Mööda netti

  A. D. 2022 Sel, raamatukogude aastal lugesin häbiväärselt vähe, mitte, et vaim ei oleks peale tulnud, vaid lihtsalt... argipäev ja muud tegemised. Lehekülgede arv tuli kokku 7460 ja  raamatuid, mille puhul sai sõna võetud, käis käest läbi tükki 25. Loetud sai küll rohkem, aga pooleliolevast jutukogust pole nagu mõtet midagi lobiseda, ja nii see läks, ehk mõni teine kord. Kuid mõned märkmed möödunud aasta lugemisest toon siinkohal välja.  Taaskord kulges minu lugemus mööda kitsast ulmekirjanduse jõesängi. Väljakutse jäi küll lõpetamata, kuid autoreid tuli ette nii kodu- kui ka välismaalt, kaugemalt ja lähemast minevikust. Tippudest tasuks vast mainida Ray Bradburyt ja tema klassika varasalve kuuluvat "451° Fahrenheiti" (Hea Lugu, 2019), milles juttu raamatute vajalikkusest, ja jutukogu "Kaleidoskoop" (Varrak, 2000), mida võib pidada Ray parimaks valimikuks ulmes. Veel on meelde jäänud sajanditaguste õudusjuttude vallas kõrgstiili näidanud H. P. Lovecraft "Cthu

  Mann Loper. Inglite linn. Lummur. 2022. 200 lk. Jõuluajal soovitati lugeda raamatut, tuleb tunnistada, et mõttel on jumet. Saabki korraks laua tagant diivanile kerra keerata, verivorsti, praekapsa, keedukartula, piparkookide ja jõululaulude kõrvalt vähe vaheldust endale lubada, ja ega "Üksinda kodus" filmi ka ei jaksa iga aasta vaadata, kaua võib. Mul läks seekord nii, et lugesin ühe eesti ulmeautori noorteromaani läbi. Veidi keeruline on sellest kirjutada, sest ega ma nüüd otseselt sihtgrupp ei ole, aga et ulme ja kodumaine kraam ja paberkandjal väljaantud... siis olin juba sõrme andnud. Jutt algab siis sellest, et oli toimunud sõda, inimkond elab linnas keset rägu ja kaost väikestes slummides. Robotid on võtnud juhtimise üle, kõike kontrollib tehisintellekt ja üleastumisi karistatakse rangelt. Ühes asulas elab peagi viieteistkümneseks saav Lonni, kes ei ole sugugi toimuvaga rahul. Lonni ajab jonni, kui nii võib öelda. Tema lapsepõlvest ei anta suuremat teada, kui et vanem

  Maniakkide Tänav. Laevakaitsjad. Lummur. 2021. 334 lk. Paar aastat tagasi ilmus see romaan joonealuse järjejutuna kohalikus ajalehes Lääne Elu. Juhtusin siit-sealt mõnda osa lugema, aga aru küll ei saanud midagi, et mis seal nüüd toimus või kes need tegelased olid. Ülllatav tundus juba seegi, et ulmetekst üldse sai maakonnalehes ilmuda. Tõsi, oma rubriik juttudele on Lääne Elus olemas, aga seal ilmuvad ikka kas mälestused või reisikirjad, a la Olev Remsujev jne. Hiljem hakkas mulle koitma, et asja taga võis olla suure ulmefännist ajakirjaniku, kadunud Tarmo Õuemaa veenmisjõud, kes sel ajal lehe juures ametit pidas. Nüüd, kui raamat juba ammu kaante vahel, veetsin minagi mõned õhtud selle seltsis, ja ikka une arvelt lõivu võttes. Lugu hakkab hargnema kauges tulevikus, kui asustatud planeedid kuuluvad Päiksesüsteemi Ühendusse. Kodanikke premeeritakse ja karistatakse krediidipunktidega, kas siis nende lisamise või ära võtmisega. Nii Maal kui kosmoses valitseb rahu, patsifism ja õitseng

  Mann Loper. Algus pärast lõppu. Tänapäev. 2015. 302 lk. Jala ukse vahele saamiseks on romaanivõistlus üks tänuväärt ettevõtmine, siis tuleb ikka pildile kas mõni uus autor või üllatab keegi tuttav nimi värske teosega. Mann Loperil õnnestus napsata 2014. aastal korraldatud noorsooromaanide võistlusel kolmas koht. Guugeldasin end Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehele ja leidsin vastava märgise üles, kus sedastatakse järgmist: "Mann Loperi käsikiri „Algus pärast lõppu” on noorteromaani sugemetega postapokalüptiline lugu. Tuumasõja järgses maailmas on osa inimkonnast koondunud suure kosmoselaeva moodi keskkonda, kust mõned tegelased aga põgenevad ja avastavad, et neile on Maa kohta palju valetatud. Žüriile meeldis käsikirja hoogne algus, kus on hästi õnnestunud luua pingeline ja tempokas meeleolu."  Jah, tegemist on ulmega, lausa teadusliku fantastikaga, nagu varem sellise žanri kohta öeldi. Niinimetatud laevas on sirgunud juba mitu põlvkonda katseklaasi lapsi, kellele aetakse u

  Maniakkide Tänav. Muinaskuningas. Lummur. 2022. 192 lk.  Ajalugu ja fantaasialend, kes neid suudaks lahuta... küll aga võib neid liita. Midagi sarnast on teinud romaanis "Muinaskuningas" ulmekirjanikuna tuntud Maniakkide Tänav. Lugu on kuningast, kes otsib oma troonile  pärijat, paraku tütred selleks hästi ei passi ja poegi tal pole. Viimases hädas õlekõrt haarates pöördub vana kuningas vaimude poole ja oh imet, abi ei jää saabumata. Kui laps on vahetatud, tehing tehtud, ohver ohverdatud, saab uue maimukese nimeks Hüüp, kelle kanda on ühtlasi peategelase karm elukäik. Läheb nii, et sealt teiselt poolt tuleb troonipärijale veel keegi rivaalitseja kaasa, kes ei soovi kohe mitte, et asjad läheks just lepase reega ja kõik kulgeks sujuvalt. Lugemist lihtsustas asjaolu, et tegevus oli toodud Eestimaa pinnale. Sisekaanel oleva kaardi järgi kuskile Peipsi äärde ning ajastuks too kauge muinasaeg, kui saksad polnud veel end siin mail sisse seadnud. Olin küll vähe teistmoodi ettevalmi

  Manfred Kalmsten. Täheraua saaga. Fantaasia. 2022. 122 lk. Eesti ulme on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis. Arvata ju võiks, et ring on peal ja ots on käes, aga siis tuleb keegi värske autor või kirjutab juba mõni tuttav nimi uue raamatu, nii et lõppu pole veel näha. Napilt enne aastavahetust jõudis oma kolmanda teoseni mitmekordne stalkerist Manfred Kalmsten. Kui esimene jutukogu "Raske vihm" (2020) jättis mulle tükati mulje kui mitmekülgsest ning lootustandvast autorist, siis teine, kolmest jutustusest koosnev kogumik "Kaarnalaul" (2021)  suutis mind paremal juhul panna vaid õlgu kehitama ja artikuleerima väljendeid "meh, mäh ja möh!", ning sinna see läks. Aga kes rohkem tema loomega kursis, teab kindlasti autori osalust ka ulmikute veebiajakirjas Reaktor, kus tal üht-teist ette on näidata.  Mis puutub lühiromaani "Täheraua saaga", siis võiks seda pidada pikema proosa vallas autori debüüdiks. Mul on täitsa kahju, et ma ei ole neid

Mann Loper. Kellest luuakse laule. Fantaasia. 2016. 334 lk. John Ronald Reuel Tolkieni  ehk lühemalt  J. R. R. Tolkieni (3. jaanuar 1892 – 2. september 1973) sünnist möödus 2015. talvehakul 123 aastat. See oli oluline sündmus, mis ei jäänud märkamata ka kohaliku autorkonna keskel, sest just siis avaldas Mann Loper oma eepilise fantasy käsikirja "Kellest luuakse laule". Ettevõtmine ei jäänud sugugi märkamata ega kalevi alla lükkamata.  Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel (2015) osutus jutt juba äramärgituks, mis tähendas rohelist tuld, ja olgu veel nii remargi korras mainitud, et võitis tookord romaanivõistluse Armin Kõomägi käsikirjaga "Lui Vutoon".  Mann Loperi raamatu sündmustik areneb kuskil väljamõeldud saareriigis, oletan, et see koht võiks asuda näituseks hommiku pool maakera. Keiser Yukobura on hinge heitnud, pärijaid tal pole, väiksemad kantsid nääklevad üksteise kallal, kuna puudub ühendav üksmeel, selle asemel lokkab võimuiha. Samal ajal aga asuvad rii

  Viimase sõja viimane sõdur. Koostaja, tõlkija Veiko Belials. Fantaasia. 2021. 318 lk. Venekeelsest ulmest polnud ammu midagi kuulda olnud, põhjuseid pole ka raske arvata. Samas üks autor, Julia Ostapenko (1980), on ukrainlanna ja elab-töötab Lvivis, vähemalt raamatu koostamise aegu. Kuid konflikt Ukrainas on asetanud kogu selle idapiiri taguse ala kuhugi halli alasse, millest... no jah. Aga kui nüüd eelarvamused kõrvale jätta, siis tuleb Veikot küll tänada, et ta ühe jutukogu eesti keelde ümber on pannud. Ära on tehtud suur töö, 13 juttu kaheteistkümnelt autorilt, kõige vanem neist on juba aastal 1987 kirja pandud ja värskeim avaldatud 2019. Ajaliselt on valik üsna lai, aga teema jääb samas kitsaks - sõda. Üks reegel, mis end taaskord meelde tuletas seda raamatut lugedes oli see, et on vaja ümber kehastuda või siis leida endas üles see teismeline, kelle jaoks on olulised märksõnad põnevus ja seiklus. Ja kui ma sellele lainele juba sain, läks lugemine suht hõlpsalt. Esmamulje oli ehk

  K. A. Terina. Tinalendur. Sõda on möödas, aga armid jäävad. Kes tagasi tulid, ei olnud enam ühiskonna jaoks kõlbulikud: "Selles tuli appi paater Jaakob, erakordselt tark inimene, kes tundis elu. Golemid, ütles ta, on meie lapsed. Meie tegime nad, et võita sõda. Ja sõda sai läbi, sõda on eilne päev. Aga nemad jäid. Nemad, sündinud selleks, et sõjas surra ja põrmuks pudeneda, tulid tagasi meie maailma, mis pole valmis neid vastu võtma. Varem või hiljem ärkab neis sõja seeme, kasvab läbi nende sandistunud mälu, ja me leiame end ümbritsemas tuhandeid murdunud kangelasi, kes pole uueks puhtaks maailmaks valmis. Me peame neid aitama. me peame nad päästma endi käest. Tookord ei saanud Noa veel aru, milles abi seisneb." (lk 307-308)  Suht kahvatu pala, kuid korra lugeda võis. Loodud maailm oli masendav, kõik muudetud kõlbmatuks, isegi lumi oli must, keskmine eluiga 40 ja eriti lootust paremale tulevikule pole. Põhiline tegevus käis endiste sõjaveteranide väljaselgitamises ja kõrval

  Andrei Livadnõi. Kohtumine jumalaga. Mahakantud militaarrobot tegeleb enese alalhoiuga. Sõjast on möödunud kolm sajandit, keegi ei taha enam midagi lahingutest teada, suurem osa varustusest on hävinud või hävitatud. Kosmoses on hüljatud tööstuspark, endine suur laev, kus toimus reaktori plahvatus, misjärel kasutatakse seda paika illegaalse prügimäena. Kuid seal laeval, keset risu ja vanarauda elab kütt, Falanger, endine sõjamasin, kes nüüd käib pinnal, et energiavarusid täiendada. Juhuslikult satub sinna John Shebort, üleasandega ladustada veel üks vana vrakk, sõjalaev "Niebelung". Johni ja Falangeri kohtumine on kui kohtumine jumalaga, oleneb, kummalt poolt vaadata. Juba mitmendat korda leian end kordamas, vot see on üks parimaid lugusid siin kogumikus. Arvan, et nii on, kuigi üks on veel lugeda jäänud. Hea lugu, süžee kulges kahes liinis, teema: kontrolli kaotamine masinate üle, jäätmete probleem, need pole aktuaalsust kaotanud tänapäevani (lugu on kirjutatud 1999/2005),

  Mihhail Klikin. Viimase sõja viimane sõdur. Kui Katis ärkab hommikul ja avastab, et teda ümbritsevad ainult robotid, jõuab temani kuri kahtlus, et tema ongi viimase sõja viimane sõdur. Paraku on rahu juba pikemat aega kestnud, nii et tänu meditsiinile on Katis 102 aastane. Mõneti võib ta ju selle olukorraga leppida, aga miski jääb pakitsema, tahaks ikka päris inimest näha. Tema kamber on samuti iseäralik, elab ta tornis oma kahesaja kahekümne kõrgusel maapinnast, ja maa, see on lopsakas rohelus, või nii vähemalt näib läbi akna. Õnneks ei ole meelerahu saavutamiseks palju vaja, sünnipäevaks saabuvad õnnitluskaardid lastelt ei lase ju igavesel mälestusel tuhmuda. Natuke võiks siit satiiri välja lugeda, et kas ikka ja kui palju lastakse kedagi ära lollitada. Sealpool idapiiri on sellealaselt kogemusi kuhjaga ja varnast võtta, ole vaid autor ning  vali välja. Nimilooks täitsa kabe lugemine, oli hoogsat dialoogi ja veenev pööre, tõsi küll, see oli juba aimatav selle raamatu kontekstis, ag

  Mihhail Klikin. Reamees nr 73029. Lahingus haavata saanud reamees räägib, kuidas ta rindel võitles. Sõda Tähekorporatsioonide Liidu ja Vabade Valitsuste Liiga vahel on kestnud juba üle kolmesaja aasta ning lõppu ei ole veel näha. Inimesed enam relvadega ei vehi, neid asendavad robotid, otsene lahingtegevus on viidud tsivilisastioonist mikroparseki kaugusele. Küborgid sõjatandril on pgrommereeritud inimesi mitte tapma. Jutu peategelane on inimene, kes reameheks maskeeritult osales lahingus Hemma-2 nimelisel planeedil, kui... Üldiselt mulle need jutud ei lähe korda, kui hakatakse lugeja poole pöörduma, siin oli see täitsa olemas, aga... Aga tegemist oli kellelegi valitsusesindajale antava intervjuuga, nii et sel moel ma talusin lõpuni seda vormi. Oli hoogu ja üritati sõjardit poertreteerida, millest koorub välja vaid teadmine, et sõda on halb, kuid kogu actioni osa anti edasai tagasivaatavalt, meenutuste ja mälestuste kaudu. Selline edastamine paneb ainult korraks kulmu kergitama, et s

  Mike Gelprin. Peaaegu nagu inimestel. Lahingus hukkunud võitlejad jätkavad sõdimist pärast surma küborgitena, ja seda mõlemal pool rindejoont. Kui minategelane on oma kaaslasega kolm aastat kaevikut jaganud, on ju arusaadav, et kõik jutud on ammu räägitud ning teineteisest ollakse kergelt tüdinud. Juhtub aga nii, et ühel koledal päeval saabub seltskonda uus küborg, kes esindab vastassugupoolt, nõnda palju, kui see võimalik on. Vaatamata osalisele mälu kustutusele avastavad need tegelased, et neis on veel mõned kübemed inimest säilinud, tekib midagi romantika taolist. Suht aegalse minekuga lugu, aga kui sisse juba lugeda, viib kaasa küll. Muusesas, esimene jutt siin raamatus, mille tegevus toimub Maal, ja nii jube, kui see ka ei tundu, toimub tegevus pärast Vene-Hiina sõda. Natuke juba hakkab korduma see inimteadvus masina kestas võte, ja lembestseene oleks võinud edasi arendada, muidu täitsa kobe jutt. 4/5 

  Andrei Kokoulin. Elame veel. Pärast tulnukate - siin jutus kutsutakse neid taetvalideks - ähvardust, jätab kamp viimaseid lahkujaid eluks sobiliku planeedi maha. Tagasi Maale ei õnnestu neil jõuda, enne tabab neid võõraste rünnak, seda juba avakosmoses. Peategelane Bessunov on mingi nõksu abil oma teadvuse viinud roboti ehk Sipelga kehasse. Kui ta selles "teises" kehas ärkab, avastab Bessunov vigastatud laeva koos hukkunud kaaslastega. Kuid kõrvalruumist on kuulda vaikset koppimist ja keegi on veel elus, nii et lootust on. Siiamaani vaat et üks parimaid jutte siin kogumikus. Polnud siin midagi üle ega puudu, kõike oli mõõdukaltk, ka kangelaslikkust. Kogu seda tehnilist kaadervärki anti samuti edasi üsna arusaadavalt, õige ta ju on, et ei ole vaja lihtsat asja keeruliseks ajada. Isegi vihje vene kirjandusele oli omal kohal: ""Sipelgas" - see kõlab uhkelt." (lk 214). Olin täitsa positiivselt üllatunud. 5/5 

  Aleksandr Zortš. Kirved ja Lootosed. Pärast tulnukate rünnakut tuleb peategelasel olla kahevahel, kas teha otsuseid oma äranägemise järgi või olla tuim tööriist käsutäitmise liinis. Oma ülesandega saab see luuraja küll hakkama, aga millised järelandmised tuleb teha, oh jubedust. Ilmselt üks kõige keerulisem lugemine siin raamatus, mahu poolest annab lausa lühiromaani mõõdu välja oma sajakonna lehekülhega. Kui kogu see tehniline kaadervärk kõrvale jätta, siis ta võiks lihtsalt üks sõjajutt olla, aga siin on asi kohe täitsa militar SF. Neid vidinaid ja lisasid ikka jagus, nii et andis kaasa loksuda. Kas või see sõrmuse abil võimete saamine on küll juba kuskil olnud detail, aga huvitav oli ikka. Mis ainult häirima jäi, oli see, et lugu on kuidagi kiretult kirja pandud, oleks siiski oodanud vähe teist stiili, aga seda ei olnud ega tulnud. 4/5

  Maksim Horsu. Lahkudes "Marrakechilt". Kosmoselaevas insenerina töötaval Joseph Stantonil ei olnud õrna aimugi, et tema mäluga võiks midagi korrast ära olla. Kunagi toimunud lapsekaotus oli meditsiinilise sekkumisega tema mälestustest kui peoga pühitud, ent Liza on jälle rase. Kuskilt alateadvusest hakkavad mõned killud meelde tulema ja suurem pilt saab kokku. Kuid parasjagu ollakse kosmoselaeval "Marrakech", sest Maa on hävitatud, tulnukad on kõik ressursid endile allutanud, ja laeva ründavad radikaalid. Samal ajal tuli välja kurb tõde, et lapsed ei läinud kaduma, vaid neid hakati geneetiliselt muundama, et luua oma uus ilm vms. Hullema ärahoidmiseks tuleb Josephil võtta kasutusele plaan B. Kas just õhku ahmima pani, vast ikka mitte, aga hea lugu oli küll. Korraks käis läbi sõna "kapitalistid", siis arvasin, et kas nüüd läheb punapropaks kätte ära, kuid seda siiski ei olnud. Eks ta ole jah, pole neilt võõrastelt, tulgu nad või tähtede tagant, kunagi mid

  Sergei Kazmenko. Kaitsjad. Sõja algusest on möödas mitu aastat, aga rahu ei ole veel saabunud. Kosmoses peavad patrulli need, kes on selleks justkui sündinud, keda on selleks õpetatud ja kes muud teha ei oskagi. Kui tuleb kätte aeg minna erru, siis on see nukker lahkumine, sest puudub teadmine, mida täpselt edasi tegema hakata. Duke on pärast haavata saamist rivist väljas ning ootab planeedile saatmist, aga kas see on enam koht, kuhu tasuks minna? Oli küll üks lühemaid palu siin valimikus, aga parajalt masendav, et mitte öelda lohutu. Küberpungi jutt, kuid kirjutatud juba aastal 1987, kõige vanem, nagu tiitellelehelt välja lugesin. Autor ka ammu lahukunud siit ilmast  (1954-1991), nii et lugu ilmus postuumselt. Teab mis roosiline see tulevik siin jutus ei ole, aga kui kõik masinate hooleks jätta, muutub inimene ka lõpuks masinaks, hullemal juhul tapamasinaks. Tekst on hea, aga see on selline äraspidine headus, et saan ju aru, et tal õigus hoiatada, ise ei tahaks sellist tulevikku kog

  Sergei Kazmenko. Pingutage kujutlusvõimet. Tulnukad ehk krenbid ründavad planetoidi Attail, neile astub vastu admiral Pinker koos oma alluvatega. Ühel päeval saabub Maalt nõunik Barro ja proovib admiraliga teha koostööd. Asi kisub seda veidramaks, et see Attail oli ju väljamõeldis, simulatsioon arvuti mälus, aga ometi saadeti sealt hädasignaal ja saabusid pääsenud.   Jah, täitsa lahe ning satiiriline lugu, sai nalja ja pulli, nii et mitu korda pugistasin naerda. Selline Alice imedemaal Matrixi versioonis   see ju on, mis vajas natuke aega, et aru saada, mida nüüd tögati. Lõpuni lugemine on vajalik, muidu läheb pool palagani silmapiirist mööda. Lühike jutt, mille peale ei oskagi kohe muud kosta, kui et resümeerin üht vana kõnekäändu: pagunid tuleb hoida võimust võimalikult kaugel. 5/5

  Igor Ogai. Kiri Maalt. Tulnukate sissetungi ärahoidmiseks on Maast kaugel kosmoses baas, kus teenib koos teistega lepinguline pilooot Anton. Ta on oma suures üksinudses otsustanud sinna lahkuda, et olla iseendega, isegi kajut on tal ühekohaline. Kaaslastega suhted jäävad pinnapealseks, sest kunagi ei või teada, kas keegi elab järgmise lahingu üle. Jah, kokkupõrge toimub, kui võõrad jälle ründavad portaali kaudu. Kuid jutt algab sellega, et peategelane saab kirja emalt, keda tal tegelikult ei ole. Tuleb välja, et taolisi kirju on saanud kaasvõitlejad juba varem ka, ja alati on kirjasaanu järgmisel päeval hukkunud.    Üks selline lugu, milles oli mitu head asja kokku saanud. Algas mõistatuslikult, keris hoogu nagu lumepall ja üritas lõpuks seletust ka asjaloole anda, ehkki väike müstika monent jääb asjale juurde. Seni loetuist üks lemmikuimaid siin, oli vähe tegelasi, parajalt kirjeldusi ja mõõdukalt actõni. Tuli meelde üks Tiit Tarlapi lugu, milles samuti käis lahing kuskil kosmoses,

  Juri Nesterenko. Stamp. Kahesaja parseki kaugusel Maast on esimene mehitaud eelpost koos kuueliikmelise meeskonnaga. Nad on seal kaugel, ühel planeedil ja peavad vahti, võtavad pinnase proove, valvavad, et keegi kutsumata külaline ussiaugu kaudu sisse ei lipsaks ning igavlevad. Ühel hetkel murrab võõras olend siiski baasi ja tekitab vähe rüselust, aga blasteriga relvastatud rühm ka ei maga. Kui hiljem selgus, et see "külaline" oli  laps, oli kõigil silmad häbi täis.  Kummaline lugu, algus läks ladusalt, keskkoht oli super, aga lõpp vajus ära. Laeva miljööd ja meeksonna meeleolu on hästi edasi antud, tekitab täitsa kohalolu tunde. Viimane alapeatükk on kirjutatud tulnuka vaatekohalt, kuid jätab mulje, et selles on midagi inimloomusele omast. Allegooriline iroonia? Võimalik. Oh, jah, ikka ei saa nii et, davaite, pudem šit na duršba. 4/5    

 Julia Ostapenko. Pool tuubikest vedelat õnne. Lähenevate presindendi valimiste valguses loodab uus riigipea saada hääli, kui saadab rühma dessantnikuid planetoidile F-4191, et päästa hätta sattunud kaasmaalasi. Too võõras taevakeha sarnaneb üsna palju Maaga, seal on atmosfäär ja leidub maavarasid. Kolonistid asusid muidugi pahaaimamatult kohe naftat pumpama, aga kohalik fauna näitab seepeale hambaid, mingid suured satikad tulevad pinnasest välja ning hävitavad puurtorni koos seda valvanud saatkonna ja töölistega. Neil, kel õnnestus pääseda, saatsid hädakutsungi, ning rühm eriväelasi kapten Margo juhtimisel asub päästemissioonile. Jutt on ühe dessantniku nägemus asjast minavormis, et mida ta siis koges ja läbi elas. Ilmselt on selliseid lugusid juba omajagu kirjutatud ja teist samapalju filme tehtud, mistap loo üldskeem ei olnud midagi uut. Karta on, et kauaks see meelde ei jää, kuidagi liiga tuimalt või osavõtmatult oli kõik läbi kirjutud, oleks nagu pidanud põnev olema, aga puudus pi

  VV. Alfred Hitchcock. Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud. Tõlkinud Votele Viideman. Katherine. 1991 (i.k. 1963). 224 lk. Siia jutukogusse on Hitchock valinud 14 lugu, mida võib tegumoelt pidada nii jubejuttudeks lühiproosas kui ka meelelahutuslikuks õuduseks. Kuna raamatu ilmumisest originaalis on juba üle poole sajandi möödas, siis kippus enamus juttude mõju jääma pisut kahvatuks. Mitte, et nad halvasti tehtud oleks, aga vahepeal on televisioon teinud oma laastavat tööd, kõik need Alieni filmid ja muu kraam, no sellega ei ole raamatul just kerge konkureerida.  Kuid ometi, paar sähvatust siin ikka oli. Olgu veel öeldud, et Hitchcock ise ei ole ühegi loo autor, tema oli ainult koostaja. Kuskilt kaugelt on meelde jäänud film "Linnud", midagi sinnakanti on need jutud siin raamatus samuti. Kui võtta üks juhtiv punane niit, mis kõiki lugusid ühendab, siis on see roim, igas jutus peab keegi surma saama, mõnes isegi mitu tegelast, või siis plaanitakse mõrva. Seepärast se

  Joan Vatsek. Simone. Heal järjel abielupaar, Simone ja George, viibisidd parasjagu Vahemere ääres Aleksandrias, kui naine otsustas endale hankida armukese. Ted oli tore ja tarmukas poiss, käis sisekujundust tegemas ja nii see tutvus arenes, kuni ühel päeval oli noormees vanemal naisterahval ümber sõrme keeratud. Simone`l jääb veel viimane takistus ületada, see tülikas abikaasa kõrvaldada, kuid naiselik kavalus ei jäta teda loomulikult hätta. Ja ongi viimane lugu sellest toredast raamatust kätte jõudnud. Lõpp oli siin jälle aimatav, muutus kuidagi selliseks "seda ma arvasin" jutuks, midagi olulist läks kaduma, elamust jäi napiks. Samas täitsa võimalik, et 60-70 aastat tagasi, kui see ilmselt kirjutati, võis veel kuidagi uus asi tunduda. Simone, jah - kõlab nagu seal alpinisti filmis üks tegelane, aga siin oli selleks paras fuuria. Eks ta üks ajaviite, pigem ootesaali jutt oli, mida võiks kuskil ühistranspordi paviljonis täitsa lugeda, sest tekst ise oli ladusalt kirja pandud

  Gilbert Thomas. Looduslik valik. Butter ja Craw olid ilmselt tuttavad või siis vähemalt sõbrad, kui nad otsustasid sõita kõrbesse otsima varandust. Mingit rikkust neil ei õnnestunud leida, tagatipuks sõitis auto vastu kivi, lõhkus karteri ja kaks kolbi lõid mootori külje pealt välja. Mitu päeva hiljem avaneb võimalus sealt kõrbest lahkuda, aga üks seltsiline tuleb kaasa... vähe ümbertöödeldud kujul. Ega neid lugude kondikavasid väga palju ei ole, pidi vist seitse seitse olema kokku, kui ma nüüd ei eksi, see on siis selline teel olemine. Sihtkohta jõudmine ei olegi tähtis ja sinna ei jõuta ka, aga takistuste ületamine on oluline. Ikka väga palju on siit välja jäetud ja tuleb ise juurde mõelda, kuid rohkem oleks võinud minevikku küll avada. Kes need tüübid üldse olid ja mis asju nad õigupoolest ajasid, jäi pisut selgusetuks, muidu oli iseenesest leotav pala. Mis oli vähe tuttav motiiv, oli see, et üks uskus naiivselt, mida teine tegi. A la: "Kas õli on kaasas?" - "Ja-ja&

Robert Hichens. Kuidas armastus tuli professor Guildea juurde. Pealkirjas mainitud tegevus siin tõesti aset leiab, lihtsalt asjaosaline ise seda ei soovinud. Professor oli korralik elujärg, oma maja ja teenrid. Kuid inimesena oli ta suure egoga ja armastusse ei uskunud sugugi. Preestriga kohtumised võtavad aga järjest halvaendelisemaid tuure, kui Guildea juurde saabub... kummitus. Oh jah, vana inglise õudus võiks see olla. Ja ärge unustage armastust. Kirjutamisaega ei ole märgitud, aga kuskil kahe sõja vahel võiks see ju olla. Küll kõige pikem lugu siin raamatus, aga kahjuks algus ei vedanud kohe üldse käima. Kippus ikka venima ja dialoogitsema, hilisemaks oli seda muidugi vaja, et tausta rohkem avada, aga no, näita ära räägi, öeldakse nüüd sellise asja kohta. Lõpu aimasin ka paraku ära, sest ühe tegelase lõpp on ikka midagi, mis kuulub ilmselt tondijuttude kondikavva lausa kohustusliku elemendina. Kuid huvitav oli papagoi roll siin, sest tema nägi, kuulis ja tegi järgi seda, mida inim

  Joseph Payne Brennan. Lima. Kuskil ookeanisügavustes pesitses kummaline elukas, keda võis iseloomustada sõnaga lima. Tema ainus sihilik tegevus piirdus toitumisega, ta sõi kõike elusat, mis aga ette jäi. Ühel päeval toimus vulkaanipurse ja lima kerkis ülemistesse veekihtidesse, jõudis rannale ning sättis end sisse Whartoni soos. Vähe sellest, et kaduma läheb lehm, hakkavad kaduma ka inimesed. Appi tuleb politsei ning koos sõjaväega asutakse kurjale vastu. Vot jah, kui on olemas klassikaline õudus, siis kuulub Lima selle alla kohe kindlasti. Siin ei ole mingid väiklased motiivid mängus, et keegi kedagi ära kõrvaldab vms, oh ei, antud loos kohtub lugeja millegi täiesti võõra, teistsuguse eluvormiga. Eks oli ka neid klišeesid, et kui keegi tormab juhtunust rääkima, siis naerdakse ta välja, või kes oli muidu väga julge, lõi koletisega kohtudes verest välja jne, aga hea jutt on siiski. Mõjus, ei saanud pooleli jätta, kuigi on siin üks pikemaid. Pani kaasaelama ja tekitas kõhedust. 5/5

  Henry Slesar. Kaotatud koer. Mr. Smolleti abikaasal oli teatud foobia, ta kartis pimedust, hääli, aga kõige rohkem koeri. Kui pere kolis maale ja päevakorrale kerkis koera võtmine, tuli abi saamiseks pöörduda arsti poole. Dr. Frohlich viib naise hüpnoosiga transsi ja nii tulebki välja hirmu põhjus. Paraku tuleb ajarännakult midagi veel kaasa, mida missis Smollet saab juba oma äranäegnmise järgi kasutama hakata. Midagi Freudi alalt, kunagi oli see alateadvuses sobramine ilmselt populaarne teema, aga kas praegu ka sellist teraapiat tehakse, tont seda teab. Igatahes, meditsiini osa oli veenev, aga fookus suunati ju perevägivallale, mis ei olnud piisavalt lahti kirjutatud. Miks pidi naine oma mehele soovima halba? Hm... Teostus on laitmatu, ausalt öeldes ei olegi veel kohanud ühtki tehniliselt ehk ülesehituselt nõrka lugu siin kogumikus, lihtsalt liiga palju jääb lugejale nuputada. 4/5  

  Idris Seabright. Mees, kes müüs gnoolide köit. Kuskil pärapõrgus elavad gnoolid, need on eraklike eluviisidega olevused, keda autor kirjeldab nii: "Vanemgnool näeb välja nagu maapirn, valmistatud kustutuskummist, ning tema väikestel punastel silmadel on samasugused tahud, nagu lihvitakse kalliskividele". Palju seda ei ole, natukene tilgub jutu käigus veel läbi, et neil ei ole kõrvu, kuid käte asemel on midagi kombitsate taolist. See asi ei jää märkamat mr Mortensonil, kes läheb neile müüma erinevaid köisi. Kaup koos, tuleb hakata ettemaksu vastu võtma, aga gnoolidel ei ole raha, neil on smaradid ja muud vääriskivid. Mr. Mortenson ei suuda end piisavalt tagasi hoida ning läheb veidi ahneks kätte ära. Väikese üleloomuliku elemendiga õuduslugu, mis on täitsa ladusalt kirja pandud. Korra oli moment, kui pöörduti lugeja poole, aga muidu täitsa kobe. Meenutas millegipärast Lovecrafti, aga tema rääkis oma kalainimestest ikka rohkem, kui siin tehakse. No ja keegi peab ju süüdi ka o

  Jack Ritchie. Me veel vaatame. Mr Warren abiellus naisega, kes oli lihtlabase näoga, vaikne ja allaheitlik, aga kõik muutus hiljem kuidagi omasoodu näruseks. Tema naisest sai pärast aastatepikkust kooselu sõna otseses mõttes tulehark. Sama probleemiga seisab silmitsi kõrvalmajas elav naaber Fred, kes ootab juba pikisilmi abikaasast vabanemist. Kumb naine enne kõrvaldada, selle otsustab loos, mõeldud, tehtud, ja selle koha pealt algabki seesinane jutuke. Ütleksin, et jõhker lugu. Jälle selline, et paneb imestama, kas tõesti!, aga nii kuramuse realistlik, et jää või uskuma. Ikka väga küünilised ja omakasupüüdlikud on need tegelased, jutt on kusjuures esimeses isikus kirjutaud. Ei olnud just põnev, aga selline teistmoodi kriipiv, ma ei tea, mulle väga ei istu, kui kuritegu jääb lahendamata, jääb vähe rusuma. Samas, mida kõike muud teada ei saa, nt Ameerika pindala  oli 3 026 789 ruutmiili. Ja bensiinijaamas tankides pandi ukse siseklaasile silt, millal paak täideti ja kui suur oli auto