Tarmo Teder. Vanaisa tuletorn.



LV 11. Mine lehele https://www.daysoftheyear.com/ Vali oma sünnipäev. Vaata, mis veidrad päevad selleks päevaks välja on pakutud. Vali raamat, mis ühe päevateemaga haakub (N: pealkiri, kaanepilt, sisu)

Tarmo Teder. Vanaisa tuletorn. Varrak. 2010. 222lk.

Minu sünnipäeva kohal oli seal lehel „Lighthouse Day”. Tuletornist või majakast on päris mitu raamatut, võtsin siis seekord Tarmo Tederi oma, et ikka kodumaine kraam oleks. Kunagi olen paari tema lühijuttu lugenud, nii et päris tundmatu see kirjanik mulle polnud. Kaanepildi ja vanaisaga seostus kohe „Vanamees ja meri”, aga siin on hoopis teine aeg ning koht.

Kui lugema hakkasin, oi jahh, seda elu elukest. Võib vist väga lihtsustatult inimesed jagada kaheks: need, kellel läheb hästi, ja need, kellel ei lähe sedasi mitte. Äsja kohalikust saekaatrist koondatud Eerik Lauter on 60, elab Põhja-Eesti kalurikülas ja kalender näitab aastat 2009. Pärast naise lahkumist hakkab Eerik teostama oma kinnisideed, milleks saab elukaaslase mälestuseks püstitatud tuletorn. Samuti ähvardavad kinnisvara arendajad ehitada kohalikule kiigeplatsile spaa. Tule taevas appi!

Tarmo Teder kirjutab elust endast sedasi, et tal oleks nagu nina juba vastu klaasi. Ka sellel tuletornil, mida siin raamatus ehitatakse, on oma vaste tegelikkuses olemas, selleks on Hiiumaal Reigis asuv nn Eiffeli torn. Muidugi ei lähe ehitamine lepase reega. Arvamine, et oma maa peal teen, mis tahan, ei ole kuigi pädev. Tuletorni püstitamist pannakse kohalikus vallamajas pahaks, et mis isetegevus see selline nüüd olgu. Seepärast lähebki palju auru võimuesindajatega vägikaika vedamise peale.

„Nõnda olid väiksemad võimurid valdades juba üle viieteistkümne aasta nihverdanud, kantinud, noolinud ja oma tasku ajanud ning suurte parteide juhtidel ja ministritel jäi üle kergitada vaid kulmu, miks rahvas nii tõre on, poliitikast ei hooli ja oma riiki miskiks ei pea.” (lk61)

Ega see ebaõiglus ja korruptsioon ole kadunud kuhugi. Võim võib muutuda ohtlikuks. Ikka liiga sageli tuleb teateid, et keegi on jälle... Pole siis ime, et raamatus esineb lopsakat ropendamist. Ja siia see sobib ka. Keelepruuk on Tederi romaanis üldse väga maalähedane. Ropendamine ei tähenda ju genitaali nimetamist otseselt, see on kui rõhumäärsõna, kui süljelärakas ülakorruse lakitud parkettpõrandal.

Teema teemaks aga lõpp jääb ikka kuidagi lahtiseks. Tagakaanel hoiatatakse küll, et küsimusi on rohkem kui vastuseid, kuid lõputa lõpp jääb ikka tükati selliseks a la "deus ex machina`ks", või nii. Kas tuletorn jääb alles? Kui kaugele läheb kohalike võitlus vallaga?

Aga selle eest on palju muud. On olelusvõtlust pidav peategelane, on meenutused nõukaajast. Tarmo Teder ei oleks Tarmo Teder, kui puuduks kalapüük. Juhuse tahtel oli mul juba teine raamat järjest, kus mainitakse nt forelli. Ka Nero Wolfe tundis end gurmaanina, kes raamatus "Linnavurle surm" laskis forelliprael hea maitsta. Kui nüüd kuidagi lahterdada, mis juba eos kuulub tänamatu tegevuse hulka, siis on "Vanaisa tuleorn" raamat, mida peaks otsima riiulilt - teateid tegelikkusest.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.