pühapäev, 17. juuni 2018


Albert Engström. Anders Zorni elu.
Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär.
LR 27-29.
2017. 152lk.

Siin- ja sealpool Läänemerd

Anders Zorn (1860-1920) oli, nagu kirjutab Albert Engström (1896-1940),
üks suuremaid rootsi kunstnikke. Kahjuks ei ole ma varem küll kuulnud
sellist nime, aga nüüd siis sai lugeda tema kohta.
Autobiograafia, mis ta ju on, saab jagada kaheks. Üks on see, milles
räägib Engström mälestusi, kus ta ise osales, teise osa moodustavad
Zorni enda märkmed. Esimene osa oli lugedes kuidagi haaravam, teine
läks juba rohkem kroonikaks kui faktide loeteluks. Aga terviku huvides
ei saa üht eraldada teisest.

Et siis kaantevahe kätkeb endas läbilõiget Zorni elust, kui nii võib öelda.
Kunstnikuna oli ta üks visa mees. Õppis, otsis, leidis, katsetas - nii temast
kunstnik sai. Läbi kogu kunstnikukarjääri ajas oma joont, jäi truuks realismile.
Kriitika suhtes ei ole Zorn just kõige meelsamini meelestatud, sestap palus
ta oma lugu kirjutama sõbra, A. Engstömi, kes on ka ise kunstnik. Natuke nagu
siseringi teema.

Harva juhtub, et väliskirjanduses lipsab sisse mõni katkend, kus mainitakse
Eestit. Ent vahel siiski tuleb seda ette. Kuigi Zorn reisis palju, jõudis ta
1905. a suvel ka Eestisse. Tallinna, Paldiski, Osmussaare ja Vormsi kõrval
külastati samuti Haapsalu. See oli aeg, kui Eestimaa kuulus veel Vene
tsaaririigi kooseisu. Ja 1905 aasta ülestõus koputas juba peagi uksele.

Haapsalus viibitakse küll ainult kaks päeva, kuid sellest piisas, et
kuurortist aimu saada .

"Pöördusime tagasi supelvõõraste saginasse, et kusagil restoranis õhtust süüa.
Valisime pealtnäha kõige elegantsema, see tähendab kõige vähem venepäraselt
räpase, saime ühe laua ja lauale kergeid suupisteid. Muidgi tellis Zorn veini,
aga veini all mõtles ta alati šampanjat. Saal oli puupüsti inimesi täis, kellest
suur osa oli väga purjus. Lõpuks muutusid melu, valjud hõiked ja atmosfäär
juba ülearu orientaalseks." (lk39)

Selline raamat, mida silmaringi avardamise mõttes ei tasu kahe silma vahele jätta.

Sehkendaja

Kirjakoi


Ols Maria, 1918

pühapäev, 10. juuni 2018



Slash koos Athony Bozzaga.
Tänapev. 2010.
432lk.

Kuuel keelel üle lava.

Võisid olla varased 90-ndad, kui avastasin sellise bändi nagu Guns N` Roses.
See juhtus siis, kui MTV jõudis teleekraanile. Lisaks ilmus veel
ajaleht "Meie Meel", millest sai ka teada, mis laias maailmas toimus.
Aga siis juhtus midagi MTV-s. Ühele lahedale saatejuhile, Paul Kingile,
anti kinga, veel hiljem hatati näitama realyti saateid, nii et MTV vaatamine
jäi pisut soiku. Palju paremini ei läinud ka "Meie Meelel", mis pani üldse
uksed kinni. Meenub veel, et Aet Süvari oli seal lehe juures ajakirjanik,
seda tööd teeb ta tänaseni, lugedes ERR-is spordiuudiseid. Aga "Meie Meeles"
rääkis Slashist, kui mälu nüüd ei peta, Jaagup Kreem oma intervjuudes.
Eks mõjutusi Terminaatorile võis ta saada küll, kahtlemata.

Väga suureks melomaaniks ma end ei pea, kuid GNR-s on algusest
peale mulle meeldinud. Nende muusika oli üldse kuidagi ikka vägagi
laiadele massidele. Ja nüüd täidab Slashi raamatu lugemine need valged
laigud, mis jäid video vaatamise, muusika kuulamise taha. Päris ma teadsin
siis, millega nad tegelesid kaadri taga, kindlasti mitte.
Mõned üksikud faktid olid küll juba tuttavad, kuid see oli ainult jääme veepealne
osa.

See on selline pihtimuslik, natuke isegi humoorikas võtmes päevikulaadne
tagasivaade, nagu need autobiograafiad ikka on. Alates varasest lapsepõlvest,
vanemate lahutusest, bändi tegemisest - kõik, kõik, kõik, mis selle juurde kuuluvad.
Muidugi ei puudu mõnuained, narkootikumid, alkohol ja otse loomulikult naised.
Narkole on üldse pühendatud nii palju lehekülgi, et selle lugemine tahtis juba kätte
tüütuks minna.

On ime, et Slash pärast kõike, mida ta teinud on, veel elus on. 15 aastat olla
karusellil, selleks peab olema raudne tervis. Tavaline päeva taks oli juua ära
kaks liitrit viina, no ma ei tea, kaua nii võib vastu pidada. GNR sisekliima ei olnud
ka just kõige parem, mistap oli libedale teele minek eriti lihtne. Raamatu lõpus
ütleb Slash, et on teinud lõpparve nii alko, narko kui ka GNR-ga ja läheb edasi
bändiga Velvet Revolver, on aasta 2007.

Eks palju muutis ka muidugi perekond. Pärast isaksaamist ongi karskus ainuõige tee.
Kuigi ei saanud lugeda raamatut tundmata väikest nostalgiatorget sõrme all, et jaa,
kunagi sai ikka kuulatud, siis tuleb tunnistada, et Slash on siiani ikka üks äge kitarrist.
Temas on veel säilinud see rokkstaari vaim, millele laoti vundament juba ammu enne teda.

Lugemissoovitus

Lugemisarhiiv

Lastekas.tv3

Lvkrkraamatublogi

Raamatupalat










pühapäev, 3. juuni 2018



Raimond Kaugver. Kolm romaani.
Eesti Raamat.
1979. 696lk.

ENSV kui sulatusahi

Äraütlemata kena komme on avaldada mitu raamatut koos ühtede kaante vahel.
Pole vaja eelmisele otsida järgmist ega midagi. Sedasi lugedes tekib omamoodi
lugemisvoog. Niisiis: kokkuköidetud on kolm romaani: "Seitsmendas läänes",
"Nelikümmend küünalt" ja "Jumalat ei ole kodus". Kõik nad on erinevad, kõik
nad on loetavad. Ühine on ehk ainult kontekst - absurdne nõukaaeg.

Esimene raamat on põhimõtteliselt järg varemilmunud trammitrustiromaanidele
("Keskpäevavalgus" ja "Igapäevane leib"). Pärast instituudi lõpetamist satub
Käsper Ramm Kirde-Eesti kaevandusse, kus peab hakkama juhtima katsejaoskonda.
Ega see lihtne ei saa olema. Ikka on kollektiivis hõõrumisi, käegalöömist ja
muid pahesid.
Kuid lõpuks õnnestub kõige tähtsam, mis toona vaja oli, nimelt: täidetakse plaan.
Zola "Söekaevurid" see just ei ole, aga eks on muutunud ka ajastu.

Teine raamat on juba tükk maad isiklikum. Kirjutatud päevikuna ehk minavormis,
kus protagonistiks on Villem Alavain. Neljakümnendal sünnipäeval istub peategelane,
pärast külaliste ärasaatmist, laua taga ja hakkab oma elu meenutama. Iga aasta
jaoks on sümboolselt üks küünal. Aastad, mis siis mööda libisevad jäävad vahemikku
1923-1963. Sinna kuuluvad: lapsepõlv esimeses vabariigis, maailma avastamine, niipalu,
kui see võimalik oli, sõda, nn Soome poisiks olemine, Siberis vangilaagris viibimine,
rehabiliteerumine ning uue elu alustamine ENS-s. Jah, paljuski on see põlvkonnaromaan.

Kolmas raamat on nii isiklik kui ka ebaisikuline. Sander Tümmeleht on kirjanik, kellel
on kõik olemas - tuntus, sõbrad, raha ja naised. Väheke oli selles ka müüdimurdmist.
Kirjanik ei ole keegi, kes istub oma elevandiluusttornis ja stoilise rahuga kirjutab
raamatuid. Võib-olla kunagi on see nii olnud või on ka praegu, kuid jäägu see saladuseks.
Igatahes Sander võtab teistega suhtlemisest aktiivselt osa, aga pahatihti lõpeb
see teguviis joomingutega laadis: kurat-teab-kus-ja-kellega. Nõnda on paratamatu, et
kirjanik toimetatakse Paldiski maanteele alkoholiravile. Haiglas viibides, vähem teistega
kontakteerudes, rohkem möödanikku meenutades tema päevad kulgevad, kuni saab jälle
vabadusse. Kas ka paranenuna, loodetavasti.

Tuleb nõustuda Kaugveri enda definitsiooniga, et ta on probleemikirjanik.
"Seitsmendas..." on siiski veel pisut naiiv-ideaalis kinni. Nii pidi kirjutama, et
avaldatud saada, aeg oli lihtsalt selline, tsensuur hingas kuklasse. Tugipuu, millele
toetub Käsper on veel kommunism, mis on taustal täitsa olemas, kuigi rõhk on
tööviljakuse saavutamisel.
Ja kolhoosiromaani ei olnud samuti mõtet kirjutada, seda tegi Heino Kiik oma "Tondiöömajaga".

"Jumalat..." on, vähemalt tundub, et on nagu alkoholismivastane teos. Miks üldse tekib,
millest saab alguse joomarlus, see jääbki vastuseta. Läbi kirjapandud stseenida võib
see olla kui hoiatus: ärge jooge, seltsimehed, kaaskannatajad. Mingi nimetu tusk ja
tülpimus on kogu aeg õhus, harva, kui Sander on endaga rahul. Seda ei ole küll välja
öeldud, aga kas ei või see olla sama nõukaaeg, mis rusus, raudne eesriie jne.
Oleks Kaugver Soomest edasi Rootsi põgenenud, nagu tegi seda nimekaim Raimond Kolk,
oleks kõik olnud teisiti, vähemalt talle endale.

Niisiis ei jäänud muud üle kui alistuda paratamatusele. Mis sa teed, kui saatus viskab kord
siia, kord sinna, kui puudub pidetus. Nii ütlebki "Neljakümnes..." isa pojale:

"Vaata, meie olukord on väga keerukas. Meie oleme pisike rahvas, meist endast ei olene
absoluutselt midagi. Me oleme nii pisikesed, et me isegi omaenda elu ja olemist ise
määrata ei saa, aina tuleb keegi suurem ja sunnib meid tegema seda, mida tema tahab
ja mis temale kasulik on." (lk344)


Ekspress.delfi.

Trakyllmaprokrastineerinj2lle