pühapäev, 27. detsember 2015

Alf Henrikson "Saatuse sõrmed"

LR 2015///40
Alf Henrikson
"Saatuse sõrmed"
80lk

Enamasti jagunevad ajaloolised tekstid ikka kaheks. Ühed on rohkem teaduslikud, kus
esineb faktiloetelu, teised sellised, millest kostub läbi fantaasia ka autori enda
häält.
Alf Henrikson (1905-1995) on otsustanud kirjutada aga hoopis nii, et olemas on küll
faktid, aastaarvud ja tegeleased, aga nimede vahel toimub rollivahetus. Ajalooareenil
sündinud sündmustesse sekkumine distantsilt juba ise lubab väikesi nihkeid, mida siis
Alf ei jäta kasutamata.
Tekstina võiks seda nimetada nii muinasjutuks täiskasvanuile kui ka manipuleerivaks
spekulatsiooniks. Või lühemalt öelda: ajaloolised vested.

Ühtekokku on 9 teksti kaante vahele saadud, millest enamus ka omavahel seotud. Alf ei
räägi neid sugugi üksi, vaid on appi kutsunud mütoloogilised tegelased. Alustades
Põhjala nornidest: Urdist, Verdandilist ja Skuldilist, kellega liitusid lõunamaa
moirad: Klothot, Lachesist ning Atropost (mineviku, oleviku ja tuleviku seadjad) ning
lõpetades muusadega: Kalliope, Kleio, Erato, Euterpe, Melpomene, Polyhymnia, Thaleia,
Therpsichore ja Uraniaga.

Saatusejumalanna Nemesis hakkab ühel päeval mõtlema, kas ta ikka on olnud piisavalt
õiglane, kas õnne ja õnnetuse summa on kõigile aina võrdselt jaotunud. Vastust
leidmata korraldab ta taevastes kõrgustes daamide vastuvõtu, kuhu siis tulevad kokku
kõik  kutsutud vaimolendid. Nii algabki ajaloo lõngakerade lahtiharutamine pasmadeks,
et läbi vaadata olnut, midagi muuta ja leida seoseid.

Kõige rohkem härib Alfi läbi ajaloo igasugune vallutamine. Nt Teise maailmasõja
eelõhtul laseb ta sakslastel hõlma all toimetada Los Alamosese kohale ja sinna heita
tuumapommi. Nii, heidutavalt toimides, sunnivad natsid teised riigid kapituleerima.
Euroopas puhkeb gripp, Stalin heidab hinge, kõik jääb justkui seisma - deus ex machina.

Muusad hakkavad vaidlema ja jõuavad järeldusele, et juutide vihkamine algas juba piibli-
tegelase (Eesavi) päevilt, fašism, natsionaalsotsialism ja Lenini nõukogude riik algasid
aga Esimese maailmasõja tõttu. Edasi, ära hoidmaks Sarajevo 1914-nda aasta sündmuste
tagajärgi, tuuakse sisse Otto von Bismarck (1815-1898). Temast antakse sootuks
vastupidine kujutlus. Alfi järgi moodustas Bismarck Põhjala Uniooni. Ühendas Taani,
Norra ja Rootsi, mis sest, et ta oli hoopis Saksamaa ühendaja.

Sõjavastasus kajab üsna palju vastu, eks öelnud juba Karllson: rahu, ainult rahu. Pärast
väiksemaid konflikte saabubki rahu Rootsimaale, aga alles siis, kui sekkuvad naised.
...,kui Mora talutütred, Rorosi norra piigad ja Stokholmi prouad olid rinnete vahele
 jooksnud ja öelnud, et nemad ei taha ilma isata või meesteta elada (lk29).
Kõige tsiviliseeritum oleks piirkonnad poolitada tõesti nii, nagu soovitab seda teha Alf:
Torukübarad peas, jagada sõbraliku käepigistusega Põhjala igaveseks. Kui see vaid nii
oleks.

Nagu igal mündil on kaks külge, nii ei saa muusad ühist kokkulepet ka Aleksander Suure
saatuses. Issose lahingus lastakse võita kuningas Dareiosel. Hellenism takerdub kuhugi
Türgi aladele, Olümposel elavad jumalad edasi, progress peatub. Vahel käib vallutustega
midagi positiivset ka kaasas, milles vaimolendid paraku üksmeelt ei leiagi.

Päris kõigisse sündmustesse Alf ei vaevu sekkuma. Puutumata jääb
Vercingetorix`i käekäik, kes juhtis gallialaste kaitset Julius Ceasari vastu. Roomlastel
lastakse võita, nagu nad võitsid, sest muidu ei oleks prantsuse keel kultuuriruumis see,
mis ta on täna. Puuduks Montaigne, Moliere, Balzac, jääks sündimata Dumas` musketärid,
mis on juba korvamatu kaotus.
Waterloo lahingut peab Alf aga liiga väikese tähtsusega relvastatud kokkupõrkeks, mille
käiku ei tasu meenutadagi.

Arusaadav, et veri on paksem kui vesi, seetõttu on Poltava (1709) lahingutulemusi muudetud.
Nüüd saavutas kuningas Karl XII  hiilgava võidu venelaste üle.
Lk 39 mainitakse koguni, et: Liivimaal, Eestis ja Karjalas räägib aadel ja kodanlus saksa
keelt. Lätlased, liivlased ja eestlased laulavad oma isamaalisi laule igaüks omas keeles.
Seda on küll hea kuulda.

Kõige suurema poolehoiu osaliseks on rootslaste kõrval saanud hiinlased. Autor on oma
arusaamades midagi üle võtnud idamaa tarkusest.
Alfi arvates on Piibli kümnest käsust just esimene, see, mis tekitab palju probleeme.
Eks teiste usundite jumalate mitte aktsepteerimine ulatub tänapäevagi, kahjuks.


Loomulikult mul ei ole inimkonna mõistusesse kuigi palju usku. Aga lääne inimesed 
oleksid võinud olla vähemalt nii nutikad nagu hiinalsed, kes, nii kaua kui võimalik
hoidusid Moosese õpetusest ega ole ususõdu pidanud enne, kui kristlusest inspireeritud
Taipingi mässu ajal. Hiina haritud inimesed on suutnud lugeda kõrvuti nii konfutsiaan-
likke, taoistlikke kui ka budistlikke tekste, ilma, et oleksid ilmtingimata ühele või
teisele poolele asunud (lk72).

Viimasel lehel toimub siiski ärkamine gripist, unest, kõik läheb nii, kui läks, ja saatuse-
jumalannad peavad hakkama järgnevate ajastutega tegelema.
Milles siis Alfiga nõustuda?  Eks ikka selles: Kõik inimesed teevad vahel lollusi,
ilma, et nad sellepärast üldiselt lollid oleksid. See kehtib nii väikeste inimeste 
kui ka selle ilma suurte kohta (lk19).





neljapäev, 24. detsember 2015

Roberto Bolaño „Liuväli“



LR 2015///37-39
Roberto Bolaño
„Liuväli“
144lk

Võõraste nimede hääldamine, ilma igasuguse ettevalmistuseta, on üks äärmiselt tänamatu
üritus. Roberto Bolaño (1953-2003) nime näiteks hääldasin algul nii, nagu kirjutatakse:
[Bolano], tegelikult oleks õigem hääldus hoopis kuidagi nii:[Bholanjo]. Eks neid
keerulisi nimesi esines veelgi selles raamatus, kuid sellega harjus üsna ruttu.

Algul tundus kuidagi võõras ka autoripoolne teksti ülesehitus (millega samuti kohanes
märkamatult).
Läbi kolme erineva tegelase vaatepunkti jutustati, just nimelt jutustati, mitte ei
räägitud igaühe oma lugu. Kolm peategelast: A,B ja C olid sattunud ühte Vahemere-äärsesse
linna Z, kus lootsid oma parema äranägemise järgi mööda saata suvi. Kuid nagu ikka,
kui on koos noored mehed, ilusad naised, ambitsioonid, eriarvamuste kokkupõrked, siis
ei lähe alati kõik nii, kui esialgu loodetud. Sündmustele vajutas oma pitseri mõrv, mis
mõjutas vähemal või rohkemal määral kõiki asjaosalisi.

Kuigi krimkaks selle sõna klassikalises mõttes oleks seda raamatut ehk isegi liig nimetada,
oli kirves ometi õhus juba esimesest leheküljest alates. Näis nii, et A,B ja C kirjutavad
kõik tagant järgi seletuskirja ühest lämbest suvest suvituskuurordis. Nad justkui üritavad
põjendada, õigustada ja miks mitte selgitada oma käitumist. Ent mitte politseile ei tehta
ettekannet, vaid ikka lugejale.

Vaatamata tõigale, et mõrvariks osutub keegi, keda kõige vähem oleks kahtlustanud ja kes
lõpuks jääbki vabadusse, oli pearõhk suhestumisel.
A, B ja C on kõik eri rahvusest. A tšiillane, B mehhiklane ja C katalaan. Kuna need kolm
satuvad kokku parajasti Hispaanias, siis on migratsiooni teema see, mis seob omavahel
A ja B, et oponeerida C-ga.

A on kunagi ammu kohanud B-d ka Mexicos. Aataid hiljem kohtuvad nad taas Hispaanias kui
vanad kamraadid. A, kes üritab linnakeses Z väikest viisi turismi äris läbi lüüa palkab maailma-
rändurist B enda juurde kämpingusse tööle öövahiks.
C-st jääb mulje kui kahepalgelisest paadunud karjeristist. Oma diplomitega õnnestub tal
linnavalitsusse tööle saada ja võita linnapea usaldus.

Umbes kolmandiku raamatu peal tekkis selline pilt: kui A on autori alter ego ja B-le jagub
samuti soosingut, siis C on pälvinud küll kerge pahameele turtsatuse.

C kohtab koondisest ülekohtuselt välja jäänud iluuisutajat N-i, kellesse kohe armub. Et päästa,
mis päästa annab, organiseerib C linna rahade eest väikese liuvälja maha jäätud häärberisse.
Iseenesest ei oleks selles midagi halba, ja ei ole ka, kuni sinnamaani, kus asi kahtlust
hakkab äratama.
Esialgu avastatakse liuväljalt asja eest, teist taga pussitatud kodutu. Hiljem tuleb välja
veel linnarahadega salaja ümberkäimine, täielik krahh C karjäärile ühesõnaga. Tagatipuks
pistetakse C pokri kui kahtlustatav mõrvas.
Et A flirtis samal ajal N-ga, ei tundugi eelneva foonil väga üllatusena.

Bolaño hakitud tekst oma pinevusega jättis küll lõpu kuidagi pool-lahtiseks,
kuid ega pooleli  ka lugemist ei tihanud jätta. 

laupäev, 28. november 2015

Witold Gombrowicz "Neitsilikkus ja teisi jutte"





LR 2015///35-36

Witold Gombrowicz
Neitsilikkus ja teisi jutte
120lk

Tõlkija Hendrik Lindepuu ja toimetaja Triinu Tamme abil on
kaante vahele saanud kuus Witold Gombrowiczi (1904–1969) juttu.
Aeg, millal tekstid on kirjutad, kestis 1928-1939. Aastaarve
ei tasu aga eriti jälgida, sest ei aega ega ruumi, kus tegevus
toimub, pole otseselt üheski jutus mainitud (v. a. merejuttudes).

Minu jaoks raamat, mille lugemist tasub alustada tagakaanelt,
seejärel järelsõna ning lõpuks sisu.
Need jutud on kui väike protestiaktsioon kehtinud stampide vastu.
Näited sellest, mis võib juhtuda siis:
a) kui vale inimene satub valel ajal valesse kohta;
b) kui õige inimene satub valel ajal valesse kohta;
c) kui õige inimene satub õigel ajal valesse kohta.

Olgu peategelasel tegemist armukest pidava advokaadiga,
tulgu silmitsi seista leinava perekonnaga või lihtsalt mööda
ilmamerd laevaga loksuda, lõpuks tõdeb autor ikka, et -
välisilm on peegel, millega vaadata omaenda sisemusse! (lk105)

Arvestades seda, et  Lindepuu ise ei pea Gombrowiczi just kergelt tõlgitavaks,
oli see raamat ladusalt loetav. Kui iseloomustada autori originaalsuseotsinguid,
siis kasutan selleks Gombrowiczi enda sõnu:
Neitsilikkus - teiste sõnadega suletud, isoleeritud, teadmatuses viibivate olendite
eriline kategooria, kes on eraldatud muust maailmast imeõhukese seinaga. Nad
värisevad ärevas ootuses, hingavad sügavalt, nende puudutus on pehme ja paitav -
nad erinevad kõigest, mis neid ümbritseb, nad on roppuste eest lukku keeratud, kinni
pitseeritud  ja see ei ole üksnes tühi fraas, vaid tõeline pitser, sama hea kui iga teine pitser.
Füüsika ja metafüüsika, abstraktsuse ja konkreetsuse vapustav kombinatsioon - tillukesest
kehalisest detailist voolab välja terve idealismi ja imede meri, silmatorkavalt kontrastne
meie nukra tegelikkusega (lk47).












teisipäev, 24. november 2015

Läänemaa Keskraamatukogu kuulutas välja kampaania:

Üleskutse "Kingi raamatukogule raamat!"
Kutsume üles annetama Haapsalu raamatukogu lugejate jaoks uusi raamatuid,
mida meie kogudes ei ole või pikkade lugemisjärjekordade tõttu napib.
Koostasime soovitusliku nimekirja sooviraamatutest.

 

Kingisoovide nimekiri:


Alver, Lehte                                         Finantsarvestus : põhikursus  2009


Asimov, Isaac                                      Teine Asum  1996


Anion, Liivia                                        Politseinike ja nende klientide vaimsest tervisest:                                                                                 juhendmaterjal  2005


Baigent, Michael                                  Püha veri ja Püha Graal   2001


Beaton, M.C.                                        Täiusliku naise surm   2010


Berry, Steve                                          Templirüütlite pärand   2007


Bujold, Lois McMaster                         Barrayar  2009


Burroughs, William S.                           Alasti lõunasöök  2011


Callahan, Roger                                     Sisemise tervendaja äratamine 2009


Christiansen, Eric                                   Põhjala ristisõjad  2014


Dontsova, Darja                                      Minu mehe naine 2003


Eerik, Kalju                                             Vandiraiujate maa lugu  2010 (meil pole)


Eesti ajalugu.                                           1. [osa] : muinasajast 19. sajandi lõpuni : õpik   
                                                                 gümnaasiumile  2006



Eesti idapataljonid Idarindel 1941-1944  2004


Eisen, Matthias J.                                    Eesti mütoloogia  1995


Foster, Dean                                            Aafrika ja Lähis-Ida riikide etikett ja tavad   2002


Gailit, August                                         Viimne romantik
                                                                Ekke Moor


Jenkins, Philip                                        Ameerika Ühendriikide ajalugu   2005


Habermas, Jürgen                                  Avalikkuse struktuurimuutus : uurimused ühest
                                                               kodanikuühiskonna kategooriast  2001


Hein, Ants                                             Eesti mõisaarhitektuur   2003


Ibsen, Henrik                                        Näidendid   2005


Karik, Hergi                                          Üldkeemia : anorgaaniline keemia : käsiraamat õpilastele
                                                              2000


Kivi, Kaarel                                          Mõrtsukatöö Faehlmanni tänavas  2005


Krips, Heiki                                          Konfliktidest ja suhtlemisoskustest õppimisel ja juhtimisel


Lani, Ivo                                               Avameelsed kahetsused  2008

Lindmäe, Herbert                                Suvesõda Virumaal  2002
                                                            Suvesõda Viljandimaal  2004
                                                            Suvesõda Valgamaal  2008


Martin, G.                                            Kuningate heitlus : [romaan]. Teine raamat


McPhee, Margaret                                Hertsogi armukese paljastamine   2014
                                                              Sünge ja mõtlik džentelmen         2014
                                                             Maskiga kättemaksuingel             2014
                                                             Ohtlik mäng sünge lordiga           2014


Meos, Indrek                                         Filosoofia sõnaraamat : olulisi mõisteid, koolkondi,   
                                                              filosoofe, seisukohti   2002


Metsar, Leo                                          Keiser Julianus. 4. raamat, Prokopiose ülestõus   2005


Meyer, S.                                              Koidukuma   2009


Mutt, Mihkel                                        Elu allikad   20002


Naber, Reet                                          Eesti merejõudude juhatajad 1918-1940 : lühielulood  2004


Newton, Michael                                  Hinge rännak : eludevahelise elu uuringud  2004


Noode, Stella                                        Ja saabub õhtu  2010


Paulus, Karin                                        Tootedisain : asjad minu elus   2012


Peil, Tiina                                             Pärimus eesti rannast  2011


Pihlak, J.                                               Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad  2010


Rinpoche, Tenzin                                  Tiibeti unenäo- ja unejoogad  2012


Rosin, Kreet                                          Minu külluse raamat  2008


Roche, Charlotte                                   Märgalad  2013


Sepa, Tiit                                              Vana Henri lood, ehk, Pikk-pikk jõuluraamat  2004


Spiller, Jan                                            Noorkuuastroloogia : kuidas noorkuu jõupäevi oma elu
                                                              muutmiseks ja elavdamiseks ära kasutada  2003


Zillmer, Hans                                        Darwini eksitus : veeuputusaegsed leiud tõendavad -
                                                              dinosaurused ja inimesed elasid koos  2001


Uljas, Jüri                                              Psühholoogia : gümnaasiumiõpik   2002


Veski, Arvo                                           Ahjud, pliidid, kaminad


Vonnegut, Kurt                                      Ürgpimedus  2011


Õigekeelsuse käsiraamat ja sõnastik   2006


Õun, Mati                                            Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased III   2003


Üldoskuste areng koolieelses eas. Tallinn, Studium  2009



 Lasteraamatute nimekiri:

Jacobsson, A. jt                                     Sune


Kass, K.                                                Samueli võlupadi
                                                             Peeter ja mina
                                                             Käru-Kaarel


Kivirähk, A.                                         Leiutajateküla Lotte
                                                             Kaka ja kevad


Lindgren, A.                                         Meisterdetektiiv Blomkvist
                                                             Bullerby lapsed
                                                             Pipi Pikksukk
                                                             jt


Nõu, H.                                               Pea suu !


Oster, G.                                             Õuduste kool


Pervik, A.                                           Paula sarja raamatud


Raud, E.                                             Kalevipoeg


Raud, P.                                              Printsass Luluu ja härra Kere


Reinaus, R.                                          Mõistatus lossivaremetes
                                                            Täiesti tavaline perekond


Rowling, J. K.                                     Harry Potteri erinevad osad, eriti V


Soopan, I.                                           Head pahad poisid


Tolkien, J. R. R.                                   Kääbik


Tomusk, I.                                           Kolmanda a kriminalistid


Tungal, L.                                           Kristiina, see keskmine


Vallik, A.                                           Pints ja Tutsik I
                                                          Pints ja Tutsik II
                                                          Kuidas elad, Ann?


Lisaks on oodatud viie viimase aasta jooksul ilmunud
lasteraamatud, eriti need, mis on koolis soovitatavad või
kohustuslikud.



Väike ülevaade siis lugemiseelistustest, jaa, üpris seinast seina nimekiri on kokku saadud.
Kui juhuslikult keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes omakorda tunneb kedagi, kellel on
jäänud riiulile tolmu koguma  mõni eelpool nimetatud köide, siis oleks väga kena, kui tal
õnnestub see raamatukogule kinkida.

esmaspäev, 16. november 2015

Maria Jotuni "Armastus"



 




Maria Jotuni "Armastus"

Kõige kergemini aitab vähesest lugemusest ikka üle saada lugemine.
Järjest kiireneva elutempoga on läinud lihtsalt kuidagi nii, et pole
aega telliseid ette võtta. Isegi üle kahesaja leheküljelise romaani
läbi lugemine tundub väikest viisi eneseületusena. Sellistel hetkedel,
kui on kiire, ilmub palju tekste trükis, tekib justkui nõutus, küllastus,
kus ei oska esimese hooga valida, mida võtta, mida jätta.

Päris hästi on siin lugejaile vastu tulnud "Loomingu Raamatukogu",
mis ilmutas viimati, s.o. 2015 novembris vihiku ehk 48 lk-se raamatu.
See on Maria Jotuni (1880-1943) kogu novelle "Armastus".
Kuigi soome kirjandus peaks olema väga lähedane ka siinpool lahte,
ja kui mitte teisiti, siis geograafiliselt ikka, oli see kirjanik minu jaoks
siiski avastus.
Isegi raamatu eessõnas mainitakse, et Jotuni on unustatud klassik, kelle
uuesti avastatamine seisab veel ees.

Soomekeelse Wikipedia lehe järgi on Jotunil ilmunud ühtekokku kaheksa
novellikogu, samapalju näidendeid, neli romaani ja kogutud teoseid
samuti kaheksa. Tuleb välja, et ta oli üks väga viljakas kirjanik, keda on
millegipärast  äärmiselt vähe eestindatud.
"Armastus" on ainult üks kaheksandik tema novellistikast.

Novell žanrina ei ole ülemäära populaarne, selle kirjutamine võib
alguses algajale tunduda isegi raske oma rangete nõudmiste poolest,
kuid kui see oskus on juba kord omandatud, on tulemus seda nauditavam.
Jotuni on "Armastusse" kogunud üheksa novelli, mille kaudu õnnestunult,
näitab, kuidas sõnaga ökonoomselt ümber käia.
Novellide läbivaks teemaks on üksindus, suhted, vabadus ja hakkama saamine.
Lühidalt öeldes, sest Jotunile lühidalt kirjutada meeldib - inimeseks olemine,
on see tuumik, mis Jotunit huvitab, elagu inimesed maal või linnas, olgu nad
usklikud või uskmatud. Kui kujutada ette, et laual asub tort, mis on lõigatud
üheksaks viiluks, siis see põhi, mis torti koos hoiab, on nendes lugudes
armastus.

Et novellid on kirjutatud/ilmunud 1907, vaatamata sellele, et saatesõnas on
ekslikult tekstide sünnidaatumiks pakutud sada viiskümmend aastat tagasi,
hakkab tahes tahtmata suurt osa mängima konteks - XX sajandi alguse elu
Soomes, majanduslikud raskused, klassivahed. Jotuni võis olla kirjutamise
ajal 27. aastane, kui mitte noorem, ja ometi väga terava pilguga, et näha läbi
naisepilgu oma kaasaja elu-olu.

Iga üksikut novelli eraldi läbi sõeluda oleks ilmselt ülearune, kuid nt
niminovellis on antud armastusele järgmine definitsioon: Igatahes, ma 
ütlesin talle siis veel, et mees peab olema tark ja mõistma seda ilmakorda,
mille alla ta seatud on, nii et kui näiteks naine, kelle mees on endale võtnud,
ei nõua iga-aastast palka oma olemise eest, siis see töö, mille naine kodu
sisse paneb, on justkui vabatahtlik heldus, ja et palk ei tule jututski -   siis,
seda võib kasvõi armastuseks kutsuda. Kas ta saab sellest aru, küsisin mina.(lk25)






Minu lemmik jutuks jäi esimene lugu sellest kogust -  "Augusta Aurell".
Klassikaline novell: vähe tegelasi, üks episood olevikus, avatud lõpp.
Augusta Aurell on noor naine, kes on juba lubanud abielluda oma väljavalituga.
Ühel õhtul tuleb Augustale külla isa, kes veenab tütre ümber, mitte abielluma
mehega, kes ei vääri tema tütart. Novell keskendubki isa-tütre suhtele, mis päädib
Augusta meelemuutusega, loobumisega kavalerist, keda ei armasta isa ega isegi tütar.
Jotuni võis selle kirjutada elust maha või välja mõelda, kuid sellele loole saab lisada
ka sümboolse sügavuse. Kas iseend avastav Augusta, ei  võiks kehastada noort
Soome riiki, kes ka alles otsis oma identiteeti, et siis allegooria abil näitlikustada 
omariikluse teket.

  Kõik novellid räägivad küll kas otse või kaude armastusest, kuid teevad seda
igaüks siiski erineval moel, mis tuleb kogule igati kasuks. Kui koostajaid kiita,
siis selle eest, et järjestus on hästi läbi mõeldud. Võib lugeda ka keskelt või
tagant ette, aga algusest lõpuni on kuidagi järjepidevus kõige hoomatavam.
Üldiselt on see raamat kui ristlõige ehk ühe ajastu naiste portreteerimine
läbi eelmise sajandi alguse Soome ühiskonna, mis võis ju olla Jotuni eesmärk.

esmaspäev, 16. märts 2015

Keelest III

Keele arenemine

Keel, kui ühiskondlik nähtus ei ole suhtlemisvahendina muutumatu. Vastupidi,
ta on teatud perioodil tekkinud ja muutub pidevalt. V.I. Lenin kirjutab:
 "Et ürginimene sai hädavajalikku looduse vabatahtliku kingina, see on rumal
lora... Mingisugust kuldset ajastut pole enne meid olnud, ja ürginimene tundis
täiel määral olemasolu rusuvat raskust, loodusega võitlemise raskust."
Ei ole mingit põhjust idealiseerida ka ürginimese kultuuri ja keelt. Need on
hinnatavad üksnes ajalise kauguse tõttu.
Vastavalt tootmise muutumisele ja ühiskondliku elu mitmekesistumisele pidi
paindlikumaks muutuma ka keel. Ei ole olemas ühtki kollektiivis
suhtlemisvahendina kasutatavat keelt, mis ei areneks (arvesse ei tule käibelt
kadunud klassikalised keeled, nagu sanskriti ja ladina keel, samuti kunstlikud
ehk abikeeled, nagu volapük, esperanto jt).

Keelte hargnemine ehk diferentsioon

Ürginimesed elasid sugukondadena ja vastavalt sellele nimetatakse nende keelt
sugukonnakeeleks. Sugukonda kuulusid veresuguluses olevad inimesed, sugukonna
piires valitsesid endogaamilised (sugukonnasisesed) abielusuhted: abielluti
ainult oma sugukonna liikmetega. Sellistes tingimustes oli kontakt
naabersugukondadega väga nõrk. Suletud rühmituses valitses peale muu ühine
ning ühtne sugukonnakeel, sest kollektiivi liikmed puutusid kokku, mistõttu
murderinevusi ei tekkinud.

Ühiskonna edasisel arenemisel kujunevad eksogaamilised (sugukonnavälised)
abielusuhted, millega piiratakse abiellumist oma sugukonna piires. Abielusid
hakati nüüd sõlmima naabersugukonna liikmetega hõimu piires. Hõim koosnes
mitmest sugukonnast, seega valistses hõimu piirides endogaamia, sugukonna
piirides aga eksogaamia.

Muidugi on ürgsete abieluvormide uurimine omaette probleem, nimetagem vaid,
et esialgu valitses inimühiskonnas plügaamia, eksogaamia tõi kaasa kergesti
lahutatavad perekonnad. Et vanad abieluvormid ei võimaldanud laste isa kindlaks
määrata, nimetatakse seda ajastut emaõiguslikuks ehk matriarhaadiks. Peamine
raskus laste toitmisel lasul emal.
 Nõukogude teadlane Mark Ossipovitš Kosven kirjutab:
"Matriarhaat tekib inimkonna ajaloo teatud astmel ürgkogukondliku korra esimese
perioodi järel emaõigusliku sugukondliku korra näol. Matriarhaadi tekkimine on
lahutamatult seotud sugukonna tekkimisega. Järelikult on matriarhaat
ürgkogukondliku ühiskonna arenemise varajane organiseeritud periood. Seepärast
on talle omased ka materiaalse kultuuri ja majanduse varajased ja primitiivsed
vormid, abielu ja ühiskondlike suhete arhailised vormid, samuti ka vastavad
vaimse kultuuri vormid."

Seoses tootlike jõudude arenemisega asendub matriarhaat keerulises protsessis
isaõigusliku ajastuga ehk patriarhaadiga, milles domineeriv majanduslik ja
ühiskondlik osa läheb mehele. Selliselt on ühiskond arenenud kõikjal.

Nt Kreeka (Ateena) sugukonna aluseks olid ühised usundilised pidustused ja
sugukonna esiisa kui jumala teenimine preestrite poolt, ühine kalmistu,
vastastikune pärimisõigus, vastastikune kohustus kaitsta ja toetada üksteist
vägivalla puhul, vastastikune õigus ja kohustus abielluda sugukonnas teatud
juhtudel (orvu või naispärijaga), vara mõningane ühisvaldus, põlvnemine
isaõiguse järgi, keeld abielluda oma sugukonna piires (v. a. orvu või
naispärijaga), sugukonda lapsendamise õigus, õigus valida ja tagandada vanemaid.

Sugukonnast avaramaks üksuseks on vennaskond ehk fraatria, mis on lõdvemalt
seotud kui sugukond. Mitu sugulasfraatiat moodustavad hõimu. Nii nt oli
Kreekas Atika maakonnas neli hõimu, igas hõimus kolm fraatriat, igas fraatrias
kolmkümmend sugukonda. Hõimu kuulus seega 90 sugukonda.

Analoogiline jaotus oli ka irokeesidel. Nende hõimudel oli kaheksa loomade järgi
nimetatud sugukonda: hunt, karu, kilpkonn, kobras, hirv, kurvits, haigur, kotkas.
Sugukonnas valitsesid järgmised tavad: õigus valida meeste ja naiste ühisel
koosolekul sahhem (rahuaegne vanem) ja pealik (sõjapealik), õigus tagandada
koosolekul sahhem ja pealik, keeld abielluda oma sugukonna piires, surnute
vara langes ülejäänud sugukondlastele, kohus üksteist aidata, kaitsta ja
aidata kätte maksta tehtud ülekohtu eest, teatud nimede või sarjade tarvitamine,
õigus adopteerida võõraid, ühine kalmistu, sugukonnanõukogu olemasolu.

Niisiis oli kõige algsemaks üksuseks sugukond, mis kõneles ühist ja ühtset
sugukonnakeelt nii matriahaadi kui ka patriarhaadile ülemineku ajal. On teada,
et Kreekas, kus hõim elas tihedalt koos, olid murdeerinevused väikesed,
Ameerika irokeesidel aga, kes elasid laial territooriumil, olid murdeerinevused
hõimukeeles palju suuremad.

Ürgkogukondlikule ühiskonnale on omane hõimude ja keelte hargnemine. Teatud
maa-alal elava hõimu või sugulashõimude arv kasvas nii suureks, et oli vaja
uusi alasid. Algas eraldumine põhihõimust, väljarändmaine ning soodsamate
elamispaikade otsimine. Nii sattus osa kollektiivi liikmeid põhimassist eraldi,
mis põhjustas aastasadade ja- tuhandete jooksul sugulaskeelte tekkimine. Selline
hargnemine on väga pikaajaline protsess, on toimunud eri aegadel, kuid on
põhjustanud teatud keelte suguluse. Just ürgkogukondlikule ajastule on tüüpiline
keelte hargnemine. Nii on tekkinud keelkonnad ja keelte genealoogiline
(päritoluline) sugulus.

Ürgkogukondliku ajastuga lõpeb keelte hargnemine, kuigi on rida erandeid. Üheks
selliseks on romaani keelte tekkimine Rooma riigi lagunemise käigus. Nimelt
tekkis rahvaladina murdeist orjandusliku ühiskonna lagunemisel romaani keelerühm
(itaalia, prantsuse, hispaania jt keeled). Inglise keelest on tekkinud selle
Ameerika variant, hilise hargnemise näiteks on ka afrikaansi tekkimine.

Ka soome-ugri keelkonnas on märgata mõningaid hargnemistendentse isegi käesoleval
ajal. On olemas kaks väga erinevat komi murret (komi-sürja ja komi-permi), mida
võib pidada peaaegu iseseisvateks keelteks, samuti on kahe murdega (ka kahe
kirjakeelega) mordva ja mari keel. Riigipiirid on takistavaks teguriks lapi keele
ühtsusele,mistõttu lapi keel on hargnemas norra-lapi, rootsi-lapi, soome-lapi ja
koola-lapi keeleks. Keelte hargnemine ürgkogukondlikule ajastule järgnevail
ajastuil on ühiskondlikest eritingimustest põhjustatud erandnähtuseks.
Alates orjanduslikust ühiskonnast ilmnevad juba uued tendentsid.

Suguluskeelte liitumine ehk intergratsiion
 
Sugukondlik kord aga ei püsinud muutumatuna. Vastavalt tootlike jõudude
arenemisele tekkisid uued tegurid, mis põhjustasid ürgkogukondliku ühiskonna
lagunemise: hakkasid kuhjuma rikkused varanduse pärandamise tõttu isaõiguse
järgi, mistõttu perekond ja sugukond muutusid vastandlikeks jõududeks; tekkisid
aadli ja kuningavõimu alged, hakati ellu jätma sõjavange ja neid kasutama
orjadeks, hõimudevaheline sõda muutus röövimiseks varanduse saamise eesmärgil.

Riigi tekkimisega on otseselt seotud hõimude ühinemine, mis tõi kaasa lähedaste
hõimukeelte liitumise. Vastavalt sellele, kuidas riigi keskvõim tugevnes, tekkis
uusi hõimuliite, kuni moodustusid rahvad. Ka Ateenas toimus selline arenemine,
mis viis inimeste liigitamiseni vabadeks ateenlasteks ja orjadeks. Hõimud ja
keeled liitusid aga kõikjal, kus tekkisid riigid ja formaalsed rahvad. Hõimud
ja keeled liitusid aga kõikjal, kus tekkisid riigid ja formeerusid rahvad.
Toimus niisiis hõimukeelte liitumine rahvakeelteks. See protsess oli tüüpiline
orjanduslikule ühiskonnale, kuid jätkus väiksemal määral hiljemgi.

Sugulaskeelte liitumisel ei saa kõnelda otsesest vägivallast ühe või teise
keele suhtes. Naaberhõimude liikmed said enam-vähem aru üksteise keelest, uued
tingimused liitsid eri hõimude liikmeid, mistõttu toimus keelte pidev lähenemine
kuni lõpliku liitumiseni. Aga ka pärast ühise keele tekkimist säilisid mõned vanad jooned
murdeerinevustena ning võisid sealjuures olla väga püsivad. Nagu uurimused
näitavad, on vanasti olnud lähedasteks hõimukeelteks põhja-eesti ja lõuna-eesti
keel. Riigi tekkimise keerulises protsessis toimus nende keelte liitumine.
Sakslaste sissetung Baltikumi segas toimuvat arenemist, kuid sellest hoolimata
liitusid mõlemad hõimukeeled ühiseks eesti keeleks. Selles on aga arvukalt jooni,
mis pärinevad just tollest ajast, nt erinevad tunnused nimetavas (Põhja-Eestis
muutus t-tunnus d-ks ilma/d, vaka/d, sepa/d;  Lõuna-Eestis ilma`, vakav`, sepä`,
seega d asemel kõrisulgäälik`), lahkuminekud häälikulises ehituses (Põhja-Eesti
katki, putk, kitkuma;  Lõuna-Estis katski, püts`k, kitskma), erinevused sõnavaras
(Põhja-Eestis koer, hunt, mänd, punane; Lõuna-Eestis peni, susi, pettäi,
verrev)jne.

Eelnenust ei tohi aga teha ka sellist järeldust, nagu pärineksid murdeerinevused
meil, saksa, vene jt. keeltes vanadest hõimukeeltest. On tõestatud, et suurem
osa erijooni läheb tagasi feodalismiajastusse, millal killustatus ja piiratud
liikumisvabadus soodustasid murdeerinevuste tekkimist. Iga keelt konkreetselt
uurides võib avastada hõimukeelte liitumisi ja sellest pärinevaid vanu erinevusi.

Keelekontakt

Klassiühiskonnas võib esineda ka mittesugulaskeelte liitumist. Seda on esinenud
orjanduslikus, feodalistlikus ja kapitalistlikus ühiskonnas. Selline liitumine
on alati seotud vägivallaga mingi rahva ja keele suhtes. Akadeemik N.J. Marr
nimetas mittesuguluskeelte liitumist keelte "ristumiseks", kusjuures ta pidas
võimalikuks kahe keele ristumisel uue, kolmanda keele tekkimist. Selline
puhtteoreetiline järeldus ei ole aga kooskõlas ajalooliste faktidega, sest
kahe keele liitumisel jääb alati üks võitjaks ja teine kaob. Et see on pikaldane
ja mitmete staadiumidega protsess, siis nimetatakse seda keelekontaktiks.

Keelekontakt algab tugevama kollektiivi keele mõjuga nõrgema või väiksema
kollektiivi keelele. Oma osa võib olla riiklikel seadustel, millega takistatakse
vähemusrahva kirjakeele arenemist, õhutatakse vaenu või halvustavat suhtumist
vähemuskeeltesse. Pikapeale õpib vähemusrahvas suurema kollektiivi keele,
muutudes seega kakskeelseks. Nii on indiaanlastega Ameerikas, nii oli
vähemusrahvastega tsaristlikul Venememaal (et mitte öelda, et nii oli ka NL-s).
Kuigi väiksema kollektiivi keel püsib, taandub ta kodudesse, oma küladesse,
kuid ametiasutustes, avalikes kohtades ja suhtlemisel väljaspool kodu kasutatakse
tugevama kollektiivi keelt.Sellises staadiumis võib keelekontakt katkeda, kui
muutuvad poliitilised tingimused. On teada, et türgi keel avaldas tugevat mõju
bulgaaria ja ungari keelele, kuid viimased säilisid, sest need rahvad vabanesid
türklaste ikkest. Mitu sajandit kestnud tatari ikke ajal pidas vene keel vastu
igasugustele assimileerimiskatsetele.

Nt oli möödunud (st ülemöödunud) sajandil kodudesse taandunud liivi keel Salatsi
ümbruses, kus mõisnikud pidasid liivi keelt nõidade keeleks. On säilinud isegi
dokumente, kus mõisnikud ei taha liivlasi oma mõisasse, sest peavad neid
nõidadeks ja paganateks. Halvustavalt suhtusid Läti võimud kodanlikul ajal ka
Kuramaal säilinud liivlastesse.

Süveneva keelekontakti puhul loobutakse mõne põlvkonna vältel lõplikult emakeele
kõnelemisest, mis võib lõppeda küll mitte elanikkonna, aga keele kadumisega.
Nii teamegi, et Salatsis suri olemasolevail andmeil viimane liivlane 1868. aastal
. Lähemail aastakümneil lakkab olemast ka vadja keel, mida kõneleb veel
paarkümmend inimest; kaugel pole seegi aeg, mil liivi keel lõplikult assimileerub
Kuramaal, sest keelekontakti pole viimases staadiumis võimalik peatada.

Viimase kõneleja surmaga ei lõpe siiski veel keeleteaduse ülesanded andmete
kogumisel assimileerunud keelest. Fikseeritakse needki, kes mäletavad mõningaid
sõnu hääbunud keelest või teavad sellest midagi jutustada. Tihti läheb siin
keeleteadus üle rahvaluulele.

Niisiis: jääb keelekontakti tagajärjel üks keel püsima, teine lakkab olemast.
Hääbunud keel ei kao aga jälgi jätmata. Ta annab tavaliselt omalt poolt elemente
võitnud keelesse, rikastades seda nii sõnavaraliselt kui ka grammatiliselt. Kui
selline mõju on eriti tugev, siis kõneldakse hääbunud keele substraadist (alus-
kihist) võitnud keeles. Nt prantsuse keel, milles on keldi päritolu mitmed
fraseoloogilised väljendid ja paljud kohanimed, nagu: Pariis, Reims, Bayeux,
Angers, Langers jt, üle 300 sõnatüve, nagu: alouette ´lõoke´, bec ´nokk´,
mounton ´lammas´, lieu ´koht´jt.

Kogu läänemeresoome keelte üks astmevaheldusteooriaid on üles ehitatud
substraadile. Nimelt oletatakse, et laplased kaotasid keelekontaktis
läänemeresoomlastega oma keele ja võtsid üle meie esivanemate keele, kuid
substraadina proto- ehk vanalapi keelest jäi läänemeresoome keeltesse
astmevaheldus.

Keelekontaktiga on seotud veel superstraat ehk pealiskiht. See on väga tugev
hiline mõju teises keeles, kusjuures mõlemad keeled püsivad, kuid on tekkinud
keelekontakt. Nii nt on Kuramaa liivi keele tänapäeval väga tugev läti keele
superstraat, mis avaldub peamiselt lätikeelsete sõnade tarvitamises liivi
grammatika järgi.

Superstraadina ei tohi aga käsitleda tavalist laenamist ühest keelest teise. On
ju rahvad omavahel mitmesugustes suhetes, mistõttu see kajastub ka keeles.
Eriti palju laenavad vastastikku naaberkeeled. Nii on eesti keeles: laene balti,
slaavi, germaani jt keeltest; samuti on eesti keel laenanud sõnu naaberkeeltesse.
Vene keel on laenanud sõnu prantsuse, hollandi, saksa, jm keeltest, ilma et
saaks kõnelda superstraadist või keelekontaktist.

Tuleb nentida seega, et laenamine on normaalne keeltevaheline kontakt, mille
käigus keeled rikastuvad uute elementidega naaberkeeltest; keelekontakt, on
aga vägivaldne protsess, mis mõjub alati üht keelt kahjustavalt, viies selle
kas täieliku hävimiseni või tuues kaasa tugevaid mõjustusi, kui keelekontakt
ajalooliste sündmuste mõjul katkeb.


Selle tagasihoidliku ülevaatega oleme jõudnud inikonna koidikust tänapäeva
(st eelmise sajandi keskpaika). Selgus, et inimestele pole keelt andnud ei
jumalad ega teised üleloomulikud olevused. Keele on loonud inimene ise, sest
tal tekkis vajadus suhelda ning mõtteid vahetada. Keele põhiolemuseks on tema
ühiskondlikkus.

Keel kui suhtlemisvahend tekkis siis, kui inimese eelkäija - ahvinimene - hakkas
umbes pool miljonit aastat tagasi tööd tegema. See oli seotud esimeste
tööriistadega, mis võimaldasid teha kollektiivset tööd. Sellega kaasnes
mõtlemise ja keele tekkimine. Keel on oma tekkemomendist alates häälikuline,
pole kunagi olnud žestide ja miimikakeelt.

Keel on pidevas arenemises, mille käigus muutub ta sõnavara ja grammatiline
ehitus. Kõik arenevad keeled rikastuvad uute elementidega, et rahuldada
kasvavaid nõudeid suhtlemisel. Ükski keel ei eksisteeri omaette, vaid ikka
kokkupuuteis naaberkeeltega, mistõttu keeled mõjustavad üksteist.

Keelte ajaloolises arenemises võib täheldada mitmesuguseid tendentse. Ürgkogu-
kondlikus ühiskonnas toimus sugukonna- ja hõimukeelte hargnemine, orjandusliku
ühiskonna tekkimisega algasid sugulaskeelte liitumised. Klassiühiskonnas
toimuvad aga keelekontaktid, mille käigus mittesuguluskeeled mõjustavad
vastastikku üksteist kuni mõne keele kadumiseni. Mõjustuse tõttu tekivad
keeltes substraadid ja superstraadid. Eriti intensiivselt arenevad keele-
kontaktid pärast rahvuste ja rahvuskeelte tekkimist.

---

Sellise tõlgenduse keele tekkest ja arengust pakkusid välja keeleteadlased rohkem
kui viiskümmend aastat tagasi. Olles või sunnitud olema innustunud marksistlikust
teooriast, sooviti kommunismi jõudes üle minna ainult ühele keelele. Ei öeldud
küll otseselt välja, mis keel see olema peaks, aga suure tõenäolisusega peeti
silmas vene keelt. Õnneks kõik läks teisiti ja kui õnnestub eesti keelt - mis on
üle elanud väga keerulisi perioode - alal hoida, siis ma loodan ja usun selle püsima
jäämisse kuni aegade lõpuni.

pühapäev, 15. märts 2015

Keelest II

Hoobiks religioossetele vaadetele oli prantsuse loodusteadlase Jean-Baptiste
de Lemarcki (1744-1829) õpetus, mille järgi indiviidide poolt omandatud eluviisid,
harjumused ja osalt ka väliste mõjutuste toimel tekkinud muutused pärandatakse
järglastele edasi ning see kõik kokku põhjustab liikide ümberkujunemist.

Tõsiseks teaduse saavutuseks olid inglise teadlase Charles Darwini (1809-1882)
uurimused.
1859. aastal ilmus "Liikide tekkimine", mis sai evolutsiooniõpetuse nurgakiviks
ning võimaldas seletada taime- ja loomariigis toimunud muutusi. Tänu Darwini
õpetusele ei üllata kedagi teadmine, et tänapäeva traavli eelkäijad olid 50
miljonit aastat tagasi rotisuurused, 35 miljonit aastat tagasi aga juba lamba
suurused. Darwin märkas ühtlasi, et inimahvid sarnanevad inimestega. Darwinit
toetab ühtlasi ka atavism (kaugel esivanemail leidunud tunnuste ilmumine
järglastel), mille puhul imik võib sündida nähtava sabaga jne.

Tänapäeval on teada enam-vähem kõik lülid inimese arenemises tänu maailma eri
osadest saadud leidudele.

Uurimuses "Töö osa ahvide kujunemisel inimeseks" võtab Engels töö tähtsuse
inimkonna arenemises hiilgavalt kokku järgmiselt:
"Kindlasti möödus sadu tuhandeid aastaid - mis maakera ajaloos ei ole rohkem kui
üks sekund inimese elus - enne kui puude otsas ronivate ahvide karjast kujunes
inimühiskond. Kuid lõpuks oli see olemas. Mis on siis jälle ahvikarja ja
inimühiskonna iseloomulikuks erinevuseks? Töö."

Vanemast ajastust pärit ahvinimesi: jaava pithecanthropost, hiina sinanthropust,
heidelbergi protanthropust, aafrika afrikanthropust ja atlanthropust on hakatud
nimetama archanthropusteks, kes elasid 600 000-300 000 aastat tagasi. Et nad oma
arenemises üksteisest tunduvalt erinesid, on täiesti mõistetav, kui arvestada
nende eksisteerimisaja ulatust. Tunduvad erinevused olid olemas ka nende
mõtlemises ja keelelistes algmetes.

Inimkonna arenemisel on oluline koht ka looduslikel tingimisutel. Leiud Jaavalt,
Hiinast ja Aafrikast kõnelevad soodsast kliimast, mistõttu ei tuntud vajadust
kehakatete ja isegi tule järele.
 Maakera ajaloost on aga teada, et klimaatilised tingimused muutusid halvemaks,
järgnesid jääajad, millal suured alad Euroopas, Aasias, Põhja-Ameerikas kattusid
jääga. Karmid tingimused nõudsid kohanemist nii loomadelt kui ka inimestelt.
Nõrgad isendid ja liigid hävisid, tugevad säilisid ning arenesid edasi. Viimaste
hulgas oli ka inimene, kes kohanes loodusega võideldes. Ikka olulisemaks muutus
mõistus, mis võimaldas liituda ühisteks jahtideks, valmistada jahi- ja tööriistu.
Tuli katta ka oma keha rõivaste ja jalatsitega, milleks esialgu olid loomanahad.
Kujunes tööjaotus soo järgi: naised kogusid taimset toitu ja valmistasid
kehakatteid, mehed käisid jahil.

Sellistes oludes elas neandertali inimene, kelle säilmeid leiti 1856. aastal
Düsseldorfi lähedalt Neandertali orust.
Leide neandertali inimesest on saadud veel Prantsusmaalt, Inglismaalt, Jaapanist,
Jaavalt, Aafrikast ja Nõkogude Liidust (Venemaa Föderatsioon).

Neandertali inimene varjas ennast koobastes, kattis keha nahkadega ja soojendas
end tulega, kasutades viimast aga ka jahil.
Tšehhi paleontoloog prof. Josef Augusta on kirjeldanud neandertallase jahti
koopakarudele järgmiselt:
 "Kui talv oli möödunud, jätsid neandertallased maha koopad, kus nad olid
elutsenud, ja asusid teele mägedesse, et küttida koopakarusid. Väikese rühma
juht hoiab käes kivikirvest. Lapsed ja naised kannavad endaga kaasas teemoona.
Lõpus tulevad kaks noort kütti, kes on varustatud kirvestega. Päevateekonna järel
jõuab rühm koopa ette, milles elavad karud. Tõrviku ähmases vilkuvas valguses
tungivad neandertallased koopasse. Kitsas kohas, kus käik hargneb, teevad nad
peatuse. Tuli puhutakse lõkkele ja vanem viskab võimsa hooga põlevaid oksi
kaugele ettepoole. Samal ajal toob kogu rühm kuuldavale metsiku ning hirmuäratava
läbi maa-aluse ruumi kõlava möirge, mis äratab karu unest. Suur vana karu
komberdab ettevaatlikult esile. Seal, kus kõrvalkäik peakäiku suubub, jääb ta
ehmunult seisma, sest ta silmab lõkendavat tuld. Ta poole heidetakse põlev oks.
Raevutsevas vihas tormab tormab hiiglane ettepoole. Neandertallased ei söanda
talle kallale tungida. Nad lasevad tema ja teise suure isa- ja emakaru minna.
Kui seejärel varsti kolm nooremat, vähemtugevat karu kitsast kohast tahavad
mööduda, ei ole neandertallased nii pelglikud. Loomad tapetakse nuialöökidega
ja pihukirvestega."
 
Uurimine on näidanud, et neandertallased elasid väikeste salkadena. Olenevalt
peamisest jahiloomast kujunes ka vastav kultus: Lääne-Euroopas koopakultus,
Ida-Euroopas ja Aasias siberi kaljukitse kultus.
Levinud oli rituaalne matmine, mis annab tunnistust arenenud mõtlemisest. Kuigi
meid lauhutab neandertallasest 200 000 - 300 000 aastat, on teadlased arvamusel,
et neandertali inimesed oskasid tarvitada arvukalt sõnu.

Neandertali inimene käis püstisemalt, kulmude kohal asuvad mõhnad olid kadumas,
lõuaots arenes esileulatuvamaks, laup muutus püstisemaks, suurenes pealuu maht
seoses aju pideva arenemisega. Talle langes osaks pidada vastu jääaja
katsumustele. Need ei hävitanud teda, vaid arendasid edasi nii füüsiliselt kui ka
vaimselt.

Selles arenemises kujuneb välja Cro-Magnomi inimene, kelle luid leiti 1886.aastal
Chancelade`ist Prantsusmaalt; tuntud on veel leiud Brünnist ja Predmostist ja ka
NL-st nt Ukrainast. Cro-Magnomi inimene oli levinud palju laiemalt kui
neandertallane.
Cro-Magnomi inimene kasutas palju keerulisemaid tööriistu ja relvi kui
neandertallane. Nagu näitavad koopajoonistused, oli kromanjoonlasel arenenud
kunstimeel. Koopaseintele on jäädvustatud loomi, jahistseene, naisfiguure jm.
Mõtlemine oli saavutanud märkimisväärse taseme, suhtlemiseks kasutati häälikulist
keelt.

Oli lõplikult välja kujunenud inimene, keda tähistatakse terminiga: "homo sapiens".
Eelnenud ülevaatest selgus, et keel tekkis kollektiivis. Oluline koht oli
sealjuures tööl, mis omakorda tingis mõtlemise ja keele tekkimise. Keeleelemendid
olid olemas küll sinanthropusel juba enne neandertallast, kuid keelest selle sõna
otseses mõttes saab kõnelda neandertallasel.
Keele maksimaalseks vanuseks on seega pool miljonit aastat.

laupäev, 14. märts 2015

Keelest

 Kirjutamine, lugemine, rääkimine ja mõtlemine on keelega sedavõrd läbi põimunud ja harjumuspäraseks muutunud, et ilma keeleta olemist ei oska ettegi kujutada. Ometi,
kunagi elati sõnu kasutamata ning saadi hakkama küll ja palju raskemates tingimustes
kui täna.
Kuidas keele teke ja arenemine toimus, sellele hakkasin vastust otsima internetist ja
kohalikust raamatukogust. 
Ma ei pea silmas eesti, inglise, vene, saksa jne keeli, vaid üldiselt, keele kui
märgisüsteemi, suhtlemisvahendi algust.

Vikipeedia ütleb lühidalt nii: Ei ole täpselt teada, millal inimene fülogeneesi käigus
keelt kasutama hakkas; arvamused varieeruvad paarist miljonist neljakümne tuhande
aastani tagasi.
Üldiselt arvatakse, et kui inimene u 100 000 aastat tagasi Aafrikast üle maailma laiali
levima hakkas, kõneles ta juba täiesti arenenud sõnavara ja grammatikaga keelt.
Keele arengu käigus sai areneda ka inimese teadvus ja maailmapilt. Loomast kujunes
inimene. Arenes tema kultuur, religioon, teadus.
Ontogeneesis kujuneb keel lapsel alates umbes aasta vanuselt.

Lisaks või kõrvale või alla vikipeedia kokkuvõttele, leidsin raamatukogust Eduard
Vääri 1962. aastal koostatud brošüüri "Keele tekkimine ja arenemine".

Järgnev ongi lugemistulemuse kokkuvõte, mis jaguneb kolmeks. Esimene osa on keele
tekke seletamine läbi teaduslik-ajaloolise spektri, teine osa vaatleb keelt
antropoloogilisest vaatevinklist ja kolmas osa on lingvistiline pilguheit keelele nii,
nagu see oli möödunud sajandi 60-dnateks välja kujunenud.

Kuidas tekkis keel ?

Antiikajal, kui teadus oli madalal arengutasemel, peeti keelt üleloomulikuks nähtuseks.
Inimene ei suutnud käsitada loodusnähtusi, mis teda hirmutasid ning ahistasid. Kõikjal
nähti häid ja halbu vaime, kellest sõltus inimese käekäik. Enesepetteks ja näiliseks
kaitseks mõeldi välja jumal või jumalad - kõrgemad olevused, kellele sai omistada kõik
selle, mis käis inimese mõsitusele üle jõu.
Teoses "Anti-Dühring" kirjutas Engels:
"Kuid igasugune religioon pole ju midagi muud kui fantastiline peegeldus inimeste
peades neist välisjõududest, mis valitsevad inimesi nende igapäevases elus, peegeldus,
milles maised jõud omandavad ülemaiste jõudude vormi."
Üleloomulike jõudude kingituseks peeti niisiis ka keelt, seega oli keel jumala poolt
antud nähtus, mille tekkimist iga rahvas seletas omamoodi.
Vanadel kreeklastel elasid jumalad Olümpose mäel peajumal Zeusi valitsemise all. Et
jumalad, kellel oli keel juba olemas, suhtlesid inimestega (Prometheus, Achilleus jt),
siis levis keel ka inimeste sekka.

Vana-Roomas kohandati kreeka teooriaid, kreeka jumalate nimed asendati rooma omadega.
Põhimõtteliselt ei ole Vana-Roomas keele tekke erinevat seletamist.

Vana-heebrea usundis seletatakse inimese ja looduse tekkimist jumala tahtega. Biibli
järgi on inimene loodud jumala näo järgi ja inimese käitumine sarnaneb jumala omaga.
Keele loomisest ei ole biiblis otseselt juttu, võib oletada, et inimesed said keele jumalalt.
Jumala keeleks peetakse heebrea keelt, milles on kirjutatud vana testament, kuid missugust
keelt kõneldi Kristuse ajal jääb selgusetuks. Hiljem, III-II saj. e.m.a. heebrea keel lakkas
olemast ning asendus aramea keelega. 

Piibel ei ütle otseselt algse keele kohta midagi. Keelte mitmekesisuse teke, aga on
kirja pandud seoses Baabeli torni hävitamisega, mistõttu taeveasaladuste avastamine
lükkus kuni kosmoselendudedni edasi.

Keskajal oli teadus otseselt ristiusu mõju all ning piiblitõdesid rakendati keeleteaduses.
Peale heebrea keele valiti äravalituks veel kreeka ja ladina keel.

Nii antiik, kui ka keskajal peeti keelt jumala poolt antuks.

Tuntud antiikrahvaste kujutlusega keele tekkest liituvad paljude teistegi rahvaste katsed
seletada keele tekkimist.
Nt Fr. R. Faehlmann kirjutas müüdi "Keelte keetmine", milles eestlased said ilusa keele
tänu oma hoolsusele.
Katke sellest: "Juba vara hommikul alustas Vanaisa tööd, sest hulka rahvaid oli tulemas.
Ta tegi lõbusa tulukese üles, seadis kolmajala tule peale. Veel ei olnud ta selle
sissejuhatava tööga lõpule jõudnud, kui juba üks rahvas lähenes, elav ja särav ja kärmas.
Kas sa näed, juba olete nii vara üles tõusnud! See meeldib mulle! Aga katel ei kee veel,
kudas pean ma nüüd teie soovi täitma? Oodata lasta ei taha ma teid ka mitte. Teie peate
ennast minu esimeseks rahvaks nimetama ja minu oma keel olgu teie keel. - Nii on Eesti
rahval auu Vanaisa rahva nime kanda, tema keelt kõnelda ja vaba olla kõigist
iseäraldustest, mis jõledad jumala ees ja ligimesele koormaks on. Kõigist auustatud
läksid nad selle otsusega koju.
Katel täitis oma kohust ja iga rahvas leidis oma soovi täitmist. Kes tunneb kõiki siia
kogunud rahvaid, kes teab neid nimepidid nimetada, ja kellel on õnnetus olnud kõikidega
nõnda tutvaks saada, et ta kõikide iseäralduste piina oleks läbi kannatanud, mida iga
rahvas omas enesearmastuses oma paremusteks ja auuasjadeks nimetab? Ühe iseäraldus on
laiskus, teisel uhkus, kolmandal ahnus, neljandal tigedus; aga nimetage mulle üks rahvas,
mis oma pärisomadust ei kosutaks ja ravitseks."

Vastavalt sellele, kuidas teadus vallutas usundilt ühe kindluse teise järel, muutus suhtumine
ka keelenähtustesse.
XVII sajandil väitis inglise teadlane R.Simon, et keele on loonud inimesed ise. Simoni
mõtte kujundas teooriaks prantsuse materialistliku filosoofia suurvaim Jean-Jacques
Rousseau (1712-1778), kes lülitas oma ühiskondliku lepingu teooriasse ka keele tekke.
Rousseau` järgi oli inimestel vajadus omavahel suhelda, seejuures leppisid nad kokku ka
keele kui suhtlemisvahendi tarvituselevõtmises. On selge, et Rousseau` teooria järgi
pidi enne häälikulist keelt olema mingi teine suhtlemisvahend, sest muidu poleks inimesed
saanud keele kasutuselevõtus kokku leppida. Võib-olla pidas Rousseau` esialgseks
suhtlemiseks miimikat ja žeste küllaldaseks.

Kuigi Rousseau` ühiskondliku lepingu teooria on naiivne ega suuda keele tekkimist usutavalt
seletada, on selle tähtsus omaaja seiskukohalt nimetamisväärne. See teooria kummutas
keele jumaliku päritolu teesi ning aitas jõuda põhitõeni, et inimene on ise loonud keele
suhtlemisvajaduse tõttu. Niisiis jõuti välja keele ühiskondliku iseloomu tunnetamiseni.

XIX sajandi teise aastakümne lõpul tekkis võrdlev keeleteadus, mis sai pöördepunktiks
keeleteaduse arendamisel tõeliseks teaduseks. Nüüdsest peale algas keeleandmete süstemaatiline
kogumine, läbitöötamine ja avaldamine. Võrdleva keeleteaduse rajajaks on taanlane
Rasmus Kristian Rask (1787-1832), sakslane Franz Bopp (1791- 1867), vene keeleteadlane
Alekandr Vostokov (1781-1864)jt.

Kuna teadlastel oli palju materjali käes, siis ei jäänud ka tulemused tulemata.

Onomatopöteooria
Selle järgi tekkis keel loodushäälte matkimisest. Ürginimene kuulis looduses loomade
loomade ja lindude häälitsusi, pani tähele tuule kohinat, oja vulinat, metsa kohinat,
oksade praksumist, kõuekärgatusi jm. hääli, mida püüdis hääleelunditega jäljendada.
Loodushäälte matkimisest tekkinud sõnade baasil arenes aegamööda keel tänapäevases
tähenduses.

Füsioloogilise karjahtuse teooria
Levinud on ka seletus, nagu oleks keel tekkinud lõbu- ja valuaistingust. Ürginimest võis
tabada juhuslikult visatud ese, kukkuv kaljutükk või puuoks, aga ka loomade kallaletungid,
mis tegid füüsilist valu ja sundisid häält tegema. Ka ootamatud lõbuaistingud põhjustasid
häälitsusi, mis kõik kokku andsid tõuke keele tekkimiseks.

Kumbagi teooriat ei peetud teaduslikuks, sest keele tekkimist on seletatud juhuslikkusega.
Uurimine on tõestanud, et onomatopoeetilised sõnad ei kuulu kõige vanemate sõnade hulka,
samuti nagu lõbu- ja valutundeid väljendavad sõnad ei tarvitse olla esimesteks sõnadeks.
Kummaski teoorias ei ole juttu keele tekkimise ühiskondlikust vajadusest.

Imemise-söömise toeeria
Hollandlane Jacobe van Ginneken (1877-1945) lõi imemise-söömise teooria, mille järgi
esimesteks häälikuteks olid inimhäälikud (hingamistegevuseta, hääldusorganite vastastikku
imemisel tekkivad häälikud, nt põrsaste kutsumisel moodustuv häälik, suudlust matkiv häälik,
mis tekib ka imemisel,jt). Kui ürgnaine imetas last, tekkisid lapse lutsutamisest esimesed
imihäälikud. Hiljem võtsid täiskasvanud need häälikud üle ja arendasid oma keele.
Ginneken tõi näited Aafrika rahvaste juurest, kus tõepoolest on palju imihäälikuid.

Imemise-söömise teooria siiski maksvusele ei pääsenud, sest see on juhuslikku laadi
ega põhjusta keele teket. Paljude rahvaste juures seda ei esine üldse. Imihäälikuid
esineb eriti Aafrikas kõneldavais bantu, bušmani ja hotentoti keeltes, mille põhjal
van Ginneken oma järelduse tegigi.

Lastekeele teooria
Seoses lastekeele uurimisega levis arvamus, et keel on tekkinud analoogiliselt lapse
kõne tekkimisega. Oletati, et ürginimesed esialgu üksnes häälitsesid vastavalt
tunderefleksidele, hiljem tekkis lallamine, millel võis olla sisuline tähendus. Veelgi
hiljem lisandus võime moodustada häälikuid ja neid seostada, millest tekkis keel.
Arenemine toimus seega imikule omasest häälitsusest nõudliku suhtlemisvahendini üksnes
selle erinevusega, et laps teeb arengu läbi mõne aastaga, inimkond kulutas selleks aga
sadu tuhandeid aastaid.

Ka lastekeele teooria ei seleta keele teket teaduslikult. Ürginimene pidi keele looma ise,
laps aga ainult matkib oma vanemate ja kasvatajate keelt.

Viipekeele teooria
Mõnede keeleteadlaste arvates on keel tekkinud rütmilistest tantsulistest liigutustest -
seega oli tants esimeseks suhtlemisvahendiks. Seda nimetatakse rütmikateooriaks.
Selle esitas viimistletud kujul saksa psühholoog ning keeleteadlane Wilhelm Wundt
(1832-1920). Tema teooria järgi tekkis žestide ja miimikakeel umbes poolteist miljonit
aastat tagasi. Hiljem liitus sellele ka häälikuline keel ja viipekeel taandus.

Ka rütmika,- žestide,- miimika,- ja viipekeel kõikides oma variantides ei saanud
saanud tiibadesse loodetud tuult. Puuduseks peeti piiratud kasutamisvõimalusi:
suhtlemine varjatud kohas; viibete variantide vähesus; võimaluste puudumine abstraktsete
mõistete väljendamiseks.

Individuaalse töö teooria
Keeleteadlane Louis Noire (1829-1889) lõi nn. tööteooria. Selle järgi tekkis keel
ebasuvalistest (reflektiivsetest) häälitsustest, mis olid seotud inimese töövõtetega.
Ürginimesel tuli tööd tehes ületada mitmesuguseid raskusi, mis põhjustas häälitsusi.
Need saidki esimeste tööprotsesside sümboliteks ning neist kujunesid tegusõnade tüved.
Viimaste kõrvale tekkisid ka teised sõnaliigid ning arenes keel.
Et Noire teooria on küllaltki loogiliselt põhjendatud, siis leidus sellele mitmeid
pooldajaid ka võrdleva keeleteaduse hulgas (nt A. Scleicher).

Eelnenust selgub, et keele tekke seletamiseks on lähema mineviku keeleteaduses loodud
arvukalt teooriaid, millele on leidunud pooldajaid ka teadlaste hulgas. Erinevalt
varasemasit sletuskatsseist on neist eraldatud jumal.

laupäev, 7. märts 2015

Tagasivaat 3.




Kirjutamata kirjandus - rahvaluule

Alates kaugest eelajaloolisest ajast kuni feodalismiperioodi lõpuni oli rahva
elukäsituse väljenduseks, tema poeetiliseks eneseväljenduseks rikkalik ja mitmekesine
rahvaluule, mida ühelt põlvkonnalt teisele edasi anti. Ka see oleks nagu omalaadne
kroonika, milles rahvas ise on kujutanud oma käekäiku n.-ö. seestpoolt nähtuna.
Tegemist pole enamasti küll sõna otseses mõttes ajalooliste motiividega, vaid kesksel
kohal on maaelu argisündmused ja -olukorrad. Rohkesti ruumi saab seejuures ka
kujutuspärane element, milles poeetiliselt tihendatuna väljendub suhtumine ja hinnang
elunähtustele. Rahvaluule kui tõeliselt genuiinse sõnaloomingu algläte omandas hiljem
suure tähtsuse rahvusliku kirjanduse kujunemiskäigus. Arusaadavalt on aga rahvaluulel
kui paljude põlvkondade loomingul iseendastki juba hindamatu ja esteetiline väärtus.

Pärast maa vallutamist XIII sajandil tõid eestlaste olukorras ja vaimuelus toimunud
muutused enesega paratamatult kaasa ka teatavaid nihkeid poeetilises pärimusainestikus,
uskumustes ja tavandeis. Lüüasaamised pikas kaitsesõjas ja hiljem korduvais ülestõusudes,
sõjaline allajäämine ordurüütlitele ja feodaalne survesüsteem, õigusliku ja sotsiaalse
seisundi tunduv muutus jättis mõistagi oma jälje üldisse elukäsitusse. Järjest rohkem
sunnismaisesse sõltuvusse surutava rahva maailmatunnetus muutus paljuski, võrreldes
endise vaba talupojaühiskonna omaga. Kangelaslaulude ajad olid möödas, nende asemele
tulid orjade kaebelaulud ja rõhujate sajatamine.

Vägivaldsel kristianiseerimisel iseenesest polnud esialgu kuigi palju sügavaleulatuvat
mõju. Sunnitud küll kaasa tegema katoliiklikke kombetalitusi, mille sisu jäi
ladinakeelsete palvevormelite taga suuremalt jaolt arusaamatuks, säilitas rahva põhiosa
tegelikult veel sajandeiks oma kristluse-eelsed kujutelmad. Sageli seostusid vanad
tavad ristiusu tähtpäevadega ja pühakute nimedega, kuid olemuslik tuum ja tähendus jäid
endisteks. Peamiselt sugenes ristiusu mõjul rahvausundisse mitmesuguseid kurjust ja
õelust esindavaid kujutlusi, nagu kurat ja surnuhing, samuti süvenes usk nõidusse ja
maagiasse, millele rõhutud ning alandatud rahvas oli vastuvõtlik. Küllalt paljuütlev
on kirikutegelaste pidev kurtmine veel XVII sajandil ja hiljemgi eesti talupoegade
usunõmeduse ning ikka visalt säilivate paganlike pruukide üle. Ja mõndagi sellest nn.
paganlusest püsis rahva hulgas kuni XIX sajandini.

Sellest, et nii suurt osa vanadest uskumustest, kombestikust ja traditsioonilisest
luulepärandist läbi aastasadade säilitati ning elavana hoiti, väljendus murdumatu trots
ja visa vastupanu välisele vägivallale. Kahtlemata on siin üks neid tegureid, tänu
millele eesti rahvas suutis ajaloo ristlainetuses kestma jääda, et jõuda hiljem uusaja
avarduvais tingimustes kõrgema sotsiaalse ning kultuurilise arengutasemeni.

Vanade eestlaste elukäsituse ja ümbritseva tegelikkuse omapärane ning mitmetahuline
kajastus rahvaluules ulatub olustikuliste detailide realistlikust täpsusest loodusrahvaliku
fantastika müütidele omase sümboolikani. Olenevalt rahvaluule liikidest ja alaliikidest on
need poeetilised proportsioonid ning vahendid suuresti erinevad. Kujutades tegelikkust
tugevasti stiliseeritult, püüab rahvaluule sellest omal viisil esile tuua olemuslikku,
tüüpilist - sest nimelt viimasel oli üldhuvitavana eeldusi levida ja muutuda
traditsiooniliseks. Üks rahvaluule iseloomulikke jooni on motiivide, kujundite,
tegelaskujude, aga samuti ka värsistruktuuri ja jutustamislaadi stereotüüpsus,
mille kaudu väljendub kollektiivne kogemus ning üldistus, paljude põlvkondade
ja lugematute nimetuks jäänud laulikute-jutustajate tähelepanekute kokkuvõte.

                                                                                                                          (LK 16-17)

laupäev, 28. veebruar 2015

Tagasivaat 2.


Eestimaa alistamine ja feodismiperioodi kajastamine balti kroonikais.

XII sajandi lõpul algas paavsti õnnistusel Saksa ordu ristisõda Baltimaade
allutamiseks katoliku kirikule ja feodaalsele ülemvõimule. 1208. aastast
peale jõudsid ristirüütlid sõjalistesse kokkupõrgetesse eestlastega. Maa
vallutamine polnud aga lihtne, vaatamata orduvägede sõjatehnilisele üleolekule
ja sellele, et juba varem alistatud latgalid ja liivlased sõjast naabrite vastu
osa võtsid.
Laastav ja ohvriterohke sõda kestis hulk aastaid, ajutiseks allutatud ja ristiusku
vastu võtma sunnitud Eesti maakonnad heitsid eneselt esimesel võimalusel võõra ikka
ja alustasid uuesti vastupanu. Paraku said 1217.a. sügisel toimunud suures välilahingus
Viljandist põhja pool eestlaste ühendatud malevad raskesti lüüa; langes ka vastupanu organiseerijana
üldjuhiks saanud Sakala vanem Lembitu. Eriti raskeks muutus olukord pärast seda, kui 1219.a.
maabus Tallinna all Taani kuningas Valdemar II. 1223-24 õnnestus eestlastel Novgorodi ja
Pihkva vürstide sõjalise abiga küll veel kord kogu maa uuesti vabastada, ent ainult ajutiseks.
1227. aastaks oli Eesti pärast kakskümmend aastat kestnud raevukat vastupanu lõplikult Liivi
ordu, piiskoppide ja Taani kuninga meelevalla all. Algas sajandeid kogu eesti rahvast rõhunud
võõraste feodaalvõimude valitsus, mida ei suutnud väärata ka korduvad meeleheitlikud ülestõusud
ja vabastamiskatsed.

Balti maade alistamisest ning sellele järgnenud feodalismiperioodist kõnelevad tollaaegsed
kroonikad, mis on kirjutatud valitseva seisuse teenistuses olnud isikute poolt ladina või
kesk- ja alamsaksa keeles.
Toonaste arusaamade kohaselt käsitati kroonikaid peale kõige muu ka kirjandusteostena ning
autorid ei piirdunud lihtsalt sündmuste ülesmärkimisega, vaid püüdsid nende seostamisel
ja kommenteerimisel ühtlasi rõhutada mingit õpetlikku põhiideed ning sageli kasutasid
värsivormi.
Oma sotsiaalsest seisundist tingituna esindavad vanemad balti kroonikud eesti rahvale
vaenulikku ideoloogiat, nende peaeesmärk on õigustada Liivi ordu ja katoliku kiriku
poliitikat ning maa põlisrahva allasurumist. Ometi paistab kõigest sellest mingil määral
läbi ka teine külg: eestlaste võitlusvaim ja visa vastupanu, ristiusu levitamise sildi all
toimunud röövsõja halastamatu julmus, hiljem ikka ja jälle ilmnev rahva leppimatus võõramaiste
feodaalide rõhumisega. Samuti ei ole kroonikud päriselt vaikinud eestlaste elulaadist ja tavandeist,
rahva tööoskusest ja kogemustest. Kuigi sihilikult ühekülgses peegelduses, on see koos registreeritud
ajaloosündmustega siiski asendamatu, vahetult toimunu järel kirjapandud andmestik rahva mineviku kohta,
mida on kasutanud suuremal või vähemal määral kõik vanema ajaloo ainestikku käsitlenud eesti kirjanikud.

Baltimaade rahvaste ja eriti eestlaste kristianiseerimisest "tule ja mõõgaga" jutustab Läti Henriku
(Henricus de Lettis) ladinakeelne kroonika, mis hõlmab ajavahemikku 1180-ndast aastast kuni 1227. aastani.
Põhja-Lätis preestrina tegutsenud, tõenäoliselt saksa päritoluga Henrik, kes peale ladina ja saksa keele
oskas ka kohalike keeli, võttis tõlgina korduvalt osa ristilüütlite sõjakäikudest Eestisse ja eestlaste
ristimisest. Fanaatilise katoliiklasena toetab ta oma kroonikas "paganate" alistamist ja on äärmiselt
tendentslik, pidades sõjas nende vastu lubatuks kõiki vahendeid. Ent samal ajal annab ta vahetult nähtu
või sündmuste otseste kaasosaliste andmete põhjal kirjeldusi sõjaretkedest, linnuste piiramistest,
lahingutest jne., esitab andmeid eestlaste heaolu, meelelaadi ja kommete kohta; kroonikas leidub arvukalt
koha- ja isikunimesid, samuti üksikuid eestikeelseid sõnu ja lauseid, mis on vanimad meieni jõudnud
eesti keele kirjapanekud. Omas laadis kuulub Henriku kroonika (kuigi tema ladina keelt just hiilgavaks
ei peeta) keskaja arvestatavate kirjandusteoste hulka rahvusvaheliseski ulatuses. Trükis ilmus kroonika
esmakordselt 1740.a. pealkirjaga "Origines Livonia sacrae et civilis"; hiljem on seda korduvalt publitseeritud
ning tõlgitud saksa, vene, läti ja inglise keelde.

XIII sajandi lõpupoole kesksaksa keeles kirjutatud nn. Liivimaa vanem riimkroonika (trükis 1876) kujutab ajaloosündmusi
esijoones sõjanduslikust küljest kuni 1290. aastani, ülistades ordumeistrite, foogtide ja rüütlite jumalakartlikkust
ning vaprust. See tundmatu autori teos on tekkinud keskaegse rüütliluule alusel nagu teisedki vaimulike
rüütliordude riimkroonikad, mida ordukonventides ühistel söömaaegadel ette loeti. Samalaadne oli ka alamsaksakeelne
Liivimaa noorem riimkroonika, mille 1340-ndate aastate lõpul kirjutas ordumeistrite kaplan Bartholomäus Hoeneke.
Kroonikas käsitleti XIV sajandi esimese poole sündmusi, kusjuures ühe olulisema osa moodustas eestlaste 1343.a.
suure ülestõusu ja sellele järgnenud võitluste kirjeldus. Teose algtekst on jäänud tundmatuks, kuid proosa-ümberjutustusena
on seda edasi antud hilisemates kroonikates.

Järgmised olulisemad balti kroonikad pärinevad XVI ja XVII sajandist. Seoses Liivi sõjaga (1558-1583) tõusis huvi
tähtsate rahvusvaheliste konfliktide sõlmpunkti sattunud maa mineviku ja kaasaegsete sündmuste vastu. Sellal koostas
Balthasar Russow (u. 1536-1600) oma laialdaselt tuntuks saanud alamsaksakeelse "Chronica der Prouintz Lyfflandt"
(ilmus Rostockis 1578 ja täiendatult Bartis 1584).
Kuna Russow oli eesti päritoluga Tallinna kodanik ja Pühavaimu eesti koguduse õpetaja, siis erineb tema kroonika
oma üldhoiakult eelnenuist tunduvalt. Eelkõige linnakodanike seisukohti väljendades õigustab ta Tallinna linnavõimude
poliitikat, ründab range luterlasena katoliku kirikut, piiskoppe ja ordut ning suhtub õige kriitiliselt aadlisse.
Russow, kelle sugulased maal olid sunnismaised talupojad, tundis hästi talurahva rasket olukorda. Samuti kirjelda ta
lähemalt ka teiste seisuste elu Liivi orduriigis sõja eel. Peamine tähelepanu koondub sõjasündmustele, mida Tallinna
ja selle lähema ümbruskonna osas on väga üksikasjalikult registreeritud. Krooniku stiil on hoogne ja ekspressiivne,
tugevat väljendusmõju taotlev. Russowi teost on tundnud ja kasutanud kõik järgnevad balti kroonikud; see on tõlgitud
ülemsaksa, vene, läti ja eesti keelde.

Ülejäänud hiliskroonikatest tuleb märkida Russowi kaasaegse, Liivi ordus kirjutajana teeninud Johannes Renneri (u. 1525-1583)
alamsaksakeelset "Liflendischer historien negen boker...", mis jäi aga kauaks unustusse (trükis osaliselt 1876, tervikuna
alles 1953). Orduametnikuna väljendab Renner peamiselt orduvõimude seisukohti, ent toob siiski võrdlemisi täpseid ja
usaldusväärseid andmeid.
Rootslane Thomas Hjärne (1638-1678), kes tegutses Eestis kroonuametnikuna, kirjutas mahuka "Ehst-, Lyf,- und
Lettelaendische Geschichte" (trükis 1835), mille seitsmes raamatus registreeritakse sündmusi kuni 1639.
aastani. Jäädes põhiliselt Rootsi riigivõimu, mille alla tollal kuulus, ja baltisaksa aadli aadli seisukohtade väljendajaks,
pööras Hjärne oma kroonikas ometi rohkesti tähelepanu eestlaste tavadele, rahvausundile jne.
Viimane tähtsam balti kroonik oli Järva-Jaani pastor Christian Kelch (1657-1710), kelle "Liefländische Historia..." (1695)
käsitleb sündmusi 1690. aastani ja selle jätk ("Continuation", trükis 1875) 1707. aastani. Olles tihedas  suhtumises
talurahvaga, annab Kelch rohkesti ruumi kaasaegsele elule ja ilmutab kaasatundmist talupoegadele, kelle olukorra parandamist
ta loodab eeskätt Rootsi kuningavõimult.

Selleks ajaks kui koostati kõnesolnud hilisemad kroonikad, oli jõutud juba ka eestikeelsete raamatute avaldamiseni. Enne aga kui
asuda nende vaatlusele, tuleb lühidalt iseloomustada rahva enese poeetilist pärimusvara, mille aluskihid on vanemad kõigist
raamatutest ja mis sellisena kujutab endast rahvusliku kirjanduse otsest eellast ning ühtlasi olulist koostisosa.

                                                                                            (LK 13-16)

neljapäev, 26. veebruar 2015

Tagasivaat


"Mus on esiisa verd, aga ajaloost tean vähe
ning surun soni pähe, jah, surun soni pähe."


Kuulasin köögis oma lemmikbändi, "Ultima Thulet" ja jäin arutlema, et ega jah, ajaloost ei tea tõesti suurt midagi. Koolis õpitu on jäänud sinna kuhugi eelmise sajandi lõppu ja oma lapsed ei küsi selle kohta  midagi, sest nemad veel ei õpi ajalugu. Mind, aga see teema kummastaval kombel köidab.
Mälu värskenduseks leidsin riiulist Endel Nirgi raamatu "Eesti kirjandus" (1983).
Tema alustab oma arenguloolist ülevaadet alapealkirjaga "Esiajast ajaloolisse aega",
millele järgneb järgnev  sissejuhatus:

Eestlaste päritolu, keel ja muistne rahvakultuur.
Eesti rahva etnilise päritolu ja kujunemise kohta annavad senised uurimistulemused üldjoontes järgmise pildi. Soome-ugri hõimude hulka kuulunud küttijad ja kalastajad on oma esialgselt asustusalalt Uurali mäestiku lähistelt väga kauges minevikus aastatuhandete vältel järk-järgult
lääne poole nihkunud. III aastatuhandel e.m.a. jõudsid nad mitme lainena Läänemere äärde.
Mõnevõrra hiljem, II aastatuhande algul, arvatakse olevat lõuna poolt samasse jõudnud
karjakasvatajatest balti hõimude eellased. Mõlemate hõimude segaasustuses ja kooselus
toimus umbes tuhande aasta jooksul ühtesulamis- ja assimileerumisprotsess, kusjuures
lõunapoolsetel aladel (praegu Leedu ja Läti) jäi peale balti, põhjapoolsel läänemeresoome
keelekuju. Need põhilised etnilised rühmad, millega Baltimaad XI-XII sajandil jõudsid
ajaloolisse aega, olid enam-vähem välja kujunenud viimase aastatuhande keskpaigaks e.m.a.
Läänemeresoomlastel tekkis peale balti hõimude varakult kokkupuuteid ka germaanlastega
(ennekõike skandinaavlastega) ja lääneslaavlastega, mis mitmeti mõjustas nende eluviise
ja elatusvahendite hankimise taset.

Meie ajaarvamise esimese nelja sajandi jooksul muutus eesti hõimude põhiliseks tootmisalaks
põllundus, millega kaasnes asustusala laienemine ja algas senise sugukondliku korra lagunemine.
V-IX sajandil asendus veresugulusel põhinev kogukond territoriaalse kogukonnaga, hakkasid
tekkima eeldused klassiühiskonna kujunemiseks. Eriti hoogne oli areng käesoleva aastatuhande
algussajandeil.

Valdavaks saanud künnipõllundus ja karjakasvatus tagas elatuse kasvavale rahvastikule
(XIII sajandil algul oli eestlaste üldarv umbes 150 000), oli arenenud ka käsitöö, kaubavahetus
naabermaadega ja meresõit. Hakkasid kujunema varafeodaalsed suhted, kuid ühtse riigi loomiseni
ei jõutud. Eesti hõimud pidasid kinni sugukondliku demokraatia traditsioonidest, mistõttu ei
saanud tekkida seesugust vürstivõimu, nagu balti või slaavi hõimudel. Territoriaalsete kogukondade
(kihelkondade) eesotsas olid valitavad rahvavanemad. Kihelkonnad moodustasid maakondi (suuremaid maakondi oli kaheksa), mille üldisemaid asju arutleti vanemate nõupidamistel. Alles võitluses võõraste vallutajate vastu XIII sajandi algul hakkasid ilmnema maakondade tihedama liitumise ja ühise vastupanu taotlused, ent omariikluse väljakujunemine ei osutunud siis paraku enam
võimalikuks.

Eesti keel kuulub soome-ugri keelkonna läänemeresoome harusse, moodustades koos liivi ja vadja
keelega selle lõunarühma. Teised lähemad sugulaskeeled on läänemeresoome põhjarühma moodustavad soome, karjala, isuri ja vepsa keel. Keeleline lähedus on taandatav kunagisele ühisele algkeelele, mis hõimude territoriaalse lahknemisega hargnes aegade jooksul omaette keelteks. Rohkesti ühiseid elemente leidub ka läänemeresoome rahvaste folklooris - osalt ühispäritolulisi, osalt keele ja olustikulise läheduse tõttu vastastikku edasiantuid.
Vaatamata sellele, et eesti keelt kõneldakse võrdlemisi väikesel alal, jaguneb ta mitmeks murdeks.
Nende vahel on küllaltki suuri erinevusi, mis peale foneetiliste ja sõnavaraliste ulatuvad ka süntaksi
ja morfoloogiasse ning seletuvad juba meie ajaarvamise algussajandeiks väljakujunenud põhiliste
eesti hõimurühmitustega. Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja Lääne-Eesti (koos saartega) murrete erinevused
püsisid läbi kogu feodalismiperioodi, põhjustades esialgu isegi kahe erineva kirjakeele tekkimise.
Alles rahvuse kujunemisega XIX sajandil sai vältimatuks ühtse kirjakeele kasutamine, mille mõjul
lokaalne murdelisus hakkas järkjärgult kõnekeelestki taanduma.

Muistsetel eestlastel omakeelset kirjasõna ilmselt veel ei olnud, küll võis aga leiduda kirjaoskajaid
nende hulgas, kes tundsid teisi keeli. Sellele vihjab nt sõna raamat, mis on varane vene laen (грамота): usutavasti just idapoolsete naabritega suhtlemisel puutusid eestlased X-XI sajandil esmakordselt kokku ristiusu õpetusega ja sellesisuliste kirjapandud tekstidega. Nii esialgne kreeka-katoliiklik misjonitegevus kui ka rooma-katoliku kiriku varasemad usulevitusüritused Ida-Baltikumis polnud kuigi tagajärjekad. Põhiliselt oma endiste usundlike kujutelmade juurde jäädes ei tundnud muinaseestlased tarvidust ka ristiusuga seotud kirjaoskuse järele.

Eesti hõimude usundlik-maailmavaateline elukäsitlus oli ürgaegadest peale olnud animistlik, kogu ümbritsevat loodust hingestav. Hiljem muutus mõnede loodusnähtuste (pikne), taevakehade või looduslike objektide (mets, jõgi, järv, allikas jne) hing kaitsevaimuks või haldjaks, kellele omistati teatavaid antropomorfseid jooni. Erilist austust osutati piksehaldjale, kelle üks paikkondlikke nimetusi - Taara - on skandinaavlaste Thori ilmne modifikatsioon. Inimeses peituvat hinge kujutleti avalduvat mitmel viisil; hing võis siirduda ka väljapoole keha, millega seostusid teatava šamanistlikud kujutelmad, maagia- ning nõiduseusk. Surnud arvati hauataguses maailmas jätkavat ligikaudu samasugust elu nagu maa peal, millele osutavad mitmesugused matmisel kaasaantud panused. Seejuures usuti surnud esivanemaid elavatega sidet säilitavat ja hilissügisel nn hingedeajal
külastavat oma kodusid. Vana eesti rahvakalendri olulisemad tähtpäevad olid talvine ja suvine pööripäev (hiljem üle kandunud jõuludele ja jaanipäevale), mida pidustustega tähistati.

Muistsete eestlaste elukäsituse, usundlike kujutelmade, tavade ja kombestikuga seostus lahutamatult rahvaluule, mida tuntakse küll alles märksa hilisemate üleskirjutuste järgi. Omaaegsest repertuaarist täielikumat ülevaadet saada pole seega võimalik, kaudsetel andmetel võib aga ometi määratleda peamiste rahvaluuleliikide ligilähedase tekkeaja ja üldlaadi. Et vana algriimiline rahvalaul, nn regivärss, on ühine kõigile läänemeresoome rahvastele, siis pidi see olema välja kujunenud juba enne etniliste rühmade eraldumis, s t enne meie ajaarvamise algust.

Sellesse kõige ürgsemasse kihistusse kuulusid eeskätt mütoloogilised laulud, tavandite ja kombestikuga (nt pulmadega) seotud laulud, perekonnaballaadid, töölaulud, kindlasti ka osa lüürikat. Kangelaslaule, mille olemasolu võib pidada kõigiti tõenäoliseks, ei ole hilisemate aegadeni ulatunud. Rahvajuttudest on kõige vanema päritoluga eelkõige paljud seletus- ja tekkemuistendid, eriti hiiulood, milles sedastatakse mõjutusi Skandinaaviast.

Kõige tuntum rahvalikest hiiduset on Kalevipoeg (Kalev), kellega seostatakse ka Tallinna muistset nimetust Kolõvan, nagu see esineb araabia ja vene allikais. Mis puutub vanade eestlaste materiaalsesse kultuuri, siis oli see, nagu vaimnegi kultuur, oma põhiolemuslet talupoeglik.
Elati enamasti suurtes külades, kaitseks röövretkede ja sõjakäikude vastu ehitati kindlustatud
linnuseid. Tähtsamate linnuste ja sadamakohtade juurde tekkisid ka varasemad linnatüüpi asulad.

Eestlastel olid naabermaadega tihedad kaubandussidemed, nad tegelesid ise edukalt käsitööga, tegid retki teistele maadele ja olid kogenud meresõitjad. Eesti hõimudel olid kõik eeldused jõuda rahuliku arengu ja naaberrahvastega tiheneva suhtlemise tingimustes järk-järgult kõrgemale kultuurilisele tasemele.

                                                                                                               (lk 11-13; järgneb)