Juhan Peegel. Ma langesin esimesel sõjasuvel.



LV 52. Sellise Eesti kirjaniku teos, kel on 2019.a ümmargune juubel.

Juhan Peegel. Ma langesin esimesel sõjasuvel. Eesti Raamat. 1979. 172lk.

„Meie elu on julmalt kitsas ja ebainimlik: me oleme marsil, me kaevume, me tulistame, meid tulistatakse, me matame oma surnuid ja saadame ära haavatuid. Me vaatame maastikku mitte kui inimesed, vaid kui sõdurid: siin on hea varjuda, siin on hea tulepositsioon, siin on kena koht vaatluspunktile, siin saab hobuseid joota. Ilus ilm on muidugi hea, aga see võib kaela tuua saksa lennukid, seepärast on veel parem sombus ja pilvine taevas.” (lk 134)

Juhan Peegel (1919-2007) nimetab seda romaani fragmentaariumiks, mida see oma lakoonilisuses kahtlemata ka on. Mälestused territoriaalkorpuse reamehe silmade läbi 1941.a. suvest Pihkva oblastist, nagu ülaltoodud lõik, mõjuvad veel aastaid hiljemgi rusuvalt. Sõda on sõda – koletu, võigas, toores. Selle kõige keskel tuli ellu jääda, koju jõuda, aga paljud jädki...

Leidsin Haapsalu raamatulaadalt teiste hulgast ühe väikese raamatu. Nüüd vaatan, et LV grupis on seda juba mitmeid kordi arvustatud, mis siin ikka lisada. Raske uskuda, et selline väljaanne sai nõukaajal ilmuda, kuid imesid juhtus isegi tol ajal. Ning kuidas Juhan Peegel sõna valdab, jaa, see on nauding omaette.

„Kolonn sõitis väga vaikselt üle silla” (lk36)

Klassikaraadio (järjejutt)

Eesti Päevaleht

Raamatukodu

Raamatuklubi

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.