esmaspäev, 24. juuni 2019

Andrejs Pumpurs. Lāčplēsis.



LV 17. Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid.

Andrejs Pumpurs. Lāčplēsis.                                                                                                       Tõlkinud K. Aben ja V. Beekman.    
Eesti Raamat.
1973. 160lk.                                      

Lätimaa oli suures ohus. Kokkukutsutud Baltimaade jumalate koosolekul teatab peajumal Perkon, et läänest on lähenemas röövvallutajad, kes allutavad kohaliku rahva oma tahtele ja usule. Ainult üks mees suudab olukorra päästa. Selleks kangelseks saab Lāčplēsis ehk Karutapja. Nõnda kulgebki Läti sangari lühike, kuid seiklusrikas elu pahalastega võitluse tähe all. Head on ikka ka, Karutapja leiab endale naise ja sõpru, pälvib rahva poolehoiu ning toob isegi korraks rahu oma kodumaale, kuid vastaste kavaluse abil saadakse temast ometi lõpuks jagu.

Eepos „Lāčplēsis” pajatab ühe Ida-Euroopa väikerahva igatsusest vabaduse järgi. Raamatu ilmumime langes kokku 1885. a. Läti III üldlaulupeoga. Selleks ajaks oli rahvuslik ärkamisaeg juba alanud. Tundub küll, et seda paatost ja tungi priiuse poole kumab siit vastu igast peatükist. Üllatama pani, et Karutapja kohtab üht riiakat naabrit, kes kerge vaevaga alla annab, Kalapuis on tema nimi. Tegu on Kalevipojaga. Midagi nende naabrite vahel pidi ikka olema. Ent huvitava sissepõike naabrite kultuurilukku raamat siiski pakub.

Läti nurmedel veel leidub
rohkelt odatagujaid,
veel on sadu, sadu käsi
valmis mõõka haarama.
Pange hüüdma sõjasarved,
mehed sõtta kutsuge.
Sellel päeval kogu rahvas
ühel meelel valmis on
kaitsma vabadust, kuis jaksab,
või siis ausalt surema!
(lk129)

esmaspäev, 17. juuni 2019

Jo Frost. Superlapsehoidja.



LV 27. Raamat targast naisest/tarkadest naistest.

Jo Frost. Superlapsehoidja.                                                                                                            Tõlkinud Annela Põial.                                                                                                              Tänapäev.                                                                                                                                          2008. 224lk.

Kunagisest TV-seriaalist, kus karmi olekuga Jo Frost osales, on meelde jäänud, et küll võisid need lapsevanemad ikka õnnetud olla. Laps(ed) võis(id) jonnida, moosisaia mööda lauda laiali määrida, piimaklaasi ümber lükata, aga lapsevanem ei tohtinud häältki tõsta. Need lapsevanemad meenutasid justkui mõnd hapu näoga mõmmikut, kes on lasteaia vilistlaste kokkutulekul torditükist teenimatult ilma jäänud, kõrvus kostmas mantra: nemad võivad, aga sina ei tohi mitte. Püksirihm kui karistusvahend oli oma otstarbe ammu minetanud. Õige ta ju on, et head lapsed, need kasvavad vitsata.

Selle raamatu näol ei ole tegu küll kirjandusega, selle sõna traditsioonilses mõttes, aga kui see kõrvale jätta ja nt LV punkti järgida, siis tasub mainida, et Jo Frosti tarkus ehk selles ongi, et ta tabas ära õige hetke, mil vajalikke samme astuda. Lastekaitse organisatsioonid olid teinud ära suure töö, et lapsi ei väärkoheldaks, vägivalda ei poolda mina ka, kuid tulemus oli see, mida näitas seriaal. Lapsed astusid vanematele pähe. Loomulikult olid need piirsituatsioonid, Eestis loodetavasti nii hull asi ei ole, iga laps on oma vanemale ikka kõige armsam. Aga Jo pakkus välja oma meetodid, kuidas saada hakkama kuni viie aastaste lastega, ilma vägivalla, karjumise ja uste paugutamisteta. Ei hakka siinkohal raamatut ümber jutustama, kuid tema soovitab kehtestada reeglid, mida hakkavad järgima kõik pereliikmed, kuni sellest saab harjumus ja rutiin. Põhiline murekoht on võim, kes keda kontrollib. Unustada ei tohi ka kiitmist, mitte selle eest, et laps teeb midagi head, vaid ka selle eest, et ta pole teinud midagi halba.

Isegi karistamisest on juttu. Vana hea, ei, halb ikka, nurgas seismine on samuti arsenalis alles. Nimi on küll „järelemõtlemise koht”, aga mõte on sama.

See on selline omamoodi kokteil nipi- ja nõuanderaamatust, millest saab soovitusi, nii laste magamamineku kui söömise, potil käimise kui ka teistega suhtlemise kohta. Veider küll, kuid vähemalt 2005 aasta seisuga Jol endal lapsi ei olegi. Milline pühendumine ikka võib ühe naisterahva sees olla. Kellel on väikeste laste korrale kutsumisega probleeme, võib seda raamatut uurida. Kas nüüd kõike kohe puhta tõena peaks võtma, seda otsustab igaüks ise. Mis Jo otsesõnu jätab välja ütlemata, kuid ridade vahelt lugeda saab, on see, et parem olgu õppustel raskem, siis on lahingus kergem. Tema ütleb, kui lapsele täna liiga palju järgi ei anna, siis on homme laps selle eest tänulik. Ja nii nagu iga suhe, peab ka lapse ja lapsevanema suhe rajanema vastastikusel austusel ja armastusel.

„Ära ütle: „Sa võid siis parki minna, kui sa kingad jalga paned.” Ütle parem: „Me lähme kohe parki, kui oleme sulle kingad jalga saanud.” Erinevus ütlemisviisis võib olla vaevu hoomatav, aga tulemuses vägagi märgatav.” (lk50)

neljapäev, 13. juuni 2019

Jostein Gaarder. Apelsinitüdruk.



LV 40. Raamat, mille järgi tehtud film linastub 2019.

Jostein Gaarder.                                                                                                                          Apelsinitüdruk.                                                                                                                            Tõlkinud Karel Zova.                                                                                                                  Koolibri.                                                                                                                                          
2005. 144lk.


Tegelikult ei linastu selle raamatu järgi film. Kirjutan siis praegu väheke patuga pooleks. Apelsinitüdruku tõi 2019.a lavale hoopis Nuku teater. Mis pole ka ime, sest suurem osa raamatust on kirjutatud nii isa kui ka poja poolt minavormis, teater ehk sobibki sel juhul väljundiks paremini kui kino. Raamat ise räägib kõige tähtsamast – armastusest.

Raskelt haigestunud isa saadab oma pojale kirja, mille viimane saab 11 aastat hiljem, seega alles viieteistkümnesena kätte. Nii algab suursugune südamepuistamine, kuidas isa kohtub emaga, kes ongi Apelsinitüdruk. Vaadatakse enda sisse ja kaugele kosmosesse. Tähtsal kohal on samuti n.ö olulised küsimused. Gaarder tuletab korduvalt meelde, et kunagi ei tasu lõpetada imestamist selle maailma üle. Kuskohast me tuleme, kus oleme, kuhu läheme? Ja see, et juba siin ollakse, kuigi ainult viivuks, mis võib vaid näida täiesti tavaline, on tegelikult võrratu ime.

Imestasin ka mina, kuidas Gaarder kirjutab. Ei, pooleli polnud plaanis jätta, selleks oskab ta liiga hästi kirjutada. Kui midagi panigi üllatama, siis see, et raamatus polnud ühtegi peatükki. Nii, nagu algusest pihta hakkas, nõnda voogas tekst lõpuni, viies lugeja endaga kaasa. Ainult isa ja poja kõnede üleminekud olid eraldatud. Kurb, omavahel öeldes ütlemata kurb raamat. Noorteka kohta isegi vähese tegevusega raamat, pigem midagi lüürilist vaagimist, kaemust meenutav, kui tormavat rapsimist. Tempo on aeglane. Kui Gaarder valdaks värssi, siis ta oleks kirjutanud arvatavasti poeemi. Oma unistustest rääkides ta sooviski lapsena saada luuletajaks, sai siiski arstiks. Ent ometi läbib seda ääretut nukrust positiivne meelestatus, siiras elujaatus.

Ferenc Liszt oli see, kes nimetas „Kuupaistesonaadi” teist osa „lilleks kahe kuristiku vahel”. (lk140)

Palamuse Raamatukogu

Heli lugemisvara

laupäev, 8. juuni 2019

Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.


LV 13. Raamat, mille pealkirjas on keegi kuskil.


Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.
Tõlkinud Allar Sooneste.
Ilo.
2008. 120lk.

Tommy ja Kribu on teismelised poisid ning head sõbrad, kes käivad põhikoolis, kuid õppimise asemel istuvad parema meelega internetis. Kord satuvad nad jututoas uue „naistuttavaga chattima” , saavad tööpakkumise, millest on võimatu keelduda, ja lähevad liimile. Kuid kahjuks juhtub nii, et nad röövitakse. Nibin-nabin õnnestub poistel siiski pääseda. Kuidas? Seda saab lugeda raamatust.

Antud kaantevahet võib liigitada nt krimkaks nooremale koolieale. Põhjamaade detektiivromaanid on kindlasti palju jubedamad, aga mul oli korra ikka nii, et ei tahtnud raamatut käest ära pannagi. Algus ei saanud küll vedama, kogu see kooliskäimine, esimene arglik flirt klassiõega, esimene suits, vanemate suhted, kõik on tore ja vajalik, aga pealkirja järgi orienteerudes ootasin pinevust. Pidin juba raamatu najale magama jääme, kui korraga toimus rööv, edasi läks muidugi rutuga. Kirjutatud on ka üpris lihtsalt.

Üks paremaid dialooge, mis meelde jäi, on see:

„Tommy pöördub ümber ja näeb isa jooksuga koridoris lähenemas. Tema sabas koperdas Ulle-Bulle. Isa jõuab Tommy juurde ja kallistab teda tugevalt.
„Püha müristus, asi on ju täitsa hull!” kisendab ta politseinikele. „Kuidas sellised lood küll juhtuda võivad? Eelmisel nädalal pidas mind politseiauto kinni sellepärast, et sõitsin seitsmekümne märgi all kaheksakümnega. Ja samal ajal lastakse säärastel hulludel vabalt ringi lipata! Kurat võtaks, teil on ju tähtsamaidki asju, millega tegelda!”
Politsei ei vasta.”
(lk85)

Tuleb tunnistada, et internetis esineb ka negatiivseid nähtuseid, mille eest see raamat lugejat hoiatab. Samas on tegemist sarjaga, üks pahalastest jääb siin vabadusse. Et olekski nagu lugenud üht pikka peatükki romaanist või hauganud vaid ühe tordiviilaka tervikust.

Kuid huvi tekitas hoopis autori nimi. Lena Lilleste (1967), näis kuidagi tuttav, eestlaslik. Saatesõnast selgub, et ta isa rändas poisina 1944. a. koos perega Eestist Rootsi. Lena on hariduselt stsenarist, käib koolides jutustamas oma kirjanikutööst ja juhendab huvikoolis detektiivlugude kirjutamist. Tuleb välja, et kuulsate Põhjamaade krimikirjanike koolitamisel on ka eestlase käsi mängus.

teisipäev, 4. juuni 2019

Avameelselt abielust


LV 30. Raamat, mis pole lasteraamat, aga mida mäletad varasest lapsepõlvest.

Martti Paloheimo. Mauri Rouhunkoski. Mirja Rutanen.
Avameelselt abielust.
Tõlkinud Heino Mikk.
Valgus.
1974. 224lk.

Seksuaalalaste teadmiste andmise kohta on öeldud, et seda on parem teha paar aastat varem, kui paar tundi hiljem. (lk13)

Olid toored 90ndad. Üks sõber käis mul külas, nägi riiulis seda raamatut, pööritas silmi,
pani käe mu õlale, mugistas naerda ja küsis: „Sul on SEE raamat või!?”
Mõtlesin, et ja-jah, aga mis siis selles imelikku on? Olin pisut hämmingus. Muidugi ma ei teadnud sellest raamatust midagi. Hiljem lugedes vaatasin, et oi-oi, mida asja. Tookordset lugemismuljet mäletan kui midagi sellist, mis mõjus lausa lammutavalt mu ahtale ilmavaatele. Naiivne romantik minus oli jäägitult veendunud, et tütarlapsed on tehtud suhkrust ja vahust ja maasikavahust, aga siis…

Seksuaalteema küsimused, need olid ikka sellised, et neid nagu ei tihanud küsida kellegi käest. Kodus polnud nendest kunagi juttu, eks see õigustab kaudselt ka raamatu hoidmist elutoa kapiriuulil. Kuidagi punastamiseni piinlik ja ebamugav – rääkimata muust - oli kuulata mõne tuttava tobedat küsimust: „No, kas sul juba pruuti ka on?”. Ah, mine metsa. Koolis hakati antud teemast rääkima alles üheksandas klassis. Kuigi kondoomi banaani peale venitamist ei demonstreeritud, oli selleks ajaks juba midagi kuuldud-nähtud. Sõbrad.

Nüüd, uuesti lugedes, ega ma seda ilma LV punktita poleks ette võtnud, paneb mind imestama see stoiline uljus, mida soomlased valdavad. Nad otsekui rullivad üle tolle aja normidest, ja see avaldab muljet veel aastaid hiljemgi. Eks ma olen natukene eelarvamuste kammitsais küll, aga mulle on millegipärast jäänud meelde, et seks oli ametlikult ENSVs põlualune valdkond. Sellest ei tohtinud avalikult ei rääkida ega veel vähem kirjutada. Kuid siis ilmub kui valguskiir läbi pilkase öö see „Avameelselt...”. Arusaadavalt on tegu raamatuga, mida enamus teab, paljud on lugenud, kuid millest eriti ei räägitud.

Näib, et autorid võtavad oma lõuna-naabrite avitamismissiooni üsna tõsiselt. Kohe alguses antakse mõista, et igasugune valehäbi ning kurejutud on ajast ja arust. Loomuliku koostisosana ei puudu ka see n.ö puust ja punaseks osa, kus tehakse füsiloogilised baasteadmised selgeks. Inimese arenemine, suguküpseks saamine, rasestumine, sünnitamine, elu pärast laste iseseisvumist, haigused ja isegi toitumisnõuandeid ei unustata. Raseda menüü, just, see peab olema vaheldus- ja kaloririkas. Laias laastus võetakse kogu spekter läbi, mis seksuaalsuse alla liigitub.

Kohati oli lugedes küll selline tule-eile-meile tunne. Kas autorid tõesti arvasid, et siinmail elati veel püstkodades, harrastati kammkeraamikat ja lipati ringi loomanahkades. Nii tundsin end, kui juttu tehti pooside valikust, kes siis ei teaks misjonäri asendit, et seda pidi must-valgel seletama. Ja pilte oleks võinud olla, ah õige, need jäid tolli. Lohutan end sellega, et sooviti võimalikult laia sihtgruppi haarata, eks sain isegi valgustatud, mistap pole väga põhjust poriseda, nii et - las olla.

"Igaühel on õigus õnnelikuks saada omal viisil. Just suguelus on armastajate vahel igasugune harjumuslikkus ja tavapärasus aheldav. Tähtis on, et abikaasad prooviksid kõike, mida nad soovivad, ning kiidaks heaks selle, mis neile tundub meeldiv ja nauditav." (lk150)
Kui veel jätkata allavöödlainel, siis meenub üks soovitus, mida lahkelt jagati. Nimelt soovitati olukorras, kus lapsed on väikesed ja pidevalt nõuavad tähelepanu, kuid sugukihku on vaja rahuldada, siis tasub minna vannituppa, uks seestpoolt lukustada ja astuda siis vahekorda. Tundub mõistlik. Aga soomlased võtsid selle malli ilmselt enda eluruumide pealt vaadatuna. Eestis levinud hruštšohvkades olid paraku sellised tikutopsi meenutavad vannitoad, kuhu pidi sisenema külg ees, rääkimata naabritega ühisest pesuruumist.

Ja et mitte ainult magamistuppa jääda, siis on ka sellele lahendus olemas:
"Mees peab hoolitsema selle eest, et viia naine aeg-ajalt välja teise miljöösse ja kohelda teda kui veetlevat naist, mitte ainult kui laste ema, tublit perenaist ja majapidajat. Mõnedele meestele on see täiesti loomulik asi, teised peavad seda eraldi nõuks võtma, sest muidu võib see kiiretes argiaskeldustes hõlpsasti meelest minna. Ka naine peab siin aktiivne olema ja tegema mehele ettepaneku minna näiteks teatrisse või restorani õhtut veetma. "(lk45)

Kui nüüd see kõrvale jätta, et autorid soosivad vaid abielusuhteid, ja mis siin salata, ka konteks on vahepeal muutunud eriti meditsiini alal, siis üldiselt tundub nende hoiak sümpaatne, räägitakse ju vastutuse võtmisest ja tuleviku planeerimisest, kui ees seisab pereloomine.

Täna on olukord muidugi küllastuseni muutunud, igast hästi varustatud kauplusest leiab vastavat lektüüri piisavalt. Kirjutasin huvi pärast ühe raamatupoe otsinguruutu sõna „seks”, vastuseid tuli terve posu. Selgub, et isegi maag Nastja on avaldanud ühe raamatu selle kohta, milles ta ütleb, et seks ja maagia on lähedaselt seotud. Jah, ei saa salata sedagi, et kirjasõna tarbimise peavoolulaines on oma sõna sekka öelda ka esoteerikal... aga see on juba teine teema. 

laupäev, 1. juuni 2019

Arkadi Gaidar. Tšuk ja Gek.


Arkadi Gaidar. Tšuk ja Gek.
Tõlkinud Laine Soe.
Eesti Raamat.
1984. 40lk.

Kaugel idas


Tšuk ja Gek on nii umbes 5-7 aastased vennad, kes elavad koos emaga Moskvas. Nende isa töötab kaugel taigas Geoloogiliste Uurimiste Baasis. Pärast aasta lahus olemist, otsustab isa kutsuda pere enda poole külla. Kui ema on lastega juba valmis lahkuma, saabub viimasel hetkel telegramm sõnumiga, et isa läheb kaheks nädalaks ekspeditsioonile. Poisid aga viskavad telegrammi kogemata minema, jätavad sellest emale rääkimata, ja nõnda algab seiklus. Rongiga sõidetakse üle tuhande km, voorimehega läbitakse veel päevateekond külmas taigas, aga kohalejõudes ootab saabujaid tühi tuba. Tänu headele kaaslastele ja kindlameelsusele saab linnainimene isegi kaugel metsas kenasti hakkama. Uut aastat, s.t. nääre võetakse juba vastu pereringis.

Selline nii ja naa raamat. Jutustus on esmakordselt ilmunud 1939.a. mis ilmselt õigustab seda ideolooglist suunitlust, millega Arkadi Gaidar (1904-1941) lugejat kostitab. Kui peateema võiks olla armastus, kas siis laste ja vanemate suhtes, mehe ning naise vahel, siis tuleb möönda, et jah, armastus kodumaa vastu on ka armastus, olgu see või Nõukogudemaa, mida Gaidar ei unusta rõhutamast. Aga isegi ilma patriotismita on seda militarismi kuidagi palju selles raamatus, peaks ju lastekirjandus olema, või nii. No jah, „Trummilööja saatus” on ju samuti tema kirjutatud.

Kui see punapahn kõrvale jätta, siis kannatab täitsa lugeda, kas või lastekaitse päeva puhul. Jack Londoni Alaska jutte just välja ei anna, aga selline avar vene hing on küll kohal. Seal, kus autor libastub sulega, seal toetavad teda jälle Silvi Väljali värvilised pildid. Ja pealegi, ihtsuses lihtsalt on midagi: „Einelaud oli väike. Leti taga puhkis mahukas, Tšuki-kõrgune samovar. See värises ning laulis ja tihe aur tõusis nagu pilv palklae poole, mille all sädistasid siia sooja otsima lennanud varblased.” (lk 15-16)

Tütarlaps linnast