laupäev, 25. aprill 2020

Münchhauseni lood





VV. Gottfried August Bürger.
 Münchhauseni lood.
 Tlk Mati Unt.
 Eesti Raamat.
 1974. 104lk.



Pean mainima, et mind paneb imestama Westfaali vabahärra von Münchhauseni kuulsus. Ma ei olnud temast varem lugenud, aga ometi olin kuulnud jutte tegelasest, kes lendas kahurikuulil ja sikutas end juukseidpidi välja soost. Tegelikult oli tal neid seiklusi veelgi rohkem. Ta jõudis osa võtta Vene-Türgi sõjast, sõita merd ja käia kaks korda ära isegi Kuul. Kahjuks jäid kõik tema lennukad jutud laialipillatuiks või levisid suusõnaliselt, kuni G. A. Bürger need ühtede kaante vahel välja andis ja Gustav Dore meeleolukad illustartsioonid lisas. Mis ma võin öelda, muhe lugemine. Ega siin ei tasu füüsika ja loogika tavapärastes reeglites sõrmega väga järge ajada. Kui pooltki uskuda, võib sellesti kolmveerandiga juba petta saada, kuid lugeja veenmine ei olnud üldse eesmärk omaette. Münchhausen soovis lihtsalt aadlike hulgas, kuulates teiste jahilugusid, sõna sekka öelda. Et kõik siiski täpselt nii oli, nagu räägitud, armastas ta ikka oma juttu lõpetada väikese vimkaga.

„Olen nõus, et see kõik kõlab uskumatuna, kuid igaühel, kes vähimalgi määrab kahtleb, on ju vaba voli ise Kuu peale minna ja oma silmaga veenduda, et ma olen tõest nii rangelt kinni pidanud, nagu võib-olla ainult vähesed rändurid seda teevad.” (lk87)

Kesknadal



reede, 24. aprill 2020

Raamatuvaksik




VV. Raamatuvaksik, 1990. 1. Koostaja-toimetaja Andres Jaaksoo. Eesti Raamat. 1990. 64lk.

Pingviini jäätis, suhkruvatt, valuutakauplused ja erataksodena sõitvad rööbatud žigulid on esimesed asjad, mis mulle 90ndate algusest meenuvad. Lugemise jaoks toona väga mahti ei olnud. Hea, kui kooli kohustusliku kirjandusega ühele poole sain. Mis aga raamatuturul toimus, jäi juba kuhugi kaugemale, ent seda üllatavam oli avastada nüüd, et kunagi ilmus isegi taoline almanahh. Tegemist on siis Eesti Raamatu tiiva all ilmunud laste- ja noorsookirjandust tutvustava üllitisega. Lettidele maabus teda aastail 1989-1990 kokku neli numbrit. Lisaks jõuti kõrvalt avaldada pehmekaaneline vihik-jutukas (Winnetou), nagu LRi sari ilmub ajakirja Looming kõrval. Juba esmase sirvimisega selgus, et materjal siin kaante vahel koosneb eranditult tõlgetest. Ühtki kodumaist autorit kaasatud pole. Vanuseastmeliselt on vaksiku märgisega tekstid jaotatud neljaks: väikelapsed, nooremad koolilapsed, vanem kooliiga ja täiskasvanud. Tegelikult oleneb kõik siiski lugejast, täisealisena on lastekirjandust vahel täitsa vahva lugeda. Ja lugemist on Raamatuvaksikus nii ilukirjanduslikku kui publitsistlikku (11 proosapala, kaks lühinäidendit, lehekülg piltluuletusi, kolm intrervjuud kirjanikega, 4 raamatu arvustust ja veel paar ülevaadet Hollandi ning Itaalia lastekirjandusest, lihtsalt mõtteid, + illustratsioonid).

Keskmisele ja vanemale koolieale pakutav kraam kohutas pisut pealkirjadega - „Tütarlaps ja surm”, Anni Swan või „Surm pimedas”, Robert Edmond Alter. Viimane on kunagi ilmunud Alfred Hitchcok`s Mystery Magazine`s, augustis 1963. Surma küll keegi neis juttudes ei saanud, kuid väike õudusevirve käis küll üle selja. Aga surma esines vene kirjaniku Junna Moritsi jutus „Värske kartul”. Realistlik külaelu, kus noored alkoholiuimas sõidavad end sodiks, julm. Selle kõrval jätsid kõige helgemad ja positiivsemad muljed ikka väikelastele kirjutatud jutud. Kui loomad on juba peategelased, siis ei saagi midagi halba ju olla.

Ehkki kõik autorite nimed olid mulle võõrad, esines siiski üks tuttav nimi. Õigupoolest ainult tema pärast kogu almanahh läbi loetud saigi. Viimastel lehekülgedel on avaldatud intervjuu Stanislaw Lemiga. Nagu ikka sellistel puhkudel, küsitakse ka Lemi käest, mis oli esimene raamat, mille läbi lugesite jne. Kui jutt läheb juba tänapäeva (peaks olema umbes 1980ndate lõpp) raamatutele, on Lem üsna pahane Läänes leviva kerglase kirjanduse suhtes. Ideaalse kirjastaja kohta ütleb ta nii:

„Ideaalne kirjastaja oleks see, kes arvestab küll lugeja maitsega, aga ei trüki siiski n.ö. „kõrgemat” sorti haltuurat. Saksamaa Liitvabariigis kehtib luksusmaks. Näiteks briljantidele. Aga mina kirjutasin artikli, kus soovitasin sisse viia n.ö. odavusmaksu, see tähendab: mida halvem raamat, seda kallim peaks ta olema. Kui keegi tahab seda jama osta, siis maksku see ka nagu kord ja kohus kinni.” (lk60)

Njah, eks arvata võib nii üht koma teist. Kui satun teinekord poes seisma ajakirjade kirju leti juurde, siis on isegi kahju, et enam ei ilmu Raamatuvaksikut. Väike brošüüri mahus kirjanduslik ajakiri, mis tutvustab ilmuvat lastekirjandust, oleks võinud ikka püsima jääda.

laupäev, 18. aprill 2020

Indrek Hargla. French ja Koulu.





Indrek Hargla. French ja Koulu.
Varrak.
2005. 472.

Hargla raamatuid ei saa üldse teineteise kõrvale panna, nad on lihtsalt liiga erinevad. Äärmisel juhul võib seda teha vaid siis, kui tegemist on järgedega, aga kas siiski. Kuid üks ühendav joon läbi mitme raamatu näikse olevat kirjaniku huvi ajaloo vastu. Siin raamatus nt hargneb tegevus lahti 20. sajandi alguse Eestimaal ehk Maavallas.  Euroopast saabub Tarbatusse kuulus luuletaja, arbuja ning võlur Koulu, kes on ka justkui välisministeeriumi ametnik vms. Teel kodumaale ostis ta võlavanglast vabaks Frenchi. Sellest burgundlasest saab Koulu ori, ühtlasi on kogu romaan kirjutatud läbi Frenchi silmade nähtuna. Ega see tandem pikalt idülli nautida ei saa. Ees ootavad seiklused, millest jagub ainest kolme lühiromaani jaoks. Peategelaste kõrval kohtab samuti otsustava tähtsusega kõrvaltegelasi: Nelli, Leibo, Imbi ja Solluzzo. Kõige tähtsam on muidugi väike armuliin libahundist Nelli ja restoranipidajast Frenchi vahel, mis lisas vürtsi.

No vürtsi pani Hargla üldse siin kapaga. Mida/keda väljanaerda andis, seda ka välja naerdi. Eestlase söögi- ja joogikombed: õlle lürpimine, kama joomine ja pudru matsutamine, rääkimata räime mälumisest, need olid sellised tegevused, mis ei tahtnud eurooplasest Frenchile kuidagi omaseks saada. Mingi teema oli ka semiootikutega, kes arvasid, et kõike saab matemaatiliset valemitesse ümber arvestada. Kerga lõõp käis teisisõnu. Kulinaaria on Harglal üldse väga tähtsal kohal, ta võiks varsti juba kokaraamatu välja anda. Isegi kartulikrõpsud leiutati siin raamatus. Ja teisal oli seik, kus "päris elu" lausa nügis ulmesse. Oli koht, kus üks kõrvaltegelane pakkus välja, et eestlastel võiks olla mingi oma märk, mille järgi neid ära tunda. Selles sai äratunda "Welcom to Estonia" brändi saaga, millele siin hoop jalaga tagumikku anti.

Kolmest osast esimene ja viimane jätsid eredaima elamuse. Teine hakkas lootasandil juba esimest kordama ja muutus sutike tüütavaks. Sama skeem, et Koulu on röövitud, ja mindi teda päästma, no kas seda pidi just nii pikaks venitama. Aga mõnus lugemine sellegipoolest. Situatsioonikoomikat esines nii et vähe ei olnud, sai naerda ja kaasaelada.

BAAS

Goodreads

Eesti Ekspress

Manni lugemisblogi

Triinu raamatud

Need Read



pühapäev, 12. aprill 2020

Indrek Hargla. Pan Grpowski 9 juhtumit.






Indrek Hargla. Pan Grpowski 9 juhtumit. Kuldsulg. 2001. 360lk.


Varem või hiljem pidi see juhtuma, et Hargla mu lugemislauale maabub, ja nüüd siis, nii umbes 20 aastat hiljem, ühe tema romaani ette võtsin. Jah, aga alustaks kõige tähtsamast: millest raamat räägib? Nagu pealkiri lubab, leiab siit kaante vahelt üheksa lugu, milles esineb nii ulme- kui krimiromaanile omaseid elemente. Kuid sama oluline on ka läbiv peategelane, Varssavis elav, pan Mieczyslaw Grpowski, keda Hargla iseloomustab nõnda:

„Meie uus tuttav oli äärmiselt tagasihoidlike maneeridega keskealine pikkade vurrude ja nirginäoga lühikest kasvu meesterahvas. Selline väga silmatorkamatu, poepidaja välimusega inimene, ja tegelikult oligi ta poepidaja – antikvariaadiomanik nimelt. Ta kandis tumeda ülikonnaga sobimatuid valgeid sokke – see detail on mulle eriti meelde jäänud. Veider ja võigas ristikujuline põletusarm muutis tema näo üsna eriskummaliseks.” (lk93)

Alguses ma ei taibanudki, miks just poolakas valiti peategelaseks, aga hiljem selgus, et usul on siin raamatus üsna tähtis osa. Kuna katoliiklus Poolas väga levinud on, siis loksusid vastused tasapisi paika. Ja Pan Grpowski ei ole siiski mingi papist poiss, ta omab sidemeid isegi Vatikaniga. Samas juhtumeid ei ole küll palju, mida lahendada, kuid see eest on need üpris ebaharilikud. Alustades kummitustest Inglismaa lossis ja zombidest ning lõpetades vampiiride ja natsikurjategijaga.

Ülesanne, mille Hargla endale võttis, on ta kenasti lahendatud. Ühendada kaks esmapilgul nii erinavat žanri kui õudus ja krimi, seda ei juhtu eesti kirjanduses just väga tihti. Ega ta vist esimeste lugude kirjutaise aegu veel ei teadnud, et juttudest raamat raamat saab. Üks väike moment jäi pisut häirima ka, poole romaani peal sai peategelane surma. Järgmises jutus oli pan Grpowski juba jälle elus ja tegevust jätkamas, aga no ikkagi. Olgu, tegemist on meelelahutusega, siis võib. Üldiselt on täitsa hea raamat lugemiseks. Hargla tunneb kirjutamise koodi, nii et oli põnev ja pinev, pooleli ei saanud jätta, ikka pidi loo lõpuni lugema. Kirjanik arenes kirjutamise käigus nii öelda käigu pealt. Loomulikult tuleb arvestada, et ta kirjutas selle sajandivahetuse paiku, tänase Harglaga ei saa neid jutte võrrelda.


Eesti Päevaleht

Paberiõgijad

Vein ja raamatud

Kirjanduslik päevaraamat

kolmapäev, 8. aprill 2020

Juhan Jaik. Tondid, hundid, hobud.




Juhan Jaik. Tondid, hundid, hobud. Canopus. 2004. 182lk.


Juhan Jaik (1899-1948) oli Võrumaalt pärit literaat, kes kirjutas palju novelle, näidendeid, ühe romaani ja reisikirjeldusi. Tagakaanelt loen veel, et ta debüteeris 1924 luulekoguga „Rõuge kiriku kell” ning põgenes hiljem Rootsi. „Tondid, hundid, hobud” on tema lühijutukogumik, mille esmailmumist ei ole raamatus märgitud, kuid oletada võib, et kahe sõja vahele see jääb. Ehkki kirjutatud on need lastele, võib neid lugeda ka vähe vanemas eas laps. Igas inimeses on ju natukene last, vähemalt äratas Jaik selle lapse minus üles küll. Just tema loovestmise oskus köitis mu tähelepanu. Toon, millega ta räägib, meenutab väga suusõnalist kõnet. Kuulaks justkui jutustajat, kes istub maakodus pliidi ees, kohendab tuld, paneb piibu taskusse, tõstab jala üle põlve ja alustab oma juttu :”Vanasti, nagu teada, olid... ”, ja nii edasi.

Ka lood arenevad enamasti maal, külas või lausa metsas. Linna satutakse vaid paaril korral, kas siis turule või kosjakaupa tegema. Loomulikult kuulub autori poolehoid talupoegadele, kes pidid kokku puutuma olevustega nii maa alt kui metsa sügavusest. Et kirjanikul näitab kompass õigesse suunda, siis saavad pahad alati karistatud ning võidab headus. Ikka kavaluse ja nutikusega saadakse tontidest võitu, ja neid tonte juba jagub. Otsesõnu ei öeldagi, kes too pahalane on, samas on tal palju nimesid: Hundipukk, Pugupeitel, Traathammas, Kuutõrvaja, Pudelipaikaja, Sindrivask kui nimetada vaid mõned. Samuti leidub väljendeid, mis tänapäeval panevad juba kukalt kratsime, et mis see siis nüüd oli. Villkopp - on üks selline sõna, mille tähendus selgus alles konteksti kaudu, see on see, millega saunas vett kerisele visatakse. Arvasin, et selle nimi on kibu, kuid ka villkopp on tore sõna. Keelega mängeldes läheb Jaik juba nii kaugele, et jõuab proosa äärealadele. Loo „Pärgel ja raudkepp” alagb nt nõnna:

„Sikasäka maal Kitikõti Kihelkonnas Vanavaka vallas Külimitu külas ja Tatrataguse talus elasid kord seitse venda. Elul polnud viga, käsi käis hästi, tervis oli hea ja meeleolu mõnus. Kasvasid suureks nagu purjepuud, laulsid nagu lõokesed ja vilistasid nagu vihmakullid. Päev kadus päeva järel nagu magusad suutäied suhu, ühtegi viga ega viperust ei tulnud ei tulnud ette.” (lk83)

See on juba peaaegu kui luule, et mitte öelda regivärss. Ja riimluulet leiab siit raamatust ka, küll mitte palju, aga samale teemale keskenduvad needki – hundid ja elu maal.

Lugeda Jaiki, kellel oli ikka lopsakas fantaasia, jaa, see oli lahe lugemine.

laupäev, 4. aprill 2020

Soome ulme 2






Soome ulme 2.
Tlk Arvi Nikkarev.
Skarabeus.
2014. 288lk.


Lugemise väljakutse gruppi facebookis tasub ikka külastada, siit leiab teinekord päris häid tutvustusi. Sedagi raamatut arvustas kunagi siinsamas M. K., nii et väike huvi seda lugeda tekkis juba toona. Et tegu on kahe osalise kogumikuga, alustasin esimesest, nüüd siis jõudsin teiseni. Teise osa lugemine oli kui kolmekordne kohtumine, sai taastrehvata juba tuttavate nimedega, avastada uusi autoreid ning laiendada pilti soome ulmest kui niisugusest. Kuigi väike nägemus oli juba esimese osaga kujunenud, üllatas Nikkarev uue lahendusega. Lood ei ole enam nii rangelt kronoloogilises järjestus kui varem, pigem on järgitud kirjastaja eelistusi. Kuid lõppeks on ju iga antoloogia tema koostaja nägu ja eks sama kehtib arvustuse kohtagi. Kui nüüd veel raamatust kirjutada, millest siis postituses muust ikka kribada, mainin vilksamis ka kirjanikke, kelle juttudest antoloogia koosneb.

Kolme ülilühijutuga maagilise realismi lainel alustab Boriss Hurtta. Tema jutud mahuvad ära neljale kuni seitsmele lehele, teistel on ikka 50lk, ja nii. Aga kui inimene oskab nii piiratud mahus hakkama saada, siis andku ainult agu. "Bibliofiili kättemaks", "Tõvemees" ja "Hiiu nahk". Täitsa mõnusad lood kõik, aga kui valida parim, isiklik lemmik, siis esimene neist. Ega ma ei usu, et päriselt nii juhtub, nagu seal "Bibliofiili kättemaksus", et raamatute kogujad hakkaksid üksteist üle lööma kogude suurusega, aga jutus oli see küll hästi välja kukkunud. Mis peamine, oma iva oli isegi loos olemas, pluss see, et autor on muhe ja mahe. Teised jutud, kus keegi mees ostis teiste haiguseid kokku ja kirikhärra kurjade jõududega rinnutsi sattus, jäid tiba esimese varju. Teine jutt meenutas natukene Tarmo Tederi lühiproosat, ka Hurtta jõudis kalale, Otepääle Pühajärvele sikutipüügi võistlusele, vot kus soomlased. Puhtalt vahemärkuse korras lisan, et Hurtta nimevalik on parim. Pole kuskil öeldud, kas see on tema kodaniku- või kirjankikunimi, kuid võrreldes teiste nimedega siin raamatus jäi tema nimi kohe naksti meelde.

Johanna Sinisalo on üks kahest kirjankust, kellega sai esmatutvust teha juba eelmises osas. Temal midagi tõestada küll vaja ei ole, siin saab vaid tutvust süvendada. "Me kindlustame su ära" (1993) on kirjutatud siis, kui autor oli veel õrnas eas ja viibis teiste kirjanike mõjusfääris. Reklaamibüroos tellitakse kindlustusfirmale reklaam, kindlustatakse inimesed nende... hirmude eest. Väike Lovecrafti teisendus kaasaega ei tekitanud küll õudu, aga väikest hirmu siiski. Kirjutada Sinisalo oskab, auhinnad on läinud õigele inimesele. Lugejate poolt iga aasta parimaks looks hääletatud jutt saab auhinnaks Atoroxi kujukese, Sinisalo on võitnud selle 7 korda.

Pasi Ilmari Jääskeläineni "Kiri Lethele" ei pääsenud löögile. Peategelasel (mees, 34) on haigus, mille tulemusel tal puudub mälu, aga ta suudab näha ette tulevikku. Seda kõike saab lugeda kirjast, mille ta kirjutas oma sündimata tütrele. Pasi suhtes olid mul ootused kõrged. Autoritutvustuses toob koostaja ära väikse lõigu ühest tema varasemast raamatust. Lühendatult: "Kogu see kuradima kirjandus, mille ümber sebitakse ja mille ees lömitatakse - see pole ju midagi muud, kui trükimasinast läbi lastud hullumeelsus." Seda hullumeelsust jäin ka ootama, aga selle asemel oli hoopis lohutu ning vagur enesessevaatlemine, mis päädis naisvallutuste hooplemisega tütre ees. Ilmselt ma ei kuulu sihtgruppi, aga v-b naistele sedasorti kraam läheb rohkem korda. Pani imestama, et see novell pärjati 2012. aastal Atoroxi auhinnaga. Mis puutub aga hullumeelsusesse, siis seda ilmestab kaanepilt isegi paremini kui see jutt.


Anni Leinonen "Oliveri raamat" on ka selline mitä nyt! Tuleviku ühiskonnas on muutunud raamatud haruldusteks, need maksvada palju ning neid on ohtlik omada. Inimeste geneetiline kood on aga raamatus peidus, raamatus, mida otsib, oma poega päästev Margaret, keda aitab omakorda Oliver Twist. Idee, et raamatud võivad ohtu sattuda tulevikus,  on küll kena, aga jutt ise jäi kahvatuks ja puiseks. Leinonenil on eelmises kogus isegi ägedam jutt "Tss, tss, tegid need!". Ta oskab paremini.

Magdalena Hai "Vaskmõrsja". Ma ei uskunud, et see on soomlanna kirjutatud. Suurim üllataja, kindel lemmik. Ta on varem kirjutanud noortekaid ja noortekana mõjus ka "Vaskmõrsja". Aurupunk! Pungiga mul seostub muusikastiil, mille tõi pildile Inglise bänd "Sex pistols", kuid ulmes kuuluvad selle žanri juurde aurumasinad eelkõige aurujõul liikuvad masinad. Ka "Vaskmõrsja" hargneb lahti vanal heal Inglismaal 19. sajandi lõpul. Peategelane lööb oma nooremalt vennalt pruudi üle, edasi meenutas pisut Frankentseini lugu. Kiitos. Väga šeff!

Anni Nupponen. "See, kes pöörab ratast". Põhimõtteliselt kuulub samuti aurupungi alla. Jutt on emast, kes teeb oma pojale keelatud operatsiooni, paigaldab talle pähe hammasrattaid, mis pikendavad eluiga. Jah, hammasrattaid on seal teistel samuti peas, isegi kassid on mehhaanilised, aurupunk ju. Kuid lugeda oli paras piin. Kogu tekst oli nii pagana monotoonne, nagu kuulaks udupasunat üle laia lahe. Rohkem vaheldust ja mängulisust, kõik see, mis "Vaskmõrsjas" on olemas, on siin puudu.

Maiju Ihalaineni "Terrakota" on lugu idamaal kunagi elanud pottsepast, kes suudab oma savikujudele puhuda sisse elu. Täitsa tore muinasjutt. Oli pinget, tegevust ja hea... lõpp. Tugev debüüt.

Saigi soome ulmele lühiproosas selleks korraks ring peale. Selgub, et maagilise realismi lembus ei ole naabritel kuhugi kadunud, lisaks on juurde tulnud ka aurupunk.  Aga järgmist antoloogiat (Soome ulme 3) ei tasu ilmselt niipea oodata, ehkki kirjanikke seal jagub. Esimese ja teise osa jutud pärinevad ajavahemikust 1991-2013, kokku on see siis 22 aasta valimik. Üldiselt oli meeldiv lugemine, mille tagasid hea tõlge ja hästi toimetatud raamatud. Usaldusväärsed tegelased on vihjanud, et Skarabeusi kirjastusel pidi teisigi arvestatavaid antoloogiaid olema, eks näis. Rõõm on tõdeda, et selline väikekirjastus hoiab ulme eestindamisel lippu kõrgel.








kolmapäev, 1. aprill 2020

Soome ulme



Soome ulme.
Tlk Arvi Nikkarev.
Skarabeus.
2008. 336lk.

                                                                                                                                                                                                                                       
Soome kirjandusel läheb hästi. Ja miks ei peakski minema, neil on ju meie Oksanen. Aga milline on soome ulme? Sellest ei olnud mul küll õrna ainugi. Kuid Arvi Nikkarev on teinud ära suure töö. Ta on otsinud välja kuus autorit, valinud neilt kokku kümme teksti, kõik 21. sajandist, ja üksi on ta need kõik tõlkinud, toimetanud ja ka välja andnud. Kange mees. Nüüd siis lugesin minagi seda antoloogiat. Lisan siia veel minimaalse loendi, et pisutki raamatust aimu anda.

Kogumikku alustab Johanna Sinisalo „Lendav Hollandlane”. Kosmosejutt ekspeditsioonist Neptuunile, millel avastati maaväline eluvorm. Tegevus on küll laevas, aga see on ainult taust. Põhiline on ikka, nii kulunud kui see klišee ka ei ole, inimeste vahelised suhted. Kirjanik paneb oma tegelased raske valiku ette, kas ikka peab tingimata sekkuma võõrasse tsivilisatsiooni või tasuks kõik jätta sinnapaika. Aga ambitsioonid ja kadedus viivad olukorra mitte just kõige parema lõpuni. Lugesin alguses paar lehekülge, siis jäi pooleli, alustasin uuesti. Väga harjumatu tekst, vajas eelhäälestust, ei saa lugeda, kui nurgas mängib televiisor, aga kui juba järje peale sain, siis läks ladusalt. Kena.

Sinisalo teine jutt „Baby Doll” kuulub juba sotsiaalkriitika alla. Korraks öeldakse: „Anette püüab olla kübertavaline”, aga milline see kübertavaline on, ei kujuta ette. Arvasin küll, et peategelane osutub robotiks, aga ei olnud nii. Igatahes räägib see jutt perekonnast, kus elab kaheksane Anette, kelle eluunistus on saada omale silikoonid. Tema 12.a õde Lulu teeb ammuilma fotomodellina karjääri ja kui keegi on 17, peetakse teda nooreks pensionäriks. Selline hoogne noortekas, kus kirjaniku sotsiaalnenärv lööb lõkendama lausa kahest otsast. Lugeda oli isegi parem kui esimest juttu, keelekasutus on lihtsam. Kuid see satiir on võigas, pole mugav lugemine, samas ega iga tekst ei peagi olema siirup.

Markku G. Soikkeli „Berliini näitelaval” on kõige ulmelisem tekst siin kogus. Siin on südmuspaik tuleviku Berliinis, kus toimetavad ringi mingid kahtlased tegelased. Ohvrile lavastakse (hiire)lõks, et kui ta hakkab käituma normerikkuvalt, siis kogub vaatleja selle eest punkte, punktid pannakse börsile, mille kõikumise järgi siis muudetakse seadust. Üsna segane värk oli ausalt öeldes, ma ei tea, kas autoril endal olid asjad selged, mulle võis palju selgusetuks ka jääda. Pooled tegelased olid robotid, kaasa arvatud pardid ja luiged. Oma maailm oli vähemalt olemas. Samas on see nõudlik tekst. Palju on viiteid teistele kirjanikele. Ma tundis ära Borgese ja Asimovi, nende nimelised olid need inimlaadsed robotid. Kui Dow Jones´i põskhabet juba teistkorda rõhutati, kangastus mul silme ees Isaac Asimov ise. Natuke naljaks tekst oli, aga lugeda oli tüütu, kuidagi rabe oli. Teist korda enam ei hakkaks kangutama. Lugesin, nagu lahendaks ristsõna, mis see veel tähendab ja kuidas too sinna sobib. Kellel on ulme lugemisest tugev krunt all, nendele on ta ilmselt delikatess.

Petri Salin on kirjutanud „Kuninga kogutud hullused”. Ega seegi lugu ülemäära arusaadavusele pretendeeri. Üks selline tekst, millel puudud tala, ei ole ideed, seda asendavad väiksemad mõtted. Niisiis, lavale on jõudnud kuningas Lear, kes viimases vaatuses on koos kaaslasega. See kaaslane oli ka robot, seda pole kordagi öeldud, aga ju ta oli. Nii nad seal siis vestlevad. Kaaslane teeb kuuldu kohta märkusi. Üks nendest on täitsa päevakohane: „Mürgitamine. Ehk võis kuninga hullus olla seotud mingisuguse mürgitamisega. Teooria number kaks: saastunud info. Kuid mis võiks olla see saastunud informatsioon, mis on jõudnud tema ajju ja mürgitanud tema mõistuse? Kas mingi mõte? Mingi tunne? Mis? Infomürgitus tundub hea teooriana ja hakkan selle baasil arvutusi tegema.” (lk129) Ja nii edasi. Selline kolme poole leheküleline laast siis teiste pikkade tekstide kõrval. Lugemist ei kahetse, kuid mõte, mis ajendas autorit sellist asja kirjutama ja mida sooviti öelda, ei pruugigi selguda kohe.

„(Kui)Zirma on olemas” on Petri Salini teine jutt. Siin kirjanik alles näitab, milleks ta võimeline on. Professor Blocal peab ülikoolis loengut, kui ta märkab saalis korraga võõrast ja samas tuttavat tüdrukut. Loomulikult tekib temas huvi, ta armub ning hakkab väljavalitut jälitama, kuni jõuab vanasse majja, kus on palju uksi ja see meenutab väga borgeslikku labürinti... Maagiline realism on see. Aga helvetti! kui hästi kirjutatud, loen ja leon ja tekst saab läbi ja loeks veel. Lahe.

Jenny Kangasvuo on minu lemmik selles antoloogias. Siin on temalt kaks lugu, „Igas lihatükis on tahe” ja „Merelaine naha all”. Mõlemad virutavad lugeja kuhugi, ee... mis ta siis on, ürgkogukondliku korra ajastusse. Kohanimesid ega aastaid otseselt ei mainita. On kas kevad või suvi, on jõe ülem- või alamjooks. Esimese jutu peategelane on nooremapoolne naine, kelle elukutse on olla mäletaja ehk külatark. Tal on üsna imelikud kombed. Matmisriituse läbiviimisel ta ammustab tüki surnu küpsetatud liha ja saab seeläbi omale lahkunu väge ja mõistuse. Ühel päeval satub külla üks teine mäletaja, kes lõikab tüki enda reiest ja küsib vastu ka mäletaja kehast tüki liha. Pärast teise liha söömist need tükid elavad kehas oma elu edasi, nii kogub mäletaja mitmekümne inimese mälu ja ravib inimesi.

Teine jutt, „Merelaine naha all” peaks igale lugejale juba tuttav olema mütoloogiast. See räägib hülgenaisest, kes tuleb tormiga rannale, ajab naha seljast, ja kalur võtab ta naha, et hülgenaine endale naiseks saada. Kaluri pruudi ja hülgenaise tärkab ka midagi... naistevahelist, kuidas nüüd öelda, lesbisuhe, või nii. Selle jutu tegevus toimub küll Islandil, kuid midagi põhjamaist on siin tabatud küll. Kirjutatud on mõlemad jutud väga hästi. Ei mingit mämmerdamist ega koha peal uiutamist, ainult toores lugu, teadjanaine on pajatanud. Üldiselt läheb kirjanik juurte juurde tagasi, lugedes saab aru, et esimene jutt on üleni Soome. Tema tõlgetel tasub küll hoida silma peal.

Anne Leivonen jääb pisut teiste värju. Tal on kaks lugu „Tss, tss! Tegid need” ja „Teislane”. Esimene on rassismihoiatus. Maagiliste juustega tüdruk õiendab arveid ligitikkujatega. Et ära tee teisele, mida ei taha, et sulle tehakse, võib selle jutu moraali kokku võtta. Lühijutuna küll hea, aga jube vägivaldne. Pagulased ja Soome? Kas see oli aastal 2005 probleem, v-b siis oli. „Teislane” on selline lugu, kus inimesed tikuvad võõrale planeedile ja on kohalike suhtes väga üleolevad. Jutu idee oli täitsa hyvä, aga läbikirjutatud kuidagi rabedalt ja kuivalt, keskpärane. Ei tekkinud kaasaelamistuhinat, kuigi kosmosejutud mulle huvi pakuvad.

Viimasena on kogumikus Susi Vaasjoki „Jutumeister”. Ka siin minnakse ajas tagasi esivanemate manu. Etno teemaline jutt. Metsas elab kaks omavahel tülitsevat suguvõsa. Nüüd tuleb valitseja ning tahab hakata laevaehituseks puid võtma. Tekib konflikt, vaenujalal olnud klannid panevad üheskoos valitsejale vastu. Lõpus langeb pealik vangi ja võtab kogu süü enda peale. Jutt ongi tolle pealiku meenutus, kui ta juba vangitornis istub. Kui lugu pidi üles kütma rahvuslikku romantikat, siis esimese poolega asi õnnestunud, aga kuskil poole peal tikkus jutt juba venima. See vist on noorte autorite puhul tavaline, ega ma ei pane seda pahaks, tegelikult oli huvitav.

Huvitav oli kogu raamatu jooksul, muidu poleks lõpuni lugenudki. Ühe kahe jutu põhjal ei saa autorite kohta mingeid järeldusi väga teha, kuid mingi pildi kogumik siiski annab. Need allhoovused ja suunad (sotsiaalkriitika ja maagiline realism) iseloomustavad ilmselt pilti laiemaltki. Aga loomulikult ei ole ma ekspert, vaid pühapäeva lugeja ulmevallas. Kui tavaliselt on antoloogia lõpus järelsõna, siis siin seda ei ole. Hakkasin guugeldama ning leidsin ühe artikli (Soome kaasaegsest ulmest, Reaktor, 2012, juuli), milles Nikkarev räägib rohkem sellest, mis imeloom see soome ulme on. Selgub, et seal on ulmekirjanike hulgas jäme ots naiste käes ja seda kirjutatakse ikka põhitöö kõrvalt. Kellel rohkem huvi, tasub pilk peale heita https://www.ulmeajakiri.ee/?soome-kaasaegsest-ulmest. Naabreid on ikka viisakas tunda, mine tea, v-b kirjutatakse Lätis ka ulmet.


BAAS

Goodreads

Tavainimene

Mr Costello