Postitused

Kuvatud on kuupäeva september, 2021 postitused

Feohari Kessidi. Sokrates.

Kujutis
Feohari Kessidi. Sokrates. Eesti Raamat. 1987. 144 lk.   Ennemuiste võeti asju ette ikka suurelt ega siis hakatud tühja tähjaga sekeldama, kus sa sellega. Ilmavalgust nägid sellised sarjad nagu: Suuri mõtlejaid ning Suuri sõnameistreid. Jah, need väljendid võivad olla isegi sünonüümid, kus üks laad ei välista teist. Igatahes võib möödunule tagasi vaadates nentida, et Eesti Raamatul on põhjust küll ajada uhkusest rind kummi, sättida krüsanteemiõis nööpauku ja rahulolevalt, silmis tähendusrikas pilk, poseerida oma pika riiuli kõrval. Andsin minagi kiusatusele järgi ja võtsin ühe raamatu sealt valikust, puhusin suurema tolmu maha, läksatasin lõõrid puhtaks ning asusin aga lugema.   See raamat tutvustab lühidalt Vana-Kreekas aastatel 470/469 – 399 e. m. a. elanud tarkusearmastaja, Sokratese, elu ja tema panust filosoofia arengusse. Ma ei mäleta, et meile koolis oleks midagi meeldejäävat antiigist räägitud, seda enam pakkus raamat avastamisrõõmu. Tuleb välja, et Sokrates oli v

Tarmo Teder. Tumedad jutud.

Kujutis
      Tarmo Teder.  T umed  jutud. Eesti Raamat. 1990. 192 lk.   Ärev aeg oli eelmise sajandi lõpu eel. 80nadte teine pool ja 90ndate algus tõi kaasa suured muutused, revolutsioonilised sündmused rullusid üle kogu maa kui kevadine vihmasabin. Laulukaare all lauldi hääl kähedaks, teletorni piirati ja isegi Toompead rünnati. Paneb imestama, et kellelgi siis üldse oli aega kirjandusega tegelda. Üksikuid vabatahtlikke ometi leidus, Tarmo Teder (1958) nende seas. Nibin-nabin piiri peal ta oma esimese raamatu avaldaski, kuigi pudinaid oli perioodikas juba ilmunud, aga ajaarvamine hakkab ikka ju iseseisva debüüdiga. Olud olid siis juba vabamad, tsensuuri vähem, kuid pöördelised sündmused, millele lühiproosa  suudab kiiremini reageerida, siia raamatusse ei jõudnud. Mis aga jõudis, on korralik jutuvalik, liigitamise järgi siis novellid ja jutustused.   Pealkiri annab küll esimese teeotsa kätte, aga samas on see nii ümmargune, et ütleb kõik ja samas mitte midagi. Tumedust siit õhkub, kui

Teet Kallas. Öö neljandas mikrorajoonis.

Kujutis
15:05 (3 minuti eest) Teet Kallas. Öö neljandas mikrorajoonis. Eesti Raamat. 1985. 208 lk.   Tõtt öeldes olin Kallase suhtes kuni viimse hetkeni sama roheline kui need kaaned. Ei, mitte ses mõttes, et süda läigib ja hapukurki tahaks peale haugata, seda mitte. Varem polnud lihtsalt mahti teda lugeda, pidevalt tuli mõni teine raamat vahele ja… Corridat olen küll teismelisena näinud, aga siis ma ei saanud üldse aru, mis asja need sõgedad seal saarel ajavad, kuidagi kole segane tundus see värk toona. Peaks ikka romaani kunagi läbi lugema.   Aga alustuseks võtsin siiski ette lühiproosa kogumiku. Siin raamatus leidub 11 üksteisest üsna erinevat juttu, mis on kirjapandud nelja aasta jooksul (1979-1983). Peab ütlema, et Kallasel on haaret. Jutud viivad, nagu pealkirjastki võib oletada, Mustamäelt Musta mere kallastele välja ja tagasi. Sinna vahele mahub jutte väikekirjastuse toimekast toimetusest, metsakolkas puust laeva ehitava

Aino Pervik. Kersti sõber Miina.

Kujutis
  Aino Pervik. Kersti sõber Miina. Eesti Riiklik Kirjastus. 1961. 92 lk.   Täpselt selline lugu, et: Kauges külas, vanaema juures, elasin kord, kogu suve. Siin muidugi vanaema ei ole, või noh, Ranna omad siiski on, kes selle koha edukalt täidavad. Peategelaseks on viienda klassi tüdruk Kersti, ta unistas küll suveks sõita Krimmi, aga selle asemel, pidi leppima suvitamisega kohalikus rannakülas. Jõudnud kohale, tutvub ta naabritüdruku Miinaga. Koos tehakse läbi mitmed seiklused - kellasepa juures käimine, lossivaremetel turnimine - , mille käigus saavad neist suured sõbrad. Kersti on selline...ee... natuke nipsakas türduk, ikkagi Tallinast ja kirjaniku tütar, tema vaatab sellele maakale, Miinale, ülevalt alla. Miina on niigi õnnetu, ilma isata ja ema ei toeata tema soovi saada kunstnikusk, aga... oeh. Lõpuks kõik laheneb parimal ja ainuvõimalikul viisil.     Arabella on muidugi parem raamat, aga võrrelda neid väga ei tasu. Ja ajastu eripära ei hakanud ka häirima. „Raam

Machado de Assis. Dom Casmurro.

Kujutis
Machado de Assis. Dom Casmurro. Tlk Aita Kurfeldt. Eesti Raamat. 1973. 240 lk.   Klassika kohta meenub üks viledask kulunud klišee - see on see, mida kõik teavad, aga keegi loe. Kuid alati päris nii ka ei ole, nt Brasiilia kirjaniku,  Joaquim Maria Machado de Assis`e  (1839-1908) nimigi tundus mulle algul võõras, rääkimata muust. Iseenesest mäletan küll seda Varamu sarja vanaema riiulist, kus raamatuselgadel poseerisid kaugusse vaatavad autorite väikesed mustvalged fotod, justkui mõista andes, et jaa, seal kaante vahel asub sootuks teine maailm, aga sinna need minust tookord jäid. Nüüd, aastaid hiljem, saanud teada, et Eesti Kirjastusel juba kaheksa dekaadi turjal, üritasin ka ühe õhema eksemplari sealt valikust läbi lugeda. Ja veel, guugeldades sain teada, et Loomingu Raamatukogu on samalt autorilt 2016. aastal tõlkinud jutustuse „Hulluarst”, millest on jäänud ähmased mälestused isega aastate takka.   Dom Casmurro on minu jaoks natuke imelik raamat, aga unustada ei tohi esmatrükki, ra

Maie Parrik. Viies Ratas.

Kujutis
Maie Parrik. Viies Ratas. EKSA. 2021. 88 lk.   Enn Vetemaa on kunagi öelnud, et luuletusi tuleb kirjutada kas väga noorelt või siis vanalt. Noorelt just seetõttu, et siis ollakse veel vastuvõtlik ja tundeerk välismõjudele, vanemas eas aga seepärast, et siis on autor väljakujunenud, oskab jagada elutarkust ning mõistab asju paremini reastada + enesekriitika. Aga Maie Parrik on läinud mööda kolmandat ja enesele meelepärasemat teed. Aastate jooksul sahtlisse kirjutatud tekstid on alles nüüd ühtede kaante vahel välja antud. Daamide ega üldse naiste käest ei ole viisakas vanust küsida isegi minusugusel matsil, sestap jätan tema sünniaasta siit välja. Samas ei saa välistada võimalust, et tegemist on nt sünnipäevakingiga juubeli puhul, mine tea, kindlalt võib aga väita, et „Viies ratas“ on hilisdebüüt. Žanri määramisel tekkis mul pisut ebaselgust, et mis asi see siis nüüd on? Tagakaanelt saan teada ainult seda, et Maiele meeldis luuletada juba kooliajal ja kui ta 1955. aastal laulma h

Loenid Kaganov. Sidrunkollane planeet.

Kujutis
  Leonid Kaganov. Sidrunkollane planeet. Skarabeus. Tlk Arvi Nikkarev. 2021. 268 lk.     Kinnitust on leidnud fakt, et vene ulmet kirjutatakse edasi ka pärast Strugatskeid, olgu selle tõestuseks või antud jutukogu. Kes on Leonid Kaganov (1972), selle kohta siin palju infot ei ole, teada saab, et ta on hariduselt programmeerija ja psühholoog, kes alustas kutselise kirjanikuna aastal 1995. Kohalikus skeenes ei tohiks ta olla sugugi võõras nimi, varem on temalt tõlgitud  neli lugu: `Enne koitu` ja `Hamsik` ilmusid antoloogias „Munk maailma äärel”, 2009 ning `Mul veab` ja `Maagia` avaldati kogumiks „Maagia”, 2019. Arusaadavalt kuulub Kaganovi eestindamise au ja kuulsus Skarabeusi kirjastusele, mis ongi peaasjalikult ulme tõlkimise oma eesmärgiks võtnud. Ja kui juba ulme, siis on see loomulikult teaduslik fantastika ehk SF, ning seekord leiab siit kaante vahelt kuus juttu. Kuna autor ei ole viimasel ajal väga aktiivne olnud, jäävad lood vahemikku 2011 – 2020.     Üritan