Stephen King. Isemoodi aastaajad.


LV 21. Üks Stephen Kingi raamat.

Stephen King. Isemoodi aastaajad. Tõlkinud Eva Luts, Silver Sära, Lii Linn ja Eva-Liisa Sepp. Fantaasia. 2013. 378lk.

Ma nüüd ei tea, kas see on ikka s e e Stephen King, keda siin iga nädal agaralt arvustatakse, või sattusin hoopis nimekaimu sirvima. Muljed ja eelarvamused erinevad sedapuhku teineteisest kui kult ja tuvi. Loomulikult valmistusin unehäireteks jne, aga jah... Ega nüüd otseselt pettuma ka ei pidanud. Ja kui uskuda S. Kingi õukonnaarvustajat (M. K.), siis ega kõik tema üllitised pole ka sellised, mida paadunud fännid võtavad hardunult kohelda.

1982.a. ilmunud „Isemoodi aastajad” koosneb neljast jutust.

„Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus”. Kabe vanglajutt süütult eluaegset kandvast Andy Dufresne`st, kes astub ebaõiglusele vastu oma visadusega. Ehkki kõik tegelased on luust ja lihast ja vihast, juhtum veenev, on see pagana ülekohus üsna painav. Kui võrdlemiseks midagi kõrvale panna, siis võib-olla Ken Kesey „Lendas üle käopesa”, aga tugevate mööndustega muidugi. Üks on vanglas, teine hullumajas kulgev lugu. Mõlemad räägivad elust müüride taga ja Ameerika unistusest: vabadusest. Hakka või uskuma, et King on ise ka päikest vaadanud läbi Rootsi kardinate.

„Hea õpilane” räägib vananeva natsi ja teismelise poisi tutvusest, mis liigub ohtlikule pinnale. Teinekord on tõesti parem vähem teada. Kurjus võib elada kõrvaltänavas ja olla süütu näoga. Natuke krimimaiguline lugu, mis hästi ei taha lahti lasta.

„Laip” on seiklusjutt nelja teismelise poisi kodust plehkupanekust. Teiste kõrval üks kahvatuim. Ilmselt oli kirjanikul vaja lapsepõlves ära käia, et teha üle õla tagasivaade. Täitsa paneb mõtlema, millest küll kirjutavad 10-15 aasta pärast tänased noorukid. Kas nutiseadmes istumisest? Kahju kohe.

„Hingamismeetod”. Siin on surm ja sünd nii lähedal, kui veel olla saab. Ilmselt kõige kingilikum jutt selles raamatus – õõvastav ja samas haarav.

Raamatu iseseisev väärtus on loomulikult veel järelsõna, mille kirjutas kirjanik ise. Näib, et Ameerikas ei taheta tunnistada sellist formaati, kui seda on lühiromaan, mis jääb sinna 25 000 ja 35 000 sõna kanti. Nii ei jäänud üle muud, kui avaldada neli lühiromaani korraga.

"Jõudsin oma eelnevate juttudega tasemeni, kus väideti, et King võiks avaldada kasvõi oma musta pesu nimekirja (on kriitikuid, kes väidavad, et just seda olen ma viimased kaheksa aastat teinud), kui ta vaid tahaks, aga ma ikkagi ei saanud neid lugusid avaldada, kuna need olid liiga pikad, et olla lühikesed, ja liiga lühikesed, et olla väga pikad – kui sa mõistad, mida ma öelda tahan." (lk377)

Selline oli siis minu esmatutvus Kingiga. Loomulikult arvasin, et tema tekstid pahisevad kõrvadest suitsu ja purskavad ninast tuld, aga ei midagi seesugust. Kui viimane jutt väljaarvata, siis on King täitsa turvaline, vähemalt siin raamatus. No ja kirjutamisoksus on tase omaette, tema tekst voolab, rebib kaasa, viib ära, et jah, teinekordki võiks lugeda.


Eesti Päevaleht katkend

Sirp

Andres "Ande" Jakovlev – Blog

Reaktor, jaanura, 2013

Baas

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.