reede, 30. detsember 2016

Silvia Urgas: "Siht/koht"



Nukruseta nostalgia

Silvia Urgas: „Siht/koht“
Toimetanud Helena Läks
Kujundanud Martin Veismann
Elusamus, 2015
44 lk.

Tundub, et SU on juba esimese raamatuga lugejate poolehoiu võitnud. Mis siin salata, meeldib ka mulle, sest tal on olemas see, mis luuletajale tarvilik - keel.
Kimp arutlevas laadis luuletusi võikski olla kõige lühem nimetus lisaks olemasolevale arvustuste hulgale. Silvia kulgeb kursil Haapsalu-Tartu, ja kõik, mis ta
nägi, tajus värssi vermitud ka sai. Niipalju, kui internetist lugedes teada sain, plaanib ta edasi liikuda kursil Tartu-Tallinn, võib-olla ka kunagi jõuda New-Yorki, nii et: tuult tiibadesse!


Pikima pealkirjaga lühim silma jäänud vabavärss.

all the very best of us
string ourselves up for love

kõige rahulikum luuletus
ei läinud kodust välja
ja lõppes iseenda alguses
just seetõttu armastan
teda üle kõige
(lk 30)

Ja üks kõige pikemaid luuletusi, mis on ühtlasi ka mu lemminguid, olgu
siinkohal täismahus ära toodud. Eks osati räägib seegi sihist kui kohast,
mis on kuskil kauguste taga.

ur gas

eesti sõltub 100% vene gaasist

ja esmakordselt oma elu kolmandas dekaadis
olen ma vahetanud 80ndate paneelid

(mille radikad surisevad jumala armust
oktoobrist aprillini
kes kütab keskkütet?
suur punane korsten
ma olen kolm ja näen teda toaaknast
liiga suur et päriselt
siin linnas olemas olla
kui mind ta jalamile viiakse
olen pettunud
sest katlamaja on metsloom
mitte lagunenud tellistest torn)

ja metsi põletavad lobudikud

(puust oled sa tehtud
ja puud pead sa ka sööma
mina ei oska sind kütta
põline paneelipliks
tuba tahma täis
ronimas veebruarikuus katusele
et natukenegi hingata saaks
olles kahevahel kas sellest
et peaaegu vannitoa põlema panin
saaks hea baariveste või mitte)

gaasiküttega korteri vastu

siin ma nüüd olen
uimastatud augustikuust
ja sa oled selline maja
kes mulle meeldib
väärikas ja sõltuv
kõrgete lagedega
ja radikas läheb nii kergelt soojaks
et tunnen soovi emmata
neid maa-aluseid torusid
agressiivsest naaberriigist

ja kui gaas keeratakse kinni

kui tulevad sanktsioonid
või sõda
või mõlemad
ei jää ma seal ellu
ma pean minema metsa
kust tulid mu esivanemad

kui ilus on see hajaasustusega maa
ma võtan mehe ja me läheme metsa
mõnda hirmul rootslaste hüljatud suvilasse
ja mu mees kütib toiduks metsloomi
see on tõeline keskküte
kui põdranahk meid talvel soojas hoiab

aga kui me lapsi saame
kasvatan ma neid nii
et nad oleksid alati õigluse poolt
ja julgeksid seda ka välja öelda

aga metsas ei kutsuta kunagi asju õigete nimedega
võsavillem võib sind kuulda

seepärast veel kord refrään:

sa oled selline maja kes mulle meeldib
elamas piiripealset elu piiriäärses riigis

ma loodan et talv tuleb soe

(lk 36-37)

Wikipedia
Looming
Sirp
Delta
Err.ee
Müürileht
Värske Rõhk
Kaktus
Lääne Elu

neljapäev, 8. detsember 2016

Manfred Dubov: "Täna leitakse kõik üles"



Uinumatu unistaja

Manfred Dubov: "Täna leitakse kõik üles"
Toimetaja: Carolina Pihelgas
Kujundaja: Alex Dubov
illustratsioonid: Manfred Dubov
Värske Raamat #18, 2016
Kirjastus: SA Kultuurileht
64 lk.

Värske Rõhu tutvustus: Manfred Dubov (s 1986) on noor eestivene autor,
kelle täpne ja minimalistlik luulekeel mõjub nagu rida eredaid välgusähvatusi.
Kujundid on ekspressiivsed, autori hoiak pingsalt eksistentsiaalne
ja intiimsed elamused võtavad kosmilise mõõtme.
«Täna leitakse kõik üles» on Manfred Dubovi esimene raamat.
Teksti saadavad autori illustratsioonid.

Võib öelda küll, et see on üks selle aasta absurdiluule pärl. Juba sissejuhatuses
on antud asjakohane viide:

Raamat sünni,
armastuse ja
õppimise absurdist.
(lk 3)

Karta on, et ega laiadele massidele mõeldud raamatuga just tegu ei ole, aga kui on
huvi lugeda luuletusi, siis neid veel lugeda, siis veel ja siis igaksjuhuks veel,
ilma, et seal taga nüüd kõik oleks kristallselgelt arusaadav, siis sellisteks puhkudeks
on meeldivad üllatused garanteeritud.
Kasutades primitiivset lähenemist, võib väita, et tegemist on ühe noormehe maailma
avastamisega, suhestumisega selle sees ja sellesse ning samuti oma koha otsimisega.
Maailm, mis ümbritseb - luustub. Autor seal sees - muteerub. Kõik muutub, kuid midagi
ikka püsib, või muutub kõik püsivalt.
Eraldi tasub kindlasti kiita keelekasutus, millest lausa õhkab isikupärasust. Olgu selleks
siis mäng või vastandused.


Täna leitakse kõik üles

1

täna leitakse kõik üles
absurd ulatub minuni

kõik mida veel pole
voolab eimillestki läbi
tumeda jõena minu poole

mind pole veel siin
...
(lk 10)


Rõõmurõdu

rõõmurõdu
hele maja
hele päev
muusikamaja
absurdikool

rõõmurõdu
kallis aed
vaikne rahu aed
rahuviljad

pidev karje üle majaskeleti

maa seest roogime välja vihmaussid
ja anname kanadele
öösel ärkavad
maa seest sekelettloomad

ploomipuu
ploomi sees
inimluu

öösel õitsevad kõige luustunumad lilled.
(lk 14)


Kõue kodus

8

...
mu hing on kõuepüüdja
laiali uhutud mõtted
sirutuvad nööridena üles
nagu närvid taeva poole
kalju erosiooni hapruses
päeva ruumis saab kõik kokku
kaja joonistab mu hinge kontuurid
...
(lk 57)



err.ee

http://www.manfreddubov.com/

kolmapäev, 7. detsember 2016

Kaur Riismaa: "Soekülm"





Minnes mööda südasügist teed


Kaur Riismaa: "Soekülm"
kujundanud Piia Ruber
Kirjastus Verb, 2016
88 lk.



Igal põlvkonnal ei pea, aga võib olla keegi, kes teda esindaks. Tegelikult
ei pea olema ainult üks esindaja, neid võib olla ka rohkem. Neid, kelle
sünniaasta jääb vahemikku 1980-2000, nende üheks esindajaks võib seega
luules pidada Kaur Riismaad.

Juba esimene raamat ("Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd". Pärnu: Jumalikud Ilmutused,
2011) oli juba paras lugemine, et mitte tellis, sealt lihtsalt pidi tulema veel.
Hiljem on Kaurilt ilmunud iga aasta kas üks või kaks raamatut, kas luulet või
proosat, sekka ka draamat, niisiis: agar kirjamees.

Võimalik, et ma ei taba päris õiget pakku, aga juba esimesest raamatus alates on
jäänud mulje, et Kaur on nagu koguaeg olnud täiskasvanu, lapsepõlv oleks kuhugi
vahele jäänud, võib-olla sellest lihtsalt ei olnud sünnis kirjutada. Alguses
ta kirjutas küll rolliluulet, aga mingi painav äng on ikka sisse kodeeritud kuhugi
ridade vahele. Pärast abstrakse mõtlemise avastamist on see muidugi mõistetav, samas,
kui see on eesmärk, siis on asi omal kohal. Kuid, nagu ikka, on eelnev subjektiivne
arvamus, mis ei pretendeeri viimase astme paikapidavusele.

Kunagi oli Kaur Poognas. Kirjutas sinna oma luuletusi, vahel hindas, vahest arvustas
teisi, nagu see ikka seal käis. Üks teine autor kirjutas ühe luuletuse, mis koosnes
teiste pogenistide kirjeldamisest. Sellest ei olnudki midagi, ainult as oli selles,
et nimetatud luuletuses olid kõik tegelased vastupidised, toodi esile nende antipoodid,
need, mida nad kindlalt ei ole. Nt Kauri kohta kirjutati sellised read:

Kaur Riismaa hingas välja haikukogumiku
rännates ajas asutas Siuru
visates sealt välja Tuglase
(2012)

Nii arvati Kauri kohta,  mida ta kindlasti ju ei olnud tol hetkel. Praegu ise seda
ülelugedes hakkan tõesti uskuma, et luuletajatel ja miks ka mitte teistel kirjanikel
on teatud prohvetlikud võimed. Raamatus "Soekülm" on palju haikulikkust, leia ja loe.


ära loe silpe
niigi on lühike
viinakuupäev
(lk 7)


Mis jäi silma, on tema, kuidas nüüd öelda - didaktilist laadi konstateeringud.

...elus ei lähe hästi ega halvasti,
elus saadakse hakkama...
(lk19)



***

Millegi päriselt mõistmiseks
tuleb õppida selle üle naerma.
Mitte irvitama - naerma, itsitama,
pugistama, mugistama, lagistama, lõkerdama.
Istud selgel suveööl sauna ees
ja puksud Jumalagi üle.

Kui Jumal naerab sinuga kaasa,
oled temast aru saanud,
oled maailmast aru saanud.
Kui ta mossitama hakkab,
pole sa teda mõistnud,
või oled unustanud naeru.

Ja siis ei aita miski.
(lk 66)

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kontrast-ja-kontra-ast/

http://vikerraadio.err.ee/v/loetud_kirjutatud/saated/80d8ceaf-ce58-4f24-a1d9-6a1cfe770f03/loetud-ja-kirjutatud-kaur-riismaa-soekulm

Haikudega seoses tuleb mulle meelde ikka kohe see idamaisuse temaatika, mis ei kanna pelgalt märgistust "made in china",  vaid on midagi muud, olgu see siis jäädvustatud nii  raamatutesse kui ka muusikasse.

neljapäev, 17. november 2016

Aleksandra Tšoba: "Minu armastusest jätkub meile mõlemale?"


Avameelselt armastusest

Aleksandra A. T.: "Minu armastusest jätkub meile mõlemale?"
Toimetaja: Alvar Loog
Kujundas: Aleksandra Tšoba
Küljendas Vallo Hallik
Hea Tegu, 2016
60 lk.






Millest veel, kui mitte armastusest peaks üks noor naisterahvas kirjutama. Ta teeb seda, ta
teeb seda jälle (’’Armastus vaikib mind maha’’ Pärnu: Hea Tegu, 2014). Raamat jaguneb neljaks, kuigi on pühendatud ja ilmselt inspiratsiooni saanud
luuletaja elukaaslaselt Rim`ilt. Esimene luuletus lk 7 jäi kohe alguses ette, sellest lihtsalt
ei saanud niisama üle. Pärast, kui oli terve raamat läbi loetud, tundus kõige parem olevat siiski just see,  s.t., kogu on hästi toimetatud. Hindan autori ausust ja siirust, samas, tähelepanuta ei jää ka esivanemad. Ei oskagi väga neid luuletusi iseloomustada, need on nii armastusest, suudlemisest,
duši all käimisest kui ka lahusolemise valust ning ...
Kirjutatud oleks need nagu päeviku sissekanded vms, mis lisab veelgi intiimsust, mida niigi rõhutab
kaanekujundus.

armastus

see on vist see
kui sa ei mäleta
kuidas temata
maitses kohv

ja kui ei kujuta
enam ette
et see temata
üldse maitseb
(lk 12)

olla katki
ja olla samaaegselt armastatud
võib lõppeda kaunilt

me võime paraneda kokku
(lk 23)

neljapäev, 10. november 2016

Jüri Kolk: "Igapidi üks õnn ja rõõm"

Lugejaga isekeskis

Jüri Kolk: "Igapidi üks õnn ja rõõm"
Toimetaja fs
Kujundaja Andres Rõhu
Eesti Keele Sihtasutus, 2016
100 lk.

 Jüri Kolk on üllatavalt paljukirjutav kirjanik, lausa käilakuju meie luules. Seitsme aasta jooksul on temalt ilmunud
tervelt üheksa raamatut.
 Vikipeedia lehel järgi on nimekiri selline:

    "Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)" Tartu: Võluri tagasitulek, 2009
    "Jää on paksem kui veri" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2011
    "Seitse surmavoorust" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013
    "Ära mine valguse poole" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013
    "Teisipäevamaa" (proosakogu)Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014
    "Otse aia taga" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014
    "Mee lakkumine ei ole meelakkumine: Jumalikud ilmutused, 2015
    "Suur võidujooks" (proosakogu) Tuum, 2015
    "Igapidi üks õnn ja rõõm" EKSA, 2016

 Pilkupüüdev on juba raamatu kaanekujundus. Mustal tausatl laiali pillatud punased ruudud ja ristkülikud, mis meenutavad
luuletusi, kuigi neis ei ole sõnu. Aga võib-olla on see mingi vihje, kutse, tule ja loe. Pisut meenutavad need
kastid kunagist arvutimängu Tetris. Ei tea, mis oli kujundajal mõttes, kui ta seda kaant tegi, igatahes eristuv on see küll.
 Riiulil märkasin kohe raamatut "Igapidi...", sest asetses see seal mitte seljaga mööduja poole, nagu tavaliselt, vaid
lapiti. Teada vana trikk kauba väljapanijate poolt küll, kuid ikka läksin õnge, ega ma ei kahetse ka.

 Väheste luulekogude põhjal, mis ma lugenud olen, on tekkinud arusaamine, et seda saab koostada kahte moodi. Üks on selline
traditsiooniline, kuhu koondatakse luuletused, mis on pühendatud mingile kindlale teemale, näiteks kevad, meri vms. Teine
viis on koguda teatud perioodil kirjutatud luuletused ja need avaldada, ilma, et need oleksid mingi ühe teemaga piirduvad.
"Igapidi..." on raamat, milles just viimane moodus on rakendamist leidnud.
 Võib ju ühe ühisnimetaja leida, kellest Kolk räägib, see kes on Inimene. Arusaadav, et sellist pöördumist teeb autor temale
omasel moel. Kõige levinum võte selleks on laenamine teiste tekstidest, erinevatest aegadest ja maadest. Laenamises pole midagi
ehmatavat, seesinane raamat sai ka mul laenatud raamatukogust. Laenamine on üks üsna üldine tegevus, miks seda siis mitte kasutada
luules.
 Kelle poole Kolk pöördub? Ehk on see lugeja naaber, kolleeg, sõber, tuttav, lugeja ise, kõik on võimalik.

 Jäin arutlema, et kuidas on võimalik sellist produktiivsust, mida Kolk näitab, tõlgendada. Ühe versioonina on see kindlasti
erakordselt suure eruditsiooni tulemus, mõistagi. Teistpidi saab tõdeda, et kuna elame infoajastul, kus avades TV või interneti
või nutiseadme, on oht jääda infolaviini alla. Seda on kõikjal. Kolk asetub praegusesse aega ka samuti, kui infokildude kaskaad,
võtab vastu, annab tagasi, kuid teeb seda hästi.



tüvitekst

laena meislit taevaisa
tüvitekst mul mõlgub meeles
mitu kurja käsku-keeldu
inimhinge uuristleksin
et nad pureleks kui koerad
viskaks kivi igal juhul
kõik et oleks kõigi vastu
igal õigus suurem teistest
(lk 63)

kõnekäändude muutumisest ajas

olen rikas
nagu ratsahobune
suurauad
sadul
ja kannused
(lk 70)

puudus

kui sõnu ei
oleks
ma luuletaks
haamriga
(lk 72)

ACTA NUBIS

Sirp

kultuur.err.ee

draamablog




laupäev, 5. november 2016

Leonhard Lapin: "Isiklik". Albert Trapeež: "Üldine"






Kevad ja teised tegelased

Leonhard Lapin: "Isiklik"
Albert Trapeež: "Üleüldine"
Eesti Keele Sihtasutus, 2008.
77 lk.

Omapärane lahendus on leitud luulekogule. Esimese 2/3 on kirjutanud
Lapin enda nime all, viimase kolmandiku aga enda esinejanime Trapeež
alt, kuid eks lugeja tunneb ikka ära, kes on kes.

Trapeež juba teab, kuidas värsistada suhet ümbrusega ja kirge. Ent siiski, teemaarenduse kohta võiks
ju öelda, et kuidas nii, kas on sobiv ikka, kuid meil on vaba maa, miks mitte. 
Enamus luuletusi on lühikesed, mõneti vihjetega idamaadele, pealkirjadeta, siis on veel pühendused,
paar rolliluuletust ja lõpus mõlgutus valgusest, mis särab me südames tänu loodusele.
Ega siin midagi imestada ei ole, head vabavärssi Lapin valdab, selline kerge lugemine.
Poliitiliselt, jah, tõmmatakse vett nii EL-le kui ka president Bushile, kuid armastuse
orgaaniline pool on oma väljapeetud moel pisut jahmatav, mis võib esmakohtumisel panna
kulmu kergitama. Kas ei oleks võinud olla märget, et alla 12a keelatud vms, aga tänapäeval
käivad asjad kiiremini ja kiirendatud korras nagunii, nii et  väike raputus siis Lapinilt.
Eks ta natukene ropp on, kuid õige asja eest, kus midagi varjatud ei ole, tuleb tunnistada
ainult autori julgust öelda, kirjutada, mida mõtles ja mida koges. Aususe eest on minul poolt igatahes pöial püsti.


kevad imetleb kirsiõit

kevad kirsiõit

kas veel hetke

mu embuses olla võid

(mai 2007, lk 13)


sügistuul surub
läbi südame
nagu läbi sõela
eilseid tundeid
tänasteks

(30.10.2007, lk 19)


muidu seda nagu polekski
muud tööd tegemised

äkki
täitub verega
jäigastub
tunnen
et mul on veel üks jäse
teistest tunduvalt tähtsam
ja suurem

mul on üks roll veel

olla mees

(2008, lk 39)

televisioon
on elule peale tõmmatud
plastikust kondoom

(16.01.2008, lk 59)

neljapäev, 3. november 2016

Vladislav Koržets: "Laulud või nii"



Õngemees luuleretkel

Vladislav Koržets:
"Laulud või nii".
Toimetaja Joel Sang.
Joonistus kaanel Mall Nukke.
Sõnavald, 2016.
52 lk.

Koržetsi puhul saab küll öelda, et tuntud ei ole mitte ainult tema nimi, vaid ka tema
nägu ja hääl ei ole sugugi võõrad. Hääl oli mul isegi nii palju meeles, et ma ei lugenudki
neid luuletusi enda häälega, minu peas hakkas hoopis Vladislavi hääl luuletusi
tsiteerimama. Kõikide tekstidega nii ei olnud, need, mis on juba lauludena tuntud, hakkasid
mängima lauludena, ja nii see luulekogu loetud sai.

Ega ma ei mäleta palju sellist aega, kui meenuks, et ma veel ei olnud kuulnud tema nime või
näinud teda TV ekraanilt. Ta oleks nagu kogu aeg olemas olnud, kuskil kastemärjas rohus
vaikselt toimetanud.
Ühes saates Koržets rääkis, et kirjutas veel ajakirjale Pikker nupukesi. Ei mäleta, et
ma just tema tekste oleks sealt lugenud, olin siis alles mähkmetes, kui Pikker ilmus, aga
need kaanepildid on küll Pikrist meelde jäänud, kus Ameerika lipust tehtud silindrit kandev
mees pidi kindlasti käes hoidma pomme või pommi seljas sõitma. 
Kui nüüd mälulinti veel tagasi kerida, siis peaks olema Koržetsi esimene etteaste ekraanil
tehtud filmis "Viini postmark", kus ta kodust ära põgeneb ja veoauto kastis maailma avastama läheb.

Maailma on ta nüüd üksjagu juba avastanud, tekste eluteelt on kogunenud, lauludena on need samuti
tuntuks saanud, nii et osa loomingut kaante vahele saada oligi ainuõige otsus. Ainuõige just
seepärast, et laul on ilus asi kuulata küll, kui muusik vabastab muusika instrumendist ja
laulja lisab vokaali, kuid see harras õhuvõnkumine kestab ainult üürikest aega, peagi muusika
lakkab, kui ei tule kogu aeg uuesti peale. Paberkandjal saab seevastu tekste lugeda millaltahes,
äratada read ellu just siis, kui hetk on õige. Sestap aitabki trükitud tekst tõusta ka
selle maa keeles kirjutavatel autoritel endale kohta otsima igavikku.

Kui juba keele peale teema läks, siis üks õige luuletaja ikka ilma keeleta ei saa. Keel
on luuletajale midagi enamat kui grammatika. Luuletaja lausa elab keeles, laiendab tajupiire
keele abil, avastab maailma, iseend, teisi, ja seda kõike just keele vahendusel. Nii on ka  Koržets
pühendanud eesti keelele ühe luuletuse, millest toon siin ära viimase salmi.

Keeles ja meeles
...
Kuni olen omas meeles,
kuni keel veel püsib meeles,
kõik mis on ja mida pole,
igas mõttes, igas meeles
on mu meeles eesti keeles.
(lk 5. 2010)

Kui Pikri päevil võis Koržets olla pulli- ja naljamees, siis siin raamatus on tegu märksa
tõsisema mehega, kes ei pelga luuletajale sellist head omadust, nimelt - olla uudishimulik.
Tundub, et algimpulsid kirjutamiseks oleks sündinud justkui mitteteadmise painest, avastamistungist.
Mõistagi on huvi sageli suunatud eksistentsile, kuid ka loodusele. Üks võimalus, mida Koržets
ka tihti kasutab, et ümbritsevat mõista ja mõtestada, on küsimine. Luuletus ise on sellisel juhul
juba arutlevat laadi vastus kui tõdemus.

Hingamisi
...
On elus hetki, millal kuuleb kõik mus -
mu kõrv ja karv ja iga asi,
mismoodi kogu maailm, kõik see kõiksus,
kesk hangumisi püsib hingamisi.
(lk 6. Sügis, 2014)

Kas tullakse või minnakse
...
Siin ilmas lihtsalt ollakse, sel pole vahet -
siin ilmas lihtsalt ollakse, kui piisab tahet.
Siin ilmas lihtsalt ollakse, kui selleks tarmu,
ja nagu soola supi sees on olemises armu.
(lk 7. 1977-2016)


Esineb küll ühesalmilisi lühiluuletusi, kuid teistest üks erinevamaid on kindlasti "Jõuluhaiku",
kus vastandatakse olmet religiooniga looduse taustal.


Jõuluhaiku

Argipäev Eestis või kirikupüha -
mets aina mühiseb.

(lk 8. 2008)

Väike irooniline kõrvalops buumipohmellile.

Hüvast elust lolliks läinud

Olen käinud, olen näinud,
olen võinud, olen teinud,
olen mees, kes võis ja mees,
käsipidi kullas, ainult -
hüvast elust lolliks läinud.

(lk. 13. 23.12. 2008)

Väikese slepina oleks võinud kaane vahel olla ka CD plaat (Kahemehesaag), millel Riho Sibul
mängib ja laulab Koržetsi tekste, just. Kuid ka nii, nagu on, saab öelda, et on ilmunud hää
valikkogu luuletusi aastatest 1977-2016.
Kuna kõige enam on Koržets siiski tuntud kalamehena - tegelikult tuleb
tal ka luuletamine hästi välja - ,ei saa jätta mainimata tõika, et tänane
kommentaar on lisatud just neljapäeval.

teisipäev, 18. oktoober 2016

Sügise süda





Heljo Mänd: "Sügise süda".
"Eesti Ekspressi Kirjastuse AS",
2008. 56lk.
Illustraator Marja-Liisa Plats.
Kujundaja Advig Stahl-Eisel.

Üks mille peale saab kindel olla siin ebakindlas maailmas on ikka loodus. Olgu
ülejäänuga kuidas on, kuid nii, nagu järgneb õhtule öö, saabub peale suve ikka
sügis, ja seda juba aega algusest saadik.
Luuletajad on selle tõsiasja ammu juba ära tabanud ja oleks ka patt jätta kasutamata
võimalus loodusest värsse kirjutada.
Heljo Mänd on koostanud on ühe täitsa toreda luulekogu pühendusega sügisele ja lastele.

Eks see sügis üks nukker aeg on, aga kui ta juba tuleb, siis ei jää suvel muud üle,
kui et paneb ette prillid, / vaatab murtud lilli. / Vaatab lilli, vajub norgu, / hajub õhku,
lendab orgu. (lk7) Nii siis kurgede ja pääsukestega suvi lahkubki.

Alati ei pea olema sügis ja suvi vastandid, vaid võib ka nii:

KAKS SÕPRA

Sügis vahel on kevad
Kevad vahel on sügis.
Neil kahel sõbral
on palju ühist.

Nii udu kui ka sadu
ja lindude ränd.
Üks minek. Üks tulek.
Üks vuhina-mäng.

Üks tuhin. Üks ilu-
ja elutung.
Ka sügis võib puhkeda
nagu pung.
(lk10)

Koolis ei käida niisama.

ORAV JA MINA

Oh sa nuga! Koolitund on
illu-tillu titel,
oraval, kes kribib-krabib
okste redelitel.

Oh, kuis õpilane orav
ronib soravalt!
Kindla peale võtan õppust
oksaoravalt.

Kribin hoolsalt mööda A-d
ja kribin mööda B-d,
D jääb juba minust maha,
tere, E!
(lk17)

Tõesti, pruun on sügise värv.

KÕLEPRUUN

Sügis on nüüd kõlepruun,
tuhm ja vesimärg,
taevas puudub päikese
kuldne mesikärg.

Puudub pilveribagi,
kõik on tihkes udus.
Ainult millal udu mind
enda sisse kudus?
(lk30)

Suu peale luuletaja kukkunud, sellest annab märku luuletuse "TERE-MÄNG" lõpp.

...
Kui ma olen sulle tobu,
siis sa oled mulle jobu!
(lk33)

Sujuvalt jõuab raamat sügisest talve, ennetades külmetamist.

LUME NÕUANNE

Lumi kordab mulle kõrva:
võta heaks või pane pahaks,
tulen taevast seitse korda,
enne kui jään lõpuks maha.

Kui sul aega, siis mind oota,
kui sul kiire, mängi veega,
aga kui sa oled haige,
siis joo kuuma piima meega.
(lk40)

reede, 7. oktoober 2016

Mitteelamise kunst


Kristel Mägedi
Mitteelamise kunst
Koostanud Kaur Riismaa
Kaane kujundas Marko Kekishev
Toimetas Triin Marjapuu
2015
64lk
Ji

Kahvel kahe vahel


Mis viga internetiajastul teha otsinguid, ainult guugelda ja guugelda. Pärast
väikest virtuaalilma külastust leidsin KM luulekogu kohta arvustusi nii siit
kui sealt, nii ajalehe Sirp võrguküljelt (15.01.2016 Veiko Märka "Hädaoru
kaheksateist varjundit") kui blogist (Margit Peterson), nii
Vikerraadio lehelt (Luuleatlas 3.) kui ka lõpuks paberkandjalt (Looming 2016/3).
Kõik see on märk - luule elab, mis on hea, just. Saab väita küll, et 2015
ei olnud sugugi luulevaene aasta, ilmus algupäraste tekstidega 90 luulekogu,
nagu kirjutab Mariliin Vasseinin Loomingus nr 3 käesoleval aastal.
On kena komme kommentaari alla lisada ka teiste arvustuste lingid, aga ma ei
ole IT-s sedavõrd kodus, et oskaks neid kopeerida-kleepida siia alla, sestap
olgu nii, kui on, vähemalt esialgu.
Põhimõtteliselt võikski kõik lingid kokku koguda ja saab lugeda teksti
lõppenuks, eelnevad arvustajad on kõik juba ära öelnud, mis siin enam ikka.

Kevadel vastu suve toimus üks äraütlemata tore üritus nimega Prima Vista. Suurem
korraldamise aur oli muidugi koondunud Tartusse, sest eks on ju see linn kuulutatud
kirjanduse tuumaks Eestis. Kuid mingil seletamataul põhjusel olid mõned kirjanikud
saadetud välislähetusse ja sattusid nõnda siia, Haapsallu, provintsi ühesõnaga.
Peale kohustuslikku programmi, mille käigus oli võimalik näha elus luuletajaid ja
prosaiste, ja, nad on tõesti päris päris inimesed, nagu iga teine, seda muidugi
ainult välimuselt. Vot, ja siis peale seda tutvustamist ja etlemist toimus ka väike
raamatulaat. Sattusin minagi sinna müügileti äärde.

Samal ajal, kui olin järjekorras, et osta paar raamatut, käis minu ees väike
arutelu. Üks ostja tundis huvi, nähes ühe noore autori luulekogu (mitte KM oma),
kas luuletused on kirjutatud ka riimluules? Loomulikult oli vastu eitav. Ma
ütlesin küll üle õla, et enam ei kirjutatagi rütmis/riimis luuletusi, aga
seepeale lõi ostja käega ja noogutas nukralt. Kõik see tundus kuidagi nii
iseenesestmõistetav. Jäi mulje, et mingi kustumatu ootus riimluule järgi on veel õhus.

Tänapäeval, kui elutempo on kiire-kiire, toimub paratamatult kõik väga lihtsustatult.
Mäletan, lugesin kunagi Oskar Kruusi ühte raamatut, kus ta ütles, et kunagi peeti
luuletajaks autorit alles siis, kui ta oli kirjutanud kümme raamatut. Alles
üheteistkümnendast kogust saadik võis luuletaja nime kasutama hakata, olid aga ajad.
Nüüd peetaks sellist asja ilmselt imelikuks. Paljud ei tunnista tänapäevani vabavärssi
üldse luuleks. Kahju tegelikult, et Niidu, Krossi ja Kaalepi omaaegseid ponnistusi
vabavormis luule maale toomises nii madalalt hinnatakse. Eks igaüks valib lõpuks oma.

Pärast "Mitteelamise kunsti" läbi lugemist sain nende luuletuste vormi kohta öelda
ainult üht: see ei ole riimluule. Ja veider on veel tõik, et Märka nimetab neid
vabavärssideks, aga Vasseinin ütleb, et need on proosaluuletused, võta siis kinni.
Ma valisin vormi kirjeldamiseks veel kolmanda ehk neutraalsema tee. Minu jaoks on need
läbi sõela surutud novelletid hoopis, ja nii, et vaht on jäänud sõelale.
Ei mingit ilutsemist, liigsõnalisust ega eriefekte, seda kõike asendab realistlik
elutruudus, tegelaste nappus ning puänteeritus.

KM on luuletaja, kes endast väga ei kirjuta, pigem teistest või teiste kaudu ennesestki.
Esimeses tekstis, mille kohta võib öelda, et see on poees poe ees või siis taga, kohtab
autor joodikutega koos istumas meest, kellel on ...kulunud pintsak kulunud pintsak seljas/ja lips lõdvalt lahtinööbitult / pluusikaelust ehtimas (lk7). Eks nii see maal olelemine käib ka. Hiljem, kui sama
persoon on linnas, siis ta on end korda teinud. Lõpuks taipab KM samuti kellega täpsemalt tegu.
Vaatlemis-, märkamis- ja ülestähendamiseoskus on KM trumbid. Midagi enamat oleks juba
liig nõudagi. Kahjuks on ainult vaadeldav, just elu maal, ise üsna trööstitut vaadet
pakkuv (SELTSIMAJA).

Kõige lühem, kõige isiklikum luuletus.

ÜHES MEREÄÄRSES LINNAS

vahel ma kuulen kajakaid läbi une
kui hommik saabub
sellesse mereäärsesse linna

ja mul tuleb naeratus näole
kui meenub kuidas põgenesime
elu enese eest mööda tänavaid
veinipudel ühes
ja šokolaaditahvli asemel sinu käsi
teises käes

elu põles nii
nagu meil ei oleks olnud midagi kaotada
ja tegelikult polnudki

peale elu
(lk38)

Eks väikestes kogustes vaatab sellest raamatust vastu kadu ja kõdu, kuni viimases luuletuses
"Raadio" pöördub KM lugeja poole:

aga sa istud oma maakodu räpasel verandal
ning naeratad
ja see kark ukse najal naeratab vastu
kui talle silma teed
ja järgmise pitsi viina võtad
lüües lillevaasiga kokku

"Child in Time"

reede, 30. september 2016

Emamaa ja isajõgi


Heljo Mänd
Emamaa ja Isajõgi
Faatum
2006
223 lk.

Lasteluule on lasteluule. Mina usun küll, et igas inimeses on natukenegi
last, olgu ta ükskõik kui vana. Lugeda ei ole küll kunagi hilja. Eks Heljo on
varem ka kirjutanud luuletusi, aga ma ei ole väga palju neid lugenud. Täheke
muidugi käis kunagi kodus, kui seal midagi ilmus, võisin lugeda, aga kes seda
enam mäletab, see oli ju eelmisel sajandil. Pisut meenub Mõmmi Aabitsa saade,
seda sai ikka vaadatud.

Kuid "Emamaa ja isajõgi" tundub küll olevat kirjutataud kerge autoripoolse
moraalitsev-pedagoogilise näpuvibutuse saatel, õige lähenemine. Loomulikult
leiab veel loodusluulet, aastaaegada värsistusi ja palju muudki.
Raamatut ilmestavad veel Maite-Margit Kotta teemakohased illustratsioonid.
Üldiselt on selline heatuju raamat.
Valisin neli luuletust välja, tundusid kuidagi erilised.

Tähed

Lumehelbed,
lumetähed,
rohuliblede
unetähed
laulavad maale talveund.
Langeb lund. Tähelund.

Suure Vankri
suured tähed,
Väikese Vankri väikesed tähed
veerevad pimeda õhtu eel
tavakummi kumeral teel.

Tähtedest kirju
on Linnutee
just nagu aabits
minu ees.
Just nagu aabits minu ees,
tuhat tähte on jutu sees. 
(lk17)

Õuna jõud

Sügis hõikab: sööma, sööma!
Õunapuul on kaetud laud.
Kes lööb hambad õuna sisse,
tugevaks saab nagu raud.
Tugevaks saab nagu isa,
isa, isa, isamaa.
Sööma, sööma! hõikab sügis,
kaetud laud on puus ja maas.
(lk132)

Aasta astub aasta ringi

Aasta astub aasta ringi,
ajarull teeb tööd.
Rullib päevad minevikuks,
õhukeseks ööd.
Kaksteist kuud on järjestikku,
kihi järel kiht,
sada aastat ülestikku,
igas aastas siht -
talletada silmapilgud,
hetked, mis on väärt.
Et kord minevik võiks käia
mööda taevaäärt.
(lk139)


Suvejõulud

Suvejõulud on juunis
Jõulupuuks kastan kahar
tilgutab päikese kuumuses
valget küünlavaha

Suvelund langeb juunis
üksi- ja hulgakaupa
puudutab talveunena
paplite laia laupa

Suvesuusad on süstad
liugleme pärivett
Suvi on päriselt päral
talv on vaid meelepett
(lk171)



neljapäev, 29. september 2016

Aloise









Aloise
Eve Laur
358lk
Tänapäev
2011

Üks selline raamat, mis jälle kivikirvega lõhkus mu eelarvamusi, muidugi positiivses mõttes.
Esiti arvasin küll, et nüüd tuleb hakata lugema gooti šriftis kirjutatud teksti täis
ladinakeelseid sententse, aga midagi niisugust ei olnud, õnneks. Ladina keelt esines ainult
kahes-kolmes kohas ja šrifti vaid esikaanel.

Tegevus toimub Saksamaal 14. sajandil, kus üks kuningatütar sirgub neiust naiseks. Või kas
Aloise on ikka kuningatütar... Kui on juba kuningriik, siis on ka kosilased platsis, et
jagada võimu.

Seiklusromaani intriige hoiab ohjes just tempo. Pidev teel olemine järgneb teele asumisele,
peatus on  vaid puhkamine järgmiseks teekonnaks.

Lk 95 Nt: " Maantee jõudis kätte rutem, kui ma oskasin oodatagi. Ühtäkki sai mets otsa ning me
kihutasime mööda laia kruuasaga sillutatud teed, sõjasulaste laagrilõkked selja taga kumamas."

Väga lihtsalt, ladusalt, loetavalt kirjutatud. Puhas lugemislust.
Lõpp on loomulikult ootamatu, oma valikute eest tuleb maksta Aloisel, Andreasel, Kasparil ja
teistel kallist hinda, kuid see-eest jäävad nad ellu.

Nüüd on võimalik lugeda http://www.poogen.ee/ lehelt järge "Aloise" nimelisele raamatule.http://www.poogen.ee/art/user/5853/category/1

laupäev, 3. september 2016

Raamatulaat

Kui tasuta, siis kasuta.
 
Juhtub kellelgi olema raamatuid üle või on lihtsalt huvi, siis olgu ära toodud järgmine teadaanne: 

TASUTA RAAMATUTE LAAT
Nostalgiapäevadel, 10.septembril kell 10.00 - 15.00
Haapsalu kultuurikeskuse ees (Posti 3)
Raamatuid, ajakirju, muusikaplaate, mis on hästi hoitud ja mida soovite laadale tasuta jagamiseks anda, võib juba varem keskraamatukogusse tuua, oleme avatud E- R 10.00 - 18.00 ja L 10.00 - 15.00

laupäev, 14. mai 2016

Eeva Park "Geeniuste algkursus"





LR 2016///14
Eeva Park
"Geeniuste algkursus"
48lk


Näib, et Kõige populaarsem elukutse, mis kirjanke seas õige
laialt levinud, on ajakirjaniku amet. Esimesena meenub Sulev
Oll, kes "Maalehe" juures töötab, ja eks neid ole veel, millest
järeldub, et kõige kiirem võimalus olukorrast osa saada käib ikka
žurnalistika kaudu.

Aga aastal 1885 sattusid ajalehe "Virulane" toimetusse tööle, enne
oma kuulsust, kaks eesti kirjanduse suurkuju: Juhan Liiv ja Eduard Vilde.
Eeva Park on nende kahe mehe kohtumisest kirjutanud kahes vaatuses
ja kolmeteistkümnes pildis näidendi.

Kui oli loetud umbes kolmandik, siis meenus Krõlovi valm havist, vähist
ja kurest. Kõik, kes nad sinna toimetusse kokku olid sattunud (Liiv, Vilde
ja peatoimetaja Jaak Järv), soovisid oma asja ajada, teha parimat, aga
välja tuli nii, et Liiv lahkus töölt. Vilde ja Liiv olid liiga erinevad
tüübid, et ühe laua taha ära mahtuda, aga Järve osaks jäi paraku
vahekohtunik olla.

Vilde huumor on muidugi klass omaette, aga kui Liivi kuidagi iseloomustada,
siis on lk27 kõik öeldud järgmisega:
"Järv:...Ega sul järsku palavikku ei
ole? Lõdised ja jalad paljad.
Liiv: Mul on kogu aeg palavik."

Nii Vilde kui ka Liivi mälestuse austuseks on kasutusele võetud preemiad,
mis antakse iga aasta kirjanikule, kes jätkab nende sulemeeste traditsioone.
Mõlemat auhinda jagatakse juba aastast 1965.

Aastal 2004 on Eeva Park saanud Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna
põneviku eest: "Lõks lõpmatuses".

Üks asi on näidendit lugeda, kuid oma õige teostuse saab ta ikka laval.
Nii et, vaatama läheks küll.    


laupäev, 7. mai 2016

Billeneeve "Ühe aknaga maailm"





Billeneeve:  "Ühe aknaga maailm".
"Ji", 2016. 68lk.

Argipäeva aruanne.

On asi eesti rahva väiksuses või milles, kuid kuidagi on nii
välja kujunenud, et ega meil sellist tõupuhast luuletajat polegi.
Tegijaid on, harrastajaid veel rohkem, katsetajatest rääkimata,
aga ainult ühel alal püsijaid, neid ei ole. Ka luuleguru
(:)kivisildnik ei kirjuta üksiti luuletusi. Peale luuletamise
seisab ta vitsakimp vöö vahel ja kulm kipras veel ka kirjastuse
ukselävel ja peab vahti, mis on, tõele au andes igati tänuväärne
ettevõtmine.

Nii ei ole ka juba aastal 2015 luulekoguga "Sügis nagu lõppev suhe"
debüteerinud Billeneeve ainult ja ainiti luuletaja. Rohkem ja kauem
on ta tegelenud hoopis kujutava kunstiga. Kuid nüüd on asi seal maal,
et tegutsedes loominguliselt kahel rindel, on trükki jõudnud tema teine
luulekogu "Ühe aknaga maailm".

Tegu on ühe täitsa maheda ja vaheda raamatuga. Mahedaga selles mõttes,
et ropendamist ei esine ja vahedaga tolles suhtes, et need vabavärsid
on elust enesest ja enesest keset elu. "Ühe aknaga ..." peidab
endas luuletusi olmest, argipäevadest, millest, olgem ausad, kellelgi
ju otseselt pääsu ei ole. Ka peatükkide kaupa jaguneb raamat viieks (I-V),
mis on kui nädalapäevad esmaspäevast-reedeni. Ajaliselt Billeneeve
avalikustab luuletuste sünnipäevad seeläbi, et nad kõik on dateeritud;
kirjutatud on need perioodil 2014-2015.

Aeg üldse, ükskõik kuidas seda keegi enda jaoks ei loenda, on nii
universaalne asi, et see ei jää ka autoril kahe silma vahele.
Kuulates Vikerraadiot saab ta vaid tõdeda: "...mis teha mis teha/eks
me kõik vananema..." (lk16).
Kui ajavooluga on Billeneeve leplik, siis sotsiaalkriitiliselt
mitte nii väga: "...naaber iniseb koer/iniseb lapsed inisevad..."(lk12).
Selle oleks otsekui (:)kivisildnik ise kirjutanud. Tõepoolest, makstagu
kunstnikele ikka palka ka. Rahapuudus on nii suur, et sellest on
võimalik lugeda järgmist luuletust:

"***
vaesus
surub
kätt nii
kõvasti
et valus
on edasi
luuletada

28.11.2014"
(lk46)

Paljude muude pahede seas on tarbimine üks nähtus, millega Billeneeve
julgelt rinda pistab: "rahvas on loll/väga loll [---] * õuel on aga kaks/
suurt õnnetust/grossi pood/ja lasnamäe kirik" (lk18)
Oma haripunkti saavutab osturalli ikka aasta lõpus, ja et Billeneeve
ei pelga olla keset ostukeskust, siis: "läksin bauhausi et näha/oma silmaga
poole hinnaga jõuluvana pead/bauhaus oli aga täis/poole peaga inimesi/kes
ostsid tehiskuuski [---] * aga vaata parem taevasse/hävitaja siluett on/
täpselt kuuse kujuga" (lk39).

Siin ma muidugi 100% nõus ei ole selle soovitusega, sest Leelo Tungal, kui ma
nüüd õigesti mäletan, on kuskil kirjutanud vastupidi tõlgendatava luuletuse.
Leelo luuletuses oli teema, et las kuused ikka jääda metsa, koju sobib
tehiskuusk samuti. Säästkem metsa! Aga piiratud eelarvega peioodil võib ju
ka lennukeid vaadata.

Valdkond, mis Billeneevet ükskõikseks ei jäta on sõda. Praegusel ajastul, kui
maailm on liimist lahti, puudutab see ju paljusid. Hävitamine ei mõju laastavalt
ainult inimestele, vaid mõju avaldab see ka loodusele. Roheline ilmavaade
vastukaaluks võimu juhmurlusele avaldub juba päris kogu alguses, kus putukale ei
lähe väga korda inimlik sekkumine. Keegi kõvakoorik, kes iganes see siis ka on,
vaatab olukorrale üsna ükskõikselt: "...teda ei huvitanud ukraina/sõda veel vähem
tahtis see/tegelane teada venemaast..." (lk14).

Et loodus on üldse väga tähtsal kohal, siis kas ei või ehk selleski oma osa olla
linnastumisel? Võib. Looduse ees jääb inimene siiski kaotajaks, kasvõi korraks:
"...koledad autod mattuvad/ilusasse lumme kui vähe/on vaja et varjata nõdra/
inimkäe looming..." (lk69).
Tundub, et lumega on autoril läbisaamine üpris muutlik. Kui Andra Jõgis oli nt
vihane isaeenda peale, et midagi ei muutu, siis Billeneeve märkab muutusi juba
pisidetailides. On luuletusi, mis räägivad iseendale vastu.

"...ja lume asemel langeb
taevast vaid selget
ning kohevat ininat"
(lk12)

"***
langeb esimest
lund avan peod
imetlen langevaid
kaunitare kes
sulavad kuni
pihud soojad"
(lk17)

Ka saapa all lirtsuv lumelörts oli kunagi meeldiv lumesadu, kõik muutub.
Aga millest siis peaks üldse luuletama? Armastusest? Lembelaulik Billeneeve
ei ole, seekord mitte, kuigi on üks luuletus pealkirjaga "LEMBELAUL", aga seegi lõpeb
ridadega: "...mis/liig see liig" (lk12). Raamat oleks kirjutatud justkui
pärast lahkuminekut, midagi on olnud, läbi saanud, möödas: "...siin oli
ilus elada/ainult lainepikkused/ei ühtinud" (lk43). Ka sellest on vaja
kirjutada, vabaneda, et edasi minna.

Kindlasti on Billeneeve autor, kes mitte ainult ei otsi, vaid ka leiab,
vaatab ja märkab, jääb iseendaks ning sekkub, ja pakub lugejale veel edaspidigi värsse.
"Ühe aknaga maailm" pealkirjana küll nimetab selleks aknaks televiisorit,
aga laiemalt on see mats kuklasse kogu tarbimishullusele, kus ei tohi,
on otse lubamatu, unustada loodus.

laupäev, 30. aprill 2016

Djuna Barnes "Öömets"






LR 2016///11-13
Djuna Barnes
"Öömets"
152lk

Ei oleks olnud üllatus, kui oleksin leidnud selle raamatu mõne
vana maja pööningult või antikvariaadist, aga et LR ilmutas
"Öömetsa" aastal 2016, vat see on ootamatus.
Lugemine läks vaevaliselt. Esimesel korral jätsin esimese peatüki
pooleli ja jätkasin alles järgmisel päeval, siis juba alates
algusest. Arusaadavalt ei ole tegu bussiootepaviljoni lektüüriga,
selle raamatu lugemiseks tuleb varuda aega, ikkagi XX sajandi
algus.

Huvitav on "Öömetsa" juures see, et on olemas nii eessõna,
sissejuhtaus kui ka saatesõna. Kuidas neid linke siia lisada,
seda ma ei tea, aga err.kultuur.kirjandus lehel on T.S. Elioti
arvustus ära toodud, millele enam suurt midagi lisada ei olegi.
Siin siis link:
http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/a7ac4d97-ffc6-41cb-a171-d0afd4583f6d/lugege-katkendit-djuna-barnes-oomets

Või siiski. Kui Eliot kiidab keelt, mida Barnes kasutab, mis on
tõesti nauditav, siis ei tasu unustada, et jutt on ingliskeelsest
väljaandest. Et tõlkes läheb alati midagi kaduma, siis võib
väikese möönduse siin teha - muusikaliselt on keeled lihtsalt erinevad.
Loomulikult ei tähenda see seda, et tõlge oleks halb, kindlasti mitte.
Krista Mits on hakkama saanud ikka korraliku eestindusega. Mis
puutub Elioti arvustusse, siis ülejäänud osas olen kahe käega tema
öelduga nõus (eriti sellega: Kui sõna "romaan" ei ole veel oma
tähendust kaotanud ja kui selle all mõeldakse teost, milles autori
loodud tegelaskujud on elulised ja nende omavahelised suhted
tähenduslikud, siis on see raamat romaan). Samuti nõustun sellega,
mida kirjutas Jeanette Wintersoni ees- ja Krista Mits järelsõnas.
Kes teab, see teab.

Kolm naist ja kaks meest otsivad üksteist, leidmata teineteist või
iseend, võiks olla "Öömetsa" lugu ühte lausesse surutuna.
Parimad osad on jutustavat laadi isikukirjeldused ja dialoogid.

"Frau Mann oli kergelt vintis ning doktori pealetükkiv jutuvada
tegi ta uniseks.
 Nähes, et Frau Mann on tukkuma jäänud, tõusis doktor kärmelt
püsti ja liikus kikivarvul käratult ukse poole. Ta ütles kelnerile
viletsas saksa keeles: "Daam maksab", avas ukse ja kadus vaiklselt
öösse."(lk39)

laupäev, 9. aprill 2016

Eugen Ruge "Cabo de Gata"



LR 2016///9-10
Eugene Ruge
"Cabo de Gata"
96lk


Saksa päritolu Sverdlovskis sündinud Eugen Ruge (1954) tundub
olevat mees, kelles on peidus mitu külge, teisisõnu: ta on
tõepoolest mitmekülgne inimene. Alustanud oma elu matemaatikuna,
läks/tuli ta hiljem kirjanduse manu. Autorina ei ole Ruge oma
loomingus samuti piirdunud ainult proosaga. Nagu järelsõna ütleb,
on ta kirjutanud teatrile, raadiole, tõlkinud Tšehhovit saksa
keelde ning kirjutanud reisikirjeldusi. Kõige suurema tähelepanu
on aga pälvinud romaaniga "Kahaneva valguse aegu" (2011). Raamat,
mida ma ei ole lugenud. Kui aga lähtuda sisukokkuvõttest, siis
räägib see Venemaale pagenud perekonnalugu läbi eelmise sajandi.

Võiks ju arvata, et "Cabo de Gata" on järg eelpool nimetatud teosele,
aga ei ole teps mitte. Pigem on see "Kahaneva valguse poole" suhtes proloog.
Ruge teeb nagu "Star Wars`i" filmi, algab keskelt, seejärel läheb alguse
juurde.
Mingeid sarnasusi võib filmiga või vähemalt seriaaliga leida ka
"Cabo de Gata´st": autor vaatleb iseend kõrvalt, justkui oleks ta juba keegi
teine; peatüki alaosad lõppevad viitega sellele, mis toimub järgmises
stseenis. Kõige rohkem aga on see otsekui dokumentaalfilm. Pidev Ruge
autorihääl loeb teksti peale ja kaamera näitab seda, mis jääb kaadrist
välja, sest fookuses on "Kahaneva valguse aegu" kui raamat ise, kui
mängufilm.

Võtteplatsina ei ole valikud just parimate killast. Algab raamat
Ida-Saksamaal pärast Berliini müüri langemist ja jõuab seejärel
Andaluusiasse, Cabo de Gata nimelisse asulasse.
Mille pärast oli vaja nii kaugele sõita? Vastust sellele küsimusele
ei saagi üheselt anda. Kui spekuleerida, siis on asi lihtsalt selles,
et romaani kirjutamiseks oli vaja vastavat ümbrust. "Kahaneva valguse
poole" on raamat, mis kirjeldab elu NSVL-s koos režiim
inimvaenulikkusega. Need korrad, kui Ruge hakkab romaani kirjutamist
kirjeldama, siis valdad teda mingi pessimismi puhang. Et vaikuses
keskenduda jubedala sisimas, oli vaja rahulikku ümbrust. Selle
idülli leidis autor Cabo da Gata asulas. Kas kirjutatav raamat ka
selle nelja kuu jooksul, mis Ruge seal viibis valmis sai, jääb juba
kaadrist välja.

teisipäev, 29. märts 2016

Teekond Hispaania




LR 2016///6-8
Jaan Undusk
"Teekond Hispaania"
144lk


Kellele ei meeldiks reisida? Ja kui kutsutakse, tasub minna. Nii sattuski
Jaan Undusk(1958) autobussimatkale, mille sihiks valiti Hispaania. Aasta
oli 1999. Hiljem sai sellest reisist kaante vahele "Teekond Hispaania",
raamat, mis kutsub lugejat maailma avastama. Sellest maast on palju
kirjutatud, ka "Teekond Hispaania" ei ole autori ainus reisijärgne raamat.
Sarjas LR 2003 nr 33/34 on Unduskilt varem ilmunud "Quevedo:näidend 12 pildis".

Sissejuhatuses, mis on üksiti esimeseks peatükiks (kokku on neid viis),
sain juba aru, et tavaline reisikirjeldus see ei ole. Undusk alustab
algusest, kirjutab kirjutamisest, tekstiloomist kirjeldab näiteks sedasi:
"Teksti luues tuleb algul tagant kihutada tema välistõmbejõude, piitsutada
takka ütlemise tuumast eemale kiskuvat himu, et siis hiljem tagasimõju või
miks ka mitte - kättemaksu korras, autori initsiatiivi väsides, lasta tekstil
otsida teed tagasi iseenda juurde, näha, kuidas ta sisetõmbejõukrampides
end valusalt ja õnnelikult kokku kerib. Näha, kuidas nagu mingi võim kogu
kirjutamisest teist korda tagurpidi üle käib, üle kõigest improviseeritust
ja motiveerimatust, muutes kõik ebalused motiveerituks ja kirjutades
improvisatsioonidele takkajärgi noodid ette. Teksti välis- ja sisetõmbejõudude
ühisosa ongi teksti energia ehk teks ise. Tekst, mis oma koherentsusest ei
hooli, ei ole tekst, vaid kontekst. Järjekindel postmodernism toodab
võimalike tekstide kontekse." (lk20).

Teist, kolmandat ja neljandat peatükki seob järjepidevus, et viies saaks
eristuda juba oma laadilt, olla näidend või siis kuuldemäng.

Autor ütleb küll, et Hispaaniasse astutakse ainult esimest korda sinna minnes,
ülejäänud kordadel vaid rännatakse Euroopas, aga ometi ei ole ta seal kui turist.
Unduski järgi on turist keegi, kes "korjab ja talletab elulist materjali"(lk25).
Nad tekitavad tunde, et "elu on kuskil mujal".(lk26)
Turist märkab kollektiivse vaimustumise korras võõrsil seda, mida kodus ei näe.
(Eks Eestisse saabuvad mõned soomlased ole ka siin otsekui teised inimesed,
võrreldes sellega, mis nad on kodumaal.)

Eelöelduga autor nõus ei ole, väites:
"Hispaanias on elu õieti seesama, mis mujal. Seda ütlen mina, Jaan. Uhked kirikud ja
lossid on seal samasugune iseenesestmõistetav loodus, nagu meil uhke männimets. See
ei ole teoreetiline järeldus, vaid igapäevane enesetunne."(lk26)

Sellega heidab autor turistitooga seljast. Unduski tekst on ikka midagi muud, mis
lõikab asjade olemusse nagu Hipsaania lõõskav päike, vein, aroom või kõik need koos,
millest tekib midagi unenäolist.
Geograafiliselt saab kaardi järgi vaadata, milliseid kohti külastatakse (Salamanca,
Universidal Civil - Salamanca ülikool. Catalunya, Canet de Mar - Canet de Mar´i
väikelinn Kataloonias. Avila, Puerta de Santa Teresa - Püha Teresa väravad Avilas.
Sevilla, La Giralda - Giralda-nimeline Sevilla katedraali kellatorn.),
kuid rohkem eelistab autor orienteeruda tekstide abil, vihjetega kirjandusklassikutele.
Alustades Don Miguel de Cervantes Saavedrast ja lõpetades Püha Teresaga.
Tema jaoks algas reis juba aastaid varem, lugedes Hispaania autoreid ja neid, kes on
kirjutanud Pürenee poolsaarest.

Aga Unduskit huvitab isiksus. Püüd kirjeldada Hispaania vaimu, ongi see, mis laseb
teha vaateid ajalukku. Et tekst ei muutuks liiga arutlevaks vaatluseks, on
lisatud ka väike lugu: kohtumine hispaanlanna Estrellamariga, õigem oleks öelda baskiga,
sest täisverd hispaanlast ei olegi raamatus. Kas neid üldse kusagil on? Selleni
igatahes ei jõuta. Suur Maa jaguneb halduslikult nii paljudeks osadeks, et iga
elanikku saab nimetada tema elukohajärgse piirkonna, provintsi nimega. Nii elavad
seal baskid, katalaanid, galeegid, kastiillased... ja kes kõik veel.

Kuid kohtumine Estrellega aitab portreteerida baski anarhisti. Kuigi atmosfääri pinge
on laetud sulnist erootilise energiaga, ei ole see aimatav armulugu. Suured sõnad, mis
aitavad Hispaania vaimu iseloomustada on: usk, usaldus, kadedus, vabadus ning vangistus.
Anarhist, kellega autor kohtub, jääb lõpuni baskiks, tema jaoks töötab põhimõte, et
püha üritus peab võitma ning tunded on ainult nõrkuse ilming, või siiski...

Ettemääratud kaotajad on ju sümpaatsed, kas pole tõsi? Nad pole ohtlikud. Aga täpselt
sedasama on baski anarhistid: äärmuslikud idealistid, kes võitlevad tuuleveskitega,
olles juba ette määratud kaotama. Miks mitte suhtuda neissegi sümpaatiaga? Või ei ole
nende kaotus kuningriiklastele veel ette teada? (lk111)

Nende retooriliste küsimustega lõpebki neljas peatükk. Viies on kiire lõppmäng
neljas pildis. Estrella kohtumine Juaniga, autori taaskohtumine baskitariga.
Juan peab Estrellale üle andma Teresa kujukesed. Kusjuures oluline on sündmuse koht,
kellatorn, sest sümboolsusel on katoliiklikul maal suur jõud.
Kohtumisse sekkub võimu esindajana Bataille ja keegi äraostetav Mercedes. Mis on mille,
emb kumma teenistuses? Kas sürrealistlik anarhism varjab kohtumist või vastupidi?
Siiski avaldub ainult terrorismi mõttetus.

Ohtrate vaadetega kirjandusele ei ole see ehk reisijuht kui giidi asendaja, vaid üks
realiseeritud võimalus, milles kirjanudusest on tehtud kirjandust. Autori Hispaania
külastamine lisab asjale veenvust veelgi, nii et  Lugedes avardub silmaring.
Tekstile annab pildilise mõõtme juurde graafika. Maarja Unduski vabakäe joonistused,
siin päisvinjetid, mis ilmestavad iga peatüki algust. Neid ei oleks osanud oodatagi,
kuid nad sobivad raamatusse hästi.

Saatesõnas on sisse lipsanud lausetähendust muutev trükiviga. Lk 137 on kirjutatud:
"... Eesti Kirjaniku Liidu Tartu osakonna esimees (praegune "Loomingu" peatoimetaja)
Janika Kronberg ühele vaimsete huvidega seltskonnale..."
Ei usu eriti, et Eestis on ainult üks kirjanik, loodan, et neid on ja saab ka edaspidi
ikka rohkem olema. Taolisi apsakaid juhtub vahel sisse tulema, tuttav tunne, pole me
keegi nende eest kaitstud.


pühapäev, 27. märts 2016

Triibuline elu ehk kobedad kihelused





Lauriito Meriloo
Triibuline elu
100lk
Ji


Kipub ikka nii minema, et kui kirjutama hakatakse, siis alustatakse luulega. Hiljem,
kui on juba rohkem kogunenud kogemusi ja pilk avardunud, minnakse üle proosale.
Lauriito on selle rusikareegli taaskordne kinnitus. Autorina on ta viimase nelja aasta
 jooksul oma tekstidega kolm korda märkamatult trükki jõudnud (Ji 2012 luulekogu:
"Eesti " Tule jumal appi" kirjandus"; "Vikerkaares" 2014 nr 3 ilmus jutt nimega
"Keelekas";  Ji 2015  "Triibuline elu"). Loodetavasti ei jää viimane viimaseks.


Küll mõningate eranditega, aga siiski on "Triibulises elus" plejaad lühijutte elust
enesest. Inimestest, kes ärkavad hommikul üles, toimetavad oma tegemisi, et õhtul
magama minna, kas siis üksi või kaksi. Nad võivad elada isegi samas tänavas, kus autor,
lugeja, ükskõik kes, kuid valdavalt on tegevuspaigaks asula. Et laadilt on jutud
eluläheduse kallakuga, siis on see kui linnarealism. Et tekste on kokku 37, siis võib
nii mõnigi neist pakkuda äratundmist ka naislugejatele.

Mainida naisi ei ole siin sugugi kohatu, sest suurem osa juttudest on suhetest. Jääb
ainult mainida, et need ei ole kuigi rõõmsailmelised jutud, nad ei kipu lõppema
päikeseloojangusse ratsutamisega a la lõpp hea, kõik hea. Romantika on viidud
miinimumini, seda asendab kurbus, iroonia, karile jooksmised ja kohatine huumor.
Tegelastes on nii leplikust kui ka ambitsioonikust, tagasivaatamist ning plaanide
tegemist - kõike, mis võib ette tulla elus. Lauriito annab lugejale peegli, et end
vaadata, mõista või siis taunida. Kusjuures autor ise ei lange seejuures mitte
leigesse ükskõiksusesse, vaid avaldab oma meelsust samuti omal moel ning viisil.

Jutus "Investeerimine suhtesse" peidab naine prügi kappi ja vanni alla, et meest
säästa ämbri väljaviimise eest. Kuhu küll on jõutud, no ei ole võimalik, aga näe,
on selline asi kirja saanud, kuskil ehk tõesti juhtub sellist lubamatut häbematust.
 Mugavustsoon nõuab lõivu, mis parata.

On autoreid, kelle juures esineb mingi oma teema, mida tekstist teksi lahti
volditakse, umbes nii, nagu harutatakse paberi seest lahti jõulukinki. Lauriito
valitud teema on seks, ja kõik, mis sellega otseselt ning kaudselt seostub. Kui
üldse on keegi, kellel "Triibulist elu" ei soovitaks lugeda, siis ei tasuks seda
teha nendel, kes on antud teema suhtes ühehäälselt tõrjuvad. Ülejäänutel, kes
siiski söandavad lugeda, ei ole kaotada midagi, küll aga võita. Tutvuda tasub
selle raamatuga nii enne kui pärast puberteeti.

Oma teemat ei jäta Lauriito ka ulmezargooni kasutades. Olgu näiteks siin katkend
"science fictioni" küündivast jutust "Interceptorid":
"Naissoost subjekt, kelle nimeks tserebraalsond määras Delila, oli alasti ja
kahtlemata atraktiivse välimusega. Ta oli parameetritelt proportsionaalne,
Davidist umbes 10cm lühem ehk pikkusega 1 meeter ja 84cm ja kaaluga ligi 60kg.
Defektideta elastse naha, lopsaka soengu, eelkõige aga laktatsiooni võimaldavate
rinnanäärmete väliskuju ja sümmeetria ning füüsise üldise kinesteetilise struktuuri
põhjal oletas kapten, et naine ei saanud olla vanem kui 25 aastat."   

Tuleks veel mainida nimede leidmist oma tegelastele, see on koht, kus avaldub
mitmetähenduslikkus ise.
Jutus "Sööge sitta" on peategelase nimi Vera-Nadezda Ljubova, kohandatult
võib seda tõlkida: usk-lootus-armastus. Ega Vera oma nimega kaasnevat varjundit
õigustamata ka ei jäta. Ta on neljakümnendatel kaageebeesnikute heaks töötav tõlk.
Ühel päeval saadakse üks eestlane kätte, kelle naha suudab tõlk päästa, mõistagi
päästab hiljem oma ülemuste eest Vera tema enda kena keha. Aastaid hiljem,
lihakombinaadis meistrina töötav endine tõlk otsustab nomenklatuurile kätte
maksta - tühjendades end mikserisse, milles valmistatakse parteilastele mõeldud
vorste. Natuke nõme lugu iseenesest tegelikult. Aga rottide läbi lihamasina
laskmine, mida ka ära mainitakse, see on juba puhtalt linnalegend. Millele siin
piltlikult ära pandi, on muidugi Nõukogude võim.

Kõik loomulikult ei ole poriselt lootusetu. Nimilugu "Triibuline elu" on oma
õpetliku moraalitsemisega kohe päris helge. Üldse on raamat selline, mida võib
lugeda ükskõik kuidas, järjekord ei ole oluline. Alustada võib algusest, keskelt,
lõpust - kõik on üpris erinevad jutud. Raamat, mida võiks lugeda kasvõi oodates
bussi nr 10.
Kui on midagi, mis oleks võinud olla teisiti, siis ehk rohkem võinuks vahetuda
positsioon. Suurem osa lugusi on kirjutatud kõiketeadja vaatekohalt, aga ka nii,
nagu on, kannatab lugeda.
Vaatamata ropendamistele, mida sugenes raamatusse üksjagu, on Lauriito võlu
selles, et ta ei muutu nilbeks. Ennem, kui asi läheb labaseks ja tekib soov
keerata uus lehekülg, saab tekst lihtsalt otsa nagu sampus vana-aasta õhtul,
see tähendab: tähtis on õigel ajal lõpetada.


reede, 19. veebruar 2016

Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra

LR 2016///2-5
Alexander Genis
"Lugemistunnid:
raamatusõbra
kamasuutra"
221lk


2009-2013 kirjutatud 33 esseed kirjandusest, õigemini autori
s.o. Alexander Genise (1953) suhtest raamatutega. Kuidagi teisiti
seda väljendada läheks juba liiga pikaks. Kui kirjandus oleks keegi,
nt vastassugupool, siis on pealkiri üsna kõnekas, sest lugema
õppimine tähendab Genise järgi süütuse kaotamist, lugemine aga
naudingut ja õnne. Kui autor midagi kõige rohkem soovib öelda, siis
seda, et ta armastab kirjandust, mis on kena, ja millega on võimatu
mitte nõustuda.

Kokku on raamat pandud kornoloogilise jadana ehk hästi. Algab nõuka ajast ja
lugemiseks kasulike näpunäidetega ning lõpeb esseega "Lõpp", mis käsitleb
raamatu viimaseid ridu (Hemingway: "Hüvasti, relvad!"). Tänud tõlkijale (Toomas
Kall) ka muidugi, sest keel, mida kasutab Genis, on paras pähkel. Korraga ei tasugi
palju lugeda, ja loetut võib isegi üle lugeda.

Võõras maa, võõrad kombed.
Saanud hariduse Läti NSV-s, oli 1977 USA-sse emigreerunud  Genis vastamisi
mitte ainult uue maailmaga, vaid ka koolis õpetatava kirjandusliku kaanoniga.
Kuigi Ameerikas võetakse läbi "Huck Finni" ja "Kaarnat", ei jagata vaimustust
suurkujudest, s.t. neil puudub oma Puškin. Sellist asja oli päris ootamatu teada
saada. Kuskilt kunagi loetust on jäänud meelde, et USA-s on kirjandus
kui hooajakaup. Bestseller müüb oma tiraazi läbi ja nägemist, järgmise korrani,
kuni uus hitt letile jõuab. Äri on äri.

Kõiki esseesid ei läbi peenikese punase niidina ainult see, et soosingus on
kirjandus, vaid just nimelt et tähelepanu pälvib klassikaline kirjandus, mis lõpeb
eelmise aastatuhande lõpuga, kuue- ja seitsmekümnedatega (Salinger, Strugatskid).
Natukene on sellest isegi kahju, et XXI sajandil nagu polekski kirjanust
juurde kirjutatud. Ääri-veeri küll antakse mõista, et romaan on kolinud kinno,
ekraanile, aga siiski, võib-olla järgmine kord.
"Harry Potteri" olemasolust ei saa Genis üldse aru, eriti pärast seda, kui juba
kreeklased olemas on. Päris piinlik lugu küll.
Aga antiikkirjandust Ta väga hindab, eriti seepärast, et selle saab läbi
lugeda, panna ühte kappi, ja seda ei kirjutata enam juurde. Nõus.

kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Kolmteist Eesti kirja

LR 2016///1

Maarja Kangro, Jelena Skulskaja, Anu Saluäär,
Helga Nõu, Eda Ahi, Triin Soomets, Elin Toona,
Tiina Ann Kirss, Elo Viiding, Carolin Pihelgas,
Kärt Hellerma, Kätlin Kaldmaa ja Veronika Kivisilla.
"Kolmteist eesti kirja"
80lk

Palju õnne Loomingu Raamatukogu 60. aastakäiguni jõudmise puhul ja ikka pikka iga.

Tegin väikese tagasivaate algusaegadae manu. Selgub, et LR kutsuti ellu eesmärgiga
tutvustada kirjandust just laiast maailmast. Väike katkend "Keele ja Kirjanduse"
(2013 nr 1) artiklist "Valgustuse postihobused" Triinu Tamm.

Väliskirjanduse avaldamine nõukogude ajal oli teatavasti rangelt reguleeritud ja
hoolega valvatud, ideoloogiliselt tundlik valdkond. Plaanimajanduse tingimustes ja
võimaluste piires tegelesid tõlkekirjanduse väljaandmisega Eesti Riiklik Kirjastus,
mis 1964. aastast kannab nime Eesti Raamat, ja ajakiri Loomingu Raamatukogu.
Tõlkekirjanduse avaldamisel tuli silmas pidada kvoote ja n-ö lääne kirjandus pidi
püsima kindlas proportsioonis vene ja vennasrahvaste omaga.(1961–1970 olid Eestis
trükitud raamatutest 40 % algupärandid, 29 % tõlgitud vene ja vennasrahvaste keelest,
31 % ülejäänud keeltest. 1971–1980 olid vastavad numbrid 49 %, 28,9 % ja 22 % ja
1981–1988 55,2 %, 25 % ja 20,4 %.)  Olid olemas keelatud autorite nimekirjad, et
määnduv kodanlik dekadents nõukogude inimese mõtteid mürgitama ei pääseks, ja soositud
autoritest, „meie meestest Havannas”(Nii kutsub Lembe Hiedel kapitalismimaade
vasakpoolseid kirjanikke oma artiklisarjas "„Loomingu Raamatukogu” alaeast. Märkmeid
ja meenutusi aastaist 1957–1973”) need nimekirjad aastate pikku muutusid, kuid igal
juhul oli tõlkimise eeltingimuseks, et teos pidi vene keeles juba ilmunud olema.
Kui 50-ndate lõpul – 60-ndate alguses hakkas poliitiline kontroll kirjastamistegevuse
üle pisut leebuma, säilis siiski eel- ja järeltsensuur ning avaldamisplaanid tuli
endiselt kinnitada Moskva Glavlitis. Selle kadalipu lühendamiseks loodigi 1957. aastal
ajakirja Looming lisaväljaandena Loomingu Raamatukogu, mis formaalselt samuti
ajakirjana allus leebematele reeglitele ja ainult kohalikule eeltsensuurile, mis
kiirendas ja lihtsustas veidi kirjastamisprotsessi (1973. aastal meetmeid küll
karmistati ja sestpeale pidi ka LR oma plaanid Moskvas kinnitama).

LR on näinud tänapäevaga võrreldes ikka väga rangeid aegu. Jaa.
2016 algab kolmeteistkümne kirjaga naisautoritelt.
Iseenesest on see järg 1995a. ilmunud "Kaheteistkümnele Eesti kirjale" - justkui
Dumas` "Kakskümmend aastat hiljem". Autorid on muidugi kõik erinevad nendest, kes
esimeses kogus kokku olid koondatud, samuti elu-olu.

Lappasin kergelt 1995 aasta vihku ka. Kõige suurem teema oli seesamune NL-i teema.
Mille kõrval muidugi veel: Vabanemine, identiteet, väljaränne, inimsus.
Eks kirjandus ole ka vahepeal palju muutunud. Võrrelda neid kahte kogu omavahel ei
anna.

Kolmteist kirja on selline seinast seina. Maarja Kangro avab kirjad tervitustest
kaugemale jõudmata, mis näitab, kui globaliseerunud võib olla suhtlusringkond;
Jelena Skulskaja tegeleb tagasivaatamisest tänapäeva absurdsete suheteni, ja lisab
parima selle raamatu esimese luuletuse Ott Arderilt:

Grammofonil võimatu on
muuta elulaadi.
ikka tuleb keegi,
paneb peale vana plaadi,
tunneb ennast hästi
grammofoni ees.
Sellest pole midagi,
et nõel on veidi nüri,
lootusrikkal pilgul
Mari embab Jüri.
(lk14)

Anu Saluäär toob sisse kurdi rahvusest pagulassõbraga. Kiri on kui hüvastijätt sõbraga,
kes tegeles oma rahvuskirjanduse talletamisega. Halva uudise kõrval on hea see, et meil
on oma Rahvusraamatukogu.
Helga Nõu kirjutab pojale - võrdleb Eestit Gonsiori pargis pingil magava asotsiaaliga,
karm kontrast. Samas, väliseestlastel on asjast oma nägemus.

Eda Ahi - luuletav luuletaja.

*
lapsepõline

herneulm, veel laante rohelokid
kobrutavad mahejahejuunis.
küünitavad taeva hernetokid,
kaunad aga ikka lapsesuuni.
end neil köita lasta tahaks,
aga nüüd on teised köited taskus.
kes need meie taskutesse pani? -
justkui vastu meie enda meelt.
oma aega teenid, oma keelt -
aga kas need lõpuks välja teenid,
selgub karmis omakohtus vaid.
otsima vist jääme pimedani
lapsepõlve marrasmaasikaid.
(lk27)

Triin Soomets räägib vastutusest. Minnes veekeskusesse ujuma, ei tohi usaldada
elementaarseid loodusseadusi - vesi on märg ja ohtlik, kui ei oska ujuda.
Elin Toona kiri on oma vanaisale, Ernst Ennole. Teispoolsus, reinkarnatsioon,
kuskil on võimalik kunagi kohtuda, üsna omanäoline.
Tiina Ann Kirss - emalt tütrele. Üks positiivsemaid siin vihus, kuigi vastanuvad erinevad
põlvkonnad.
Elo Viiding - järelhüüd lapsepõlve kaaslasele, kelle lapsepõlv ei olnud kerge.
Carolina Pihelgas - patsifistlik luule:

1
armas laps,
meil pole siin ammu enam sõda olnud
aga see ei tähenda, et see kusagil mujal hetkekski
peatunud oleks
sest sõda
sõda on nagu nahk, mis kasvab tagasi
ja inimestele meeldib end muudkui
katki kukkuda

Kärt Hellerma - kiri netiahistajalt. Küberruum, see on kui "big brother", kes
jägib igaüht, igalpool...
Kätlin Kaldmaa kirjutab enda raskest lapsepõlvest, kirjutamisest kui sõltuvusest.
Üks lemmik siin kogus oma boheemluselt.
Veronika Kivisillalt lõppu lembekiri.

Tõepoolest: olge kõik hoitud.

pühapäev, 10. jaanuar 2016

2015 top Lääne Elu põhjal


Arvo Tarmula foto




Lääne maakonna keskraamatukogu 2015. aasta laenutuste edetabelis on esimene Eia Uusi „Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein”. See raamat on kogust väljas käinud 53 korda. Sama palju on laenutatud Uku Randmaa raamatut „Minu maailmameri. Esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber maakera”. Eesti kõikide raamatukogude peale kokku kõige menukam „Ei jäta elamata” (Vahur Kersna) on Läänemaa keskraamatukogu edetabelis kolmandal kohal. Seda raamatut on laenutatud 48 korda.
Praegu on Läänemaa keskraamatukogus kõige pikem järjekord raamatutele „Karuks istus vangitornis” (Tarmo Vahter), „Eluaegne” (Mart Kadastik), „Jaak Joala. Kuulsuse ahelad” (Margit Kilumets), „See, mis ei tapa” (David Lagercrantz) ja „Tüdruk rongis” (Paula Hawkins). Järjekorras on 8-23 lugejat.
Keskraamatukogust raamatuid, ajakirju ja plaate laenutas mullu 34 protsenti Haapsalu elanikest. Raamatukogu külastati aastas 65 120 korda. Koju laenutati kokku 87 067 raamatut, ajakirja ja heliplaati.
Lääne maakonna keskraamatukogu 2015. aasta laenutuste edetabel
1. Eia Uus „Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein”
2. Uku Randma „Minu maailmameri. Esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber maakera”
3. Vahur Kersna „Ei jäta elamata”
4. Karin Paulus  „Haapsalu. Jalutaja teejuht”
5. E. L. James „Viiskümmend halli varjundit”
6. Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”
7. Ester Laansalu „Minu Kreeka. Ühe isepäise giidi sekeldused hellenite maal”
8. Mihkel Raud „Musta pori näkku”
9. Margot Roose „Minu Amsterdam. Normaalne on piisavalt hull”
10. Manona Paris „Minu Moskva. Kõigi vimkade kiuste”
Kogu Eesti raamatukogude 2015. aasta laenutuste edetabel
1. Vahur Kersna „Ei jäta elamata”
2. Erik Tohvri „Ühe katuse all”
3. Helju Pets „Elu läheb edasi”
4. Helju Pets „Klassikokkutulek Kassaris”
5. Erik Tohvri „Veel on aega”
6. Mart Kadastik „Paarismäng”
7. Mari Sajo „Võõra õue peal”
8. Paavo Kangur „Jaak Joala. Ka unustuse jõel aeg kord silla loob”
9. Ira Lember „Villa järve ääres”
10. Silvi Väljal „Jussikese seitse sõpra”