neljapäev, 30. november 2017

Margo Vaino. :)(: demokraatia koidik ehk loojak.








Meeleheide pole meelakkumine

Margo Vaino. :)(: demokraatia koidik ehk loojak.
Toimetaja: Piret Bristol.
Koostas: (:)kivisildnik.
Kirjastus: Ji, sari: mm.
2017. 70lk.


Masendavalt muserdav, kuid mitte lõputult rusuv. Vainot võib küll
pidada linnaluuletajaks, enamus materjalist on Tallinna keskne.
Luuletused on nende tekstide kohta võib-olla vale sõna isegi öelda,
kuigi, leidub ka vabavärssi, aga suurem osa on ikka proosa-
luuletused, mis küünivad üle mitme lehekülje. Mõnest tekstist
oleks juba lühijutugi saanud, nt. lk40 :)(: EMADEPÄEV, samas,
see on ka üks väheseid empaatiatiineid luuletusi üldse, võrreldes
teistega.

Vaino toon on kurjustav, mistap ei tasu imestada ropendamiste üle.
Sõnad "vitt" ja "munn" on oma kontekstis nii loomupärased, et puudub
vähimgi võltspaatos. Kes siis ei ropendaks? Igapäeva elus kuuleb
tänaval palju hullemat leksikat, ilm on hukas, sellele viitab ka Vaino.
Talle ei meeldi sugugi pedeteema ja muud europehmostumise kaasnähud.
Peale selle tehakse tasaarveldust minevikuga. Kes tema vastu on olnud
pahad, saavad maapõhja sarjatud. Kuidas see tegelikult oli, kuidas
võiks tõlgendada juhtumisi too teine pool, jääb juba lugeja otsustada.


:)(: ELU LINNAS

elu linnas pole
halvem elust
maal ka siin
on omad võlud
näiteks ma ei
näe ega kuule
siin pärast
majade reno
veerimist piiritajaid
oma võlud
on ikka
igal öösel
kella kahe paiku
avan ma köögi
akna ning hõikan
valjult
idi naahui
(lk28)


:)(: MÄNG

mul on toas ja köögis
kardinad ette tõmmatud
aga tänasest kannan
ka oma hämarates
ruumides päikeseprille
depressioon
minu sees sai
uuele levelile
(lk34)


:)(:

1977
on kahte sorti
inimesi
mina ja teised

2017
on kahte sorti
inimesi
mina ja mu vaenlased
(lk58)

laupäev, 25. november 2017

Alari Papa Janson. Pöörab ära.




Alari Papa Janson. Pöörab ära.
Kirjastus: Hea Tegu.
2017. 90lk.

Juba see, et keegi kirjutab, on teatud mõttes teistsugune tegevus, kasvõi
tööl või poes käimise kõrval. Ja kui kirjutaja veel luuletab ka, siis
on see justkui topelt ärapööramine. Eks värsiloome eeldabki
mõningast teistsugust sõnaseadet, kui on tarbetekstile kohane. 
Põhilised ärapööramised on Papa vormistanud riimluules, esineb ka
vabavärssi ning laulutekste. Väikest viisi ärapanemist läbi
värvide saab näiteks seesinane maailm, mis on samuti ärapööranud.

Värviline

Sinine esmaspäev
katab silmad roosade prillidega et
varjata rohelises näos
musta masendust

lillad lehvitavad
pruunsärklased näitavad rusikat
kollane ajakirjandus kajastab nagu
tulipunast teemat

ehmatusest kriitvalge näoga kodanik kes
lootis tavalist halli argipäeva
mõtleb
seistes keset kõiki neid vikerkaarevärve
kogu maailm on omadega
beež

(lk20)


Üks papalik luuletus veel siia, selline mõtlik konstateeriv
stiil tundub, et sobib talle. Pisut meenutab see ühte kunagist
Gustav Suitsu luuletust just oma meeleolult.

Ka sadude tagab sajab

Ka sadude taga sajab
piisk sinna langeb kus vaja
lööb teede peal tolmu kinni
ja püüab eksinud hingi

ning sajab sajab ja sajab
tuul pilvi kokku veel ajab
et pesta pattudest puhtaks
kõik keda pole saand uhta

siis mullast tärkavad lilled
kui luna maa tusasel ilmel
ja kusagil sadude taga
üks vikerkaar juuri ajab

(lk32)

Margit Peterson


pühapäev, 19. november 2017

Konn ja Kaamos. Süda teeb kohati muret.






Kaks ühes


Konn ja Kaamos. Süda teeb kohati muret.
Hea Tegu
Toimetanud: S.M. Rattiste
160lk. 2017.


Netis saab avaldada ükskõik mida, aga see on ikka kuidagi lühiajaline ja kodukootud.
See võib küll olla hea, aga kui katkeb elektriühendus, kukub virtuaalmaailm kolinal kokku
ja kõik on kadunud.
Ent siis, kui tekstid juba paberkandjal ilmuvad, on see kohe justkui päris, samm lähemale
kirjandusele. Eks neid raamatuid, mis blogidest kokkupandud, ole ilmunud varem ka ja tuleb
neid veelgi, no, ja nüüd siis see.  

Konn piirdub oma lühiproosas realistlike piltidega lähiminevikust. 9 jutukese läbivaks
peategelaseks on nõukajal kalakaitse inspektori ametit pidanud Armand, kes nüüd, keskeas, 
kohtub Aaza-Leaga, et helgema tuleviku poole sammuda koos.
Situatsioonikoomika pealt värve kokku ei hoita. Võttes liikuma panevaks jõuks
kolmik jaotuse, püha kolmainsuse, siis on inimesele eluks vajalikud tegevused: joomine,
söömine ja seks. Läbi kõrvaltvaataja pilgu, autori positsiooni kaudu, saavad eelnimetatud
tegevused vähemal või rohkemal määral ka valgustatud.
Ühes jutus on vihjatud isegi Mihkel Mutile (Mutimagnet Armand, lk 18-19). Kusjuures Mihklil
on üks omapärane sõna selliste tekstide kohta, tema ütleks lühidalt - armujobinad.

Tekstinäide jutust "Armand ja esimese astme kontakt":

Köögis midagi pahises, vist hakkas vesi keema ja magamistoas midagi sahises. Armandi
vaimusilmas võttis naine seal kleiti seljast. Selline mõte ajas muhelema ja kui ukse avanedes
ilmus lävele põlvi paljastavasse ja rindu lubavasse negližeesse riietatud ilmutis, ei
ehmunudki mees eriti, eks neid naisi oli elu jooksul nähtud-tehtud küll. Aaza-Lea istus
konkreetselt Armandile sülle, võttis mehe karvaskarmid põsed oma pehmete käte vahele ja
sosistas talle kõrva:
"Ja et oleks palju aega!"
(lk 12)

Konn ei piirdu ainult proosaga, lisaks lühijuttudele leiab veel luuletusi, nagu järgimine
naisele pühendumine:

Üksi on mõnikord hea
Kaksi on tunduvalt parem
Kõrgusekartus. Ma tean.
Küll lendame. Hiljem või varem

Tunded need annavad tiivad
Luigena pilvedes lendleme
Minevik muutugu liivaks
Võta või jäta mind

ENDALE
(lk 42)


Kaamose haare on märksa laiem ja tegelaskond mitmekesisem kui Konnal. Valik on
kokkuhoidvalt siiski lai, enamus tekste mahub ühele-kahele leheküljele.
Kas nüüd kirjutamise ajal peeti silmas kindlat sihtgruppi, aga jutte on nii külarealismist
kuni muinasjuttude töötluseni. Midagi igaühele, kes lugema satub.
Eks siin on muidugi raskusi piiri tõmmata, et kust maalt algab palehigis tekstiloome ja
kuskohast minnakse üle tõupuhtale grafomaaniale. Näiteks Rapuntsli ümberjutustuse (Vanaemalt
tervitustega, lk 133-135) mis on küll ühe nüansi teisendus sellest muinasjutust, tunduks esimese
hooga, et see on meelelahutuseks valmis kribatud. Aga siis hakkad mõtlema, et jaa, oleks Rapuntsel
oma piruka vastu võtnud, saanuks ta põgenemiseks vajalikud instrumendid, nii et, usalda, aga kontrolli.
Mingi väike point on ka ikka nendes sees, kui arendada edasi mõtet "juhul kui".

Põhimõtteliselt võibki Kaamose loomingu jagada kolmeks, jutukesed elust enesest, kas ise kogetud
või kuskilt kuuldud, müütide teisendused ja luuletused.
Et tänaseks päevaks on elu koondunud suurlinnadesse, maakohad jäänud hinge vaakuma, siis pälvib
ka see tahk tähelepanu oma minoorses häälestuses. Eks oli kohti, mis tõid muige suule, nagu too
lotopäevikut pidav sõltlane, kes laskmata karu nahka kippus jagama.

Kaamose stereotüüpne tegelane elab kuskil kõrvalises kohas oma igapäevast elu, kuni ühel päeval
midagi juhtub. Tema puhul kohtab sellist omamoodi idüllita idülli. Mida võib iseloomustada
ühe jutu alguse näide, lõppes see aga...

"Rituaal oli lihvitud täislikkuseni. Ideaalse kangusega värskeltvalmistatud kohv, juustusai
salatilehega, vanaaegne käetoe külge punutud kohvilauakesega korvtool maani ulatuva elutoa
akna ees, miljonit väärt vaade jõele. Aknast paistis väike viil aiast sirelite ja pojengidega,
servake kuusikut, mis maja põhjatuule eest varjas ning lühike lõik jõekäärust - sügav hauakohalohk
sillerdava veega, milles mõnikord vlgatasid kalad, taamal vastasklada lodumets, kust kitsed läbi
lipsasid. "

(Rikutud hommik, lk 79-80)


Luuletus siis samuti Kaamoselt:

Ma olen kurt ja sina oled pime
Ma kuulen muusikat kuid sina näed
Su soojad käed mu pihal on üks ime
Ja teine on su kaelal minu käed

Sa nägijana näeksid minu valu
Ma kuuljana vaid kuuleks müra suurt
Kuid praegu oma tantsus paljajalu
Me pöörleme kui ekslev kevadtuul

Hoog tõstab lendu jalg ei leia tuge
Nii peame teineteise najal koos
End püsti hoidma muidu juhtub ime
Ja pattu langeme ses tantsuhoos

Vist seda soovimegi salamahti
Ma proovin... Lasen õige pihud lahti

Kuigi võib ju pidada autoreid vägagi erinevaks, käekirjalt jne. Ja juba mahult on Kaamose tekste
2/3 Konna kolmandiku vastu, siis on neil ka üks ühine tunnus. Valdav osa tekste räägib suhetest,
sellest lõpmatust, ammendamatust teemast, mis on inspireerinud paljusid
suleseppi, loodetavasti  kehutab see tõukejõud tulevikus kirjutama Konna ja Kaamostki.

kolmapäev, 15. november 2017

(:)kivisildnik. Kirsiõis 007



Kuskil miskit käärib

(:)esteet kivislidnik. Kirsiõis 007.
Kirjastus: mm
Kujundanud: Andres Rõhu
Illustreerinud: Uku Randver ja Andres Rõhu
70lk. 2017.


Ei mäletagi enam, millal tuli kasutusele sõna "tõejärgne" ajastu. Oli see eelmisel või
üle-eelmisel aastal, aga päädis see sellega, et hakkas ilmuma igasugu kahtlase
väärtusega kirjutusi.
Kui millegi vastu (:)kivisildnik oma põlgust avaldab, siis need 19 luuletust,
mis siin kaante vahel leiduvad, seda nn tõejärgsust nüpeldavad.
Eks oma osa saavad ka poliitikud, pedofiilid, puuembajad jne. Loed ja imestad,
imestad ning loed, küll see ilm on ikka hukas, no, mis teha, elu on selline.
Ega puudu ka viited kirjanduslukku.

(:)juhan liivi lugu

mõned on
juhan liiviks sünidinud
selliseid on vähe
neil on kogu aeg
paha olla ja neid
vaadates hakkab sinulgi halb
mõned töötavad juhan liivina
selliseid on veel vähem
kui sündinud juhan liive
paraku mõjuvad nad meile
veelgi depressiivsemalt
mina olen juhan
liiviks nikutud nii
et natuke rõõmu on
minust siiski olnud

sanga talus
8.01.2012
(lk42)

Vikerraadio

Vikerkaar


laupäev, 11. november 2017



Pisiasjad on olulised


Ilmar Trull. Jänese valitud palitud.
Kujundanud Endla Toots.
Tekst ja pildid Ilmar Trull.
Tammerraamat.
64lk. 2016.


Selle raamatu kohta võib küll öelda, et seda võib lugeda isegi see,
kes luulet muidu üldse loe (nagu ma ise nt). Trulli luuletustega varasem
kokkupuude mul puudub, kuid seesinane eksemplar jättis küll positiivse mulje.
Millest siis kirjutab Ilmar? Tundub, et põhirõhk on loodusel ja loomadel,
kogemuste jagamisel neljajalgsete kaudu ning aastaaegadel.
Eks ole pealkirjaski juba vihjed olelemas. Ja mis veel, tema sõnakasutus, mis on
foneetiliselt riimilembene, ei tohiks küll jääda märkamata võhikulegi.
Kui eesti keel oma riimirikkusega just ei hiilga, siis lasteluules on see veel olemas,
luulel on veel lootust.



Suhteline elevant

Kas elevant on helevant
või on ta tumevant?
Kui elaks Artikas see vant,
ta oleks lumevant.

Ja tal on vandli värvi kont
ja tal on londi värvi lont.

Ja kui ta iseloom on sant,
siis on ta kuri elevant.

Ja kui on lahke iseloom,
siis lahke on ka ise loom.
(lk12)



Söök

Tore koht on kodus köök,
kuna köögis valmis söök.

Söök on parim toit planeedil,
kui sa pole just dieedil.
(lk22)



Muusa maja

On metsa serval muusa maja.
Majja viival suusarajal
talle külla suusa najal
lonkab mõtlik luuletaja.

Vasemas käes kannab torti.
Luuletaja vihkab sporti.
(lk61)


Loterii

laupäev, 4. november 2017

Freddy. Sigalind.




Äratundmisrõõmu argipäeva

Freddy Grenzmann. Sigalind.
Paranoia
Koostas: Hasso Krull.
Illustreerija: Tuuli Aule.
106lk. 2017.


Punk on lahe, punk ei ole surnud. Kui see pungilaine siiamaile jõudis, siis ma olin alles
mähkmetes ja kuulasin paremal juhul raadiot. Aastaid hiljem, teismelisena, kuskil 90-ndatel
kuulasin, fännasin ja muidugi ostsin juba kassette ka . Veider oli veel see, et kuigi ametlik
suund muusikas oli vaibakloppimine, aga kuskil keldribaarides vohas punk täitsa vabalt a la "Baar 13"
kuskil Laial tänaval Tallinnas, midagi vist toimus "Levist väljas" ning siis veel "Von krahl".
Ja mis on pungil üldse ametlikkusuga pistmist.
Psühhoterror laval oli toona ehk on siiani laval ikka vägagi toores energiapomm. Kuigi reaalsuses
võivad ju bändimehed käia kellast kellani tööl, ei pelga punk näitamast keskmist süsteemile, olles
vajadusel sotsiaalkriitiline, no kas ei ole siis kergendav kedagi lihtsalt saata persse.
Probleeme ei uputata ainult alkoholi, väljundi saab ka muusika, ja naised ei jää kõrvale.
Selleski raamatus on palju laulutekste, eks ole see piir luule ja laulteksti vahel niigi hägune.
Ohtralt leiab siit ka pildimaterjali.

novembri lõpp
keegi ei pannud tähele
kui mitme viinaga ma
nahhui tõmbasin
sigarette
leidsin ka
kõrva tagant
terve tosina
(lk, kuskil alguse poole)

tänaval

kena plika kenas toas
aknast alla vahib
vahi mind, olen siin
kuum kui saunaahi

tänaval on külm
hulle, joodikuid ja pätte
ära kuse, tule välja
tule anna mulle kätte

(lk, taga pool juba)

ma armastan tänavaid
sooja köögi aknast
kustunud konid
just siis, just nüüd
ja siis on hommik
on võimalik, et hommik
on võimalik

(lk, päris lõpus)

err






reede, 3. november 2017

Karelus. Betoon asfalt plastmass






Vabalthingavad vabavärsid


Karelus. Betoon asfalt plastmass.
Toimetas Piret Bristol.
Koostas (:)kivisildnik
mm nr 02/2017 värviline
DiPri
70lk.

Tuleb tunnistada, et ega ma kauplusest sedasamust kogu ei leidnud. Jälle avaldan tänu eelkõige
autorile, seejärel raamatukogu töötajaile, kes selle nähtavale kohale asetasid. Välimuselt
üsna kena raamat. Hakkas riiulist kohe silma, eristus oma kujunduselt, lihtsuses lihtsalt
on midagi.
Ega ma Karelusest suurt midagi ei teadnud varem, kuskil netisügavustes on ta nimi nagu vilksatanud,
kindlasti kuskil on ta üht-teist avaldanud ka, kuid nüüd on siis luuletused kaante vahel, seal, kus
nad olema peaksidki.
Mis siin ikka lisada. Mulle meeldis. On jah selline, et vähe masendusemaik on man, aga ei häirinud.
Luuletamine on üks eneseavaldamisvõimalus ja sedasi sellest aru proovingi saada. Jääb mulje, et see
maailm ei ole just Kareluse lemmik, aga kõike trotsides on elu isegi siin võimalik.
Mõni näide siis ka:

oma eelmises elus jõin liiga lahjat kohvi

oma eelmises elus
olin juhan liiv
armastasin mõistsin

teadsin kuidas kõik
nad on peagi valmis
mu pesemata
jalgu suudlema

praeguses elus olen
klienditeenindaja

mõnikord tunnen
luid ragisemas

oma elamata jäänud
elude raskuse all
(lk16)

liiga võõras
maa peal

liiga inimene
kosmoses

ära tee
endale liiga
(lk35)

Kujutle et enesearmastus
sünnitas kaosest maailma

kujutlusest saad sooja
kuniks külm hakkab

ühele lauale ei jagu
kahele ruumi end laiali laotada

purjus pea ei tea
kunagi juuste kainuse valu
(lk38)