Mööda netti

Luule kui palverännak võõrsile Sudeep Sen. Vaikus. Tõlkinud inglise keelest, järelsõna kirjutanud ja kujundanud: Mathura. Allikaäärne. 2017. 88lk. Üks väike valikkogu luuletusi India luuletaja ja literaadi Sudeep Senil (s. 1964) sulest. Nagu järelsõnast lugeda saab, ei ole Sudeep kitsalt ühe koha peale seisma jäänud, ei esinda ainult Indiat, kuigi mõjutusi on saadud bengali kultuurist. Luuletajana on Sudeep kosmopoliit nii india kultuuri siseselt kui ka lääne kultuuriruumis. Siia raamatusse on kogutud luuletusi, mis kirjutatud rohkem kui kolmekümmend aastat tagasi, vanimad neist "Palveränd Mathurasse" ja "Jumalate org". Vormistuselt jaotab Mathura luuletused kaheks, mida nad ka on. Ühed on lühikesed, ökonoomse sõnakasutusega kujundiluule, teine proosalikum, mõtisklev, mitmele leheküljele ulatuvad. Inspiratsiooni ei ammuta Sudeep ainult loodusest, mida võiks arvata, vaid teiste autorite teosed on pakkunud päris mitmele luuletusele impulsse. Paar nime, kes tutt

Pintsliga avastatud siseilmas Riina Eigi. Ma armastasin korstnapühkijat. Kujundus ja küljendus: Tiina Alver. Kalligraafia: Riina Eigi. Trükikoda: Vali Press OÜ. 2017.96lk. Kõige paremini suudab end ja oma loomingut tutvustada ikka autor ise, tekst tagakaanelt: "Olen Riina. Arhitekti tütar. Tegelen sisekujundusega, feng-shui, maalimise, kalligraafia, jooga ja tantsimisega. Luuletama ei hakanud juhuslikult, vaid pika vaikimise peale. Õige katalüsaatori leidumise ja õigele nupule vajutamise tagajärjel. Esimeses vihikus on just need ohked, ahmed ja mõtisklused kokku kogutud. Kõigile tuttavad, üldinimlikud." Autorist järgmisena oskab luulekogust kirjutada teine luuletaja, siin on Margit Petersoni kobe arvustus. Naiseks olemisest, armastusest või siis selle puudumisest, loodusest, sõrmeotsaga ühiskonnakriitikast "...moodsal ajastul/plastmassist on/rinnad ja raha/ämbrid ja südamed(lk72)" ja enesekehtestamisest, need on põhilised märksõnad, m

Võrguluule võrgus Liina Tammiste. Tagurpidi kuu. Toimetanud: Igor Kotjuh. Kujundanud: Asko Künnap. Küljendanud: Jaanika Pajuste. Koostanud: Karl Martin Sinijärv. Kirjastaja: Kite. 2017.147lk. Tuleb välja, et tänaseks on see juba kolmas L. Tammiste luulekogu ("Refresh", 2013; "Väike must kleit", 2014). Eelmisi ei ole lugenud, aga mäletan küll, kui "Refresh" riiulis oli. Mõtlesin tookord, kas see on mingi nali, või mis. On`s raamatukogu töötajad vinüülpaadi sokutanud vaatamiseks välja, pealegi oli see nii suur, et ei oleks kilekotti mahtunud. Nii ta sinna jäi. Läksin välimuse õnge, aitäh Asko. Välimus on üsna oluline. "Tagurpidi kuu" jäi ka silma oma kaanekujundusega. Ikka täitsa suvi on küll, eriti praegu, keset talve, lisaks palju pilte, heledad toonid pimedasse aastaaega annavad lisa, kena raamat on. Mis siis veel, ah jaa. Tammiste on siis luuletaja, kes on oma tähelendu alustanud Facebook`i ajajoonelt. Ja tänu `laikidele` ning lugejate

Meeleheide pole meelakkumine Margo Vaino. :)(: demokraatia koidik ehk loojak. Toimetaja: Piret Bristol. Koostas: (:)kivisildnik. Kirjastus: Ji, sari: mm. 2017. 70lk. Masendavalt muserdav, kuid mitte lõputult rusuv. Vainot võib küll pidada linnaluuletajaks, enamus materjalist on Tallinna keskne. Luuletused on nende tekstide kohta võib-olla vale sõna isegi öelda, kuigi, leidub ka vabavärssi, aga suurem osa on ikka proosa- luuletused, mis küünivad üle mitme lehekülje. Mõnest tekstist oleks juba lühijutugi saanud, nt. lk40 :)(: EMADEPÄEV, samas, see on ka üks väheseid empaatiatiineid luuletusi üldse, võrreldes teistega. Vaino toon on kurjustav, mistap ei tasu imestada ropendamiste üle. Sõnad "vitt" ja "munn" on oma kontekstis nii loomupärased, et puudub vähimgi võltspaatos. Kes siis ei ropendaks? Igapäeva elus kuuleb tänaval palju hullemat leksikat, ilm on hukas, sellele viitab ka Vaino. Talle ei meeldi sugugi pedeteema ja muud europehmostumise kaasnähud. Peale

Alari Papa Janson. Pöörab ära. Kirjastus: Hea Tegu. 2017. 90lk. Juba see, et keegi kirjutab, on teatud mõttes teistsugune tegevus, kasvõi tööl või poes käimise kõrval. Ja kui kirjutaja veel luuletab ka, siis on see justkui topelt ärapööramine. Eks värsiloome eeldabki mõningast teistsugust sõnaseadet, kui on tarbetekstile kohane.  Põhilised ärapööramised on Papa vormistanud riimluules, esineb ka vabavärssi ning laulutekste. Väikest viisi ärapanemist läbi värvide saab näiteks seesinane maailm, mis on samuti ärapööranud. Värviline Sinine esmaspäev katab silmad roosade prillidega et varjata rohelises näos musta masendust lillad lehvitavad pruunsärklased näitavad rusikat kollane ajakirjandus kajastab nagu tulipunast teemat ehmatusest kriitvalge näoga kodanik kes lootis tavalist halli argipäeva mõtleb seistes keset kõiki neid vikerkaarevärve kogu maailm on omadega beež (lk20) Üks papalik luuletus veel siia, selline mõtlik konstateeriv stiil tundub, et sobib talle. Pisut meenutab see ühte

Kaks ühes Konn ja Kaamos. Süda teeb kohati muret. Hea Tegu Toimetanud: S.M. Rattiste 160lk. 2017. Netis saab avaldada ükskõik mida, aga see on ikka kuidagi lühiajaline ja kodukootud. See võib küll olla hea, aga kui katkeb elektriühendus, kukub virtuaalmaailm kolinal kokku ja kõik on kadunud. Ent siis, kui tekstid juba paberkandjal ilmuvad, on see kohe justkui päris, samm lähemale kirjandusele. Eks neid raamatuid, mis blogidest kokkupandud, ole ilmunud varem ka ja tuleb neid veelgi, no, ja nüüd siis see.   Konn piirdub oma lühiproosas realistlike piltidega lähiminevikust. 9 jutukese läbivaks peategelaseks on nõukajal kalakaitse inspektori ametit pidanud Armand, kes nüüd, keskeas,  kohtub Aaza-Leaga, et helgema tuleviku poole sammuda koos. Situatsioonikoomika pealt värve kokku ei hoita. Võttes liikuma panevaks jõuks kolmik jaotuse, püha kolmainsuse, siis on inimesele eluks vajalikud tegevused: joomine, söömine ja seks. Läbi kõrvaltvaataja pilgu, autori positsiooni kaudu, saavad

Kuskil miskit käärib (:)esteet kivislidnik. Kirsiõis 007. Kirjastus: mm Kujundanud: Andres Rõhu Illustreerinud: Uku Randver ja Andres Rõhu 70lk. 2017. Ei mäletagi enam, millal tuli kasutusele sõna "tõejärgne" ajastu. Oli see eelmisel või üle-eelmisel aastal, aga päädis see sellega, et hakkas ilmuma igasugu kahtlase väärtusega kirjutusi. Kui millegi vastu (:)kivisildnik oma põlgust avaldab, siis need 19 luuletust, mis siin kaante vahel leiduvad, seda nn tõejärgsust nüpeldavad. Eks oma osa saavad ka poliitikud, pedofiilid, puuembajad jne. Loed ja imestad, imestad ning loed, küll see ilm on ikka hukas, no, mis teha, elu on selline. Ega puudu ka viited kirjanduslukku. (:)juhan liivi lugu mõned on juhan liiviks sünidinud selliseid on vähe neil on kogu aeg paha olla ja neid vaadates hakkab sinulgi halb mõned töötavad juhan liivina selliseid on veel vähem kui sündinud juhan liive paraku mõjuvad nad meile veelgi depressiivsemalt mina olen juhan liiviks nikutud nii et natuke rõõmu

Link

Link

Link

   Link

Kord korravalvur tegutses Vello Lattik. Mihklipäeval mihklikuul. Tallinn "Eesti Raamat". 1983. 136lk. Raamat, mis räägib ühe mehe kinnisidee prununemisest. Aalon Ramm on teinud juba kõik, mis elus teha andis. Ta on läbinud mitu tasandit, ehk nagu ta ise ütleb lk72:  Kool tuli ära lõpetada.  Kroonu tuli läbi teha.  Naine tuli ära võtta.  Tööd tegema tuli õppida.  Lapsed tuli üles kasvatada. Esimene pool raamatust ongi suuresti meenutused, tagasivaated, kokkuvõtted - kus  oldud, mida tehtud, keda nähtud. See on n.-ö. kvaliteetaeg, mille isa-poega koos veedavad Võsul suvitades, aasta on 1982. Loomulikult ei jää õpetussõnad järgnevale põlvele dikteerimata: "Armastus? Armastus algab alati paugust. Seda noor poiss veel ei tea. Kuni sa veel küsida saad, miks mitte Tiina või Mai, seni ei ole see armastus. Kui sa tõesti teada tahad, kas sa tüdrukut armastad, kujutle teda viimaseid kuid rasedana, näost tursunud ja plekilisena, kujutle teda nutta tönn

Pea ees tundmatusse Vello Lattik. Lend Kanaari saartele. Tartu, 1990. Vello Lattiku kulu ja Tartu Trükikoja kirjadega. 108 lk. Kujutlus 90-ndate alguse Eestist kolkapatriotismi pilguga. Loomulikult on see pilk rahutu, iseenesestki mõista on see olukorraga leppimatu. Ilmakorra vahetumine kui epohh on muutus, mis ei lange osaks just igale kirjanikule. V. Lattikul oli see õnn või siis õnnetus seda omal nahal üle elada. Arusaadav, et sellist võimalust ei saanud jätta kasutamata, nii ta siis ajastu vibratsioonid jutustuseks formeeriski, õgvendades ajalugu, unustamata liialdusi, loobumata oma põhikutsumusest - ajakirjaniku hoiakust. Theodor Kopvillem on eriliste võimetega mees. Ta suudab ennustada kaaslastele tulevikku, näha ette nende surma. Ühel ööl näeb Theodor unes enda hauda koos daatumitega ja saab aru, et lõpp on lähedal, kuid see lõpp on vägivaldne. Hauakivi teatab, et "Hukkus traagiliselt". Hirmust paratamatuse ees ehitab ta endale punkri, kus saata mööda ohtlik per

Organiseeritud konveier Vello Lattik. Orkester. Tallinn "Eesti Raamat" 1989. 316 lk. Esimene osa. Ühes sumbes maakohas asub Petlemma nimeline asula, mis erineb teistest omasugustest niipalju, et seal asub lihakombinaat. Kombinaadi olemasolus pole iseenesest midagi tavatut, lihtsalt inimesed, kes seal töötavad, muudavad selle eriliseks. Erilisus algab sellest, et ühel päeval asub kombinaadi direktoriks Albert Paltser, kes, nagu selgub, on tõsine muusikafanaatik. Asi on läinud sedavõrd kaugele, et vaatamata üksikutele ette tulevatele raskustele on peategelane vabatahtlikult-sunniviisiliselt moodustanud kombinaadis orkestri. Sihid on suured, ideaalid kõrged, nii et vaimusilmas soovitakse luua ei enamat ega vähemat kui lausa sümfooniaorkester. Soovid ja reaalsus aga on kui öö ja päev, kuid vähemalt puhkpilliosrkestri mõõtu kollektiiv õnnestub visa tööga kokku kutsuda, mängima saada, ent jah, aga asi seegi. Paraku on nii, et dirigenti ei võeta kuigi tõsiselt.

Meie mees Kaug-Idas Vello Lattik. Kus sa oled, Larissa?: Sahhalini päevik. Eesti Raamat. Sari: "Maailm ja mõnda". 1988. 240lk. Põhjused reisimiseks võivad olla erinevad: kas lootus pääseda parema elu peale, silmaringi laiendamine, puhkamine, tuttavate külastamine, või misiganes. Kui Ingo Normet küsis kord, Schnelli tiigi ääres jalutades, Vello Lattikult: "Miks sa ikkagi sinna sõidad?" sai ta üpris ootamatu vastuse. "Ma olen umbe kasvanud. Tuuled ei puhu must enam läbi. Ilusad sõnad, kaunid sõnad - mehisus, võidurõõm, hardus, armastus - ei jõua enam minuni. Nad on kaotanud tähenduse, nad on latvadeta ja juurteta, sest kitsed sõid ära ladvad ja vesirotid panid kinni juured. Aga nii ei saa kirjutada. Ma pean nad üles leidma." (lk6) Otsima autor sinna sõidabki. Iseend? Ei, mitte ainult. Tema otsib kedagi Larissat. See on nagu  mingi helesinine unistus, midagi fantaasia mailt. Ent ometi, oli ikkagi aasta 1984 ja väljakujunenud hoiakud nii kindlad, et vägisi

Mis juhtus Karlaga? Vello Lattik. Kuus head inimest. Eesti Raamat 1979. 176lk. Neli inimest süüdistavad viiendat kuuenda haudaajamises. See ei ole kriminaalromaan, kuigi algab peaaegu lõpust. Ühel õhtul saab kabelis kokku väike seltskond, et pidada seltsimehelikku kohut, et saada teada, kes on süüdi juhtunus. Karl Jago on läbi-lõhki maapoiss. Õppis agronoomiks, töötas end üles, sai sovhoosi, siis kolhoosi, seejärel suurmajandi juhiks. Nüüd elab koos naisega, Triinuga, kenas järveäärses majas, ja tundub, et elu on lill. Paraku on naabriga läbisaamine kiskunud kiiva. Triin ei ole üldse maalaps, tema on õpetaja, kes soovib arendada kultuuri, nt. tellida igasse peresse ajakirja Looming. Liide Laos soovib direktori naabrina elada rahus oma poja, lehma, kanade ja kassidega, seda tal muidugi teha ei lasta. Triinule lihtsalt ei meeldi, et tema vaadet järvele segab naabri laut ja sõnnikuhunnik. Nii lasebki Karl lauda lõpuks likvideerida, mispeale Liide süda seiskub. Kabelis kirstu ääres on

Tallinn - Viljandi - Tallinn Vello Lattik. Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud. Eesti Raamat 1981. 212 lk. Raamat eneseteostusest läbi noore inimese silmade. Peeter Tarvas on lihtne mees, kes on täis teotahet, et muuta elu paremaks. Nõukogude armeest vabanenud, ei lase ta päevadel joosta tühja. Pärast Tallinnasse maabumist suundub Tarvas Viljandisse, kus asub tööle, loomulikult hea koha peale, mõistagi tutvuste kaudu, nimelt: tööstusliku komsomolikomitee esimeseks sekretäriks. On 60-ndate algus, toimub kavakindel riigi ülesehitus partei äranägemise järgi, millesse peab oma panuse andma iga tubli kommunist. Neli aastat mereväes on teinud Tarvasest ühe äärmiselt kriitilise seltsimehe. Ükskõik, kuhu ta läheb või satub, siis alati on tal midagi öelda. Näiteks bussis ei suuda ta kõrvalistuva tütarlapse riietumise suhtes säilitada stoilist ükskõiksust. Järgneb dialoog: "Kaugele reis läheb?" tegin juttu. "Lõppu välja." Ka nägu oli rõõmus ja suu paras

Köögiukse taga Jean-Paul Toussaint. Tung ja kannatlikkus. LR 5 Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm. Toimetanud Kai Aareleid. 2017. 56lk.  Eks iga asjaga on nii, et kunagi ja kuidagi tuleb alustada. Kirjutada esimene lause, joonistada esimene pilt või tuua kuuldavale esimene akord. Tihti jäävad sellised ponnistused sahtlisse, sahvrisse või väiksemasse sõpruskonda, aga vahel jõutakse kuhugi välja, nt püünele. Põhimõtteliselt võib iga inimene kirjutada ühe raamatu, oma autbiograafia. Lisaks saab kirjanik kirjutada ka lihtsalt kirjutamisest. Igal raamatul on veel peale sisu, millest ta räägib, teine lugu, n.-ö. saamis- ehk sünnilugu. Lugedes ei pruugi selle peale eriti mõelda, et mismoodi autor on ühe või teise asjani jõudnud, tähtis on pigem tulemus kui teeloleku markeerimine. Paljud kirjanikud võivadki jääda saladuseks, ei tea nende töötamisest keegi suurt midagi, kui nad ise just ei räägi sellest. Need, kes räägivad, hakkavad aga jutustama laias laastus ühte

Kuuma päikese all Tomasi di Lampedusa. Jutustused. LR 3-4 Itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai. Toimetanud Triinu Tamm. 2017. 96lk Neljast tekstist koosnev raamat, mis koondab kokku kõik selle, mis Sitsiilia kirjanik, Giuseppa Tomasi di Lampedusa (1896-1957), kirjutas peale romaani "Gepard". "Lapsepõlvemälestused" ei olegi nagu jutustus, vaid pigem ruumi visualiseerimine. Seal puudub tegevus, aga seda asendab kirjeldus, mille läbi lugemine on paras ettevõtmine.   Uksed olid kaunistatud samuti Billiemi kivist ampiirstiilis raamiga ning kummagi kohal oli teise korruse kõrgusel väike kaarja kullatud võrega rõdu, mis mõlemad avanesid vanavanemate korterisse viivale väikesele trepile.  Unustasin öelda, et kohe pärast trepikoja sissekäiku, aga väljas, õue pool, rippus punane nöör, millest uksehoidja pidi kella helistama, et anda teenijaskonnale märku pererahva kojutulekust või külaliste saabumisest. Uksehoidjad lõid kella väga meisterlikult, saavutades mingi valem

Korteriuberikust maamajja Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist. Eesti Raamat Tallinn. 1978. 196lk. Romaan juristiharidusega noormehe kohandumisest eluga ENSV väikelinnas. Joel Rauer, hästikasvatatud ja -koolitatud noormehena ilmestab ilmselt autori teatavat alter ego , vähemalt osakest sellest. Oli ju Vello Lattik ise ka lõpetanud TRÜ õigusteaduskonna 1961.a. Tartut jagub siia raamatusse mitmele leheküljele, küll meenutustes, aga ometi, kõige rohkem muidugi on esindatud Viljandi. Peale kooli lõpetamist suunatakse Joel Viljandisse perekonnaseisubüroo juhatajaks. Tema ülesandeks on olla paaripanija ning matusetalitaja. Ühel matusel kohtab ta oma tulevast naist, Astat, kellega saab neli last kolme aasta jooksul, kolib ärklitoast maamajja ja vahetab töökohta ja, seda loetelu võiks jätkata pikalt, kuid milleks. Täitsa mõnus lugemine isegi aastate tagant. Kirjutaud on küll, tõsi, võib-olla natuke rutakalt. Stseen steeni järel läheb nagu ludinal, ei jõua süvenedagi, kui juba

Pilguheit minevikku Sirje Olesk. Anu Saluäär. Palat nr.6. Loominugu Raamatukogu Toimetanud Anu Saluäär-Kall. 2017. 64lk. Haigemaja õues seisab väheldane ehitis, piiratud terve takjate, nõgeste ja metskanepi tihnikuga. Ta katus on roostetanud, korsten pooleldi varisenud, trepiastmed pehkinud ja rohtunud, aga krohvist on jäänud ainult jäljed. Ta esikülg on pööratud haigla poole, tagumine vaatab aga väljale, millest teda eraldab naeltega haigla plank. Neil terava otsaga ülespidi naeltel ja plangul ning majal enesel on see eriline nukker, neetud ilme, nagu meil on ainult haigla- ja vanglaehitistel. Nii algab Anton Pavlovitš Tšehhovi jutustus "Palat nr. 6", tõlkinud Friedebert Tuglas, ilmunud valitud teoste sarja viiendas köites "Novelle ja jutustusi", Tallinn, 1962, lk 119. Jutustuse algus kirjeldab vaimuhaiglat, kus peategelane, tohter Andrei Jefimõtš, kuskil kolkas, kahesaja versta kaugusel raudteest maadleb tölplusega. Kui siin nüüd tõmmata paralleele, siis võib ka

Eile-täna-homme Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu. LR 1 Koostanud Arvo Krikmann. Toimetanud Anu Saluäär-Kall. 2017. 112lk. Oma korrapärase ilmumisega on Loomingu Raamatukogu jõudnud juba 60. aastakäiguni. Palju õnne! Ja Asko Künnapi poolt on loodud ka uus väljanägemine. Jälle natuke teistmoodi. Poolviltused horisontaalid ja vertikaalid lubavad oletada, et selline kujundus võiks olla kuidagi maakaarti meenutav, eks näis, eks näis. Kindlasti jätkab LR oma tava - eestindada killukesi maailmakirjandusest, sekka kodumaistki. Kuigi vorm on uus, on sisu vana, lausa folkloori kuuluv. Mis need vanasõnad muud on, kui anonüümselt levivad tarkuseterad. Krikmann jõudis suure töö ära, ennem kui pidi lahkuma, millest on loomulikult kahju. Kahju on ka sellest, et algselt pidi see raamat ilmuma 1975 aasta esmanumbrina, kuid tsensuuri tõttu ilmub alles nüüd, nelikümmend kaks aastat hiljem. Lohutuseks saab vaid nentida, et vanasõnu on ka varem ilmunud. Ega kõik ei ole mahtunud nendegi kaant

Ühe linnakese kroonika Machado de Assis. Hulluarst. LR 40 Portugali keelest tõlkinud Indrek Koff. Toimetanud Kai Aareleid. 2016. 64lk. Itaguai nimeline väikelinn oleks võinud jääda üldse märkamata, kui seal ei oleks olnud nn. Rohelist Maja. See oli asutus kuhu otsustas kõik linnas ja sele lähiümbruses elavad vaimuhaiged kokku koguda hulluarst, Simao Bacamarte. "Bacamarte oli vaest naisterahvast kogu selle aja pilguga puurinud, pilk terav kui pussnuga. Kui proua lõpetas, ulatas tohter talle viisakalt käsivarre, otsekui seisaks tema ees asekuniga naine ise, ning tegi talle ettepaneku nõoga pisut juttu ajada. Õnnetuke jäi teda uskuma; arst viis ta Rohelisse Majja ning pani ta sonijate tiiba kinni." (lk21) Kus maal lõppeb normaalsus ja algab hullumeelsus jääb arstil selgusetuks, kuni ta lõpuks kinnipeetavad vabastab, et iseend uurima hakata. Täiesti uskumatu lugu muidugi, kuid hästi kirjutatud ja tõlgitud. Sirp Loterii Laiapea Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Houellebecqi debüüt Michel Houellebecq. Maailma vastu, elu vastu. LR 38-39 Tõlkinud Heli Allik. Toimetanud Triinu Tamm. 2016. 88lk. Essee Howard Phillips Lovecrafti (1890-1937) elust ja loomingust. Tuleb tunnistada, et ma ei ole just õudus- ega ulmekirjanduse andunud austaja, mistõttu see kirjanikunimi ülemäära palju mulle ei öelnud. Raamatu lõpus on ära toodud loend tema eesti keeles ilmunud tekstidest. Endalegi üllatuseks avastasin, et kunagi ilmunud ajakirjas Mardus avaldati üks jutt, mida olen juhtunud isegi lugema, veel kummastavam, et mäletan seda pealkirja järgi. Oli jah, judinaid tekitav, vähemalt tookord, ilmselt praegu loeks kuidagi teistmoodi. Kes Lovecrafti üldse pole lugenud, nendele on LRi raamat hea sissejuhatus tutvumiseks selle suure kirjanikuga. Et luua tekstis oma universiumeid, selleks tuleb millestki loobuda. Nii ongi reaalsus see, mis kõrvale heidetakse. Ei saa just öelda, et Lovecraft kuidagi positiivne võiks olla. Nn päris elu tal muidugi oli, kuid aeg ja

 Kohandumine Läänes Marusja Klimova. Majake Bois-Clombes`is. LR 34-37 Tõlkinud Ilona Martson. Toimetanud Anu Saläär-Kall. 2016. 224lk. Et korraks objektiivne olla, siis saan vaid öelda niipalju: "Majake Bois-Clombes`is" on järg raamatule "Siniveri". Tegelikult on isegi kolmas osa olemas "Blondid elajad", kuid see on seni veel eestindamata. Ehk kunagi. "Siniveri" jõudis sinnamaani, kus NSVL kukkus kolinal kokku, kommunismi ei jõutud kuuendikul planeedist ja edasi tuli hakata elama teistmoodi. Raamat lõppes Marusja venna Griša mereleminekuga. Griša oli meremees, kes sõitis pikamaaotsi. Viimast reisi tehes satub laev udukogusse ja tekib oht mingi musta objektiga kokku põrgata. Kui nüüd sümbolismi võtmes seda tõlgendada, siis see laeva kokkupõrge oligi see, mis juhtus 90ndatel Venemaal. Laeva kujundit kasutab Klimova ka "Majakeses" kui võimu sümbolit. Nagu paljud, nii ka peategelane Marusja koos oma sõbra Kostjaga liiguvad edasi Euroopa

Mälestusi Leningradist Marusja Klimova. Siniveri. LR 31-33 Tõlkinud Ilona Marston. Toimetanud Anu Saluäär-Kall. 2014. 176lk. Minu kaastunne Peterburi metrooplahvatuses hukkunute omastele. "Jah," arvas Kostja. "Metroos on midagi saatanlikku, hirmutavat." (lk32) On siin nüüd mingi saatuse iroonia või mis, aga selline koht "Siniveres" leidub. Marusja Klimova (õige nimega Tatjana Kondratovitš, 1961) on Vene kirjanik ja tõlk, kelle laiem tuntus on levinud just kitsamas ringkonnas, nn. undergroundi esindajate seas. See-eest massikultuuri reeglid naerab Klimova loomuldasa välja. "Siniveri" räägib leningradlaste elust Vene ajal, s.o. kuni 90ndate alguseni. Raamatu tegevus kulgeb mööda kolme liini. Pavliku päeviku sissekannetest, Marusja lapsepõlve ja kooli meenutustest ning lüürilistest kõrvalepõigetest, mis on laotud kursiivi. Tekst on ikka üsna raju, hoogne ja ropp. Siin võib küll öelda, et see on selline raamat, kus nt sõna perse on veel üks le