teisipäev, 18. oktoober 2016

Sügise süda





Heljo Mänd: "Sügise süda".
"Eesti Ekspressi Kirjastuse AS",
2008. 56lk.
Illustraator Marja-Liisa Plats.
Kujundaja Advig Stahl-Eisel.

Üks mille peale saab kindel olla siin ebakindlas maailmas on ikka loodus. Olgu
ülejäänuga kuidas on, kuid nii, nagu järgneb õhtule öö, saabub peale suve ikka
sügis, ja seda juba aega algusest saadik.
Luuletajad on selle tõsiasja ammu juba ära tabanud ja oleks ka patt jätta kasutamata
võimalus loodusest värsse kirjutada.
Heljo Mänd on koostanud on ühe täitsa toreda luulekogu pühendusega sügisele ja lastele.

Eks see sügis üks nukker aeg on, aga kui ta juba tuleb, siis ei jää suvel muud üle,
kui et paneb ette prillid, / vaatab murtud lilli. / Vaatab lilli, vajub norgu, / hajub õhku,
lendab orgu. (lk7) Nii siis kurgede ja pääsukestega suvi lahkubki.

Alati ei pea olema sügis ja suvi vastandid, vaid võib ka nii:

KAKS SÕPRA

Sügis vahel on kevad
Kevad vahel on sügis.
Neil kahel sõbral
on palju ühist.

Nii udu kui ka sadu
ja lindude ränd.
Üks minek. Üks tulek.
Üks vuhina-mäng.

Üks tuhin. Üks ilu-
ja elutung.
Ka sügis võib puhkeda
nagu pung.
(lk10)

Koolis ei käida niisama.

ORAV JA MINA

Oh sa nuga! Koolitund on
illu-tillu titel,
oraval, kes kribib-krabib
okste redelitel.

Oh, kuis õpilane orav
ronib soravalt!
Kindla peale võtan õppust
oksaoravalt.

Kribin hoolsalt mööda A-d
ja kribin mööda B-d,
D jääb juba minust maha,
tere, E!
(lk17)

Tõesti, pruun on sügise värv.

KÕLEPRUUN

Sügis on nüüd kõlepruun,
tuhm ja vesimärg,
taevas puudub päikese
kuldne mesikärg.

Puudub pilveribagi,
kõik on tihkes udus.
Ainult millal udu mind
enda sisse kudus?
(lk30)

Suu peale luuletaja kukkunud, sellest annab märku luuletuse "TERE-MÄNG" lõpp.

...
Kui ma olen sulle tobu,
siis sa oled mulle jobu!
(lk33)

Sujuvalt jõuab raamat sügisest talve, ennetades külmetamist.

LUME NÕUANNE

Lumi kordab mulle kõrva:
võta heaks või pane pahaks,
tulen taevast seitse korda,
enne kui jään lõpuks maha.

Kui sul aega, siis mind oota,
kui sul kiire, mängi veega,
aga kui sa oled haige,
siis joo kuuma piima meega.
(lk40)

reede, 7. oktoober 2016

Mitteelamise kunst


Kristel Mägedi
Mitteelamise kunst
Koostanud Kaur Riismaa
Kaane kujundas Marko Kekishev
Toimetas Triin Marjapuu
2015
64lk
Ji

Kahvel kahe vahel


Mis viga internetiajastul teha otsinguid, ainult guugelda ja guugelda. Pärast
väikest virtuaalilma külastust leidsin KM luulekogu kohta arvustusi nii siit
kui sealt, nii ajalehe Sirp võrguküljelt (15.01.2016 Veiko Märka "Hädaoru
kaheksateist varjundit") kui blogist (Margit Peterson), nii
Vikerraadio lehelt (Luuleatlas 3.) kui ka lõpuks paberkandjalt (Looming 2016/3).
Kõik see on märk - luule elab, mis on hea, just. Saab väita küll, et 2015
ei olnud sugugi luulevaene aasta, ilmus algupäraste tekstidega 90 luulekogu,
nagu kirjutab Mariliin Vasseinin Loomingus nr 3 käesoleval aastal.
On kena komme kommentaari alla lisada ka teiste arvustuste lingid, aga ma ei
ole IT-s sedavõrd kodus, et oskaks neid kopeerida-kleepida siia alla, sestap
olgu nii, kui on, vähemalt esialgu.
Põhimõtteliselt võikski kõik lingid kokku koguda ja saab lugeda teksti
lõppenuks, eelnevad arvustajad on kõik juba ära öelnud, mis siin enam ikka.

Kevadel vastu suve toimus üks äraütlemata tore üritus nimega Prima Vista. Suurem
korraldamise aur oli muidugi koondunud Tartusse, sest eks on ju see linn kuulutatud
kirjanduse tuumaks Eestis. Kuid mingil seletamataul põhjusel olid mõned kirjanikud
saadetud välislähetusse ja sattusid nõnda siia, Haapsallu, provintsi ühesõnaga.
Peale kohustuslikku programmi, mille käigus oli võimalik näha elus luuletajaid ja
prosaiste, ja, nad on tõesti päris päris inimesed, nagu iga teine, seda muidugi
ainult välimuselt. Vot, ja siis peale seda tutvustamist ja etlemist toimus ka väike
raamatulaat. Sattusin minagi sinna müügileti äärde.

Samal ajal, kui olin järjekorras, et osta paar raamatut, käis minu ees väike
arutelu. Üks ostja tundis huvi, nähes ühe noore autori luulekogu (mitte KM oma),
kas luuletused on kirjutatud ka riimluules? Loomulikult oli vastu eitav. Ma
ütlesin küll üle õla, et enam ei kirjutatagi rütmis/riimis luuletusi, aga
seepeale lõi ostja käega ja noogutas nukralt. Kõik see tundus kuidagi nii
iseenesestmõistetav. Jäi mulje, et mingi kustumatu ootus riimluule järgi on veel õhus.

Tänapäeval, kui elutempo on kiire-kiire, toimub paratamatult kõik väga lihtsustatult.
Mäletan, lugesin kunagi Oskar Kruusi ühte raamatut, kus ta ütles, et kunagi peeti
luuletajaks autorit alles siis, kui ta oli kirjutanud kümme raamatut. Alles
üheteistkümnendast kogust saadik võis luuletaja nime kasutama hakata, olid aga ajad.
Nüüd peetaks sellist asja ilmselt imelikuks. Paljud ei tunnista tänapäevani vabavärssi
üldse luuleks. Kahju tegelikult, et Niidu, Krossi ja Kaalepi omaaegseid ponnistusi
vabavormis luule maale toomises nii madalalt hinnatakse. Eks igaüks valib lõpuks oma.

Pärast "Mitteelamise kunsti" läbi lugemist sain nende luuletuste vormi kohta öelda
ainult üht: see ei ole riimluule. Ja veider on veel tõik, et Märka nimetab neid
vabavärssideks, aga Vasseinin ütleb, et need on proosaluuletused, võta siis kinni.
Ma valisin vormi kirjeldamiseks veel kolmanda ehk neutraalsema tee. Minu jaoks on need
läbi sõela surutud novelletid hoopis, ja nii, et vaht on jäänud sõelale.
Ei mingit ilutsemist, liigsõnalisust ega eriefekte, seda kõike asendab realistlik
elutruudus, tegelaste nappus ning puänteeritus.

KM on luuletaja, kes endast väga ei kirjuta, pigem teistest või teiste kaudu ennesestki.
Esimeses tekstis, mille kohta võib öelda, et see on poees poe ees või siis taga, kohtab
autor joodikutega koos istumas meest, kellel on ...kulunud pintsak kulunud pintsak seljas/ja lips lõdvalt lahtinööbitult / pluusikaelust ehtimas (lk7). Eks nii see maal olelemine käib ka. Hiljem, kui sama
persoon on linnas, siis ta on end korda teinud. Lõpuks taipab KM samuti kellega täpsemalt tegu.
Vaatlemis-, märkamis- ja ülestähendamiseoskus on KM trumbid. Midagi enamat oleks juba
liig nõudagi. Kahjuks on ainult vaadeldav, just elu maal, ise üsna trööstitut vaadet
pakkuv (SELTSIMAJA).

Kõige lühem, kõige isiklikum luuletus.

ÜHES MEREÄÄRSES LINNAS

vahel ma kuulen kajakaid läbi une
kui hommik saabub
sellesse mereäärsesse linna

ja mul tuleb naeratus näole
kui meenub kuidas põgenesime
elu enese eest mööda tänavaid
veinipudel ühes
ja šokolaaditahvli asemel sinu käsi
teises käes

elu põles nii
nagu meil ei oleks olnud midagi kaotada
ja tegelikult polnudki

peale elu
(lk38)

Eks väikestes kogustes vaatab sellest raamatust vastu kadu ja kõdu, kuni viimases luuletuses
"Raadio" pöördub KM lugeja poole:

aga sa istud oma maakodu räpasel verandal
ning naeratad
ja see kark ukse najal naeratab vastu
kui talle silma teed
ja järgmise pitsi viina võtad
lüües lillevaasiga kokku

"Child in Time"