Charlotte Lii Tipp. Minu Rootsi.

LV 38. Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist.

Charlotte Lii Tipp. Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond? Petrone Print. 2015. 280lk.

On soe septembri algus, kell läheneb viiele, kui astun kiirelt bussi. Libistan sõidukaardi üle validaatori helendava ekraani ning bussijuht noogutab rahulolevalt. Muidugi, kõik on korras, tasuta ühistransport toimib. Valin istekoha bussi tagumises osas, sest sinna tikub vähem reisijaid, ja nii ma töölt koju sõidan - väsinud ja rõõmus. Aga buss on enamasti tühi. Kaks kolm inimest enne mind, teist niipalju tuleb veel peale, kuni jõuan linna. Keskmise ukse juures kohtan juba mitmendat korda viimase kuu jooksul ühte prouat. Mis ta olla võiks? 60+, punases sügismantlis, valged juuksed sinise bareti vahelt turritamas ja pruun õlakott kõrvalistmel laiutamas. Jään hetkeks mõtlema, et kindlasti sõidab ta külla tütrele, et pakkuda hapukat sõstramahla vms. Ja see tema äraolev-küsiv pilk, mis mõistatab, kas ei olegi juba kohal. Loomulikult saan tema eemalviibimise põhjusest aru. Märkan, et ta hoiab oma kõhnade sõrmede vahel raamatut "Minu Rootsi". Järgmisel hetkel kirjutan telefoni "notes booki" vajaliku info, LV punkt ei saa ju jääda täitmata. Poole tunni pärast jõuab buss linna. Raamat kaob kiirelt käekotti, proua kõrvaltänvasse, ja mina lähen oma teed.

Lõpuks jõudsin ka ise selle "Minu Rootsi" lugemiseni, mis oli ikka pikal-pikalt väljalaenutatud. C. L. Tipp on Saaremaa juurtega naine, kes kirjutab oma kogemustest seoses Rootsiga. Gümnaasiumi ajal viibis ta seal 90ndatel aasta vahetusõpilasena, hiljem käis korra lapsehoidjana ja siis läks aastal 2010 koos perega juba sinna elama-töötama. Raamatu kirjutamise ajal on autor Stockholmis ämmaemand. Suurem rõhk ongi sellel, mismoodi üks pere Rootsi kolib, seal end sisse seab ning olustikuga harjub. Lahkumise põhjus ei olnud ainult suurem palk, vaid rahulikum keskkond, ikkagi heaolu ühiskond.

Lugedes jääb mulje, et need rootslased on oma tolerantsusega kohe üli-leebed. Sa ei saa osta loomapoest nt ühte rotti. Loomakaitse seadus ei luba sellist asja, kuna ühel rotil võib üksi olles tekkida stress, pead ostma kaks rotti. Kuidas rootslased ise stressist välja tulevad, see on ka paras oopus. Siis ollakse lausa mitu kuud haiguslehel. Turvalisus on rootslastele väga oluline, kuritegevusest küll otseselt juttu ei tehta, kuid nagu selgub, on kurjamid kolinud krimkadesse. Sedagi põhjustab taaskord: liiga hea elu. Camilla Läckberg pidavat olema väga populaarne, ei oska öelda, pole lugenud.

Üldiselt on " Minu Rootsi" hästi kirjutatud mõnus lugemine. Tekst on küll hoogne, kirjutatud õhinapõhiselt nagu blogipostitus, ent väga arukas ja silmiavardav. Kuid ma ise usun, et eestlane saab kõikjal hakkama, isegi Eestis, sadagu või lund.


Sehkendaja