reede, 22. veebruar 2019

Khalil Gibran. Hullumeelne.




Khalil Gibran. Hullumeelne.
Tõlkinud Rauno Alliksaar.
LR 38
2018. 56lk.

Killud ja tähed

Khalil Gibrani (1883-1931) on küll varem ka eestindatud, aga mul
puudub kokkupuude tema tekstidega. Nüüd siis sattus lauale seesinane
vihk. Oma lühiduses võib tema tekste liigitada nii proosaluuleks kui ka
miniatuurideks. Erilmelised on nad kindlasti, kohati isegi allegoorilised,
puhuti mõistukõnelised, vihjeid tehakse piiblile ning loomulikult ei puudu
taustal loodus. Läbiva teemana muidugi mainitakse hullumeelsust. Lendas üle
käopesa see just ei ole, aga midagi väikest, mida saab läbi lugeda ühe õhtuga 
ja mille üle mõelda... siin ikka on.

Aga üks kummaline mees see Gibran näikse olevat küll, näiteks eraklust otsib
ta lausa taotluslikult:

„Olen selles hullumeelsuses leidnud vabaduse ja kaitstuse, vabaduse olla üksi
ja kaitstuse mõistmise eest, sest kui keegi meid mõistab, siis ta ka orjastab
meis miskit. Olen leidnud nii üksinduse vabaduse kui ka kaitstuse, mille
annab mõistmatus.„
(lk5)

Viimases tekstis ta küsibki, miks siia maailma sattus, vahel on küsimusi rohkem
kui vastuseid, ehk siis, vastust teab vaid tuul.

Üks terviktekst veel siia.



Rohukõrs lausus

Rohukõrs lausus sügislehele: „Sa teed langedes säärast
müra! Peletad kõik mu talveulmad laiali.”

Lehts vastas ükskõikselt: „Madalalt oled sa pärit ja
madalas sa elad, pahur laulutu asi! Sa ei ela ülal õhus,
sa ei tunne laulu kõla.”

Sügisleht lebas maas ja magas ning kui saabus kevad,
ärkas ta uuesti – ning oli rohukõrs.

Ja kui tuli sügis ja aeg talveuneks ning õhust langes lehti,
pomises ta enamisi: „Oh, neid sügislehti, nad teevad säärast
müra! Peletavad kõik mu talveulmad laiali.”


laupäev, 16. veebruar 2019

Eesti eluolu 100 aastat. Anu Kannike. Lauri Vahtre.


Eesti eluolu 100 aastat. Anu Kannike. Lauri Vahtre.
Post Factum.
2018. 224lk.

Sajand linnulennult

Täitsa toreda asjaga on maha saanud EV100 raames ilmuv raamatusari "Eesti... 100aastat".
Kokku peaks ilmuma selles valikus 32 raamatut. Teemad on seinast seina. Seeriat alustab
"Eesti riigi 100 aastat" ja lõpetab "Eesti majanduse 100 aastat". Eluolu mahub kenasti
sinna vahele ära nii, et üks ei välista teist.

Kuigi mõlemad autorid on ajaloolase taustaga, siis päris ajalooõpikuks seda raamatut
ehk pidada ei saa, ometi andis lugemine meeldiva-hariva lugemisemulje.
Pigem sooritatakse lühiülevaade laadis hobuvankrist linnamaasturini. Sellist
kuiva faktide, daatumite ja iga peatüki lõpus leiduvat küsimustikku, mille järgi
meenuvad kooliõpikud, siin ei ole. Leidub siin aga palju pilte, lisaks asja- ja
ajastukohast informatsiooni aastatest 1918-2018.

Jutt on siis põhiliselt igapäeva argiolmest. Kui ise igapäevaselt selle sees olla, siis
ei pane seda tähelegi, kuid lugedes tekib teatav kõrvaltvaatajapilk, mis asetab
asjad vähe teise valgusesse.

Hea on meelde tuletada või siis avastada, kuidas käidi riides, millal olid püksid alt
laiad või kitsad, mida söödi-joodi, millistes majades elati, mismoodi toimus vabaaja
sisustamine jne.  Kuigi poliitika jõudis olmesse väikese viivitusega, siis oma üüratu
pitseri on jätnud Eesti Vabariigile nõukaaeg.

Võib olla on asi selles, et ma olen väga kehv ajakirjade lugeja, kuid üllatas mind see,
et pidev rahva suunamine käis just žurnalistika kaudu. Põhimõtteliselt toimib sama asi
tänapäeval ka, aga nüüd on see lihtsalt rohkem killustunud. Üks näide siia samuti.

"1939.aastal kirjutas Uudisleht:
Moodne naine peab olema mehele sõbraks, jägima päevasündmusi, seltskonnaelust
osa võtma, sportima ja ajavaimule ning sellega ühenduses olevatele muudatustele
välises ja koduses elus kaasa elama. Kuigi tal palju enam raskusi võidelda on, ei tohi
ta ainult kodumajapidamisele pühenduda (...) Tänapäeva tubli naisena esineda
tähendab väsimatult (vähemalt näiliselt väsimatult), kokkuhoidlikult (märkamatult)
ja targalt majapidamist juhtida ja veel küllalt aega ja huvi kõigeks muuks omada."
 (lk18)

Oh, ajad, oh, kombed!

kolmapäev, 13. veebruar 2019

Pirkko Saisio. Kaini tütar.


Pirkko Saisio. Kaini tütar.
Tõlkinud Hille Lagerspetz.
LR 36-37.
2018. 104lk.

Soome vabaks

Tuleb tunnistada, et olin enne lugemist väheke ärevil. Ikkagi lesbiromaan.
Kohe hakkasid peas keerlema teab-mis-kõik pildid... naised omavahel.
Oma rikutuse tasemelt arvasin eest leidvat midagi erootikaga seoses.
Pärast lugemist tuleb tunnistada, et halle varjundeid ei esinenud. Paar
korda ikka läks ka magamistuppa tegevus, aga kõik see oli kuidagi
hillitsetud erootika.

Kes teab, võib olla ei olnud ühiskond veel romaani ilmudes (1984) lihtsalt
valmis millekski... Näiteks Eestis ei oleks selle raamatu avaldamine kindlasti
tulnud kõne allagi. Heino Kiik kirjutas oma "Mind armastas jaapanlanna" valmis
juba, kui ma ei eksi, kuskil 1970-ndate lõpus, aga trükki pääses alles 1987.a.
See oli küll heterosuhtest, kuid milline erootika!

Kui erootika kõrvale jätta, sest homoseksuaalsus (kui nõme sõna lesbide puhul)
on palju laiem teema, siis tegeleb "Kaini tütar" isikuvabadesega. Autoril on
endal kogemused olemas, tema tuli kapist välja 1996. Nii et teab küll millest
kirjutab. Ja kirjutada Pirkko Saisio oskab. Napisõnaliseks fragmenteeritud
teksti lugemine oli lausa nauding, mistap oli raamatut raske käest panna.

Oleks isegi pikemat teemaarendust oodanud. Ei hakka siin raamatut ümber jutustama,
aga lõppes ta seal, kus peategelased Anna ja Risku lähevad lahku. Muidugi kurb,
ega hästi ei läinud seal kellelgi. Et kuskil poole peal arvasin küll, et finaal on see,
kus muusikud saavad tuntuks ja siis antakse neile andeks, et nad on lesbid,
nagu keda huvitab isiklik seksuaalne sättumus. Kui inimene on andekas ja ennast
üles töötanud, vaeva näinud, mis see teiste asi on, kuidas ja kellega ta oma vaba
aega sisustab. Aga sinnamaani raamat ei jõudnud. Soome ilmselt ei olnud sellistseks
avameelsusteks tol ajal veel valmis. Pirkko Saisio on ise lesbi, no ja siis, minu jaoks
on ta hea kirjanik.
Nii et jah, ei tasu sildistamisi liiga tõsiselt võtta.

ERR (katkend)

Sirp

Laiapea

Kirjakoi

www.finst.ee


Judas Priesti laulja, Rob Halford, teatas kunagi, et on gey, mis samas ei tähenda suurt midagi.




pühapäev, 10. veebruar 2019

Pealkirjad



Pole ju saladus, et pealkirjadega saab konstrueerida järgmisi tekste ja nii edasi jne.
Kuskil blogis olen ka varem sellist asja näinud. Nüüd tehti siis Lugemise grupis FB
lehel üleskutse, kus iga liige saab moodustada oma äranägemise järgi midagigi.
Osalejaid oli umbes kümne ringis. Võitja selgub 28. veebruaril.
 Luuletajaks ma end ei pea, kuid lugeda ja kirjutada mulle meeldib.
Pärast veerandtunnist pusimist sai selline küündimatu ponnistus valmis. See on teine
variant, esimese kägardasin kokku ja viskasin prügikasti. Tegelikult on raamatud ka
huvitavad, samas on see kui üks võimalus teha varjatud reklaami.


Suur vapustus

Paljaks kooritud
Saladus - Meeste püksid
Toast tuppa
Nügimine
Mitte midagi
Vastupanu on tulutu

Targem
Eesmärk
Seinast seina
Keda usaldada
Uitav meel
Asi pole vedamises
Vabadus on
Targem
Võim

reede, 8. veebruar 2019

Annie Saumont. Aeg elada ja teisi jutte.


Annie Saumont. Aeg elada ja teisi jutte.
Tõlkinud Maria Esko.
LR 33-35.
2018. 120lk.

Tagasi olevikku

Loomulikult ei ole ma Prantsusmaal käinud. Mu ettekujutus Pariisist
on nii tunaeilne, kui veel olla saab. Oo, Pariis - kindlasti asub see
linn kuskil roosas udus. Vaieldamatult on just selles linnas üheaegselt
nii hedonismi epitsenter, kunstnike meka kui ka boheemlaset paradiis.
Muuseas, juba sõna Pariis oleks nagu tuletatud sõnast paradiis.

Aga kätte jõudis 21. sajand.

Saumont torkab nõelaga mu illusioonimulli katki. See Pariis, mida tema
näitab, on hoopis midagi muud. Enam ei istu kodanikud tänavakohvikutes
jõude ega kuula akordionimängijat bulvaril, oh ei. Samuti ei näita Saumont
Pariisi vahetult. Pigem on tema tekstid midagi, milles argipäeva
vahendatakse tegelaste sisekaemuste kaudu, kus rõhk on suhetel.

Olgu tänatud tõlkija saatesõna eest, milles seletatakse mõned sõlmed lahti.
Keel, mida Saumont kasutab, tundub väga imelik. Nagu ta ise ütleb, pidi
see olema maksimaalselt kõnelähedane.
Osade kirjavahemärkide eiramine kuulub lihtsalt tema stiili juurde.
Kunagi rääkis Triinu Tamm, et prantslastel pidigi olema stiil tähtsam,
kui loojutustamine, nii et jah, mida iganes. Kuid lugemise käigus harjusin
kiiresti nende teksti iseärasustega. Põhimõtteliselt oligi lihtsam lugeda nii,
et võtsin tekstid jutumärkidesse ja lugesin seda kui otsekõnet, sisemonoloogi.

Mingit kindlat ühendavat liini juttudel väga ei ole. Kord on peategelane
pensionile saadetud õpetaja, siis mehest lahku läinud naine. Kirjanik sekkub,
õigemini korjab teema üles siis, kui kõigil kisub kuidagi kiiva. Aga must masendus
ei tundu tegelasi alla neelavat, vaikimisi ikka trotsitakse saatust.
Kui ei oleks neid prantslaste nimesid Jeanid ja kes nad seal kõik on, siis
ei usukski, et elatakse Prantsusmaal. Tegelased on kuidagi üldinimlikud, elust
enesest. Nad võiksid elada kas või kõrvaltänaval.

Näiteks kahes jutus võib arvata, et Saumont räägib endast. "Pühendus", milles
kirjanik käib lugejatega kotumas Lille`is ja "Külastus", kus vangalt külastab
tibikirjanik, keda piidleb peategelasest kinnipeetav raamatukoguhoidja.
Mõlemad on head, lühikesed, teravad. Midagi enamat lühiproosast oodata
oleks juba... veider.

Katkend "Külastusest".

Järsku ta ägiseb nagu hakkaks õhk otsa saama, Kas te arvate, et
väljas on elu lihtne? Selles neetud väikeses mõttetus maailmas.
Heitununa võõrandununa alasti. Et ta on väsinud sõnade voorusest
jutlustamisest, sõnade võlu ülistamisest, otsustanud tunnistada,
et raamatutes, nii nagu ka väljaspool raamatuid, ei ole miski
ette teada, miski pole kindel.
Kokkuvõtteks tegi meile selgeks, et tal on meile üsna vähe anda,
kui siis ainult ülestunnistus, et ka tema ise otsib abi, mis keeras
nüüd mängulava korraga teistpidi. Liiga hilja, et hakata talle
seletama, et ta on selle jutuga valesse kohta roninud ja käed süles /
pakun endale hetke täis / igavikku (lk76-77)

ERR (esimene lugu)

Looming

marca

Laiapea

Postimees

Raamatutega










laupäev, 2. veebruar 2019

Friedrich Hölderlin. Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaa.


Friedrich Hölderlin. Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaa.
Tülkinud Mati Sirkel.
LR 30-32.
2018. 152lk.

Kõrgelennuliselt unistaja märkmeid

Saksa idealism 18. sajandi lõpust, see on midagi harvaesinevat LR-i valikus.
Kui luuletajad kirjutavad proosat, siis tuleb valmis olla kõigeks. Muidugi
ei puudu raamatus peategelane, kes kirjutab kirju oma lähedastele. Kirju
viibimisest Kreekamaal, kus ta kunagi päriselt ei käinudki, kirju Saksamaalt,
kuhu ta justkui lõpuks tagasipöördub, aga ikkagi. Kõigest õhkub sundimatut
lüürilisust. Minategelasele on maailm allakäinud, ja seda juba aastal 1797,
ainus paopaik on veel loodus, aga kas seegi rahuldab rahutut hinge, vavevalt
küll. Lohutu oli see maailm.

Saatesõna, mille tõlkis Mati Sirkel, tänud talle, on kirjutanud kunagi Stefan Zweig.
Aga kes siis veel võinuks seda teha. Raske uskuda, et sedasi on üldse kirjutatud.
Nii raamat kui järelsõna on mõlemad peenetundelised, nüansirikkad. See on kui
pilk kuhugi kadunud maailma.
Julgen ainult oletada, et Hölderlin kirjutas raamatut kuskil katusekambris
küünlaleegi hubisevas valguses kõrval pokaal veini. 

" Me tahame kasvada üles kõrgustesse, sirutada harud ja oksad
laiali, aga maapind ja ilm viivad meid sinna, kuhu asjad peavad
minema, ning kui välk tabab su krooni ja lõhestab sind kuni alla
juurteni välja, vaene puu, mis saad sa sinna parata?
 Nii ma mõtlesin. Kas see pahandab sind, Bellarmin? Sa saad
veel paljutki kuulda.

 Kurb on just see, mu armas, et meie vaim võtab meelsasti eksleva
südame kuju ja hoiab meelsasti kinni möödalendavast kurbusest;
et mõte, mis peaks valusid ravima, jääb ise haigeks; et aednik, kes
roosipõõsaid istutab, rebib nii sageli käed nende vastu lõhki; ah, see
on nii mõnegi teinud sõgedamaks teiste silmis, keda ta muidu oleks
valitsenud nagu Orpheus; see on nii sageli muutnud kõige õilsama
inimloomuse pilkealuseks inimeste silmis, keda leiab igalt tänavalt;
taeva lemmikute kariks on see, et nende armastus on vägev ja õrn
nagu nende vaimgi, et nende südame vood liigutavad tihti jõulisemalt
ja kiiremini kui kolmhark, millega merejumal neid valitseb; ja see-
pärast, mu armas, ärgu keegi arvaku endast liiga palju." (lk36)

ERR

ERR (katkend)

Laiapea