pühapäev, 28. juuni 2020

Joyce Carol Oates. Neli suve.




 Joyce Carol Oates. Neli suve.
 Tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane.
 Perioodika. 1977. 96lk.



Mõni raamat on selline, millest nagu ei tihkagi midagi rääkida/kirjutada. Seesinane on üks taoline. Teine võimalus oleks muidugi raamat maha vaikida ja ... aga milleks? Samas lugemine ei olnud keeruline, kuid laad oli harjumatu. Autor ei räägi lugu kui niisugust, kus on algus, keskpaik ja lõpp. Pigem on tegemist fragmentidega, pihipäeviku väljavõtetega. Kaantevahel on neli lühiteksti, kõigis on peategelaseks erinev naine, kes otsib iseend. Tegevus(etus) toimub Ameerikas, paar korda mainitakse linna nimega Detroit. Taustaks on siis 1960ndate üliõpilasrahutused ja Vietnami sõda, aga need jäävad kuhugi kaugemale. Põhiteema on siin suhted, et mitte öelda armastus. Et naine peab abikaasa kõrvalt armukest, see ei tundugi lõpuks enam nii ebaloomulik. „Elan kuidagiviisi, poolikult. Moonutatud valsirütmis.” (lk40) Ja kui mehed on kuidagi leebelt kohmetud, siis lihtsalt juhtub, et ei satu õige inimese otsa, elu on selline. Ameerika unistus ei pruugi alati täituda, seda isegi Uues Maailmas.

Kas ma nüüd just seda mõtete ja tunnete virr-varri nautisin, kuid tema stiil oli mulle küll muljetavaldav.

„Naine veedab väga palju aega peegli ees ning kusagil oma kõige tõelisema mina sügavuses kujutleb ta end alati tolle peeglinaisena. Samal ajal aga liigub tema keha ringi reaalses maailmas. Peeglimina armastavad mõned mehed, ja tema armastab neid; teine mina tegeleb toidujäätmete kraapimisega taldrikutelt ja pesukuivati tühjendamisega tohututest keerdunud kuumade linade, rätikute, aluspesu ja sokkide hunnikutest. Peegelmina armastab väsimatult, armastab kirglikult ja ägedalt, pisarateni. Teine mina paneb plekilised linad masinasse ning keerab nuppu.” (lk23)



Joyce Carol Oates (1938) on palju kirjutanud, aga üsna vähe tõlgitud autor. Eesti keeles on temalt ilmunud ka romaan „Me olime Mulvaney`d”. Varrak, 2005.




neljapäev, 11. juuni 2020

Anton Tšehhov. Kogutud teosed I.




Anton Tšehhov. Valitud teosed I.
 Tlk Väino Linask, Enn Murdmaa,
 Madis Nurmik ja Friedebert Tuglas.
 Eesti Riiklik Kirjastus.
 1960. 416lk.


Anton Pavlovitš Tšehhov (1860-1904) kuulub nende kirjanike hulka, keda aeg-ajalt ikka olen lugema sattunud. Seda enam, et tema kahksaosaline kogutud teoste sari on mul koduses riiulis olemas. Raamatulaadal käimisest on siiski midagi kasu ka.
Siia raamatusse on siis kokku koondatud need novellid ja jutukesed, mis avaldatud aastail 1880-1884 ajakirjanduses. Kogumaht annab välja 71 pala. Võib öelda, et Tšehhov oli väga viljakas kirjanik. Enamus jutte on küll lühikesed, kolm-neli lehekülge, vaid paar pikemat leidub, aga milline galerii tegelasi! Loen ja imestan.

Üldse paneb jahmatama, et temasugune idealist sai tollasel Venemaal endaga hakkama. Ikka mõistab ta hukka liiderdamist, looderdamist, joomarlust ning prassimist. Olgu siis asjaosalisteks kaupmehed või teenistujad, vahet pole, sõna eest pole keegi kaitstud. Tegelikult on see tema kaasaegna ümbrus nüüdseks kadunud maailm. Mulle ei ütle (ilma google abita) mitte midagi nt sellised ametinimed nagu titulaarnõunik või kolleegiumiregistraator. Aga Tšehhovil on need täitsa tavalised ametid.
Kuid väikesed inimlikud nõrkused, millest juttu tehakse, eks neid esineb ka tänapäeval. Tavaliselt, kui mainitakse Tšehhovit, siis tehakse seda ikka seoses tema näidenditega. Lühiproosa kirjanikuna temast eriti tihti juttu ei tule. Veel enne lugemist aga teadsin, et kolm tema kõige kuulsamast juttu on „Daam koerakesega”, „Inimene vutlaris” ja „Palat nr. 6”. Siin raamatus neid ei ole.

Küll leiab siit jutukese „Rõõm”, mida on teinekord mainitud. „Rõõm” räägib Dmitri Kuldarovist, kolleegiumiregistraatorist, kes kõrtsist tulles astus hobuveoki ette. Loomulikult jõudis uudis ajalehte, misjärel Kuldarov pakatavast rõõmust koju jõudes kõik omaksed ja naabrid üles ajab. See on see Tšehhovi koomika, mis ei ole lõbus huumor, vaid pigem... naer läbi pisarate. Ja seda kõike tehakse minimalistlikult. Sõnaga ümberkäimine on väga kokkuhoidlik. Ei mingit lohisevat lobisemishimu, ainult oluline antakse edasi. Hea oli lugeda, sai nii nukrutseda kui ka naerda.


























teisipäev, 2. juuni 2020

Giovanni Boccaccio. Dekameron.




VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.
 Tlk Johannes Semper.
 Eesti Riiklik Kirjastus.
 1957. 688lk.

Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega:

„Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatlema. Sellal kui nad seal lõbusalt oma aega viitsid, juhtus, et mees äkki ootamatult koju tuli. Kui ümmardaja teda aknast nägi, jooksis ta oma emanda tuppa ja ütles: „Härra tuleb tagasi, vist ongi ta juba all hoovis.” (lk 414)

Sarnaseid juhtumeid kohtab üsna sageli, tihti peetakse pilgarit isegi vaimulike aadressil. Ent keskne tegelane on siiski inimene oma inimlike vajaduste ning soovidega. Keda karistada on vaja, seda Boccaccio naeruvääristab, kellele kuulub au, seal ei ole ta kiitusega kitsi. Nagu ta ise ütleb „mis ühele hea, see teisele paras”.

Aga lugemine kippus siiski venima. Siin on vaja mingit teist rütmi lugemiseks, ikkagi XIV sajand. Hea veel, et ta värssides ei ole kirjutatud. Arvasin algul, et jutud on laadis a la „markii väljus kell viis”, et hakkab pihta kostüümidraama vms, aga ei olnud üldse nii. Üpris lihtsalt on kirjutatud, jutt jookseb situatsioonikoomika tasandil. Sisemonoloogid peaaegu puuduvad. Kuid naerda sai küll. Omaette väärtus on 20. leheküljeline järelsõna A. Kurtnalt. Imestan, et ta üldse sügaval nõukaajal sai ilmuda, kuid imedesse tasub ka teinekord uskuda.