laupäev, 26. september 2020

Keskpäeva varjud


 



Keskpäeva varjud. Vene ulme antoloogia. Tlk Veiko Belials. Fantaasia. 2015. 412lk.

 

Ilmselt ei ole võimalik ette kujutada vene ulmet ilma Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski loominguta. See üüratu pärand, mille need vennad maha jätsid, on lihtsalt väljendudes - ületamatu. Ja ega nende mõju ei ole kuhugi kadunud ka tänapäeval. Aga selle raamatu juures puutusin kokku iseäraliku nähtusega, millest olin varem vaid kaude lugenud, nimelt: teised autorid kirjutavad algupärandile järje(d). Keskpäeva maailma tsükkel, mille Strugatskid kokku panid, algab romaaniga „Purpurpunaste pilvede maa“ ja lõppeb teosega „Suur ilmutus“, vene keeles on seda kokku, koos vahepealsete raamatutega, 12-köiteline sari. Ilmselt on maailm isegi vähe öeldud selle kohta, mille nad valmis vermisid, sest tegemist on rohkem universumiga, sinna kuulub peale Maa veel mitmeid teisi planeete, kuhu tegevus viiakse. Siin raamatus on siis kaks lugu vendadelt endilt ja kolm kirjutatud hiljem teiste poolt. Kuigi esimese jutu pealkiri on „Kauge Vikerkaar“ oli see vähemalt mulle kõige lähem, et mitte öelda kõige parem. Tegu on katastroofilooga planeedil Vikerkaar. Selle taevakeha on enda uurimisobjektiks võtnud teadlased, kui aga lõpp on ligi, siis ei hakata esimese hooga mitte päästma inimesi, vaid uurimisandmeid, tehnoloogiat ja aparatuuri. Jutt on teadlase vastutusest, et mis siis on kõige tähtsam? Järgmine jutt, samuti vendadelt, „Poiss põrgust“ jäi ikka väga kahvatuks, aga oma teema oli sealgi olemas, pole midagi parata, sõdur jääb sõduriks. Väga esile ei kerkinud ka teiste autorite jutud, nad ei ole halvad, aga vaimustusest minestama ka ei pannud, selline tugev keskmik. Kahe autori nimed olid isegi minusugusele ulmevõhikule tuttavad, Mihhail Uspenski ja Andrei Lazartšukiga sai kohtuda juba Arvi Nikkarevi koostatud vene ulme antoloogiates. Üksjagu jäi lugemismuljet pärssima ka tõsiasi, et ma olen häbiväärselt vähe lugenud vendade algupärandit, kokku ehk seitse lugu tuleb ära. Nii jäid mitmed tegelased ainult skemaatilisteks. Võis ju olla, et kui ühes jutus on mõnel tegelasel peaosa, siis järgmises raamatus ta ilmus lavalae ainult selleks, et öelda: „Tõld on ees“. Katsu siis aimata, kes, mis jne. Aga küsimused, millele Strugatskid tähelepanu pöörasid, on muidugi olulised, kas kõrgem tsivilisatsioon võib sekkuda madala tsivilisatsiooni olemasollu või kas inimene võib olla jumal? Aga võib-olla ühe kirjanduse kõige olulisema nüansi ütleb välja Mihhail Uspenski jutus „Rästikupiim“, kui poliitilisse intriigi sattunud kõrvaltegelane resümeerib järgmist: „Ei tohi, härrased. Kammerer, pange relv ära… Kornei Janovitš, visake see jälkus käest… Kõik me oleme inimesed, ja ei ole teie meist paremad, me oleme nõrgad, alatud, arad, aga me oleme ikkagi inimesed…“ (lk237)

BAAS

Vikerraadio

Goodreads

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Digital Nerdland





laupäev, 19. september 2020

Moskva - Petuški

 


Venedikt Jerofejev. Moskva - Petuški.                                                                              Tlk Ott Arder.                                                                                               Tänapäev. 1999. 140lk.

 

Kui üks raamat võib imelik olla, siis see seda kindlasti on. Omamoodi lugu siin ju leidub, Venitška sõidab Kurski vaksalist rongiga Petuškisse külla pruudile ja pojale. Kohale küll ei jõua, aga  tema isik on juba selline, et kui tema ei leia sekeldusi, siis leivad sekeldused tema. Kohtumised kaasreisijatega rongis, arutlused tähtsate küsimuste üle, magama jäämine, unenäod, riigi taga kirumine, need olidki kõrvalisemad teemad, mis raamatust läbi käisid. Põhiline teema on muidugi alkohol, kuidas seda juua, mida ja millal juua jne. Oli väsitav ja oli kosutav. Vene hing, ahh, see on midagi müstilist, ta ei kurda ega hala, tema nutab ja kannatab, nagu üks tšehhovlane kunagi.

Aga neid soovitusi joomarluse kohta kodus järgi mitte proovida:

„Nagu silmad lahti teed, peab kohe midagi hinge alla panema, valetan, isegi mitte niisama „midagi“, vaid nimelt sedasama, mida sa eile jõid, ja juua tuleb väikeste pausidega, nii oma 40-45 minutit; juua nõnda, et õhtuks oleks joodud juba kakssada viiskümmend grammi rohkem kui eile. Siis ei esine enam ei iiveldust ega häbelikkust ja nägu on nii kenasti valge ja klaar, nagu poleks juba pool aastat vastu vahtimist saanud.“ (lk48)

 

Üsna rammestav vaheldus mõnele „Minu…“ sarja raamatule.



laupäev, 12. september 2020

Svjatoslav Loginov. Eikeegi ja ilma nimeta



Svjatoslav Loginov.

Eikeegi ja ilma nimeta.

Tlk Arvi Nikkarev.

Skarabeus. 

2020. 302lk.



Et kõik ausalt ära rääkida, siis olgu öeldud, et otsest soovitust ma ulmegurult küsinud ei ole. Aga ta andis ükskord kirjastuse Skarabeus lingi, mis viis mind edasi, andis õnge, et ise kala püüda. Veebi ajakirjas Raektor (2020, juuni https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-hea-ja-ehe-ulmekirjandus ) on tema enda arvustus ka selle raamatu kohta olemas, millele palju enam lisada polegi. Kiidukõned pole just minu ala, jäägu need teistele, kuid jah, tänan Jüri Kallast ulme pildil hoidmise eest. 

Kuidagi on nii läinud, et Arvi Nikkarev on juba mitmeks aastaks jäänud vene ulmele pidama. Kui varem ilmusid põhiliselt antoloogiad, siis nüüd on ühe autori valikkogu ette võetud. Sjvatoslav Loginovi (1951) juttudega sai tutvutda juba nii raamatute "Kaaren" kui ka "Maagia" veergudel, aga see ei ole eriti oluline, sest ta ei ole selline kirjanik, kes kirjutab viis korda ühte ja sama lugu, temal on kõik jutud üsna erinevad. "Eikeegi ja..." koondab kümme eriilmeslist teksti, mis on ilmunud ajavahemikul 1984 - 2017.

Alguse otsa jutud: "Raha lugu", "Kuidas hukkus Atlantis" ja "Habemeaja" jätsid suht kohtlase mulje, nagu oli midagi, aga nagu ei olnud ka. Pikemaks ajaks meelde ei jäänud, kuid lugeda polnud viga. Ei julge mõeldagi, kui Habemeaja oleks läbi kirjutamnud nt Stephen King. Need olid sellised, kuidas nüüd öelda, tudengipõlve süütud piimahabemes jutukesed. Autori kogumikus on neil oma koht kahtlemata olemas ja tegelikult on isegi hea, et Nikkarev neid kuhugi antoloogiasse ei pistnud. 

"Mašake" räägib nõiast ja "Loojang planeedil Maa" viib dinosauruste aega. Näha on, et möödas on kirjankiku häälemurre. "Tavalise päeva ime" segab tänapäeva eelrenessaanliku ajastuga, aga autor on võtnud liiga suure suutäie. Teks on lühike, tegelasi palju, samuti tegevusliine, jätab paraku pooliku mulje. Aga seda kompenseerivad  "Põllumees", mille tegevus toimub võõral planeedil, "Sponsor", kus meditsiini rahastust suunatakse meelevaldselt ja "Majake külas", mida saab iseloomustada sõnaga küberpunk. 

Viimaseks jääb maiuspala ehk lühiromaan "Eikeegi ja ilma nimeta". Jutt on Sonjast, kes kasvab üles väga tülgastavas ühsikonnas.  Kui võimalus avaneb, maksab tüdruk oma vaenlastele hiljem kätte. Lugedes meenus mulle Aleksandr Mireri romaan "Kus on rändurite kodu" (Eesti Raamat, 1984), ka tema kasutas seda ideed, et kellegi kehasse siirdati kellegi võõra teadvus. Loginov arendab seda asja veel edasi, paneb ühte kehasse mitu isiksust. Kui need seal siis omavahel seletavad, tuleb välja paras kapusta. Väike kõrvakiil käib ka uusrikaste aadressil. 

"Mida ärijuhtimise teaduskonnas õpetakse?" küsis Sonjake, rüübates mõttelise lonksu tühjast tassist.

"Tegelikult - ei midagi. Valmistatakse ette juhtivat kaadrit, aga peamine pole seal õppimine, vaid tutvused, sidemete loomine. Kui tahad valitud seltskonda sattuda, siis suvatse osaleda üldistes lõbustustes ja tudengivempudes, mis mõnikord on vägagi räiged. See-eest hiljem tunnevad kursusekaalsased su ära, määravad ametisse, edendavad karjääri. Aga mina, kui enam ei jõua, tulen siia kohvi kohvi jooma. Siin pakutakse ka kokteili Saatana pisar. See pole kange, kuid õudselt terav. Jood ja nutad. Ja keegi ei tea, kas nutad sa kokteili pärtast või tegelikult."

"Asjalik," nentis Sonjake. Ta lõpetas tassi piinamise ja tõusis laua tagant. "Aga mina õpin ajalooteaduskonnas. Ajalugu on tore teadus, õpetab, kuidas elada nii, et hiljem ei peaks nutma. Kahju, et tavaliselt jõuab see õpetus liiga hilja pärale." (lk268)

Viimase jutu ainetel on tehtud ka raamatukaas, mille valmistas Meelis Krošetskin. Seda suunda tasuks Nikkarevil järgida, sest need eelmised raamatukaaned on kuidagi pelutavad. Nuriseda kohe üldse ei taha, aga kirjavigu oleks võinud vähem olla. Üldmuljet see muidugi ei seganud, sest Loginov on piisavalt huvitav autor, et tema loominguga tutvuda, et mõista autorit, kes oma tolstoilike puhmakskulmude alt seda maailma seirab. 





Reaktor

BAAS

Sulepuru

Eesti Päevaleht

Goodreads


 





















pühapäev, 6. september 2020

Maagia


 

Maagia. 

Vene ulme antoloogia.

Koostanud Arvi Nikkarev.

Skarabeus.2019. 344lk.

Algul arvasin, et jätan selle postituse kirjutamata, aga et sellele tsüklile joon alla tõmmata, siis panen mõne rea kirja. Tegemist on siis neljanda raamatuga Skarabeusi kirjastuselt, kuhu on koondatud lühiproosat aastaist 2000 – 2014. Kõik autorid on varasemates kogudes ka esindatud, nii et kedagi võhivõõrast ei olnud.

Oleg Divov (1968). „Reetur“ oli natuke päti ja natuke imeulme lugu küll, aga ree peale ma temaga ei saanud. Peategelane võttis napsu, aga mulle sarve ei hakanud. Divovi eelmise jutu lugemine läks mul veel hullemine, seekord oli isegi parem, no ja järgmine kord ehk läheb juba ladusamalt. Hea, et magama ei jäänud.

Leonid Kaganov (1972).  Igas antoloogias peab olema üks päästerõngas, „Mul veab“ ja „Maagia“ pakkusid parima elamuse siin raamatus. Kahju ainult, et Kaganov pärast aastat 2013 pole enam proosat kirjutanud.

Marina Galina (1958). „Pööripäev“ oli liigutav lugu 14 aastasest tüdrukust Elektrast, kes satub poliitiliste intriigide keskele. Algus kippus venima, keskpaik hakkas looma, aga lõpp läks käest ära. Autoril oli võimalus kirjutada õnnelik lõpp, kus noored vaatavad päikeseloojangut üksikul saarel, aga ta jättis selle tegemata, lõpp jäi lahtiseks. Romaanikirjanik oleks seal alles hamba verele saanud, kus Galina lõpetas, „Pööripäev“ on umbes sada lehekülge. Mis edasi sai? Eks ma siis mõtlen ise lõpu välja.

Svjatoslav Loginov (1951). „Roheline kuppel“ ja „Tule tagasi Sorrentosse“ on pisut moraliseeriva koega palad. Kosmoselaev kui lendav raamatukogu oli küll hea mõte. Midagi väga üle keskmise ei olnud, aga lobedalt kirjutatud, isegi kaasahaaravalt.  

Üldse ei taha olla selle tunnistaja, aga minu arvates on see kõige kehvem vene ulme antoloogia, mis lugupeetud Arvi Nikkarev on kokku pannud. Eks asi on selles ka, et lugesin nad ribu-rada pidi kõik läbi ja edetabel kujunes selliseks:                           

1. „Munk maailma äärel“

2. „Muumia“

3. „Kaaren“

4. „Maagia“

Aga jah, see on esmaemotsioon, võib-olla kunagi üle lugedes tekib teine mulje. Head oli ka. Raamatu formaat on õnnestunud, teksti küljendus, paigutus, reavahed, sõnaga -  raamat on lugejasõbralik, on kõik öeldud. Kindlasti loen edaspidi ka Skarabeusi raamatuid.

BAAS

Meie Maa

Reaktor

Loterii

Eesti Päevaleht

Goodreads


 

teisipäev, 1. september 2020

Munk maailma äärel

 




Munk maailma äärel.

Vene ulme antoloogia.

Tlk Arvi Nikkarev.

Skarabeus. 

2009. 344 lk.

 

Raamatutega juhtub vahel nii, et üks asi viib teiseni, hakkad kuskilt otsast üht valdkonda lugema ja lähed muudkui aga järjest edasi. Jõudsin nüüd kolmanda kogumiku manu. Nagu koostajal tavaks on saanud, leiab ka siit kaante vahelt sotsiaalse kallakuga lühiproosat. Lugude esmailmumine katab perioodi 1987 – 2004. Autorkond koosneb sedapuhku kaheksaliikmelisest seltskonnast ja tekste on kokku terve tosin. Mõni nimi on juba tuttav, mõni täitsa võõras, ühtki naist nende hulgas ei ole, kuid siit nad tulevad:

 

Kir Bulõtšov (1934 – 2003) „Rajoonivõistlused doominos“ on täitsa kabe jutt, mis räägib sellest, mida pealkiri lubab. Ettevalmistused mängudeks leiavad aset Veliki Gusljari nimelises linnas. Olenemata sellest, et samal ajal toimub sõda, kliimamuutused ja hotellis ei jagu kõigile numbritubasid, tuleb püha üritus lõpule viia. Täitsa usun, et sellised tegelased on olemas, kes pargis doominot mängivad, miks mitte neid siis raamatusse raiuda. Bulõtšovile omaselt on naljaga pooleks vint üle võlli keeratud, samas on jutul hoog sees, nii et lähenevat maailmalõppu ei tee asjaosalised üldse märkama. Novell kuulub omakorda suuremasse Veliki Gusljari juttude tsüklisse, varem on ilmunud pudemeid samast sarjast raamatus „Perpendikulaarne maailm“ (Skarabeus, 2010). Kuskilt on leotu põhjal meelde jäänud, et üks tema jutukogu pidi olema tõlkimisel, aga ilmunud veel pole, eks näis, millal see lettidele jõuab.

 

Andrei Stoljarov (1950)  ei ole lühikese jutu mees, lühike ei olnud tema jutt „Kaaren“ ega ole seda ka siin avaldatud „Saatana väljaajamine“ niisamuti. Gerdt on eriliste võimetega tavaline poiss, ta võib moondada end hundiks, näha ette tulevikku ja teatud riituse abil omandada võime näha läbi seinte. Vennad kristlased hakkavad teda selle eest taga kiusama, et temast välja ajada kuri vaim. Loomulikult pääseb Gerdt nibin-nabin tuleriidalt ning kohtab endasarnase tüdrukuga, kellega nad siis koos…                                                                                                      Stoljarov toob küll inkvisitsiooni kuskile lähitulevikku, aga käib seejuures üsna kummalise mõtte välja, et kas religioon on takistanud evolutsiooni arengut. Vastust ta muidugi ei anna, aga kooselu võimalikkus natuke teistsuguste inimestega, jajah, arvan, et ta räägib hoopis sallivusest, mida ei ole ju kunagi liiga palju. Jutuna on Kaarnast kraad parem, mistap lugemisega ei saanud algul vedama, pärast pidama.

 

Andrei Lazartšuk (1958) on kirjutanud väga kummalise jutu „Nõid“, milles tegevus toimub sõja ajal, kui Oswaldi isa läheb merele ja poeg jääb koju veskit pidama, ning peagi saabub veskisse võluvõimetega hiinlane ja Oswaldi täditütar, siis saabub põuane suvi, külarahvas hakkab selles süüdistama veskirahvast, lõpeb jutt kahjuks sellega, et Oswald lööb tolle hiinlase maha, aga kuna tegemist on ainult esimese osaga suuremast romaanist, siis ega siit sotti väga ei saa, et kes on kes ja mis asju nad seal ajavad, et jutus juba oli veski ja tegeldi võlumisega, viirastus korraks mälukaadris isegi Krabat, aga see oli ainult ajutine mõtteuit, ning jutu lugemist ei kahetse ainult seetõttu, et need kohad, kus isa kirjutas pojale, kuidas ta merel seilab, olid parajalt veidrad, nii kirjutab too meremees nt, et nad kinnitasid Põhjatähe laeva ninasse, siis ei ole pilves ilmaga võimalik öösel kursilt kõrvale kalduda, no ma ei või, isegi Münchausen ei oleks selle peale tulnud, aga seda võib küll mainida, et Lazartšuki „Muumia“ oli siiski parem, muidugi lisas sellele jutule väärtust autori stiil, sest üleleheküljelisi lauseid on ikka tore lugeda.

 

Andrei Lazartšuk  ja Mihhail Uspenski (1950) „Kollane allveelaev „Komsomolets Mordovij““ on lugu sellest, kuidas 1960ndatel külastas Nõukogude Liitu ansambel „Beatels“. Lääne suhted olid, nagu nad olid, aga kui üks allveelaevnik oli sooritanud kangelasteo, ja soovis vastutasuks oma lemmikbändi näha, siis ta pidi seda ka nägema. Esimene lugu siin kogumikus, mida lugedes pugistasin naerda. Venelased oma absurdiga ikka teevad kino. Akuraatne piibujutt.

 

Sergei Sinjakin (1953) ja tema „Munk maailma äärel“ oli parim üllatus siin kogumikus. Grupp teadlasi, kuhu kuulub ka jutu peategelane Stern, uuris 1930ndatel atmosfääri kõrgemaid kihte. Esimene üles saadetud lennumasin sooritab ebaõnnestunud maandumise, aga selle masina külge on jäänud sinakalt helendav „täht“, millest keegi aru ei saa, millega on tegemist. Stern võtab kummalise tähe enda kätte ja hoiab seda saladuses. Järgmistel lendudel selgub, et ilmaruum on selline, nagu kujutatud raamatu kaanepildid. Ülevalt vaadates seisab maakera kolmel vaalal jne. Sellise info eest satub Stern vangilaagrisse ning jääb julgeoleku radarile ka hiljem. Taas selline lugu, mis tuletab meelde, kui väike ja abitu on inimene suure süsteemi haardes.

 

„Ujumine üle Jangste“ on Sinjakini teine jutt. Jangste jõe ääres võtavad koos saatjatega kohad sisse Venemaa ja Hiina liidrid, Stalin ja Mao Zedong. Kihlveo korras ületab jõe ujudes Mao, kellega liitub Tšapajev. Kahjuks Vassili Ivanovitš Tšapajev upub, aga tema surma põhjuseks märgitakse, et ta langes kangelaslikult valgetega võideldes. Eks siin on palju viiteid ning kihte, mis moodustavad allteksti, ilma Vene-Hiina ajalugu tundmata jääb suurem osa arusaamatuks. Aga autori lõõpimist oli tore lugeda ka ajalugu põhjalikult tundmata. Sinjakini jutustamisoskus on sedavõrd kaasahaarav, et tema tekste võiks teinekordki lugeda.

 

Alan Kubatijev (1952) on kirjutanud allegoorilise jutukese „Aga teie lennake, kuidas tahate“, milles kujutatakse ühiskonda, kus linnud valitsevad inimeste üle. Zoolingvist Vronski mõistab lindude keelt ja töötab tõlgina inimeste ja lindude vahel, kuid loomulikult ei ole ta olukorraga rahul. Tunnistan ausalt, sellist lugu poleks oodanud. Püss lugu just ei ole, aga ei krigise ka hamba all. Kui muidu on vene ulmes ikka kas reibas pilgar või sünge kannatamine, siis „Aga teie lennake…“ on midagi kolmandat. Et peategelane päästis kassipoja… see oli nunnu.

 

Leonid Kaganov (1972) on kirjanik, keda võib pidada vene ulme uue laine esindajaks. Esmatutvust saab alustada kahe jutuga. Nii veider, kui see ka ei ole, aga tema „Enne koitu“ on siin kogumikus ainuke maailmalõpu pala. Jutt siis sellest, et teadlased on välja arvutanud, et kosmosest läheneb mingi oht, millega kokku põrgates maakera hävib. Rüüstatud Moskvas satub Kolja kokku Olegiga, nendega liitub veel Oksana, kõigil on närvid läbi ja maad võtab viimsepäeva meeleolu. Kuradi hea lugu ja hästi kirjutatud. Film hakkas silme eest jooksma, aga pole ka imestada, autor on lisaks proosale veel kirjutanud stsenaariume filmidele. „Hamsik“ on tema jutt, mis räägib tuleviku lastest, kellel on arvuti abil võimalik endale elavaid mänguasju valmistada, kas või tiibadega hamster. Lemmiklelude valmistamiseks on vaja ainult inkubaatorit, geene ja piraatprogramm alla laadida. Ja kui mõni mänguasi ei sobi, siis võib ju selle alla vett lasta. See oli üks süüdimatult julm lugu. Ei soovita nõrganärvilistele.

 

Andrei Salomatov (1953). „Tundmatu naine“ räägib sellest, kuidas pimedaks jäänud naisele sokutati õige elukaaslase pähe libaabikaaslane. Jutu võib tõmmata liistule: kes teisele auku kaevab, see ise sisse prantsatab. Üsna karm huumor on venelastel, polegi rohkem midagi öelda. „Töö kurttummadega on lausa nauding – ei kära ega ropendamist.“ (lk272)

 

„Hall ingel“ on lugu, mis kerib end lahti 1. mai töörahva pidustustel. Läheb nii, et miiting lõpeb marodöörlusega linnas. Peategelane jääb poodide rüüstamisest küll kõrvale, kuid kohtub viirastusliku Õigluseingliga ehk oma südametunnistusega. Oli ka siin natuke nalja ja napsi. Imelik küll, aga väga usutavana tundusid need mõlemad jutud. Tasub veel ära mainida, et A. Lazartšuki ja A. Salomatovi looming kuulub turborealismi voolu. Hea kraam. Aga mis puutub taolisse koomikasse, siis arvan, et tegemist on kaduva tendentsiga, kuna solvumiskultuur neelab sellise nähtuse koos saba ja sarvedega alla. Nii et kiirustage, seltsimehed unetud ulmehuvilised.

 

Raamatu lõpetab Alan Kubatijevi tagasivaade oma kirjanikukarjäärile (Lisa: „Puust Dante ja pronksist Dante ehk miski pole veel lõppenud). Kahjuks Nikkarev ei kirjuta lõppsõna oma kogumikele, nii ei väikese alternatiivina oli seda tore lugeda.

 

„Munk maailma äärel“ on äraütlemata tugev kogumik, alustades sellest, et raamat on kõvakaaneline ja lõpetades lugude omavahelise ühtlase tasemega. Ei ole nii, et üks jutt on pool lehekülge ja teine võtab enda alla kolmandiku raamatust. Kompositsioon on paigas, lapsehaigused on läbi põetud ja seda tasub ainult kiita. Paar lugu jäi minu jaoks pisut kaugemaks, aga üldmulje on positiivne. Arusaadav, et tõlgete kättesaadavust mõjutab rahakoti kõhukus, kindlasti oleks koostaja midagi veel leidnud, aga seekord siis sedapsi.

 

Ilmselt tuleb raamatule kasuks ka see, et siin on jutte kahest ajastust. Ühel pool on need, mis jätkavad traditsioonilise vene ulme pärandi alalhoidmisega ja teisel pool postsoveti perioodi kuuluvad palad. Aga üleminekut kui sellist sobib ilmestama Kubatijevi lootusrikas tsitaat: „See-eest hakkasid meie laevahuku läbi teinud kirjanduse rusud uuesti pärivoolu ujuma ja näib, et „Meduse´i parv“ muutub vähehaaval „Kon – Tikiks“. (lk326)

 

BAAS

Kirjakoi

Goodreads