Islandi novell

LV 34. Islandi kirjaniku raamat

Islandi novell. Tõlkinud Arvo Alas ja Henrik Sepamaa. Eesti Raamat. 1979. 324lk.

Usun küll, et kui kolm islandlast kuskil Reykjaviki hämaras pubis kohtuvad, siis nad kuulavad taustaks Björki ja räägivad kas jalgpallist või raamatutest. Juhtub keegi neljas seltskonnaga liituma, on lauas juba kirjanik. Mingit ametlikku statistikat mul siia kõrvale loomulikult tuua ei ole, kuid vähemalt näib nõnda, et kirjutajaid seal igatahes jagub. Olgu selle tõestuseks kas või seesinane õbluke novellikogu, mis vastupidist arvamust suudab kummuttada. Jätkates aga kättesaadava statistikaga, olgu mainitud, et sellest raamatust leiab 42 novelli 37 autorilt aastaist 1945-1970.

Nagu ikka, hakkab mul nõukaaegse tõlkekirjanduse suhtes väike skepsise häirekell peas kumisema, et kas valik ei ole mitte kallutatud. Vene ajal pidi ju tõlkekirjandus käima läbi kadalipu, tektste tuli kooskõlastada kõrgemal pool, Glavlit ja mis nad kõik olid. Lugejatele sooviti näidata, et vaadake, pole see elu välismaal midagi meelakkumine, oli sealgi vaesust ja viletsust. Kuid pärast tutvumist A. H. Tammsaare külanaturalismiga (Kogutud teosed 1. osa, 1978), näikse elu Islandil isegi roosilisem olevat kui siin.

Lootusetu oli otsida mingit ühisnimetajat, mis punase niidina võinuks tekste ühendada. Aga mida nad palju mainivad, kiruvad ja mis neid toidab, on meri. „Lained tulid suure ajuga nagu perutavad hobused ja tuul möirgas nagu vihane härg.” (lk9) Vähe oli neid novelle, kus ei oleks kas mainitud merd, kalureid ning isegi hülgekütte. Ja kõige selle keskel need räsitud islandlased, kellede nimed juba kõlavad, kui keegi prõmmiks hoogsalt vastu lukustatud välisust.

Mulle ainus tuttav nimi oli Halldór Kiljan Laxness. Tema esindab seda, mille üle nad uhked saavad olla. Oma loos „Napoleon Bonaparte” ühendab Laxness, nagu tutvustus lisab, kordumatu stiili islandi saagakirjanduse parimate traditsioonidega. Vaid loetud lehekülgedel antakse edasi terve elulugu. Peategelane, Jon, lahkub kodust teadmisega saada valitsejaks, aga kõik kisub kiiva. Kurb ja samas õpetlik lugu kui muinasjutt. Ega suurt rõõmu ole ka teistes juttudes, ikka see elu maal ning mida keegi teeb. Kõik jutud jäävad reaaluse raamidesse, ei midagi maavälist. Aga kui nad tahavad, oskavad nad ka nalja teha, seda nii iseenda kui teiste üle.

Kuidagi on aga siiski nõnda läinud, et raamatus on ainult kolm naisautorit. Kas islandlannad ei tahtnud kirjutada, või mis, aga nii on. Halldóra B. Björnssoni "Surma embus” on üks traagiline novell. Kui naine armastab meest, siis ta on kõigeks valmis. „Mehe meeleolumuutused määrasid täielikult naise elu – kui tema oli heas tujus, siis oli seda alati ka naine, kui ta oli sünge ja morn, siis julges naine vaevalt hingata.” (lk83) Jutt on väikesest perekonnast, ja mees töötab raamatukogus. Ma ei ole küll kunagi kohanud ühtegi meest klienditeenindajana raamatukogus, aga olgu. Ühel hetkel valdab naist hirm, asi läheb nii kaugele, et mees kägistab naise surnuks. Viimane mõte, mis naise peast läbi käib, on see, et mis saab lapsest, kuid ei mingit vastuhakkamist, puhas allaheitlikkus. Aga kuhu sa lähed, kui vesi on ees, vesi ja kõledad kaljud (K. Ristikivi). Perevägivald, oh õudust!

Kuigi tänapäeval on olemas „Minu...” sari, mis annab ilmselt kaasaegsema pildi kaugematestki kohtadest, on ka novelli kaudu võimalik teha ekskursse teiste rahvaste manu, kas või selle raamatu kaudu.