Ivan Jefremov. Andromeeda udukogu.

Ivan Jefremov.
Andromeeda udukogu.
Tõlkinud Rene Shubbe.
Eesti Riiklik Kirjastus.
1962. 320lk.

Raamat räägib sellest, et igaüks võib unistada. Kuid Ivan Antonovitš Jefremovi (1908 – 1972) kui julge unistaja sule all võttis teaduslik fantastika kujutamine üsna iseäraliku suuna. Kogu tegevus on viidud kaugesse tulevikku, kus aastaarve enam ei nimetata, mainitakse vaid ajastuid. Seega on kätte jõudnud nn Suure Ringi ajastu, suheldakse inimese sarnaste kaaslastega lähikosmosest. Ja näiteks Einstein on pelgalt antiikaja teadlane. Kommunistlik utoopia ise terendab siit raamatust vastu. Tasalülitamine oli nii suur, et kogu maailmas räägiti ainult ühte keelt. Tahaks kohe küsida, et kas päriselt ka pidi kommunism nii kaugele minema? Aga meenub, et õige, see on ju fantastika žanr. Vastukaaluks on möödas sõjad, nälg, haigused ja pikenenud on ka eluiga.

Sündmustik algab siis, kui oma viimaselt luhtunud missioonilt hakkab maale naasma tähelaev "Tantra", pardal 14 liikmeline meeskond, mida juhib Erg Noor. Eksituse tõttu satutakse kuhugi tundmatule planeedile, millelt leitakse peale aastate eest kadunuks kuulutatud teise tähelaeva (Puri) veel üks objekt. Näib, et tegemist oli UFOga. Tundmatu objekt jääb küll lähemalt tuvastamata, aga kaasa võetakse paar... ohtlikku lendavat meduusi.

Teine tegevusliin hargneb lahti maal. Teadlastel õnnestub saada kosmosest signaal, see tuleb lõunataeva tähtkujult, Tuukani Epsilonilt, mis asub üheksakümne parseki kaugusel. Kahjuks selgub, et teade on teele pandud kolmsada aastat tagasi. Et ületada ületamatut vahemaad, luua teise tsivilisatsiooniga kontakt, saavutada valguskiirus, hakkab üks teadlastest, Mven Mass, isekeskis, juhtkonnalt luba saamata katsetama. Katse ebaõnnestub, hukkub neli kaaslast. Rohkem siin millestki olulisest ümberjutustada väga pole, ja kõike ei pea ka ära rääkima.

Üllatas tegelaste valik. Juba nende nimed on väga harjumatud, kui nimetada vaid mõned, siis on need: Erg Noor, Dar Veter, Niiza Krit, Veeda Kong, Mven Mass. Viimane on aafriklane, aga rahvuseid üldiselt ei mainita. Mulle nad tundusid oma üleelusuuruses isegi pisut naiivsevõitu, kuid autor suhtus neisse härdalt. Võib öelda, et kõlas kongi vaskne kumin, kui kirjanik eesriide kõrvale tõmbas ja oma tegelased ükshaaval lavale kutsus. Muidugi ei unustanud Jefremov meelde tuletamast, et oluline ei ole vaid külm mõistus, vaid ka soe süda. Et unistada tasub, kuid mõõdutunnet ei peaks unustama, ilmselgelt on kirjanik maailmaparandaja. Nii nt ütleb Iirimaal asuvas koolis lõpukõnet pidav Evda Nall järgmist (katkend kõnest):

Uue ühiskonna inimese ette kerkis vältimatu vajadus oma soove, tahet ja mõtteid distsiplineerida. See mõistuse ja tahte kasvatamine on praegu igaühele meist niisama kohustuslik kui kehaline kasvatus. Looduse, ühiskonna ja selle ökonoomika seaduste tundmaõppimine on isikliku soovi asendanud mõtestatud teadmisega. Kui me ütleme: „Tahan”, siis mõtleme sellega: „Ma tean, et nii on võimalik.” Muistsed helleenid ütlesid juba tuhandeid aastaid tagasi: metron – ariston, see tähendab: kõige kõrgem on mõõt. Ja meiegi ütleme, et kultuuri aluseks on mõõdutunne kõiges. (lk202)

Lugemismuljet nimetan sedapuhku hoovõtuga kulgemiseks. Kuigi ma pole kunagi kosmoses käinud ega satu sinna ka, ent mis sellest. Praegu toetun neile vähestele andmetele, mis kirjanikelt olen saanud, kas või sellele, et ilmaruumis puudub hõõrdumine ehk liikumist ei takista miski. Selgituseks lisan, et raamatuga tutvudes toimus väike metamorfoos. Diivan, millel istudes tavatsen lugeda, muutus ühtäkki tähelaevaks. Esimesed peatükid andsid piisava kiirenduse, nii et ülejäänud leheküljed sai läbitud juba inertsiga. Kui alguses seda kütet ehk põnevust poleks olnud, oleks lugemine jäänud toppama. Ja ega ma ei kahetse ka, et oma "diivaniga" sattusin Jefremovi planeedi orbiidile mõneks ajaks kaasa tiirlema. Nüüd võin kursi mõne teise teavakeha suunas võtta, planetaarmootorid täisvõimsusele lülitada ning liikuda järgmise kirjaniku gravitatsiooniväljale. Side lõpp.




BAAS

Ulmeseosed

Goodreads