neljapäev, 26. jaanuar 2017

Olev Muutra. Kolmteist rändurit.





Neljateistkümnes

Olev Muutra. Kolmteist rändurit.
Kirjastus Hea Tegu, 2016.
Toimetajad: Karin-Kristel Hansson ja Heli Hallik
Illustraator ja kaane kujundaja: Mait Lauri
Küljendaja: Vallo Hallik
176lk.



Pellerose kuningriigis, mida valitseb kuningas Augustus Õiglane,
asub trahter "Kolmteist rändurit". Ühel õhtul kogunevad sinna kokku
erinevatest kohtadest saabunud teekäijad. Juhuslikult on neid kokku 13.
Pärast kehakinnitust istutakse kamina juurde, vaadatakse tulle, kuni
ränduritel tekib ootamatult idee, mis oleks, kui iga kohaletulnu räägiks ühe loo.

Kõige esimesena saab lugeda lugu kuningas Romulus Raudsest. Romulus
oli hea kuningas, kuni tema naine lahkus teise ilma. Vaatamata püüdlustele
abikaasat tagasi tuua, jääb kuningas üksi, muserdub ning muutub tusaseks.
Edaspidi on igasugused lõbustused seal linnas Romuluse käsul keelatud.
Ühel päeval saabub linna rändteater. Trupil soovitatakse küll lahkuda, kuid
on juba hilja. Peale ühe väikese narri nabitakse kõik näitlejad kinni.
Algab jälitamine. Romulus satub tagaajamise käigus metsa, kus hakkavad
juhtuma kummalised asjad. Kuningas kohtab allegoorilisi tegelasi: endasse
kogunenud viha, millest ühel hetkel materialiseerub koletis, samuti näeb
Romulus ka oma südametunnistust, kes on eideks moondunud. Kõik need on märgid.
Samal ajal ründab koletis linna, tekib paanika... Romulus tunneb endas kohustust
rahvale appi minna ning lõpuks päästab kuningriigi.

No jah, raamatust lugedes on see muidugi kordi parem tekst kui minu hale
ümberjutustus, kuid miks siis raamatud üldse olemas on?
Romuluse õpetlik lugu räägib oma tahtmise pealesurumisest ehk ego kehtestamisest,
ja milleni see viia võib, kui teistega ei arvetstata.

Muutra on tekstid koostanud päris lihtsalt. Ma arvasin küll, et autorid alati
lammutavad, lõhuvad ja siis ehitavad varemetele jälle mõne uue posti. Eelarvamused.
Aga siin on tehtud nagu muiste. Jutt kulgeb skeemil: Ekspositsioon, sõlmitus,
arendus, kulminatsioon, pööre, lahendus. Tõesti, milleks leiutada jalgratast,
kui see juba olemas on, istu ainult sadulasse ja vänta.

Mil viisil ja millest siis autor kirjutab? Läbi ajaloolis seiklusliku fantaasia
tegeleb ta kirjanduse põhiteemaga - inimeseks olemisega.
Hea ja kurja vastandamine, mida võib teha raha, mida raha pärast tehakse, halb saab
oma teenitud palga jne. Rõhk on kõlblusel.

Need on hästi lõppevad lood, milledest kostab ka autori elukogenud häält :
"See on tõsi, mu hea sõber. Pärast seda imekombel üleelatud ööd näen elu hoopis
teistes värvitoonides ja hindan kõrgelt pisiasju, mida ma varem tähelegi ei pannud.
Palju on aga tühisust, mille pärast inimesed end haigeks muretsevad. Oma väikeste murede
tõttu unustavad nad, kui väärtuslik on tegelik elu. Ja kui nad vaid teaksid, kuidas selle
külge klammerdutakse, kui seda enne õiget aega väevõimuga võtta tahetakse. Mistahes asja
tõelist väärtust mõistetakse alles siis, kui seda enam pole. Kuid selliseks need inimesed
kord juba loodud on - igaüheni jõuab elutõde alles mingi isiklikult läbielatud seiga tõttu."
("Hiiglane", lk85)

Lisaks toredatele ja liigutavatele lugudele oli tekstis kohti, mis puht teostuse poole
pealt jätsid pisut nõutuks.

Leheküljelt nr 5 leiab lause, mida oleks võinud sättida veel. Teha temast mitu lühemat lauset.
Siin ta on:

Sellel, läbi aegade võib-olla ühel täiuslikumal maalil, kus
lisaks ületamatutele mägedele, põhjatutele orgudele ja
läbimatutele metsadele, on imeosavalt kujutatud ka rohekad teed,
mis mõjuvad veresoontena ning on sisse tallatud rohkete
rändurite poolt, kes oma valitud suunas teadmata toimetusi tegema
rutanud.

"Le" lõpulised sõnad ei hakanudki silma, aga pikkus! No, läheb ju lohisema.
Milleks taolised laused, mis on nii-ii pikad kui Tallinn-Moskva rong? Need hakkavad kurnama.
Õnneks neid palju ei esine.

Üks mitmetähenduslik lause ka:

Sõdalased marssisid kirevate lahingulippude lehvides ja munakivisillutisel rautatud
saabastega rütmi trampides nii võimsalt, et lossi kaunid mosaiikaknad ja uksed marsi
taktis kaasa klirisesid ja nagisesid, ähvardades iga hetk kildudeks puruneda. (lk9)

Kui siin nüüd otse lugeda, tekib küsimus: millised need munakivisillutisel rautatud
saapad on?  Edasi, kui kaunid mosaiikaknad juba klirisesid, siis kuidas nad enam
ähvardada said, et võivad puruneda?

Asi ei ole muidugi nii hull, et peaks võtma tassi teed, lihtsalt - alguse asi.
Jah, lugejana on mul lõug piimaudemes.

Ja kes on Olev Muutra?

Internetist leidsin ühe artikli (Virumaa Teataja 3. jaanuar 2017).

Olev Muutra on Sõmeru mees. Et raamat trükki saada, kulus tal selleks 22 aastat.
Pärast mitmeid kordi eitava vastuse saamist küll rikkuritelt, küll Viioli juhitud Kulkast,
õnnestus raamat siiski tänu sõpradele trükki saada. Üks toetaja oli illustartsioonide autor
Mait Lauri. Tõepoolest, vähe sellest, et see on kõvade kaantega raamat, rikastavad lugusi
(kokku on 13 lugu) samuti teemakohased pildid.

Tasub hinnata Muutra sihikindlust taluda vintsutusi. Mitte kõik ei oleks nii kaua tihanud
oodata ega otsida. Hooandja poole tasub teinekordki pöörduda. Kogu jutukogust raamatuks
saamise saaga taustul tundub autor ise olevat juba 14. rändaja.



Hooandja


esmaspäev, 23. jaanuar 2017

Loen ja imestan



Aasta alguses ilmunud Lääne Elu (2017. 14. 01.) tagakaane siseküljel ilmus joonealusena väike nupuke, mis kuulub rubriiki nali.

Väljavõtteid arstide toimikutest

* Patsient paranes ravist hoolimata.
* Patsient lõpetatakse kortsiooniannusega mõne päeva pärast.
* Teeme kliendist koopia ja anname kaasa.
* Joonud kaks pudelit viina poole mehe peale.
* Parema kõrva kasutamine vasakul pool ei ole soovitatav.
* Räägib, et kõrvalestad võivad hommikul väga valusad olla,
  kui need padjalt tõsta.
* Voodihaige söömine võib tõesti raske olla.
* Telefonikõne põhjal on pähe tulnud muhk.
* Lapsepõlves saanud kiviviske pähe.
* Aastaid põdenud oma vana haiget meest.
* Patsient pärit Vantaast, muud viga ei ole.
* Peres koer, kes elab väljas (käib toas ainult küüsi lõikamas).
* Hommikud eriti hommikuti rasked.
* Patsient tuleb õhupuuduse tõttu öösel purjuspäi.
* Vasak lõug hakkas valutama.
* Heas töökorras kirves, mis tekitas eriti kauni lõikehaava.
* Antud hetkel pole valu pärakus ega ka mitte väljaheites.
* Kord nädalas saab kodus füsioterapeuti.
* Kips pole eriti valutanud.
* Leitud haav vasakus kulmukarvas.
* Emaplaat vastab 90. rasedusnädalale.
* Tantsides teatab patsient, et parem õlg läks paigast ära.
* Proov tuleb uriinist minu laulale.
* Seostab oma seisundit sellega, et onmaganud, hingamisteed teki all.
* Vähemalt 2 päeva on peas kuulnud Saatuse tangot. Nüüd on peas helisevast
  muusikast nii kõrini, et üritas enesetappu.
* Patsient tuleb näitama parema käe keskmist sõrme.
* Hommikul hakkasid huuled alla vajuma.
* Saabumise põhjus: uriinilõhn hingeõhus, pea tundub tobe.
* Patsient on 78-aastane naine, kes tütrega rääkides nikastas lõualuu.
* Omal käel umbes 10 tundi tagasi peksa saanud.
* Täna hommikul läks patsient vetsu. Siis tekkis kummaline tunne, et on
  seal varem ka käinud.
* Patsient kukkus eile ja lõi ära vasaku pea. Kirurgiga konslteeritud.
* Raviks on määratud jala kinnitamine 3 nädalaks naabri varba külge.
* Patsient räägib, et abikaasa hüppas tema rinnakorvi peal, kui ta kõhuli lamas.
* Parem külg kukkus hobuse seljast esmaspäeval.
* Uuringul patsient soojeneb. Üldine seisund hea. Antud hetkel surnud.
* Silmast prügi eemaldamine labidaga ja muud meetmed.
* Hingelda 5 km käimata.
* Just vasak silm on hakanud pärast kaeoperatsiooni rippuma ja oli juba
  ennegi häiritud.
* Patsient saabus kell 13.09 kiirabisse, kus olevat saanud kuuli kuklasse.
* Võtab riidest lahti ja paneb riidesse teiste abita. Kõnnak on kange eriti
  sokkide ja kingade osas. Vaevused kingas ja soovib selle eemaldamist.
* Neeruvaagnasse pääseb nüüd hästi. Käime seal ringi ja vaatame. Kontroll kolm
  nädalat.
* Kui gaasimull on kadunud, võib patsient lennata.
* Retsept vajadusel ära süüa.
* Patsienti laiendatud ühe tilga Tropicamidiga.
* Puusavaevuse pärast ravil oma silmaarsti juures.
* Patsient on nelja kuu vanune mees.
* Palju pahkluid mõlemas jalas, rohkem aga vasakus.
* Patsiendi kuulmine on oluliselt halvenenud. Tegelikult ei kuule ta vasaku silmaga
  enam üldse.
* Räägib, et hommikul on kella 4-6 ajal näljavajadus.
* Mõnikord ei õnnestu samal ajal autot juhtida ja klaase pesta.
* Pääses õnnetusest kergete vigastustega, kuna arst lasi ta pärast kontrolli koju.
* Diagnoos: paberitööline.
* Kukkudes kaotas meelemärkuse põrandale.
* Patsient käib kepi najal, sellele toetumata.
* Oma jutu järgi saab patsient oma põlvega igapäevaelus hästi läbi.
* Muuhulgas suudab piimapakki edukalt ühest kohast teise liigutada.
* Jalad takistavad veel natuke käimist.

Olgem terved!

laupäev, 21. jaanuar 2017

Michel Faber. Fahrenheiti kaksikud.






Lõunast Põhja

Michel Faber. Fafrenheiti kaksikud.
Loomingu Raamatukogu, Tallinn, 2016///15-16. 96lk.

Tavad on rikkumiseks. Kui üldiselt on ikka nii, et LR tutvustab oma
kirjanikke pikema saatesõnaga, siis seekord mitte. Mingil seletamtul
põhjusel on info autori kohta ülimalt napp, piirdudes ainult ühe lausega tagakaanel.
Vaatasin lugeja lehele ja leidsin pisut lisa:
Michel Faber (1960) on sündinud Hollandis ja üles kasvanud ning
koolis käinud Austraalias. 1990. aastatel kolis ta Šotimaale, kus elab tänaseni.
Faber on õppinud medõeks ja sel alal ka töötanud. 1990. aastatel hakkas ta
abikaasa Eva julgustusel põhjalikumalt kirjutamisega tegelema, ta on avaldanud
viis novellikogu ja kuus romaani ning võitnud mitmeid kirjandusauhindu. Eesti
keeles on temalt ilmud novellikogu „Fahrenheiti kaksikud” (LR 2016) ja kaks
romaani: "Naha all" (Hotger,2002) ning "Imelike uute asjade raamat" (Varrak, 2016).


Küll mitte alati, kuid vahel siiski on tore, kui saab tõdeda,
et igal tekstil on mingi "mekk man". Vahel piisab kasvõi pisiasjadest, mis avardavad
tähendust ja väldivad nn otse üks-ühele lugemist.

Nende kaante vahele saanud viie novelli hulgast leiab esimesena jutu "Turvamaja".
Sellele novellile annab "meki" sümboli kasutamine. Jutt räägib kodutust mehest,
kes kannab särki omalaadse kirjaga minevikust. Kirjaga, milles ta on oma perekonna
poolt kuulutatud tagaotsitavaks ning leidjal palutakse ühendust võtta kadunu lähedastega.
Peale ärkamist tänavalt jõuab peategelane turvamajja, kus kohtab endasuguseid, kes kõik
kannavad samasuguseid sõnumitega riideid. Lõpuni peategelasel kirja särgil desifreerida ei õnnestu
ega lubatagi.
Märgid t-särgil on kui sümbolid, mis osutavad kuulumisele sellesse maailma, mille vastu mehel
küll otsene huvi puudub. Seda võib, kuigi ei pea tõlgendama ka nii, et kuskil on Suur vend,
kes kõike teab ja kõiki jälgib. Märgistuse kaudu aga markeeritakse peategelase kuuluvus
sinna, mille vastu ta ise alles lõpus huvi hakkab tundma.

Suhtumisest ümbritsevasse annab aimu järgnev lõik:  
Kogu selle nii ohtra välise liikumissurve tõttu ei pannud ma
tähelegi, et sisimas olin ma tegelikult kaotanud igasuguse
tegutsemisvajaduse või sihipärasuse. Ma olin rahul. (lk21)

"Andy tuleb tagasi" justkui jätkab kadunud poja kojujõudmist. Pärast viite haiglas veedetud
aastat juhtub ime, patsient terveneb haigusest ja naaseb koju, naise ja laste juurde,
et siis lihtsalt öösel...

"Hingesilmad" kirjeldab elu-olust Lõuna-Rusboroughis. Ei saa öelda, et seal just ülepeakaela
turvaline oleks. Iirimaa mõistes on see ilmselt väike koht. Naabrivalve ja kaagid, kõik olemas,
nagu ühele kohakesele kombeks.

Jeanette`i maja oli otse kohaliku poe vastas ning sellel oli oma hea külg ja oma halb külg.
Mitte poel endal, sellel oli neli halba külge, kõik hallist betoonist ja grafitit täis. Aga
sellel, et su maja asus kohe poe juures, oli ka oma hea külg. Jeanette sai saata Timi tooma
pakki piima või külmutatud friikartuleid ning jälgida teda aknast juhuks, kui keegi talle kallale
oleks läinud. Halb külg oli see, et pood tõmbas ligi ümbruskonna kõige suuremat vägivalda. (lk34)

Vabanemiseks masendavast vaatest aknast õue, tehakse Jeanette`ile pakkumine, millest on raske keelduda.
Müügimehed on üsna tüütud, nii ka siin, Maarjamaal, aga raha ei haise.

Ei tea, kas Faber on kuulnud midagi Eesti ansamblist nimega HU, kuid igatahes novellis "Hiir"
on selline lõik:

Gee ulatas talle CD-ümbrise. Seal oli kirjas HU.
"Hu," pomises Manny. "Pole kuulnudki. Süntekas?"
"Palju inimesi, võib-olla sada inimest, laulavad üheskoos. Minu
meelest kusagil Ameerikas. See on Helide Heli."
"Väga tore," kostis Manny. "Kas midagi muud ka juhtub?"
"Ei, see ongi lõpuni niisugune. Sa pead nagu sellesse vajuma." (lk48)

See dialoog leidis aset pärast kahe täiesti erineva inimese kohtumist. Mõlemad küll tunnistavad
teineteise valikuid, kuid kas ka aktsepteerivad?
Üks on arvutisõltlasest mängur Manny ja teine esoteerikuna esinev Courtney Love`i meenutav
naine Gee. Nii võimatuna näiv, kui see ka ei ole, viib neid kokku hiir, ikka neljajalgne
elusolend, mitte arvutiliides. Gee korterisse on asunud elama hiir, keda perenaine kardab. Ühel õhtul
kutsub ta korrus kõrgemal elava Manny appi, et näriline kinni püüda. Nii nad siis kohtuvad.
Et aega parajaks teha, hakkab Gee oma ilmavaadet Mannyle seletama, millest viimane suuremat
välja ei tee. Muuseas, religioonisekt, millest Gee jutlustab, kannab nime Eckankarist,
lühendatult ECK, küll selliseid on ikka palju.
Manny tüüp on üks õnnestunumaid selles raamatus. Kuidagi tänapäevas kinni, pluss kogu
see IT-alane tekstiosa (ready2play jne).
Gee oma topeltmoraaliga võiks aga küll loomakaitsjad tagajalgadele ajada.

"Fahrenheiti kaksikud" on kaksikud õde-venda Tainto`lilith ja Marko`cain. Nende vanus on
nii umbes üheksa kuni üksteistkümmend eluaastat ja elavad nad Artikas Ostrov Providenija saarel.
Pärast ootamatut ema surma saadab isa, Boris, lapsed kodust ära. Kaksikud lähevad koerterakendil
oma põhjalaseiklustele vastu, et viia ema, Una, viimsesse puhkekohta. Hiljem pöörduvad lapsed
koju tagasi ning avastavad, et isa ei ole aega sugugi tühjalt sisustanud.

See jutt erineb eelnevatest ehk kõige enam. Faber jutustab seda nagu mingit muinasjuttu või
mõistukõnet.
Selles novellis on ka raamatu kõige veidram dialoog:

"Aga mis saab preili Kristensenist?"
"Tapame tema ka ära," lisas Marko`cain sujuvalt.
"Me ei taha ju talle halba, ega ju?"

 Kergelt naiivne mulje jääb, et kui võõras võib olla tsivilisatsioonist eemal sündinud
ja kasvanud laste arusaamine maailmast. Nende majapidamises oli küll palju raamatuid, aga kaksikud
kasutasid neid tule tegemiseks. Euroopast nt saavad lapsed aru vanemate juttude kaudu:

"Isa ütleb, et seal on kõik nõrgamõistuslikud ja noa selga lööjad. Ja ema ütles kunagi, et seal on
tänavad räpased, ning ühel teisel korral, et rongid hilinevad alati ja on täis ebaviisakaid inimesi,
kes ei paku daamidele istet."(lk71)

Kõik Faberi tegelased on kuidagi ebausutavalt veenvad. Need on lood, mis räägivad küll reaalsuse taustal
võimatuna näivatest olukordadest, kuid vaatamata oma kohanemisraskustele on tema inimesed mõõdukalt elusad.

 Loterii



reede, 13. jaanuar 2017

Mööda möödunut

Algas, oli ja läbi ta sai - 2016. Kõik. Oli halba, oli head, nagu ikka.
Tramp, Brexit, Ratas, pagulaskriis, valitsusevahetus, uhh. Eks need
mõjud annavad hiljem tunda, kes teab, mis need veel kaasa võivad tuua.
Kuidas sellele kõigele reageerib kirjandus?
Küll ta jõuab läbi seedida toimunu. Ja ega luule kui kiirreageerimisüksus
ei lase ju ometi muudatusi niisama mööda. Saab näha.

Aasta lõpus või alguses tehakse ikka kokkuvõtteid, kes, mida, kui
palju jne luges. Algatatakse küsitlusi, et edetabeleid koostada.
Apollo lehel.

Raamatuid ilmub liiga palju, mistap mingit ülevaadet ei suuda isegi selleks
volitatud tegelased anda, saati siis üks isehakanud blogija. Aasta alguses ikka
lugesin LR-i sarja, kuid siis tuli jälle luule lugemisest vasikavaimustus, nii
et järg läks käest. Üldse käivad mul asjad kuidagi laineliselt. Peaksin ütlema,
milline oli mu lemmik 2016 loetud raamat, aga ei ütle. Kuna sai veedetud
palju aega arvuti taga, teiste tekste lugedes, siis kolmest kategooriast
(lüürika, proosa ja draama) kahele leian vaste internetist.

Luule avastus internetist pärineb Marii

Luuletused kirjutatud 2013-2016.

Blogi, pärast mille lugemist võib tõesti öelda, et armastus on
olemas, on küll, ka 21. sajandil, öeldagu mis tahes.
Tore on näha, et üks gümnasist vaevub vaeva nägema, kiitus.
Üks esimesi Marii kirjutet luuletis. Nagu luulega ikka, korraga
liiga palju ei tasu lugeda, tekitab sõltuvust.

September 8, 2013

hääletult vajudes kõrgusse
tõustes fööniksina sügaviku tippu
sisenedes ookeani põhjatusse valusse
tõstan allaandjalikult valge lipu

sa võid tulla ja minna ning olla kuis tahad
ning lõputut piina mul teha,
kuid tea, et universumi lõputus lõpuks
vaid tapab su enese keha.

Proosaga juhtus nii, et loo "Kaspar"
avastasin Poogen.ee lehelt. Üks lugeja
jaoks kõige mittesõbralikumaid lugemisi oli see, vähemalt alguses. Põhimõtteliselt
avaldati raamat jutustuste kaupa, iga päev üks osa (kokku 30). Asi oleks olnud tunduvalt lihtsam,
kui ma oleks teadnud, mis eelnes sellele tekstile. Eve Laur ehk autor oli 2010 osalenud
romaanivõistlusel. Seal oli tema teos "Aloise" ära märgitud. Kirjastus Tänapäev avaldas selle
raamatuna 2011. Aastatel 2011-2015 kirjutas Eve "Aloisele" järje ja avaldas käsikirja Poognas
eelmisel aastal. Pean tunnistama, et ei ole sugugi hea hakata lugema raamatut teisest osast.
Eelistan ikka algusest peale minekut. Nii saigi loetud "Aloise" tagant järgi ja siis alles
"Kaspar".
Täitsa lahe lugemine iseenesest. Hoogne ajalooline jutt. Eve on ise tõlkija, sestap oli tema
keeletunnetus ka pisut erinev sellest, mida kohtab muidu internetis.
Rohkem on võimalik teada saada tema kodukalt.

Draama suhtes jään vastuse võlgu. Internetis üks teks oli, aga selle autor kõrvaldas, nii et
millelegi vihjata ei ole. Ise ma eriti teatris ei käi. Siin ei ole ka enam oma truppi. Kunagi
Randlane oli Haapsalus, aga see on juba ammu hingusel.

Hannes Võrno käis oma monotükiga siin gastrollimas. See oli selline dokumentalistika vms. Üks asi, mis ta rääkis
jäi meelde küll. Ta mainis, et tal on sõbrad, kellel on fb-s konto, no, kellel siis ei ole.
Tema sõbral oli juhtunud nii, et koer suri ära. Sellise teate peale tuli mitusada kommentaari
a la - küll on kahju, tunnen kaasa ja nii edasi. Hiljem oli vaja sellel samal sõbral kodus üks töö ette
võtta. Puid teha: lõhkuda, riita laduda, et talveks valmistuda. Siis ta kutsus neid lemmikloomale
kaasaelanud kommenteerijaid endale appi - tulge aidake töö ära teha. Juhtus paraku nii, et keegi ei
tulnud. Küll olid erinevad vabandused keeldumiseks, kellel oli ämma sünnipäev, kellel vaja firmaüritusele minna,
kuid mingit pontu neist fb sõpradest paraku ei olnud. Vot sulle sõbrad.
Ega ma ise ka ei oska nendesse päris võõrastesse kuidagi suhtuda, kes seal fb-s käivad. Alles eelmisel
nädalal soovis üks mees sõbraks saada, ise oli Indiast pärit välismaalane. No jah, ei oska nagu midagi öelda
selliste tegelaste kohta.

Vähemalt minu jaoks tundub see facebook olevat üks kiireloomuline mägijõgi. Rohkem nagu emotsioonide ja ikoonide
jagamise paik. Muidugi vajalikku infot leiab sealt ka. Pikemad lugemised on siiski blogides. Ühel hetkel,
kui avastasin jälle ühe blogi ja sealt edasi järgmise blogi, siis tekkis mul väike motivatsioonikriis.
Nii palju kirjutajaid on, nii hästi teevad nad seda, mida teevad, mille pärast peaksin üldse klahve klõbistama.
Hiljem sain aru küll, et pole vaja kellegi moodi hirmsasti olla. Ajada oma asja nii, nagu parasjagu soov on,
tundubki olevat üsna talutav.

Kui räägitakse, et raamatuid ei loeta, siis blogid tõestavad midagi vastupidist igatahes. See on lihtsalt
meeletu kogus blogisid, kus kirjutatakse raamatutest. Blogide hulgas tehakse isegi valimisi, et parem välja
selgitada EBA. Võetakse ikka laialt ette, pole midagi kosta.

Minu jaoks algas blgogide lugemine Poognast, mis on ka üks blogi, kui nii võib öelda. Sealt avastasin
ühe halastamatult avameelse blogi. Triinu blogist jõudsin järgmiseni, Loterii leheni. Loterii blogi on küll rohkem ulme peal väljas, aga kodanik Kolm on
juba ise nii mõnusa ütlemisega, et rumalus oleks tema lugemisest loobuda.
Üks viimaseid avastusi on Murca. Murca murrab mitmel rindel. Olgu tema sõrmede all arvuti klaviatuur või
fotokaamera, ikka leiab ta midagi, mida üles täheldada. Mida ei tasu Murca blogis kahe silma vahele jätta, on tema
luuletuste plokk. Traditsioonilise luule lugeja jaoks on tema tekstid võib-olla natukene harjumatud.
Need on rohkem sellised slämmitekstid, ette lugemiseks kirjutatud, ilmselt on siis rõhuasetused ka autori
vabal valikul loovitavad. Räägib ta muidugi naiseks olemisest.
Üldse oli 2016 paljuski enese- ja minakeskse luuleaasta. Oli ka erandeid, kunagi ei olegi nii, et ainult üks asi on
ja teised puuduvad. Killustumine toimub luules samuti kui mujalgi.

Mitte, et ma oleksin asjadega väga kaasa mineja, kuid on üks kildkond lugejaid, kes valivad välja raamatud ja
hakkavad neid siis läbi lugema. Facebookis on neil oma leht ka olemas: Lugemise väljakutse.
Ilona on oma blogis teinud lausa nimekirja, mille alusel hakatakse lugema, kõlab natuke nagu kohustuslik kirjandus, no  ikka heas mõttes - nimestik siin.. Kahjuks ei leidnud küll nende valikust ühtegi luuleraamatut.
Kuid, kas nende 90 raamatu hulgas, mis Helme ja Vadi err-i lehel läbi võtsid ei olnud ühtegi värsikogu? Ei meenu.
Igatahes kirjandusel läheb hästi ja selle üle on mul hea meel. Eks on siinsegi blogi ähmasem eesmärk tõestada, et
kirjandus, olgu tõlgitud või omakeelne, ei ole veel kadunud, kestab, on jätkusuutlik.