reede, 30. detsember 2016

Silvia Urgas: "Siht/koht"



Nukruseta nostalgia

Silvia Urgas: „Siht/koht“
Toimetanud Helena Läks
Kujundanud Martin Veismann
Elusamus, 2015
44 lk.

Tundub, et SU on juba esimese raamatuga lugejate poolehoiu võitnud. Mis siin salata, meeldib ka mulle, sest tal on olemas see, mis luuletajale tarvilik - keel.
Kimp arutlevas laadis luuletusi võikski olla kõige lühem nimetus lisaks olemasolevale arvustuste hulgale. Silvia kulgeb kursil Haapsalu-Tartu, ja kõik, mis ta
nägi, tajus värssi vermitud ka sai. Niipalju, kui internetist lugedes teada sain, plaanib ta edasi liikuda kursil Tartu-Tallinn, võib-olla ka kunagi jõuda New-Yorki, nii et: tuult tiibadesse!


Pikima pealkirjaga lühim silma jäänud vabavärss.

all the very best of us
string ourselves up for love

kõige rahulikum luuletus
ei läinud kodust välja
ja lõppes iseenda alguses
just seetõttu armastan
teda üle kõige
(lk 30)

Ja üks kõige pikemaid luuletusi, mis on ühtlasi ka mu lemminguid, olgu
siinkohal täismahus ära toodud. Eks osati räägib seegi sihist kui kohast,
mis on kuskil kauguste taga.

ur gas

eesti sõltub 100% vene gaasist

ja esmakordselt oma elu kolmandas dekaadis
olen ma vahetanud 80ndate paneelid

(mille radikad surisevad jumala armust
oktoobrist aprillini
kes kütab keskkütet?
suur punane korsten
ma olen kolm ja näen teda toaaknast
liiga suur et päriselt
siin linnas olemas olla
kui mind ta jalamile viiakse
olen pettunud
sest katlamaja on metsloom
mitte lagunenud tellistest torn)

ja metsi põletavad lobudikud

(puust oled sa tehtud
ja puud pead sa ka sööma
mina ei oska sind kütta
põline paneelipliks
tuba tahma täis
ronimas veebruarikuus katusele
et natukenegi hingata saaks
olles kahevahel kas sellest
et peaaegu vannitoa põlema panin
saaks hea baariveste või mitte)

gaasiküttega korteri vastu

siin ma nüüd olen
uimastatud augustikuust
ja sa oled selline maja
kes mulle meeldib
väärikas ja sõltuv
kõrgete lagedega
ja radikas läheb nii kergelt soojaks
et tunnen soovi emmata
neid maa-aluseid torusid
agressiivsest naaberriigist

ja kui gaas keeratakse kinni

kui tulevad sanktsioonid
või sõda
või mõlemad
ei jää ma seal ellu
ma pean minema metsa
kust tulid mu esivanemad

kui ilus on see hajaasustusega maa
ma võtan mehe ja me läheme metsa
mõnda hirmul rootslaste hüljatud suvilasse
ja mu mees kütib toiduks metsloomi
see on tõeline keskküte
kui põdranahk meid talvel soojas hoiab

aga kui me lapsi saame
kasvatan ma neid nii
et nad oleksid alati õigluse poolt
ja julgeksid seda ka välja öelda

aga metsas ei kutsuta kunagi asju õigete nimedega
võsavillem võib sind kuulda

seepärast veel kord refrään:

sa oled selline maja kes mulle meeldib
elamas piiripealset elu piiriäärses riigis

ma loodan et talv tuleb soe

(lk 36-37)

Wikipedia
Looming
Sirp
Delta
Err.ee
Müürileht
Värske Rõhk
Kaktus
Lääne Elu

neljapäev, 8. detsember 2016

Manfred Dubov: "Täna leitakse kõik üles"



Uinumatu unistaja

Manfred Dubov: "Täna leitakse kõik üles"
Toimetaja: Carolina Pihelgas
Kujundaja: Alex Dubov
illustratsioonid: Manfred Dubov
Värske Raamat #18, 2016
Kirjastus: SA Kultuurileht
64 lk.

Värske Rõhu tutvustus: Manfred Dubov (s 1986) on noor eestivene autor,
kelle täpne ja minimalistlik luulekeel mõjub nagu rida eredaid välgusähvatusi.
Kujundid on ekspressiivsed, autori hoiak pingsalt eksistentsiaalne
ja intiimsed elamused võtavad kosmilise mõõtme.
«Täna leitakse kõik üles» on Manfred Dubovi esimene raamat.
Teksti saadavad autori illustratsioonid.

Võib öelda küll, et see on üks selle aasta absurdiluule pärl. Juba sissejuhatuses
on antud asjakohane viide:

Raamat sünni,
armastuse ja
õppimise absurdist.
(lk 3)

Karta on, et ega laiadele massidele mõeldud raamatuga just tegu ei ole, aga kui on
huvi lugeda luuletusi, siis neid veel lugeda, siis veel ja siis igaksjuhuks veel,
ilma, et seal taga nüüd kõik oleks kristallselgelt arusaadav, siis sellisteks puhkudeks
on meeldivad üllatused garanteeritud.
Kasutades primitiivset lähenemist, võib väita, et tegemist on ühe noormehe maailma
avastamisega, suhestumisega selle sees ja sellesse ning samuti oma koha otsimisega.
Maailm, mis ümbritseb - luustub. Autor seal sees - muteerub. Kõik muutub, kuid midagi
ikka püsib, või muutub kõik püsivalt.
Eraldi tasub kindlasti kiita keelekasutus, millest lausa õhkab isikupärasust. Olgu selleks
siis mäng või vastandused.


Täna leitakse kõik üles

1

täna leitakse kõik üles
absurd ulatub minuni

kõik mida veel pole
voolab eimillestki läbi
tumeda jõena minu poole

mind pole veel siin
...
(lk 10)


Rõõmurõdu

rõõmurõdu
hele maja
hele päev
muusikamaja
absurdikool

rõõmurõdu
kallis aed
vaikne rahu aed
rahuviljad

pidev karje üle majaskeleti

maa seest roogime välja vihmaussid
ja anname kanadele
öösel ärkavad
maa seest sekelettloomad

ploomipuu
ploomi sees
inimluu

öösel õitsevad kõige luustunumad lilled.
(lk 14)


Kõue kodus

8

...
mu hing on kõuepüüdja
laiali uhutud mõtted
sirutuvad nööridena üles
nagu närvid taeva poole
kalju erosiooni hapruses
päeva ruumis saab kõik kokku
kaja joonistab mu hinge kontuurid
...
(lk 57)



err.ee

http://www.manfreddubov.com/

kolmapäev, 7. detsember 2016

Kaur Riismaa: "Soekülm"





Minnes mööda südasügist teed


Kaur Riismaa: "Soekülm"
kujundanud Piia Ruber
Kirjastus Verb, 2016
88 lk.



Igal põlvkonnal ei pea, aga võib olla keegi, kes teda esindaks. Tegelikult
ei pea olema ainult üks esindaja, neid võib olla ka rohkem. Neid, kelle
sünniaasta jääb vahemikku 1980-2000, nende üheks esindajaks võib seega
luules pidada Kaur Riismaad.

Juba esimene raamat ("Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd". Pärnu: Jumalikud Ilmutused,
2011) oli juba paras lugemine, et mitte tellis, sealt lihtsalt pidi tulema veel.
Hiljem on Kaurilt ilmunud iga aasta kas üks või kaks raamatut, kas luulet või
proosat, sekka ka draamat, niisiis: agar kirjamees.

Võimalik, et ma ei taba päris õiget pakku, aga juba esimesest raamatus alates on
jäänud mulje, et Kaur on nagu koguaeg olnud täiskasvanu, lapsepõlv oleks kuhugi
vahele jäänud, võib-olla sellest lihtsalt ei olnud sünnis kirjutada. Alguses
ta kirjutas küll rolliluulet, aga mingi painav äng on ikka sisse kodeeritud kuhugi
ridade vahele. Pärast abstrakse mõtlemise avastamist on see muidugi mõistetav, samas,
kui see on eesmärk, siis on asi omal kohal. Kuid, nagu ikka, on eelnev subjektiivne
arvamus, mis ei pretendeeri viimase astme paikapidavusele.

Kunagi oli Kaur Poognas. Kirjutas sinna oma luuletusi, vahel hindas, vahest arvustas
teisi, nagu see ikka seal käis. Üks teine autor kirjutas ühe luuletuse, mis koosnes
teiste pogenistide kirjeldamisest. Sellest ei olnudki midagi, ainult as oli selles,
et nimetatud luuletuses olid kõik tegelased vastupidised, toodi esile nende antipoodid,
need, mida nad kindlalt ei ole. Nt Kauri kohta kirjutati sellised read:

Kaur Riismaa hingas välja haikukogumiku
rännates ajas asutas Siuru
visates sealt välja Tuglase
(2012)

Nii arvati Kauri kohta,  mida ta kindlasti ju ei olnud tol hetkel. Praegu ise seda
ülelugedes hakkan tõesti uskuma, et luuletajatel ja miks ka mitte teistel kirjanikel
on teatud prohvetlikud võimed. Raamatus "Soekülm" on palju haikulikkust, leia ja loe.


ära loe silpe
niigi on lühike
viinakuupäev
(lk 7)


Mis jäi silma, on tema, kuidas nüüd öelda - didaktilist laadi konstateeringud.

...elus ei lähe hästi ega halvasti,
elus saadakse hakkama...
(lk19)



***

Millegi päriselt mõistmiseks
tuleb õppida selle üle naerma.
Mitte irvitama - naerma, itsitama,
pugistama, mugistama, lagistama, lõkerdama.
Istud selgel suveööl sauna ees
ja puksud Jumalagi üle.

Kui Jumal naerab sinuga kaasa,
oled temast aru saanud,
oled maailmast aru saanud.
Kui ta mossitama hakkab,
pole sa teda mõistnud,
või oled unustanud naeru.

Ja siis ei aita miski.
(lk 66)

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kontrast-ja-kontra-ast/

http://vikerraadio.err.ee/v/loetud_kirjutatud/saated/80d8ceaf-ce58-4f24-a1d9-6a1cfe770f03/loetud-ja-kirjutatud-kaur-riismaa-soekulm

Haikudega seoses tuleb mulle meelde ikka kohe see idamaisuse temaatika, mis ei kanna pelgalt märgistust "made in china",  vaid on midagi muud, olgu see siis jäädvustatud nii  raamatutesse kui ka muusikasse.