Põgenemisktase

Põgenemiskatse.
Tõlkinud Ralf Toming ja Hardi Tiidus.
Eesti Raamat.
1965. 360lk.

Et  teaduslik fantastika (TF) mulle natukene huvi pakub, siis lugesin ka  seda raamatut. Tegemist on kogumikuga, mis koondab kokku kuus juttu  seitsmelt autorilt. Aastaarv tegi mind küll alguses punapropaganda  suhtes pisut ettevaatlikuks, vene keeles ilmus ta veel varem (1962), aga  kõige hullem ei olnudki, kannatasin ära. Eks asi on selleski, et pärast  Abram Palei "Planeediavarusse" lugemist sain juba aru, et kui enam  hullemkas minna ei saa, põhjas on ära käidud, no siis edasi lihtsalt  peab paremaks minema.  Ja läks ka.

"Põgenemisktase" Arkadi ja Boriss Strugatski. Kaks sõpra kohtavad  ei-tea-kuskohast-ilmunud-tüüpi, kellel on vaja pakku pääseda. Algab lend  asustamata planeedile, mis ei olegi nii väga asustamata. Tagasi maale  küll jõutakse kolmekesi, kuid too võõras tüüp kaob jälle justkui  minevikku.

Ma küll pole palju neid vendi lugenud, aga siin on  midagi, mida neilt poleks ka osanud oodata, allegooria natsismi  aadressil, aga miks mitte. Kvaliteedimärk vene TFs nad on ja selles  pettuma ei pidanud. Heas mõttes kummaline ning hoogne jutt.

"Kangelastegu" Anatoli  Dneprov. See on üks katastroofilugu sellest, kui päikese ette ilmub  kosmosest pilv, temperatuur Maal hakkab tõusma ja leidub ainult üks  inimene, kes suudab olukorra lahendada. Paraku peab too kangelane minema  enne maalaste päästmist operatsioonile, et avalduks tema võimekus  teadlasena. Ja teadlase naine kardab, et kaotab oma abikaasa  operatsiooni käigus. Kuid lõppeb kõik nii, nagu peab, hästi.

Üks  üsna keskpärane jutt siin raamatus. Kohe Strugatskite järele paigutada  just see teks... See on midagi sarnast, kui nt minna kontserdile, kus  pärast Pink Floydi tuleb lavale Green Day. Kuigi jutu mõte oli  kiiduväärt. Teadlaste töö ei pea olema ainult külmkapi suuruste arvutite  taga nokitsemine. Sellega, et peategelasel on pruut, kes teda koju  ootab, lisas Dneprov loole mõningast inimsuse mõõdet. Aga jutt!? Kahju  küll, aga jutt kannatab harvaesineva nõrkuse all - ta on aldis  unustamisele, meelde ei jää. Katastroofiga peaks ometi kaasnema traagika  või siis paanika, aga siin lahenes kõik kuidagi lihtsalt, möödaminnes  ja kergelt.

"995. pühak" Juri Tsvetkov.  Taevast kukub meteoriiditükk, mis hakkab oma elu elama. Esimesena  avastab euroopiumi isa Krollitsias, kes ise ka hakkab muutuma, aga seda  avastatakse alles mitu sajandit hiljem, kui maa seest leitakse metallist  kuju.

Kui enamasti läheb TF kaugele tulevikku, siis siin  jutus minnakse hoopis minevikku ja hakatakse oleviku poole liikuma. Ja  peale selle, et jutt on jumalavallatu, Giordano Bruno eluajal oleks  selle eest tuleriidale saadetud, on see kõige naljakam lugu siin  raamatus.

"Glegid" Ariadna Gromova. Tundmatul  planeedil leiab Talanovi meeskond jälgi võõrast tsivilisatsioonist. Seal on linn, aga see on hüljatud. Ühtäkki hakkab meeskonnas levima ohtlik  viirus (skafander rebenes). Kui nimetult planeedilt leitakse viimased  ellujäänud kohalikud, saadakse saladusele jälile, et kes seal elavad ja mis juhtus.

Hea lugu, aga lõpp jäi puudu. Ega tal  algust ka polnud. Ei olnud nii, et seilatakse mööda kosmost, saadakse  signaal, mille suunas lennatakse. Algas juba nimetul planeedil ja lõpus  ei lennatudki sealt enam ära. Lõpu pidi ise juurde mõtlema. Kuid see  eest oli keskmine osa üle keskmise, tekkis pilt omaette maailmast. Minna  tühja võõrasse linna, ronida linnaalustesse käikudesse, neil ei olnud  isegi relvi. Mul hakkas filmi "Alien" osa 1. ja 2. vaimusilmas juba jooksma, korraks oli pisut õudne. Aga vene TFs ei ole alati pahasid  pahalasi, võõras on hoopis sõbralik. Tasub mainida, et Gromova on ainus  naisautor selles kogumikus. Olgu muidu kuidas on, aga vähemalt  Tööpunalipu ordeni on ta küll välja teeninud.

"Tšungri suurpäev" Anatoli  Glebov. Planeedil Marss on täiesti toimiv ühiskond, kes avastab ühel  päeval, et naabrid Maalt plaanivad külla tulla. Viimases lootuses peab  nende pealik korraliku kõne, milles saab nahutada isegi Jefremov, et  isegi tema.

Kogu jutt ongi üks suur kõne. Väike satiir või  nöökamine venelaste suunas, oli-oli. Tegelikult rääkis Glebov täitsa  huvitavast asjast. Ta seadis kahtluse alla väite, et kui kohtutakse  maavälise tsivilisatsiooniga, siis ei pruugi need "tulnukad" olla üldse  rohelisse kostümeeritud inimesed, vaid välja näha sootuks isemoodi. Ja  tema marslased olid nt sipelgad. Jutuna kippus venima, aga vähemalt ei  läinud kantseliidiks üle.

"Rändur ja aeg" Gennadi Gor.  Minajutustaja laseb end kolmesajaks aastaks külmutada, et jõuaks ära  oodata pikemale kosmoselennule suundunud abikaasa. Jutt kulgebki kahel  tasandil, minevikus, kuhu jäid maha omaksed, ja tulevikus, kus on  asustatud lähimad planeedid.

Gor on Strugatsite kõrval ainus autor, kellelt olen ka varem ühe lühijutu  (Võlubarett) lugenud. Kuid siin on ta kirjutanud juba lühiromaani, mille  oleks ka eraldi raamatuna saanud avaldada. "Rändur ja aeg" ei ole lugu,  mis pakub välku ja pauku. Juba tempo on pikaldane. Oma tegumoelt erineb  ta teistest tunduvalt. Teolt on ta prosaist, moelt lüürik, nii võiks  teda ehk iseloomustada. Pikad heietused võtavad ohtralt lehekülgi, sekka  lisatakse juba värsse. Üsna kurb jutt, aga lõppes siiski lootusrikkalt.  Põhiteema on aja ja ruumi ületamine. Kas igavene elu on mõistlik ja  võimalik? Gor ei ütle seda otse, kuid pigem kaldub nõustuma, et inimene  kuulub oma aeg-ruumi.

Eks seda võib kogu  raamatu kohta ka öelda, et ta jääb oma ajastut peegeldama. Kuigi suuri  ootusi ma siin hellitama ei hakanud, sain siiski nii üllatuda kui  nõutult õlgu kehitada, et kui erinevad võivad autorid ikka olla. Aga eks  see ühe antoloogia varjatud mõte ongi - näidata kirjasõna  eripalgelisust. Ja mis ridade vahelt veel heameelt valmistas, oli see,  et punaplagu on osaliselt klaasi taha vitriini pandud, kippuski teine  juba segama.

BAAS