neljapäev, 12. detsember 2019

Põgenemisktase



Põgenemiskatse.
Tõlkinud Ralf Toming ja Hardi Tiidus.
Eesti Raamat.
1965. 360lk.

Et  teaduslik fantastika (TF) mulle natukene huvi pakub, siis lugesin ka  seda raamatut. Tegemist on kogumikuga, mis koondab kokku kuus juttu  seitsmelt autorilt. Aastaarv tegi mind küll alguses punapropaganda  suhtes pisut ettevaatlikuks, vene keeles ilmus ta veel varem (1962), aga  kõige hullem ei olnudki, kannatasin ära. Eks asi on selleski, et pärast  Abram Palei "Planeediavarusse" lugemist sain juba aru, et kui enam  hullemkas minna ei saa, põhjas on ära käidud, no siis edasi lihtsalt  peab paremaks minema.  Ja läks ka.

"Põgenemisktase" Arkadi ja Boriss Strugatski. Kaks sõpra kohtavad  ei-tea-kuskohast-ilmunud-tüüpi, kellel on vaja pakku pääseda. Algab lend  asustamata planeedile, mis ei olegi nii väga asustamata. Tagasi maale  küll jõutakse kolmekesi, kuid too võõras tüüp kaob jälle justkui  minevikku.

Ma küll pole palju neid vendi lugenud, aga siin on  midagi, mida neilt poleks ka osanud oodata, allegooria natsismi  aadressil, aga miks mitte. Kvaliteedimärk vene TFs nad on ja selles  pettuma ei pidanud. Heas mõttes kummaline ning hoogne jutt.

"Kangelastegu" Anatoli  Dneprov. See on üks katastroofilugu sellest, kui päikese ette ilmub  kosmosest pilv, temperatuur Maal hakkab tõusma ja leidub ainult üks  inimene, kes suudab olukorra lahendada. Paraku peab too kangelane minema  enne maalaste päästmist operatsioonile, et avalduks tema võimekus  teadlasena. Ja teadlase naine kardab, et kaotab oma abikaasa  operatsiooni käigus. Kuid lõppeb kõik nii, nagu peab, hästi.

Üks  üsna keskpärane jutt siin raamatus. Kohe Strugatskite järele paigutada  just see teks... See on midagi sarnast, kui nt minna kontserdile, kus  pärast Pink Floydi tuleb lavale Green Day. Kuigi jutu mõte oli  kiiduväärt. Teadlaste töö ei pea olema ainult külmkapi suuruste arvutite  taga nokitsemine. Sellega, et peategelasel on pruut, kes teda koju  ootab, lisas Dneprov loole mõningast inimsuse mõõdet. Aga jutt!? Kahju  küll, aga jutt kannatab harvaesineva nõrkuse all - ta on aldis  unustamisele, meelde ei jää. Katastroofiga peaks ometi kaasnema traagika  või siis paanika, aga siin lahenes kõik kuidagi lihtsalt, möödaminnes  ja kergelt.

"995. pühak" Juri Tsvetkov.  Taevast kukub meteoriiditükk, mis hakkab oma elu elama. Esimesena  avastab euroopiumi isa Krollitsias, kes ise ka hakkab muutuma, aga seda  avastatakse alles mitu sajandit hiljem, kui maa seest leitakse metallist  kuju.

Kui enamasti läheb TF kaugele tulevikku, siis siin  jutus minnakse hoopis minevikku ja hakatakse oleviku poole liikuma. Ja  peale selle, et jutt on jumalavallatu, Giordano Bruno eluajal oleks  selle eest tuleriidale saadetud, on see kõige naljakam lugu siin  raamatus.

"Glegid" Ariadna Gromova. Tundmatul  planeedil leiab Talanovi meeskond jälgi võõrast tsivilisatsioonist. Seal on linn, aga see on hüljatud. Ühtäkki hakkab meeskonnas levima ohtlik  viirus (skafander rebenes). Kui nimetult planeedilt leitakse viimased  ellujäänud kohalikud, saadakse saladusele jälile, et kes seal elavad ja mis juhtus.

Hea lugu, aga lõpp jäi puudu. Ega tal  algust ka polnud. Ei olnud nii, et seilatakse mööda kosmost, saadakse  signaal, mille suunas lennatakse. Algas juba nimetul planeedil ja lõpus  ei lennatudki sealt enam ära. Lõpu pidi ise juurde mõtlema. Kuid see  eest oli keskmine osa üle keskmise, tekkis pilt omaette maailmast. Minna  tühja võõrasse linna, ronida linnaalustesse käikudesse, neil ei olnud  isegi relvi. Mul hakkas filmi "Alien" osa 1. ja 2. vaimusilmas juba jooksma, korraks oli pisut õudne. Aga vene TFs ei ole alati pahasid  pahalasi, võõras on hoopis sõbralik. Tasub mainida, et Gromova on ainus  naisautor selles kogumikus. Olgu muidu kuidas on, aga vähemalt  Tööpunalipu ordeni on ta küll välja teeninud.

"Tšungri suurpäev" Anatoli  Glebov. Planeedil Marss on täiesti toimiv ühiskond, kes avastab ühel  päeval, et naabrid Maalt plaanivad külla tulla. Viimases lootuses peab  nende pealik korraliku kõne, milles saab nahutada isegi Jefremov, et  isegi tema.

Kogu jutt ongi üks suur kõne. Väike satiir või  nöökamine venelaste suunas, oli-oli. Tegelikult rääkis Glebov täitsa  huvitavast asjast. Ta seadis kahtluse alla väite, et kui kohtutakse  maavälise tsivilisatsiooniga, siis ei pruugi need "tulnukad" olla üldse  rohelisse kostümeeritud inimesed, vaid välja näha sootuks isemoodi. Ja  tema marslased olid nt sipelgad. Jutuna kippus venima, aga vähemalt ei  läinud kantseliidiks üle.

"Rändur ja aeg" Gennadi Gor.  Minajutustaja laseb end kolmesajaks aastaks külmutada, et jõuaks ära  oodata pikemale kosmoselennule suundunud abikaasa. Jutt kulgebki kahel  tasandil, minevikus, kuhu jäid maha omaksed, ja tulevikus, kus on  asustatud lähimad planeedid.

Gor on Strugatsite kõrval ainus autor, kellelt olen ka varem ühe lühijutu  (Võlubarett) lugenud. Kuid siin on ta kirjutanud juba lühiromaani, mille  oleks ka eraldi raamatuna saanud avaldada. "Rändur ja aeg" ei ole lugu,  mis pakub välku ja pauku. Juba tempo on pikaldane. Oma tegumoelt erineb  ta teistest tunduvalt. Teolt on ta prosaist, moelt lüürik, nii võiks  teda ehk iseloomustada. Pikad heietused võtavad ohtralt lehekülgi, sekka  lisatakse juba värsse. Üsna kurb jutt, aga lõppes siiski lootusrikkalt.  Põhiteema on aja ja ruumi ületamine. Kas igavene elu on mõistlik ja  võimalik? Gor ei ütle seda otse, kuid pigem kaldub nõustuma, et inimene  kuulub oma aeg-ruumi.

Eks seda võib kogu  raamatu kohta ka öelda, et ta jääb oma ajastut peegeldama. Kuigi suuri  ootusi ma siin hellitama ei hakanud, sain siiski nii üllatuda kui  nõutult õlgu kehitada, et kui erinevad võivad autorid ikka olla. Aga eks  see ühe antoloogia varjatud mõte ongi - näidata kirjasõna  eripalgelisust. Ja mis ridade vahelt veel heameelt valmistas, oli see,  et punaplagu on osaliselt klaasi taha vitriini pandud, kippuski teine  juba segama.

BAAS

laupäev, 7. detsember 2019

Abram Palei. Planeediavarusse.



Abram Palei.
Planeediavarusse.
Tõlkinud Ralf Toming.
Eesti Raamat.
1971. 216lk.

Pärast mitmeid ekspeditsioone Veenusele hakkab grupp asjaosalisi tegelema selle taevakeha alistamisega. Sündmustik on viidud tulevikku, kui rahvaarv küünib juba 18 miljardini, Sahhaara kõrbe on ehitatud linn ja riike peale ühe enam pole. Et siis selline kergelt punakas tulevikunägemus on siia kaantevahele kirjutatud.

Raamatuna ei saa seda pidada just kõige paremaks oma kategoorias. Eesõnas öeldakse, et see on kirjutatud vastukaaluks „Läänes” levivatele nn antiutoopiatele. Väikese vastulöögi autor muidugi annab, aga see teostus... Kui nüüd aus olla, siis näikse, et pateetikaga pingutas ta küll pisut üle. Aga mis ma siin ikka kriban, üks näide ilmestab seda ehk rohkem:

”Nad vaatasid vaikides tähelepanelikult teineteisele otsa. Eritomo nägi tütarlapse elavat, kirgast nägu, mille põhitooniks oli elurõõm. Kuidas sobib see kokku tolle piiritu meeleheitega? Sobib. Mitte kõik ei ole inimeses lihtne ja järjekindel. Jah, nüüd näib see arusaadavaks muutuvat. See õnn ja see mure pärinevad ühest ja samast allikast. Kirglik janu elu ning helgete saavutuste järele – ja ületamatu tõke, taltsutamatu püüd purustada see iga hinna eest! Kas see õnnestub? Kas kõlab kunagi kõike lahendav akord? Eritomo oleks tahtnud kõiki endasse tulvavaid mõtteid ja tundeid sõnades väljendada, kuid ei suutnud seda. Ta võttis seinalt viiuli, surus selle vastu õlga ja haaras poogna.” (lk82)

Ja sellises laadis lasti algusest lõpuni. Kuidagi puiseks jäi see tekst. Aga ma ei saa ka öelda, et lugemismulje poleks üle kroonlinna nulli kordagi kerkinud. Oli ka selliseid momente, kus tekkis isegi väike hirm, kui Veenusel need seened ründasid ja koopas keegi elas. Nii et midagi ikka oli ka, aga üldiselt jäi lahjaks. Sellise optimismiga kohtumist ma küll ei kahetse, kuid teist korda enam lugema ei hakkaks.


BAAS

Goodreads

kolmapäev, 4. detsember 2019

Ivan Jefremov. Andromeeda udukogu.




Ivan Jefremov.
Andromeeda udukogu.
Tõlkinud Rene Shubbe.
Eesti Riiklik Kirjastus.
1962. 320lk.

Raamat räägib sellest, et igaüks võib unistada. Kuid Ivan Antonovitš Jefremovi (1908 – 1972) kui julge unistaja sule all võttis teaduslik fantastika kujutamine üsna iseäraliku suuna. Kogu tegevus on viidud kaugesse tulevikku, kus aastaarve enam ei nimetata, mainitakse vaid ajastuid. Seega on kätte jõudnud nn Suure Ringi ajastu, suheldakse inimese sarnaste kaaslastega lähikosmosest. Ja näiteks Einstein on pelgalt antiikaja teadlane. Kommunistlik utoopia ise terendab siit raamatust vastu. Tasalülitamine oli nii suur, et kogu maailmas räägiti ainult ühte keelt. Tahaks kohe küsida, et kas päriselt ka pidi kommunism nii kaugele minema? Aga meenub, et õige, see on ju fantastika žanr. Vastukaaluks on möödas sõjad, nälg, haigused ja pikenenud on ka eluiga.

Sündmustik algab siis, kui oma viimaselt luhtunud missioonilt hakkab maale naasma tähelaev "Tantra", pardal 14 liikmeline meeskond, mida juhib Erg Noor. Eksituse tõttu satutakse kuhugi tundmatule planeedile, millelt leitakse peale aastate eest kadunuks kuulutatud teise tähelaeva (Puri) veel üks objekt. Näib, et tegemist oli UFOga. Tundmatu objekt jääb küll lähemalt tuvastamata, aga kaasa võetakse paar... ohtlikku lendavat meduusi.

Teine tegevusliin hargneb lahti maal. Teadlastel õnnestub saada kosmosest signaal, see tuleb lõunataeva tähtkujult, Tuukani Epsilonilt, mis asub üheksakümne parseki kaugusel. Kahjuks selgub, et teade on teele pandud kolmsada aastat tagasi. Et ületada ületamatut vahemaad, luua teise tsivilisatsiooniga kontakt, saavutada valguskiirus, hakkab üks teadlastest, Mven Mass, isekeskis, juhtkonnalt luba saamata katsetama. Katse ebaõnnestub, hukkub neli kaaslast. Rohkem siin millestki olulisest ümberjutustada väga pole, ja kõike ei pea ka ära rääkima.

Üllatas tegelaste valik. Juba nende nimed on väga harjumatud, kui nimetada vaid mõned, siis on need: Erg Noor, Dar Veter, Niiza Krit, Veeda Kong, Mven Mass. Viimane on aafriklane, aga rahvuseid üldiselt ei mainita. Mulle nad tundusid oma üleelusuuruses isegi pisut naiivsevõitu, kuid autor suhtus neisse härdalt. Võib öelda, et kõlas kongi vaskne kumin, kui kirjanik eesriide kõrvale tõmbas ja oma tegelased ükshaaval lavale kutsus. Muidugi ei unustanud Jefremov meelde tuletamast, et oluline ei ole vaid külm mõistus, vaid ka soe süda. Et unistada tasub, kuid mõõdutunnet ei peaks unustama, ilmselgelt on kirjanik maailmaparandaja. Nii nt ütleb Iirimaal asuvas koolis lõpukõnet pidav Evda Nall järgmist (katkend kõnest):

Uue ühiskonna inimese ette kerkis vältimatu vajadus oma soove, tahet ja mõtteid distsiplineerida. See mõistuse ja tahte kasvatamine on praegu igaühele meist niisama kohustuslik kui kehaline kasvatus. Looduse, ühiskonna ja selle ökonoomika seaduste tundmaõppimine on isikliku soovi asendanud mõtestatud teadmisega. Kui me ütleme: „Tahan”, siis mõtleme sellega: „Ma tean, et nii on võimalik.” Muistsed helleenid ütlesid juba tuhandeid aastaid tagasi: metron – ariston, see tähendab: kõige kõrgem on mõõt. Ja meiegi ütleme, et kultuuri aluseks on mõõdutunne kõiges. (lk202)

Lugemismuljet nimetan sedapuhku hoovõtuga kulgemiseks. Kuigi ma pole kunagi kosmoses käinud ega satu sinna ka, ent mis sellest. Praegu toetun neile vähestele andmetele, mis kirjanikelt olen saanud, kas või sellele, et ilmaruumis puudub hõõrdumine ehk liikumist ei takista miski. Selgituseks lisan, et raamatuga tutvudes toimus väike metamorfoos. Diivan, millel istudes tavatsen lugeda, muutus ühtäkki tähelaevaks. Esimesed peatükid andsid piisava kiirenduse, nii et ülejäänud leheküljed sai läbitud juba inertsiga. Kui alguses seda kütet ehk põnevust poleks olnud, oleks lugemine jäänud toppama. Ja ega ma ei kahetse ka, et oma "diivaniga" sattusin Jefremovi planeedi orbiidile mõneks ajaks kaasa tiirlema. Nüüd võin kursi mõne teise teavakeha suunas võtta, planetaarmootorid täisvõimsusele lülitada ning liikuda järgmise kirjaniku gravitatsiooniväljale. Side lõpp.




BAAS

Ulmeseosed

Goodreads


pühapäev, 1. detsember 2019

Ivan Jefremov. Cor Serpentis Mao süda.


Ivan Jefremov. Cor Serpentis Mao süda.
Tõlkinud Harald Joasoon.
Ajalehtede - ajakirjade kirjastus.
LR 1960 nr. 50. 48lk.


Jutustus sellest, kui kosmoselaev "Telluur" kohtub oma missioonil ilmaruumis maavälise tsivilistatsiooni esindajatega. Sündmustik on viidud ebamäärasesse tulevikku, aga niipalju, kui aru võib saada, on Maa peal kadunud klassivahed, s. t. saabunud on kommunism.

Jefremovi jätkab oma unistamist helgest tulevikust. Midagi väga vapustavat lugemisega ei kaasnenud, kuid mind innustab see teema ise - kosmos. Ja sinna ei saa ma midagi parata, selles on mingi magnet. Aga tegelased siin raamatus jäävad kahjuks väga hillitsetuiks. Et see nii on, selle üle kurdavad asjaosalised ühes dialoogis ise samuti:

"Te olete sarnane oma nimega," sosistas Kary. "Mulle on jäänud meelde, et Taina tähendas iidses keeles saladust, mõistlikkust."

"Te valmistate mulle rõõmu," vastas neiu tõsisel ilmel, "mulle on alati tundunud, et saladusi on veel ainult kosmoses, et meie Maal neid enam ei ole. Inimestel pole neid, me kõik oleme lihtsad, selged ja puhtad." (lk13)

Jah, suuremat üldistust on võimatu välja mõelda. Ma ei teagi enam, kumma käega haigutust varjata. No kuhu jääb konflikt, see proosa tuumik? Samas ei saa välistada ka võimalust, et vastandumine oli viidud teisele plaanile.

"Mulle näib, et erinevate planeetide tsivilisatsioonide ajaloos on mingit stiihilist tarkust," ütles Tei Eron põlevi silmi. "Inimkond ei saa kosmost vallutada, kuni ta pole jõudnud kõrgema elukorralduseni, kus puuduvad sõjad, kus iga inimene tunneb suurt vastutustunnet iga teise inimese eest!" (lk28)

Aga kui jätta emotsionaalne mõjuvus ning ideoloogia kõrvale ja lugeda pelgalt tehnilise poole lahendusi, siis jäin küll imestelema, et kas tõesti nõnda saama? Nt on anamesoonlaevad asendatud pulseerivate kosmoselaevadega, millega saavutatakse valguskiirusele läehedane kiirus. Üldse on mõõtkavad seal väga kosmilised, kuid tõsi ta on, et omajagu põnevust ma selles kõiges leidsin. Ja kohtumisest võõra tsivilisatsiooni esindajatega, mis ei ole sugugi vaenulik, jääb ikkagi õhku küsimus: kas kosmoses on veel kuskil elu?

BAAS

Goodreads