkimist.

---

Sellise tõlgenduse keele tekkest ja arengust pakkusid välja keeleteadlased rohkem
kui viiskümmend aastat tagasi. Olles või sunnitud olema innustunud marksistlikust
teooriast, sooviti kommunismi jõudes üle minna ainult ühele keelele. Ei öeldud
küll otseselt välja, mis keel see olema peaks, aga suure tõenäolisusega peeti
silmas vene keelt. Õnneks kõik läks teisiti ja kui õnnestub eesti keelt - mis on
üle elanud väga keerulisi perioode - alal hoida, siis ma loodan ja usun selle püsima
jäämisse kuni aegade lõpuni.

pühapäev, 15. märts 2015

Keelest II

Hoobiks religioossetele vaadetele oli prantsuse loodusteadlase Jean-Baptiste
de Lemarcki (1744-1829) õpetus, mille järgi indiviidide poolt omandatud eluviisid,
harjumused ja osalt ka väliste mõjutuste toimel tekkinud muutused pärandatakse
järglastele edasi ning see kõik kokku põhjustab liikide ümberkujunemist.

Tõsiseks teaduse saavutuseks olid inglise teadlase Charles Darwini (1809-1882)
uurimused.
1859. aastal ilmus "Liikide tekkimine", mis sai evolutsiooniõpetuse nurgakiviks
ning võimaldas seletada taime- ja loomariigis toimunud muutusi. Tänu Darwini
õpetusele ei üllata kedagi teadmine, et tänapäeva traavli eelkäijad olid 50
miljonit aastat tagasi rotisuurused, 35 miljonit aastat tagasi aga juba lamba
suurused. Darwin märkas ühtlasi, et inimahvid sarnanevad inimestega. Darwinit
toetab ühtlasi ka atavism (kaugel esivanemail leidunud tunnuste ilmumine
järglastel), mille puhul imik võib sündida nähtava sabaga jne.

Tänapäeval on teada enam-vähem kõik lülid inimese arenemises tänu maailma eri
osadest saadud leidudele.

Uurimuses "Töö osa ahvide kujunemisel inimeseks" võtab Engels töö tähtsuse
inimkonna arenemises hiilgavalt kokku järgmiselt:
"Kindlasti möödus sadu tuhandeid aastaid - mis maakera ajaloos ei ole rohkem kui
üks sekund inimese elus - enne kui puude otsas ronivate ahvide karjast kujunes
inimühiskond. Kuid lõpuks oli see olemas. Mis on siis jälle ahvikarja ja
inimühiskonna iseloomulikuks erinevuseks? Töö."

Vanemast ajastust pärit ahvinimesi: jaava pithecanthropost, hiina sinanthropust,
heidelbergi protanthropust, aafrika afrikanthropust ja atlanthropust on hakatud
nimetama archanthropusteks, kes elasid 600 000-300 000 aastat tagasi. Et nad oma
arenemises üksteisest tunduvalt erinesid, on täiesti mõistetav, kui arvestada
nende eksisteerimisaja ulatust. Tunduvad erinevused olid olemas ka nende
mõtlemises ja keelelistes algmetes.

Inimkonna arenemisel on oluline koht ka looduslikel tingimisutel. Leiud Jaavalt,
Hiinast ja Aafrikast kõnelevad soodsast kliimast, mistõttu ei tuntud vajadust
kehakatete ja isegi tule järele.
 Maakera ajaloost on aga teada, et klimaatilised tingimused muutusid halvemaks,
järgnesid jääajad, millal suured alad Euroopas, Aasias, Põhja-Ameerikas kattusid
jääga. Karmid tingimused nõudsid kohanemist nii loomadelt kui ka inimestelt.
Nõrgad isendid ja liigid hävisid, tugevad säilisid ning arenesid edasi. Viimaste
hulgas oli ka inimene, kes kohanes loodusega võideldes. Ikka olulisemaks muutus
mõistus, mis võimaldas liituda ühisteks jahtideks, valmistada jahi- ja tööriistu.
Tuli katta ka oma keha rõivaste ja jalatsitega, milleks esialgu olid loomanahad.
Kujunes tööjaotus soo järgi: naised kogusid taimset toitu ja valmistasid
kehakatteid, mehed käisid jahil.

Sellistes oludes elas neandertali inimene, kelle säilmeid leiti 1856. aastal
Düsseldorfi lähedalt Neandertali orust.
Leide neandertali inimesest on saadud veel Prantsusmaalt, Inglismaalt, Jaapanist,
Jaavalt, Aafrikast ja Nõkogude Liidust (Venemaa Föderatsioon).

Neandertali inimene varjas ennast koobastes, kattis keha nahkadega ja soojendas
end tulega, kasutades viimast aga ka jahil.
Tšehhi paleontoloog prof. Josef Augusta on kirjeldanud neandertallase jahti
koopakarudele järgmiselt:
 "Kui talv oli möödunud, jätsid neandertallased maha koopad, kus nad olid
elutsenud, ja asusid teele mägedesse, et küttida koopakarusid. Väikese rühma
juht hoiab käes kivikirvest. Lapsed ja naised kannavad endaga kaasas teemoona.
Lõpus tulevad kaks noort kütti, kes on varustatud kirvestega. Päevateekonna järel
jõuab rühm koopa ette, milles elavad karud. Tõrviku ähmases vilkuvas valguses
tungivad neandertallased koopasse. Kitsas kohas, kus käik hargneb, teevad nad
peatuse. Tuli puhutakse lõkkele ja vanem viskab võimsa hooga põlevaid oksi
kaugele ettepoole. Samal ajal toob kogu rühm kuuldavale metsiku ning hirmuäratava
läbi maa-aluse ruumi kõlava möirge, mis äratab karu unest. Suur vana karu
komberdab ettevaatlikult esile. Seal, kus kõrvalkäik peakäiku suubub, jääb ta
ehmunult seisma, sest ta silmab lõkendavat tuld. Ta poole heidetakse põlev oks.
Raevutsevas vihas tormab tormab hiiglane ettepoole. Neandertallased ei söanda
talle kallale tungida. Nad lasevad tema ja teise suure isa- ja emakaru minna.
Kui seejärel varsti kolm nooremat, vähemtugevat karu kitsast kohast tahavad
mööduda, ei ole neandertallased nii pelglikud. Loomad tapetakse nuialöökidega
ja pihukirvestega."
 
Uurimine on näidanud, et neandertallased elasid väikeste salkadena. Olenevalt
peamisest jahiloomast kujunes ka vastav kultus: Lääne-Euroopas koopakultus,
Ida-Euroopas ja Aasias siberi kaljukitse kultus.
Levinud oli rituaalne matmine, mis annab tunnistust arenenud mõtlemisest. Kuigi
meid lauhutab neandertallasest 200 000 - 300 000 aastat, on teadlased arvamusel,
et neandertali inimesed oskasid tarvitada arvukalt sõnu.

Neandertali inimene käis püstisemalt, kulmude kohal asuvad mõhnad olid kadumas,
lõuaots arenes esileulatuvamaks, laup muutus püstisemaks, suurenes pealuu maht
seoses aju pideva arenemisega. Talle langes osaks pidada vastu jääaja
katsumustele. Need ei hävitanud teda, vaid arendasid edasi nii füüsiliselt kui ka
vaimselt.

Selles arenemises kujuneb välja Cro-Magnomi inimene, kelle luid leiti 1886.aastal
Chancelade`ist Prantsusmaalt; tuntud on veel leiud Brünnist ja Predmostist ja ka
NL-st nt Ukrainast. Cro-Magnomi inimene oli levinud palju laiemalt kui
neandertallane.
Cro-Magnomi inimene kasutas palju keerulisemaid tööriistu ja relvi kui
neandertallane. Nagu näitavad koopajoonistused, oli kromanjoonlasel arenenud
kunstimeel. Koopaseintele on jäädvustatud loomi, jahistseene, naisfiguure jm.
Mõtlemine oli saavutanud märkimisväärse taseme, suhtlemiseks kasutati häälikulist
keelt.

Oli lõplikult välja kujunenud inimene, keda tähistatakse terminiga: "homo sapiens".
Eelnenud ülevaatest selgus, et keel tekkis kollektiivis. Oluline koht oli
sealjuures tööl, mis omakorda tingis mõtlemise ja keele tekkimise. Keeleelemendid
olid olemas küll sinanthropusel juba enne neandertallast, kuid keelest selle sõna
otseses mõttes saab kõnelda neandertallasel.
Keele maksimaalseks vanuseks on seega pool miljonit aastat.

laupäev, 14. märts 2015

Keelest

 Kirjutamine, lugemine, rääkimine ja mõtlemine on keelega sedavõrd läbi põimunud ja harjumuspäraseks muutunud, et ilma keeleta olemist ei oska ettegi kujutada. Ometi,
kunagi elati sõnu kasutamata ning saadi hakkama küll ja palju raskemates tingimustes
kui täna.
Kuidas keele teke ja arenemine toimus, sellele hakkasin vastust otsima internetist ja
kohalikust raamatukogust. 
Ma ei pea silmas eesti, inglise, vene, saksa jne keeli, vaid üldiselt, keele kui
märgisüsteemi, suhtlemisvahendi algust.

Vikipeedia ütleb lühidalt nii: Ei ole täpselt teada, millal inimene fülogeneesi käigus
keelt kasutama hakkas; arvamused varieeruvad paarist miljonist neljakümne tuhande
aastani tagasi.
Üldiselt arvatakse, et kui inimene u 100 000 aastat tagasi Aafrikast üle maailma laiali
levima hakkas, kõneles ta juba täiesti arenenud sõnavara ja grammatikaga keelt.
Keele arengu käigus sai areneda ka inimese teadvus ja maailmapilt. Loomast kujunes
inimene. Arenes tema kultuur, religioon, teadus.
Ontogeneesis kujuneb keel lapsel alates umbes aasta vanuselt.

Lisaks või kõrvale või alla vikipeedia kokkuvõttele, leidsin raamatukogust Eduard
Vääri 1962. aastal koostatud brošüüri "Keele tekkimine ja arenemine".

Järgnev ongi lugemistulemuse kokkuvõte, mis jaguneb kolmeks. Esimene osa on keele
tekke seletamine läbi teaduslik-ajaloolise spektri, teine osa vaatleb keelt
antropoloogilisest vaatevinklist ja kolmas osa on lingvistiline pilguheit keelele nii,
nagu see oli möödunud sajandi 60-dnateks välja kujunenud.

Kuidas tekkis keel ?

Antiikajal, kui teadus oli madalal arengutasemel, peeti keelt üleloomulikuks nähtuseks.
Inimene ei suutnud käsitada loodusnähtusi, mis teda hirmutasid ning ahistasid. Kõikjal
nähti häid ja halbu vaime, kellest sõltus inimese käekäik. Enesepetteks ja näiliseks
kaitseks mõeldi välja jumal või jumalad - kõrgemad olevused, kellele sai omistada kõik
selle, mis käis inimese mõsitusele üle jõu.
Teoses "Anti-Dühring" kirjutas Engels:
"Kuid igasugune religioon pole ju midagi muud kui fantastiline peegeldus inimeste
peades neist välisjõududest, mis valitsevad inimesi nende igapäevases elus, peegeldus,
milles maised jõud omandavad ülemaiste jõudude vormi."
Üleloomulike jõudude kingituseks peeti niisiis ka keelt, seega oli keel jumala poolt
antud nähtus, mille tekkimist iga rahvas seletas omamoodi.
Vanadel kreeklastel elasid jumalad Olümpose mäel peajumal Zeusi valitsemise all. Et
jumalad, kellel oli keel juba olemas, suhtlesid inimestega (Prometheus, Achilleus jt),
siis levis keel ka inimeste sekka.

Vana-Roomas kohandati kreeka teooriaid, kreeka jumalate nimed asendati rooma omadega.
Põhimõtteliselt ei ole Vana-Roomas keele tekke erinevat seletamist.

Vana-heebrea usundis seletatakse inimese ja looduse tekkimist jumala tahtega. Biibli
järgi on inimene loodud jumala näo järgi ja inimese käitumine sarnaneb jumala omaga.
Keele loomisest ei ole biiblis otseselt juttu, võib oletada, et inimesed said keele jumalalt.
Jumala keeleks peetakse heebrea keelt, milles on kirjutatud vana testament, kuid missugust
keelt kõneldi Kristuse ajal jääb selgusetuks. Hiljem, III-II saj. e.m.a. heebrea keel lakkas
olemast ning asendus aramea keelega. 

Piibel ei ütle otseselt algse keele kohta midagi. Keelte mitmekesisuse teke, aga on
kirja pandud seoses Baabeli torni hävitamisega, mistõttu taeveasaladuste avastamine
lükkus kuni kosmoselendudedni edasi.

Keskajal oli teadus otseselt ristiusu mõju all ning piiblitõdesid rakendati keeleteaduses.
Peale heebrea keele valiti äravalituks veel kreeka ja ladina keel.

Nii antiik, kui ka keskajal peeti keelt jumala poolt antuks.

Tuntud antiikrahvaste kujutlusega keele tekkest liituvad paljude teistegi rahvaste katsed
seletada keele tekkimist.
Nt Fr. R. Faehlmann kirjutas müüdi "Keelte keetmine", milles eestlased said ilusa keele
tänu oma hoolsusele.
Katke sellest: "Juba vara hommikul alustas Vanaisa tööd, sest hulka rahvaid oli tulemas.
Ta tegi lõbusa tulukese üles, seadis kolmajala tule peale. Veel ei olnud ta selle
sissejuhatava tööga lõpule jõudnud, kui juba üks rahvas lähenes, elav ja särav ja kärmas.
Kas sa näed, juba olete nii vara üles tõusnud! See meeldib mulle! Aga katel ei kee veel,
kudas pean ma nüüd teie soovi täitma? Oodata lasta ei taha ma teid ka mitte. Teie peate
ennast minu esimeseks rahvaks nimetama ja minu oma keel olgu teie keel. - Nii on Eesti
rahval auu Vanaisa rahva nime kanda, tema keelt kõnelda ja vaba olla kõigist
iseäraldustest, mis jõledad jumala ees ja ligimesele koormaks on. Kõigist auustatud
läksid nad selle otsusega koju.
Katel täitis oma kohust ja iga rahvas leidis oma soovi täitmist. Kes tunneb kõiki siia
kogunud rahvaid, kes teab neid nimepidid nimetada, ja kellel on õnnetus olnud kõikidega
nõnda tutvaks saada, et ta kõikide iseäralduste piina oleks läbi kannatanud, mida iga
rahvas omas enesearmastuses oma paremusteks ja auuasjadeks nimetab? Ühe iseäraldus on
laiskus, teisel uhkus, kolmandal ahnus, neljandal tigedus; aga nimetage mulle üks rahvas,
mis oma pärisomadust ei kosutaks ja ravitseks."

Vastavalt sellele, kuidas teadus vallutas usundilt ühe kindluse teise järel, muutus suhtumine
ka keelenähtustesse.
XVII sajandil väitis inglise teadlane R.Simon, et keele on loonud inimesed ise. Simoni
mõtte kujundas teooriaks prantsuse materialistliku filosoofia suurvaim Jean-Jacques
Rousseau (1712-1778), kes lülitas oma ühiskondliku lepingu teooriasse ka keele tekke.
Rousseau` järgi oli inimestel vajadus omavahel suhelda, seejuures leppisid nad kokku ka
keele kui suhtlemisvahendi tarvituselevõtmises. On selge, et Rousseau` teooria järgi
pidi enne häälikulist keelt olema mingi teine suhtlemisvahend, sest muidu poleks inimesed
saanud keele kasutuselevõtus kokku leppida. Võib-olla pidas Rousseau` esialgseks
suhtlemiseks miimikat ja žeste küllaldaseks.

Kuigi Rousseau` ühiskondliku lepingu teooria on naiivne ega suuda keele tekkimist usutavalt
seletada, on selle tähtsus omaaja seiskukohalt nimetamisväärne. See teooria kummutas
keele jumaliku päritolu teesi ning aitas jõuda põhitõeni, et inimene on ise loonud keele
suhtlemisvajaduse tõttu. Niisiis jõuti välja keele ühiskondliku iseloomu tunnetamiseni.

XIX sajandi teise aastakümne lõpul tekkis võrdlev keeleteadus, mis sai pöördepunktiks
keeleteaduse arendamisel tõeliseks teaduseks. Nüüdsest peale algas keeleandmete süstemaatiline
kogumine, läbitöötamine ja avaldamine. Võrdleva keeleteaduse rajajaks on taanlane
Rasmus Kristian Rask (1787-1832), sakslane Franz Bopp (1791- 1867), vene keeleteadlane
Alekandr Vostokov (1781-1864)jt.

Kuna teadlastel oli palju materjali käes, siis ei jäänud ka tulemused tulemata.

Onomatopöteooria
Selle järgi tekkis keel loodushäälte matkimisest. Ürginimene kuulis looduses loomade
loomade ja lindude häälitsusi, pani tähele tuule kohinat, oja vulinat, metsa kohinat,
oksade praksumist, kõuekärgatusi jm. hääli, mida püüdis hääleelunditega jäljendada.
Loodushäälte matkimisest tekkinud sõnade baasil arenes aegamööda keel tänapäevases
tähenduses.

Füsioloogilise karjahtuse teooria
Levinud on ka seletus, nagu oleks keel tekkinud lõbu- ja valuaistingust. Ürginimest võis
tabada juhuslikult visatud ese, kukkuv kaljutükk või puuoks, aga ka loomade kallaletungid,
mis tegid füüsilist valu ja sundisid häält tegema. Ka ootamatud lõbuaistingud põhjustasid
häälitsusi, mis kõik kokku andsid tõuke keele tekkimiseks.

Kumbagi teooriat ei peetud teaduslikuks, sest keele tekkimist on seletatud juhuslikkusega.
Uurimine on tõestanud, et onomatopoeetilised sõnad ei kuulu kõige vanemate sõnade hulka,
samuti nagu lõbu- ja valutundeid väljendavad sõnad ei tarvitse olla esimesteks sõnadeks.
Kummaski teoorias ei ole juttu keele tekkimise ühiskondlikust vajadusest.

Imemise-söömise toeeria
Hollandlane Jacobe van Ginneken (1877-1945) lõi imemise-söömise teooria, mille järgi
esimesteks häälikuteks olid inimhäälikud (hingamistegevuseta, hääldusorganite vastastikku
imemisel tekkivad häälikud, nt põrsaste kutsumisel moodustuv häälik, suudlust matkiv häälik,
mis tekib ka imemisel,jt). Kui ürgnaine imetas last, tekkisid lapse lutsutamisest esimesed
imihäälikud. Hiljem võtsid täiskasvanud need häälikud üle ja arendasid oma keele.
Ginneken tõi näited Aafrika rahvaste juurest, kus tõepoolest on palju imihäälikuid.

Imemise-söömise teooria siiski maksvusele ei pääsenud, sest see on juhuslikku laadi
ega põhjusta keele teket. Paljude rahvaste juures seda ei esine üldse. Imihäälikuid
esineb eriti Aafrikas kõneldavais bantu, bušmani ja hotentoti keeltes, mille põhjal
van Ginneken oma järelduse tegigi.

Lastekeele teooria
Seoses lastekeele uurimisega levis arvamus, et keel on tekkinud analoogiliselt lapse
kõne tekkimisega. Oletati, et ürginimesed esialgu üksnes häälitsesid vastavalt
tunderefleksidele, hiljem tekkis lallamine, millel võis olla sisuline tähendus. Veelgi
hiljem lisandus võime moodustada häälikuid ja neid seostada, millest tekkis keel.
Arenemine toimus seega imikule omasest häälitsusest nõudliku suhtlemisvahendini üksnes
selle erinevusega, et laps teeb arengu läbi mõne aastaga, inimkond kulutas selleks aga
sadu tuhandeid aastaid.

Ka lastekeele teooria ei seleta keele teket teaduslikult. Ürginimene pidi keele looma ise,
laps aga ainult matkib oma vanemate ja kasvatajate keelt.

Viipekeele teooria
Mõnede keeleteadlaste arvates on keel tekkinud rütmilistest tantsulistest liigutustest -
seega oli tants esimeseks suhtlemisvahendiks. Seda nimetatakse rütmikateooriaks.
Selle esitas viimistletud kujul saksa psühholoog ning keeleteadlane Wilhelm Wundt
(1832-1920). Tema teooria järgi tekkis žestide ja miimikakeel umbes poolteist miljonit
aastat tagasi. Hiljem liitus sellele ka häälikuline keel ja viipekeel taandus.

Ka rütmika,- žestide,- miimika,- ja viipekeel kõikides oma variantides ei saanud
saanud tiibadesse loodetud tuult. Puuduseks peeti piiratud kasutamisvõimalusi:
suhtlemine varjatud kohas; viibete variantide vähesus; võimaluste puudumine abstraktsete
mõistete väljendamiseks.

Individuaalse töö teooria
Keeleteadlane Louis Noire (1829-1889) lõi nn. tööteooria. Selle järgi tekkis keel
ebasuvalistest (reflektiivsetest) häälitsustest, mis olid seotud inimese töövõtetega.
Ürginimesel tuli tööd tehes ületada mitmesuguseid raskusi, mis põhjustas häälitsusi.
Need saidki esimeste tööprotsesside sümboliteks ning neist kujunesid tegusõnade tüved.
Viimaste kõrvale tekkisid ka teised sõnaliigid ning arenes keel.
Et Noire teooria on küllaltki loogiliselt põhjendatud, siis leidus sellele mitmeid
pooldajaid ka võrdleva keeleteaduse hulgas (nt A. Scleicher).

Eelnenust selgub, et keele tekke seletamiseks on lähema mineviku keeleteaduses loodud
arvukalt teooriaid, millele on leidunud pooldajaid ka teadlaste hulgas. Erinevalt
varasemasit sletuskatsseist on neist eraldatud jumal.

laupäev, 7. märts 2015

Tagasivaat 3.




Kirjutamata kirjandus - rahvaluule

Alates kaugest eelajaloolisest ajast kuni feodalismiperioodi lõpuni oli rahva
elukäsituse väljenduseks, tema poeetiliseks eneseväljenduseks rikkalik ja mitmekesine
rahvaluule, mida ühelt põlvkonnalt teisele edasi anti. Ka see oleks nagu omalaadne
kroonika, milles rahvas ise on kujutanud oma käekäiku n.-ö. seestpoolt nähtuna.
Tegemist pole enamasti küll sõna otseses mõttes ajalooliste motiividega, vaid kesksel
kohal on maaelu argisündmused ja -olukorrad. Rohkesti ruumi saab seejuures ka
kujutuspärane element, milles poeetiliselt tihendatuna väljendub suhtumine ja hinnang
elunähtustele. Rahvaluule kui tõeliselt genuiinse sõnaloomingu algläte omandas hiljem
suure tähtsuse rahvusliku kirjanduse kujunemiskäigus. Arusaadavalt on aga rahvaluulel
kui paljude põlvkondade loomingul iseendastki juba hindamatu ja esteetiline väärtus.

Pärast maa vallutamist XIII sajandil tõid eestlaste olukorras ja vaimuelus toimunud
muutused enesega paratamatult kaasa ka teatavaid nihkeid poeetilises pärimusainestikus,
uskumustes ja tavandeis. Lüüasaamised pikas kaitsesõjas ja hiljem korduvais ülestõusudes,
sõjaline allajäämine ordurüütlitele ja feodaalne survesüsteem, õigusliku ja sotsiaalse
seisundi tunduv muutus jättis mõistagi oma jälje üldisse elukäsitusse. Järjest rohkem
sunnismaisesse sõltuvusse surutava rahva maailmatunnetus muutus paljuski, võrreldes
endise vaba talupojaühiskonna omaga. Kangelaslaulude ajad olid möödas, nende asemele
tulid orjade kaebelaulud ja rõhujate sajatamine.

Vägivaldsel kristianiseerimisel iseenesest polnud esialgu kuigi palju sügavaleulatuvat
mõju. Sunnitud küll kaasa tegema katoliiklikke kombetalitusi, mille sisu jäi
ladinakeelsete palvevormelite taga suuremalt jaolt arusaamatuks, säilitas rahva põhiosa
tegelikult veel sajandeiks oma kristluse-eelsed kujutelmad. Sageli seostusid vanad
tavad ristiusu tähtpäevadega ja pühakute nimedega, kuid olemuslik tuum ja tähendus jäid
endisteks. Peamiselt sugenes ristiusu mõjul rahvausundisse mitmesuguseid kurjust ja
õelust esindavaid kujutlusi, nagu kurat ja surnuhing, samuti süvenes usk nõidusse ja
maagiasse, millele rõhutud ning alandatud rahvas oli vastuvõtlik. Küllalt paljuütlev
on kirikutegelaste pidev kurtmine veel XVII sajandil ja hiljemgi eesti talupoegade
usunõmeduse ning ikka visalt säilivate paganlike pruukide üle. Ja mõndagi sellest nn.
paganlusest püsis rahva hulgas kuni XIX sajandini.

Sellest, et nii suurt osa vanadest uskumustest, kombestikust ja traditsioonilisest
luulepärandist läbi aastasadade säilitati ning elavana hoiti, väljendus murdumatu trots
ja visa vastupanu välisele vägivallale. Kahtlemata on siin üks neid tegureid, tänu
millele eesti rahvas suutis ajaloo ristlainetuses kestma jääda, et jõuda hiljem uusaja
avarduvais tingimustes kõrgema sotsiaalse ning kultuurilise arengutasemeni.

Vanade eestlaste elukäsituse ja ümbritseva tegelikkuse omapärane ning mitmetahuline
kajastus rahvaluules ulatub olustikuliste detailide realistlikust täpsusest loodusrahvaliku
fantastika müütidele omase sümboolikani. Olenevalt rahvaluule liikidest ja alaliikidest on
need poeetilised proportsioonid ning vahendid suuresti erinevad. Kujutades tegelikkust
tugevasti stiliseeritult, püüab rahvaluule sellest omal viisil esile tuua olemuslikku,
tüüpilist - sest nimelt viimasel oli üldhuvitavana eeldusi levida ja muutuda
traditsiooniliseks. Üks rahvaluule iseloomulikke jooni on motiivide, kujundite,
tegelaskujude, aga samuti ka värsistruktuuri ja jutustamislaadi stereotüüpsus,
mille kaudu väljendub kollektiivne kogemus ning üldistus, paljude põlvkondade
ja lugematute nimetuks jäänud laulikute-jutustajate tähelepanekute kokkuvõte.

                                                                                                                          (LK 16-17)