Mööda netti

  Edward D. Hoch. Mees, kes oli kõikjal. Kui nimetada ainult kaks suurt vaala, millel kirjandus seilab, siis on need suhted ja krimi. Siin jutukeses ehk short storys on need kaks teemat omavahel ühendatud. Kuidas vabaneda tülikast abikaasast? Valik on arvatavasti lai, kuid piisab ka sellest, et olla kõikjal, lükata teine rongi alla ja asi ants.  Raske uskuda, et nii lühidalt võib üldse lugu rääkida, kuid saab ka nii. Jutt on neli lehekülge pikk, aga selle raamatu formaati arvestades tuleb kokku vb kaks A4, mis on ikka halastamatult vähe, et naha alla pugeda. Ega ta kauaks ilmselt meelde ei jää ka, samas möönan, et vaatenurk on küll kõiketeadja oma autoril, aga mingit uurimist üldse ei alustata, jälle see maht takistab. Et siis selline puändi ümber keritud looskelett, millel liha suht napilt. 3/5 BAAS

  Jeremiah Digges. Maileesikakee. Kummaline juhtum ballil. Kaasitöökojas töötab lesestunud vana Morgan, kelle ainus mõte veel elus püsida on tema poeg, kes samuti on klaasipuhuja. Kui poeg võtab naise, kes ei ole just kõige parema kuulsusega linna peal, aga pojale ju meeldib, siis on vana oma miniaga vaikimisi leppinud. Saanud teada, et keevalise loomuga poeg võib naise armukese maha lüüa, otsustab isa saatusele vastu astuda. Kord aastas toimuvale klaasseppade balli külastavale miniale valmistab vana Morgan ehte, mis on kaunis, kuid ohtlik, selle nimi ongi Maileesikakee.  Nii lähebi, et hooletus ees, õnnetus järel, nagu vanasõna ütleb. Tegemist on korraliku lühijutuga siin valimikus. Raamjutustusena täitsa toimis, isegi religiooni sissetoomine ja moraaliepistel alltekstina ei kippunud häirima. See kaelakee, mis võinuks olla nagu võluese, tundus üsna reaalne, mis tegi jutu veelgi usutavamaks. Mis edasi sai pojast, isast?  Kuigi, alguses oli juttu "süütuseroosist - rubiinpunasest kl

  Avram Davidson. Ma ei kuule teid, sir... Väike suli, Milos Anderson, oli Washingtonis ühe antikvariaadi juures sekretäriks. Müünud maha oma tööandja väärtasjad, saanud testmandi järgi mis veel saada oli, jääb sellest ikka väheks, sest elu tahab elamist. Võlanõudjad on loetud minutite pärast ukse taga, kuid Milos ei kaota pead. Viimaste asjade hulgast leiab ta iseäraliku telefoni meenutava karbikese, mille abil saab helistada paarsada aastat tagasi elanud isikutele ja rääkida nendega justkui siin ja praegu. Noh, jah, mingit abi sellest ikka saab. Selline natuke aurupungilik lugu oli, mis alguses ei tahtnud küll käima minna, aga lõpuks oli juba hoog sees, nii et ei saanud pidama. Ega ta väga pikk ka ei olnud, selline paras amps. Mulle selline ainult ameerikalik temaatika väga ei istu, läks pisut üle pea, ei jaganud neid nüanse siin välja, a la "Bostoni ninahääle aktsent", no see ei ütle mulle ju midagi. Võis siis ajaloo vähene tundmine jättis pisut osavõtmatuks. Gerorges Wash

  Roald Dahl. Hüpe panga peale. Reisil viibiv Mr. Botibol sõidab parasjagu üle Atlnadi ookeani, kui ootamatul satutab laev tormi kätte. Arusaadavalt hakatakse sõlmima kihlvedusid, kas laev suudad läbida kapteni poolt määratud päeva teekonna või mitte. Oma plusse ja miinuseid kokku arvestades, unistab peategelane juba lahtise Lincolni ostmisest, et naise ees hoobelda, sest võidusumma on ligi 6000 dollarit. Loodus käitub aga omasoodu ja kõik plaanid ei ole määratud kohe täituma, aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, või kas ikka on... Bradbury kõrval ainus autor, kellest olin varem midagi kuulnud, ja mis siin salata, jutt on igati kobe ja kabe. Merejuttude vastu on mul nagunii väike nõrkus, olgu või eelmise sajandi oma, ikka loen. Mis veel? Huumor. Dahl oli esimene autor, kes suutis mind naerma ajada, nii et pean teinekord temalt veel otsima midagi lugeda. 5/5

  Stuart Cloete. Kongo. Tuntud professor Le Grandi sõidab Aafrikasse, et katsetada oma haigustevastast seerumit ning võtta samal ajal kautsukiproove. Nagu ikka sellistel puhkudel kipub juhtuma, just lepase reega taolised missioonid ei kulge, võõras keskkond  ja kultuur jne. Professori naine, Helena, kaotab poja, kuid koos assitendiga õnnestub Le Grandil päästa gorilla laps, kelle nimeks saab Kongo. Helena võtab ahvilapse enda hoole alla, et mitte öelda adopteerib uue poja. Tagasi kodumaal möödub kaheksa aastat, kuni professor on kõrvale nügitud ja Arril on Helenaga omad plaanid. Selline noh jah, oli kah lugu, mida soovitama ei kipu, aga lugemist ei kahetse. Kirjutatud on muidugi hästi, lause lippab, tekst jookseb, tempo on suht kiire, aga kuidagi lahtiseks jäi see teemaarendus. Lühiloole ongi head lõppu vaata et raskem kirjutada kui algust ja keskmist osa, aga ootasin ikka midagi muud. Jutt on kirjutatud pöördumisena kellegi Retiefi poole, keda ainult alguses korraks mainitakse, aga mi

  Alfred Hitchcock. Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud. Tõlkinud Votele Viideman. Katherine. 1991.  Tegemist on, nagu pealkirjastki aru võib saada - jutukoguga, mille valik on tugevalt õuduse poole kaldu. Vähemalt nii ma eeldan, sissejuhatuse järgi järeldan ning Hitchcocki nimega seostan. Ja-jah, tulevad meelde küll need mustvalged lühifilmid, mida kunagi sai taevakanalite vahendusel vaadatud, nii et öösel ei saanud enam hästi magada, aga vaatamata ka ei saanud jätta.  Kui esimese hooga arvasin, et siin on Alfredi jutud, siis nii see sugugi ei ole. Kaante vahel on neliteist lühijuttu, kõik erinevatelt autoritelt, raamatu originaal ilmus juba aastal 1963 ning eestikeelsel väljaandel on kokku 224 lk. Otsast lõpuni ei ole ma seda raamatut veel lugenud, ei oska kõrvutada ega võrrelda jutte omavahel, sestap alustasin algusest. Esimese jutu autor on üllatuslikult Ray Bradbury. "Tuul" on, võiks isegi öelda, et klassikaline bradburylik lühilugu, kus väheste vahendite ja hea