neljapäev, 31. detsember 2020

„Hukkunud Alpinisti“ hotell

 


Arkadi ja Boriss Strugatski. „Hukkunud Alpinisti“ hotell.

Tlk Maiga Varik. Eesti Päevaleht.2008. 156 lk.

 

Politseiinspektor Peter Glebsky võtab ülemuse soovitust kuulda ja põrutab mägedesse puhkama. Mure`i linna lähedal asuv hotell pakub selleks suurepäraseid võimalusi. See on koht, kus saab end välja lülitada argipäevadest, käia suusatamas ning nautida lummavaid vaateid. „Hukkunud Alpinisti“ hotellis ootab inspektorit ees küll meeldiv vastuvõtt, kuid teised külalised on pisut iseäralikud. Füüsik Simon Simone nt harrastab ronida lae all ja keegi härra Moses on alailma torssis ning hoiab kogu aeg oma proual silma peal. Kõik see ei löö siiski Glebskyt rööpast välja, olukord on kontrolli all, kuni talle saadetakse anonüümne hoiatuskiri teatega, et üks külalistest on kurjategija. Edasi hakkab see, mille kohta võib krimka puhul öelda, et käivitub ahelreaktsioon. Toimub mõrv ning Glebsky puhkus on mokas.

Asi läheb aina veidramaks, sest need külalised on hoopis robotid, tulnukad, kes võivad moonduda ja muunduda ükskõik kelleks. Üks, mitte kõige puhtama minevikuga pisisuli, Hinckus, kohtub iseendaga, mille kohta ta ütleb hiljem: „Ja mina sidusin mind kinni… Ja mina kiilusin mind seina vahele! lMina mind… Kas saite aru, inspektor? Mina mind!“. Aga Glebsky ei ole üldse sellisest  puust mees, kellele võiks igaüks hambasse  puhuda. Tema käitub rangelt ametnikuhinge neetud kohusetruuduse järgi. Ment jääb mendiks, kelle jaoks seadus on  püha. Ei olda veel valmis võõraga kohtumiseks, ei olda.

 

Strugatskitelt on see üks super teos. Eks ole juba sõnas „alpinist“ mingit kõrguste hingust, või nii. Endamisi lootsin, et seletatakse lahti, mis on Edelweissinaps, aga seda ei tehtud. Raamatu populaarsusele on tublisti kaasa aidanud ka samanimeline film (Grigori Koromanov, 1979). Ei kujuta ette, kui täna loeks seda romaani esimest korda, ilma filmi nägemata, kuidas mõjuks, ent siiski, midagi häbeneda neil vendadel küll ei ole. Samas tuleb meelde, et kinos see eriti massidele peale ei läinud omal ajal. Üks kinomehaanik on meenutanud, et kui seda hakati näitama, siis olid saalid  poole filmi pealt juba tühjaks läinud. Oodati ikka filme nagu „Kevade“, „Suvi“ või „Viimne reliikvia“. Ulme on ikka kauge nähtus küll.

 

Pildil on Brun, keda filmis kehastas Nijole Oželite. 



Sven Grünbergi tehtud muusika on filmis ülim.

BAAS

Bukahoolik

Criticbird



laupäev, 26. detsember 2020

Väljasõit rohelisse


 


Arkadi ja Boriss Strugatski. Väljasõit rohelisse. 

Tlk Maiga Varik. Tänapäev. 2012. 206 lk.

 

Astal 19… maabuvad Harmonti linna juurde maavälised Külalised. Mis neid sinna tõi, mida nad seal tegid või kuhu lahkusid, jääb selgusetuks. Aga nende visiidist jäi maha hunnik „nodi“. See piirkond muutub sedavõrd ohtlikust, et inimesed kolivad sealt kaugemale, ala ise muutub tsooniks. Teadlaste huvi meelitab kohale rahvusvahelise meeskonna, kuid peale ametlike külastuste käivad tsoonis ka ebaseaduslikud külastajad, n-ö stalkerid.  Ühe stalkeri, Redrick Shoeharti, üleelamistele saabki lugemise ajal kaasa elada.

1979. aastal tegi Andrei Tarkovski selle jutustuse ainetel filmi „Stalker“, millest on siia laenatud kaanepilt.  Nägin filmi enne raamatu lugemist, sestap oli jutustusest vähe teine ettekujutus, samas pettuma ei pidanud küll kummaski. Nad on lihtsalt väga erinevad, filmi tempo on juba aeglasem, rääkimata tegelaste kokku tõmbamisest. Raamatuna lugesin Strugatskeid esmakordselt Mirabilia sarjas. See kollase kaanega raamat „Miljard aastat enne maailmalõppu“, oli ikka väga teistmoodi kraam. Avastasin selle küll alles kümne aasta eest, aga no ikkagi. „Miljard aastat… “ ei olnudki nii väga-väga, kuid Väljasõit oli ikka mega hea. Et tegemist oli ulmega, seda ma üldse ei adunud, mis ulme, ma ei teadnud sellist sõnagi. Kui kellelegi rääkisin sellest raamatust, siis vaadati mulle sellise näoga otsa, et kuule, ära rohkem peale võta. Eks ma natuke pelgasin ka, kas nüüd enam tekib sama elamus kui esimesel lugemisel, kuid tekkis, oli õõvastav, on endiselt väärt lugemine. Kui üldse soovitada kellelegi, no ei usu hästi, et keegi seda lugenud veel ei ole, aga kui ei ole, siis tasuks alustada just sellest uuemast väljaandest. Järelsõnas ütleb Boriss, et raamatut hoiti tsensuuris kinni kaheksa aastat. Tookord ilmunud versioon oli kärbitud, see siin on algupärane, ja hea tõlge veel samuti.  

Raamat räägib sellest, millest suurem osa heast kirjandusest räägib – inimesest. Kuigi see tsooni ja selle ümbruse maailm on kõike muud kui helge, ei jää elu seal seisma. Stalker ajab musta äri, jääb vahele, istub kinni, aga see ei takista tal loomast perekonda. Isegi teades, et laps sünnib teistsugune, ei takista Gutal, stalkeri abikaasal, Kiisukest sünnitamast. Julge tegu muidugi, aga kurb lugu. Ehkki stalkeril on küll võimalus ree peale ronida, hakata uuesti normaalseks laborandiks, mida ta korraks ka proovib, tõmbab teda ikka tsooni, kus asub kuldkera, mis täidab salasoove. Kuid kõik ei ole nii lihtne, nagu esmapilgul näib. Täituv soov võib olla midagi muud, midagi alateadvusest saabuvat, sellega tuleb olla ettevaatlik. Erinevalt teistest kaabakatest, nt Raisakull on paras tõbras, loodab Redrick sisimas, et temas on veel säilinud kübe inimlikkust.  Väljasõitu on juba üksjagu arvustatud, kuid arvan, et see iseendani jõudmine oligi teema, mida autorid öelda soovisid oma raamatuga. Nii teatab kuldkera juurde jõudnud Redrick oma kuulsa soovi, mis on üksiti selle raamatu kõige kuulsam tsitaat.

ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!

 

BAAS

Loterii

Sirp

Eesti Päevaleht

Goodreads

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Laura raamatublogi


reede, 18. detsember 2020

Läti jutud

 

 

Läti jutud. 

Koostanud ja tõlkinud Livia Viitol. 

Libri Livoniae. 

2018. 156 lk.


Kirjasõna ei ole just esimene asi, mis seoses lätlastega mulle meenub, mõnel teisel rindel on nad märksa rohkem pildile pääsenud kui raamatutega, aga see selleks. Üht koma teist nad kindlasti avaldavad, aga suurem osa paraku eestindamisele lihtsalt ei pääse. Seda enam on tänuväärse töö ära teinud Livia Viitol, kes koondas ühte kogumikku kümme juttu kümnelt autorilt. Algupärandina on tekstid valminud aastatel 2006-2018, kuid nende ulatus ajaloolisel tagapõhjal läheb tagasi 20. sajandi algusesse. Enne lugemist lasin pilgu sisukorrast üle ja avastasin ainult kaks tuttavat nime, kellest olin varem midagi justkui kuulnud. Andrejs Pumpursi  „Lacplesis“, e. k. „Karutapja“ ehk nende eepos on mul kunagi loetud, aga siin ei lähe see ilmselt arvesse, sest kogumik kannab alapealkirja „Valik 2000. aastate läti lühiproosat“. Järgmine autor, keda lugenud olen, on Inga Gaile. Tema raamat ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogu sarjas aastal 2018 ja „Klaas“ oli selle pealkiri. Kahjuks siin raamatus Gailelt ühtki juttu ei olnud, ilmselt ta siis ei kirjuta lühiproosat. Kuid kaks kirjanikku kannavad küll sama nime – Inga. Tundub, et see on levinud nimi seal kandis. Kas ma nüüd üldse õigesti nende nimed kirja sain, on ka iseasi. Lätlased kasutavad mõnikord tähtede „A“ ning „I“ peal mingit kriipsukest, mis peaks hääldamist kuidagi mõjutama. Minu rüperaalil need tähed puuduvad, nii et kirjutasin „tavalises šriftis“, kui nii võib öelda.

 

„Läti jutud“ on raamat, millega sai kohe alguse mulle selgeks, et minu lemmikliiki ta ei kuulu. Pole siin ei seiklusi ega põnevust, veel vähem kohtab tema veergudel pinge palanguid. Esiplaanile on tõstetud argipäev ja inimesed oma unistuste ning soovidega. Suuremat osa tegelaskonda võiks kujutada Andra Neiburga antud ilmeka iseloomustusega, kes laseb Sofijal, ühel oma teismelisel tegelasel eestlaste kohta öelda nõnda: Nad on ju niisugused Põhjala pimedusest hillitsetutud ja tardunud nagu lätlasedki. Ent siiski, alla ma ei kavatsenud anda, panin oma tanksaapad, millega aeg-ajalt teen rännakuid ulmeilmades esikusse ning asusin raamatut sirvima.

 

Inga Žolude annab kogumikule avatakti novelliga „1904“, mis viib tagasi pealkirjas viidatud aastasse, kui üks tuntud läti helilooja, traagilise saatusega Emils Darzinš, hakkab kirjutama oma suurteost „Melanhoolne valss“. Ajarännaku kõrval on tegemist ka ekskursiga läti kultuurilukku, mainitakse mitmeid nimesid, kellest lugesin esmakordselt, nii et oli täitsa huvitav. Samas ei ole see sugugi lihtne lugemine, tekst on üsna tihe, mitmelt leheküljelt võiks alla joonida kõnekaid tsitaate. Lk 19 on nt üks selline lause:  Muusika on jumalik, muusika sõbruneb pausi ajal vaikusega, ometi see on ja jääb heliks. Tuleb meelde, et seda raamatut soovitas mulle Helin Puksand, ja tema nimes, „Helin“, on ju samuti midagi musikaalset. Lugu ise aga on selline „külmetava kunstniku  portree“ mehest, kes elab koos vale naisega oma luulesises viletsuses, kannatab kangekaelselt, kuid ei näita vaesust välja. Üksikutel hetkedel siiski leiab aset kohtumine Muusaga, nii et ilus aga kurb lugu. Ajastut on napilt, kuid hästi edasi antud, üldse tundub nii, et kui tänapäeval aetakse taga edukultust, siis toona andis tooni iluihalus. Siin jutus on veel see n.-ö. kadunud maailma täitsa olemas.

 

Andra Neiburga  „Kes ma olen“ viitab juba otsesõnu identiteedi otsingutele. Bertramiste perekonnast antakse kroonikalik ülevaade, kui kalender näitab aastat 1925. Maalt on linna kolitud, kaasas lehm, keda maja juures saab pidada, aga linnastumine ei ole ainus tendents, mis silma jääb. Juba tahetakse šnitti võtta Läänest, sest sooviti saada eurooplasteks. Ei unustata ka naabreid hea sõnaga meenutada: Eestis oli üldse kõik parem: tänavad olid puhtamad ja siledamad, vabu päevi oli kõvasti rohkem. (lk 31) Korralik jutt, ei midagi väga erilist ega kauaks meeldejäävat, aga lugeda sündis küll.

 

Gundega Repše  oli nimi, mis tekitas alguses väikest segadust. Aru ma ei saanud, kes ta on, mees või naine. Vaatasin autoritutvustusest järele, naine on. Öeldi veel sedagi, et Repše esikproosakogu „Kaamel Riia vanalinnas“ on nimetatud uue laine ehk vihaste tüdrukute proosaks, milles rõhutatakse vältimatut vajadust mõelda individuaalselt ja öelda lahti Nõukogude ideoloogia tiražeeritud stereotüüpidest. Pärast sellist tutvustamist hakkasin loomulikult ootama, et tema jutus on midagi sellist, kus tõmmatakse põuest välja, ei, mitte rinnahoidja, vaid feminismilipp, mille lehvides siis ronitakse barrikaadidele. Aga „Kui tähtis on olla Ernests“ räägib ainult lahkukasvanud paarist, kuid sotsiaalse närvi tuksed, need jäävad siit välja. Ernests on egotsentriline tegelane, kes peab end maailmanabaks, kolib maale, tajub seal ängi ja meenutab naist, kes tuletas talle kogu aeg meelde, et sa mõtled valesti.

Ei tea miks, kuid meenus armastus. Kui palju ihke ja kihke tekitasid Maije kurvid, tema orud ja mäetipud…, kui targalt ja hästi olid kavandatud tema proportsioonid. Lõhnade diskursusjoo-hai-dii !  (lk 39)

 

Inga Abele  lühijutt „Kimalased ja sipelgad“ pajatab Martast. Ta läheb ema hauale, võtab kaasa tusase isa ja noorema venna, kes elab tädi juures. Kalmistul käiakse ära ning sellega asi piirdubki. „Idülli ekvivalent“ tahaks selle loo kohta öelda, aga natuke pinevust samas esines. Vanemad ja lapsed ei mõista üksteist. Ei mõista mina ka, miks see jutuke siia raamatusse on lisatud. Võib-olla seepärast, et kuulsa autori aura kohustab, auhindu on ta ohtralt saanud, aga see oli nüüd küll lahjemast lahjem tekst. Kindlasti on autoril ka paremat kraami.

 

Nora Ikstena  on ilmselt rohkem tuntud kui romaanikirjanik, kuid siin on temalt lühijutt „Paganate kruus“. Tegemist on looga, mis samuti eelmisele räägib põlvkondade vahelise kontakti hoidmisest, millele on lisatud veel ka rahvuslikkuse mõõde. Arkadi on Läti venelane, kes taasiseseisvunud vabariigis ei leia oma kohta enam üles. Kohastumine loodusega on kergem kui inimestega ühise keele leidmine. Midagi on Ikstena vene hinge kujutamises siiski tabanud, võib-olla lihtsust.  

Pärast seda nad vaid kahekesi elasidkivanaisa ja pojapoeg. Kallimat inimest kui Dorofei Arkadil ei olnud. Naistega ka nagu ei vedanud, lapsi ei juhtunud olema. Aga selles polnud keegi süüdi.  (lk 54)

 

Aivars Klavis  kirjutas lobeda novelli „Mõis“, mida lugedes ma esimest korda selle raamatu juures müristasin naerda. Sellist sooja irooniat ei lootnud ma lätlastelt nüüd küll oodata.

 

Kuigi aeg on edasi läinud, pole tühjade kätega siia tulla lubatud, sellepärast siis otsis Gulans baarikapist välja väimehe mullu toodud viski ning suupisteks võttis kaasa pirukaid, mida tütar eile Riiast ostis. Liha muidugi neis peaaegu polnud, see-eest nägid nad väljastpoolt siledad välja. „nagu kõik praegusel ajal,“ arvas tulija. (lk 59)

 

Jutt on sellest, kuidas sajandivahetuse paiku hakatakse endist mõisa, hilisemat kolhoosi töökoda ja veel hilisemat kultuurimälestisena kaitse alla võetud hoonet jagama. Huvilised tulevad kokku ja algab paras palagan, kes mida peaks saama. Vanad söed ei ole ka veel tuha all kustunud, aga ikka ollakse lõhkise küna ääres. Külarealism selle sõna parimas tähenduses, jaa, lõi lausa pahviks.

 

Svens Kuzmins „Kuidas ma Rainist armastasin“. Esimene lugu, kus esineb midagi kohutavat - perevägivald. Isa peksab naist lapse juuresolekul, kodus on fataalne hirmuõhustik, laps leiab lohutust kirjandusõpetaja juurest. Õpilase-õpetaja suhe läheb üle millekski enamaks, kui koolikoodeks seda lubaks.

 

Mäletan, et juba lapsepõlves, ilma Tšehhovit lugemata, ma teadsin, et ühel päeval isa automaat tulistab, teisiti ei saanud see olla. Olin sel teemal mänginud lugematuid kordi „Kiiret kihlvedu“, ja kui automaat tõesti lahti läks, püüdsin ma loendada endale ühe punkti iga kuuli eest, kuigi ilmnes, et elus toimub see palju kiiremini ja kogu valang meenutab sageli üht pikka mootorimürinat.

See juhtus suvel. (lk 82)

 

Valus küll, aga üks paremini kirja pandud lugusid siin raamatus, minavorm juba ise muudab lühijutu kuidagi ehedamaks ja vahedamaks. Muuseas, jutu „1904“ all on kommentaaris kirjas, et Janis Rainis (1865-1926) oli läti luuletaja, näitekirjanik, tõlkija ning poliitik.

 

Vilis Lacitis on Aleksandrs Rugensi pseudonüüm. Kunagi oli kirjanikel kena komme, nad käisid lugejatega raamatukogudes kohtumas. Seoses festivaliga Prima Vista, mis tavaliselt toimub küll Tartus, saadeti 2016. aastal külalisesinejad mööda Eesti väikelinnu külakorda käima. Nii sattusin minagi üritusele, kus esines V. Lacitis, aga ma ei saa öelda, et oleksin teda otseselt näinud, kuid meelde on jäänud, et ta kandis karukostüümi, ja see tegi ta omamoodi naljakaks. Natuke naljakalt kurb on ka tema jutt „Erootiline jutustus Vidzema kõrgustikult“. Vilis räägib siin lätlaste versiooni kalevipogadest, neist, kes ehitusel mustalt töötavad. Arusaadavlt on lihttöölised karmid ja karused mehed ning lühike on ka nende jutt.

 

“Sõidan Valmierasse ja võtan hoora. Ammu enam pole head teritamist olnud, na.“                                                                                                                  Lisijs on korralik ja kasutab sõimusõnadest ainult esimest silpi. Ta sülitab tähendusrikkalt segunõusse, demonstreerides oma kartmatust Lumehelbekese ees. Las nüüd ila ja tatt valguvad mööda rikka naise seinu! Proletariaadi koorija, jop! (lk 88)

Aga Lumehelbeke ehk ülemus koorib rõõmsalt oma brigaadi seljast veel kaheksanda naha ning kuulab CD-pleierist Skunk Anansie laulu  „Post orgasmic chill“.

 

Linards Kalnins  „Christopheri ja Lydia pulmad“ vestab, kuidas minajutustaja sõidab sõbrale külla Saksamaale. Toimub lähedaste paaripanek, kingituste üleandmine ja kohtumine endiste kursusekaaslastega. Vestlused tudengite vahel ongi ehk kõige kandvam osa, aga midagi jääb ikka puudu. Jutt on liiga sirge, puudub intriigialge, paneb vaid õlgu kehitama. Venelastel on sellise nähtuse kohta omamoodi ütlemine, mis venekeelsena kõlab küll paremini, kuid tõlkimist siinkohal ei kannata, aga eesti keeles kõlaks see ehk nii: liiga hea ei ole ka hea. Keskpärasuse künnis jääb kahjuks ületamata, kuid autori sünniaasta (1991) lubab oletada, et ta võib kunagi veel lajatada.

 

Hakkasin mõtlema toa tsoonideks jagamisest, aga Ulrich ütles naerdes, et Saksamaal olevat juba paar aastat tagasi olnud partei, kes pakkus välja Saksamaa jagamise kolmeks osaks: ühes elaksid tööhoolikud, kes peaksid üleval kogu Saksamaad, teises parasiidid ja raiskajad, kelle hulka arvavad end uhkelt ka partei liikmed, ja kolmandas riiukuked ning seikluste otsijad. Kui see partei ületas minimaalse vajamineva häälte arvu piiri, et saada riigilt raha ametlikuks valimiskampaaniaks, kulutas ta selle kohe ära, organiseerides kõigile parteiliikmetele hiiglasliku peo heade ansamblitega ja tasuta õllega.  (lk 102)

 

Pauls Bankovskis ja tema lugu „Kadunud“ räägib mitmest asjast. Kirjanikule omaselt kirjutab autor kirjutamisest, kuidas ta romaani ei kirjutanud, siis tehakse ka väike tripp Läti äärealale.

 Ilma suurema kahtluseta oli selge, et Elina Žalite romaani linnake oli seesama Ape. Žalite oli kirjutanud hästi tuntud ja armastatud lapsepõlve kohtadest ning sai selle eest vastukingiks 1983. aastal A kooli juurde püstitatud  pronksist mälestusmärgi. Kakskümmend kuus aastat hiljem, ühel sügisööl, varastati mälestusmärk aluselt, viidi minema ning müüdi kõige tõenäilisemalt metallikokkuostu, sest üles seda ei leitud. (lk 109)

 

Eelnevale lisaks mõtiskleb Bankovskis veel aja olemuse ja kadumise üle, et mis kord kaob ja mis jääb. Ta teeb seda kõike nii, et lugedes haakis „Kadunud“ mind kohe algusest ja sedasi, et ei saanud enne  pidama, kui lõpp oli käes. Läti juttudest on see kõige pikem tekst, mis on ühtlasi lõpuni väljapeetud kahes liinis kulgev tugev jutustus.

 

Tegemist on täitsa kobeda ja arvestava jutukogumikuga. Oli paremaid, oli lahjemaid jutte, nii on see ikka, kuid kokkuvõttes jättis raamat kena üldmulje. Täitsa tore oli ka koostaja kirjutatud lõppsõna, samuti autorite tutvustused, ja ei mingit diskrimineerimist, on viis nais- ning viis meesautorit. Võrdsus ruulib. Teab mis palju läti kirjandust Eestis avaldatud ei ole, aga kui kellelgi tekib soov sellest midagi teada saada, võib seda kogumikku küll kasutada kompassina.






pühapäev, 13. detsember 2020

Triiv madalikule





 Nicholas Carr. Triiv madalikule. 

Mida internet meie ajuga teeb. 

Tlk Tiina Randus.

Äripäev.

2012. 270 lk.


Kuulsin sellest raamatust juba aastaid tagasi, kui keegi mainis seda saates "Jüri Üdi klubi". Nagu ikka heade asjadega juhtub, lõpetas see saade ühel hetkel oma tegevuse, aga raamat jäi. Nüüd siis turgatas meelde, et võiks ta ette võtta. Lugesin läbi, olin jahmunud, üllatunud ja sain teada asju, millest mul varem polnud aimugi. 

Nicholas Carr kurdab siin põhiliselt interneti kasutamisega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest. Kuna autor on kirjamees, vabakutseline kirjanik ja blogija, siis on palju juttu raamatutest. Ei räägita küll konkreetsetest teostest, vaid raamatust kui niisugusest, mis on kultuuri kestvuse nurgakivi. 

Pean mainima, et Carr on ära teinud ikka suure eeltöö. Ainuüksi viidete register on viisteist lehekülge pikk. Iga peatükk on põhimõtteliselt iseseisev essee, milles ta hakkab teemat käsitlema rohujuure tasandilt, kuni jõuab välja kaasaega. Raamatust kirjutades alustab ta juba papüürusest, jõuab Gutenbergi kirjapressini ja lõpuks internetis leviva tekstivooni. Samas toonitab Carr mitmes peatükis, et viimased siisada aastat on tsivilisatsioon olnud raamatu keskne, ja see mõjutas omakorda mõtlemist, aga nüüd on internet kaardipaki segi löönud. Lineaarne mõtlemine on asendud katkendliku mõtlemisega, raskusi on pikema teksti lugemisega, rääkimata keskendumisest või loovast mõtlemisest. 

Olen kuulnud soovitust - mõtle positiivselt. Siin raamatus on peatükk, kus tehakse juttu ajust, kuidas välised mõjud, nt interneti kasutamine, muudab seoseid sünapsite vahel. Muu jutu sees on ka selline lõik: 

"Pole mingi üllatus, et neuroplastilisus on seotud vaimsete hädadega alates depressioonist ja obsessiiv-kompulsiivsest häirest kuni kõrvade kumisemiseni. Mida enam häire all kannataja sümptomitele keskendub, seda sügavamale tema närviahelatesse need tungivad. Kõige hullematel juhtudel treenib mõistus end ise haigeks." (lk 44)

Tuleb välja, et "mõtle positiivselt" ei ole ainult sõnakõlks, muidugi ei tohiks ka üle mõelda. Mõõdukus võikski olla see hoiatus, mida autor lugejale öelda soovib. 

Ühe lõigu lisan siia veel, milles räägitakse küll lugejast mineviku vormis, aga et selles on mingit kadunud aegade elegantsi, tundus ta kuidagi nostalgiline: 

"Lugejad lülitasid välja tähelepanu välisele stiimulite voole, et pöörata see põhjalikumalt sisemisele sõnade, ideede ja emotsioonide tulvale. See oli - ja on - süvalugemise unikaalse vaimse protsessi olemus. Raamatu tehnoloogia tegi selle veidra anomaalia meie psühholoogilises ajaloos võimalikuks. Raamatulugeja aju oli enamat kui kirjaoskaja aju. See oli kirjanduslik aju." (lk 76)  

Juttu on veel paljudest asjadest nagu: Google, e-raamatud, IQ-testid jne, ning ikka valutab Carr südant selle üle, et masinad muudavad inimesed masinateks. Kirjutatud on see publitsistlikus laadis, raamat on tõsine, paneb kaasa mõtlema, mis muutis lugemise kaasahaaravaks. Ta ei ütle, et "tee nii" või "ära tee naa", lihtsas keeles on keerulised asjad kenasti lahti seletatud. Autoripositsioon ei ole hukkamõistev, pigem neutraalne. Lõpus  tegi Carr ikka natuke nalja ka. Raamatu kirjutamise ajaks kolis ta Bostnist välja Colorado mägedesse. Lülitas end välja veebist, et pühenduda kirjutamisele, mis ei olnud üldse kerge, aga pärast käsikirja valmimist liitus jälle internetiga. Siis ta jälle kiidab internetti.




reede, 4. detsember 2020

Raske vihm. Manfred Kalmsten.



Manfred Kalmsten. Raske vihm. Fantaasia. 2020. 320lk.

 

Oma esimese raamatu avaldamiseni on jõudnud Manfred Kalmsten. Kuna tegemist on peaaegu tundmatu nimega, hakkasin raamatut sirvima lootes temast midagi rohkem teada saada. Aga peale paari rea tagakaanel autori kohta puudus siin kogumikus igasugune ees- ning järelsõna, rääkimata andmetest, mis käivad juttude varasema ilmumise kohta. Millegipärast on saanud tavaks, et kogumike koostajad kohalikke loojutustajaid ei kipu tutvustama, nii ka siin. Ilmselt arvatakse, et kõik teavad nagunii kõiki vms, aga kui autor esineb varjunimega, ja nt ristsõnas küsitakse tema kodanikunime, siis... no siis on kellad. Et pisut rohkem teada saada, kellega tegemist on, sukeldusin veebi. Tuleb välja, et autoril on lausa oma blogi, kust leiab ühtlasi vastuse küsimusele: 

 

"Kes ma olen?

 

Olen Manfred Kalmsten, üsna boheemlaslik tüüp ja suhteliselt igav inimene, kellest pole väga palju rääkida. Kunagi sai MNC Brozi nimel all blogitud, mängublogitud ja filmiblogitud, aga mingil hetkel sai sellest tüütuks kohustuseks muutunud tegevusest siiralt kõrini. Kuna aga kirjutamispisik ja edevus olid veres ja armastus ulme vastu samuti, siis avastasin end mingil hetkel ulmekirjanduse kapsaaiast.

Seonduvalt siis kirjutangi ulmet ja teen seda paljude arust üsna hästi, ehkki on ka inimesi, kes on vastupidisel arvamusel. Ma ise olen ka veendunud, et olen võimeline veel paremaks. Nimetangi end lootustandvaks kirjandusklassikuks. Ha-ha."

 

Nõnda - ausalt ja otse - arvab siis autor enda kohta ise, ning õige ta on, et marssalikepp peab ikka paunas olema, kui Arkaadia tee juba jalge alla on võetud. Et kunagi, kuskilt ja kuidagi tuleb alustada, siis on jutukogu selleks lävepakuks täitsa mõistlik valik. Pealegi, ei saa varjata, et igat esmakogu on huvitav lugeda, kõik on veel uus, kõik on alles avastamata, debüüt, see on kui vahtralehega auto linnaliikluses, millelt võib oodata mida iganes.

 

Veebist leitud statistika andmetel koondab raamat kokku 11 pala, mis ilmunud vahemikus 2012-2020, mõned on avaldatud  antoloogias "Täheaeg" või veebiajakirjas Reaktor. Avastasin, et ise ma neist ühtegi varem lugenud ei ole. Ainuke loetud jutt, mis hiljem meenus ("Ei inimene ega mutant", Reaktor - Erektor, aprill, 2020), oli siit raamatust välja jäänud, seda ilmselt oma erootilise alatooni tõttu.  

 

Kui nüüd jutud sisukorra järgi reastada, on tulemus järgmine: 

 

"Raske vihm". Ulmes pannakse ikka rõhku maailma ehitamisele, siin on õnnestunud luua lausa õõvastav maailm. Kuskil äärelinnas, kus pidevalt on hämar, sajab, hallitab ja kasvavad seened, elab pisisuli Sleiknir. Paralleelmaailmast tuleb talle külla tüdruk Riian, kes ilmub ja kaob, keda Sleiknir hakkab jälitama ning hiljem kohtub vanakurja endaga. Ei saa öelda, et see oleks just lugu laadis "Operaator kõps seeneriigis", sest seeni on seal tõesti palju. Lastele Kalmsten ei kirjuta, ehkki mõnes jutus esineb lapsi. Kaanepilt, mille on teinud Meelis Krošetskin, kes siis veel?,  kuulub ka selle jutu juurde. Aga midagi oli nagu puudu, kippus kuidagi venima see jutt. Jah, oli õudne, aga äkstönit oli vähe. Loomulikult olen veel kergelt eelmise raamatu (Kosmose pikk vari) mõju all ka, nii ei objektiivsuse kursilt kaldun kõrvale. Korralik sooritus. 

 

"Kuuekandjad". Kuskil käib sõda, on head ja pahad tegelased. Malkolm liigub mööda külasid, leiab väikese tüdruku Monda, võtab ta enda kaitse alla, mängib talle flööti ja pahalased saavad muusika abil otsa. Siin raamatus pisut märkamatuks jääv fantasy lugu. Selle jutu kohta on juba oluline öeldud eelnevate arvustajate poolt. Oli vist Loterii blogi, kus mainiti, et lühike jutt ei ole Klamsteni leivanumber, neli-viis lehekülge jääb lihtsalt väheks, et midagi lugejas liigutada. Paraku on veel nii, et fantasy ehk imeulme surumine lühijuttu on juba eos määratud läbikukkumisele. Kogu see maailma ülesehitamine koos oma reeglitega võtab lihtsalt rohkem ruumi, kui lühipala võimaldab. Sõrmuste isanda loo jutustamiseks läks vaja triloogiat. 

 

"Lumemarjaveri". Kaugel põhjas elab 13. aastane poiss, kes otsib jälgi oma varalahkunud emast, kuid leiab lõpuks iseend. Kui ma peaks soovitama ainult ühte lugu siit raamatust, siis on see just "Lumemarjaveri". Kindlasti üks paremaid, ei oodanud midagi sellist, olin üllatunud. Anda läbi poisi vaatenurga tema sirgumine, hinge avamine, panna see kõik kenasti veel kirja ka - väga hea. Priima. 

 

"Loheisand". Kereiggen ratsutas lohe seljas ringi, võttis endale ühe nägusa mõõgaga tüdruku kaaslaseks, aga nüüd ei kuula lohe enam sõna, ja tüdruk ei ole ka väga mehest huvitatud. Soorollid mängitakse justkui ümber. Kas ma mainisin, et Kalmsten ei ole lühijutu autor. Ent siiski, pean lisama, et jutus on sädet, ei ole pelgalt tuim aruanne, vaid ikka paneb isegi korraks kaasa elama. Kõige hullem ei olegi, aga puudest on kahju.

 

"Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus". Kui jutul on juba nii pikk pealkiri, ei peaks lugu enam kirjutama, kuid ometi on seda tehtud. Võiks ju arvata, et vampiirikad on vabatahtlikult kohustuslik althõlma lugemisvara põhikooli neiude hulgas, et see ei saa enam jahmatada, või nii, aga saab. Jaak Renfeldi seiklused kuskil kaasaja linnas oli hoogne lugemine. Ausalt öeldes oli see teine vampiirijutt ka, mis ma lugenud olen, aga siin raamatus kuulub ta õnnestumiste hulka.

 

"Valitsusaeg I - Kroonitants" ja selle järg "Valitsusaeg II - Kuningaringlus" on natuke ajaloolised, pisut humoorikad, ent samas, olen aus, need on kerget lugemisvaeva valmistavad jutud võimu ohjamisest, selle haaramisest ning hoidmisest. Poliitikute vastu ei ole mul kunagi suuremat respekti olnud, ja kui need jutud pidid seda arvamust süvendma, siis on nad oma eesmärgi täitnud. Aga teema kõrval on oluline ka see, kuidas seda tehakse. Neid kohti polnud küll palju... aga olgu siis üks lause näitena siin ära toodud, millega mu kärsitu kannatus proovile pandi:

 

 "Alateadvus põgenes hirmunult ning sulges enda järel ukse niipea, kui kunagiste suursugususte riismed veresooni mööda edasi tulvava murdvoona tantsisklevalt ja kõikemurdvalt tema aina enam tuhmistuva kuplialuse vallutasid." (lk 172)

 

Kindlasti leidub ka sellisele, baroksele stiilile oma lugeja, aga mina ei ole selleks veel valmis. 

 

"Põgeneda rottidelinnast...". Selles jutus on tunda pisut vene ulme mõjutusi. Sõjast laastatud linna varemete vahel viib Julian äsja kohatud Maria ohtlikust tsoonist välja. Paraku on oht aga igal pool, samuti on usaldusel oma hind. Võrdlemine on iseenesest üks tänamatu tegevus, ja kui arvustuses mainitakse vähetuntud nimesid, siis valmistab see mulle tavaliselt tuska. Kuid siinkohal mainin küll, et see ohtlikus tsoonis kulgeja meenutas Stalkerit samanimelisest filmist. Natukene, aga ainult õige pisut tuli meelde ka üks antoloogiast "Raevu päevad" loetud lugu. Pean silmas Anatoli Livadnõi juttu "Teine kolonisatsioon", mille ainetel on valminud ka Raevu päevade pealkaas. Aga muidu, Eesti mastaabis korralik militaarulme. 

 

"Optimus - plekid paradiisil". Tulevikus ärkab tegelane, kes on... ee... mentaat, inimene, kes on kaunikesti ajuloputatud. Hiljem pannakse ta kuhugi simulaatorisse, kus tal tuleb ametikõrgenduse saamiseks lahendada kuritegu. Jutt peaks vihjama, et kui manipuleeritav on inimene, või nii, või siis mitte. Aga võib-olla sain millestki valesti aru, vähemalt niipalju taipasin, et sedasorti jutud, kus on arvutid ja kübergid kaugel tulevikus asendanud inimese, ei, need ei ole minu ala. Õige oleks olnud uuesti lugeda, aga et jutt on kuiv nagu Kuuba sigar, siis imestan, et esimese korraga üldse lõpuni jõudsin. 

 

"Tundmatu surm" läheb tagasi minevikku. Egerin on kosinud endale kuninga lähikondse, peagi on tal võimalus saada juba troon, aga enne tuleb läbida mõned takistused. Teele satub keegi võõras, kes kasutab teiste kehasid, et nendes ajutiselt peatuda ja sigatseda, no ja siis satutakse sohu ka veel. Sohu! Mu esimene reaktsioon oli, et kui ulmejutu tegevus viia soosse, võib kergesti minna omadega rappa. Kunagi soovitas Lauri Lukas mul kirjastuse Skarabeus raamatuid lugeda. Seoses sellega tuli meelde antoloogias "Muumia" ilmunud Aleksandr Gromovi jutt „Arvestaja“. See on selline lugu, mis hargneb lahti soos, kus on igasugu kolle, nii et jube oli. Miks ei võinud Kalmsten soos müttamist teha ohtlikumaks? Maailma loomises, milles ta kohati on osav, jäädakse siin väga kahvatuks. Võimalusi peaks ometi olema, kuhu jääb fantaasia? Aga selle asemel on leidliku puändi ümber keritud lihtsalt hea jutt. 

 

"Murtud süda" murdis minus viimasedki kahtlused selles osas, kas autor võiks ka pikemat teksti kirjutada. Nüüd on selge, et võib. Jutt sellest, et umbes 19. sajandi, aastaarve ei mainita raamatus kordagi, levib linnas katk. Kulder läheb koos pruudiga viimase vanemate juurde maapakku. Kui ollakse kohale jõudnud, tundub miski kahtlasena... Selline "armastuses ja sõjas on kõik lubatud" tüüpi lugu, oli mässu ja oli tundlemist, magamistoas ukse vahelt vilksatas voodistseen ning lõpp lõi labidaga pähe. Ma nüüd jään vastuse võlgu, kas see oli iroonia millegi aadressil või mitte, aga kirjutatud on vist küll keel põses. Üksiti on see ainus lugu, millel on Eestiga mingigi seos. Lühiromaan par excellence

 

Kuna raamatu avaldamine on meeskonnatöö, ja päris puhtalt lugemine ei läinud, pean paar liivatera poetama ka toimetaja kapsaaeda. 

 

Jutus "Põgeneda rottidelinnast" saab lugeda sellise lause: 

"Varingust paistis liikumatult seisval masinavrakil lõõmav leekidepilv ning augu servadelt alla voolava põleva bensiini joad moodustasid leegitsevate niredena sodikihi vahele tungides pildi justkui leegitsevast maast." (lk 186)

 

Parandagu mind keegi, kui ma eksin, aga minu teada ei ole võimalik, et voolata saaks `põleva bensiini joad`, isegi ulmes mitte. Bensiin ei põle, tema aurud on tuleohtlikud, need peaks plahvatama. Igaks juhuks ei hakka ma seda kodus järgi proovima, mine tea, mis saab veel. Toimetaja oleks võinud asendada põleva bensiini joad napalmi, sõnaga "kütus" või millegi muuga.  

 

Teine koht oli leheküljel 153, kus on üks lõik kogemata kaks korda ära trükitud. Mõni kirjaviga oli samuti, kuid neid esines üllatavalt vähe, aga kui arvestada veel seda, kui ülekoormatud ja alamakstud toimetajad tänapäeval on, oli raamat täitsa tibi-tobi ehk tubli töö. 

 

Autori kohta on keeruline midagi pädevat öelda, kõik ju muutub. Kalmsteni kui ühe kaasaja eesti ulme autori pale on mitmekülgne. Rohkem esineb õudust ja fantasyt, vähem teaduslikku ulmet. Debüüdile omaselt on palju katsetusi, otsinguid. Mis lugudesse puutub, siis lõppe võiks natuke lihvida, üldse tasuks teravust lisada, et jutud kauemaks meelde jääks kui paar päeva. Kummaline paradoks küll, aga kõige parem lugu (Lumemarjaveri), oli jälle kõige vähem ulme. Vähemalt on kriitika selle raamatu hästi vastu võtnud (Reaktor, november, 2020. Eve Kallase arvustus). Loodetavasti leiab ka lugeja debüüdi üles. Et selle kogumiku materjal kogunes kaheksa aasta jooksul, ei ole järgmist kõvakaanelist vist niipea oodata, või mine sa neid, ulmikuid, tea, eks ole. 

 



BAAS

pühapäev, 29. november 2020

Kosmose pikk vari



Joel Jans. Maniakkide tänav. Kosmose pikk vari. Lummur. 2019. 222lk.  

Ühes filmis on stseen, kus naine küsib mehelt: „Kas need hirmsate nägudega mehed seal kõrtsitoas olid mässajad?“ 

Umbes nii ma mõtlesin, kui lugesin esimest korda nime Maniakkide Tänav. Loomulikult tekkis igasugu kahtlusi ja kõhklusi, et mis kurjam tema veel olla võib, aga mingeid püsivaid eelarvamusi siiski ei tekkinud. Seda enam, et nüüd ma tean ka M. K. kodanikunime. Pigem mõtlen sellele, kuidas hakatakse tulevikus tema kodulinnas seda tänavat kutsuma, millele pannakse nimeks Manikakkide Tänav, aga eks aeg näitab. Selge on see, et tegemist on eesti ulmes olulise autoriga, sama võib öelda ka Joel Jansi kohta. Muuseas, viimane on ainuisikuliselt kirjastuse Lummur taga, ja seesinane oli teine raamat, mis välja anti. Kokku on viimase kahe aasta jooksu Lummur avaldanud juba viis raamatut, jah, see on märkimisväärne tulemus väikekirjastuse kohta.

Aga kui nüüd raamatu kohta ainult üks sõna öelda… poistekas. Tegevus on viidud tulevikku ja ühtlasi kosmosesse. Kalle Moskar  saab vanematelt päranduseks kaevanduslaeva, millega käiakse asteroididelt väärismetalle kaevandamas. Kahjuks saab Kalle päranduseks veel ebausaldusväärse meeskonna, võlad ja suurfirmade näol sõjakad konkurendid. Tekib üksjagu lahendamist ootavaid probleeme.

 

Harjumatu küll oli alguses, aga pikapeale ikka kohanesin lugemisega. Tempo on kruvitud üpris kiireks, kirjanike duo rokib ikka täiega. Pikaldaselt mekutamise kohti ei esine. Kuigi suurem osa tegevusest toimub kosmoses, siis tegelaste sisekosmose kaemist on välditud.  Suurem rõhk on peaasjalikult seikluslikkusel ja tehnilisel kaadervärgil. Materjali oleks mitme raamatu jagu olnud, aga siin mindi teist teed, kasutati üht lühiproosa võtet - tekst on kirjutatud tihedaks. Nii veider, kui see ka ei ole, aga siia see sobis. Ainult kirjavead ei sobinud, aga needki ei võtnud hoogu maha. Lugemisele tuli kasuks veel see, et kasutati eestlaste nimesid: Mari, Lea, Allar, Kalle, Arne.  Et üks tegelane oli poolakas, siis meenus mulle kohe Stanislaw Lem. Kui veel natukene sisu kallal urgitseda, siis mainin, et ühel laeval esines probleeme alkoholiga. Ja kui lugesin lauset: „Nii see on, mõtles Moskar, kui sul on väike ja vaene firma ja sa suudad palgata mitte oma ala tippe vaid põhjakihti.“ (lk95) Siis taipasin, et see peaks nüüd küll olema otsene vihje kunagi Horisondis ilmunud „Pirxi jutustusele“. Idabloki ulme, tore. Kuid enim on see ikka J. J ning M. K. romaan, kui kellegi kopeerimine.

Lõpetuseks ei oska muud öelda, kui et oli lahe lugemine, avas uusi horisonte ja  pani kaasa mõtlema, kõik ei ole alati nii, nagu pealtnäha näib. Võimalik, et kunagi, kui lugemisnimekiri lüheneb, loen veel mõne Lummuri raamatu. Loomulikult väärib eraldi kiitust veel kaanepilt (Meelis Krošetskin).


Reaktor raamatukatkend

Reaktor

BAAS

Meiemaa

Postimees (tasuline)

Goodreads

Sulepuru

Eesti Ekspress





neljapäev, 26. november 2020

Marsi kroonikad

 


Ray Bradbury. Tlk Linda Ariva. Eesti Raamat. 1974. 192lk.

 

See on üks kummaline raamat. Rangelt võttes siin romaaniga tegemist ei ole. Pigem leiab kaante vahelt peotäie erineva pikkusega jutte, mis ei ole tegelikult üldse halb lahendus. Lihtsalt ei meenu, kas Mirabilias oleks lugusid sedasi avaldatud, ilmselt mitte. Nad on omavahel üsna hõredalt seotud, aga mingi ühisnimetaja neid ikka seob.                                                                                          

Suurem osa tegevusest, nagu nimestki aru võib saada, toimub – Marsil.  Bradbury kirjutas selle raamatu küll aastal 1950, aga asetab sündmused tulevikku. Esimene äralend Maalt stardid 1999 ja viimase peatükiga jõutakse välja aastasse 2026. Sinna vahele mahub mitu ekspeditsiooni, kohtumist marslastega ja ka seda, mille kohta võib öelda, et inimene kohtub iseendaga. Paraku ei ole see inimese pale kõige parem, mida Bradbury näitab.

 

„Me ei hävita Marssi,“ ütles kapten. „See on liiga suur ja liiga hea.“

„Arvate, et mitte? Meil, Maa inimestel on eriline anne purustada suuri, ilusaid asju. Ainus põhjus, miks me ei paigutanud viineriputkasid Karnaki templisse Ülem-Egiptusesse, oli see, et tempel asub kõrvalises kohas ega kõlba kaubanduslikuks otstarbeks. Ja Egiptus on pisike osa Maast. Aga siin on kõik iidne ja eripärane ning kusagil me peame kanna kinnitama ja alustama räpastamist.“ (lk61)

Palju ei soovi ümber jutustada, aga ühe tsitaadi veel lisan, et mida siis autor ise inimkonnalt ootas ja lootis.

 

„Mida sa nii hoolega vaatad, paps?“ 

 „Ma otsin maist loogikat, kainet praktilist mõistust, head valitsust, rahu ja vastutust.“ (lk183)

 

Saan täitsa aru, et klassika jne, aga päris minu kann õlut ikka ei olnud. Eks see oleneb ka ilmast ja veel mitmest asjaolust,  kuidas raamat mõju avaldab. Nagu ma ei teaks, et lühiproosat tuleb lugeda väikeste  ampsude, ühe jutu kaupa, muidugi tean. Kuid Bradbury keelekasutus tekitas ahvatlust, oli vastupandamatu lihtsalt, sestap lugesin suuremate pausideta. Aga see pidev saagimine, et kui rumal ikka inimene on, muutus kuskil viimase kolmandiku peal kergelt tüütuks juba. Ta nägi tulevikku natukene liiga tumedates värvides, masendav. Ja kui leidub kedagi, kes ei ole seda võrratut raamatut veel lugenud, siis neil ma soovitan seda lugeda. Ilmtingimata. Ulmet pole vaja karta, seda on seal võrdlemisi hoomatavas koguses. Pilt: Les Edwards.


BAAS

pühapäev, 22. november 2020

Lend võimatusse

 


Lend võimatusse. Ulmeantoloogia. 

Koostanud Mario Kivistik. Salasõna. 2004. 136lk. 

 

Mardus oli üks huvitav sari, mis avaldas lühijutte meilt ja mujalt. Algsest ajakirjast, mis 90ndatel alustas, sai lõpuks juba korralik pehmekaaneline kogumik. Muuseas, „Lend võimatusse“ jäi viimaseks, mis Kivistiku käe all ilmuda jõudis. Aga see oli ju nüüd ainult taust, n-ö sissejuhatus, tähtsaima osa antoloogiast moodustasid ikka lood, ja neid oli siin raamatus kokku kuus. 

Otsa tegi lahti Indrek Hargla  ajaloolis-fantastilise lühijutuga „Tagasi süütusesse“. See oli lugu Toro nimelisest ajarändurist, kes naasis koos koeraga  aegade algusesse. Jõudnud kohale, hakkas ta kesk ürgkogukondlikku ühiskonda kuulutama oma tuleviku nägemust. Läks aga nii, nagu taoliste prohvetitega ikka minema kippus.

Hargla kohta jääb see jutt paraku lahjaks. Siin on olemas küll maailm, sai valida heade ja pahade tegelaste vahel, aga keegi ei pannud endale kaasa elama. Kuivalt kirjutamine ei ole päris see, mida tasuks ilmtingimata lühiproosas katsetada. Kuskil mujal kindlasti võib seda proovida, kas või arvustuses, kui muidu ei saa, aga roosas, no ei-ei. Pealegi, Harglal on ka paremaid jutte. 

Vernon Lee Marsyas Flandrias  peaks olema väikese õudusaktsendiga jutt usu teemal. Lugu algas Flandria rannikul asuvas päevinäinud kirikus, kus vanade ürikute uurimisel selgus, et kunagi rannast leitud Kristuse kuju oli tegelikult…    

Lugu tundus nii imelik, et jõudsin juba kahtlema hakata, kas see ei ole viimati valesse kogumikku sattunud. Õudus on žanrina üsna tundlik valdkond, tema „parim enne“ võib kiiremini läbi saada kui nt teadus- või imeulmel. Sestap ei tohi unustada, et jutt on kirjutatud aastal 1900, siis, kui religiooni tähendus oli vähe teine kui tänapäeval. Kristluse ja Kreeka mütoloogia vastandamine, no ma ei tea, kas see võib üldse väga oluline teema olla. Aga olgu, kuidas on, koostaja järelsõna tuleb jutule igal juhul kasuks. 

Siim Veskimehe  „Tormide Rand“ on kosmosejutt kaugest tulevikust ehk ajast, kui maalased hakkavad koloniseeritud Marsi elanike vabadust piirama. Kamp hulljulgeid entusiaste otsustab selle ebaõigluse eest põgeneda Tormide Ranna nimelisele planeedile.

Veskimees on Veskimees – ropp ja terav. Palju on küll tehnitsistlikku kama, nullruumid, singulaarsus ja mis tal seal kõik oli, aga helistamiseks kasutati endiselt mobiiltelefoni, njah. Mõistagi ei puudu ka naistegelased, kellele autor julgelt tähelepanu jagab. Nii võib üheks juttu käivitavaks impulsiks pidada vananeva professori ja noore tudengineiu vahelist… külgetõmmet. Piisavalt kabe ja hoogne jutt, et nimetada seda märuliks. 

 H. P. Lovecrafti  „Luuriv hirm“ erineb kõigest sellest vähesest, mis ma temalt varem lugenud selle poolest, et siin ei ole mainitud ei merd ega mereelukaid. Muidu on vana hea õdus õudus täitsa olemas. Jutu tegevus toimub ühes räämas mõisas, kus tegutsevad taandarenenud inimesed, kelle lähedusse on parem mitte sattuda. Imestama pani tõlkija töö, või kuulus see hoopis omaloomingu alla, mine tea, aga jutus esinesid nt sellised sõnad nagu: rüve, tohedamaks, neimahimulise, rübeleb, vaanivat, oos, kui vaid mõned välja tuua. Jutt ise - kena. 

Marek Simpsoni   „Abaddoni viimane võitlus“ on korrektne fantasy jutt pahadest ja veel rohkem pahadest tegelastest. Ega siin palju, sisu reetmata, öelda ei saagi. Oli küll selline lugu, kus minnakse keebi ja mõõgaga ning tullakse kas kilbiga või kilbil… Arvasin esiti, et saan lugedes toetuda sellele, et tunnen siin loos ära kulunud klišeed, üle rööbatud võtted, aga võta pöidlast, Simpson keeras lõpus kõik topelt käkaskaela. Korralik jutt. 

Jack London meenub esmalt ikka oma põhjala juttudega, aga tema ja ulme!? Siia kogumikku valitud „Veretaja“ tegevus toimub hoopis ühel eksootilisel Saalomoni saarel. Lugu räägib objektist, mis kukkus alla otse kosmosest. Selle iseäraliku asjanduse avastab juhuslikult saart külastanud peategelane, kelle teele satub nii mõnigi takistus.  

Parajalt pinget, mõõdukalt tempot, ootamatud käänakud ja kummalised tegelased – parim lugu siin raamatus. 

Kokkuvõtteks võib nii konkreetselt antud numbri kui kogu sarja kohta öelda, et see Mardus oli üks tore nähtus. Kui midagi veel meelde jääb, siis see, et ei ole vist küll kedagi teist, kes oleks koostanud nii eriilmelisi kogumikke. Tavaliselt valitakse jutud kas ikka ühe ulme alaliigi või maa kirjanike järgi, aga Kivistik keeras sellised lähenemised kõik pea peale. Ühes varasemas antoloogias olid koos nt lääne, vene ja eesti autorid, samuti teadusulme, fantasy ning õudus, midagi sellist ei ole keegi teine varem teinud. Lugemist selline valik ei morjenda, küll aga võib sellest kirjutamine olla keerulisem. Mul ei ole ühtegi ulmekirjandust lugevat lähedast, aga kui oleks, ja oleks aasta 2004, siis võiks selle raamatu talle küll häbenemata jõulukuuse alla sokutada.


BAAS




reede, 20. november 2020

Sünged varjud



Sünged varjud. 

Tlk Eva Luts, Pearu Helenurm, 

Silver Sära, Juhan Habicht ja Mart Kalvet.

Fantaasia. 2001. 166lk.


Oh õudust! See ei ole normaalne, see on haiglane, tülgastav ja lausa hirmutav. Aga mis siin ikka, kõige objektiivsem on toetuda rangetele faktidele. Niisiis,  Raul Sulbi on koostanud kogumiku, mida alapealkirjastatakse kui "Moodsa angloameerika õuduskirjanduse antoloogiat". Kokku on tekste terve kuraditosin ja ajavahemik katab aastaid 1936 - 1995. Pean tunnistama oma kimbatust, sest õige totter on nende juttude kohta midagi öelda tavalugejana. On nad head või halvad, seda saan järeldada ainult lühiproosa lugemuse pealt. Öelda õuduse kohta hea, tähendab ju hoopis midagi muud, kui seda öelda nt ajaloolise jutustuse aadressil. Õnnelikud lõpud, päikeseloojangud ja eluga pääsemised ei ole sellele žanrile paraku omased. See kõik muudab õudusest kui ulme alamliigist muljetamise loomuldasa äraspidiseks. 

Nii ääri-veeri mainin siis nimed ka ära, kes esindatud on.                                                                   Jutukogu alustab  H. P. Lovecrafti lühiromaan, ja kannab tema pealkirja "Vari Innsmouthi kohal". Tegevus hargneb lahti halva kuulsusega mädenevas Uus-Inglismaa meresadamas Innsmouthis. Seal kohtub jutu peategelane merest tulnud inimese-, kala- ja konnalaadsete, mis nad siis on, mingid ristsugutised, veealused, iidsed. Nende jubedikega saab tutvuda üsna detailselt loodud maailmas. Lool enesel pole väga viga, aga seda on vaja lugeda lovecraftilukus võtmes, ta on ikka selline pikk ja pikaldane tekst. Kirjutatud aastal 1936,  mis peaks juba enda eest ise kõnelema, samuti tuleb lugemisele kasuks, kui varasemalt ollakse tuttav Cthulhu müüdiga.

Järgmised kaks lugu olid samas väga viisakad, aga ei midagi jahmatavat. Fritz Leiberi "Suitsutont" kuulub alamkategooriasse urbanistlik ulme. Siin jutus kohtab kontoriametnikku, kes omakorda kohtab kõrvalmaja katusel musta näoga tonti. Kui see ei oleks ulmeraamat, oleksin arvanud, et see tont kujutab allegooriliselt kaasaja linlase hirmu üksinduse ees või sotsiaalseid kitsaskohti, aga siin kogus jäi hirm pisut väheveenvaks. Hea on jutu juurde kuuluv kaanepilt, aga paar päeva pärast lugemist midagi rohkemat kahjuks ei meenugi. 

Ramsey Campbell "Ring tõmbub koomale" on ootamatu puändi ümber kootud jutuvõrk. Ämblikud on väga toredad loomad, aga mitte alati, minu lemmikud nad ei ole, tekitavad judinaid ja... Kahjuks tekst seda aga ei teinud. Idee oli hea, kuid teostus kuidagi rabe. 

Lisa tuttle "Kus kivid kasvavad" on minu poolt küll aplausi ära teeninud. Jutu pealkiri ütleb ehk liiga palju ette, mis toimuma hakkab, aga mitte ainult, loomulikult läheb asi käest ära. Loodusel on inimesega omad arved õiendada. Kui need neetud kivid kasvama hakkasid, olin arusaadavalt ähmi täis, see ole võimalik, arvasin, aga ulmes, nagu teada on, ei kehti sõna "võimatu". Kirja on jutt küll pandud 1980, kuid mõjub värseklt isegi neli dekaadi hiljem.

Terry Lamsley "Kaks tagasitulekut" on selline heas mõttes omapärane jutt, mis pajatab paraku kurjusest. Linnakorteris pensionipõlve pidava üksiku õpetaja päevad keerab peapeale samas majas paarsada aastat tagasi elanud omaniku kummitus. Korralik linnaulme tondijutt.

Scott Thomas "Memento mori" kuulub sarja - kalmistulood. Sealpoolsusega ehk surnutega suhtlemine saab siin tänapäeva toodud, aga no see lõpp. Jube. Hea. Aga mitte jube hea. 

Thomas Ligotti "Bangalo" räägib raamatukogu töötajast, kes käib lõunapauside ajal üle tee asuvas kunstigaleriis, kus ta avastab helikasseti, mis vestab mahajäetud bangalost. Algus on nagu täitsa tavaline linnaolme, aga siis hakkab isiksus kahestuma ja... no ma ei tea, kippus venima ja, hm, polnud midagi rabavat.

Chaz Brenchley "Ja beebi tantsis" ning Douglas Cleggi "Kus kärbsed sünnivad" on üsna sarnase koega lühijutud. Lapse kaotanud ema hakkab surnud last edasi poputama, hoiab korjust toas ja, no jube-jube, edasi ei taha meenutadagi. Selle jutuga jõudis minuni arusaamine, et olen jõudnud lõppu, sain põhja kätte, enam hullemaks minna ei saa, ma ei valeta. Iseenesest pole need küll kõige kehvemad jutud siin raamatus, aga seda motiivi on natuke liiga palju juba kasutatud. Samas tuleb siinkohal meelde üks unustusehõlma vajunud eesti kirjanik, Kalju Kangur (1925 - 1989). K. Kangur oli rohkem küll luuletaja ja lastekirjanik, aga ühes proosakogumikus (Juturaamat, Eesti Raamat, 1986) on ta avaldanud novelli "Tütar", mis vestab samast teemast - leppimatusest kaotusvaluga - ning teeb seda ootamatult veenvalt ja lugejasõbralikult ehk vähem šokeerivalt, kui siin seda tehakse.

Graham Joyce`i "Masti all" on selline väga... leebe võitu ääreala jutt. Minajutustaja pajatab oma lapsepõlvest ja elektriliini all mööda saadetud koosolemistest nii sõprade kui sõbrannade seltsis. Siin oli ka, kuidas nüüd öelda, eelseksi episood, asjaks küll ei läinud, aga püksid ja särk said seljast rebitud. Korra lugeda võib, aga muidu jääb lahjaks.

Del Stone "Kaaslased" on jutt, mille kohta võib tarvitada  venelaste ütlemist "nje mjasa ne rõba". Sarimõrvarit hakkavad unenägudes kummitama tema ohvrid, midagi nagu oli, aga ei avaldanud märkimisväärset muljet. Kui lugu ei ole, siis pole midagi parata, vast läheb teinekord paremini.  

Kim Newman "Kuhu laibad on maetud" pani mind positiivselt üllatuma, sest hakkasin juba lootust kaotama, et siit kaante vahelt üldse veel midagi lugemise kõlbulikku võiks leida. Ent jah, siiski leidus veel üks poleerimata pärl. Jutt on linnaametnikust, kes leiab kohalikust filmilevist õudusfilmi, kus tema nimekaim mängib peaosa. Edasi võtavad sündmused pöördelise suuna ja asjad hakkavad viltu vedama. Film saab eluks ja vastupidi, et elu kui filmis, või nii. Teatud osa oli ka kohaliku omavalitsuse sarjamises. Nuriseda võib küll alguse kallal, mis ei läinud kuidagi käima ja lõpp oli ka justkui lõputa, enam-vähem poole lause pealt sai jutt otsa, aga see eest oli keskkoht olemas, küll hakitud ja fragmentaarne, aga vähemalt kandis. Hea tükk. 

Brian Lumley "Haggopian" on eelkõige kummardus H. P. Lovecraftile. Haggopian on saar, kus elab samanimeline eraklik mereteadlane, keda läheb intervjueerima peategelasest ajakirjanik, kes seda lugu minavormis meenutab. Selgub, et meres elavad ka vampiirid ja veel muudki hirmutavat. Saan vaid lisada, et mitte pelgalt õudusega ei köitnud see pala, vaid ka jutustamisoskus on Lumleyl lummav.

Raamatuna oli kogumiku tase ebaühtlane, üksikute õnnestumiste kõrval võttis suurema mahu enda alla ruumitäide, millest rabavaid mälestusi ei jäänud. Ilmselt oli koostaja soov pakkuda võimalikult lai valik lühijutte igale maitsele, ja kui nii, siis on antoloogia õnnestunud. Eraldi väärivad kiitust veel Raul Sulbi kirjutatud autorite tutvustused. Selgub, et auhindu on kirjanikud võitnud nii, et võivad ajada rinna lausa kummi. Aga kui külma närvi jätkub, siis julgen seda raamatut soovitada. 

 P. S. Et see postitus ilmus alguses facebooki Lugemise väljakutse grupis ja sinna kirjutas oma kommentaari ka Eva Luts, siis pean vajaliks see siinkohal samuti ära tuua.

Omal ajal alustasime korraga kahe sarjaga: "Täheaeg" ja "Sünged varjud". Siis leidsime, et "Täheajas" võivad ilmuda ka õudusjutud, et parem teeme vaid ühte sarja. Praegu aga on ilmunud kaks köidet "Hirmu ja õuduse jutte", mida võin soovitada.





Õhtuleht (V. Belials)