laupäev, 26. mai 2018

Hanneleene Kaldmaa. Oliver.




Hanneleele Kaldmaa. Oliver.
Elusamus. 2017.
72lk.

Seitsme mere ääres


Mühinal on argipäevale selja keeranud Hanneleele Kaldmaa. Tema
raamatust ei leia ei suuremat, ei väiksemat ilmavalulemist ega
poliitebakorrapärasust, mis võiksid ju nii sihikindlalt iseloomustada
vihast naisluuletajat. Ilmselt ta siis ei ole pahane, ilmselt tal ei
ole valus. Ehk tõesti on ka headusega võimalik üht-teist korda saata.
Mine tea. Aga midagi ikka nagu kripeldaks ka kuskil mälu tagalahes.
Võimalik, et algtõuke luuletamiseks moodustab lihtsalt pakitsev tung kirjutada,
mille käigus saab mängida sõnaga, mis kõik tõukub omakorda suurest
lugemusest. Nii on see ikka olnud ja loodetavasti kestab edasi.

Oliver on keegi mees, kes seikles autori peas. Nüüd, aastaid hiljem
on ta välja pääsenud, trükki lipsanud, millest siis räägib raamat.
Oluline on siinjuures nimede valik. Proov leida kellelegi õige nimi
on juba iseenesest vastutusrikas ettevõtmine, saati siis olulistele
tegelastele.
Hanneleele lahendab olukorra nii, et lisab nimele uusi
aktsente, mis siis erinevates aeg-ruum kohtades avalduvad.
Üldiselt on too müstiline sell nõnda kange, et "Kui Oliver O’Flame
kalda peal tantsiks, upuks need laevad kindlasti."(lk8) Ja mitte
ainult: "Maailm magab, kui Oliver O´Flame teda üles ei aja." (lk8)
Juba esimene luuletus, võib-olla peaks ütlema et ood, on selline,
mis ei uinuta. Ta uinitab teises suhtes, et ärgata raamatuilmas.

Loomuldasa võetakse kirjutades läbi erinevaid vorme. Vabavärss,
proosaluule, regilaul, näidendist tuntud dialoog, seda kõike annab
kokku kombineerida, natuke siit, natuke sealt, miks mitte.
Eksperimenteerimise point ongi selles, et leida sobivam-käepärasem,
millega jätkata. Arusaadavalt on mindud üle võimetepiiri leheküljel 64.
Seal on luuletus "Sonett Tvi`le". Loodan, et tegemist on kirjaveaga ja
nt sõna Sonne asemel on pealkirja sattunud eksikombel Sonett (silbiarv
läheb seal käest, rääkimata rütmist ja riimidest, mida
üleekspluateeritusest välditakse (tähti - nähti, ilmas - silmas))
Kui ei, siis tasub autoril sonetistamist veel lihvida, küll jõuab,
noor inimene, meil on veel aega.

Üks raamatu tugevamaid külgi, peale kõvade kaante, on kompositsioon.
Lugu siugleb kuidagi loomulikult, iseeneseslikult. See on nagu sõidaks
õppesõidul autoga ilma, et koolmeister kõrvalistmel präuskaks, litsuks
pedaale või punnitaks silmi. Toimetaja on küll olemas, Maarja Pärtna,
aga teda ei märka. Viimane luuletus, mis natuke kordab esimest, tuletas
alles meelde, et kogu on läbi kombineeritud, kuid siis oli teekond üle
maade ja merede läbitud.

Juba positiivne elujaatus on midagi, mille pärast tasub seda raamatut lugeda.

" /-/ Võta käest ja anna käsi,
      ärme anna alla,
              hüppame,
                    sa ära väsi,
                              kusagil on kaldad."(lk46)

Kui millegagi kõrvutada, millega see raamat ääri veeri sarnaneda võiks, siis
oma vähese lugemuse pinnalt oskan siia kõrvale poetada vaid ühe raamatu. See on
"Vaime sisse astunud", Kaidi Kangur, Hea Tegu, 2014. Palju neil ühist ei ole,
rohkem esineb erinevusi, kuid ühine on just siseilma fantaasia esikohal olemine.
Eks ta ole, fiktsiooniga võib palju korda saata. Mis järgmiseks, tont seda teab.

Sirp



esmaspäev, 21. mai 2018




Lauri Leet. Kampeseur.
Vihmakass ja Kakerdaja.
2017. 46 lk.

Hoiatuslask pihta

Tavaliselt ei ole pealkirjale põhjust suuremat tähelepanu pöörata, see on
ju kõigest raamatu visiitkaart, ei midagi erilist. Paremal juhul jääb pilk
ainult viivuks sellele pidama ja kõik. Aga kui kaanel esineb midagi võõrast
või hästi unustatud vana, siis ei lase see enam lahti, jääb kuhugi kordama
ja korduma, kuni... tuleb lähemalt asja kaeda.
No kes paneks luulekogule nimeks Kampeseur, aga näe, Lauri Leet just nii teeb.
Kampeseur, nagu selgub, on hapu- ja maguskirsipuu hübriidsort.

"...Kampeseur
kiirekasvuline
kergelt külmakartev
iseviljuv sort
põsed õhetamas
räägitakse vaikselt
luba ma hoian sind kogu elu
mis on elu muud
kui kirsipuud väljal

(asub raamatu alguses, lehekülgede numbrid ja luuletuste pealkirjad puuduvad).
 
Hapukas-magus või magus-hapu, saab väita, et nende vahel heikleb ka
luulekogu maitseskaala. Kui tõlgendamist lasta omavoolu teed minna,
spekuleerida, siis võib öelda, et Kampeseur ise ongi Leedi luule, mille
kaudu väljenduv kujundatakse, tunne ja mõte, pilk ning pilt saavad sõnaks,
sünnivad värssi.

Positsineerimiseks koordinaate ei anta. Kaardi ja kompassiga ei ole siin
midagi teha. GPS-ist pole tolku. Maha  jäetakse ainult vihjeid. Leedi konteks
on loodus, loodus ja veel kord loodus, aga samas vähene lootus. Ta on seal
kus on loodus ning loodus on temas ja tema teemas.

Õismäe remmelgasaagat mäletad? "Hädatapmine / valus vaadata". Isegi
meenutada on piinlik. Loodus juba tühja kohta ei talu. Ainult inimene võib
tehnika abil auke rohelusse lõigata, kuni "raudsipelgas jookseb ühest august
sisse ja teisest välja / ühest tühjusest sisse ja / teisest välja" maad võtabki tühjus,
hullemal  juhul lageraie.

Kui millessegi uskuda, mis ei ole halb, siis tuleb appi romantika "loojangus /
punane kollasega kokku / päris sõbraks // see vist ongi headus." Keeruline on
siin mittenõustuda. Autor kutsub ellu ehk värssi ka nähtamatuid tegelasi,
nimelt: Ökohaldja. Kelle kõrval prügi põletamine on nii isenesestmõistetav,
kuigi taunitav. Kirbe iroonia, hapukas aroonia. Kaua veel saab oksa saagida,
millel istud?

Võiks ju arvata, et kõige rohkem kutsuvad inimesi ikka metropoli virvatuled oma
ööelu ja öömeluga, aga Leet oleks linnale justkui selja pööranud. Ta on
väikestviisi nagu antiurbanist. Siiski ei tähenda elu maal looduse ümardamist,
vaid selle säilimise garanteerimist endale ja teistele. Sellise järjepidevuse
rikkumisega ei saa, ei või, ei tohi leppida. Kõike seda kogenud, kulgebki
Leet otsekui tagurpidikäik sees otse edasi, nõnda ta siis lükib oma sõnajalad
varjamatult samblikusse meile, lugejaile.

Värske Rõhk

Sirp



teisipäev, 15. mai 2018





Ilmre.
Eesti Luuleliit.
Tallinn 1997.
54lk.

Eelinternetti

Jälle üks selline raamat, pigem vihik, mis jäi näppu raamatukogu
"Võta kaasa"  riiulist. Tundus selline... õbluke teine, no ja nii ta seljakotti läks.
Isegi triipkood oli tagaküljelt välja lõigatud, teisisõnu vihjas kõik sellele,
et see on mahakantud eksemplar.

Kui kaaned lahti tegin, avastsin, et tegemist on Eesti Luuleliidu almanahhiga.
Tiitelleht teatab, et need on - Luulevõistluste Luulekevad `96 ja
Kuldne Kaseleht `96 parimad luuletused.
Põgus sirvime valmistas üllatuse, kui jõudsin sisukorrani. Tuleb välja,
et 64 autori luuletused on mahutatud viiekümne neljale lehele. Milline ökonoomsus!

Jah, aastal 1997 võisid avaldamisvõimalused olla veel suht kitsad. Üldse
on imelik, et keegi luuletama kippus, suurem aur läks ju äri tegemisele,
kuid ometi leidus vabatahtlikke värsiveeretajaid ka tol keerulisel perioodil.
Et puudub igasugune teavitus-tutvustus autorite kohta, on äratrükitud nimed mulle võõrad.
Ainult üks on, keda ma olen kuulnud, et ta on hiljem samuti midagi avaldanud - Ivar Sild.
Samas ei ole võimatu seegi, et kasutati varjunimesid. Üldiselt pakkus see
formaat võimalust teha paberkandjal luuledebüüti valdavalt neil, kellele luuletamine
oli pelgalt harrastuslik tegevus. Ajakiri "Noorus" oli varem seda kohta täitnud,
aga kuskil 90-ndate algul kadus see lettidelt. Sealt edasi hakkas Luuleliit oma
vihkusid avaldama. Esimene ilmus juba 1994.a, vähemalt nii lugesin välja urram.ee lehelt.

Kusjuures avaldatud luuletuste valik ei ole tehtud ainult Luuleliidu esimehe, Ingvar Luhaääre,
äranägemise järgi, nagu võiks arvata, kaugel sellest. Eessõnast selgub, et autorid
kohtusid 1996.a sügisel Järva-Jaani mõisas. Iga kohaletulnu pidi sorteerima
neljakümne kaheksast edasijõudnud luuletusest viis, mis omakorda pääsesid trükki.
Eks selline seltsimehelik kogukonnameelsus tuli raamatule kasuks, sest suurema
osa lugejaskonnast moodustasid ilmselt autorid ise. Proovisn küll guugeldada, aga ühtki
vastet ega tagasisidet sellele raamatule ei leidnud. Ja arvatavasti on ka enamus
trükkipääsenuist tänaseks luuletegevusele joone alla tõmmanud, mistap on seegi
kommentaar kantud lihtsalt soovist teada saada, mis seal kogus leidub, on`s ehk
tabatud 90-ndaid vms?
Mõni üksik väljavõte, mis silma jäi, sai välja toodud.

Eha ja Koit

Eha ei
 kuulnud tulekut,
Koit ei
 näinud minekut.
Aga jäljed jäid
 Sinu ja minu hinge.
Oled armas, Inge.

Nigul Õnnik (lk12)
---
***
Roosamanna ja vahukoor
 peale uudiseid meeskoor

Õhtuleht kolm teeroosi sees
 kolm nööpi on siidpluusil ees
Kõrva taga odekolonn
 täna armastus on pime.

Karina Lichtfeld (lk13)

Kõige tähtsamast teemast ehk armastusest läbi enda, kaudu teise,
unustamata loodust - sellised lihtsad riimidega luuletused on ühed
tüüpilisemad, mida kirjutasid mõlema soo esindajad.
Muuseas, meesautoreid oli kõigest kümme, seega umbes üks kuuendik.

---
***
Ilmaelu pole lihtne
tal on sadu tahke
tahkudeks on käigud veel
millel palju lahke
igal lahul oma värvid
värvidel veel toonid
toonidelgi väikesed
tähtsad variatsioonid

Eva Kallas (lk15)

Üks liik on veel aforistlikud salmid, mis ka siin raamatus täitsa olemas,
puhas elutõde, mis muud.
---
***
Sa istusid eemal
ja mind sa ei näinud.
Sa istusid kaua
ja ära ei läinud.
Su silmades pisarad
läikisid nukralt,
kuid eile mull` ütlesid
MEHED EI NUTA!

Siiri Salumägi (lk17)

Igatsus ja lohutu kurbus, lahkumisvalu ja pisarad,
esineb kogu tunnete spekter, mitte ainult selles luuletuses. Samuti ei puudu
puänt, samuti ei puudu välismõjud.

---

Paber

Paber unistab
saada rikutud
Igatseb sule sosinaid
käte silitust
hella uurivat pilku
kuluda meie harimise
  eesmärgil
Paber igatseb
elada vanaks
Soovib kortsusid kanda
ajapikku kolletuda
varjuda arhiivi
viibida taastusravil
olla vajalik
nii vajalik
et muutuda
 surematuks

Kristel Pohlak (lk19)

Üks eristuvamaid luuletusi, ja ometi, milline soov!
---
Estole

Kuula, kumedalt kaigub
täna Stockholmi raatuse kell!
Ärev ja hoiatav kõla
on meie jaoks hääles sel.

Vaid sirendav tuuline meri
on meie ja kodumaa vahel.
Kas ümber me ainsama jälle saab tõmmat
punaste külm raudne ahel...?

Võibolla homme ei sõidagi
me laev siia Rootsimaa randa..
Kas oskame teist korda väärikamalt
seda ängi ja viletsust kanda..?

Kuula, kumedalt kaigub
Stockholmi raatuse kell.
Tõsine, hoiatav kõla
on meie jaoks hääles sel.

Reet Post, laureaat (lk28)

Arvatavasti kõige poliitilisem nelikubukett siit kogust, teatud hoiakud olid veel aktuaalsed.
Pagulasluule A.D. MCMXCVI.

---

Ime

Sinu seemnest
võrsus vili.
Täitsa sinu moodi.
Sinu kaudu,
läbi minu,
siis ilma toodi.
Ainult mitu korda pisem,
rumalam ja hapram.
Tema võitis selle ime.
Tema oli vapram.
Sinu oma.
Minu oma.
Meie enda ime.
Tuli sealt,
kus miskit pole,
kus on täitsa pime.
Seal kus soojus on ja rahu
ja kus puudub valgus,
loodi kõige suurem ime -
UUE ELU ALGUS.

Maila Midri (lk 39-40)

Üsna julgelt omapärane, kõik on nagu öeldud, enam lihtsamini ei saaks, kuid siiski
üllatab. Kui esikaanel on pilt paljast naisest rannal, siis see luuletus haakub
valitud raamistikuga enim.

---

Sihvakas sipelgas

Kolmest stroofist viimane salm:

Pahad pätid said headeks.
Sihvakas sipelgas sai ka heaks.
Ja auto müüdi autoturul
ühele teisele pahale pätile maha.
saadi mõni kopik raha.
Nüüd kõnnivad nad viiekesi
igal õhtul
tee-ääri mööda.

Vaie Re (lk44)

Luuletus, mis räägib lugu, kus sipelgas võib olla nt töökas eestlane, kes sattus
halvale teele, millelt 90-ndatel oli raske hoiduda.

---

***

Mäletad
 kui ma tulin koju
 ja mu jalad olid läbimärjad?
Sa naersid
 ja küsisid kust ma tulen.
Vastasin
 unenäost.

Ene (lk51)

Mis oleks see salmike ilma viimse reata?
---
***
Luule - mu südamerõõm
taeva ja maa
helisev keel
Sinust leian tõe - pisarais heldinud õe
Luule - Su huultelt kuulen ma viise -
taeva ja maa
helisv keel
Luule - mu südamerõõm -
tulena helkiv taevalõõm
taeva ja maa
helisev keel

Siiri Salin (lk52)

Kindlasti lüürilisim kompliment, mis sobib kogule joone allatõmbamiseks  kui
nurmenukk aasale.

Taseme kohta ei saa nuriseda, on aru saada, et mitmest filtrist on luuletused
läbi käinud, päris toorikud nad ikka ei ole. See on kui samm edasi sellest, mis
kunagi oli kaustikuluule. Auorite kohta ei saa ühe-kahe luuletuse taustal väga
palju mainida, eks mõni jõudis oma raamatuni ka, või avaldas järgmisteski
kogudes end.
Meeleolud olid nagu nad olid, võis olla kerget hirmu homse ees, aga sellist
rusuvat masendust ei esinenud.
Põhirõhk jääb ikka teemale: kes kellega käib. Nii see oli, on ja jääb tulevikuski olema. 

laupäev, 5. mai 2018



Virginia Woolf. Kirjutamata romaan ja teisi jutte.
Inglise keelest tõlkinud Mirjam Parve.
LR 25-26.
2017. 128lk.

Avaldamata kommentaar

Lühiproosat aastatest 1906-1941. Kaantevahe peidab endas 21 pala.  Tekstide pikkus
on varieeruv, mõni mahub ära ühele lehele, mõni on üle mitme lehekülje, ja kõik
kenasti tõlgitud.
Hakkasin lugema, aga algul ei saanud aru midagi. Jah, mind valdas segane tunne,
justkui vaataks F1-te, kus keegi proovib sõita Jaguariga, mida käitab diiselmootor.
Tempo ei ole halb, lihtsalt interneti ajastul, kui domineerib säutsulik postitus - a la
140 tähemärki, on sajand tagasi kirjapandut harjumatu lugeda.
Et ümberhäälestuda, et lugemist mitte pooleli jätta, siis otsisin riiulist välja
raamatu "XX sajandi kirjanikke" (Avita, 2003).
Sissekanne Virginia kohta annab aimu modernismist. Niisiis, selle voolu kohta
öeldakse järgmist:

"Woolf eitab traditsioonilist süžeearendusega romaani, mis "tehakse nagu mustri järgi
valmis". Ta leiab, et "elu ei ole sümmeetriliselt paigutatud tulede rida; elu on kiirgav
halo, pool-lüüme nimbus, mis ümbritseb meid teadvuse algusest lõpuni." Woolf lubab
kirjanikele meetodi- ja vormivabadust, ta usub, et kindlat romaanivormi ei ole olemas.
Moodasas romaanis
* loobutakse sündmuste põhjsulikust järjestusest,
* muudetakse ning vahetatakse vaatepunkte,
* lagundatakse karakter, st puuduvad selgesti määratletavad tegelased,
* kasutatakse sisemonoloogi, teadvuse voolu või montaaži."
(lk41)

Põhimõtteliselt kehtib kõik eelöeldu ka lühiproosa kohta.
Kui algul näis, et Woolfi jutt on kui aegade tagant viirastuv toanurgas seisev,
küll ruumivõttev, kuid sinisilmselt osavõtmatu tekstikehand, mis on täis tuubitud
kokkumuljutud lehti käsikirjast, kirjast, mille moodustab hoomamatu sõnamassiiv,
mida hoiab ohjes rambe süntaksikorsett, siis nüüd, siis nüüd hakkas pilt pisut selginema.

"Täpp seinal", avalugu,  kui lugu üldse väita võib selle kohta, ei ole just osalejaterohke,
veel vähem on ta sündmusterikas. Peategelane ütleb ainult nõnda vähe, et istub toolil
ega soovi püsti tõusta. Avalausest kuni lõpuni viib teksti edasi ohjeldamatu sisekõne,
peategelase sisekaemus. Välise maailmaga on kokkupuudet vaid niipalju, kui ütleb
pealkiri. "Täpp" on siin otsekui nael seinas, mille otsa autor teksti riputab ehk
minimaalne kokkupuude välise, niinimetatud reaalse maailmaga.
Kõrvaltegelasele ei anta enamat, kui ainult paar rida otsekõnet, ei välimust, ei tegevust.
Kuid lauset kirjanik valdab. Ühelt lõigult teisele üleminekud on sujuvad, laused on
omavahel soetud nagu jadaühendusega, ja sedasi jagub juttu seitsmele leheküljele.
Woolfi tekst on kui... assotsiatsioonidest koosnev elegantne impressioon. Seda oleks
kõige parem mitte lugeda, vaid nagu tavatses öelda Borges - ülelugeda.

Üks teema, millele loomuldasa vihjatakse, on vabadus, sõltumatus, loomulikult
ei unusta kirjanik sedagi, miks ta nimi on nimelt Virginia Woolf.
" Huvitav, mis tuleb nüüd nende asjade, tõeliste standardasjade asemele? Võib-olla
mehed, kui juhtute olema naine; maskuliinne vaatepunkt, mis meie elu valitseb, mis
seab standardeid, mis paneb paika "Whitakeri eesõiguste tabeli”, mis on pärast sõda
vist paljude meeste ja naiste jaoks pooleldi lummutiseks saanud ja mis loodetavasti
naerdakse peagi prügikasti, kuhu lummutised kuuluvadki, koos mahagonpuhvetite
ja Landseeri reprode, jumalate ja kuradite, põrgu ja muu taolisega, jättes meile kõigile
keelatud vabaduse joovastava tunde – juhul kui vabadus on olemas…"
(lk10)

Ülejäänud tekstides ei ole Woolf oma katsetamistega enam nii kergekäeliselt ümber
käinud - kuigi oma sulge ta teritab väikekodanluse arvelt - ja anonüümsus hakkab võtma
teatavaid kontuure . Näiteks lk 81 vilksatab viivuks kõrvaltegelasena Richard Dalloway,
jah, asjaosalised on saanud nimed, ning tekst ise on sedavõrd organiseeritud, et esineb
lausa novellina: "Inimene, kes armastas inimkonda".

Aga vahelduse mõttes, kesk puhkevat rohelust akna taga, oli see siiski üks rahustav-tüüne
lugemine LR valikust.