pühapäev, 10. detsember 2017

Sudeep Sen. Vaikus.






Luule kui palverännak võõrsile


Sudeep Sen. Vaikus.
Tõlkinud inglise keelest, järelsõna kirjutanud
ja kujundanud: Mathura.
Allikaäärne.
2017. 88lk.

Üks väike valikkogu luuletusi India luuletaja ja literaadi Sudeep Senil (s. 1964) sulest.
Nagu järelsõnast lugeda saab, ei ole Sudeep kitsalt ühe koha peale seisma
jäänud, ei esinda ainult Indiat, kuigi mõjutusi on saadud bengali kultuurist.
Luuletajana on Sudeep kosmopoliit nii india kultuuri siseselt kui ka lääne
kultuuriruumis.
Siia raamatusse on kogutud luuletusi, mis kirjutatud rohkem kui kolmekümmend
aastat tagasi, vanimad neist "Palveränd Mathurasse" ja "Jumalate org".

Vormistuselt jaotab Mathura luuletused kaheks, mida nad ka on. Ühed on lühikesed,
ökonoomse sõnakasutusega kujundiluule, teine proosalikum, mõtisklev, mitmele
leheküljele ulatuvad.

Inspiratsiooni ei ammuta Sudeep ainult loodusest, mida võiks arvata, vaid teiste
autorite teosed on pakkunud päris mitmele luuletusele impulsse. Paar nime, kes
tuttavad mullegi, olgu siin ära toodud: Cézanne (lk31) ja Henry Matisse (lk32, 36, 37).

Muidugi on viiteid india kultuuri traditsioonile, mis paraku mulle ei ütle küll mitte midagi.
Nt on eelviimase luuletuse pealkiri "Kintsukuroi", et nagu mida see nüüd tähendas!  Kuid Mathura
järelsõna annab mõista, et see on "iidne keraamikatehnika, mille järgi purunenud nõusid
parandatakse kulla ja hõbedaga, usus, et nii saab katkiläinud ese veel kaunimaks kui oli
alguses, lk84". Ja nii saabki luuletus veel ühe tõlgendushõlsti endale ülle.

Ei saa just öelda, et Sudeep oleks väga tundeerk oma säädumuselt. Lõunamaa temperament väga
palju välja ei löö, mis on olnud ilmselt ka eesmärgiks. Autor jääb selliseks arutlevaks,
kainelt vaatlejaks ja vaagijaks. Luuletused on kui päevikusissekanded värssides või siis juba
palved, et maailmas oleks rohkem rahu.
Nagu ta ise ütleb tagakaanel, et "hetkeline muljeplahvatus" on vaid moevool või röögatus,
mis on olemas vaid viivu. Tuleb nõustuda, et lühikaemustega Sudeep kaasa ei triivi.

Nii on tema "Vaikuse" lugemiseks samuti vaja vaikust. Ja kas sellest üldse saabki kirjutada.
Muusikas tähistab vaikust paus, kirjasõnas peaks see olema siis tühik, Sudeep aga täidab tühikud
sõnadega. Tema vaikus tuleb inimese seest ja see on "...omaenda/habras värv...vaikuse värv - valge,
läbipaistvalt valge - puhas valge vaikus."(algus ja lõpp luuletusest "Vaikus", lk8).


SÜÜTUS
laps meil õpetab -
kuis hoida väikeste
vigade süütust
(lk18)


LOOMINE

Loomismüüt
  meid pani uskuma:
naine loodi
  mehe küljeluust.
Või oli see nii
  et mees
loodi hoopis
  ahvi küljeluust?
Või et ahv
  Loodi viljast puul,
granaatõuna sajust?
  Puhkavad, sirutavad,
tantsivad ja kukerpallitavad,
  naised, ahvid
eostuvad ja
  sünnib inimsugu.
Või ehk hoopis
  naiste looming?
(lk36)

LEBAME PALJALT

Su paljas kõht
 on minu padi.

Ühele küljele
 kui keeran pea,

orust kerkib soojus,

see äiutab mu
 rahule.

Teisel küljel
 jällegi

mu eest sa
 oma rüpega ju

oma pale varjutad -
 ja südame juurde

mind jäärakusse
neelad.
(lk71)


Sirp

kolmapäev, 6. detsember 2017

Riina Eigi. Ma armastasin korstnapühkijat.





Pintsliga avastatud siseilmas


Riina Eigi. Ma armastasin korstnapühkijat.
Kujundus ja küljendus: Tiina Alver.
Kalligraafia: Riina Eigi.
Trükikoda: Vali Press OÜ.
2017.96lk.



Kõige paremini suudab end ja oma loomingut tutvustada ikka autor ise,
tekst tagakaanelt:

"Olen Riina. Arhitekti tütar. Tegelen sisekujundusega, feng-shui,
maalimise, kalligraafia, jooga ja tantsimisega. Luuletama ei hakanud
juhuslikult, vaid pika vaikimise peale. Õige katalüsaatori leidumise
ja õigele nupule vajutamise tagajärjel. Esimeses vihikus on just need
ohked, ahmed ja mõtisklused kokku kogutud. Kõigile tuttavad, üldinimlikud."

Autorist järgmisena oskab luulekogust kirjutada teine luuletaja,
siin on Margit Petersoni kobe arvustus.

Naiseks olemisest, armastusest või siis selle puudumisest, loodusest, sõrmeotsaga
ühiskonnakriitikast "...moodsal ajastul/plastmassist on/rinnad ja raha/ämbrid ja
südamed(lk72)" ja enesekehtestamisest, need on põhilised märksõnad, millega seda
raamatut iseloomustada võib. 
Sekka leidus väljendeid, mida kohtasin lausa esmakordselt : sõnajalamurdmisööl(lk37),
tuisuvihurivända(lk47), depressioonivorsti(lk56), südamešašlõkki(lk59) ja
viguriväntvõllide(lk89).

Tehnilise poole pealt nõustun Margiti kriitikaga, et kujundi kasutamisega on natuke liiale
mindud. Kui nii tehakse, siis juhtub, et luuletuse lõppu jõudes on algus juba meelest läinud.
Eks pealkirigi oleks võinud olla natuke originaalsem. Tahes tahtmata meenub Tammsaare "Ma armastasin
sakslast", Margo Vaino "Ma armastasin hullu naist" (viimane ei ole kahjuks Haapsalu raamatukokku
jõudnud ja ega vist ei jõua ka).
On see nüüd saatus või mis, kuid guugeldades selgus, et Riina isa, Ado Eigi, on Läänemaa Keskraamatukogu
kunagi projekteerinud. Ja täna on tema tütre raamat samas majas riiulis lugejaid ootamas.

Oma laadilt on autor, vaatamata kõigele negatiivsele, mida elu pakub, siiski natuke mänglev optimist, mis on igati meeldiv nähtus  21. sajandi värsiveerul. Teatav idamaisus kui niisugune kumab läbi, just kujunduse osas. Kõige tugevam külg on raamatu enda kompositsioon, luuletuste jagamine nelja tsüklisse. Nagu iga debütandi kohta saab öelda, võib nüüdki väita, et see
on siiani autori parim raamat.


Luba

oled mu patt
ja mu lunastus
mu otsingute
eksitee ning
südame tunnustäht
mis pitserina
jätnud jälje
elusolemise lubadusse
välja antud eikellegimaal
ei kunagi ei kellelegi
kehtivusajaga tähtajatult
järgmise korrani
(lk18)

sisenedes tuli
enda järel kustuta
hinged väljaspool
(lk58)

Heasti

Rahuldatud naine
lihtne on kui kuu
(või korrastatud kaos)
loor loori järel
kaitsekihte
maha vaob ja
näib - nainegi
vahel mõelda
võib praoga
(lk69)

Prohvet

Naised ja prohvetid
pole kunagi kuulsad
omal maal
ega ma polegi
väitnud
et olen...
prohvet
olen naine
ja mul on lihtsalt
ala(s)ti
õigus!
(lk70)

laupäev, 2. detsember 2017

Liina Tammiste. Tagurpidi kuu.







Võrguluule võrgus

Liina Tammiste. Tagurpidi kuu.
Toimetanud: Igor Kotjuh.
Kujundanud: Asko Künnap.
Küljendanud: Jaanika Pajuste.
Koostanud: Karl Martin Sinijärv.
Kirjastaja: Kite.
2017.147lk.

Tuleb välja, et tänaseks on see juba kolmas L. Tammiste luulekogu ("Refresh", 2013;
"Väike must kleit", 2014). Eelmisi ei ole lugenud, aga mäletan küll, kui "Refresh"
riiulis oli. Mõtlesin tookord, kas see on mingi nali, või mis. On`s raamatukogu
töötajad vinüülpaadi sokutanud vaatamiseks välja, pealegi oli see nii suur, et ei
oleks kilekotti mahtunud. Nii ta sinna jäi. Läksin välimuse õnge, aitäh Asko.

Välimus on üsna oluline. "Tagurpidi kuu" jäi ka silma oma kaanekujundusega. Ikka täitsa
suvi on küll, eriti praegu, keset talve, lisaks palju pilte, heledad toonid pimedasse
aastaaega annavad lisa, kena raamat on.

Mis siis veel, ah jaa. Tammiste on siis luuletaja, kes on oma tähelendu alustanud
Facebook`i ajajoonelt. Ja tänu `laikidele` ning lugejate tagasisidele on luuletused jõudnud
kaante vahele.
Raamatu maht oli luulekogu jaoks ehmatavalt suur. Ruum on ka maksimaalselt ära kasutatud, puudub
isegi sisukord.

Üks detail, mis luuletusi ühendab, on pealkirjad. Need on väikesed ümbrikut meenutavad ristkülikud,
nagu sõnumid veebist või "messages", nagu harrastakse öelda. Paraku on inglise keel siin raamatus
väikest viisi sisse trüginud. Kuigi enamus luuletusi võikski jääda vabavärsiks,
siis näiteks riimivankri ette on rakendatud ka inglise keelsed sõnad (ega kell- bloody hell, lk4).
Mis parata, kui inglise keel on igapäeva suhtlemisse ka ülevõetud, eks siis luuletaja peab ajaga
sammu pidama.

Võiks veel lisada, et oma isikupärane väljendusviis on Tammistel täitsa olemas, väljakujunenud.
Mina lugesin muidugi nii, et algul ei saanud vedama, pärast pidama. Ühe jutiga ikka lõpuni välja.
Tammiste pilk on vähe romantilise kallakuga sissevaade naiseks olemise pühapäeva keset argipäeva.
Mõistagi ei puudu otsingud, küsimused ja emakssaamine oma rõõmudega.
Ei saa jätta mainimata, et ega need luuletused ei ole ainult netist väljakasvanud, eks mõjud
võivad olla ka väljastpoolt tõuke saanud. Mulle meenus ühte luuletust lugedes Vennaskonna
laul: Maailma lõpus on kohvik.

ma ei ole
maailma algus.

pole ma ka
ta
keskpaik.

sõlm.

siduvuspunkt.

olen
see lõppude
kohvik
millest laulavad

ja

kus
kohtuvad kõik.
(lk10)


Üks võte, mida Tammiste lapats põhjas ruunab, on ülemeelik ülakoma kasutamine.
Nii leiab seda mitmest kohast, mõni näide: vastan sul` - / bitte/astu/edasi//
Kevade. (lk16)
Lk 18: ülepeakaela//ne`//karmavõlata/kõrvalsuhteid...
See "ne`" peab tähendama siis sõna "neid". Selliseid lühendusi esineb üksjagu.
Lugemist pidurdab see, et ei saa alati aru, kas mõledakse mitmuse sõnu "need" või "neid",
kontekst siiski lubab oletada õiget käänet, kuigi tuli kohati lugeda mitu korda.
Üldmulje on siiski positiivne, sest nagu üks hea luuletaja peab, Peab, PEAB, oskab
Tammiste üllatada. Mind kui pühapäevalugejast luulevõhikut ei ole muidugi raske
üllatada ka, aga siiski, ent ometi. Keelemängud ei ole Tammistele võõrad, elagu
eesti keel!

"mida
me teeksime
Tema õlata.

naerudki
poolikud -

justkui
se` kõlata.

kuhu me
südames -

silmad
nii suured.

hingedest
tammistest

kus
on
me

juured."
(lk27)


"sinu
keel

ema
rinnal

kosugu."
(lk34)


Milline tungiv jaatus.

"tõmba
mõttelõng
võrgule
kiigeks

et siis
üles ja alla
sa

saaksid
endast-mind-välja-viigeks

ämbliknaisena
turnida."
(lk67)

Loodus kahe silma vahele ei jää, tema lemmik aasta-aeg on kevad, nagu paljudel.

"pooltunnis

päikest
rahetki.

meil

kevad

pole
vahetki."
(lk76)

Üks näide riimitud aforismist.

"olgu
vanem

ronk
või
kägu -

laps
on
pere-konna
nägu."
(lk83)


"saavutuspõhiste
keskel
kesta.

jätistumata
jäätumata.

süda
õlitatult -

hingedel.

vot see
on
alles."
(lk117)

Viimase luuletusega võib põhimõtteliselt kokku võtta kogu Tammiste luulekreedo, millega on autor
endast üksiti mingigi aimduse edasi andnud.