reede, 26. oktoober 2018


László Krasznahorkai. Viimne hunt.
Ungari keelest tõlkinud Reet Klettenberg.
LR - 18.
2018. 44lk.

Kadunud maailma serval

Peategelane on parimais aastais professor, filosoof, kes
käitub üsna ebafilosoofiliselt, nimelt: on ta loobunud
mõtlemisest, sissetulekuid veel on, aga need tulevad
juhuslikest tekstide toimetamistest, summad piirduvad
kolmesaja euroga, kuid ometi pakub selline jõudeelu äraelamiseks
ressursse niipalju, et saaks lubada, justnimelt lubada
endale väikest meelelahutust baarikülastamise, "Sternburgeri"
nimelise õlle joomisega ja ungarlasest baarmeniga suhtlemiseks,
ja seda olenemata päevast, eriti tuleb seda ette ennelõunal,
kui külaliste hulgas ei ole ei idaeurooplasi ega tibisid,
keda baarmen rohkem ootaks, ootamine, leti ääres tegutsemine,
filosoofi monotoonne jutukõmin muudab vestluse katkendlikuks,
nii et lugu kulgeb paralleelselt leti ääres ja kuskil kaugel
Hispaanias, kuhu filosoof kutsuti selleks, et ta kirjutaks
midagi sellest kaduvast maanurgast, millesse hakkab sisse murdma
uus aeg, uus maailm oma pahede ja rikutusega, kuni sinnamaani
läheb asi välja, et filosoof lähebki Hispaaniasse, saab lummava
loodusega kohtumisest kirgastava elamuse, kuuleb lugu huntidest,
misjärel jõuab järeldusele, et senine sisemine tühjus temas on
asendunud rahutusega, ta jõuab arusaamisele, et ta ise, mõtlev inimene,
 ongi see viimane hunt linnakõrbes, mis omakorda sümbolina
muudab teksti kriitilise alatooniga puänteeritud novelliks.

Postimees

Eesti Päevaleht

Loterii

Katkend (err)

Peeter Helme soovitab

pühapäev, 21. oktoober 2018


Moritz von Kotzebue. Teekond Pärsiasse.
LR 15-17.
Saksa keelest tõlkinud Agur Benno.
2018. 136lk.

Aasta sadulas mööda lõuna osariike

Kas nüüd just selline raamat, mis otseselt ajalugu mõtestab,
kuid sissevaate 19. sajandi alguse reisivõimalustesse pakub kinldasti.
Kui tõlkija oma järelsõnas loodab, et ka 200 aastat hiljem võiks
see reisikirjeldus leida tänulikke lugejaid, siis mina kuulun nende
väheste hulka ilmtingimata, kes nautis lugemist, nii et tänud.

Ega palju ei ole teada tõesti baltisaksa aadlikest, kes elasid küll
Eestis, aga mis oli Eesti toona, nt aastal 1817? Väike kubermang suure
Vene tsaaririigi kooseisus, rohkema nagu midagi. Aga ometi, elasid
siinmail aadlikud, kes tegid karjääri õukonnas, mille käigus jätsid
jälje ajalukku, kui nii võib öelda.

Üks neist, Moritz von Kotzebue (1789-1861), jõudis ära käia keisri
lähetusel isegi niikaugel kui Pärsias. Täna ei ole selle riigi nimi
enam Pärsia, vaid Iraan, samuti on kaardilt kadunud Vene tsaaririik,
aga siis oli veel maailm justkui parem paik. Või kas ikka oli? Pidevad
sõjad toimusid Venemaal naabritega lausa korrapäraselt. Kahjuks ei
ole seal ilmakorra vahetumisega selle koha pealt palju muutunud, no mis
parata.

Aga tookord, Peale Vene-Pärsia sõda 1804–1813, saadeti
Moritz von Kotzebue saatkonnaga kaasa, et sõlmida lepinguga õblukest rahu
Pärsia valitseja Fath-Ali Shah Qajariga.
Koos reisiseltskonnaga, kokku umbes 300meest, õnnestub matk läbi
Gruusia, Armeenia Pärsiasse ja tagasi (1816-1817).
Põhjamaalasele ei ole kohalikud olud alati just meeliköitvad, kliima,
kohalikud traditsioonid, kultuurilised erinevused, eks see kõik
võis kurnata omajagu.
Hea on, et Kotzebue jõudis selle kõige kõrvalt märkemid teha, muidu
oleks see lihtsalt valge laik kaardil.

"26-ndal (juuni  1817). Siin, öeldi meile, algab suur kuumus. Näeb ka täiesti
sedamoodi välja. Igavene liivaväli väsitab silma, mis ei näe enam
ühtegi rohukõrt. Kurvalt ratsutasime kõik paksus tolmus, millest
kaamelite kellad ebameeldivalt välja kajasid. Siin ei liikuvat õhk
tihti nädalate kaupa. Üleskerinud tolm jääb õhku hõljuma ning
moodustab lõpuks atmosfääri, mis näeb välja nagu udu. See tolmupilv
kerkib täpselt nii kõrgele, et rändajaid meeleheitele ajada.
 Oma laagris leidsime Sradgani karavanserai kõrvalt, mille läheduses
paiknes meie imestuseks ka üks väike küla. Ma ei imestanud enam väga,
kui kuulsin, et need vaesed inimesed olid siia elama asunud
Abbas-Mirza käsul. Sanatšai jõgi, mis voolab läbi selle liivakõrbe,
on ainuke koht, kus elanikud leiavad lapikese maad vilja külvamiseks.
Vili on juba lõigatud." (lk90)

Pärsia mahajäämus Euroopast on täna veidi häiriv (kas sealgi on
palju muutunud?) Näiteks nad ei uskunud,et maailm pöörleb ümber
päikese ega ei osanud selgitada varjutust. Nendel oli kõige keskpunkt
Maa, mis on Jumala äranägemise järgi just selline, nagu neile paistab.
No ja naised olid haaremis, mis üllatas juba vähem. Kuid kogu see
tseremonaalitsemine, kostitamine ja kingituste vahetamine oli
küll üle igasuguse mõistliku piiri, kuid jah - oh ajad, oh kombed.

Laiapea

Katkend (err)

laupäev, 13. oktoober 2018



Inga Gaile. Klaas.
Läti keelest tõlkinud Aive Mandel.
LR 12-14.
SA Kultuurileht.
2018. 144lk.

Oi-oi

Vat jah, oleks esimene asi, mis Lätiga meenub, kirjandus, aga kus
sa sellega, ikka on siin märksõnaks piirikaubandus, ei muud.
Aga peale selle on Inga Gaile (1976) kirjutanud Läti Vabariigi 100.
sünnipäevaks romaani "Klaas". Palju õnne naabrid!

Ega siin rohkem rõõmustada põhjust ei ole. Aeg, mis kajastamist
leiab, on aastad 1937-1939; koht: Põhja-Läti. Peategelane Magdaleena
nimeline naisterahvas, kes, peale vägistamist vaevleb n-ö vaimuhaigena
raviasutuses. Arusaadavalt tekib arsti-patsiendi vahel suhe, viimane jääb
rasedaks, lahkub haiglast ja jääb arsti vanemate juurde elama.
Kogu teema keerleb väärtusliku eraldamisele vähemväärtuslikust, ja seda
mitte tõukoerte, vaid inimeste puhul. Kes ei ole kõlbulik, sellele
jalaga tagumikku, umbes nii mõeldi isegi Lätis. Täitsa uskumatu.
Rassipuhastamine oli ikka pigem sakslaste vägitegu, aga ei,
mingil seletamatul põhjusel taheti seda ellu viia ka Lätis.

 "Härra Vilks, te meeldite mulle väga. Te olete tõsine, suure
hingega noormees, kes peab oma patsiente inimesteks, mitte
evolutsiooniprotsessi jäätmeteks. Te olete õiges kohas.
Steriliseerimine ei muutu kohustuslikuks. Enamgi veel, patsient
peab selleks ise loa taotlema eugeenikakomisjonilt, kes omakorda
nimetab arstid, steriliseerimise põhjendatust uurivad spetsialistid,
ja luba antakse alles pärast seda."
 "Jah, muidugi. Ja me mõlemad teame, et nimelt patsinendid ise
avaldavad selleks soovi."
 Ta trummeldas sõrmedega vastu lauda. Ma tean, et lähenen lääbakil
sildile, millel seisab kiri "konflikt" ja mis kössitab õnneliku
"sina ei küsi ja mina ei räägi" maa piiril. Selle taga ootavad
eksijaid ja patuseid juba rabamülkad ja pahklikud tüükad, mis
hädavaevu taime nime väärivad.
(lk43)

Üsna lohutu ajaloolise sissevaate naabrite eluolule läbi tegelaste
sisekaemuse annab Inga Gaile küll. "Lendas üle käopesa" ta just ei ole,
kuid oma valikutega siiski jahmatab.

Sirp

Katkend (err)

Laiapea

Kirjakoi

neljapäev, 11. oktoober 2018


Jossif Brodski. Atlantise lähistel.
Koostanud Mihhail Lotman.
Vene ja inglise keelest tõlkinud Maria-Kristiina Lotman.
LR 10-11
2018. 118lk.

Valik antiigiteemalisi luuletusi aastatest 1962-1995


G.P. 

Ja jälle elame me väina ääres
ja rändavad taas pilved meie kohal
ja ähvardavalt kõmab uus Vesuuv
ja tolmupilv põiktänavatel maandub
ja värisevad tänavatel klaasid.
Tuhk meidki ükskord enda alla matab.
Ma tahaksin, et õnnetuse tund
mind tabaks äärelinna trammis
su majja suundumas,
ja sajandite pärast,
kui kaevatakse välja meie linn,
ma tahaksin, et leiaksid nad minu
su käte vahelt igavesest unest
ning tardununa uue tuha all.
(1962, lk9)

Galateia - hellenistlikus müüdis imekaunis skulptuur, mille jumalanna
Venus äratas ellu.
Pygmalion - Galateia skulptuuri autor, kes oma täiuslikku kunstiteosesse
armus ja hiljem Venuse abiga ka sellega abiellus.

Galatea encore 

Kui oleks elavhõbe tal keele all, sõnatu
on ta. Kangelt kui elavhõbedast triikis
oleks tal sfinkter, härmarüüs elutult
seisab ta teispool lehekattega tiiki.
Sellise tuisuga kõik lume alla jäi:
sajandeid peensusi, kanarbikunuhtlus.
Seda tähendabki, kui ring saab täis,
et su näoilme ilma sarnaseks kuhtus,
kui Pygmalion kadus. Ja sa vabaned,
et voldid varjutada, rüüd jätmata peale.
Lõpuks ometi tulevik! Liustiku varemed
luituvad kesk viietähelist sõna `eales`.
Alabastrina sündinud jumalanna rutiin
lubada uitavail pupillidel õgida näljas
värvide südant ja põlvede soojust on siin.
Selline näebki neitis sisemus välja.
(1983, lk79)