Mööda netti

  Robert Silverberg. Maa teine vari. Tlk Eve Köst. Eesti Raamat. 199 4. 216 lk.     9 lugu ja kaks autorit, see on novellikogu, see on ulme. Tõsi, ega kaane järgi ei oleks küll žanrit osanud ära arvata, kuid nimi, Silverberg, räägib iseenda eest. Paneb imestama, et kirjastus Eesti Raamat vaevus seda raamatut eesti keelde ümber panema, ja mina lihtsameelne arvasin, et peavoolu ning ulme vahel on mingi kraav või oja, mis neid lahutab. Midagi sellist ei ole, vähemalt selle raamatu puhul ei saa nii väita. Kuid raamat ise, jaa, mulle küll meeldis, nii et ei kurda ega kahetse midagi, oli huvitav lugemine.   Ei juhtu küll tihti, et ühte juttu mitu korda avaldatakse, aga siin on nõnda läinud. Avalugu, sedapuhku nimega „Midagi tundmatut eksleb vabana” lugesin juba Mario Kivistiku koostatud antoloogias „Hirmu vöönd” (1993). Teisel lugemisel pidin tunnistama, et suuri muutuseid ei olnud jutus ette võetud, ikka oli sama lugu, Vsiir, too väike humanoid satub kogemata ruumilaevaga Maale ja

 Halloo Kosmos Hirmu vöönd. Nõmm ja Co jutusari. 1993. 160 lk.   Seesinane kaantevahe kuulub üsna vähelevinud kategooriasse – ulmeantoloogia. Jutte, nii lühemaid kui ka pikemaid leidub siin kokku kaheksa ning esmailmumised jäävad neil ajavahemikku 1959-1979. Ulme on alati natuke kummaline ja kummaline on ka see, et selles raamatus pole välja toodud ei ilmumisaastat, kunas eestindati, pidin guugeldama, samuti puudub tõlkija, toimetaja nimi. Ainus isik, keda mainitakse kui kaane kujundajat on Anneliis Aunapuu, ülejäänud osas on tume teadmatus. Aga et „Hirmu vöönd”  oli ja jäi selle veidra nimega kirjastuse ainsaks üllitiseks, ei tasu selle üle ka väga imestada. 90ndate algus oli nagunii üks suur üleminek, ja hea, et niigi läks.   Esimeses jutus „Rott ja madu”  (A. E. van Vogt) kasvatab peategelane kodus püütoneid, keda tuleb toita rottidega. Kuna käimas on Kolmas Maailmasõda, kõike napib, hakkab too maokasvataja rotivargaks, aga… satub ise lõksu. Kuidas nüüd võtta või jätta, ol

   Natuke ulmet Rait Piir. Hinged mõõgateral. Lummur. 2021. 368 lk.     Üks paremaid jutukogusid, mis viimasel ajal ette ja kätte on sattunud. Ei hakka   siin pikalt seletama, kes teab see teab, lisaks leiab netist teiste arvustusi piisavalt. Tegemist on siis nelja lühiromaaniga, millest kaks on ajaloolis-fantasy   ainelist ja Jaapani teemalist, ja kaks tuleviku nägemust küberpungi võtmes lugu, mis kuuluvad kosmosejuttude valdkonda, ja muidugi eesti ulme ja muidugi illustratsioonid, kaanepilt, ah, ma ei või. Lemmikuteks said ja jäid just need ajaloolised jutud, maailma loomine oli veenev, pinevuse ja põnevuse kruttimine, jaa, viimase peal. Kartsin küll, et hakatakse plastmassi tootma, aga üllatusin positiivselt, igav ei hakanud. Tempo oli kiire, tegevus liikus, sündmustik arenes, väike õuduse aktsent oli juures, nii et öökapi raamatuks, mille najal end magama lugema, ei sobi see kohe mitte. Jah, ega`s muud, kui soovin jätku autori lennukale sulele. Goodreads Postimees Reaktor

  Kas midagi on mäda või ainult näib nii? Jüri Kolk. Argitraagikaid ja teisi artikleid. EKSA. 2021. 216 lk.   Uue raamatu on avaldanud Jüri Kolk. Varem peamiselt luulet ja proosat kirjutanud ning tõlkimisega tegelenud autor ütleb nüüd välja oma sõna kui ajakirjanik, vaatleja või kolmunist. Kümne aasta jooksul ilmunud artiklid, mis siia kokku kogutud, on ilmunud ajalehtedes: Sirp, Postimees, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress. Teemade ring on üsna lai, alustades poliitikaga, haridusreformi vajalikkuse rõhutamisega ning lõpetades iseendaga hakkama saamisega, põhiliselt on juttu ikka sellest, kuidas olla ja saada paremaks inimeseks. Muidugi pööratakse tähelepanu ka naisliikumisele.   Lugemisega läks täpselt nii, et esimese hooga ei saanud arugi, kuhu riiulisse selle väljaande peaks tõstma. Kas mitte lähiajaloo riiulisse? Päevauudistega juba on see konks, et need ei pea  ajaproovile eriti vastu, kipuvad kiiresti aeguma, erinevalt päris kirjandusest. Lugedes seda, mida kirjutab Kolk siin kel