Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2018 postitused

Hanneleene Kaldmaa. Oliver.

Kujutis
Hanneleele Kaldmaa. Oliver. Elusamus. 2017. 72lk. Seitsme mere ääres Mühinal on argipäevale selja keeranud Hanneleele Kaldmaa. Tema raamatust ei leia ei suuremat, ei väiksemat ilmavalulemist ega poliitebakorrapärasust, mis võiksid ju nii sihikindlalt iseloomustada vihast naisluuletajat. Ilmselt ta siis ei ole pahane, ilmselt tal ei ole valus. Ehk tõesti on ka headusega võimalik üht-teist korda saata. Mine tea. Aga midagi ikka nagu kripeldaks ka kuskil mälu tagalahes. Võimalik, et algtõuke luuletamiseks moodustab lihtsalt pakitsev tung kirjutada, mille käigus saab mängida sõnaga, mis kõik tõukub omakorda suurest lugemusest. Nii on see ikka olnud ja loodetavasti kestab edasi. Oliver on keegi mees, kes seikles autori peas. Nüüd, aastaid hiljem on ta välja pääsenud, trükki lipsanud, millest siis räägib raamat. Oluline on siinjuures nimede valik. Proov leida kellelegi õige nimi on juba iseenesest vastutusrikas ettevõtmine, saati siis olulistele tegelastele. Hann

Lauri Leet. Kampeseur.

Kujutis
Lauri Leet. Kampeseur. Vihmakass ja Kakerdaja. 2017. 46 lk. Hoiatuslask pihta Tavaliselt ei ole pealkirjale põhjust suuremat tähelepanu pöörata, see on ju kõigest raamatu visiitkaart, ei midagi erilist. Paremal juhul jääb pilk ainult viivuks sellele pidama ja kõik. Aga kui kaanel esineb midagi võõrast või hästi unustatud vana, siis ei lase see enam lahti, jääb kuhugi kordama ja korduma, kuni... tuleb lähemalt asja kaeda. No kes paneks luulekogule nimeks Kampeseur, aga näe, Lauri Leet just nii teeb. Kampeseur, nagu selgub, on hapu- ja maguskirsipuu hübriidsort. "...Kampeseur kiirekasvuline kergelt külmakartev iseviljuv sort põsed õhetamas räägitakse vaikselt luba ma hoian sind kogu elu mis on elu muud kui kirsipuud väljal (asub raamatu alguses, lehekülgede numbrid ja luuletuste pealkirjad puuduvad).   Hapukas-magus või magus-hapu, saab väita, et nende vahel heikleb ka luulekogu maitseskaala. Kui tõlgendamist lasta omavoolu teed minna, spekuleerida,
Kujutis
Ilmre. Eesti Luuleliit. Tallinn 1997. 54lk. Eelinternetti Jälle üks selline raamat, pigem vihik, mis jäi näppu raamatukogu "Võta kaasa"  riiulist. Tundus selline... õbluke teine, no ja nii ta seljakotti läks. Isegi triipkood oli tagaküljelt välja lõigatud, teisisõnu vihjas kõik sellele, et see on mahakantud eksemplar. Kui kaaned lahti tegin, avastsin, et tegemist on Eesti Luuleliidu almanahhiga. Tiitelleht teatab, et need on - Luulevõistluste Luulekevad `96 ja Kuldne Kaseleht `96 parimad luuletused. Põgus sirvime valmistas üllatuse, kui jõudsin sisukorrani. Tuleb välja, et 64 autori luuletused on mahutatud viiekümne neljale lehele. Milline ökonoomsus! Jah, aastal 1997 võisid avaldamisvõimalused olla veel suht kitsad. Üldse on imelik, et keegi luuletama kippus, suurem aur läks ju äri tegemisele, kuid ometi leidus vabatahtlikke värsiveeretajaid ka tol keerulisel perioodil. Et puudub igasugune teavitus-tutvustus autorite kohta, on äratrükitud nimed
Kujutis
Raud rokib Sirp Lugemiselamused Sehkendaja Estonianwithabackpack Rohelisemrohi Maemaailm Loetu kaja Helenikirjanurk Malahhiitlaegas's Raamaturiiulike Lizzy Minuoma.net Sulepuru Heykklaarika Gerlii Keele ja Kirjanduse Maailm
Kujutis
Virginia Woolf. Kirjutamata romaan ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Mirjam Parve. LR 25-26. 2017. 128lk. Avaldamata kommentaar Lühiproosat aastatest 1906-1941. Kaantevahe peidab endas 21 pala.  Tekstide pikkus on varieeruv, mõni mahub ära ühele lehele, mõni on üle mitme lehekülje, ja kõik kenasti tõlgitud. Hakkasin lugema, aga algul ei saanud aru midagi. Jah, mind valdas segane tunne, justkui vaataks F1-te, kus keegi proovib sõita Jaguariga, mida käitab diiselmootor. Tempo ei ole halb, lihtsalt interneti ajastul, kui domineerib säutsulik postitus - a la 140 tähemärki, on sajand tagasi kirjapandut harjumatu lugeda. Et ümberhäälestuda, et lugemist mitte pooleli jätta, siis otsisin riiulist välja raamatu "XX sajandi kirjanikke" (Avita, 2003). Sissekanne Virginia kohta annab aimu modernismist. Niisiis, selle voolu kohta öeldakse järgmist: "Woolf eitab traditsioonilist süžeearendusega romaani, mis "tehakse nagu mustri järgi