laupäev, 31. märts 2018

Charles Baudelaire. Kunstlikud paradiisid.

Meelemõnud-meelemõrud

Charles Baudelaire. Kunstlikud paradiisid.
Prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Haljak.
LR 15-17.
2017. 160lk.

Jälle üks selline raamat, mis lubab teha kaemuse 19. sajandisse.
Ja kaemuse teeb ka autor, suur Luuletaja Charles Baudelaire,
kes uurib, vaagib, kirjeldab mõnuainete mõju. Hašiš, oopium ja vein.
Kummaline, et kaks esimest olid kunagi vabalt apteegist saadaval.

Sõnu kokku ei hoita, katkend hašiši tarvitamise mõjust räägib
iseenda eest:
"Pitsilised maastikud, hägusad silmapiirid, vaated linnadele, mille
äikese surnukahvatu sinendus on valvakaks võõbanud või mida
valgustab päikeseloojangute kontsentreeritud tulisus - ruumiline
sügavus, ajalise sügavuse allegooria - näitlejate tants, žestid ja
etlemine, kui leiate end teatrisaali heidetuna  - esimene juhuslik
lause, kui teie pilk langeb mõnele raamatule - lõppude lõpuks see
kõik kokku, kõigi olendite universaalsus kerkib teie ette uues,
seninägemata hiilguses." (lk37)

Kuigi oopiumi ja hašiši kasutamise küll Baudelaire mõistab hukka,
siis veinile ta nagu truudust ei murra, ikkagi prantslane.


Postimees

Laiapea

Peeter Helme söövitita

Kultuur.err. (katkend)

pühapäev, 25. märts 2018

H.G. Wells. Venemaa pimeduses.



Kiskus vähe kiiva

H.G. Wells. Venemaa pimeduses.
Inglise keelest tõlkinud Karin Suursalu.
LR 13-14.
2017. 72lk.

Kirjanikel on, siin saab küll öelda oli, üks kena komme, nimelt: suhelda üle
riigi- ja keelepiiride. Pidada kirjavahetust, seda nagunii, kuid peale selle
käia teineteisel külas, olenemata ilmavaatest, mida keegi parasjagu aktsepteeris,
või kehtivast riigikorrast.

Suhted vene kirjanikega, eelkõige Maksin Gorkiga päädisid sellega, et inglise
kirjanik Herbert Georges Wells (1866-1946) tegi Venemaale ühtekokku kolm
trippi: 1914, 1920 ja 1934.
Vahemärkusena olgu öeldud: nagu David Vseviovi järelsõnast selgub, jagas
Welss Gorkiga ühist sümpaatiat viimase sekretäriga,
Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergiga (1895-1974).
See oli isenensest märkimisväärne kõrvalpõik, sest tänu Mariale sattus Welss pikemalt
peatuma ka Eestis, Jänedal, kui seda oli pelk 1920. aasta Tallinna kaudu Peterburis käik.
Sositati, et Maria oli Vene-Inglise spioon.

Wellsi populaarsus ei olnud ju ainult selles, et ta oli kirjanik (peale selle,
LR sarjas ilmus 1966.a vihus nr. 34 jutukogu «Võlupood», on tema romaane
eestindatud mitmeid, näiteks - «Nähtamatu mees», «Ajamasin», jt.). Lisaks sellele
õnnestus tal näha Venemaad muutuste lävel. Kui esimese reisi ajal külastas Wells
toretsevat tsaaririiki oma hiilguses, siis 1920-nda aasta sügisel oli ta tunnistajaks
riigi laostumisel.

Kõrvalseisja pilk on muidugi vähe teisem kui asjaosalaistel endil, see jääb
tahes-tahtmata pinnapealseks, kuid ometi jõuidis Wells viieteist päeva jooksul
paljugi märgata. Blokaad, vaenulikud välisiriigid ja kuus aastat kestnud sõjaolukord
oli Venemaad kurnanud sedavõrd, et kauplused olid enamikus suletud, teed lagunesid,
midagi polnud saada ning lähenes talv. Vähemalt toitlustamine oli üle viidud
kaardisüsteemile, mis oli ootustele vaatamata hästi organiseeritud. Loomulikult tegutsesid marodöörid, kuid need lasti koha peal kohtuta maha.

Suhtlemine kohalikega jäi Wellsil piiratuks. Jah, ta külastas koole, nii sellist,
kus teda tunti, kui ka ka sellist, kus temast polnud kuuldudki, kuid maarahvani
tema visiidid ei küündinud. Võib-olla seepärast jäid tema arvamusi talupoegkonnast
varjutama mõningad eelarvamused. Kuid tänu Gorkile, kes tegi, mis suutis,
et päästa vene vaimupärandit (teadus, kirjandus, kunst), kohtus Wells vene
intelligentsiga - teadlase Pavloviga, helilooja Glazunoviga.

Loomeinimesed ja teadlsased olid raskes olukorras, sest nad ei saanud end
ümberhäälestada, hakata tegema midagi muud. Laulja jääb  lauljaks, tema ei
hakka kojameheks. Välismaaga kontaktide puudumise all kannatas samuti
teadlaste töö. Kuigi raamatuid ei trükikuid ja ega neid loetud ka, tegutsesid
kultuurialal ometi teatrid.

"Šaljapin keeldus kategooriliselt tasuta laulmast, räägitakse, et ta saab
etenduse eest 200 000 rubla, mis teeb peaaegu 15 naela, ja kui toiduaineid
on eriti raske hankida, nõuab ta tasu jahus, munades, ja muus säärases. Mida
ta nõuab, seda ta ka saab, sest streikiv Šaljapin jätaks Pterburi teatrimaailma
liiga masendavasse auku. Seepärast ongi tema kodu vist küll viimane Venemaal,
mis on endistviisi üsna hubane. Proua Šaljapinat puudutas revolutsioon nõnda
vähe, et ta küsis meilt, missuguseid rõivaid Londonis kantakse. Blokaadi tõttu
polnud ta juba 1918. aasta algusest saadik moeajakirju saanud."(lk18-19)

Kui loomeeliidiga leidis Wells ühise keele, siis kehtiva ilmakorra, sotsialismi-marksismi,
kohta ta oma soosingut ei jaganud. Tema järgi on tsaaririigi kokkuvarisemises süüdi tsaar
ise ja lääne suurriigid - arendati majandust, tegeleti kaubandusega, aga rahvas jäeti
hariduseta. Samas ta leiab, et rahutused oleksid tekkinud paratamatult, ilma puuduliku
marksismi teooriata. Ometi tunnustab Wells Kommunistlikku Parteid kui ainukest, kes
suudab korra kehtima panna, n.ö. leiba lauale tuua, hoolitseda hariduse ja tööliste heaolu eest.

Kohtumist Leniniga võib pidada Wellsi visiidi poliitiliseks tippsündmuseks. Saadakse
kokku, räägitakse, arutatakse, aga kumbki midagi ei saavuta, teineteist ümber ei veena.
Leninit huvitab, millal Läänes algab revolutsioon? Wells küsib, kuhu te siis välja jõudsite,
kas olete oma eesmärgi saavutanud? Lenin soovib saavutada uut vana täieliku
lammutamisega; Wells arvab, et uus peab vanast välja arenema.
Vähemalt avaldas kohtumine suure juhiga muljet, see ei olnud see mees, slline pilt,
millega Wells oli meedias harjunud. Reaalsuses ta ei olnudki suur mees, üsna väike
seal suure laua taga olla olnud, aga plaanid olid suured, nagu nt. kogu maa elektrifitseerimine.

Järelhüüdes jääb Wells tuleviku suhtes skeptiliseks. Kui midagi ei muutu, on terve
tsivilisatsioon ohus. Venemaa peab oma toorainega jõudma Lääne turule, selleks
peab aga Lääs blokaadi lõpetama ja sõlmina kaubanduslepinguid halvema
ärahoidmiseks.
Tänaseks on küll paljugi muutunud, kuid midagi tuttavlikku kajab vastu praeguseski
Venemaast. No loodetavasti ajalugu end ei korda. Kui midagi soovib korduda, olgu
see siis juba hea kirjasõna,  mida Wells valdas.

Sirp

Loterii

Laiapea

Kultuur.err (katkend)

Ekspress.delfi

kolmapäev, 21. märts 2018

Aki Ollikainen. Must Muinasjutt.




Läbi mitme põlve omadega sohu


Aki Ollikainen. Must Muinasjutt.
LR 11-12.
Soome keelest tõlkinud Mihkel Mõisnik.
2017. 96lk.

Soome ei ole maa, kus elab ainult jõuluvana. Seal liigub ka jutt allikast,
kuhu on maetud aardekirst, mida on keeruline kätte saada.
Nii hakkab jutustus hargnema mööda kahte liini. Üks olevikust minevikku, teine
vastupidi, siis jälle edasi, siis tagasi.

Peategelane meenutab oma lapsepõlve ja räägib 1930-ndatest. Nende perioodide vahele
mahuvad: salaviinaäri, poliitika, sõda, lahutus, kõik see, mis mõjutab inimest.
Raamatu algul annab ta mõista, et ei soovi olla tema ise, vaid keegi teine, keegi parem.
Parem oleks olla parem, muidu võib sattuda sohu.
Et suguvõsal lasub ka veresüü, siis võib allikas olla kui lunastus, mille ümber
jutt kulgeb, lõpuks sinna sumbub.
Üks üsna sünge raamat, mis ennem lahti ei lase enne, kui läbi on.

 "Mulle tundus, et olin sellise hooga teel uue ja parema tuleviku poole, et
paigale tardunud argine maailm ei suuda minuga enam sammu pidada. Aga see
peatunud maailm, millest arvasin end mööda tormavat, oli hoopis aeg, mis
voolas edasi, kuna mina, selg ees, paigal seisin, pilk minevikku suunatud.
Ja neid mööda tormanud hetki ei saanud ma enam kunagi kätte." (lk12)

Laiapea

Vadewo

Raamatutega

Kultuur.err (katkend)






pühapäev, 18. märts 2018

Kirmen Uribe. Bilbao-New York Bilbao.





Teravuseta teravast

Kirmen Uribe. Bilbao-New York-Bilbao.
LR 8-10.
Baski keelest tõlkinud Merilin Kotta.
2017. 152lk.


Tükk-tüki, kild-killu haaval kokkukorjatud mälestused ühe suguvõsa elust läbi 20. sajandi.
Tõe ja mittetõe piir on nii õhuke, et esialgu tekitas loetu väheke segadust. Minajutustaja
lendab lennukiga Frankfurdi kaudu Bilbaost New Yorki. Kõik, mis on ülejäänud tekst, on kui
kollaaž, mõistukõne, ühelt fragmendilt teisele libisemine. Lõpuks tuleb välja, et lennureis
ei olnudki reis, vaid väljamõeldis.
Selleks, et selle teadmiseni jõuda, tuleb läbi lugeda Merilin Kotta saatesõna, mis on LR sarjas
üllatavalt pikk.

Et tegemist on autoriga, kes kirjutab nii väikese maa kui Baskimaa keeles, siis võib ka seda
lendu arvestada kujundiks. Olgu lendamine siis nt suurkeeltesse jõudmine. Tehnika ajastu,
eks võib tolle maa keelgi tõusta laulutuules kõrgustesse.

Mälu ja identiteet, mida, kui palju ja mismoodi mäletatakse? Need võiksid olla
põhilised impulsid, mis Uribet kirjutama sundisid. Ja et on interneti ajastu, siis ka
kirjutamislaad püüab vastu tulla arvutikasutajale. See hakitus! Jõudmata ühe lõiguga vaevalt lõpule,
algab uus. Lühidust ei saa ka etteheitena võtta, metateksti puhul on see ehk parim valik.

Esivanemate jälgi ajades, kuuleb autor oma lähedaste kohta öeldavat järgmist:
 "Su vanaema pidi palju kannatama. Kodusõja ajal jäi ta terveks aastaks üksinda, ilma meheta.
Ta andis peavarju Franco armee ohvitserile Javierile, aga ka ühele naisele, kelle ema peeti
kinni Saturrarani naistevanglas."
 Kortsutasin kulmu.
 "Jah, ma tean küll, see kõlab veidralt, et kodusõja ajal elasid sama katuse all vastasleeri
pooldajad. Aga ideed ja süda on kaks ise asja." (lk18)
















neljapäev, 15. märts 2018

Émile Zola. Söekaevurid.




Läbilõige töölisklassist


Émile Zola. Söekaevurid.
Prantsuse keelest tõlkinud Johannes Semper.
Tallinn, 1981.
416lk.

Romaan söekaevurite elust Põhja-Prantsusmaal 19.sajandil. Oma tööotsingutel satub
peategelane, Etienne, Montsou`sse. Heasüdamlik Maheu nimeline kaevur võtab ta enda
pere juurde elama. Olukord on raske, töö ebainimlik, tasu minimaalne.
Et vaesusele ja viletsusele vastu hakata, õhutab Etienne kaevanduses mässu, mis
viib streigini. Toimub kokkupõrge sandarmitega, hukkuvad töölised, streik lõpeb,
inimesed lähevad tööle tagasi. Etienne lahkub löödult.

On raamatuid ja siis on veel need teised raamatud, mille kuulsus liigub nende ees,
nende tuntus ei vähene, vaid liigub üle riigipiiride. Lühidalt öeldes on see kirjandus,
mida iseloomustab sõna - klassika.

Ühe vihje sain aastaid tagasi, vaadates televiisorit. History Channel näitas saadet
Vincent van Goghist. Vot, ei mäletagi, kas Gogh viibis sellel ajal Põhja-Prantsusmaal
ja suhtles kaevuritega või mitte, kuid saatejuht tsiteeris ühte lauset "Söekaevuritest".
Nüüd lugedes tundsin selle ära, tema ise: "Puhkes loomalikke instinkte siin all
kaevanduses, ärkas mehelikke ihasid, kui mõni söekaevur kohtas mõnda neljakäpukil
tüdrukut pungis tagumikuga rebenemiseni pingul mehepükstes. (lk36)

Kuigi raamatus ei ole seliseid lauseid, mida võiks allakriipsutada kui sententse, mida
kas või välja kirjutada, siis see lause jäi küll meelde. Õigemini, tuli uuesti meelde.
Enamasti on Zola lause kord kirjeldav, siis jutustav, vahel dünaamiline, sageli visuaalne,
tihti üldistav, kuid alati nauditav.

Lehekülgede arv hirmutas esimese hooga suisa ära. Pole harjunud nii pika tekstiga.
Tänapäeval on ikka moes lühidus ning fragmenteeritus, ja äkki selline maraton.
Olen lugenud isegi raamatut, mida on tiitellehel nimetatud romaaniks, aga maht on olnud
alla saja lehekülje (tookord oli 84). Arusaadavalt ei ole maht teab mis mõõdupuu, aga ikkagi.
Kui esimesest ehmatusest üle sain, siis läks lugemine juba kergemini. Jah, raamat ise muutus
järjest raskemaks, vaesed inimesed, mis parata.

Zola haaras kohe, võttis, mis võtta andis, kustutas tule ja lahkus.
Mitte ainult see, et tegevus, tegelased, kohad ja suhted olid nii päris, et oli raske
uskuda, et see kõik on väljamõeldud, ei avaldanud mõju, vaid see, et kogu tervik oli
kaasahaarav. Elu-olu kui niisugune sellisena, nagu see võiski olla, ilmselt oli ka,
mõjus, justkui oleks ise sinna sattunud. Lugemisel pausi pidades, kui peeglist mööda
läksin, vaatasin, kas endal ka nägu tahmane ei ole.

Romaanina on "Söekaevurid" nii mitmekihiline kui ka hulktahkne. Klassivõitlus: töölisklass
ühelt poolt, kompanii teiselt - olemas; ideeline külg kui sotsialismi kokkupõrge
kapitalismiga - olemas. Mis prantsuse romaan see oleks, kui sealt puuduks kõige tähtsam
ehk armastus, ka see ei puudu, kuigi õnnetu (Etienne ja Catharine`i suhe jääb kahvatuks,
seda varjutab armukadedusest ogar Chaval, oh seda ebaõnne).

Kui enamus romaanist on olud sellised, et valitseb pimedus, pori, vihm, teisitiöeldes
hämarus, siis see ainult lisab trööstitust, otsekui ebaõiglusest oleks veel vähe.
Milles aga Zola on meister, siis on see kontrast. Samal ajal, kui kaevurid hinge vaaguvad,
läheb kodanlusel hästi.
"Naerdi jälle, kuid tagasihoidlikumalt. Kõigil oli lõbus olla siin flaami tapeetidega
kaunistatud toas, kus leidus vanu tammepuust kirste. Puhvetite klaasruutude taga
särasid hõbedast sööginõud, laest rippus alla suur punasest vasest kroonlühter, mille
poleeritud kumerusest vastu peegeldusid majoolikapottides kasvav palm ja liilia. Väljas
puhus lõikavalt külm detsembri kirdetuul. Kuid sees seda ei tuntud, siin valitses
kasvuhoone soojus, milles levis kristallvaasis tükkidekslõigatud ananassi peent lõhna." (lk162)

Päike tuleb kui tellimise peale, kirjanduses on sellised asjad võimalikud, välja alles
viimastel lehekülgedel. Maailm saab tagasi värvid. Nüüd on see päike sümbol, mis tõuseb idast.
Kahjuks on sõnal sotsialism natuke kehvapoolne maine, seda täna idanaabrile, aga Zola ei saanud
seda teada. Teoorias on hulk asju ilusamad, aga päriselt mitte alati. Siiski on "Söekaevurid"
suur romaan, Suur Kunst. Ega ilmaasjata ei peeta 19. sajandit romaani kuldajastuks.

Kes teab, võib-olla oleks kõik läinud teisiti, võib-olla. Nii nendib mäemeister vaadates
purustatud masinaid: "Ta tundis, et süüdi on kõik, et süü on üldine, sajandite pikkune.
Muidugi on nad loomad, aga mis sa tahad, kui nad ei oska lugeda ja on nälga suremas." (lk258)

Lugemiselamus

Wikipedia

Tarkraamat


laupäev, 10. märts 2018

Mihkel Mutt. Mõtted.


Ei soovi(ta) käega lüüa


Mihkel Mutt. Mõtted.
LR 6-7
2017.
104lk.


Tavaliselt on ikka nii, et LR raamatud on saadaval igas hästi varustatud kaupluses (Apollo).
Nad kipuvad koos teistega riiulile jääma mitmeks kuuks, kas ootama allahindlust või siis lõpuks...
Muti "Mõtetega" juhtus aga midagi vastupidist, need kadusid poest nagu soojad saiad jahedal
kevadhommikul, ka kogust laenutamise järjekord oli mitu kuud broneeritud. Sellist nõudlust ei
kohta just ülearu sageli. Eks muidugi, nimi maksab, nagu tuntud kunstniku signatuur pildi
allservas, a la "Lamav tiiger".

Ühe jutiga lugemiseks pisut liiga tummine, aga ega see ei ole vist kirjutatud samuti ühe
õhtuga. Väikestes kogustes, lehekülg, kolm-neli korraga, nii oli seda kõige parem lugeda.
Mutt on terav pliiats, kohati irooniline, kuid siiski empaatiline. Kui üldse midagi
võiks eraldi välja tuua, mis teda huvitab, siis on see - aeg. Minevik ja tulevik.
Mälu ning mäletamine, möödunu võrdlemine tänapäevaga, mille taustal nähakse  kaasaega
just mitte kõige helgemas valguses. 

Facebook
Sotsiaalmeedia ei anna oma olemasolust kõrvalisele isikule, mitteteadjale, välisega mitte
millegagi märku. Justkui elekter või pisikud, mis on silmale nähtamatud. See on nagu maha
kukkunud ja tükk aega ühe koha peal lebanud puutüvega. Istud peale, puhkad jalga, kõik on
vaikne ja sa mõtled, et siin polegi midagi. Ent tarvitseb vaid ront maast lahti kangutada
ja ringi keerata, kui näed, mis moodi paljastunud mullapinnal kihab, mingid putukad
sööstavad ja sebivad igas suunas. Samasugune vilgas elupilt käib ka sotsiaalmeedias, kui
oled salasõnaga sisenenud. (lk68)


Kultuur.err.eed
Laiapea
Triinuraamatud
Kirjanduslikpaevaraamat
Sehkendaja
Mannilugemisblogi
Postimees

esmaspäev, 5. märts 2018

Raimond Kaugver: Igapäevane leib.



Kohaleidmisi kolletktiivis

Raimond Kaugver. Keskpäevane leib
Kujundanud Ants Säde.
Tallinn, 1964.
208lk

Järg raamatule "Keskpäevavalgus". Jõudis kätte vana-aasta õhtu 1959. Kristjan Kaarep on
kutsunud enda juurde külalised (Anna, Kalju, Eeriku ja Leelia),et nendega koos vastu võtta
uus aasta.

Kaugver natukene eksperimenteerib vormiga. Iga peatükk kirjutatakse läbi erineva
tegelase silmade, kus üks lõpetab, seal järgmine alustab jutustamist. Alguses oli see
võte küll vähe võõras, kuid sellega harjus kiiresti.

Põhirõhk on loomulikult meenutustel, et mis-kus oli aset leidnud viimase kaheksa aasta jooksul.
Eks juhtunud oli ikka üht-teist. Ja palju oli tehtud ka tööd. Töö ongi üks suur ühisnimetaja siin,
isiklikud elud kulgevad selle kõrvalt juba vähe individuaalsemat rada.

Kalju ema saadeti kunagi ära, selle eest, et ta Saksa okupatsiooni ajal oli venelastele andnud
partisane välja. Uskumatu küll, aga 60-ndatel sai juba sellisest asjast kirjutada. Nüüd tuleb
ema tagasi, naaseb kunagisse elukohta, kus tal ei lasta aga minevikku unustada. Nii toobki Kalju
ema linna enda juurde elama.
Siin koputab Kaugver jälle südametunnistusele - mis oli, see oli, nüüd tuleb eluga edasi
minna. Vanad eksimused on möödanik, karistus kantud, lastagu inimesel ühiskonda sulanduda,
a kus sa sellega.

Annal ei ole läinud ka just kõige paremini. Teine mees osutus lihtlabaseks vargaks, mistap
on häbi kogu tutvusringkonna ees nii suur, et ta lahkub isegi töölt farmaatsiatehasest.
Ja lõpuks töö siiski Anna päästab. Kristjan kutsub ta tagasi kontoritööle trammiparki.
Uhkust alla surudes õnnestub Annal isegi ema Tormeti mõju alt pääseda, hakata ise mõtlema,
ta sünnib justkui ümber. Anna ja Kristjani abielu on küll läbi, kuid siiski, kõik ei ole veel
kadunud, mõlemad kannatavad ning... lepivad.

Tööd on trammipargis tehtud küll mitme eest. Märgitakse maha uusi liine ja hooldatakse
olemasolevaid pööranguid, kurve, ülesõite jne. Eks sealgi kollektiivis esineb puudusi,
millele juhitakse tähelepanu. Eesrindlikuma brigaadi nimetuse pärast ollakse valmis
vaat et kõigeks, isegi varguseks. Kuid kahjurlus roogitakse välja. Vajadusel peetakse seltsimehelikku
kohust kogu kollektiivi ees, et jõuda probleemialgeni. Karistus ei ole mitte tänavale viskamine,
vaid noomitus, madalamale kohale määramine (Värkraud kaotab brigadiri koha).

Ladusalt kirjutatud. Hea.
Peaksin kunagi juhtuma sõitma üle Pärnu maante viadukti, paremat kätt laiumas trammipark, siis
ei ole see kindlasti enam maja hoonete vahel, vaid koht, millel on oma,  raamatu kaante vahele saanud minevik.

"- Tahaksin, et sa vahel jalutaksid läbi öise linna. Mis siis, et sul on uni. Ka meil on.
Et vihma sajab, ja et su kraevahe saab ebameeldivalt märjaks. Ka meil saab. Et sul on külm.
Ka meil on. Jalutaksid ja vaataksid. Ja näeksid mõndagi. Mitte ainult meid. Meie oleme vaid osa
öisest linnast, osake sellest elust, mis tema tänavatel elab. Aga ka meid. Ja seda, kuidas me
nalja heidame - olgu see ka vahel võllanali, kui vesi või lumi liiga tigedalt kallale tikub.
Ja kuidas töö saab tehtud, tehtud ilma ja külma ja une, väsimuse ja ootamatute viperuste kiuste."
(lk165)

Ekspress.delfi

Vikerraadio

Tütarlapslinnast

pühapäev, 4. märts 2018

Raimond Kaugver. Keskpäevavalgus.



Mööda kesklinna

Raimond Kaugver. Keskpäevavalgus.
Tallinn, 1962.
Kujundanud Vive Tolli.
250lk.

Üle viiekümne aasta tagasi kirjutatud teose puhul ei saa enam öelda,
et see räägib uue ühiskonna ülesehitamisest, vana elukorralduse taandumisest,
kuid just sellest "Keskpäevavalgus" kõneleb.
Kristjan Kaarep on punaarmeest erru läinud ohvitser, kes nüüd (on aasta 1950),
hakkab oma elu rööpasse seadma Tallinna trammipargis.

Algus on keeruline, alustab ta ju oma karjääri rohujuure tasandilt - lihttöölisena
remondibrigaadis. Hiljem saab temast juba väike ülemus, kuni asi läheb nii kaugele,
et noormees (raamatu alguses 28.a, lõpus 31.a), valmistub parteisse astuma.

Ent paraku, ei ole halba ilma heata. Edu, mis saadab Kristjanit töörindel, hülgab
teda isikliku õnne otsinguil sootuks. Tulnud tagasi tsivilisatsiooni, kus ei ole tal
ei vanemaid, kes on hukkunud, ei oma kodu, kuhu maabuda, haarab uppuja õlekõrretski.
Nii saab alguse tutvus kunagise koolikaaslase Annega. Kõik laabub justkui lepase reega, aga...
Anna on oma ema mõju all nii tugevasti, et abielu lahutatakse enne, kui see
jõuab vilja kandma hakata, kui nii võib öelda.

Lohutuseks on küll Anne sõbranna Leelia, kelle kätt Kristjan hiljem ka palub, aga
paari neist ei saa. Sõprusest kaugemale ei minda, kuna Kristjan oli ometi Annega abielus,
või nii. Leelias kehastub üks ideaale, nii puhas, nii rikkumatu, nii aus. Lausa raske uskuda,
et selline ingel romaani käänakutesse kaasa haaratakse, aga nii lihtsalt on.
Veel viimastel lehekülgedel üllatab Leelia oma valikutega.

Kaarep on oma lihtsameelsuses nii usutavaks kommunistiks võõbatud, et tekib küsimus,
mis veel siis oleks saanud, kui kõik oleks olnud temasugused õilishinged. Kommunist on ta
muidugi mööndustega, kuna Kaarep ei kuulu ühtegi parteisse. Õigupoolest siis ainult
üks partei ju oligi, kuid see-eest milline. Partei käskid-poos ja lasi, ehk teisisõnu
avaldas kiitust ja määras karistusi. Igas ettevõttes oli oma parteirakuke koos esindajaga,
kes jälgis sotsialismi ehitamist. Tundub raskesti usutavana, täna oleks selline asi võimatu.
Nii olude kui ka miljöö tundmises annab Kaugver hea ülevaate tollase ajastu töökollektiivist.
Siin tuli kasuks tema isiklik kogemus trammipargis töötamisest.

Kuid põhirõhk ei ole muidugi kollektiivil ega tööl , vaid keskne teema on ikka Inimene.
Hea ja halva, olulise ning ebaolulise tunnetamine, vigade esile toomine, nende kõrvaldamine,
vana ja uue vaheline konflikt, vastutus:  need on Kaugveri enim huvitanud teemad. Põhimõtteliselt saab väite, et need on nähtused, mis ei ole oma aktuaalsust  kopka eest minetanud ka nüüd, 21. sajandil.

Mis parata, kui autor on ise nii nõudlik oma tegelaste suhtes, siis...
Natuke häiriv oli see Kaugveri toon, mis kumas läbi sellise näpugaviibutaja - moralistipositsiooni,
kui esines palju verbe nagu: peab, tuleb, ei tohi jne, kuid raamatu lõpupoole sai juba aru, et see
kõik ei olnud muud kui nooruse tormakus - kiiresti, kõik ja kohe.

Iseenesest oli mõnus lugemine, lihtne, mida enamat võiks üks rahvakirjanik õigupoolest soovida.

Katkend raamatust, et saada aimu:
"Alles teiste inimeste peeglis näed ennast niisugusena, nagu oled. See on halastamatu peegel - ja
ka kõige emalikum, kõige kasvatavam. Ükski kõverus, ükski plekike ei jää selles peeglis varjule.
Aga neid ei näidata sulle mitte sinu mõnitamiseks, sinu üle irvitamiseks. Neid näidatakse sulle
hoiatavalt: pane tähele, kõrvalda, puhasta. Meile ei meeldi see narmendav auk sinu kuues. Võta niit
ja nõel, paranda. Me tahame, et sa oleksid üleni ilus - ilus, nagu see sõna, millega sind
nimetatakse: inimene."
(lk239)

Ekspress.delfi

Tütarlapslinnast