pühapäev, 10. detsember 2017

Sudeep Sen. Vaikus.






Luule kui palverännak võõrsile


Sudeep Sen. Vaikus.
Tõlkinud inglise keelest, järelsõna kirjutanud
ja kujundanud: Mathura.
Allikaäärne.
2017. 88lk.

Üks väike valikkogu luuletusi India luuletaja ja literaadi Sudeep Senil (s. 1964) sulest.
Nagu järelsõnast lugeda saab, ei ole Sudeep kitsalt ühe koha peale seisma
jäänud, ei esinda ainult Indiat, kuigi mõjutusi on saadud bengali kultuurist.
Luuletajana on Sudeep kosmopoliit nii india kultuuri siseselt kui ka lääne
kultuuriruumis.
Siia raamatusse on kogutud luuletusi, mis kirjutatud rohkem kui kolmekümmend
aastat tagasi, vanimad neist "Palveränd Mathurasse" ja "Jumalate org".

Vormistuselt jaotab Mathura luuletused kaheks, mida nad ka on. Ühed on lühikesed,
ökonoomse sõnakasutusega kujundiluule, teine proosalikum, mõtisklev, mitmele
leheküljele ulatuvad.

Inspiratsiooni ei ammuta Sudeep ainult loodusest, mida võiks arvata, vaid teiste
autorite teosed on pakkunud päris mitmele luuletusele impulsse. Paar nime, kes
tuttavad mullegi, olgu siin ära toodud: Cézanne (lk31) ja Henry Matisse (lk32, 36, 37).

Muidugi on viiteid india kultuuri traditsioonile, mis paraku mulle ei ütle küll mitte midagi.
Nt on eelviimase luuletuse pealkiri "Kintsukuroi", et nagu mida see nüüd tähendas!  Kuid Mathura
järelsõna annab mõista, et see on "iidne keraamikatehnika, mille järgi purunenud nõusid
parandatakse kulla ja hõbedaga, usus, et nii saab katkiläinud ese veel kaunimaks kui oli
alguses, lk84". Ja nii saabki luuletus veel ühe tõlgendushõlsti endale ülle.

Ei saa just öelda, et Sudeep oleks väga tundeerk oma säädumuselt. Lõunamaa temperament väga
palju välja ei löö, mis on olnud ilmselt ka eesmärgiks. Autor jääb selliseks arutlevaks,
kainelt vaatlejaks ja vaagijaks. Luuletused on kui päevikusissekanded värssides või siis juba
palved, et maailmas oleks rohkem rahu.
Nagu ta ise ütleb tagakaanel, et "hetkeline muljeplahvatus" on vaid moevool või röögatus,
mis on olemas vaid viivu. Tuleb nõustuda, et lühikaemustega Sudeep kaasa ei triivi.

Nii on tema "Vaikuse" lugemiseks samuti vaja vaikust. Ja kas sellest üldse saabki kirjutada.
Muusikas tähistab vaikust paus, kirjasõnas peaks see olema siis tühik, Sudeep aga täidab tühikud
sõnadega. Tema vaikus tuleb inimese seest ja see on "...omaenda/habras värv...vaikuse värv - valge,
läbipaistvalt valge - puhas valge vaikus."(algus ja lõpp luuletusest "Vaikus", lk8).


SÜÜTUS
laps meil õpetab -
kuis hoida väikeste
vigade süütust
(lk18)


LOOMINE

Loomismüüt
  meid pani uskuma:
naine loodi
  mehe küljeluust.
Või oli see nii
  et mees
loodi hoopis
  ahvi küljeluust?
Või et ahv
  Loodi viljast puul,
granaatõuna sajust?
  Puhkavad, sirutavad,
tantsivad ja kukerpallitavad,
  naised, ahvid
eostuvad ja
  sünnib inimsugu.
Või ehk hoopis
  naiste looming?
(lk36)

LEBAME PALJALT

Su paljas kõht
 on minu padi.

Ühele küljele
 kui keeran pea,

orust kerkib soojus,

see äiutab mu
 rahule.

Teisel küljel
 jällegi

mu eest sa
 oma rüpega ju

oma pale varjutad -
 ja südame juurde

mind jäärakusse
neelad.
(lk71)


Sirp

kolmapäev, 6. detsember 2017

Riina Eigi. Ma armastasin korstnapühkijat.





Pintsliga avastatud siseilmas


Riina Eigi. Ma armastasin korstnapühkijat.
Kujundus ja küljendus: Tiina Alver.
Kalligraafia: Riina Eigi.
Trükikoda: Vali Press OÜ.
2017.96lk.



Kõige paremini suudab end ja oma loomingut tutvustada ikka autor ise,
tekst tagakaanelt:

"Olen Riina. Arhitekti tütar. Tegelen sisekujundusega, feng-shui,
maalimise, kalligraafia, jooga ja tantsimisega. Luuletama ei hakanud
juhuslikult, vaid pika vaikimise peale. Õige katalüsaatori leidumise
ja õigele nupule vajutamise tagajärjel. Esimeses vihikus on just need
ohked, ahmed ja mõtisklused kokku kogutud. Kõigile tuttavad, üldinimlikud."

Autorist järgmisena oskab luulekogust kirjutada teine luuletaja,
siin on Margit Petersoni kobe arvustus.

Naiseks olemisest, armastusest või siis selle puudumisest, loodusest, sõrmeotsaga
ühiskonnakriitikast "...moodsal ajastul/plastmassist on/rinnad ja raha/ämbrid ja
südamed(lk72)" ja enesekehtestamisest, need on põhilised märksõnad, millega seda
raamatut iseloomustada võib. 
Sekka leidus väljendeid, mida kohtasin lausa esmakordselt : sõnajalamurdmisööl(lk37),
tuisuvihurivända(lk47), depressioonivorsti(lk56), südamešašlõkki(lk59) ja
viguriväntvõllide(lk89).

Tehnilise poole pealt nõustun Margiti kriitikaga, et kujundi kasutamisega on natuke liiale
mindud. Kui nii tehakse, siis juhtub, et luuletuse lõppu jõudes on algus juba meelest läinud.
Eks pealkirigi oleks võinud olla natuke originaalsem. Tahes tahtmata meenub Tammsaare "Ma armastasin
sakslast", Margo Vaino "Ma armastasin hullu naist" (viimane ei ole kahjuks Haapsalu raamatukokku
jõudnud ja ega vist ei jõua ka).
On see nüüd saatus või mis, kuid guugeldades selgus, et Riina isa, Ado Eigi, on Läänemaa Keskraamatukogu
kunagi projekteerinud. Ja täna on tema tütre raamat samas majas riiulis lugejaid ootamas.

Oma laadilt on autor, vaatamata kõigele negatiivsele, mida elu pakub, siiski natuke mänglev optimist, mis on igati meeldiv nähtus  21. sajandi värsiveerul. Teatav idamaisus kui niisugune kumab läbi, just kujunduse osas. Kõige tugevam külg on raamatu enda kompositsioon, luuletuste jagamine nelja tsüklisse. Nagu iga debütandi kohta saab öelda, võib nüüdki väita, et see
on siiani autori parim raamat.


Luba

oled mu patt
ja mu lunastus
mu otsingute
eksitee ning
südame tunnustäht
mis pitserina
jätnud jälje
elusolemise lubadusse
välja antud eikellegimaal
ei kunagi ei kellelegi
kehtivusajaga tähtajatult
järgmise korrani
(lk18)

sisenedes tuli
enda järel kustuta
hinged väljaspool
(lk58)

Heasti

Rahuldatud naine
lihtne on kui kuu
(või korrastatud kaos)
loor loori järel
kaitsekihte
maha vaob ja
näib - nainegi
vahel mõelda
võib praoga
(lk69)

Prohvet

Naised ja prohvetid
pole kunagi kuulsad
omal maal
ega ma polegi
väitnud
et olen...
prohvet
olen naine
ja mul on lihtsalt
ala(s)ti
õigus!
(lk70)

laupäev, 2. detsember 2017

Liina Tammiste. Tagurpidi kuu.







Võrguluule võrgus

Liina Tammiste. Tagurpidi kuu.
Toimetanud: Igor Kotjuh.
Kujundanud: Asko Künnap.
Küljendanud: Jaanika Pajuste.
Koostanud: Karl Martin Sinijärv.
Kirjastaja: Kite.
2017.147lk.

Tuleb välja, et tänaseks on see juba kolmas L. Tammiste luulekogu ("Refresh", 2013;
"Väike must kleit", 2014). Eelmisi ei ole lugenud, aga mäletan küll, kui "Refresh"
riiulis oli. Mõtlesin tookord, kas see on mingi nali, või mis. On`s raamatukogu
töötajad vinüülpaadi sokutanud vaatamiseks välja, pealegi oli see nii suur, et ei
oleks kilekotti mahtunud. Nii ta sinna jäi. Läksin välimuse õnge, aitäh Asko.

Välimus on üsna oluline. "Tagurpidi kuu" jäi ka silma oma kaanekujundusega. Ikka täitsa
suvi on küll, eriti praegu, keset talve, lisaks palju pilte, heledad toonid pimedasse
aastaaega annavad lisa, kena raamat on.

Mis siis veel, ah jaa. Tammiste on siis luuletaja, kes on oma tähelendu alustanud
Facebook`i ajajoonelt. Ja tänu `laikidele` ning lugejate tagasisidele on luuletused jõudnud
kaante vahele.
Raamatu maht oli luulekogu jaoks ehmatavalt suur. Ruum on ka maksimaalselt ära kasutatud, puudub
isegi sisukord.

Üks detail, mis luuletusi ühendab, on pealkirjad. Need on väikesed ümbrikut meenutavad ristkülikud,
nagu sõnumid veebist või "messages", nagu harrastakse öelda. Paraku on inglise keel siin raamatus
väikest viisi sisse trüginud. Kuigi enamus luuletusi võikski jääda vabavärsiks,
siis näiteks riimivankri ette on rakendatud ka inglise keelsed sõnad (ega kell- bloody hell, lk4).
Mis parata, kui inglise keel on igapäeva suhtlemisse ka ülevõetud, eks siis luuletaja peab ajaga
sammu pidama.

Võiks veel lisada, et oma isikupärane väljendusviis on Tammistel täitsa olemas, väljakujunenud.
Mina lugesin muidugi nii, et algul ei saanud vedama, pärast pidama. Ühe jutiga ikka lõpuni välja.
Tammiste pilk on vähe romantilise kallakuga sissevaade naiseks olemise pühapäeva keset argipäeva.
Mõistagi ei puudu otsingud, küsimused ja emakssaamine oma rõõmudega.
Ei saa jätta mainimata, et ega need luuletused ei ole ainult netist väljakasvanud, eks mõjud
võivad olla ka väljastpoolt tõuke saanud. Mulle meenus ühte luuletust lugedes Vennaskonna
laul: Maailma lõpus on kohvik.

ma ei ole
maailma algus.

pole ma ka
ta
keskpaik.

sõlm.

siduvuspunkt.

olen
see lõppude
kohvik
millest laulavad

ja

kus
kohtuvad kõik.
(lk10)


Üks võte, mida Tammiste lapats põhjas ruunab, on ülemeelik ülakoma kasutamine.
Nii leiab seda mitmest kohast, mõni näide: vastan sul` - / bitte/astu/edasi//
Kevade. (lk16)
Lk 18: ülepeakaela//ne`//karmavõlata/kõrvalsuhteid...
See "ne`" peab tähendama siis sõna "neid". Selliseid lühendusi esineb üksjagu.
Lugemist pidurdab see, et ei saa alati aru, kas mõledakse mitmuse sõnu "need" või "neid",
kontekst siiski lubab oletada õiget käänet, kuigi tuli kohati lugeda mitu korda.
Üldmulje on siiski positiivne, sest nagu üks hea luuletaja peab, Peab, PEAB, oskab
Tammiste üllatada. Mind kui pühapäevalugejast luulevõhikut ei ole muidugi raske
üllatada ka, aga siiski, ent ometi. Keelemängud ei ole Tammistele võõrad, elagu
eesti keel!

"mida
me teeksime
Tema õlata.

naerudki
poolikud -

justkui
se` kõlata.

kuhu me
südames -

silmad
nii suured.

hingedest
tammistest

kus
on
me

juured."
(lk27)


"sinu
keel

ema
rinnal

kosugu."
(lk34)


Milline tungiv jaatus.

"tõmba
mõttelõng
võrgule
kiigeks

et siis
üles ja alla
sa

saaksid
endast-mind-välja-viigeks

ämbliknaisena
turnida."
(lk67)

Loodus kahe silma vahele ei jää, tema lemmik aasta-aeg on kevad, nagu paljudel.

"pooltunnis

päikest
rahetki.

meil

kevad

pole
vahetki."
(lk76)

Üks näide riimitud aforismist.

"olgu
vanem

ronk
või
kägu -

laps
on
pere-konna
nägu."
(lk83)


"saavutuspõhiste
keskel
kesta.

jätistumata
jäätumata.

süda
õlitatult -

hingedel.

vot see
on
alles."
(lk117)

Viimase luuletusega võib põhimõtteliselt kokku võtta kogu Tammiste luulekreedo, millega on autor
endast üksiti mingigi aimduse edasi andnud.

neljapäev, 30. november 2017

Margo Vaino. :)(: demokraatia koidik ehk loojak.








Meeleheide pole meelakkumine

Margo Vaino. :)(: demokraatia koidik ehk loojak.
Toimetaja: Piret Bristol.
Koostas: (:)kivisildnik.
Kirjastus: Ji, sari: mm.
2017. 70lk.


Masendavalt muserdav, kuid mitte lõputult rusuv. Vainot võib küll
pidada linnaluuletajaks, enamus materjalist on Tallinna keskne.
Luuletused on nende tekstide kohta võib-olla vale sõna isegi öelda,
kuigi, leidub ka vabavärssi, aga suurem osa on ikka proosa-
luuletused, mis küünivad üle mitme lehekülje. Mõnest tekstist
oleks juba lühijutugi saanud, nt. lk40 :)(: EMADEPÄEV, samas,
see on ka üks väheseid empaatiatiineid luuletusi üldse, võrreldes
teistega.

Vaino toon on kurjustav, mistap ei tasu imestada ropendamiste üle.
Sõnad "vitt" ja "munn" on oma kontekstis nii loomupärased, et puudub
vähimgi võltspaatos. Kes siis ei ropendaks? Igapäeva elus kuuleb
tänaval palju hullemat leksikat, ilm on hukas, sellele viitab ka Vaino.
Talle ei meeldi sugugi pedeteema ja muud europehmostumise kaasnähud.
Peale selle tehakse tasaarveldust minevikuga. Kes tema vastu on olnud
pahad, saavad maapõhja sarjatud. Kuidas see tegelikult oli, kuidas
võiks tõlgendada juhtumisi too teine pool, jääb juba lugeja otsustada.


:)(: ELU LINNAS

elu linnas pole
halvem elust
maal ka siin
on omad võlud
näiteks ma ei
näe ega kuule
siin pärast
majade reno
veerimist piiritajaid
oma võlud
on ikka
igal öösel
kella kahe paiku
avan ma köögi
akna ning hõikan
valjult
idi naahui
(lk28)


:)(: MÄNG

mul on toas ja köögis
kardinad ette tõmmatud
aga tänasest kannan
ka oma hämarates
ruumides päikeseprille
depressioon
minu sees sai
uuele levelile
(lk34)


:)(:

1977
on kahte sorti
inimesi
mina ja teised

2017
on kahte sorti
inimesi
mina ja mu vaenlased
(lk58)

laupäev, 25. november 2017

Alari Papa Janson. Pöörab ära.




Alari Papa Janson. Pöörab ära.
Kirjastus: Hea Tegu.
2017. 90lk.

Juba see, et keegi kirjutab, on teatud mõttes teistsugune tegevus, kasvõi
tööl või poes käimise kõrval. Ja kui kirjutaja veel luuletab ka, siis
on see justkui topelt ärapööramine. Eks värsiloome eeldabki
mõningast teistsugust sõnaseadet, kui on tarbetekstile kohane. 
Põhilised ärapööramised on Papa vormistanud riimluules, esineb ka
vabavärssi ning laulutekste. Väikest viisi ärapanemist läbi
värvide saab näiteks seesinane maailm, mis on samuti ärapööranud.

Värviline

Sinine esmaspäev
katab silmad roosade prillidega et
varjata rohelises näos
musta masendust

lillad lehvitavad
pruunsärklased näitavad rusikat
kollane ajakirjandus kajastab nagu
tulipunast teemat

ehmatusest kriitvalge näoga kodanik kes
lootis tavalist halli argipäeva
mõtleb
seistes keset kõiki neid vikerkaarevärve
kogu maailm on omadega
beež

(lk20)


Üks papalik luuletus veel siia, selline mõtlik konstateeriv
stiil tundub, et sobib talle. Pisut meenutab see ühte kunagist
Gustav Suitsu luuletust just oma meeleolult.

Ka sadude tagab sajab

Ka sadude taga sajab
piisk sinna langeb kus vaja
lööb teede peal tolmu kinni
ja püüab eksinud hingi

ning sajab sajab ja sajab
tuul pilvi kokku veel ajab
et pesta pattudest puhtaks
kõik keda pole saand uhta

siis mullast tärkavad lilled
kui luna maa tusasel ilmel
ja kusagil sadude taga
üks vikerkaar juuri ajab

(lk32)

Margit Peterson


pühapäev, 19. november 2017

Konn ja Kaamos. Süda teeb kohati muret.






Kaks ühes


Konn ja Kaamos. Süda teeb kohati muret.
Hea Tegu
Toimetanud: S.M. Rattiste
160lk. 2017.


Netis saab avaldada ükskõik mida, aga see on ikka kuidagi lühiajaline ja kodukootud.
See võib küll olla hea, aga kui katkeb elektriühendus, kukub virtuaalmaailm kolinal kokku
ja kõik on kadunud.
Ent siis, kui tekstid juba paberkandjal ilmuvad, on see kohe justkui päris, samm lähemale
kirjandusele. Eks neid raamatuid, mis blogidest kokkupandud, ole ilmunud varem ka ja tuleb
neid veelgi, no, ja nüüd siis see.  

Konn piirdub oma lühiproosas realistlike piltidega lähiminevikust. 9 jutukese läbivaks
peategelaseks on nõukajal kalakaitse inspektori ametit pidanud Armand, kes nüüd, keskeas, 
kohtub Aaza-Leaga, et helgema tuleviku poole sammuda koos.
Situatsioonikoomika pealt värve kokku ei hoita. Võttes liikuma panevaks jõuks
kolmik jaotuse, püha kolmainsuse, siis on inimesele eluks vajalikud tegevused: joomine,
söömine ja seks. Läbi kõrvaltvaataja pilgu, autori positsiooni kaudu, saavad eelnimetatud
tegevused vähemal või rohkemal määral ka valgustatud.
Ühes jutus on vihjatud isegi Mihkel Mutile (Mutimagnet Armand, lk 18-19). Kusjuures Mihklil
on üks omapärane sõna selliste tekstide kohta, tema ütleks lühidalt - armujobinad.

Tekstinäide jutust "Armand ja esimese astme kontakt":

Köögis midagi pahises, vist hakkas vesi keema ja magamistoas midagi sahises. Armandi
vaimusilmas võttis naine seal kleiti seljast. Selline mõte ajas muhelema ja kui ukse avanedes
ilmus lävele põlvi paljastavasse ja rindu lubavasse negližeesse riietatud ilmutis, ei
ehmunudki mees eriti, eks neid naisi oli elu jooksul nähtud-tehtud küll. Aaza-Lea istus
konkreetselt Armandile sülle, võttis mehe karvaskarmid põsed oma pehmete käte vahele ja
sosistas talle kõrva:
"Ja et oleks palju aega!"
(lk 12)

Konn ei piirdu ainult proosaga, lisaks lühijuttudele leiab veel luuletusi, nagu järgimine
naisele pühendumine:

Üksi on mõnikord hea
Kaksi on tunduvalt parem
Kõrgusekartus. Ma tean.
Küll lendame. Hiljem või varem

Tunded need annavad tiivad
Luigena pilvedes lendleme
Minevik muutugu liivaks
Võta või jäta mind

ENDALE
(lk 42)


Kaamose haare on märksa laiem ja tegelaskond mitmekesisem kui Konnal. Valik on
kokkuhoidvalt siiski lai, enamus tekste mahub ühele-kahele leheküljele.
Kas nüüd kirjutamise ajal peeti silmas kindlat sihtgruppi, aga jutte on nii külarealismist
kuni muinasjuttude töötluseni. Midagi igaühele, kes lugema satub.
Eks siin on muidugi raskusi piiri tõmmata, et kust maalt algab palehigis tekstiloome ja
kuskohast minnakse üle tõupuhtale grafomaaniale. Näiteks Rapuntsli ümberjutustuse (Vanaemalt
tervitustega, lk 133-135) mis on küll ühe nüansi teisendus sellest muinasjutust, tunduks esimese
hooga, et see on meelelahutuseks valmis kribatud. Aga siis hakkad mõtlema, et jaa, oleks Rapuntsel
oma piruka vastu võtnud, saanuks ta põgenemiseks vajalikud instrumendid, nii et, usalda, aga kontrolli.
Mingi väike point on ka ikka nendes sees, kui arendada edasi mõtet "juhul kui".

Põhimõtteliselt võibki Kaamose loomingu jagada kolmeks, jutukesed elust enesest, kas ise kogetud
või kuskilt kuuldud, müütide teisendused ja luuletused.
Et tänaseks päevaks on elu koondunud suurlinnadesse, maakohad jäänud hinge vaakuma, siis pälvib
ka see tahk tähelepanu oma minoorses häälestuses. Eks oli kohti, mis tõid muige suule, nagu too
lotopäevikut pidav sõltlane, kes laskmata karu nahka kippus jagama.

Kaamose stereotüüpne tegelane elab kuskil kõrvalises kohas oma igapäevast elu, kuni ühel päeval
midagi juhtub. Tema puhul kohtab sellist omamoodi idüllita idülli. Mida võib iseloomustada
ühe jutu alguse näide, lõppes see aga...

"Rituaal oli lihvitud täislikkuseni. Ideaalse kangusega värskeltvalmistatud kohv, juustusai
salatilehega, vanaaegne käetoe külge punutud kohvilauakesega korvtool maani ulatuva elutoa
akna ees, miljonit väärt vaade jõele. Aknast paistis väike viil aiast sirelite ja pojengidega,
servake kuusikut, mis maja põhjatuule eest varjas ning lühike lõik jõekäärust - sügav hauakohalohk
sillerdava veega, milles mõnikord vlgatasid kalad, taamal vastasklada lodumets, kust kitsed läbi
lipsasid. "

(Rikutud hommik, lk 79-80)


Luuletus siis samuti Kaamoselt:

Ma olen kurt ja sina oled pime
Ma kuulen muusikat kuid sina näed
Su soojad käed mu pihal on üks ime
Ja teine on su kaelal minu käed

Sa nägijana näeksid minu valu
Ma kuuljana vaid kuuleks müra suurt
Kuid praegu oma tantsus paljajalu
Me pöörleme kui ekslev kevadtuul

Hoog tõstab lendu jalg ei leia tuge
Nii peame teineteise najal koos
End püsti hoidma muidu juhtub ime
Ja pattu langeme ses tantsuhoos

Vist seda soovimegi salamahti
Ma proovin... Lasen õige pihud lahti

Kuigi võib ju pidada autoreid vägagi erinevaks, käekirjalt jne. Ja juba mahult on Kaamose tekste
2/3 Konna kolmandiku vastu, siis on neil ka üks ühine tunnus. Valdav osa tekste räägib suhetest,
sellest lõpmatust, ammendamatust teemast, mis on inspireerinud paljusid
suleseppi, loodetavasti  kehutab see tõukejõud tulevikus kirjutama Konna ja Kaamostki.

kolmapäev, 15. november 2017

(:)kivisildnik. Kirsiõis 007



Kuskil miskit käärib

(:)esteet kivislidnik. Kirsiõis 007.
Kirjastus: mm
Kujundanud: Andres Rõhu
Illustreerinud: Uku Randver ja Andres Rõhu
70lk. 2017.


Ei mäletagi enam, millal tuli kasutusele sõna "tõejärgne" ajastu. Oli see eelmisel või
üle-eelmisel aastal, aga päädis see sellega, et hakkas ilmuma igasugu kahtlase
väärtusega kirjutusi.
Kui millegi vastu (:)kivisildnik oma põlgust avaldab, siis need 19 luuletust,
mis siin kaante vahel leiduvad, seda nn tõejärgsust nüpeldavad.
Eks oma osa saavad ka poliitikud, pedofiilid, puuembajad jne. Loed ja imestad,
imestad ning loed, küll see ilm on ikka hukas, no, mis teha, elu on selline.
Ega puudu ka viited kirjanduslukku.

(:)juhan liivi lugu

mõned on
juhan liiviks sünidinud
selliseid on vähe
neil on kogu aeg
paha olla ja neid
vaadates hakkab sinulgi halb
mõned töötavad juhan liivina
selliseid on veel vähem
kui sündinud juhan liive
paraku mõjuvad nad meile
veelgi depressiivsemalt
mina olen juhan
liiviks nikutud nii
et natuke rõõmu on
minust siiski olnud

sanga talus
8.01.2012
(lk42)

Vikerraadio

Vikerkaar


laupäev, 11. november 2017



Pisiasjad on olulised


Ilmar Trull. Jänese valitud palitud.
Kujundanud Endla Toots.
Tekst ja pildid Ilmar Trull.
Tammerraamat.
64lk. 2016.


Selle raamatu kohta võib küll öelda, et seda võib lugeda isegi see,
kes luulet muidu üldse loe (nagu ma ise nt). Trulli luuletustega varasem
kokkupuude mul puudub, kuid seesinane eksemplar jättis küll positiivse mulje.
Millest siis kirjutab Ilmar? Tundub, et põhirõhk on loodusel ja loomadel,
kogemuste jagamisel neljajalgsete kaudu ning aastaaegadel.
Eks ole pealkirjaski juba vihjed olelemas. Ja mis veel, tema sõnakasutus, mis on
foneetiliselt riimilembene, ei tohiks küll jääda märkamata võhikulegi.
Kui eesti keel oma riimirikkusega just ei hiilga, siis lasteluules on see veel olemas,
luulel on veel lootust.



Suhteline elevant

Kas elevant on helevant
või on ta tumevant?
Kui elaks Artikas see vant,
ta oleks lumevant.

Ja tal on vandli värvi kont
ja tal on londi värvi lont.

Ja kui ta iseloom on sant,
siis on ta kuri elevant.

Ja kui on lahke iseloom,
siis lahke on ka ise loom.
(lk12)



Söök

Tore koht on kodus köök,
kuna köögis valmis söök.

Söök on parim toit planeedil,
kui sa pole just dieedil.
(lk22)



Muusa maja

On metsa serval muusa maja.
Majja viival suusarajal
talle külla suusa najal
lonkab mõtlik luuletaja.

Vasemas käes kannab torti.
Luuletaja vihkab sporti.
(lk61)


Loterii

laupäev, 4. november 2017

Freddy. Sigalind.




Äratundmisrõõmu argipäeva

Freddy Grenzmann. Sigalind.
Paranoia
Koostas: Hasso Krull.
Illustreerija: Tuuli Aule.
106lk. 2017.


Punk on lahe, punk ei ole surnud. Kui see pungilaine siiamaile jõudis, siis ma olin alles
mähkmetes ja kuulasin paremal juhul raadiot. Aastaid hiljem, teismelisena, kuskil 90-ndatel
kuulasin, fännasin ja muidugi ostsin juba kassette ka . Veider oli veel see, et kuigi ametlik
suund muusikas oli vaibakloppimine, aga kuskil keldribaarides vohas punk täitsa vabalt a la "Baar 13"
kuskil Laial tänaval Tallinnas, midagi vist toimus "Levist väljas" ning siis veel "Von krahl".
Ja mis on pungil üldse ametlikkusuga pistmist.
Psühhoterror laval oli toona ehk on siiani laval ikka vägagi toores energiapomm. Kuigi reaalsuses
võivad ju bändimehed käia kellast kellani tööl, ei pelga punk näitamast keskmist süsteemile, olles
vajadusel sotsiaalkriitiline, no kas ei ole siis kergendav kedagi lihtsalt saata persse.
Probleeme ei uputata ainult alkoholi, väljundi saab ka muusika, ja naised ei jää kõrvale.
Selleski raamatus on palju laulutekste, eks ole see piir luule ja laulteksti vahel niigi hägune.
Ohtralt leiab siit ka pildimaterjali.

novembri lõpp
keegi ei pannud tähele
kui mitme viinaga ma
nahhui tõmbasin
sigarette
leidsin ka
kõrva tagant
terve tosina
(lk, kuskil alguse poole)

tänaval

kena plika kenas toas
aknast alla vahib
vahi mind, olen siin
kuum kui saunaahi

tänaval on külm
hulle, joodikuid ja pätte
ära kuse, tule välja
tule anna mulle kätte

(lk, taga pool juba)

ma armastan tänavaid
sooja köögi aknast
kustunud konid
just siis, just nüüd
ja siis on hommik
on võimalik, et hommik
on võimalik

(lk, päris lõpus)

err






reede, 3. november 2017

Karelus. Betoon asfalt plastmass






Vabalthingavad vabavärsid


Karelus. Betoon asfalt plastmass.
Toimetas Piret Bristol.
Koostas (:)kivisildnik
mm nr 02/2017 värviline
DiPri
70lk.

Tuleb tunnistada, et ega ma kauplusest sedasamust kogu ei leidnud. Jälle avaldan tänu eelkõige
autorile, seejärel raamatukogu töötajaile, kes selle nähtavale kohale asetasid. Välimuselt
üsna kena raamat. Hakkas riiulist kohe silma, eristus oma kujunduselt, lihtsuses lihtsalt
on midagi.
Ega ma Karelusest suurt midagi ei teadnud varem, kuskil netisügavustes on ta nimi nagu vilksatanud,
kindlasti kuskil on ta üht-teist avaldanud ka, kuid nüüd on siis luuletused kaante vahel, seal, kus
nad olema peaksidki.
Mis siin ikka lisada. Mulle meeldis. On jah selline, et vähe masendusemaik on man, aga ei häirinud.
Luuletamine on üks eneseavaldamisvõimalus ja sedasi sellest aru proovingi saada. Jääb mulje, et see
maailm ei ole just Kareluse lemmik, aga kõike trotsides on elu isegi siin võimalik.
Mõni näide siis ka:

oma eelmises elus jõin liiga lahjat kohvi

oma eelmises elus
olin juhan liiv
armastasin mõistsin

teadsin kuidas kõik
nad on peagi valmis
mu pesemata
jalgu suudlema

praeguses elus olen
klienditeenindaja

mõnikord tunnen
luid ragisemas

oma elamata jäänud
elude raskuse all
(lk16)

liiga võõras
maa peal

liiga inimene
kosmoses

ära tee
endale liiga
(lk35)

Kujutle et enesearmastus
sünnitas kaosest maailma

kujutlusest saad sooja
kuniks külm hakkab

ühele lauale ei jagu
kahele ruumi end laiali laotada

purjus pea ei tea
kunagi juuste kainuse valu
(lk38)


neljapäev, 31. august 2017

Eda Ahi. Sadam.


 Pessimistlult optimistlikud toostid

Eda Ahi. Sadam
Kujundanud Piia Ruber
Verb
2017, 48lk.

Käisin korra raamatukogus, hakkas silma, ilmast hoolimata, kaasa võtsin.
Et siis: Eda Ahi, nimi ei tohiks olla võõras. Hiljem guugeldasin üle,
ühe arvustuse ainult leidsingi, see-eest on autoriks Brita Melts, see-eest
on see Sirbis (18.08. 2017 "Hea ja mõru"), njah, mis siin enam lisada.
Tasub lugeda. Ei ole tellis, ei tuhaplokk, ööakapil palju ruumi ei võta, hea.
Luulekoguna mõru kui pihlakavein, kohati muserdav.  Isegi ümbrist ilmestvad
hallid ja mustad murelinnud, natukene meeleheite piirimaid kompav, olemise olemisse
süüviv-puuriv. No, ei taha öelda, et ta sünge on, kindlasti saab veel süngemalt,
aga milleks.  






aiaäärne

on porikuu. ma vaatan maha.
ja maa on jälle must mis must.
ei tahaks minna aia taha,
kuid aed ei paku elamust.

ei kipu paradiisiaeda,
ei julge minna aia taha -
kui saaks kord üle müüri kaeda,
võiks ennast rahus maha kanda.
(lk17)


Tiina

mul ei tulnud täna öösel und.
paistis, et ma olen libastunud.
kartma lõin, et olengi nüüd hunt.
oleks see vast kogu peole prunt,
loole lõpp ja kõigele karmauhh.

värisesin natukene aega.
siis sosistasin isekeskis: auh.
milleks lasta varitseda ohul,
selmet teda varitseda ise?

kui tõesti läheb vaja hundiulgu,
et pelutada teda, siis las tulgu.
see on minu auväärt hundikohus.

sest mulle istub, kui on elus lust,
istub, kui on uljast ulakust.
selle eest on lausa mõtet seista
hoolimata libastumisohust.
(lk40)



reas

me seisame sirgelt hüperboreas,
me seisame sirges ja sitkes reas
ega lähegi läbi mere
sest et ei ole mõtet: on mõõn.

meil on ikka need laulud peas
juhuks kui ükskord on lainel hari
mis lööb puhtaks liisunud meeled.
siis kui on jälle midagi trotsida.

ma mõõnan, et prahti on üleliia.
aga ma möönan, et mõni asi
on endiselt kindlasti üle prahi.
seda vist tasubki otsida.

ei teagi, kelle me oleme talled.
kuid meie karjale meeldivad karid.
(lk44)

neljapäev, 17. august 2017

Vello Lattik. Mihkilpäeval mihklikuul.






Kord korravalvur tegutses

Vello Lattik. Mihklipäeval mihklikuul.
Tallinn "Eesti Raamat".
1983. 136lk.

Raamat, mis räägib ühe mehe kinnisidee prununemisest.
Aalon Ramm on teinud juba kõik, mis elus teha andis. Ta on läbinud mitu tasandit,
ehk nagu ta ise ütleb lk72:

 Kool tuli ära lõpetada.
 Kroonu tuli läbi teha.
 Naine tuli ära võtta.
 Tööd tegema tuli õppida.
 Lapsed tuli üles kasvatada.

Esimene pool raamatust ongi suuresti meenutused, tagasivaated, kokkuvõtted - kus
 oldud, mida tehtud, keda nähtud. See on n.-ö. kvaliteetaeg, mille isa-poega koos
veedavad Võsul suvitades, aasta on 1982. Loomulikult ei jää õpetussõnad järgnevale
põlvele dikteerimata:

"Armastus? Armastus algab alati paugust. Seda noor poiss veel ei tea. Kuni sa veel
küsida saad, miks mitte Tiina või Mai, seni ei ole see armastus. Kui sa tõesti teada
tahad, kas sa tüdrukut armastad, kujutle teda viimaseid kuid rasedana, näost tursunud
ja plekilisena, kujutle teda nutta tönnimas ja pange kohal öökimas, kujutle teda
sõimamas kõige ülekohtusemal moel. Kui ta ka siis sulle meeldib, kui sa teda ka siis
tahad, siis on ta sinu jaoks õige, siis see ongi armastus. Aga alguses olgu pauk." (lk25)

Sellises laadis kogemusi on Aalon nõus pojale jagama iga kell, ainult iseendaga ei
oska ta enam midagi peale hakata, kõik oleks juba nagu olemas. Aga ikka jääb veel
mõni ebakõla kuhugi kripeldama. Midagi on veel tegemata.
Ei saa öelda, et pereisa oleks nüüd vooruse verstapost, on temalgi oma väike saladus.
Armuke. Millegipärast soovib Aalon koos armukesega kolida Kurgjale C.R. Jakobsoni
muuseumi, et seal alata uut elu. Ega palju puudu ei jää, see hull plaan oleks täide
läinudki, kui ei oleks tulnud Ottot. Otto Lipard on sovhoosi direktor, Aaloni kaudne
ülemus ja tööandja, Aaloni armukese lapse isa. Otto on ka suur seelikukütt, mitu naist
kasvatavad juba tema vallaslapsi, aga nende eest hoolitseb nüüd riik.Viimases hädas
leiab Aalon lõpuks lahenduse, oma kaotsiläinud eesmärgi, viisi, kuidas vabaneda
tüütust Ottost, aitab ainult hõbekuul. Ja nii ongi 29. september saatuslik päev, mille
kohta saab öelda, et igal oinal on oma mihklipäev.

Hakkan täitsa kohmetult juba kahtlema, kas seks ikka oli ENSV-s keelatud või ei
olnud, oli see siis vähemalt tabu? Kuidagi ikka elati, kurg lapsi ei toonud, lasteaiad ja
koolid olid lapsi täis, rohkem kui tänapäeval isegi. Või ehk oli hoopis nii, et keelatu vili
oli magus.

Moraaliepistleid lennutab Lattik ikka usinalt. Lugemine oli alguses natuke harjumatu.
Selline tekst, kus otsekõne on ilma saatelauseta ja ühe lehekülje jooksul vahetub
sündmustiku asukoht mitu korda, see kõik kippus tempot häirima. Ainult Lattiku arvel
ei saa loomulikult midagi veel öelda, aga võib-olla oli see võte, hakkimine ja
fragmenteerimine, 80-ndate proosale iseloomulik. Kui see oli eksperimenteerimine,
siis lugemist üldiselt ei ole see takistanud. Kogust laenutatud eksemplar oli ikka
korralikult kapsaks loetud. Loodetavasti on mõni armukolmnurk selle raamatu tõttu
jäänud olemata.

teisipäev, 1. august 2017

Vello Lattik. Lend Kanaari saartele.






Pea ees tundmatusse

Vello Lattik. Lend Kanaari saartele.
Tartu, 1990.
Vello Lattiku kulu
ja Tartu Trükikoja kirjadega.
108 lk.

Kujutlus 90-ndate alguse Eestist kolkapatriotismi pilguga. Loomulikult
on see pilk rahutu, iseenesestki mõista on see olukorraga leppimatu.
Ilmakorra vahetumine kui epohh on muutus, mis ei lange osaks just igale
kirjanikule. V. Lattikul oli see õnn või siis õnnetus seda omal nahal
üle elada. Arusaadav, et sellist võimalust ei saanud jätta kasutamata,
nii ta siis ajastu vibratsioonid jutustuseks formeeriski, õgvendades ajalugu,
unustamata liialdusi, loobumata oma põhikutsumusest - ajakirjaniku hoiakust.

Theodor Kopvillem on eriliste võimetega mees. Ta suudab ennustada kaaslastele
tulevikku, näha ette nende surma. Ühel ööl näeb Theodor unes enda hauda koos
daatumitega ja saab aru, et lõpp on lähedal, kuid see lõpp on vägivaldne.
Hauakivi teatab, et "Hukkus traagiliselt". Hirmust paratamatuse ees ehitab ta endale
punkri, kus saata mööda ohtlik periood, et siis jälle rahulikult edasi elada.
Kõik läheb kui õlitatult, kuni ühel päeval tuleb talle seltsiliseks endine partorg Jüri.
Dialoogidele punkrikaaslasega, monoloogile iseendaga ning raadio kuulamisele, teisisõnu
uue Eesti korra kirumisele kogu aur kulubki.

Ka mina olen poolt. Vabaduse poolt ja omariikluse poolt ja isemõtlemise poolt. Moskva
diktaadi alt pääsemise poolt ja vene migratsiooni lõpetamise poolt. Ma pole ju hull.
Ma olen ka vastu. Mitmed on vastu, mitte ainult Jüri. Ma olen turistide vastu, Eestimaa
tükikaupa mahaparseldamise vastu. Sellest kõigest võib vabalt rääkida.
Peale selle ma veel kahtlen. Kahtlen, kas rikaste ja vaeste teke, omanike ja käsualuste
teke selle klassikalisel kujul ikka on möödapääsmatu? Kas võimalused on ikka võrdsed või
nopivad need sahkerdajad, kes alati kärmesti pinnale ujuvad, veidi aeglasemate eest
ladvaõunad ära? Kas töötu ikka on saamatu või loru? Ehk võtab tal reevahetus lihtsalt
rohkem aega?
"Miks meie peaksime neid joodikuid ja  narkomaane oma maksudest toitma? Toitku end ise,
Vasalemmas ja Rummus on nüüd ruumi küll!" Sellised üleskutsed raadios ajavad hirmu peale.
(lk 59-60)

90-ndad oli karm aeg, ja Lattiku nägemus ei ole just ka kuigi helge. Tema kirjutas
seda kõike alles tuleviku vaadates, mis lubas üksjagu mänguruumi. Praegu tunduvad need
hirmud natuke kohatud isegi. Aga hirmul on suured silmad. Võib-olla uus pagulaste laine
toob jälle kirjandusse ahelvõnkeid.

Raamat näeb ise üsna kehvake välja, koltunud kaanepilt jätab päris kahvatu mulje.
Nagu sisekaanelt selgub, pidi Lattik ise veel peale maksma, et see üldse ilmuda saaks.
Kõige traagilisem sündmus, mis aastal 1992 juhtus, mida minagi mäletan, langes osaks Vene
rublale, mille asendas Eesti kroon.
No ja traagiliseks võib pidada ka tõika, et selle dekaadiga loovutas kirjandus oma positsiooni
rahva hulgas, mida ta vist enam kunagi ei saavuta, või mine tea.

loterii



pühapäev, 30. juuli 2017

Vello Lattik. Orkester.

Organiseeritud konveier

Vello Lattik. Orkester.
Tallinn "Eesti Raamat"
1989. 316 lk.

Esimene osa.

Ühes sumbes maakohas asub Petlemma nimeline asula, mis erineb teistest
omasugustest niipalju, et seal asub lihakombinaat. Kombinaadi olemasolus
pole iseenesest midagi tavatut, lihtsalt inimesed, kes seal töötavad,
muudavad selle eriliseks. Erilisus algab sellest, et ühel päeval asub kombinaadi
direktoriks Albert Paltser, kes, nagu selgub, on tõsine muusikafanaatik.
Asi on läinud sedavõrd kaugele, et vaatamata üksikutele ette tulevatele raskustele
on peategelane vabatahtlikult-sunniviisiliselt moodustanud kombinaadis orkestri.
Sihid on suured, ideaalid kõrged, nii et vaimusilmas soovitakse luua
ei enamat ega vähemat kui lausa sümfooniaorkester. Soovid ja reaalsus aga on
kui öö ja päev, kuid vähemalt puhkpilliosrkestri mõõtu kollektiiv õnnestub
visa tööga kokku kutsuda, mängima saada, ent jah, aga asi seegi.

Paraku on nii, et dirigenti ei võeta kuigi tõsiselt. Tema kohta isegi... sosistataks,
liigub ringi anekdoot.

Ühel proovil prõõganud Paltser:
 "Teine trompet, te mängite valesti!"
 Hääl (seni tundmatuks jäänud) vastab Orkestrist:
 "Teine trompet pole veel tulnud!"
 Naer saalis. Selline vaikne ja õel. Aga mida teeb Paltser?
Paltser vastab reipalt:
"Hüva! Kui ta tuleb, öelge talle edasi!"
(lk 48)

Kuid energiat ei kulutata mitte ainult pillimängule. Et hoida kollektiivis meeleolu, 
organiseeritakse vabal ajal suusavõistlus, kus osalejad kannavad keskaegseid rõivaid,
ja paremaid premeeritakse ballikutsetega.
Selliseid ülevõlli seikasi ikka esineb. Ega seda orkestrit ei tasu ka võtta
otse, n-ö sõna-sõnalt, arusaadavalt tähistab see ülekantud mõttes parteid,
ja Dirigent juhti, sekretäri, mõistagi parteiliinis.



Esimene osa lõppebki oponentide Rebase ja Teppo tormihoiatusega, direktorile, astu tagasi, või muidu!

Teine osa

Romaani osana tundub tehniliselt enim õnnestunud. Sünmdustik areneb kahes liinis, et lõpus kokku põimuda.
Riita on üksik naine, kes tsehhis lihttöölisena sõbrustab Heiviga.
Nagu ikka võib juhtuda, sõbranna hakkab sõbrannale otsima kaaslast. Midagi veidrat õnnestubki ära teha.
Ilmub välja Markus, kes külastab Riitat, valmistab talle kassette, mis peaks lohutama üksikut inimest. Muidugi on
sellest Riitale vähe.
Riita naabrid, kes harrastavad valjuhäälset, kavakindlat seksi, mis kostab läbi seina, tüütab kõiki.
Ühel järjekordsel valjuhäälitsemisel viskab Riital nii üle, et ta marsib naabrite juurde, peksab seal
pool elamist puruks ja lubab Rootsi põgeneda parvel. Seda lubadust hakatakse uurima.
Selleks on väljaõppinud nuhk, Kondine, kes kuulab kõiki Riita lähedasi üle, selleks oma nahka säästmata.
Et võimalikult vähe tähelepanu äratada, maskeerib nuhk end kalameheks, õngitseb tühja konksuga.
Veider on see, et kala näkkab, teised nuhid (tuukrid) sokutavad kala konksu otsa. Kondine jääb keelualal
inspektorile vahele ja satub miilitsasse, kus ei teata tema missionist mõhkugi.
Riita on kogu jurast nii tüdinenud, et läheb lõpuks tagasi maale isa juurde.

Kolmas osa

See on Vahur Teppo võitlus dirigendiga. Siin avaldub ka tapamaja kõige naturaalsemal kujul
oma rusuvusega. Ilmselgelt pidi Lattik töötama Võhmas, et sellised kirjeldused avaldada.

Uimastikäru eskalaatorilt kukuvad loomad lauale halvasti - kuhjades, teineteise peal. Neil pole
jätkunud väärikust kaunilt surra. See teeb minu töö raskemaks. Füüsiliselt raskemaks. See, et
neil puudub tahe kaunilt surra, see on mulle tülikas. Lõppude lõpuks võib see sigadus häirida
Tapmise Rütmi! (lk 285)

Lõpuks siiski kohtuvad Riita ja Vahuri teed. Viimane üritab dirigendile küll kohta kätte näidata,
aga mis tulutu, see kasutu. Riita annab mõista, et teha ei tule ainult seda, mis on hea süsteemile,
ega iseendale, vaid... teistele inimestele.
Isegi jäärapäine dirigent nõustub Vahuriga ja hakkab orkestri vastu töötama.

Groteskist on Lattik ikka välja väänanud, mis sellest võtta andis. See on nagu assortii. Tase on ebaühtlane,
aga ma ei lugenud ka ühe korraga.
Peale proosa on siin raamatus veel luuletusi, näidendi elemente ( nt. Laul valgest varesest. lk 242) ja ballaade.
Kui peaks midagi kõige paremaks pidama, siis need ongi ballaadid. Siin on need miniatuuridena.
Mats Traati nimetas Lattik juba oma Sahhaliini raamatus lemmik kirjanikuks, ja need ballaadid
meenutavad ka oma laadilt Harala lugusid.

Ma pidasin Lattikut küll väheke punaseks kirjanikuks, aga tuleb välja, et ta oli ikka uuendusmeelne. Ka
"Orkestrit" tasub võtta kui väikest kulmukortsutust võimueliidi aadressil. 80-ndate keskel vahetus suur
juht Kremlis, kõik said aru, et nii nagu varem saadi, sedasi enam edasi ei saanud riik toimida.
Ainuke probleem oli see, et keegi ei teadnud, milline oleks kõige parem lahendus päästmaks riiki,
et hundid oleks terved ja lambad söönud.








Leidsin ühe pildi ajakirjast Nõukogude Naine (1979).  Autor on Endel Veliste, Viljandi Rajooni Kultuurimaja fotoringist. "Üks tuuline kevadpäev", sellist nime kannab pilt ajakirjas. Samas võib ka Riita olla keegi selline, altkulmu vaatav ja kavalalt naeratust varjav naine, kes neid naisi ikka teab.




pühapäev, 9. juuli 2017

Vello Lattik. Kus sa oled , Larissa?



Meie mees Kaug-Idas

Vello Lattik. Kus sa oled, Larissa?: Sahhalini päevik.
Eesti Raamat.
Sari: "Maailm ja mõnda".
1988. 240lk.


Põhjused reisimiseks võivad olla erinevad: kas lootus pääseda parema elu peale,
silmaringi laiendamine, puhkamine, tuttavate külastamine, või misiganes.

Kui Ingo Normet küsis kord, Schnelli tiigi ääres jalutades, Vello Lattikult:
"Miks sa ikkagi sinna sõidad?" sai ta üpris ootamatu vastuse.
"Ma olen umbe kasvanud. Tuuled ei puhu must enam läbi. Ilusad sõnad,
kaunid sõnad - mehisus, võidurõõm, hardus, armastus - ei jõua enam minuni.
Nad on kaotanud tähenduse, nad on latvadeta ja juurteta, sest kitsed sõid
ära ladvad ja vesirotid panid kinni juured. Aga nii ei saa kirjutada. Ma pean
nad üles leidma." (lk6)

Otsima autor sinna sõidabki. Iseend? Ei, mitte ainult. Tema otsib kedagi Larissat.
See on nagu  mingi helesinine unistus, midagi fantaasia mailt. Ent ometi, oli
ikkagi aasta 1984 ja väljakujunenud hoiakud nii kindlad, et vägisi jääb mulje,
nagu otsiks Lattik inimest, keda ei ole olemas.

Leheküljel nr. 21 antakse juba väike vihje otsitava kangelase kohta:

Filmi Larissa on see Larissa, keda ma leidma tulin.
On Venemaa, keda ma aina otsin ja iialgi kätte ei saa, kes mulle
alati võõraks jääb. Larissa ei ole Viiu Viljandist või Toini Tartust.
Larissa on hull, metsik ja uhke nagu mustalsedki, on taltsutamatu nii
oma kõrguses kui madaluses. Larissa on vaba kass, kes perenaise jalgade
ümber keerutab, kõhu täis sööb ja tänu asemel õue tagasi läheb, et minna
ajama oma õigeid kassiasju. Larissa ei tunne ära, see Nikita Mihhalkovi
Larissa, oma sõpru ega vaenlasi. Ta ei otsi omakasu ega kauple endaga.

Lehekülg edasi, ning hakkavadki otsitava piirjooned juba selgemalt esile tulema.
See, keda Lattik otsib, on -

               HOMO SOVETICUS, kes on:

tööinimene,
kollektiivile aldis inimene,
kodumaale piiritult andunud inimene,
inimene, kes on valmis vastutama,
kõrgete ideaalidega inimene,
inimene, valmis kangelasteoks,
harmooniliselt arenenud inimene,
inimene, kes on veendunud riigi hoolitsuses tema eest,
sostiaalselt optimistlik inimene.

Sellised on siis ootused, millega autor oli varustatud enne teeleasumist. Jääb mulje,
et need nõudmised kipuvad olema kangesti peetertarvaselikud (Peeter Tarvas - peategelane
romaanis "Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud")


Vähemalt kohalesõit (ligi 9000km raudteel) läks päris libedalt. Kõigest nädal rongiga
Moskvast Habarovskisse, poolteist tundi lennukiga lendamist ning kohal ta oligi.
Ja muidugi see nõukogudelik argiatmosfäär...
Hommikuse tipptunni ajal vaguni WC-s imikumähkmeid pesevad emad, läbi kupeeseina
kostev koera klähvimine. Põhimõtteliselt on iga asja kohta autoril midagi arvata.
Ei teagi, millest ta lähtub. Tema kohta ei saa öelda: kus viga näed laita, seal mine ja aita;
pigem - kus viga näeb laita, seal põrutab päeviku sissekandega.

Lattik ei otsigi luksust, teda tõmabab hoopis korratus, lõpetamatus, probleemitsemine. Näiteks Austrias,
kus ta ka on käinud, nagu tagakaanel kirjas, hakkab tal ehk temasugusel mehel lihtsalt igav.

Sahhalini ajalool küll pikemalt ei peatuta, ainult kolm-neli lehekülge annavad põgusa tagasivaate. Needki
andmed on raamatustloetud. Näituseks saab teade, et A. Tšehhov viibis seal kolm kuud ja kolm päeva. Või siis,
et "Mayflower" on laeva nimi, millega esimesed kolonistid 1620. aastal Southamptonist Uus-Inglismaale
sõitsid. Nüüd nimetab Lattik piltlikult "Mayfloweri" meesteks nende järeltulijaid. Ühe sellise ta
leiabki, ühe kunagise sunnitöölise poja. Ivan Ivanovitš Samoilov on pensipõlve pidav kino "Komsomolets"
katlakütja, kes tegeleb ka kirjandusega, on mitme raamatu autor, loomulikult pälvib ta Lattiku sooja poolehoiu.

Kirjanduse jälgi ajades jõuab Lattik raamatukokku, kus avastab endalegi üllatuseks, kui palju on
eesti kirjadust tõlgete kaudu jõudnud Sahhalinile. Riiulis on olemas loomingut
sellistelt autoritelt nagu: Bornhöhe, Vilde, Kitzberg, Liiv, Alver, Valton, Traat, Smuul, Unt, jne, jne,
kokku 81 kirjanikku.

Ei tasu üldse alahinnata toonaseid loomingulisi liite. Tänu Kirjanike Liidule organiseeriti Lattikule elamine
pedagoogilise instituudi ühikasse, ja mis kõige kummastavam, ühtegi ülikooli Sahhalinil ei olnudki. Vähe sellest, tal õnnestus
end möllida kohalike kirjanikega ühte kampa, sulada sisse, olla oma, nende jaoks - meie mees.
Ega seal palju liikmeid olnudki. Kambas oli ka üks ja ainus Sahhalini luuletaja, kes vabal ajal töötas
autojuhina.

Nii need päevad seal kirjanikel mööduvad, tiirutades mööda koole, raamatukogusi või kalurikolhoose,
et kohtuda lugejatega.
Ühel kokkusaamisel võttis sõna saalisviibiv sõjaveteran, kes lõpetas oma sõjavastase kõne viisaka
üleskutsega:

"Parem hoiame praegu sellega uue sõja ära, et pingutame püksirihma ega söö kõhtu punni, mille eest tuleks
uues sõjas maksta. Või mis teie arvate?"
 "Õige! Õige!" Vastajaid on kümmekond.
 "Õnneks on sellest õigesti aru saanud ka need mehed, kes praegu riiki juhivad."
 On küll. (lk74)

Suurem osa Sahhalini elanikest on lihttöölised, kes on läinud sinna lööktöö korras ehitama ja siis
kohapeale pidama jäänud. Ilmselt midagi sellist, nagu EÜE-kad omal ajal. Palju on ka selliseid, kes
läksid lihtsalt pikka rublat taga ajama. Üldse on kohalike seas selline hoiak, et
ollakse seal rohkem ajutiselt kui alaliselt. Töölisi motiveerib aga tõik: kes on 15 aastat põhjas
töötanud, need saavad viis aastat varem pensionile. Ainult ei öelda, kust maalt see lõuna lõppeb ja
põhi algab. Južno-Sahhalinsk (pealinn) on kaardi peal Odessaga samal joonel ja Pariisist isegi lõuna pool.
Sahhalini juurde kuuluvad ka lähedal asuvad väiksesaared nt Šikotan.

Ei ole olemas sellist inimest agu põline sahhalinlane. Elanikkond moodustub mitmest rahvusest. Tõeline sulatusahi.
Kuidas Lattik ka kohalikku eripära ei otsiks, vaatab igalt poolt vastu Nõukogude Liit. Väikerahvad sulavad
suuremasse gruppi, mistap igasugune eripära läheb paratamatult kaduma.

Elanikke on oblastis 654 000, neist
  81,7% venelased,
   6,1% ukrainlased,
   5,7% korealased,
   0,3% ivhid - 2100 hinge (lk20)

Leidmaks paremat kontakti, saamaks rohkem infot, suhtleb autor kohalike inimestega, selleks kohta valimata.
Üks juhus leiab aset tänaval, kus mees istub augu äärel. Lattik uurima, et mis teed jne.
Mees vastab: "Kaevan endale keldrit, praegu ootan naist. Kui olin augu põhjas, kuulsin üleval hääli,
ronisin vaatama, mis toimub, vaikus. Kolm laeprussi oli ära varastatud, läksin ümbrust uurima, kui
tagasi tulin, avastasin, et kolm tahvlit vineeri on kadunud."
Nii ootas siis labidamees oma kaasat, keda üles valvama jätta.

Teine kord sattus toanaaber rääkima oma töökohast. Põhiliselt kurtis ta joomarluse üle. Ühel hommikul
olla tulnud tema kolleeg tööle täitsa kaine peaga ja nõudnud sellepärast lausa preemiat.

Ja sellisest kohast otsis Lattik homo soveticust. Müstika, kui suur veelahe oli ikka teooria ja
praktika vahel.

Mõistagi ei saa teha paari näite varal üldistusi. Käegalöömist ja joomarlust esines ka mujal.
On ka positiivsemaid külgi. Näiteks ühiselamu külastuskord, kus külalise eest vastutab külastatav,
on jälle paremini orgaiseeritud, kui oli ENSV-s. Lattik ei unusta muidugi küsimata: miks on siin nii,
miks ei ole meil sedasi? Võrdlemine ja probleemide otsimine näikse olevat tema lemmikvõtted, kui
sedasi saab öelda, ajakirjanik ikkagi.

Lisaks ajakirjaniku kutsele harrastab Lattik ka ilukirjadust. Kes see Larissa muud on kui fantaasiavili.
Väljamõeldud venelanna, kellele omistatakse häid omadusi a la homo soveticus, selle moega tõstatab
autor end ka vähe paremasse valgusse.

Et kohalik eripära, iseloom, kultuur kui selline jääb paljuski leidmata, missioon poolikuks, siis seda enam
leidis Lattik sealt seda, mis on/oli omane kogu liidule. Olgu see siis kas või perekonnamuster, käitumismall,
normaalsus, millest räägib Galina Nikolajevna, üks vastutulelik raamatukogutöötaja:

"Kumb on peremees majas, kas mees või teie?"
"Kelle käes on raha, see on isand."
"Kelle käes siis raha on?"
"Muidugi mõista minu käes. Meie osakonnas on 10 naist ja kõigis kümnes perekonnas on raha naise käes.
Riigilt korteri saamisel võidakse order anda nii mehe kui naise nimele, aga praktikas tuleb välja, et
alati on order naise nimel. Naine korraldab, et laps saaks lasteaeda, ja naine valib kooli, kus laps
pärast õppima hakkab, naine ostab mööbli ja ajab joonde remondi. See on ju endastmõstetav. Mehed on
laisad ega kõlba millekski, neid huvitavad vaid ajaleht ja televiisor. Ja mehed on sellise elustiiliga
rahulgi, sest nii on neil mugavam. Kui mehed klappida tahavad, saavad nad naiselt pika lunimise peale
oma kolmeka või viieka kätte ja see ongi neil kogu rõõm saadud palgast." (lk140)   

Võiks ju küsida, kas selle teadasaamiseks tasus sõita Sahhalinile? Lähemalt oleks ka saanud sellistest
mustritest aimu, aga et aeg oli ikka 1984-1985, reisimine liidus põhimõtteliselt tasuta, siis oleks
isegi võtnud sellise reisi ette.

Lattik mainib siin raamatus veel ka seda, et ta soovib selle aasta jooksul, mis
ta Sahhalinil viibib, kirjutada valmis uus raamat lihakombinaadist. Võiks teha isegi viktoriiniküsimuse,
kes oli see kirjanik, kes Kaug-Idas kirjutas romaani. Tegelikult ta kirjutas seal olles ka selle raamatu.







mugsu.blog

kolmapäev, 28. juuni 2017

Vello Lattik. Kuus head inimest.



Mis juhtus Karlaga?

Vello Lattik. Kuus head inimest.
Eesti Raamat
1979. 176lk.

Neli inimest süüdistavad viiendat kuuenda haudaajamises. See ei ole
kriminaalromaan, kuigi algab peaaegu lõpust. Ühel õhtul saab kabelis
kokku väike seltskond, et pidada seltsimehelikku kohut, et saada teada,
kes on süüdi juhtunus.

Karl Jago on läbi-lõhki maapoiss. Õppis agronoomiks, töötas end üles, sai
sovhoosi, siis kolhoosi, seejärel suurmajandi juhiks. Nüüd elab koos naisega,
Triinuga, kenas järveäärses majas, ja tundub, et elu on lill.
Paraku on naabriga läbisaamine kiskunud kiiva. Triin ei ole üldse maalaps, tema
on õpetaja, kes soovib arendada kultuuri, nt. tellida igasse peresse ajakirja Looming.

Liide Laos soovib direktori naabrina elada rahus oma poja, lehma, kanade ja
kassidega, seda tal muidugi teha ei lasta. Triinule lihtsalt ei meeldi, et tema
vaadet järvele segab naabri laut ja sõnnikuhunnik.
Nii lasebki Karl lauda lõpuks likvideerida, mispeale Liide süda seiskub.

Kabelis kirstu ääres on kadunu poeg, Triin, ja kaks töölist. Neil kõigil on midagi
öelda, kõik otsivad õigust. Ikka alustavad nad oma juttu küsimusega: Kas sa mäletad,
kuidas... Kuni jõutakse selleni välja, et vaat mis nüüd on saanud, kuhu nüüd oled
jõudnud, mis sa inimesega tegid.

Direktoriga juhtus see, mis võib juhtuda siis, kui võim lööb pähe.

Karla sõitis kolhoosi vahel musta täkuga, Karl juhtis "Pobedat", esimees istus
"Moskvitšis" juba autojuhi kõrval ja direktor autot alla "Volga" ei tunnista.
Muutusid nimed ja muutusid sõidukid, kord üks enne, kord teine. Karla käis laudas
ülepäeviti ja esimees korra kuus, aga direktor pole tänini raatsinud oma musti kingi
sitaseks määrida. (lk108)

Üsna keeruline olukord, kus kõigil on justkui õigus.
Lõpp aga jääb selliseks, et jah, ei teagi, kas kõik leppisid olukorraga või sai
direktor jälle oma tahtmise.

Ikka loen ja imestan, kui hästi Lattikul materjal oli peos. Vahel sõites kuskilt
maakohast läbi võib näha ainult lagunenud lautasid või kuivateid, raske uskuda, et
nendes hoonetes kunagi tehti tööd, tunti rõõmu ja muret.
Kuid siiski, piim ja leib ei tule köögilauale poest, vaid hoopis kaugemalt, endiselt.


pühapäev, 25. juuni 2017

Vello Lattik. Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud.



Tallinn - Viljandi - Tallinn


Vello Lattik. Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud.
Eesti Raamat
1981. 212 lk.

Raamat eneseteostusest läbi noore inimese silmade.
Peeter Tarvas on lihtne mees, kes on täis teotahet, et muuta elu paremaks.
Nõukogude armeest vabanenud, ei lase ta päevadel joosta tühja. Pärast
Tallinnasse maabumist suundub Tarvas Viljandisse, kus asub tööle,
loomulikult hea koha peale, mõistagi tutvuste kaudu, nimelt: tööstusliku
komsomolikomitee esimeseks sekretäriks.
On 60-ndate algus, toimub kavakindel riigi ülesehitus partei äranägemise
järgi, millesse peab oma panuse andma iga tubli kommunist.

Neli aastat mereväes on teinud Tarvasest ühe äärmiselt kriitilise
seltsimehe. Ükskõik, kuhu ta läheb või satub, siis alati on tal
midagi öelda. Näiteks bussis ei suuda ta kõrvalistuva tütarlapse
riietumise suhtes säilitada stoilist ükskõiksust. Järgneb dialoog:

"Kaugele reis läheb?" tegin juttu.
"Lõppu välja." Ka nägu oli rõõmus ja suu paras jagu pruntis.
Vestluse vastu ei paistnud tal midagi olevat. Nüüd asja
juurde.
"Kas te lugeda armastate?"
"Armastan küll."
"Kas te "Siluetti" või muid moeajakirju ka loete?"
"Vahel olen vaadanud."
"Poleks paha tihedamini vaadata. Te olete kena tüdruk, aga
mis kleit see on? Ja soeng? See ju ei sobi teile." Tahtsin
talle just anda head nõu, milline mood ja soeng valida, kuid
tütarlaps läks näost roosaks ja lõikas teravalt:
"Hoidke oma tarkused endale!" (lk 13-14)

Seesuguseid märkusi puistab Tarvas lausa varrukast. Küll ei sobi
talle üks ega teine asi, küll on sööklas sinepituubid puhastamata
või on praed erineva suurusega.

Oma tööülesandeid võtab noor, tuleb ikka öelda komnoor, väga tõsiselt.
Eks see ole ka arusaadav, tema nägemuses peab kõik käima sõjaväe
määrustiku järgi, et just tema käsib, poob ja laseb. Tuksub
ju tema rinnas lenininlik südametunnistus, mis toitub marsksismist, eks
sellest ka raamatu kaanevärv.

Probleemid algavad siis, kui Tarvas puutub kokku töölistega. Talle
üritatakse selgeks teha, et elu on midagi muud, kõik ei käi eeskirjade
järgi, asju aetakse "mustalt". Autojuht ajab kahe päevaga ministripalga
tasku.
Küttepuud talveks maksavad 40 rubla, õpetaja palk on 60 rubla,
kuskil on käärid, keegi teenib, keegi petab, aga ometi elati, kasvõi puupaljalt.

Tarvas otsib oma õigust, võitleb, hakkab ülemustele vastu, omavolitseb,
kuni hääletatakse ametist maha ja suunatakse maaparandustöödele. Napi
kahe kuuga on purunenud üks lootus teha karjääri.

Vaatamata sellele, et ta on eluvõõras, teda peetakse hulluks ja isegi
naisevõtt toimub paljuski sõbra mahitusel, peavad paljud Tarvasest lugu.
Teda kutsutakse isegi tööle teise brigaadi.

Kuigi see on Tarvase raamat, on raske uskuda, et selline tegelane võis olla
kunagi olemas. Et ta järjekindlalt on nii veidralt käituv ja kriitiline, siis
kandus see hoiak lugedes mulle üle nii palju, et ma kahtlen tema prototüübi
olemasolus. Võis ju olla selline tüüp loodud lihtsalt kui süsteemi sünnitis,
mis süsteemi naeruvääristab.
Märksa veenvamad on kõrvaltegelased (Tõnu - parteitu sõber, Anneken - pruut, 
ja kasvõi sm. Kalda - ülemus komsomolis). See oleks kurb raamat, kui ta ei oleks
puhuti naljakas kogu oma ajastu absurdiga.

Väidetavalt, seda on kirjutanud ka teised, suhtuti Eestis kommunismi ideesse
palju tõsisemalt kui Venemaal.
Siin võib mingi paralleeli tõmmata tänasesse päeva, et Euroopa Liidu
tulihingelised pooldajad on direktiivides sõrmega järge ajades väikest viisi
Tarvase mantlipärijad. Selliseid tegelasi, kes nõuaksid külapoe sulgemist,
kui seal jääb pooldeist ruutmeetrit pinda puudu vajalikust pindalast, jah,
täitsa võimalik, et leiduks.

Muidugi tuleb lugeda 1945-1990 avaldatud raamatuid väikese skepsisega, et kuidas
nii, kas tõesti, ei ole võimalik! Siiski tasub võtta sedalaadi raamatuid olmest
kui hoiatust või meeldetuletust.
Aga väikese ajaloolise tagasivaate nad ometi pakuvad, oma tõde neis on.
"Suudlust lumme" justkui konstateerib fakti - bürokraatia ei ole kuhugi kadunud.

Tol ajal oli kombeks kuskile ridade vahele poetada mõni lause või fraas, mis
kujutas vihjet vabale Eestile, selline n.-ö. `pääsuke`. Kas nüüd otseselt või
kaudselt, aga lk 57 on üks päris kahemõtteline lause küll, mis võis kerge
vihje anda omariiklusele. (Kommunistlikud noored olgu kukud ja korjaku vanapaberit
ja utiili, levitagu raamatuid ja tehku muid selliseid isamaalisi tegusi.)
Millisest isamaast siin küll jutt võis olla?

Raamat lõppeb Tarvase kolimisega kitsast komsomoli büroo ruumist uude korterisse.
Talle kingitakse Valmar Adamsi luulekogu "Suudlus lumme" (ilmus 1924). Kahjuks ma
ei ole seda küll lugenud, puudub ka raamatukogus, aga leidsin ühe arvustuse, kus on
toodud ära mõned Adamsi värsid. Lisan siia kaks rida, mis iseloomustavad Tarvast
vast kõige paremini.

                     Just sellepärast tahan elada,
                     Et meil elu lootusetu on. 

"Babyloni tüdrukud" on järg, teine osa. Peeter Tarvas viisteist aastat hiljem, jälle
on ta Tallinnas. Abielu on karile jooksnud, ideaalidest pole enam midagi alles.
Käib üks lõbutsemine ja liiderdamine. Kommunismi ei ole veel jõutud, pigem toimub
moraalne laostumine.
Raha on vähe, kaupa on vähe. Raha on palju, siis on kaupa ikka vähe. Kasutatakse
tänapäeval anakronismiks muutunud sõnu nagu: defitsiit ja tuusik või isegi nt. Volga
ja Žiguli. Ei ole üldse midagi iseäralikku, kui toote eest tasutakse natuuras.

Muidugi soovivad inimesed saada õnnelikuks, kuid mis on see õnn? Seda tunnet
asendab rahulolu, mille täidab materialism.


"Ma otsin su hiljem üles ja ajame väikese mehejutu."
Mehejutt tähendab poritiibu, kardaaniristi või pidurivoolikuid. Hoolimata siia-sinna
sõeluvatest klassiõdedest, hoolimata segasaunastki, mis kuulub selliste labrakate
finaali kui heeringas rosoljesse, tundis Peeter sama apaatiat, nagu viimasel ajal
ikka. Apaatiat, mis sagedasti lõppes padujoomisega ja ärkamisega kurat teab kelle
voodis. (lk 127)

Kes teab, kui alla oleks Tarvas käinud, kui ta uus pruut, ei teagi enam mitmes, lugemine
läks sassi, et siis Liivia, talle meelde ei oleks tuletanud - Inimesed vajavad hoopis
midagi muud kui tarbeesemeid või nipsajakesi. Ja selleks ei ole vaja hakata kaugsõidu
autojuhiks, minna Tšehhoslovakkiasse Babyloni külla võõra tüdruku juurde, et püüda
sinilindu, vaid alustada tasub siitsamast, iseendast, samm-saamult edasi minnes.

neljapäev, 22. juuni 2017

Toussaint. Tung ja kannatlikkus.




Köögiukse taga

Jean-Paul Toussaint. Tung ja kannatlikkus.
LR 5
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm.
Toimetanud Kai Aareleid.
2017. 56lk.


 Eks iga asjaga on nii, et kunagi ja kuidagi tuleb alustada. Kirjutada
esimene lause, joonistada esimene pilt või tuua kuuldavale esimene akord.
Tihti jäävad sellised ponnistused sahtlisse, sahvrisse või väiksemasse
sõpruskonda, aga vahel jõutakse kuhugi välja, nt püünele.

Põhimõtteliselt võib iga inimene kirjutada ühe raamatu, oma autbiograafia.
Lisaks saab kirjanik kirjutada ka lihtsalt kirjutamisest.
Igal raamatul on veel peale sisu, millest ta räägib, teine lugu, n.-ö. saamis- ehk
sünnilugu. Lugedes ei pruugi selle peale eriti mõelda, et mismoodi autor on
ühe või teise asjani jõudnud, tähtis on pigem tulemus kui teeloleku markeerimine.
Paljud kirjanikud võivadki jääda saladuseks, ei tea nende töötamisest keegi suurt
midagi, kui nad ise just ei räägi sellest. Need, kes räägivad, hakkavad aga jutustama
laias laastus ühte ja sama - kirjutamine on töö, teinekord isegi keeruline töö,
mis läheb raamat raamatult aina raskemaks.

 Olgu kuidas on, aga Belgia päritolu kirjanik Jean-Philippe Toussaint (1957) on oma
karjääri köögipoole pealt kokku vaaritanud ühe väikese esseekogumiku. Seda ei tasu
võtta kui käsiraamatut, et saada vastus küsimusele, kuidas peab kirjutama?
Rohkem on see kirjanikuks kujunemise raamat, üks võimalus teiste hulgas. Aga jah,
et suurem osa tähelepanekuid on laiemale üldsusele nagunii teada, erinevused on ainult
pisiasjades, siis piirdun vaid ühe noppega, mille välja sõelusin.

* Alžeerias viibimise ajal, 1983. ja 1984. aastal saavutasin ma viimaks vajaliku
distantsi, õige distantsi - mind lahutas Prantsusmaast mitu tuhat kilomeetrit -, selleks
et rääkida Pariisist. Selline eemaldumine näib mulle hädavajalik. Sest distants
sunnib rohkem mälu pingutama, selleks et vaimus taasluua parasjagu kirjeldatavaid
kohti: kui need paigad on päriselt silme all, nii-öelda nägemisulatuses, siis
muudab see kirjelduse lohakaks, see ei sunni kujutlusvõimet pingutama, samas
kui sundus taasluua ühte linna ja selle valgust mitte millestki - üksnes oma
kujutluse või mälu põhjal - annab kirjeldatud stseenidele elu ja veenvust. (lk10)

Kui kuhugi asetada see raamat, siis võib-olla Nancy Hustoni "Loomispäeviku"  (2016. LR
nr 21-24) kõrvale.
Erinevus on mastaabis, kui Toussaint kirjeldab isiklikust positsioonist enda loometeed,
siis Huston vaatab laiemalt, läbi mitmete aastate ja kirjanike, kuid teemad on kattuvad,
ja mis peamine, hästi kirjutatud, naudinguga loetavad on mõlemad.


Laiapea

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Postimees (Alvar Loog)

ERR.ee (katkend)

teisipäev, 20. juuni 2017

Tomasi di Lampedusa. Jutustused.

Kuuma päikese all


Tomasi di Lampedusa. Jutustused.
LR 3-4
Itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai.
Toimetanud Triinu Tamm.
2017. 96lk



Neljast tekstist koosnev raamat, mis koondab kokku kõik selle,
mis Sitsiilia kirjanik, Giuseppa Tomasi di Lampedusa (1896-1957),
kirjutas peale romaani "Gepard".

"Lapsepõlvemälestused" ei olegi nagu jutustus, vaid pigem ruumi
visualiseerimine. Seal puudub tegevus, aga seda asendab kirjeldus,
mille läbi lugemine on paras ettevõtmine.

 Uksed olid kaunistatud samuti Billiemi kivist ampiirstiilis raamiga
ning kummagi kohal oli teise korruse kõrgusel väike kaarja kullatud
võrega rõdu, mis mõlemad avanesid vanavanemate korterisse viivale
väikesele trepile.
 Unustasin öelda, et kohe pärast trepikoja sissekäiku, aga väljas,
õue pool, rippus punane nöör, millest uksehoidja pidi kella helistama,
et anda teenijaskonnale märku pererahva kojutulekust või külaliste
saabumisest. Uksehoidjad lõid kella väga meisterlikult, saavutades mingi
valemiga üksikud puhtad kellalöögid ilma tüütu tininata. (lk16)

Ja sedasi kuni 47. leheküljeni.

Novell "Rõõm ja seadus" räägib Milanos elavast raamatupidajast, kes saab
"kolmeteistkümnenda kuupalga" ja jõulukoogi (panettone). Loomulikult
aitab selline boonus leevendada vaesust, aga need võlad...
Nii viiakse kook advokaadile, lapsed ning abikaasa jäävad küll maiusest
ilma, kuid au on päästetud.

"Sireen" on küll ainuke tekst, mida jutustuseks nimetatakse, aga mulle
näib, et see oleks novellina ka täitsa arvestatav, muidugi juhul, kui need
kategooriad üldse olulised peaksid olema.

"Sireeni" võib küll pidada parimaks palaks selles raamatus. Misiganes see
siis ka ei ole - mütoloogia elustamine, torisemine, sõjavastalisus või ideaali
klammerdumine. Tõlgendada võib mitmeti, heal tekstil mitu nime.

"Pimedad kassipojad" jäi paraku Sireeni varju. Peaks olema järg romaanile
"Gepard", aga on jäänud ainult visandiks.
Maavalduste jagamine langeva aristokraatia vahel kujutatuna läbi kõiketeadva
autori positsiooni jätab kuidagi hajusa mulje. Ilmselt tuleb kasuks esimese
osa lugemine.

Üldse on vähe keeruline kohaneda selliste pikemate kirjeldustega,
mitte, et halvasti oleks kirjutatud, ei ole, lihtsalt pole harjunud lugema.
Eks pärine tekstid ju ise ka eelmise sajandi keskpaigast... kuid vahelduse
mõttes, miks mitte.


Laiapea

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Tilda ja tarakanid


pühapäev, 18. juuni 2017

Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist.






Korteriuberikust maamajja



Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist.
Eesti Raamat
Tallinn.
1978. 196lk.


Romaan juristiharidusega noormehe kohandumisest eluga
ENSV väikelinnas.
Joel Rauer, hästikasvatatud ja -koolitatud noormehena ilmestab
ilmselt autori teatavat alter ego, vähemalt osakest sellest.
Oli ju Vello Lattik ise ka lõpetanud TRÜ õigusteaduskonna 1961.a.
Tartut jagub siia raamatusse mitmele leheküljele, küll meenutustes,
aga ometi, kõige rohkem muidugi on esindatud Viljandi.

Peale kooli lõpetamist suunatakse Joel Viljandisse perekonnaseisubüroo
juhatajaks. Tema ülesandeks on olla paaripanija ning matusetalitaja.
Ühel matusel kohtab ta oma tulevast naist, Astat, kellega saab neli last
kolme aasta jooksul, kolib ärklitoast maamajja ja vahetab töökohta ja,
seda loetelu võiks jätkata pikalt, kuid milleks.

Täitsa mõnus lugemine isegi aastate tagant. Kirjutaud on küll, tõsi,
võib-olla natuke rutakalt. Stseen steeni järel läheb nagu ludinal,
ei jõua süvenedagi, kui juba algab uus. Eks väike publitsisti kriitiline
sulg on autoril käes olnud kirjutamisaegu, aga ega see ei häiri.
Sotsialismist realistlikult kirjutamine on mitte ainult ajaviide, vaid
ka ajaloolise tausta avamine, kui nii võiks öelda.
Küll ikka elati kitsikuses. Lasteaia kohta oli raske saada,
korterijärjekord kestis aastaid. Ega väga palju muutunud ka ei ole,
korruptsiooni ja viinaviskamist esineb tänapäeval samuti.
Siiski unistati, kõigele vaatamata.

Paraku lõpp jääb kuidagi lahtiseks, nagu puändita novell. Eks jäetakse
lugejale mõistatada, kas peategelane suudab oma unistuse ellu viia või
tuleb oludega leppida.
Üpris elulähedane materjal, mis lubab oletada, et tegemist on rahvakirjaniku
kui niisugusega.

Kööki täitsid võõrad, erutavad lõhnad: potis oli tõmbamas
ehtne oakohv, pannilt naeratasid vastu pool tosinat härja-
silma kui karikakraõied.
 "Kas ma tõstan munad taldrikule või võtad siitsamast?"
päris Asta ja kohendas juukseid hoidvat punast paela.
 "Ükstakama! Kuule, ära kanna seda mummudega kleiti
köögis ära, las ta jääb mälestuseks. Ja need munad oleksin
võinud ma ka ise pannile lüüa, tarvitses sul sellepärast nii
vara tõusta."
 "Kui naine ei viitsi oma mehele enam süüa ka teha, pole
ta naisterahvas, vaid naisterahva mõnitus." (lk 106)

teisipäev, 25. aprill 2017

Sirje Olesk. Anu Saluäär. Palat nr. 6

Pilguheit minevikku

Sirje Olesk. Anu Saluäär. Palat nr.6.
Loominugu Raamatukogu
Toimetanud Anu Saluäär-Kall.
2017. 64lk.

Haigemaja õues seisab väheldane ehitis, piiratud terve takjate, nõgeste ja
metskanepi tihnikuga. Ta katus on roostetanud, korsten pooleldi varisenud,
trepiastmed pehkinud ja rohtunud, aga krohvist on jäänud ainult jäljed. Ta
esikülg on pööratud haigla poole, tagumine vaatab aga väljale, millest teda
eraldab naeltega haigla plank. Neil terava otsaga ülespidi naeltel ja plangul
ning majal enesel on see eriline nukker, neetud ilme, nagu meil on ainult
haigla- ja vanglaehitistel.

Nii algab Anton Pavlovitš Tšehhovi jutustus "Palat nr. 6", tõlkinud Friedebert
Tuglas, ilmunud valitud teoste sarja viiendas köites "Novelle ja jutustusi",
Tallinn, 1962, lk 119.
Jutustuse algus kirjeldab vaimuhaiglat, kus peategelane, tohter Andrei Jefimõtš,
kuskil kolkas, kahesaja versta kaugusel raudteest maadleb tölplusega.
Kui siin nüüd tõmmata paralleele, siis võib ka NSVLi pidada üheks kroonulikuks
hullumajaks, millest välja saada oli kõike muud kui lihtne.

Kuid midagi tänuväärset ometi toimus Eestis ikka ka.

1956.aasta "Loomingu" oktoobrinumbri ringvaate-osa algab napi teatega: "Hakkab
ilmuma ""Loomingu" Raamatukogu"". Teates öeldakse, et Eesti Nõukogude Kirjanike
Liidu häälekandjana hakkab ilmuma "ilukirjanduslik väljaannete sari", mille
"eesmärgiks on tutvustada eesti lugejat nii nõukogude kirjanduse kui välismaa
progressiivse kirjanduse lühivormidega". (lk7)

Kaks artiklit, milles nii dokumente arhiivist kui isiklikke mälestusi annab
täitsa hea ülevaate algusest kuni tänapäevani välja. Muidugi oleks lihtsameelne
arvata, et kust tulevad raamatud, eks ikka poest, aga ei ole nii. LR-i tegemise
köögi pool, mis lugejale jääb tundmatuks leiab siin vihikus kenasti ülesmärkimist.
Fakte on esitatud üksjagu, nende põhjal võiks juba koostada viktoriiniküsimusi.
Raske on isegi usukuda, et kunagi ilmus LR iga nädal, ja tiraažid olid muinasjutulised,
ikka 18 000 või 20 000 eksemplari. Tänaseks päevaks on ilmunud juba üle poolteise
tuhande numbri, see on muljetavaldav kogus.
Palju on viiteid eelnevatele raamatutele, mida tasuks võtta kunagi lugemiskavva.

Vahetuvad toimetajad, tegijad, autorid ja lugejadki, kuid loodetavasti LR jääb. 

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

kolmapäev, 19. aprill 2017

Laustud sõna lagub








Eile-täna-homme

Laustud sõna lagub.
Valik eesti vanasõnu.
LR 1
Koostanud Arvo Krikmann.
Toimetanud Anu Saluäär-Kall.
2017. 112lk.

Oma korrapärase ilmumisega on Loomingu Raamatukogu jõudnud juba 60. aastakäiguni.
Palju õnne! Ja Asko Künnapi poolt on loodud ka uus väljanägemine. Jälle natuke
teistmoodi. Poolviltused horisontaalid ja vertikaalid lubavad oletada,
et selline kujundus võiks olla kuidagi maakaarti meenutav, eks näis,
eks näis. Kindlasti jätkab LR oma tava - eestindada killukesi maailmakirjandusest,
sekka kodumaistki.

Kuigi vorm on uus, on sisu vana, lausa folkloori kuuluv. Mis need vanasõnad muud on,
kui anonüümselt levivad tarkuseterad. Krikmann jõudis suure töö ära, ennem kui pidi
lahkuma, millest on loomulikult kahju. Kahju on ka sellest, et algselt pidi see
raamat ilmuma 1975 aasta esmanumbrina, kuid tsensuuri tõttu ilmub alles nüüd,
nelikümmend kaks aastat hiljem. Lohutuseks saab vaid nentida, et vanasõnu on ka varem
ilmunud. Ega kõik ei ole mahtunud nendegi kaante vahele, nii ütleb ka koostaja, et kui
lugejal tekib huvi nende vastu, siis on raamat oma eesmärgi täitnud.
Kõik, mis folklooriga soetud, on juba iseenesest nii ülev, et selle suhtes ei saagi
olla ükskõikne, on ju see üks eestluse identiteedi nurgakivi, nii et igati tänuväärne
tegu.

Võib ju arvata küll, et ah, mis, need vanasõnad on ajast ja arust, kuid ega ikka ei ole küll.
Näiteks tõejärgset ajastut, kus täna ollakse, nägid eestlased juba ammu ette.

"Ära usu ilma, ilma ajab puru silma." (lk16)

Palju on võetud vanasõnu elust enesest, pole siingi palju muutunud.

"Tegijal juhtub mõndagi, magajal ei midagi." (lk20)

"Vanasõna ei valeta." (32)

"Sügisene udu tähendab sooja, kevadine udu külma." (32)

"Ema lööb kui lõngakeraga, aga isa lööb kui raudhaamriga." (lk48)

"Kui kolm naist koos, siis on kurat neljandaks." (lk58)

"Hää naine on vaese mehe varandus." (lk100)

Sirp

Tütarlapslinnast

Laiapea

KOHUSTUSLIKULT VABATAHTLIK KIRJANDUS


esmaspäev, 17. aprill 2017

Joaquim Maria Machado de Assis. Hulluarst.

Ühe linnakese kroonika

Machado de Assis. Hulluarst.
LR 40
Portugali keelest tõlkinud Indrek Koff.
Toimetanud Kai Aareleid.
2016. 64lk.

Itaguai nimeline väikelinn oleks võinud jääda üldse märkamata,
kui seal ei oleks olnud nn. Rohelist Maja. See oli asutus kuhu otsustas
kõik linnas ja sele lähiümbruses elavad vaimuhaiged kokku koguda
hulluarst, Simao Bacamarte.

"Bacamarte oli vaest naisterahvast kogu selle aja pilguga puurinud, pilk terav
kui pussnuga. Kui proua lõpetas, ulatas tohter talle viisakalt käsivarre,
otsekui seisaks tema ees asekuniga naine ise, ning tegi talle ettepaneku
nõoga pisut juttu ajada. Õnnetuke jäi teda uskuma; arst viis ta Rohelisse Majja
ning pani ta sonijate tiiba kinni." (lk21)

Kus maal lõppeb normaalsus ja algab hullumeelsus jääb arstil selgusetuks,
kuni ta lõpuks kinnipeetavad vabastab, et iseend uurima hakata.
Täiesti uskumatu lugu muidugi, kuid hästi kirjutatud ja tõlgitud.

Sirp
Loterii
Laiapea
Trakyllmaprokrastineerinj2lle

reede, 14. aprill 2017

Michel Houellebecq. Maailma vastu, elu vastu.






Houellebecqi debüüt


Michel Houellebecq. Maailma vastu, elu vastu.
LR 38-39
Tõlkinud Heli Allik.
Toimetanud Triinu Tamm.
2016. 88lk.

Essee Howard Phillips Lovecrafti (1890-1937) elust ja loomingust. Tuleb tunnistada, et ma ei ole just
õudus- ega ulmekirjanduse andunud austaja, mistõttu see kirjanikunimi ülemäära
palju mulle ei öelnud. Raamatu lõpus on ära toodud loend tema eesti keeles ilmunud tekstidest.
Endalegi üllatuseks avastasin, et kunagi ilmunud ajakirjas Mardus avaldati üks jutt, mida olen
juhtunud isegi lugema, veel kummastavam, et mäletan seda pealkirja järgi. Oli jah, judinaid
tekitav, vähemalt tookord, ilmselt praegu loeks kuidagi teistmoodi. Kes Lovecrafti üldse pole
lugenud, nendele on LRi raamat hea sissejuhatus tutvumiseks selle suure kirjanikuga.

Et luua tekstis oma universiumeid, selleks tuleb millestki loobuda. Nii ongi reaalsus see, mis kõrvale
heidetakse. Ei saa just öelda, et Lovecraft kuidagi positiivne võiks olla. Nn päris elu tal
muidugi oli, kuid aeg ja olud väga hõlptulu ega edu ei võmaldunud, mistap oli kirjandus tema
pärisosa, kui nii võib öelda. Kui nüüd kõike sõna-sõnalt võtta, siis ta ise end end üldse
kirjanikuks ei pidanud, tema jaoks oli kirjutamine justkui meeldiv ajaviide.

"Lovecraft teab, et tal ei ole selle maailmaga midagi ühist. Ja talle jääb alati kaotaja roll.
Nii teoorias kui praktikas. Ta kaotas oma lapsepõlve; ta kaotas ka usu. Maailm tekitab temas
vastikust ja ta ei näe mingit põhjust oletada, et asjad võiksid teistsugused paista, kui neid
vaadata `teise pilguga`. Religioonid on tema silmis "suhkrused illusioonid", mille teadmiste
areng on kasutuks muutnud. Harvadel hea tuju hetkedel räägib ta religiooni "nõiutud ringist";
igatahes tunneb ta end sellest ringist välja jäetuna." (lk13)

Reaktor

trakyllmaprokrastineerinj2lle

tildaword

Loterii (Kolm)

Loterii (Senbudism)