Mööda netti

  Kalju Saaber. Mees, naine ja bernhardiin. Perioodika. 1978/18. 38 lk. Imelik küll, aga 1975. aastal kirjutatud ja mõni aasta hiljem ilmunud jutustus räägib fašistliku okupatsiooni viimaste päevade üleelamistest ühe abielupaari kaudu. Georg on maalt linna elama asunud maapoiss, kes sai töökoha fotoateljees õpipoisina. Hiljem, kui ta bossi ristitütre Mariaga abiellub, saab firmast juba väike pereettevõte. Päranduseks saadud bernhardiin Bob on pildistamise juures asendamatu, paljud lapsevanemad lasevad meeleldi oma võsukesi koos koeraga pilditsada. Alanud sõda keerab kõik aga pea peale ja nii saadab Georg Maria maale sõja jalust eemale. Saksa okupatsiooni ajal käivad fritsud end samuti pildistamas ja neilegi meeldib lumes hullates teha ülesvõtteid, ise koera kaelas rippuvast rummipudelist märjukest juues. Kui taanduv rinne kohale saabub, hävib fotoateljee täielikult ja mees koeraga põgeneb ära maale. Jutustus räägibki sellest ühest päevast, kuidas Georg koos Bobiga Mariat otsides liigub

  Kord kuus ilmuvas kultuurilehes Müürileht on kombeks avaldada lühiüroosat. Viimases, see on aprilli (2024) numbris trükiti ära Tallinnas elava ja töötava prosaisti Ilja Prozorovi jutt "Kangelase hommik". Lugu on küll sõjast, kuid oma hoiakult on see mõistagi sõjavastane. Ülbe ja küüniline Dima läks sõdima, et raha eest tappa, koguda kuulsust ning pälvida kõrgemat autoriteeti. Isegi ta ema tundis poja üle uhkust, et kui poeg tagasi tuleb, rind medaleid täis, saab korteri ja... Viis kuud hiljem naaseb Dima tagasi koju Preobraženskojesse (koha nimi on täehenduslik, selle küla järgi on saanud kunagi nime üks tsaariarmee kaardiväepolk). Dima on saanud haavata, mida ta aga emale ei rääkinud, on see, et ta jääb invaliidiks. Ema on endast väljas, Dima kahetseb, ja kõik tuleviku plaanid, minna Moskvasse, Arbatile, teatrikooli, kõik unistused lendasid vastu taevast. Ja mille nimel, ning kuidas tuleb edasi elada? Selleni jutt ka välja jõuab. See on üks üsna sünge ja karm lugu. Kuigi k

  Jakob Ejersbo. Nordkraft. Tõlkinud Kai-Mai Aja. Pegasus. 2003. 420 lk. Lirva Koer lõriseb. Kihvad läigivad ilast ja lõugade ahmimine saadab mulle õhuvoolu vastu alakõhtu. Mul on 300 grammi hašši kõhunaha külge teibitud, kohe rindade alt kuni häbemekarvadeni. Hais ajab hundika hulluks, kihvad minu jalgevahest vaid käelaba kaugusel. Loom seisab tagakäppadel, rihm pingul kuni mendi käeni, kaelarihm soonimas karvadesse. Soe hingeõhk lainetab koera kõrist jääkülma õhtusse. Nende ridadega algab üks Taani kultusromaan "Nordkraft", mis on jutustus noortest ja nende kokkupuudetest narkootikumidega 90ndate alguses.  "Oma loomutruuduse, detailsuse ja haardega  kujutab raamat endast omamoodi nüüdisaja sotsiaalrealistlikku põlvkonnakirjeldust" loen tagakaanelt. Nagu google abiga selgus, oli Jakob Ejersbol (1968-2008) see debüüt, kahju ainult, et raske haigus ta liiga vara ära viis. Ta oleks võinud oma annet ikka veel realiseerida. Aga mida öelda siis "Nordkrafti" koh

  #ulmekirjandus aprill - 2024 Anne Rice. Intervjuu vampiiriga. Tõlkinud Triin Tael. Varrak. 1995. 302 lk. Ameerika kirjanik Anne Rice (1941-2021) on kirjutanud vampiiridest terve sarja, kuhu kuulub 13 raamatut, kuid ilmselt kõige tuntum ja ainus eestindatud neist on "Intervjuu vampiiriga" (1976). Samast teosest tehti ka aastal 1994 film, kus peaosades mängisid Brad Pitt - Louis, Tom Cruise - Lestat ja Kirsten Dunst - Claudia.  Kaalusin päris pikalt, kas seda raamatut lugema hakata, sest õudus, mille alla vampiirindus käib, ei ole mu esimene valik kunagi olnud. Eks sai juba mõnda õudusfilmi lapsepõlves nähtud ning kui vaadata natukenegi praeguse aja päevauudiseid, siis hakkab juba piisavalt õudne, et palju võib. Aga läks nagu läks. See raamat ei olnudki nii väga õudne minu jaoks, pigem kurb, melanhoolne ja kammerlik. Anne Rice kirjutas selle pärast oma viieaastase tütre surma, mis arusaadavalt on oma pitseri raamatule jätnud. Lugu algab New Orleansis ühes korteris, kui üks po

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "

  Kalju Kangur. Juturaamat. Eesti Raamat. 1986. 192 lk.  Kalju Kangur (1925-1989) - mulle üsna tundmatu nimi, kuigi Viki andmetel oli ta luuletaja ning tõlkija, kes on isegi Puškinit eestindanud. Seesinane on tema esimene proosakogumik, kuhu on kokku pandud üks lühiromaan, kaheksa novelli - juttu ja teist sama palju miniatuure. Veidi kõhedust tekitava pealkirjaga romaan Ämblik räägib headusest ja kurjusest, kuidas need omadused võivad isiksust mõjutada ning kuhu see kõik välja võib viia. Kurt Savik oli endasse tõmbunud ehkki tunnustatud naistearst, kes saatis oma päevi õhtusse linnalähedases alevis. Romaanis vaadeldakse tema elukäiku lapsepõlvest kuni täisealiseks saamiseni. Iseenesest oleks võinud minna kõik veel lihtsamalt, kui läks, aga... Kurt oli lapsepõlvest saati natukene küürakas, mis andis piisavalt põhjust, et olla eemaletõrjutud, kõrvalejäetud ja seda isegi oma perekonna hulgas (õde, vanaema). Koolis ta küll otsis kontaktki teistega, aga klassikaaslased olid pigem norivad, k

  Roger Zelazny. Üksildane oktoobriöö. Tõlkinud Juhan Habicht.  Varrak. 2001. 254 lk.  Mõni raamat vajab lugemiseks õiget aastaaega, teine jälle sünnib lugeda vaat et iga ilmaga. Ma ei saa öelda, et see Zelazny raamat halb oleks olnud, see on suisa hea, ainult valel ajal sattusin teist lugema. Ulmega on mul see jama, et on tekkinud mingi totakas ootushorisont. Kui lugu ei taha käima minna, põnevus puudub vms, siis kaob hasart ja lõpuks huvi, mis võib halvemal juhul viia pooleli jätmisele. Saan aru, et see on halb komme, korralik lugeja peaks olema ikka avatud igale žanrile, vormile, liigile jne, aga no need vanad harjumused... Siin oli küll julgelt pool raamatut malendite paikasättimisele kulutatud, nii et pidin ikka korduvalt end lugemiseks kokku võtma, aga hiljem hakkas justkui looma, tekkis isegi midagi pinge sarnast. Lõpu arvasin juba tagakaane tutvustuse järgi ära, sestap sisu pole mõtet ümber refereerida ja eks seda ole juba kordi enne mindki tehtud ka. Aga mis positiivne, oli as

  Sophokles. Kuningas Oidipus. Tõlkinud Ain Kaalep ja Ülo Torpats. Avita. 2006. 124 lk. Kahe ja poole tuhande aasta eest kirja pandud värsivormis saatusetragöödia viis mind Teeba linna. Seda piirkonda oli tabanud katkupuhang ja selgeltnägija arvates suutvat elanikkonna päästa vaid eelmise kuniga mõrtsuka leidmine ning karistamine. Kuningas Oidipus, kes sel ajal võimul on, peab tulihingelise kihutuskõne ja neab mõrtsukat, et see saaks leitud, pälviks teenitud karistuse ning kodanikud pääseksid hirmsast taudist. Süüdlase otsimine toimub järk-järgult, kuni viimaks selgub kohutav tõde. Imelik küll, aga meil koolis seda kohustusliku lugemise nimekirjas ei olnudki, aga lugu olin lugenud umbes aastat kümme tagasi. Tekst on võimas, millised karakterid! ilmselt laval oleks mõju veelgi suurem, aga eks see olene näitlejatööst ka, siiski tore oleks näha ka ajastutruud etlemist laval. Ent samas möönan, et tausta teadmata, müüti tundmata, selgitusi raamatu lõpust lugemata võiks veerand ainest mööda

  Stefanie Babst. Terav pilk. Saksa keelest tõlkinud Jane Laumets. Postimees Kirjastus OÜ. 2023. 204 lk. Kuku raadios tehti sellest raamatust juttu rubriigis Nädala raamat, mida viis läbi Marek Strandberg. Pisteliselt sattusin saadet kuulama, mispeale tekkis huvi ning seejärel laenutasin, lugesin ja nüüd lõpetasin. Stefanie Babst tegi NATOs muljetavaldavat karjääri, ta jõudis üle 20 aasta töötada kõrgetel kohtadel alates avaliku diplomaatia osakonnast kuni strateegilise nõustajani. Nüüd on ta ametist prii ja kirjutas oma nägemuse lähiminevikust rõhuga Ukraina sõjal. On lausa jahmatav, kuidas mõjukad poliitikud ja ametnikud ei suutnud reageerida Venemaa ohule ega hoida ära hullemat. Veel pool aastat pärast sõja puhkemist ei olnud Saksamaal tegevuskava ehk vastust küsimusele, kuidas kriisis tegutseda, rääkimata militaarsest võimekusest. Kahjuks aga tuleb selle venitamise, kõhklemise ja kahtlemise tõttu maksta ukrainlaste väga ränka hinda. Babst teeb muidugi kriitikat NATO aadressil ja an

  Toomas Vint. Üüriline. Tulikiri. 2009. 260 lk. ""Sa oled kolmekümne nelja aastane ja abielus, aga sul pole mitte midagi hinge taga, sul pole isegi juhilube... Mis mees sa üldse oled!" "Ma olen tuntud eesti kirjanik..." ütlesin kiiresti, tundes piinlikkust, et mu hääl seda öeldes värisema hakkas. "Kes sind, sitta, tunneb! Kümme, hea kui sadakond sinusugust," ütles äi kääriva pahameelega. Otsekui end vihale õhutades. "Vaata, minu tuttavad küsivad vahel, mida mu väimees teeb. Ja kui ma ütlen, et ta on kirjanik, siis tuleb välja, et nad ei ole sellisest kirjanikust midagi kuulnud. Sellist kirjanikku ei ole, ütlevad nad ja kehitavad õlgu. Tuleb välja, et ma söödan ja annan ulualust olematule kirjanikule," ütles äi juba õige kurjalt või põlgusega." (lk 9-10) Sellise solgiämbriga kallatakse üle kirjanikuhakatis, kes kannab siin romaanis nime Andres Saks. Aga laiemalt on siis jutt sellest, kuidas üldse elab kirjanik 21. sajandi kapitalistliku

  A. H. Tammsaare. Elu ja armastus. Eesti Raamat. 1984. 344 lk.  Tegemist on romaaniga, mis kuulub psühholoogise realismi varasalve, ja esmatrükk oli temal juba aastal 1934. Lugu ise on üsna lihtsa koega. Vaene popsitütar Irma Vainu tuleb maalt ära linna, et alustada iseseisva eluga uues keskkonnas. Esimene töökoht koduabilisena viib ta paarkümmend aastat vanema härra Rudolf Ikka juurde, kellest saab Irma tulevane abikaasa. Aga jah, nagu elus ikka, mitte kõik ei lähe hästi, nii ei ole antud ka sellele suhtele just pikka iga. No ma ei tea, kas sellised inimesed päriselt ikka on olemas või on need välja mõledud? Kui mees on viimane kaabakas, siiras suli ja tühikargajast parandamatu seelikukütt, kas siis võib keegi naine anda talle kõik andeks ja raiuda truudust... Ah, ma ei või, ju siis leidub ilmas selliseidki naisi. Esimene armastus on ikka see kõikse imelisem, aga paraku vanale koerale uusi trikke ei õpeta.  Olin küll enne lugemist eelarvamuste küüsis, et kas ei ole ikka liiga tuim lu

  Triinu Meres. Kuigi sa proovid olla hea. Varrak. 2019. 248 lk . Kuigi ma proovisin seda lugeda nagu ulmet, lõin peagi käega ja lasin vabajooksu diagonaalis lõpuni välja. Ilmselt ei ole asi üldse autoris, teised kõik ju kiidavad, vaid asi on minus, kes ma olen end vähe teistlaadi ulmega ära rikkunud ja loonud illusioone vähe põnevamast, kütkestavamast ning sündmusterikkamast lugemisvarast, kui rääkida ulmest. Aga see selleks. Et selle kuu linnuke kirja saada, mainin siis lühidalt midagi raamatust ka.  Tegu on kogumikuga, kuhu on koondatud kolm fantasy ehk imeulme juttu, mis rulluvad lahti Kuuevalla kuningriigis. Esimene lugu on eraldiseisev, teine ja kolmas paari tegelasega omavahel seotud. Midagi muinasjutulist, nt lendav vaip, võlusõrmus vms ebareaalset siin ei ole, ulmele viitabki vast ainult maailm kui selline. Samas, ega neid võluasju polnud vaja ka, sest fookus oli kuskil mujal. Võib vist liialdamata öelda, et Merese idee fix on lähisuhte tasandil kulgevate dilemmade vaatlus.  E

  Jaan Kross. Kogutud teosed XV. Eesti Keele Sihtasutus. 2004. 400 lk. Nende tuntud ja kuulsate autoritega on see häda, et kui neid varem pole eriti lugema sattunud, siis ei oska esimese hooga neile kohe kuskilt servast läheneda.  Ja kui satub sõrme alla kirjanikunimi, kelle looming on mitmekülgne ning mahukas, võtab silme eest kirjuks küll. No kas või J. Kross, muuseas, ta sünnipäev on 19. veebruar, teda vist teavad kõik, üksi romaane on tema kontol juba üle kümne, rääkimata luulest ja muust. Piinlik tunnistada, aga ühtegi suurteost ma temalt lugenud ei olegi. Koolis pidime laulma "Sel künkal algas imeline aas" ja filme-seriaale olen ka näinud, aga see pole see, sestap alustasin esmatutvust lühiproosaga.  Siia kaante vahele kogutud üheksa juttu on esmailmunud aastatel 1970-1988. Laias kaares võib need jutud jagada kaheks. "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" alustab raamatut, on üksiti üks kahest mu lemmikust siin kogumikust ning räägib see 16. sajandil elanud kunstnik

  Shanidar Tõlkinud, koostanud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2017. 416 lk. Oi jah, no andis alles lugeda. Pole küll teab mis suur raamat, kuid üsna tihe ja mitmekülgne oli see küll. Tegemist on siis anglo-ameerika ulme antoloogiaga, mille kaante vahel on kümme lugu üheksalt autorilt, ja kirja on need pandud juba nii ammu kui eelmisel sajandil.  Loogiliselt lähenedes peaks vanad jutud aeguma, kaduma ja uutele ruumi tegema, aga mida aeg edasi, seda aktuaalsemaks muutub nt kogumiku avapala "Loogik Joe". Jutt käib siis sellest, et inimestele hakatakse koju tarnima personaalarvuteid ehk loogikuid, nagu nad ise neid kompuutreid nimetavad, aga üks defektiga isend hakkab omapäi mõtlema ning tekib midagi tehisaru sarnast. Täna vist ei kõla see enam nii väga ulmena, aga märgiline on jutu juures see tühine märkus, et Murray Leinster kirjutas selle jutu valmis aastal 1946. Ausalt öeldes olin hämmingus. Järgmist juttu ma ei saanud vahele jätta juba sellepärast, sest... ikkagi kuulus Clifford

  E L James. Viiskümmend halli varjundit. Pilgrim. 2012. 518 lk. Tõlkinud Tiina Kanarbik. Oli üks imelik raamat, mõtlesin ka pooleli jätta, aga siis ikka lohistasin lõpuni välja. Kusjuures uskumatu küll, kuid see on alles triloogia esimene osa, nii et jah, päris hämmastav. Lugu ise on siis noorpaari kohtumisest ehk armastusest, ja tagaakaane tekst annab teada, et see on romantiline ja haarav, tekitab tõelist sõltuvust ning jääb alatiseks meelde. Mh... üsna julged väited. Käisin kunagi kinos esimest osa vaatamas ja nüüd, aastaid hiljem ei mäleta sellest küll mõhkugi. Mis romantikasse puutub, siis selle sõnaga meenub mulle miskipärast nimi Rosamunde Pilcher, aga varjundid ei tule taas ette. Aga noh, ega ma võtagi neid tagakaane tekste väga tõe pähe, see ainult kallutatud reklaam. Kuid lugu on siis noorest neiust (Anastasia Steele), kes hakkab parasjagu lõpetama ülikooli, kui tal tuleb minna sõbranna asemel tegema intervjuud ühe rikka firmajuhiga (Christan Grey). Nii saab alguse suhe,