laupäev, 27. aprill 2019

Tarmo Vahter. Vaba riigi tulek.


LV 3. Raamat, mille pealkirjas on number 9 või 19 (2019. aasta auks!)


Tarmo Vahter. Vaba riigi tulek.
1991 Kuus otsutavat kuud.
AS Eesti Ajalehed.
2011. 336lk.

Maailm pöördus läände

Kuidas kujunes Eesti Vabariigi väljakuulutamine 1991. a 20. augustil? Kes, kui palju ja mil viisil olid panustanud selle otsuse jõustumisse? Neile ja paljudele teistele küsimustele otsib vastuseid Tarmo Vahter oma mahukas raamatus "Vaba riigi tulek...".

Üldiselt ma olen kahe käega lähiajaloo läbivalgustamise poolt, seda enam, et ise nagunii kõike meeles ei jõu pidada. ENSV-s jõudsin küll elada 14 aastat, aga suuremat pitsitamist tunda ei saanud. Riik töötas nii hästi, suutis hoida isolatsiooni sedavõrd tõhusalt, et millegi parema tahtmisest ei osanud väga unistada ka. Elasin 80-ne km kaugusel Tallinnast, nii et Soome TV jäi samuti mu vaateväljast kõrvale.

Ainus sündmus, kuhu bussiga mind ja paljusid teisi kohale viidi oli Tallinna Lauluväljak 1988. aastal. Seisin pingi peal püsti ja laulsin kaasa Alo Mattiiseni laule. Sellest sündmusest on meelde jäänud, et oli ikka vägev ja ülev tunne küll. Hilisemad protsessid libisesid nii sujuvalt mööda, et ei saanud pihta, mis toimus. Ilmselt võisin 1990. a. augustis vaadata televiisorist "Luikede järve" vms, kui just kuskil õues ei olnud parasjagu.

Midagi imestada ka siin ei tasu. Poliitiline mäng, millest Vahter kirjutas, käis nii kõrgel tasemel, et sellest ei saanud tavaline inimene ammugi piisavat ülevaadet, kas nad ise - poliitikud - alati saidki.

Kui seda raamatut lugeda ilma ajaloolist tausta tundmata, siis võib pisut keeruliseks osutuda materjalist läbi seedimine. Ajakirjanikuna kirjutab Vahter raamatu neutraalselt positsioonilt, publitsistlikust laadist lähtudes. Materjal on kronoloogilises järjestestus, mis teeb lugemise küll lihtsamaks, aga faktitihedus muudab jälgimise jälle raskesti hoomatavaks, tegelasi ja detaile on terve müriaad. Ministreid Eestis oli juba 21.

 Kuid aeg oli huvitav. Üks riik ei olnud veel lõpetanud tegevust, kui teine juba alustas. ENSV-s tegutsesid sellised poliitilised vormid, mis tänaseks päevaks on kas kadunud või ümbernimetatud, mõni nimi nt: Ülemnõukogu presiidium, Rahvarinne, Eesti Komitee. Peategelastena annavad suure panuse omariikluse loomisse nii Arnold Rüütel, Lennart Meri, Edgar Savisaar, Marju Lauristin kui ka Tunne Kelam, pluss tollased riigijuhid välisriikidest.

Lihtsalt midagi ei tulnud. Üleminekuperiood tõi kaasa sellise kriisi, et tarbekaupade puudesel mindi üle talongisüsteemile. Neid rohelisi lipakaid mäletan isegi. Kuid siiski läks meil hästi, et Eesti Vabariik loodi ja see püsima on jäänud.

Ühe markantse katke, millega annab ilmestada selleaegset suhtumist, pani kirja toonane välisministeeriumi  pressiesindaja Tiit Pruuli, kui Lennart Meri saabus Soomest 23. augustil 1991.

"Tiit Pruuli läks Lennart Merile sadamasse vastu. Välisminister aga keeldus oma jalga maale tõstmast. Teda häiris sadamahoonel lehviv Nõukogude Liidu punane riigilipp. Pruuli otsis üles sadama ülemused ja rääkis, et välisminister nõuab lipu maha võtmist. "Varsti," lubati Pruulile.     Meri ei jäänud rahule. Ta käskis Pruulil minna tagasi ja anda korraldus lipu koheseks mahavõtmiseks. "Pärast karmisõnalist veenmist jäid venelased sellega lõpuks nõusse ja lipp koristati ära ning Lennart sai maale tulla," kirjutas Pruuli oma päevikus." (lk268)

ERR

Sirp

Sirp

Eesti Ekspress

Postimees

Kirjanduslikpäevaraamat

Estonian World Review

LitRes

pühapäev, 21. aprill 2019

Paul Kuusberg. Enn Kalmu kaks mina.




LV 50. Raamat, mille tegevus toimub sõja ajal (mõeldud on päriselt olnud sõdu, N: II maailmasõda).

Paul Kuusberg. Enn Kalmu kaks mina.
Eesti Riiklik Kirjastus.
Tallinn.
1961. 294lk.

Adrad relvadeks

Karm raamat sellest, kuidas 1941.a Venemaa tagalas klopsiti kokku eestlastest väeosa, et vabastada maa vaenulikest fašistidest. Enn Kalm, mobiliseeritu, tööpataljoni põrgust läbi käinud kõiges ja kõigis pettunud eestlane, kes kahtleb juba iseendaski, saab uue võimaluse – minna rindele. Nõukogude võim usaldab eestlasi, kutsub nad teenistusse. Algavad tüütud õppused, mis vahelduvad ägedate lahingutega Velikije Lukist Sõrve sääreni. Selle kõige keskel, kui tuleb roomata külmas poris, marssida palava ilmaga pikki rännakuid, näha kõrvalt seltsimeeste langemisi, peab ometi kuidagi jääma inimeseks.

See on minu jaoks seni raskeim punkt LV kavas, kuid valikut ei olnud raske teha. Kunagi olen lugenud raamatut „Neli tankisti ja koer” (Czterej pancerni I pies), mis käis ka korraks peast läbi, aga too on meelde jäänud rohkem filmistsenaariumina, sestap jätsin kõrvale. Ega Kuusbergist ei teaks ma ka midagi, aga tänu filmile „Inimesed sõdurilsinelis”(1968), mida kunagi on nähtud, oli üks kokkupuude mällu jäänud. Teine moment oli filmi muusika, laul, mille kaudu samuti on väike side olemas. Ralf Parve sõnad: "Need on kauged  hallid rajad" jne. kuulusid Eesti Kaitseväes meie rühmalaulu repertuaari. Nii et see, mis puutus rividrilli laulu saatel, pakkus äratundmist omajagu.

Kolmas kohtumine oli siis nüüd algallika endaga. Kirjutada Kuusberg oskab, selles ei pidanud pettuma. Psühholoogiline realism oli ikka selline, et raputas ja loksutas mind päris korralikult läbi. Tekkis mitmeid-setmeid kordi selline tunne, mida Kuusberg kirjeldab tabavalt: Südant muljusid nagu kellegi toored käed. (lk213)
Pidasin pause ja mõtlesin juba, et... Siis turgutasin end jälle üles sõnadega – raamat on raaamat, käsk on käsk ehk lõuad pidada ja edasi lugeda.

Esines ka selliseid kohti, kus relvavendlusest tekkinud vaim ei lasknud tujul langeda.
„Mis te hädaldate,” lausus Sovoljov. „Meie ninaesine pole halb: hommikuks ei ole midagi, lõunaks seesama soendatult, õhtuks ülejäägid lõunast.”
Naerdi kurjalt.
(lk79)

Kõige rohkem hakkas tööle loomulikult film ja raamat koos, kuigi need ei ole üks ühele tehtud. Kui filmis sai näha tihti ainult Enn Kalmu (Rudolf Allaberti) tahmast ja vaikivat nägu kaadris, siis raamatus käis sisemonoloog kahel rindel. Kirsti Sarapiku osa, kellesse pool roodu armunud oli, jäi filmis jälle tagasihoidlikuks. Ja muidugi Tääger, see jõuline figuur oli raamatus ikka tõsine patrioot, nagu filmiski.

Kui otsida kerget meelelahutust, siis tasub sellest raamatust kaarega mööda minna. Kui marksismi liigliha kõrvale jätte, on tegemist ühe loetavaima sõjateemalise eesti kirjaniku raamatuga. Kuivõrd sõda üldse midagi head olla saab. See on ikka kole ja õudne, kuid selle meeldetuletamine ongi taoliste raamatute eesmärk.


reede, 19. aprill 2019

Triin Paja. Nõges.



LV 41. Raamat, mis on osa raamatusarjast.

Triin Paja. Nõges.
Värske Raamat #21.
Kultuurileht.
2018. 96lk.

Merehäälel on kaja


Värske Rõhu koduleht annab teada:

Triin Paja luulekeel on kujundlik, rütmiline, voogav. See on küps debüüt, mis tõukub maailmaluulest, aga on ometi eestikeelne. "Nõges" viib lugeja rännakule ühte rikkalikku omailma, kus kohtuvad linnud ja linnad, maastikud ja taevas.

Tuhmunud

näen vaid tuhmunud umbrohtu.
vaid tehasevalgust, ainsat õit
pärast talve varajast loojangut.
vaid su väsinud ojasilmi
pakases. su käed
varastavad, et toita teisi –
su käed on pühad.
su käed, puhtad ka vihmata.
ma elan, sest andsid mulle leiba.
hoian su linnuhaprust,
keedan meile oasuppi,
mässin siidist hommikumantli
ümber su padja. öö,
tuhmunud nõgeste värvi.
ma elan, sest andsid mulle leiba.

Nii ta on, natuke rõõsakalt uinutav ja samas tegusalt unistav. Igatahes üks on selge, korraliku luulekoguga sai möödunud aastal maha Triin Paja. Tulemus ei jäänud märkamata, oh ei. Betti Alveri kirjandusauhinna jagamisel 2018 anti kätte lausa kaks esikohta. Teiseks laureaadiks T. Paja kõrval kuulutati välja Raul Oreškin jutukoguga „Kui ma vananen...”.

Juba Paja raamatut kätte võttes saab nentida, et „Nõgese” teostus väärib kiitust. Kõvaköide, töödeldud pildid kaanel ja sees, mis igat tsüklit sissejuhatavad, kokku on raamat jaotatud neljaks osaks, nummerdatud leheküljed, sisukord, luuletustel on olemas pealkirjad, kirjavahemärke kord on, kord ei ole, kuid see ei häiri ka eriti. Eks luuletajal ongi autoriõiguse kohaselt voli talitada oma värssidega just nii, nagu isiklik äranägemine parasjagu ette näeb.

Kui nüüd jagada luule riimluuleks ja vabavormiliseks, siis tehniliselt võib antud poeesid jagada vabavärsi ja proosaluule sektsiooni kuuluvaiks.  Ei vaja küll mainimist, aga siiski lisan, et luulekogu puhul, vähemalt minul lugedes, kuulub oluline osa tähelepanust luuleminale. Tema(ke) on see, kes poob-käsib-laseb ehk tunnetab nii tegelikkust kui ka iseend ja sõna kaudu väljendab kogetut värsi vahendusel. Ühe kulunud väite alusel jaotakse inimesed nelja kategooriasse: vesi, maa, õhk ja tuli. Triin Paja natuuri iseloomustavaks elemendiks pakun sellisel juhul vett.

Nagu iga debüüdi puhul on ka siin oluline algus, esimesed värsid, sissajuhatus, mis annab vihjeid ja pidepunkte edasiseks. Olgu siis esimene luuletis siin ära toodud.

Metsa punav riie

metsa punav riie peseb mind / mere vahuvein voolab käeni / tuul põimib mu juuksed / / mäletada sind on olla järv ja hoida su näo peegeldust (lk8)

Näib, justkui Aphrodite ise tahaks astuda merevahust välja. Eks nende värssidega on juba paljugi öeldud. Luulekogu kohta võib ju tunduda küll kohatu küsimus: millest ta räägib? Luultused ei räägi enamasti lugu kui niisugust. Vähemalt siin kõneldakse ikka kõige tähtsamast, enim kirjutatust – armastusest. Kõlagu see pealegi kulunult ning triviaalselt, kuid nõnda on, sest teisiti ei saa. Vähemalt esimene veerandik raamatust jääb esindama lembeluulet, mis küll, kahjuks või õnneks, oma kirge vähe sordiinitatult kujutab. Et luuletused on pikad, siis rebin meelevaldselt kontekstis välja mõned kohad, eks midagi peab kaante vahele ka jääma.

"Armastus erineb ihast, sest tema eesmärk ei ole rahuldus, vaid olemine. - Jacques Lacan."(lk17)

Selle tsitaadiga juhatatakse sisse luuletus "Mere akordion", mis on väljendeist tihe ja ootustelt helge. Kui juba armastus, siis olemine kesk olemist, mitte sitsid ja satsid ja magamistuba.

 Samuti loodusele kuuluv osa ei ole vähem tähtis. Paja sulatab kokku lemblemised ja looduse, et sünniks jälle midagi pisut teistmoodi, kuid selleks ma ju luulet loengi. Oma hääl on Paja luuleminal täisväärtuslikult olemas, kuigi see on muutlik, ümberkehastumistele aldis. Kui esimeses luuletuses ütleb ta, et on kui järv, siis järgmiseks tuleb juba „...olen põld ootamas su hirvekeha...(lk10), veel edasi juba, "...videvikujuustesse mässitud põllul / imetlen kuud: kriitjas, // lõõmamas läbi kuuselatvade. // kõnnin su poole, / kuni muutun migeeruvaks sookureks." (lk12)

Keegi nimetu, keda kõnetatakse, võtab koha sisse juba esimestest värssidest, ja nii kestab see terve esimese tsükli. Lõpu poole esineb küll too nimetu harvemini, kuid midagi võib jääda ka ridade vahele. Lisaks õhkamistele oma, ütleme siis lähedase järgi (igatsemine on riputada / armastatu pilte vanglaseinale. (lk20)), on Paja luulemina keeratud näoga mineviku poole, jääb mulje, et ta tunneb puudust möödanikust - "kõik ilu on tiksuv kaduv (lk10)". Ja veel, "kui kaugele kõik / me taga jääb / mälestusi on pikk tee / me ei pruugi kohale jõuda (lk35)"  Jah, see iluihalus põrkab lõpu poole vastu linnamüüre ega leia endale kuidagi sobivat pinnast.

Kes siis on Triin Paja? Maailmaparandaja kallakuga looduslaps, võib üks võimalik vastus siin olla.  Silma jäi veel see, et vähe oli neid luuletusi, kus ei mainitud "kätt". Kummaline. Ei saa öelda, et suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi, "ja mu keha on käsi, / käsi, käsi, käsi. (lk25)". Käsi on kui võimalus, millega sekkuda, klahve vajutada, mida iganes, ei saa ikka ilma käteta.

Kunagi mainiti LV grupis, et mugav on raamatut lugeda vannis.  See ei ole niisama öeldud, näe, luuletaja võttis sõnasabast ja...
...soovin libistada end vanni / juua teed / imetleda puudutuste värve / oksad kaarduvad roosiste õuntega / miski tärkab mu mullast (lk37)

Kindlasti erines teistest üks luuletus, mis pühendet keelele.

Keel

usuti, esivanemate hinged elavad edasi
tookurena, maona usun,
nad on keeles

keele tühjus helgib järvena
ja luule ei jäta varju, kuid maailm hingab ta pilgus

katlamaja varemete vahel, närtsinud telliskividel
tunnen, luule on täitnud
mu suu tühja linnupuuri lilledega
(lk40)

Oh seda sügist!

Kooldus oja juures

kooldus oja juures
roostetab sügis
laane metalli
udu tõstab tiivad
olen keha looma unenäos
(lk43)

Paja luuletused, jah, elukogemust ja sügavust võinuks rohkem olla, kuid ka nii on need meeleolupildid kui impressiionitõmmised nauditavad. Kui nüüd kujundi kasutamist mainida, mis on suurepärane, siis on ka see oht olemas, et kui üks väljend kipub korduma, siis tema mõju lahtub. Nt sõna "rooste" esines ootamatult sageli ja siis väljend "kuldsed kaselehed (lk47)" on ka selline fraas, mida on luules juba piisavalt kasutatud. Kuid esimese raamatu kohta igati väärikas tulemus. Ühe jutiga just lugeda ei saa, kuid mõõdukalt lugedes loob lummuse.

ERR

Sirp

Goodreads

kolmapäev, 17. aprill 2019

Vootele Ruusmaa. Tavaline don Quijote.




Vootele Ruusmaa. Tavaline don Quijote.
Kultuurileht.
Värske Raamat #22.
2018. 80lk.

Üks poiss läks linna õhtu eel


Tekst Rahvaraamatu kodulehelt teavitab, et:

Vootele Ruusmaa on muusik ja luuletaja, „Tavaline Don Quijote“on tema debüütkogu. Don Quijote rolli omaksvõtt annab eneseiroonilise noodi ning elutraagikat ja spliini püütakse võtta kergelt, kuigi melanhoolia ja nukrus on siiski raamatus läbivateks niitideks. Ruusmaa väljenduslaad on napp, aga tihe, siin on nii hõõguvat avarust kui ka särisevat vaikust. Raamatut saadavad autori illustratsioonid.

metalsed õhtutundlad
virguvad, et kuulata
tuttavaid hääli unise
linna suminas.
kuupinnas, eredate
tähepilkude puur-
augud kui sõnatud suud,
millest õhkub rebenenud
pilvi. kõik on ilmsi
(lk7)

Kui ainult uksepraost piiludagi eesti luulet 2018, saab juba aru, et oli meeletu aasta. Kirjutati tohutult, avaldati lademeis. Üksi kirjastus Paljasjalgne avaldas juba oma sarja „Eesti 100 luuleraamatut”. Kahjuks ei ole minu elukohajärgsesse raamatukokku need jõudnud ja kas neid kõiki lugedagi jõuaks, eks see on ka iseasi. Pluss veel need hajali kirjastuste raamatud. Kokku peaks tulema siis ca 200 raamatut. Ja kogu selle massiivi seest on ometi võimalus kerge vaevaga leida nt Vootele Ruusmaa debüüt. Abiks on siin muidugi Betti Alveri kirjandusauhinna nimekirjas nomineerituks saamine.

Nagu koduleht teavitab, on Vootele teatriinimene ning muusik ehk siis - läbi ja lõhki kultuurategelane-tegija (vooteleruusmaa). Et siis: mäng ja muusika, need on head elemendid luule komponeerimiseks. Pluss veel kujundiloome, mis lisab visuaalset mõõdet. Midagi enemat oleks ühelt nominendilt juba liig oodata. Asukoha järgi on tegemist linnakeskse luuleminaga, kuigi esineb üksikuid erandeid: „...seisan keset / heinamaad / hingates / kõike / seda endasse... (lk42). Ja linn peaks siin olema Tartu, kuigi nime ei mainita, ja ega see pole ka oluline. Korraks vilksatab isegi Pariis. Aga meeleolu on kuidagi trööstitult rusuv, midagi ülemäära positiivset just pole, see on kui „... üksijäämise hirmul / on hirve klaasistunud / silmad (lk10). Kuid vastukaaluks on see nooruse minoorlus teostatud väljapeetult, tekst kannab. See ei ole üksluine, "vaatan-aknast-välja", vaid midagi enamat. Justkui midagi aistingu, taju, mälu ja rollimängu vahepealset, et tekiks midagi taetraalselt pingestatut. See luulemina kannatab, eksistentsialism ei anna asu. Aga jah, mis siin enam lobiseda, olgu mõni näide veel lõpetuseks lisatud. Lugege ikka raamatuid ja, elagu eesti kirjandus!

k(u)ulumine

on valulik
paratamatus
iga tõmme on
kui aeglane
unustamine
südamepõhjas
jookseb
olemine tühjaks
ja juured ei hoia
enam kinni
(lk13)

mõrkjas
hapu
hommik
kleepub
suus
maitsetuks
nätsuks,
mida
salamisi
laua alla
vajutades
peita
(lk33)

must liblikas
tilgub tühjaks
õgin päevade
umbsust
kes mõtles
mind välja?
(lk34)

keerlen
loendamatud ringid
kahtluse karusellil
süda juba ammu
paha
kangekaelsusest
pigem oksendan
kui otsustan
(lk57)

Sirp

ERR (Värske Rõhk)

teisipäev, 16. aprill 2019

Kaie Ilves. Eikeegi.








Kaie Ilves. Eikeegi.
Ilmamaa.
2017. 72 lk.

Kuskil äärealal on tuuline

Imelik tunne on ausalt öeldes, punastan. Mina ja luuleraamatuga ja, see on ikka rohkem nagu naisteala, või nii, kuid jah, vahel võib natuke patustada ka, nii et - miks mitte.
Pärast Adam Culleni Haapsalu teemalist eesti haikude raamatu (Väikses linnas, 2018) lugemist tekkis mul huvi, kas on veel kirjanikke, kes vähemal või rohkemal määral on Haapsaluga seotud. Hakkasin oma peaga meenutama, kes siis võiks olla. Meelde tuli Silvia Urgas (Siht/koht, 2015). Edasi kasutasin juba Lääne Elu otsingut, see andis nime: Kaie Ilves. Siis sain teada, et Kaie on tuntud Lääne Elu ajakirjanik (mida teadsin ka ise), mitme lasteraamatu autor, perioodikas on ta üksikuid luuletusi avaldanud juba ajakirjades „Pioneer”, „Noorus” ja „Looming”. Palju ei puudunud, et ta 1988.a koos Märt Väljataga, Tõnu Trubetsky, Karl Martin Sinijärve ja Ringo Ringveega oleks trükki pääsenud luulekassetis, aga siis jäi uks suletuks. Uus võiamlus oma luulekogug ilmutada tekkis aastal 2017.

Need luulekogud, mille aotor oma sissejuhatusega teele saadab, on mulle ikka meelepärased olnud. Muidu hakkan ise tõlgendama ja avastan ühel hetkel, et olen kuskil tont teab kus. Selle raamatu idee on Kaie Ilmamaa kodulehel kokku võtnud nõnda:

„Eikeegi” on ühe kadunud (lapsepõlve)maailma üleskirjutus, mälestuse mälestus maailmast, millest on jäänud vaid jäljed – keisrikroonid kambriakna all, kiri kambrilaua peal, raudnõgesed toa taga, mustsõtra põõsas ussaias. Kokku üle 60 väikese nummerdatud pildi. Pole inimest, on ainult inimese mälestus. Kohati pole aga enam mälestustki, sest pole kedagi, kes mäletaks. Pole kedagi sellistki, kes mäletaks kedagi, kes võis mäletada. On vaid ebamäärane tunne, nagu oleks millestki (kallihinnalisest) ilma jäädud. Kuidas? Miks? Kas see oligi midagi väärt? Ja mida siis õigupoolest kaotati? Kes kaotas? Ei tea. Aeg liigub rõõmsamast ja mängulisemast kevadest troostitu hilissügise nagu vääramatu huku poole, ja peatub.

Esimese asjana, mis silma jäi, oli see, et raamatus puuduvad lehekülje numbrid, luuletustel pole pealkirjasid, neid asendavad järjekorranumbrid (1- 67). Luuletaja käest võiks ju küsida küll, et hea küll, luuletad, aga mis tööd sa päriselt teed? See põgus kogemustepagaas, mille arvelt mina loen luulet, selle pealt arvan subjektiivselt, et Kaie Ilves on ka luuletajana pigem ajakirjanik-luuletaja kui luuletaja-luuletaja. Tema luulemina jääb ka värsiveerel vaatlejaks, jälgijaks, kirjeldajaks, mitte eneseväljendajaks, tundlejaks, valulejaks. Eks seda hoiakut tingib omakorda ka ainevalik.

Vaevalt jõudsin eelmisest luulekogust (Idakaare tuul, 2017) heameelt tunda, et elu maal kestab, kui lugesin end „Eikeegi” raamatusse sisse ja... Mu rõõm oli üürike. Eesti küla mahajäetus, hüljatus, tühjus, mis siit vastu vaatab, oli kurvastav, kuid see kaduvus on kenasti vabavärsistatud. Kaie luuletused on kui pildid, mis üles võetud pika säriajaga. Ja juba esimeses luuletuses seab Kaie püsti retoorilise küsimuse. Küsimärke, komasid, punkte, suurtähti muidugi ei esine, sellest kõigest on luuletused puhastatud, tuleb tunnistada, et see on ilmselt tänase päeva luuletunnus.

mis see siis ometi jäi
sinna
koeraputkede vahele
maha
et enam ei saa
elada ega olla
klaasikilde mis neist
enam ja tuult
nii suurt tuult et
nagunii
ei olnud see võimalik
(1)

Nagu ikka on ka luules tähtsal kohal aeg. Kirjasõnas võib selle panna kas või seisma.

kell seisab
õitseb jasmiin
ikka ja jälle
aastate tagant
pimedast aiasopist
sähvab
kuldne ja valge skalpell
(3)

Olgu kuidas on, kuid vähemalt mõnel korral on ka isikustatud suvi oma soojusega kohal.

rabarberi alt
piilub kassipoeg
nina tokkroosiroosa
händ õieli
sina mu suvi
(18)

Millele järgneb (l)ootusrikas sügis.

tikib taevakolmnurka
kured
siidiniiti nõelasilmast
libiseb ja läheb lendu
head teed
minna ja tulla
(30)



Või siis:

pihlapuud
lähevad ära
silmist ja meelest
kes neid tunneb ja teab
läheb järele
pildiraamatusse pakku
(64)

Oli omamoodi hariv nostalgitseda koos Kaiega. Kõigile alguses püstitatud küsimustele küll vastuseid ei saanud, aga see pole ka luuleväliselt tihti võimalik, saati siis värsis. Viimase veerandiku lugemine läks kuidagi raskemini kui algus, eks see rusuvus mõjus samuti. Aga kuidas nüüd öeldagi, võib-olla oleks võinud natuke tihendada, mõned luuletused kas välja jätta või... Nt oli fraase, mis kordusid (minna ja tulla, 30, 35) põhimõtteliselt sarnastes luuletustes. Kuid huvitavaid lahendusi-väljendeid esines üksjagu, nii et lugeda tasus, ei kahetse.

ERR

Goodreads









laupäev, 13. aprill 2019

Iida Kaare - Tuul. Idakaare tuul.



31. Ilu on vaataja silmades – raamat, mis võlus sind kauni kujundusega.


Iida Kaare - Tuul. Idakaare tuul.
Hea Tegu. Pärnu.
2017. 32lk.

Palju siin enam lisada pole. Ma ei läinud üldse seda luulekogu otsima, võtsin ühe teise raamatu riiulist välja, aga siis kukkus see iseenesest põrandale. Kõige alumiselt riiulilt polnud kõrge kukkumine ka, nii et keegi vähemalt viga ei saanud. Vaatasin, et ohhoo! kena kaanekujundus, no las siis olla.

Peale raamatu põgusat sirvimist ja guugeldamist ei suutnud ma autori isikut tuvastada. Arvata võib, et ilmselt on tegemist pseudonüümiga. Tuleb siis leppida nende vihjetega, mis luulemina maha jätab. Tagakaanel on tekst, mis teatab, et autor on juba üle 40 aasta neid värsse kaasas kandnud nagu munarakke ja alles nüüd on pääsetud trükki. Lõpuks ometi.

Esimene reaktsioon oli mul küll jahmatav ehmatus. On´s tõesti võimalik 40. aasta looming mahutada 32. leheküljele. Luuletusi on raamatus napilt 26, pildimaterjal võtab veel oma osa, aga nii lihtsalt on.

Üleüldises linnastumissaginas esindab raamatu autor minu jaoks kangelast. Ta elab maal, karjatab kitsi, lapsed on juba suured, läinud laia maailma, nüüd on aega enda jaoks, et istuda õhtul laua taha ja kirjutada oma mälestused, kogemused ja arvamused värssi. Lugejana võin ma ju ainult oletada, et kerge irooniasuige pidi ikka suunurgas värelema, kui kirja sai selline luuletus, mis kuulub selle kogu paremate hulka (loomulikult on kõik subjektiivne):

Põlvkondade vaev                                            

„Milline vaev!” ohkasid vaaremad                                                                                                   mõisa pesuköögis preilnade ratsutamiskostüümidelt                                                       punaveiniplekke välja küürides.                                                                                                   „Milline vaev!” ohkasid vanaemad                                                                                          pommirahe all varjendisse jõudes,                                                                                                 viimast koorukest perega jagades.                                                                                                „Milline vaev!” ohkavad emad
mehi välismaalt koju, laste juurde
tagasi oodates.
"Milline vaev!" ohkavad tütred
kõrghoone katustel selfisid tehes
pöidlaklikke ja jagamisi kogudes.
(lk3)


Teine luuletus, mis teo- ja elutahtest pakatab, peaks juba ise rääkima enda eest.

Teooria

Ma tean,
et niipea ma ei uinu,
Su juurde kiman
nüüd läbi öö.
Vaid õige pisut
vast väsimusest tuigun.
Ei vaja enam
ma õhtust toitu,
seks pole mõeldudki
Su üsna lage
pannitu poissmeheköök.
Ma ilmselt jõuan enne koitu
ja kummaliselt õnnelik näin
uneta
isuta
hirmudeta
soovideta
igatsuseta.
Papa Maslow´, Te teooria kehti!
Papa Maslow´, Te teooria on mõeldud
teelehüppavatele metsloomadele!
(lk9)

Leidus ka selline fakti konstateerimine, mille kohalolu siinkirjutajale jäi suisua arusaamatuks. Luule?

Poenimekiri

Kuldne röst ja must ploom
hõbeheik ja roosa sool
valge uba, punapeet
hallhüljes, roheline tee
munakollane, sinihallitusjuust
oranž paprika ja riis pruun
(lk20)

Kusjuures keelega näikse autor olevat siiski sina peal. Valdavalt on kogu ikka riimluule poole kaldu, mitte ei künta vabavärsi uudismaad. Näiteks üks luuletus on kirjutatud selliselt, kus kõik sõnad algavad ainult „S” tähega (Sügise sügavsinine süit. Lk4). Isegi mõni laen on leidnud arranžeerimist: Nii kuis pruuniks teiseks juuniks (lk17).
Valdavalt jäi positiivne mulje. Hea on teada, et Eestimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka.

pühapäev, 7. aprill 2019

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. 12 tooli. Kuldvasikas.


LV 44. Raamat, millest su abikaasa/elukaaslane/sõber on vaimustuses.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. 12 tooli. Kuldvasikas
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn.
Tõlkinud Harald Haug, Voldemar Pirson ja Uno Laht.
1962. 624lk.

Viisakad petturid


Üks sõber kunagi rääkis, selgus, et talle meeldis, pidavat olema hea. Talvel käisin raamatukogus, mis ma näen, „Võta kaasa” riiulist vaatas vastu tuttava nimega kulunud raamat . Teada on, et välimuse järgi ei saa sisu üle otsustada. Ladusin siis raamatu muretult seljakotti, hiljem lugesin läbi, mis siin muud ikka lisada, kui et nõustun eelöelduga.                                                                                                    
Huviatv oli juba see ajastu, 1920-ndate lõpp Venemaal, millest Ilja Ilf (1897-1937) ja Jevgeni Petrov (1903-1942) kirjutavad. Kadunud oli lüürilis idülliline Tšehhovi aeg, kui abielusid sõlmiti armastuset, samuti ei olnud veel alanud punaterrori koledused. Tsaarivalitsus oli asendunud bolševike võimuhaaramisega. Et igasugune epohh toob kaasa nii vana ilmakorra tagaigatesijaid kui ka uue ühiskonna heausklikke ülesehitajaid, valitseb alati teatav segadus, mida väga osavalt kasutavad oma huvides ära teatud tegelased. Sellel foonil astubki lugeja ette Ostap Bender – aferist, kombinaator, Türgi alama poeg.                                                                                                                                              
Lugu ise on klassikaline varandusejaht, et mitte öelda jant briljantide ümber.
Bender aitab üles leida endise aadlipealiku, Ippolit Matvejevitš Vorobjaninovi, ämma varandust, mille viimane õmbles põgenemise käigus tooli polstrisse. Varandust küll üles ei leita, aga see eest jooksutavad ootamatud sekeldused tandemit mööda Venemaa lõputult auklikke teid.  
                                                                                                                                                      Kirjanik annab, kirjanik võtab. „12 tooli” lõppedes mõrvatud Ostap Bender äratati tänu kirurgidele uuesti ellu, tema seiklused jätkuvad „Kuldvasikas”. Mööda maad liiguvad ringi leitnant Šmidti pojad, Marxi lapselapsed ja Engelsi olematu venna järeltulijad, kes käivad kohalikest täitevkomiteedest kompensatsiooni nõutamas. Selle vennaskonnaga ühineb Ostap Bender, kandes endas unistust sõita ühel päeval Rio de Janeirosse. Selle illusiooni toob lähemale kuuldus kellestki väikeametnikuna töötavast „miljonärist”, kes minevikus ebaausaid võtteid kasutades saadud raha hoolsalt varjab, et paremini sulanduda ühiskonda.                                                                                                                
Algab kahe petturi ülekavaldamine. Lõpuks õnnestub Benderil miljon kätte saada, aga siis... Tuleb välja, et miljonäril ei ole Nõukogude Liidus kohta. Keegi teda oma hulka ei oota, kuskil tal asu ei ole. Pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset Venemaalt, pettumist miljonäriks olemisest, pöördub Ostap tagasi kodumaale ja lubab hakata parema puudumisel kas või majavalitsejaks.                                                                                                                                                        
Raamat on isegi natuke vähe öelda selle kohta, see on klassika, mis esindab teatub nähtust kirjanduses, see on kui  – Odessa tervameelselt heasüdamlik satiir vms. Lugeda oli muidugi lõbus, nukker ja kaasahaarav. Tõlge on tasemel, keel rikkalik erinevate väljendite poolest, arusaadavalt ei puudu tsitaadid – istung jätkub! (Kuigi möönan, et Ellotška Štšukina sai hakkama vaid kolmekümne sõnaga) Kahjuks üks leht oli raamatust väljarebitud pooleldi (lk 161-162) , aga see on juba hooletute lugejate kergekäeline teene. Üldse imestan, et see raamat ilmuda sai nõukaajal. Oma ajastut edasi andes kirjanikud värvidega ei koonerda. Kõrvalopse jagati nii paremale kui vasemale, tegelased olid värvikad, dialoog kandis kenasti. Bürokratismuse ohjeldamutu pealetung Kuldvasikas kippus juba tüütuks muutuma. Oma vähenõudlikke kaaslinnlasi hindavad kirjanikud nt sedapsi:

„Moskvas on eriline kategooria inimesi. Ta ei taipa midagi maalikunstist, ta ei tunne huvi arhitektuuri vastu ega armasta mineviku mälestusmärke. See kategooria külastab muuseume ainult sellepärast, et need asuvad toredates hoonetes. Need inimesed longivad mööda pimestavaid saale, kadedalt vahtides maalitud lagesid, puudutavad kätega seda, mida on keelatud puudutavad, ja pomisevad alalõpmata: „Äh! Oli alles inimestel elu!” (lk139)

Täna võib küll tõdeda, et raamat on mõjutanud nii järgnevate põlvkondade kirjanikke kui elu ennast. Ega ostapbenderlus pole lõplikult kuhugi kadunud. Kui meenutada 1990-ndaid Eestis, kui oli üleminekuaeg, kui tehti eimillestki midagi ja see maha müüdi, letile ilmusid suhkruvatt ja pingviini jäätis, siis toimusid mitteametlikud varade „ümberjaotamised” lausa päise päeva ajal. Nii et jah, valvsust ei tasu kaotada nüüdki.

Eesti Naine

Postimees

Õhtuleht

Keskus

Full-Metal-Metsavana

Tsitaadid