Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2024 postitused

Roger Zelazny. Üksildane oktoobriöö.

Kujutis
  Roger Zelazny. Üksildane oktoobriöö. Tõlkinud Juhan Habicht.  Varrak. 2001. 254 lk.  Mõni raamat vajab lugemiseks õiget aastaaega, teine jälle sünnib lugeda vaat et iga ilmaga. Ma ei saa öelda, et see Zelazny raamat halb oleks olnud, see on suisa hea, ainult valel ajal sattusin teist lugema. Ulmega on mul see jama, et on tekkinud mingi totakas ootushorisont. Kui lugu ei taha käima minna, põnevus puudub vms, siis kaob hasart ja lõpuks huvi, mis võib halvemal juhul viia pooleli jätmisele. Saan aru, et see on halb komme, korralik lugeja peaks olema ikka avatud igale žanrile, vormile, liigile jne, aga no need vanad harjumused... Siin oli küll julgelt pool raamatut malendite paikasättimisele kulutatud, nii et pidin ikka korduvalt end lugemiseks kokku võtma, aga hiljem hakkas justkui looma, tekkis isegi midagi pinge sarnast. Lõpu arvasin juba tagakaane tutvustuse järgi ära, sestap sisu pole mõtet ümber refereerida ja eks seda ole juba kordi enne mindki tehtud ka. Aga mis positiivne, oli as

Sophokles. Kuningas Oidipus.

Kujutis
  Sophokles. Kuningas Oidipus. Tõlkinud Ain Kaalep ja Ülo Torpats. Avita. 2006. 124 lk. Kahe ja poole tuhande aasta eest kirja pandud värsivormis saatusetragöödia viis mind Teeba linna. Seda piirkonda oli tabanud katkupuhang ja selgeltnägija arvates suutvat elanikkonna päästa vaid eelmise kuniga mõrtsuka leidmine ning karistamine. Kuningas Oidipus, kes sel ajal võimul on, peab tulihingelise kihutuskõne ja neab mõrtsukat, et see saaks leitud, pälviks teenitud karistuse ning kodanikud pääseksid hirmsast taudist. Süüdlase otsimine toimub järk-järgult, kuni viimaks selgub kohutav tõde. Imelik küll, aga meil koolis seda kohustusliku lugemise nimekirjas ei olnudki, aga lugu olin lugenud umbes aastat kümme tagasi. Tekst on võimas, millised karakterid! ilmselt laval oleks mõju veelgi suurem, aga eks see olene näitlejatööst ka, siiski tore oleks näha ka ajastutruud etlemist laval. Ent samas möönan, et tausta teadmata, müüti tundmata, selgitusi raamatu lõpust lugemata võiks veerand ainest mööda

Stefanie Babst. Terav pilk.

Kujutis
  Stefanie Babst. Terav pilk. Saksa keelest tõlkinud Jane Laumets. Postimees Kirjastus OÜ. 2023. 204 lk. Kuku raadios tehti sellest raamatust juttu rubriigis Nädala raamat, mida viis läbi Marek Strandberg. Pisteliselt sattusin saadet kuulama, mispeale tekkis huvi ning seejärel laenutasin, lugesin ja nüüd lõpetasin. Stefanie Babst tegi NATOs muljetavaldavat karjääri, ta jõudis üle 20 aasta töötada kõrgetel kohtadel alates avaliku diplomaatia osakonnast kuni strateegilise nõustajani. Nüüd on ta ametist prii ja kirjutas oma nägemuse lähiminevikust rõhuga Ukraina sõjal. On lausa jahmatav, kuidas mõjukad poliitikud ja ametnikud ei suutnud reageerida Venemaa ohule ega hoida ära hullemat. Veel pool aastat pärast sõja puhkemist ei olnud Saksamaal tegevuskava ehk vastust küsimusele, kuidas kriisis tegutseda, rääkimata militaarsest võimekusest. Kahjuks aga tuleb selle venitamise, kõhklemise ja kahtlemise tõttu maksta ukrainlaste väga ränka hinda. Babst teeb muidugi kriitikat NATO aadressil ja an

Toomas Vint. Üüriline.

Kujutis
  Toomas Vint. Üüriline. Tulikiri. 2009. 260 lk. ""Sa oled kolmekümne nelja aastane ja abielus, aga sul pole mitte midagi hinge taga, sul pole isegi juhilube... Mis mees sa üldse oled!" "Ma olen tuntud eesti kirjanik..." ütlesin kiiresti, tundes piinlikkust, et mu hääl seda öeldes värisema hakkas. "Kes sind, sitta, tunneb! Kümme, hea kui sadakond sinusugust," ütles äi kääriva pahameelega. Otsekui end vihale õhutades. "Vaata, minu tuttavad küsivad vahel, mida mu väimees teeb. Ja kui ma ütlen, et ta on kirjanik, siis tuleb välja, et nad ei ole sellisest kirjanikust midagi kuulnud. Sellist kirjanikku ei ole, ütlevad nad ja kehitavad õlgu. Tuleb välja, et ma söödan ja annan ulualust olematule kirjanikule," ütles äi juba õige kurjalt või põlgusega." (lk 9-10) Sellise solgiämbriga kallatakse üle kirjanikuhakatis, kes kannab siin romaanis nime Andres Saks. Aga laiemalt on siis jutt sellest, kuidas üldse elab kirjanik 21. sajandi kapitalistliku

A. H. Tammsaare. Elu ja armastus.

Kujutis
  A. H. Tammsaare. Elu ja armastus. Eesti Raamat. 1984. 344 lk.  Tegemist on romaaniga, mis kuulub psühholoogise realismi varasalve, ja esmatrükk oli temal juba aastal 1934. Lugu ise on üsna lihtsa koega. Vaene popsitütar Irma Vainu tuleb maalt ära linna, et alustada iseseisva eluga uues keskkonnas. Esimene töökoht koduabilisena viib ta paarkümmend aastat vanema härra Rudolf Ikka juurde, kellest saab Irma tulevane abikaasa. Aga jah, nagu elus ikka, mitte kõik ei lähe hästi, nii ei ole antud ka sellele suhtele just pikka iga. No ma ei tea, kas sellised inimesed päriselt ikka on olemas või on need välja mõledud? Kui mees on viimane kaabakas, siiras suli ja tühikargajast parandamatu seelikukütt, kas siis võib keegi naine anda talle kõik andeks ja raiuda truudust... Ah, ma ei või, ju siis leidub ilmas selliseidki naisi. Esimene armastus on ikka see kõikse imelisem, aga paraku vanale koerale uusi trikke ei õpeta.  Olin küll enne lugemist eelarvamuste küüsis, et kas ei ole ikka liiga tuim lu