laupäev, 29. veebruar 2020

Hemingway kosmoses. Uus jõuluvana.



Kingsley Amis. Hemingway kosmoses.
Brian W. Aldiss. Uus jõuluvana.
Tlk Ain Raitviir. Horisont, 1969, nr 1.

Jätkan siin väikest viisi lühiproosa manustamist. Ports ajakirju on laual ja ootavad sirvimist juba teist nädalat. Aasta esimesest Horisondist leidsin kaks lühilugu. „Hemingway kosmoses” on, nagu BAASi arvustustest välja lugesin, paroodia. Amis tögab peavoolu kirjandust tegevuse viimisega kosmosesse, mhm, miks ka mitte. Nimetu laev sõidab kosmoses, et pidada jahti xeebile, kes on ekspeditsioone ründav ilmarumis elutsev ohtlik koletis. Pardal on peale kahe mehe ja ühe naise ka sõbralikust jäljekütist marslane, selline omamoodi tegelane, kahe pea ja kahe paari jalgadega. Kui xeebi märgatakse tahavad kõik minna jahti pidama, aga marslane ja naine jäetakse maha.

„Hardacre pöördus raevunult tema (naise) poole: „See ei puutu teisse. Te jääte sinna, kus on teie koht. Pange püss tagasi varna, võtke skafander seljast ja hakake sööki valmistama. Oleme poole tunni pärast tagasi.” „Ärge käsutage mind, lontrus. Ma tulistan niisama hästi kui mehed ja te ei saa mind keelata.”„

Jaht küll õnnestub, aga selleks pidi marslane end ohverdama. Eks rohkem lugenud inimesel oli siin äratundmishetki kindlasti palju, aga mulle jättis ta kuidagi kohmakalt naljaka mulje. Hemnigwayd ei ole ma peale kooli kohustusliku „Vanamees ja meri” suutnud lugeda, nii et mingeid paralleele ei hakka sikutama. Aga esmatutvuseks Amisega oli tore lugemine. See on kui safari kosmoses.


„Uus jõuluvana”. Hea, et ikka lubati sellist pealkirja kasutada tol ajal, on lühijutt, mis viib lugeja aastasse 2388. On üks tehas, kus ülakorrusel elab torisejatest abielupaar, ja keldris elavad kolm päevavarast. Ent jõuluhommikul peab perenaine paslikuks altnaabrid külla kutsuda. Samas saabub jõulukaart, millel olev aadress ajab peremehe vihaseks. Tema teada on kaart saadetud valele aadressile. Asja uurides selgub, et aadress on siiski õige. Külla tulnud naabrid virutavad vabrikust läbitulles liini pealt ühe jaanalinnumuna suuruse muna. Munast koorub aga... uus jõuluvana.

”Kuulake, ammu enne seda, kui masinad kuulutasid üleliigseks kõik kirjanikud nagu minugi, kohtasin ma vana robotkirjanikku. See robotkirjanik oli prügimäele viidud, kuid ta suutis mulle teatada paari asja. Ta rääkis, et kui masinad võtavad üle inimese ametid, siis võtavad nad üle ka tema müüdid. Nad muidugi kohandavad müüte oma uskumuste järgi, kuid ma arvan, et neile meeldiks mõte teha jõulukingitusi.”

Need 60ndate tulevikunägemused ei olnud just väga helgeilmelised. Aldisse üks teine jutt „Kes suudab asendada inimest?” raamatust „Lilled Algernonile” on veel süngem kui seesinane. Kuid mingi lootusekübe ikka hõõgub seal tuha all. Inimene oleks nagu kõrvaletõrjutud selles masinate progressis. Oli natukene hirmutav ja samas huvitav lugemine.

BAAS

BAAS










neljapäev, 27. veebruar 2020

Juhan Paju. Suur šantaaž.



Juhan Paju. Suur šantaaž.
AS Hara.
1993. 206lk.

Kindlasti on igas linnas oma kirjanik, kelle üle linnaelanikud uhkust tunnevad. Öeldu kehtib loomulikult ka väikelinnade kohta. Haapsalu kirjanik oli Juhan Paju (1939 - 2003), kes jõudis ajakirjaniku ameti kõrvalt kirjutada kokku 15 raamatut. Tahtsin juba ammu tema loominguga tutvuda, aga varem ei tekkinud parajat juhust. Seda enam, et lapsepõlv möödus mul Paliveres ja alates aastast 2007 elan Haapsalus. Nüüd aga
tuli juhus ise lugeja juurde. Leidsin tema "Suure šantaaži" raamatukogu "võta kaasa" riiulist. Ühtlasi avanes võimalus  kustutada auvõlg.

Kui nüüd korraks veel raamatu juurde tulla, mainin ära, et siin on märgusõnaks 90ndate algus. See oli jube aeg. Laulva revolutsiooni juubeldavast joovastusest hakati kainema ning ülbe kauboikapitalism, ühes käes viskiklaas, teises hõõguv sigar, lõi põmaki ukse lahti. Nii, nagu varem toimiti, enam jätkata ei saanud, äri hakati ajama selleks vahendeid ja viise valimata. Kas nüüd selle perioodi kohta just epohh saab öelda, on iseasi, kuid suured muutused siiski ukse ees seisid. Ajakirjankikuvaistuga Juhan Paju sai sellest kõigest väga hästi aru ja nii ta siis härjal sarvist haaras, kirjutama hakkas.

"Suur šantaaž" räägib kentsakast väljapressimisest, kui väikeriik astub suurema vastu välja. Omamoodi on see justkui Taaveti ja Koljati lugu. 90ndate algul loodud Kaitseliidu Kivioja malev kaaperdab Paldiskis venelaste allveelaeva. Õpetanud meeskonna laeva juhtima, viib isehakanud juhtkond selle Soome lahte. Pardal olevad tuumalõhkepeaga ballistilised raketid suunatakse Sankt-Peterburgi, Moskva ja Vatikani peale. Edasi algavad närvilised ja pingelised läbirääkimised. Aga rohkem ei tasu siinkohal sisu otseselt ümber jutustada, jäägu avastamist teistelegi.

Lugemisel valdasid mind kahetised tundmused. Ühel hetkel olin lohutult rusutud, teisel juba reipalt ärevil. Tekst oli kirjavigadest lausa tiine. Selles ei saa Juhanit süüdistada, teksti parandamine on  ikka toimetaja töö.
Tahtsin juba kivi visata toimetaja kapsaaeda, aga raamatu tiitellehel puudus nimi, kes oleks pidanud teksti kohendama. Pole toimetajat, pole kapsaaeda, pole seda kirjastustki enam. Mitte ei taipa, mis neil seal kirjastuses toimus 90ndate alguses, aga lohutan end loosungiga "aeg oli selline", mis parata.

Servapidi võib seda raamatut ka ulme alla nihutada, kuid peamiselt on "Suur šantaaž" siiski põnevik. Ulmeliseks tegi
asja see võimatu komponent  loo juures. Olen veendunud, et allveelaeva ei saa venelaste käest ikka nii lihtsalt pihta panna. Kirjanik tegi ometi
võimatu võimalikuks nii et ehmatasin ära, et kas päriselt ka või!
Ja tema tehnikat ma nautisin. Tuttav kontrasti võte oli see, mida Juhan kasutas. Kogu see 90ndate alguse olme on väga hästi edasi antud. Oli isegi naljakas. Kohapeal oli asi naljast muidugi kaugel.

"Auto, täispaak, kaks meest automaatidega ja käerauad." ütles ta kapten Keerdole. Kui ta viis minutit hiljem õues autosse istus, laiutas kapten vabandavalt käsi: "Käeraudu ei ole, tuleb politseist läbi sõita." (lk66)

Mulle tuli küll tuttav ette see midagi-ei-ole-saada aeg. Ja nende malevlaste taga võis ju aimata omaaegset Jäägri kompaniid. Kahju oli ainult sellest, et tegevus ei jõua Haapsallu. Enamus aega oldi allveelaevas, Paldiskis, korraks põigati Venemaale ja Tallinna, aga Läänemaa jäi nimetamata. Lugemist ma ei kahetse. Kui poole peal arvasin, et autor õhutab mingit rahvuslikku vaenu, teema oli muulaste küsimus vabariigi alguses, siis lõpp tegi korraliku kannaka. Üks peategelane, kellel ei olnud just kerged valikut, jõuab pommis peaga koju. Kui ta oma venelannast abikaasal õhtul rinnahoidjat seljast võtab, jõuab ta veendumusele, et tegelikult ei ole tähtis, mis keelt keegi räägib, sest oluline on hoopis miski muu.

BAAS

esmaspäev, 24. veebruar 2020

Isaac Asimov. Kadunud robot.



Isaac Asimov. Kadunud Robot.
Tlk Ain Raitviir.
Perioodika.
LR nr 47/48.
1965. 132lk.

Kuidas nüüd öelda selle lugemise kohta? Algul arvasin, et nädalalõpus tuleb vaikus ja rahu. Saabub midagi sellist, et veedaks justkui paar päeva spaas, kus saab raamat peos tugitoolis jalgu sirutada või siis basseini äärde minna. Selle asemel sattusin kuhugi  tööstuspiirkonda, tundmatusse maailma, võõrasse majja. Tjahh, need taksojuhid. Mis seal ikka, astun sisse. Käin mööda tühja koridori, lae all jooksevad juhtmed ja torud, kuskil undab mingi masin, ventilaator tekitab tõmbetuult, valgust on ainult jaopärast. Parempoolselt ukselt loen silti "Nõiaring", selle all on vähe pikem tekst, mis räägib mingitest seadustest:

Esiteks ei tohi robot inimest ohustada ega lasta inimesel oma tegevusetuse tagajärjel kannatada saada.
Teiseks peab robot täitma inimese poolt antud käske, välja arvatud juhul, kui käsk on vastuolus esimese seadusega.
Kolmandaks peab robot kaitsma oma eksisteerimist niikaua, kui see kaitsmine ei ole vastuolus esimese või teise seadusega.

Olgu. Avan ukse. Mida põrgut, ei, see ei ole päris põrgu. Sattusin planeedile Merkuur. Jube palav on siin. Gregory Powell ja Mike Donowan, firma "U.S Robots" parimad katsejänesed, peavad hankima seleeni. Seal on nimelt seleenijärved. Seda on neil vaja, et jääda ellu. Ülesannet saadetakse täitma robot, kes satub raskustesse. No on alles temperatuur, varjus +80 C. Hoian neile pöialt ja tõmban ukse ruttu kinni.
"Mõtleja" loen järgmiselt ukselt. Selle taga avaneb jälle pilt kuskile planeedile. Tegelased on samad. Nüüd on üks robot end teistest kõrgemaks kuulutanud, tõrjub inimesed kõrvale. Jälle on Powell ja Donowan silmini tähetolmus. Pidage vastu, järgmine vahetus saabub varsti.
"Valelik" on kolmandale uksele kirjutatud. Väga imelik koht, õigemini ruum. Ehmunud näoga Susan Calvin sisendab ühele robotile, mida too rääkima peab. Õige jah, Herbie, see robot oskas ju inimeste mõtteid lugeda. Lahkun, enne kui ta minu räpaseid mõtteid hakkab veerima.
"Kadunud robot" jõuan vaevu lugeda järgmiselt ukselt, kui see lahti rebitakse ja uksel seisab, on see nüüd inimene või... Vaatan vastutulija kõrvalt tuppa, neid on seal üpris palju, ja kõik on äravahetamiseni sarnased. Ainult et üks nendest tahab olla teistest iseteadlikum. Suurushullustus ei ole kunagi midagi head endaga kaasa toonud. Aidaku meid Susan Calvin. Lahkun eelviimase ukse juurde.
"Pääsemine" tore, lõpuks ometi. Leian end kosmoselaevalt, mis ei ole üldse juhitav. Pardal on juba tuttavad Powell ja Donowan. Ärge muretsege, hüüan neile mõttes, kõik läheb veel hästi. Lennata kosmoselaevaga mitmete parseki kaugusele avastama uusi planeete, eluvorme, tsivilisatsioone, mis saaks olla ulmes paremat, jah, aga hetkel juhib seda sõidukit Maa pealt robot, õigemini aju.

"Aju oli vaevalt kahejalase läbimõõduga kera, mille sees oli absoluutselt konditsioneeritud heelium-atmosfääriga vibratsiooni- ja kiirgusvaba ruum ja selle sees enneolematult keerukas positronkanalite süsteem - Aju. Ülejäänud osa ruumist täitsid seadmed, mis olid vahelülid Aju ja välismaalima vahel: tema hääl, käed ja meeleelundid. (lk89)

See teadmine peaks neid rahustama, loodan, kuigi mind ajas see küll elevile. Saturni nimel, soovin neile head tagasijõudmist. "Tõendus" seisab viimasel uksel. Seisatan ukse taga, kuulen toast hääli, vaidlused, dialoogid, mingi poliitika pläma, ei, sinna ma ei lähe. Poliitika pole nii huvitav kui kirjandus. Lahkun majast, kui Susan Calvin väljub viimasest toast ja ütleb, et valimised võitis robot. Enam vist hullemaks minna ei saa.
Mis meist saab? Samas meenuvad need robootika seadused, ja kui
 nende järgi toimitakse, on inimkonnal veel lootust.

laupäev, 22. veebruar 2020

Aleksandr Mirer. Kus on rändurite kodu?


Aleksandr Mirer.
Kus on rändurite kodu?
Tlk Tamara Reitsak.
Eesti Raamat.
1984. 408lk.

 Tegemist on kaheosalise ulmejutustusega keskmisele ja vanemale kooliaele, mis räägib tulnukate invasioonist Maale. Tänu vapratele lastele aga õnnestub inimkond hullemast päästa. Sündmustik algab N asulas, kuhu maabub tulnukate dessant. Imelik küll, kuid neid võõraid ei olegi füüsiliselt justkui kohal. Nende ümberkehastumine toimub vastava seadeldise abil, nad suunavad oma teadvuse maalaste ajusse ja võtavad inimese keha enda valdusse. Nii nad siis käivadki planeedilt planeedile oma ajudele uusi kehasid otsimas. Maal tekib probleem aga sellest, et lapsed on sellisele teadvuse siirdamisele immuunsed. Kui esimene osa hargneb lahti Maal, siis teises osas suunduvad lapsed juba kosmosesse, et anda vastulöök otse vaenlase keskusesse.

Seal raamatus on kõik olemas, mis noortekale vaja. On nii hoogu kui ka seikluseid.
Ja seda hoogu oli isegi natuke liiast mu jaoks. Kogu see tulnukate maailm oma alluvate ja ülematega, käpardite ning molkustega oli küll paras pudru ja kapsad. Lihtsam on öelda, et Agu Sihvka oleks nagu mänginud Ott Strilitzit. Tegelased kippusid vahepeal lausa segamini minema, aru ei saanud, kes on kes? Ühe peategelase nimi oli Seva, sellist nime ma pole kuulnudki. Mitme lehekülje jooksul ei saanud aru, kas ta on poiss või tüdruk, selgus, et ikka poiss oli.

Nii veider, kui see ka ei ole, olid hoopis kõrvaltegelased õnnestunud. Miilitsad ja uurijad tundusid kuidagi elulähedasemad. Oli nii tuttavalt iseloomulik lugeda neid kahtleva uurija mõtteid:
"Kogu lugu lõhnas väga müstifikatsiooni, sihiliku lollitamise järele. Kuid kolm ööpäeva tagasi näis ka detektori, dessantlasi avastava seadme skeem müstifikatsioonina. "(lk379)

Ja siis üks pensionipõlve pidav proua, endine arst, jäi ka meelde miskipärast. Ühel hetkel oli see proua kodune, toimetas kodus pliidi ääres, silmad säramas ja siis... Kui tuli teade vaenlase kohalolust, kehastus ta kohe hoptsi! ümber ning kihutas Moškvitsiga rajoonikeskusesse juhtkonda teavitama. Milline tegutsemisvalmidus.
Planeet Maa sai lõpuks siiski päästetud. Oli lahe ja lobe lugemine.

BAAS

Goodreads

teisipäev, 18. veebruar 2020

Lilled Algernonile




Lilled Algernonile.
Tlk Ain Raitviir, Jaan Kaplinski,
Linda Ariva ja Krista Mits.
Eesti Raamat.
1976. 426lk.

Ikka veel imestan selle üle, kuidas inimesed raamatuid hoiavad ja neisse suhtuvad. Mõned aastad tagasi aitasin sõbral kolida. Uues korteris, kuhu kolisime, oli maha jäetud ports raamatuid, kapsaks loetud „Lilled Algernonile” nende seas. Palju ei puudunud, et seegi raamat oleks kõrge kaarega prügikasti lennanud, aga ma tõin ta endale koju. Nüüd siis lugesin läbi. Kui on veel keegi, kes ei ole lugenud „Lilled Algernonile”, siis võib niipalju lisada, et tegemist on anglo-ameerika ulmekirjanduse antoloogiaga. Raamatus on 15 lugu 11 autorilt, mis pärinevad valdavalt eelmise sajandi 50ndate lõpust ja 60ndate algusest. Vaatasin ka googlest järgi, et jaa, see on nii kuulus raamat, et ei vajagi tutvustamist. Võib vaid ette kujutada, mida selle raamatu ilmumine ja järelmõju võis kunagi tähendada. Jah, seda kuulsust ilmselt ei suuda enam ükski hilisem jutukogu korrata. Kui üldse midagi mainida, muidugi teatud mööndustega, siis võib siia kõrvale pelglikud poetada ehk „Diogenese laterna”. Sünniaasta on neil mõlemal sama, 1976.
Kuid kuulsus ei tähenda, et lugemine oleks läinud ludinal. Esimene pool raamatust hakkas see ruske alatoon vaikselt juba närvidele käima. Tundus, et kirjanikud olid hirmul. Ikka väga tumedates toonides valgustati tulevikku. Kõik need masinaid, robotid ja tuumaenergia kasutamine, näib, et siiski üsna skeptiliselt suhtuti 20. sajandi keskel teaduse arengusse. Teatav hoiatav hoiak on iseloomulik sellele nn lääne ulmele, ja see oli vähe ootamatu.
Muutus lugemisel toimus siis, kui jõudsin Clifford Simaki juttudeni. See mees oleks nagu hoopis kuskilt teiselt planeedilt. Kui sellise keskmise ulmejutu lugemisel saab juba esimese paari leheküljega aru, et millega on tegu, seal on kas tegevus tulevikus, võõral planeedil, mingi imevigur on kasutusel (ajamasin nt) või on tegelased teadlased, firmajuhid, sõjaväelased. Siis Simak läheneb jutustamisele hoopis teise nurga alt. Tema tegelane elab koos koeraga kuskil paduperifeerias, kaupleb vanakraamiga ja parandab kodutehnikat. Tema kangelane on lihtne inimene maalt. Ulme tuleb ise tema juurde. Maavälised tegelased külastavad külameest ja ajavad oma asja. Uskumatu mees on see Simak. Puhuti on see isegi naljakas, et lihtsuses võib olla pöörast fantaasiat. Ja ei esinenud mingit pessimismipalangut. Mis ei tähenda, et ulme peaks olema lilled ja liblikad, ei. Kui pealkirjas mainitakse lilli, siis nimilugu, mis kuulub paremikku siin kogus, nõrka lugu siin tegelikult ei olegi, siis „Lilled Algernonile” on üks kurvemaid jutte. Tõi küll pisara silma see Charlie Gordoni õnnetu saatus, sest ta pani kaasaelama. See lugu on ka raamatuväliselt, teatrilaval, oma elu elanud.
 Tõlge on loomulikult kõrgel tasemel, nagu tollele ajale iseloomulik, aga leidus ka seda, mis jäi häirima. Kogu see SI-süsteem, millega olen harjunud, on nii veres, et need tollid, jalad, miilid tekitavad alati vähe tuska. Siin üks lõik, kus kord on nii, kord naa:
„Pete oli ligi tonni raskune kohmakas ja arukas lihasööja. Haputaigna Charley oli sadakond naela kergem. Fero Nell oli tuhat kaheksasada naela naiselikku võlu – ja julmust. Siis nügis Kullatükk oma koonu ema karvase kere kõrvalt välja, et näha, mis on lahti, ja tema oli kuuesajanaelane karupoeg. Loomad vaatasid äraootavalt Huyghensile otsa. Kui Semper oleks tema õlale istunud, oleksid nad teadnud, mida neilt oodatakse. „Lähme,” ütles Huyghens. „Väljas on pime, aga keegi on tulemas ja see võib halvasti lõppeda.” (lk343)
Seal samas Murray Leinsteri jutus „Uurimismeeskond” on kas kogemata või tõlkija valikul ka üsk selline huvitava vihjega lause ära trükitud : „Reisimine Loren Kahel ei ole väljasõit rohelisse.” (lk359)
Kui nüüd Ray Bradbury lugu "Terve suvi ühes päevas" kõrvale jätta, on teised jutud ajaproovile kenasti vastu pidanud. Bradbury miinuseks jääb see, et ta viib tegevuse Veenusele, kus on "sõbralik" atmosfäär. Tegelikult on seal väga rasked tingimused. Oleks Bradbury kirjutanud, et elati nt planeedidl Z415FB vms, oleks jutt usutavam olnud. Muidugi ei olnud taust seal eriti oluline, põhiline oli suhted ja tõrjumine laste vahel.
Üldiselt on tegemist ühe tummise antoloogiaga, mida võib lugeda ja ülelugeda olenemata aastaajast või ilmavaatest. Lood on üsna erinevad, nii et kord võivad tunduda ühed paremad, siis jälle teised. Ja muidugi avastasin jälle pinutäie uusi autoreid.

BAAS

neljapäev, 6. veebruar 2020

Uno Leies. Tipp ja Täpp.



Uno Leies. Tipp ja Täpp. Eesti Raamat. 1986. 40lk. Pildid joonistanud Helvi Tikand.

Uno Leies (1931-1988) oli eesti lastekirjanik, keda ma varem ei olnudki lugenud. Wikipedia otsing annab tulemuse, mida sirvides tuleb meelde küll, et olen tema tegemistega tuttav hoopis ekraani kaudu. „Hunt Kriimsilm”, „Vembu ja Tembu”, „Tammetõru seiklused” ja see hirmutav „Nõiakivi”, neid sai kunagi ikka vaadatud, sest ega midagi väga vaadata polnud. Lapsepõlv ENSVs – siis olid mänguasjad rauast ja Salvo kelk sõideti ribadeks. Aga lugemine jäi toona üldse kuskile kaugemale,  kuid seda rohelist raamatukaant siiski mäletan. Nüüd on ta ringiga, mitmes raamatukogus mahakantuna, mu lauale ometi jõudnud. Tegelikult on Tipp ja Täpp ka ekraanil ülesastunud, aga mitte ei meenu, et oleksin vaadanud. Mingi kommisöömise laul vaid meenub. Kuid mäletan seda teist versiooni, kus kaks täiskasvanut olid lastekostüümid selga ajanud ning keerasid Kreisiraadios vinti üle, aga see selleks.

Siit raamatust leiab kümme lühilugu, milles on peategelasteks nukulapsed Tipp tüdrukuna ja Täpp poisina. Nende vanust ei saa määrata ja ega nad eriti muutu ka, kuid välise sarnasuse järgi otsustades on Tipp Täpiga täpipealt üheealine. Nad käivad igal pool koos – metsas, rannas, aias, linnas ja isegi kosmoses. Värvilisest kilekotist tehti skafandrid selga ning lennati Kuule. Küll oli see Nõukogude inimene ikka leidlik, aga mis sa ikka ära teed, kui kihk on minna. Nagu heas lasteraamatus kohane, räägivad loomad omavahel ühist keelt ja on suured sõbrad, kusjuures inimesi siin ei olnudki. Olid oravapoisid Niks, Naks, Triks ja Traks, jänesed ning koer Muri. Raamat on lastele, 1. - 2 . klass ja seega väga lihtsalt kirjutatud, milleks ikka asja keeruliseks ajada. Eriti kõnekad on muidugi Helvi Tikandi pildid,  milleta ei kujutaks seda raamatut ettegi. Kui esimeses jutus teevad Tipp ja Täpp nalja, et saaks naerda, siis järgnevates juttudes on juba ka õpetlik iva sees. Samas ei hakka Leies moraali lugema, nt et ära mine punasega üle tee. Tema pigem näitab ja teeb seda parasjagu muhedalt, mis tegi ka lugemise mõnusaks.

pühapäev, 2. veebruar 2020

Kir Bulõtšov. Kosmoselaevastiku agent.



Kir Bulõtšov. Kosmoselaevastiku agent.
Tlk Tatjana Peetersoo.
Fantaasia.
2018. 334lk.

Bulõtšoviga ei ole lihtne. Lihtne on ainult üldplaanis, kus süžee võib loo tasandile taandada. Et siis, kui pealkirjas juba mainitakse sõna "agent", võib oletada, et see sarnaneb filmile, kus mängib spioon nr 007. Teisisõnu: maailm vajab päästmist ning päästetud tema saab. Kuid Bulõtšovil on kolm maailma, kõik nad asuvad kaugel kosmoses ja nende päästmiseks on ainult üks mees, kapten Andrei Bruce ja tema vaprad kaaslased.  Samas tuleb kirjanikule au anda - millised maailmad on Bulõtsov  üles ehitanud! Pealtnäha on need sarnased planeedile Maa, kuid floora, fauna ja asukad? Loen ja meenub, nagu sirviks ajalooraamatut. Võimas. Ja ülejäänud tegelased? Eks ikka kosmonaudid, kellele mu soosing vaikimisi kuulub, need on üldse üks iseäralik tõug,  kui nii võib öelda. Tegi seest soojaks küll, kui lugesin järgnevaid ridu:

"Ja seesama eraldatus ülejäänud inimkonnast, puhtfüüsiline eraldatus, sünnitab pilootide vahel tiheda vendluse tunde. Vaevalt küll leidub Universumis teist inimeste kategooriat, kes nii tähelepanelikult silmas peaksid vennaskonna teisi  liikmeid. Kosmoselaevastikus pole küll väga palju ristlejaid,  aga ikkagi on neid üle saja. Paljud kosmonaudid on omavahel tuttavad, neil on armastatud kohtumispaigad, oma folkloor ja isegi omad kuulujutud. Ning väljastpoolt tulijatel on sellesse maailma väga raske siseneda - kõigepealt peab ta tegema mitu reisi tähetrassidel." (lk183)

Esines ka pahalasi, aga ma ei tahagi raamatut ümber refereerida. Milleks? Aga ühe asjaga oli siiski raske leppida. Kui esimeses osas kohtus lugeja naistegelasega, kellesse kapten oli... armunud, armunud kui kutsikas, siis Bulõtsov lasi naisel hukkuda. Eks see oli edasiste sündmuste käivitamiseks vajalik, aga ikkagi immitses sellest kurblik mekk hinge. Nii et järgnev kättemaks ja veritasu oligi asjade loomulik kulg. Kuid kapten käitub muidugi  oma reeglite järgi, mitte barbaritele  kohaselt.  "Mul pole temast kahju, mõtles Andrei. Pean olema humanist ja kõiki armastama - selles on Galaktika suur tarkus - inimelu väärtus ja pühadus. Kuid ma tahan, et VosenU sureks." (lk147)

Bulõtsov kirjutas need jutud küll 1980ndatel, kuid see, mille kadu ta soovis, pole kuhugi kadunud. Ikka veel toimuvad sõjad, siiamaani rikutakse inimõigusi. Vähemalt areneb tehnoloogia, aga inimene?

Lugeda oli huvitav, sest seiklused ja põnevus haaras. Lõpp tõi veel silmanurka pisara ka, mistap pean seda veebruari parimaks lugemiselamuseks. Samuti on lõppsaõnasse Raul Sulbi kirjutanud korraliku ülevaate Bulõtšovi tõlgetest. Sealt saab lugeda, et tõlkeid leidub ka ajalehtedes:

"Uue iseseisvusaja alguses tõlkis ja avaldas Jüri Kallas Liivimaa Kulleris joonealuste  juttudena kaks Bulõtšovi pala. Veliki Gusljari sarja kuuluvad lood olid "Vennad on ohus!" (Братья в опасности!; 1970) 1993. aasta 38. numbris ja 30. septembril ja "Isiklikku laadi sidemed" (Связи личного характера; 1968) 1994. aasta 20. ja 21. numbris 19. mail ja 26. mail." (lk331)

Veel mainitakse ühte alles valmivat jutukogu. Eks siis tuleb oodata.


ERR

Loterii

BAAS Kosmoselaevastiku agent

BAAS Nõiakoobas

Digital Nerdland