laupäev, 30. märts 2019

Sarah Crossan. Õun ja vihm.




LV 5. 2018. aastal ilmunud populaarne noorteromaan.

Sarah Crossan. Õun ja vihm.
Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots.
Varrak.
2018. 272lk.

Koolis ja kodus
                                                                                                                                                               Oli pime ja tormine jõuluõhtu, kui Annie lahkus Inglismaalt. Ta läks New Yorki, et alustada näitlekarjääri Broadwayl. Koju jäid maha torisev ema ja kaheaastane tütar Apple (Õun). Nüüd, üksteist aastat hiljem saabub Annie tagasi. Apple on saanud vahe peal 13. aastaseks. Tütre ees on valik, kas jääda rangevõitu vanaema juurde elama või minna kaua oodatud ema poole. Apple kolib ema juurde, saab teada, et tal on kümneaastane õde Rain (Vihm), ja paistab, et kõik on justkui paika loksunud, aga...

Alati suudab elu pakkuda üllatusi. Kooselu „uue” perega on kõike muud kui roosiline. Õde vajab järelvaatajat, ema on pidevalt kuskil ära, mistõttu Apple kooliskäimine jääb lohakile. Õhk on pingest tiine. Ühel hoia-veel-viimast-korda-õde korral lähevad Apple ja Rain tülli. Rain põgeneb kodust. Lõpuks õnnestub Applel õde üles leida. Pettunud emas, kolib Apple koos õega vanaema juurde tagasi. Pettuda jõuab ta ka oma silmarõõmus, kes hakkab hoopis Apple noore, 31. aastase emaga flirtima. See on siis sündmustik lühidalt, millest saab lugeda läbi teismelise tüdruku silmade nähtuna.

Natuke meenutas Silvia Rannamaa „Kadri. Kasuema”, milles oli ka vanaema lapselapse kasvatamise enda peale võtnud, aga aeg ja koht on hoopis teised. Vähe naiivne küll oli see, et Apple kohe pärast 11 aastat lahusolemist oli nõus ema juurde minema, aga kes neid asju nüüd nii täpselt teab. Kui vanaema käib lapselast kooli viimas ja koolist toomas ning sõbranna vaatab seda juba imelikult, keerab selja Applele, siis võib küll olla, et pääsemine ahistavast kodust on oodatav. Suhted koolikaaslastega on ju selles eas üsna olulised, millal nad seda tegelikult ei ole. Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis leiab Apple endale uue sõbra, kes on isegi rohkem kui lihtsalt sõber.

Lugeda oli meeldiv ja valus. Hästi kirjutatud raamatut ongi hea lugeda. Lihtne, ladus, hoogne, liigutav, mida ühelt noortekalt võikski rohkem oodata. Aga täiskasvanute maailm, milles ema ei taha vastutada... ma arvan küll, et see ei ole ainult noortekas.

Et autor on proovinud kirjutada luuletusi, siis tuuakse emakeele õpetaja näol ka see teema sisse. Üks tsitaat, mis alltekstina ilmestab Apple käitumist, väärib siingi ära toomist:

„Luulel on võime – ja kohustus – kõnelda tegelikkusest.” (lk267)

Triinuraamatud

Raamatuid siit ja sealt


kolmapäev, 27. märts 2019

Kari Hotakainen. Tundmatu Kimi Räikkönen.



LV 4. Raamat, mille lugemissoovituse oled saanud LV grupist

Kari Hotakainen.                                                                                                                            Tundmatu Kimi Räikkonen.                                                                                                            Soome keelest tõlkinud Rain Kooli.                                                                                            Koolibri.                                                                                                                                           2018. 270lk.

Kummivilin ja ruuduline lipp

Üle pika aja on midagi kuulda/lugeda autospordi kuulsusest Kimi Räikkönenist (s1979). Peaks pigem küsima, mida oli temast teada siis, kui vormelit veel eesti kanalid üle kandsid. Tuli, sõitis, võitis. Oligi justkui kõik. Ise ta palju ei rääkinud, pigem räägiti temast. Pärast võidusõitu antud intervjuud olid napid, „Yes” ja „No” ja „Okey”. Endasse pöördunud Jäämees, nõnda ta mulle meelde jäi.

Tänuväärse töö on ära teinud Kari Hotakainen. See Kimi, kellest tema kirjutab, on ainult pildi pealt sarnane kuvandiga, mis oli meelde jäänud ülekannetest. Karune ja kauge soomlane võtab siin hoopis teised kontuurid. Jäämehest saab uljas roolikeeraja, lähedastele usaldav ning ustav sõber, perekonnale hooliv kahe lapse isa.

Kimi enda loo: lapsepõlve, vormelisse jõudmise ja tulevikuplaanide kõrval pani imestama, millised summad ikka liiguvad vormelimaailmas.

„Euroopas sõidetakse ringi 30 raskeveokiga, muudele mandritele jõudmiseks läbitakse 300 000 lennukilomeetrit aastas. Pärast iga võistlust on on 44-tonnine tsirkus seitsme tunniga kokku korjatud ja pakitud. Kohvi kulub 70 000 tassi aastas. Tänavu (2018) oli uue võistlusauto testimisel Barcelonas kohal 170 Ferrari töötajat. Nii tõusebki aastaeelarve kaugele üle 400 miljoni euro. Seda summat on mõistusega raske võtta, mängu tulevad emotsioonid. (lk18)

Või teisal:
„Autoluksepp toob säästumarketist kilekotiga õlut ja unistab piletist Iron Maideni kontserdile, vormelipiloot tellib eralennuki ja läheb Islandile kuumaastikke vaatama.” (lk161)

Soomlane ja alkohol, ei neid saa lahutada. Kimi pole siin erand. Kui on vaba aeg , siis tehakse ikka mõned joogid.

„Võite tuli muidugi tähistada. Alkoholi mõõduka tarbimise komme polnud toona veel Soome jõudnud, pokaali asemel kasutati mõõduna ämbrit. „ (lk94)

Ja ometi, vaatamata elu põletamisele suutis Kimi tulla 2007 aastal vaid ühepunktise eduga maailmameistriks. Ütleme nii, et toetusest tal puudu ei tule.

"F1 jälgis 2017. aastal teleri ja teiste ülekandeplatvornide vahendusel 350 miljonit inimest, kohapäeal käis enam kui neli miljonit fänni. Soomes vaatab iga etappi ligikaudu 300 000 inimest".(lk197)
                                                                                                                                                              Eks see kõik on üks suur loterii. Kuid Kimil on olnud palju õnne, õigeid inimesi, kes aitasid, usksuid temasse, ja loomulikult ta ise. Suur tahe ja kiirus rajal viisid ta tippu. Veider, et talle endale raamatuid lugeda ei meeldi, aga see eest loeb ta ideaalselt rada. On veel asju, mis talle ei meeldi. Kogu see õukonnamäng näiteks, mis toimub võidusõidu ümber, kui filmistaarid satuvad boksi jne. Kimit ei huvita sellised asjad, tema tahab sõita. Ajada oma rida, oma asja, milleks ta seal ju on. Lugemise ajal loksusid mõnedki paika, millest varem suuremat ei teadnud. No ja rääkimata autori enda humoorikast kirjaviisist, ja-jah, ajas naerma küll. Vormelifännidele kohustuslik raamat.
                                                                                                                                                                                                                                                                                                                        Küsimus: „Kas sa pead end heaks naabriks?”                                                                                  Kimi: „Loomulikult. Töö tõttu pole ma kunagi kodus.” (lk266)

ERR

Raamaturiiulike

Postimees

Delfi

Õhtuleht



pühapäev, 24. märts 2019

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.



LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass)

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk.


Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid".

Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt.

Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil hästi, kuni lõpuks üks tegelane,Villu...
                                                                                         
Tegemist ongi varalahkunud sõbra mälestusele pühendatud raamatuga. Kõik poisid ei saa tõesti suureks, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Tuli küll ette tuttavaid kohti enda lapsepõlvest, sai ka parve ehitatud, kaugemal elavad poisid olid rivaalid jne. Kuid esimene kogemus surmaga, jah, see paneb kurvastama.

Ühes peatükis leiavad posisd mahajäetud saunaahjust hunniku esimese vabariigi aegseid ajalooraamatuid Vabadussõjast.  Janile tuleb meelde, et kodus rääkisid esivanemad pidevalt, et meil oli  kunagi oma riik, mille venelased ära võtsid. Et Villu oli ema poolt venelane, siis ei saanud ta üldse aru, millest sõber räägib.  Üks on eesti, teine pooleldi vene perest pärit laps. Kodus räägiti ühest minevikust, koolis teisest. Lõpuks jõuba Jan arusaamisele, et oluline ei ole see, mida teised räägivad, vaid inimene ise oma väärtustega, rahvuse järgi ei tasu anda hinnanguid. Selline on siis  mõte, mõneti klišee küll, kuid siit raamatust kaasa võtmiseks piisavalt kobe.

Ja veel, lapse suu ei valeta:

"See oleks lahe!” hõiskas Villu. „Nagu seal filmis – teate küll, see, kus oli kapten Nemo. Tal oli allveelaev, millel oli suur aken ja kust sai merepõhja vaadata."
„Nemo allveelaeva nimi oli Nautilus. Sa oled vist ainult filmi  näinud, aga sellest on ju raamat ka,” targutas Jan.  
„Mis vahet seal on, ju oli film sama, mis raamat,” arvas Villu, kes polnud  tõesti raamatut lugenud. „Film võib ju raamatu järgi tehtud olla, aga raamat on alati natuke teistsugune. Tavaliselt isegi parem, „ teadis Jan.
 „„Kevadest” on ka film ja minu meelest on film parem kui raamat,” sekkus nüüd Mart. „Tegelikult vist on jah, aga nii on harva, et film on raamatust parem/.../” arutas Jan. "                     
(lk 37)

Poisteraamat

Kirjanduslik päevaraamat

Eesti Päevaleht

Heli lugemisvara

Pan Kleksi Kirjandusakadeemia





reede, 22. märts 2019

Adam Cullen. Väikses linnas.


Adam Cullen. Väikses linnas.
Tuum.
2018. 56lk.

Jalutades tänavail


Oletame, et Sa saad võtta kuu aega vabaks ja põrutada kuhugi provintsi. Millega  sisustad oma vaba aja, olles eemal suurlinnast? Esimene mõte oleks,  et puhkad. Või siiski, eestlase puhkus, see on ju suvila, aiamaa, remont ja lugemata raamatuteriit. Puhates töö justkui alles algab.

Aga kitsamas ringis laiemalt tõlkijana tuntud Adam Cullen (s. 1986) sisustas oma detsembrikuu aastal 2017 sellega, et üüris Haapsalus korteri, liikus linna peal ringi ja pani kirja, mida nägi, koges, tajus. Nüüd on need märkmed kenasti kaante vahel, saanud Asko Künnapi poolt meeleolukate must-valgete piltidega  kujundatud raamatuks ja, mis siin salata, valmis lugeja ette maabuma.

Juba enne luulekogu põgusat sirvimist kumas minus väike ootushelk, et kas leian neid tänavanurki, hooneid, promenaadi vaateid, millega Haapsalu on mu mällu söövitunud. Ootasin, kas kumab midagi tuttavlikku vastu. Pean tunnistama, et ei pettunud. Ehkki sooja pilguga vaatlejana piirdub Cullen rohkem vanalinnaga, mis sest nõukaarhitektuurist ikka, on tema vaade veelgi avaram, kui arvasin. Mitte sügavuti, vaid laiuti. Märsksõnaks olgu või meri. Paljud luuletused on isegi nii universaalsed, et need võiksid juba käibida ükskõik millise linna kohta, no ja paljukest meil neid suurlinnu ikka on.

   Ega tekstid ise ka väga suured ole. Vohav sõnalopsakus, see laialt levinud võte kaasaja noorte luuletajate hulgas näikse Culleni arsenalist üldse puuduvat. Ikka vähesega edasi anda palju, see on autori moto.  Kolmerealised luuletused silbiskeemiga 4-6-4 ehk eesti haikud, nagu sedastab Wikipedia, seavad kahtlemata autorlie piirid, millest ta üle muidugi ei astu. Ühine nimetaja või kett, mis haikud kokku seob on esimene rida "Väikses linnas", nii algavad kõik luuletused. Selline kohamääramise kordus mõjub leebe mantrana.   Tahes tahtmata meenuvad siin Juhan Viidingu lauluks saanud sõnad "Ühes väikses Eesti linnas", mis pole sugugi mitte etteheide, pigem nending, et luules on omavahelised seostena toimivad assotsiatsioonid, mis kord kuhtuvad, kord kerkivad esile; pigem on see tõdemus, küll on kahju, et haikust ei saa laulu viisistada.                  

Aga tellisesõpru pean kurvastama. Raamat sai läbi enne, kui jõudsin lugema hakatagi. Marsuudil Tallinn - Haapsalu jõuab bussis selle läbi lugeda vaba randmega. Eks ta selline omamoodi miniatuurne "Minu..." sari värssides on. Väiksus võib aga olla hoopis luuleluksus, raamat võtab vähe ruumi.    

Kui sõna luuletus  tähendab midagi abstraktset, siis see raamat meenutab  paberis  materialiseerunud  luuletust. Pehmed poolläikivad kaaned jätavad mulje, et ta on  peaegu sama habras kui luule ise. Hellalt ja heldinult tuleb luulekoguga ümber käia siis ta avaneb. Loodetavasti avaneb ka Adam Cullen edaspidi veel, sest kevad on, nagu me teame, paljude luuletajate lemmikaastaaeg.    



väikses linnas
aknad haigutavad
hooaja lõpp
(lk 15)


väikses linnas
hommikuni kostvad
diskotümpsud
(lk18)


väikses linnas
lompidel jääkate
merel mitte
(lk 35)

väikses linnas
lossimüüride sees
kindlusetunne
(lk 39)

väikses linnas
viimane rong läks just
põlvkonna eest
(lk 42)

Lääne Elu                               


neljapäev, 21. märts 2019






Jaan Keskel. Viirastus ja viis naist.
Hea Tegu.
2018. 64lk.

Jaan rääkis


Jan (nimi muudetud ruumi kokkuhoiu mõttes) on tore sell. Täitsa juhuslikult olen teda kunagi näinud ka luuleõhtul esinemas. Juhtus see Tallinnas Poogen.ee korraldatud kokkutulekul (2017). Jah, ka mina olen servapidi pogenist, olen kirjutanud mõned armetud luuletused isegi Poognasse, piinlik tunnistada, aga nii on. Seesinane luuleõhtu oli minu jaoks väheke ootamatu ettevõtmine. Läksin kohale kindla teadmisega, et olen publik, kuulaja, vaataja, aga ilma igasuguse teavitamiseta kutsuti mind ühel hetkel lugema luuletust, ja seda teiste ees. Mul puudus igasugune ettevalmistus, polnud isegi luuletust. Aga see oli just see aeg, kui Vikerkaar paiskas iga päev veebi ühe luuletuse, mida sai lugeda nutitelefonist, nii ma siis otsisin kiiruga ühe Maarja Kangro luuletuse ja proovisin ette lugeda. Kohutav tunne oli esineda. Kokutasin, mekutasin, peopesad läksid niiskeks, sõnad sassi, kuidagi ikka puterdasin lõpuni ja kobisin kohale tagasi. Saabus tõehekt, mulle ei meeldi luuletusi lugeda teistele, miks ma seda peaksin üldse tegema? Aga Janil tuli esinemine küll väga hästi välja. Ta oli juba siis proff sellel alal.

 Imelik on see, et kui praegu loen ta luuletusi, siis need ehk ei olegi nii-nii tehnliliselt meisterlikud, aga tookord kõlas elavas ettekandes küll täitsa hästi. Mitu blogijat on juba arvustada võtnud, kõik on justkui ära öeldud, mistap ei jäägi üle muud, kui nõustuda teistega. Jah, riimluuletuste rütm läheb lappama, jah, esineb kirjavigu. Kõige paremini tabas asja ära Margit oma blogis, võib-olla on autor tõesti natuke räpi mõjusfääris, no mine tea.
Põhimõtteliselt on tegemist Sveta Grigorjeva eakaaslasega, ka Jan on Tallinast, tema tuleb nimelt Mustamäelt. Need on nagu kaks Talllinna, aga üks baar, mis mõlema tekstides leiab mainimist, kannab nime  "Levist Väljas", tore teada, et see koht veel tegutseb. Kunagi olen isegi seda külastranud.

Raamat ise selline, kuidas nüüd öelda, kerge huumoriga meeleheitel poissmehe pruudiotsingud tutvumisportaali vahendusel. Kusjuures tekstikogu tugevuseks võib pidada teemaühtsust, harva juhtub, kui nii ühes voolusängis võivad sõnad kulgeda, kiidan tegijat. Debütandi kohta on huvitav veel see, et Jan ei ole ise kunagi Poognas oma luuletusi jaganud, samuti ei kuulu ta värskerõhklaste leegioni, Janil on selleks oma blogi, kus tekste avaldada. Et üllatust vähendada, siis hoidun ta blogi lugemast, muidu satun veel lugema luuletusi enne, kui need trükivalgust näevad. Kuhu auotr edasi liigub, ei julge ennustada, aga loogilise jätkuna naiseotsingutele võib selleks olla nt mähkmeralli ja hapu näoga magamatusest töölejõudmise periood, elame-näeme.

Peale kuuendat õlut

Peale teist õlut praegu ja siin
olen oluliselt kõvem kui pronksist kuju.
Olen parem meelelahutaja kui Laua viin.
Mu seksapiilsus on saavutanud naissugu halvava mõju.

Peale kolmandat õlut muutub iga nali naljaks.
Millegipärast tõmban klubis ülakeha paljaks.
Peale seda on iga naine ilus ja kuum,
olgu ta kuitahes labane ja suur.

Mina olengi kõige kõvem vend.
Lähen peegli ette ja imetlen end.
Ma olen stiilsem kui hipster Kalamaja tänavanurgal,
elukogenum kui poliitbroiler Tallinna palgal.
Täpselt sellisena kujutan ette end.
Peale kuuendat õlut olen mina kõige kõvem vend.

Aga järgmisel hommikul ma värisen.
Valetan endale, et see polnud päriselt.
Luban emale, et oli, mis oli,
aga enne 50. eluaastat ma välja ei koli.
(lk45)

Raadioringfm

Lugemiselamused

Triinuraamatud

kolmapäev, 20. märts 2019








Seveta Grigorjeva. American Beauty.
Suur Rida.
2018. 72lk.


Veel üks viisaastak

Mõtteline järg eelmisele luulekogule "Kes kardab…", 2013. Viie aastaga on mõndagi muutunud,
midagi samaks jäänud. Jürgen Rooste kohalolu lubab aimata juba kaanevärv, punane võiks ju olla armastuse värv, miks mitte, kuigi Sveta ei ole lembelüürik. Aga lembeluuletuks seda kogu pidada ei tasu,  luuletus "Vahel tundub"(lk44), kannab täitsa kenasti.  Ega Sveta ei ütle enamasti, kellele ta kirjutab. See tundmatu, kelle poole pöördutakse, jääb ikka anonüümseks, tema on lihtsalt keegi "sina".
Kui nüüd teemasid lahterdada, siis tuleb tunnistada, et kuhugi ei ole kadunud ühiskonnakriitika, lapsepõlve meenutused, viited kirjandusse, eluolustiku kirjeldused, Eesti-Vene teema. Meeleolult  selline nii ja naa, ühel hetkel armastav, teisel vihkav, kuid lõpus oleks nagu, kui see ei lähe üle rolliluuleks, kui see ei ole iroonia, siis tundub, et raamatu lõpuks on kuidagi väss peal vms. Pole lihtne kellelgi.





*

ma olen allergiline
coca cola vastu ja vihkan technot
kui vähe on vaja et
tunda end erilisena
(lk16)


*

kunagi ehmusin kui
üks hea sõber ütles et
olen totaalne meestevihkaja

mismõttes vastasin üllatunult
ma ei vihka mehi
ma vihkan kõiki
(lk24)


*


tuleb heteroluuletaja
ja teeb sust naise

tuleb homoluuletaja
ja teeb sust inimese

lõpuks õpid luuletama nagu mees
armastama nagu naine

ja see on alles algus
(lk26)

vaikiv ajastu

võrdõiguslikkus
on jõudnud minu puhul
uuele tasemele
kui kuulen eestlast venelastest halvasti rääkivat
tahaks ma ta maha lasta
kui kuulen venelast tänaval räuskamas
tahaks ma ta maha lasta
(lk40)


Sirp (intervjuu)

Sirp

Lugemissoovitus

Värske Rõhk










teisipäev, 19. märts 2019

Sveta Grigorjeva. Kes kardab Sveta Grigorjevat?


Sveta Grigorjeva. Kes kardab Sveta Grigorjevat?
Värske Raamat.
2013. 90lk

Pärituul vastukarva

Televisioonil on jõud. Oli kunagi saade, "Jüri Üdi klubi", kus Sveta esines, sealt ta meelde jäi. Hiljem tuli Plekktrumm, aga see pole enam see. Hea saade küll, aga teistmoodi hea. Ja Kirjandusministeerium kadus ekraanilt, täiesti teenimatult. Asemele pakuti uuemat ja paremat OPi. Aga jah, läks nagu ikka läheb nende asjadega, kui hakatakse midagi toimivat parandama.  Täna vist ei leiagi luule kohta midagi tutvustavat TVs, ja sellest on natukene kahju.

Mis siin ikka, ma ei karda Svetat, mulle ta meeldib luuletajana. Ta on isikupärane, terav, pretensioonikas, vahe, värske ja värskendav veel aastaid hiljemgi lugedes. Tema esindab siis seda Tallinnakeskset luulemina, kes tuleb Lasnamäelt, liigub ringi  vanalinnas, tegeleb identiteediotsingutega. Peale selle ropendab, nagu noorele inimesele kohane. Kirjutamise ajal oli Sveta 24. Meenub, et Theodor Kallifatides ütles, "Vanadus on nooruse häbenemiseks". Kust maalt see noorus lõppeb ja vanadus algab, jääb lahtiseks, aga sellist hullustumist ei tasu häbeneda, millal veel kui mitte noorelt. 

anekdoot

vaatame emaga vabariigi sünnipäevaballi
ema: kultuurinimesi polegi väga palju kutstutud
mina: nad on kõik nälga surnud
(naer)
(vaikus)
(lk60)


*

kui ma oleks
sõna

siis oleksin kohalikus
tähestikus
tundmatu täht

talle järgnevate tärnikestega

varjates poliitiliselt korrektselt
oma sisemist
roppust

ja nii ma laveerikski
poliitiliselt korrektsete ja
eriti roppude vahel

kummalegi jala peale astumata

mõlemaid ilmselgelt provotseerides
oma kättesaamatusega

kui suure õnnetuse korral
ütleks ühtedele

kurat küll
teistele et

pohhui
(lk74)

*

esimene mõte luuletuse kirjutamisel on see et

jumal küll
peaasi et ma ei hakkaks nüüd
luuletust kirjutama

ridades ei ole lihtsam julge olla
ridades ei ole lihtsam julge olla
(lk85)

Vikerkaar

Looming

Sirp

Eesti Ekspress

Postimees

Nädala autor

Keele ja Kirjanduse maailm

Luuleleid

Raamatumaailmas




teisipäev, 12. märts 2019

Theodor Kallifatides. Veel üks elu.



LV 49. Raamat, mida soovid lugeda peale sisututvustuse lugemist.

Theodor Kallifatides. Veel üks elu.
Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär.
LR 39-40.
2018. 96lk.

Mis juhtus Theodor Kallifatidesega?

Tekst tagakaanelt:

"Kreekalsest kirjanik on kirjutanud rootsi keeles juba viiskümmend aastat,
kuid otsustab siis lõpetada - tundub, et midagi pole enam öelda. Taas-
kohtumine sünnimaa ja emakeelega käivitab eleegilise, peenekoelise
mõtiskelu migratsioonist nii geograafilises kui psüühilises mõttes: ühest
keelest teise, noorusest vanadusse, nüüdishetkest minevikumälestustustesse.
Kreeka inspireerib alustama uut teost, veel üht elu, sest kirjutamine
ongi elu."

Sellega on põhimõtteliselt  kõik öeldud.
Loomingu Raamatukogu sari, nii vähe, kui seda lugenud olen, kuulub juba
mitu aastat mu lemmikute hulka. Olgu saatesõnad või tõlked - latt on
kenasti kõrgel, ükskõik, mis eksemplar parasjagu kätte satub.

"Veel üks elu" on jutustus loomekriisi sattunud kirjanikust. Vähemalt esimesed
leheküljed olid ikka üpris trööstitud. Siis läks ilmakorra materdamiseks.
"Ma olin muutunud vanaks torisejaks. Lihtsalt "viritopiks", kui kasutada
sõna, mida ma armastan."

Kriitikat jagub Rootsile ja Kreekale.

"Nüüd olid teised ajad.
Seda oli märgata, kui ma kaks kuud hiljem Ateenasse sõitsin. Minu kvartalis
olid kohvikud töötuid täis. Tänavakaubitsejate hulk kasvas iga päevaga.
Ma ostsin ühelt neist kümme välgumihkilt. Ükski ei töötanud." (lk23).

Kaasaja olme, minevikuheiastuste ja perekonna kõrvalt on  pisut juttu
kirjanikuks olemisest. Suvila seinalt oma nimesildi mahavõtnud Kallifatides
arvab nõnda:

"Kui sa hakkad oma kirjutamist kiivalt kaitsma, kui sa hakkad `kirjanik`
olema, kui sa iseenda seinale riputad, siis oledki omadega läbi. Kirjutamisega
on niisamuti nagu allikaga. Sa võid selle ümber ehitada fantastilisi dekoratsioone,
rajada ilusa purskkaevu, istutada ilusaid puid. Aga ükski neist ei pane vett maa
seest purskama. Seda teeb maa pimedast sisemusest tulev surve." (k48)

Olla kahe maa, keele ja kultuuri vahel, see pole lihtne ettevõtmine isegi
pärast aastaid võõrsil elamist. Lõpuks leiab Kallifatides oma loomeallika
Keekast Peloponnesose poolsaarelt üles. Juurte juurde tagasiminek aitab.
Viimane veerand oli juba meeldiv lugemine.

Theodor Kallifatides (sünd. 12. märts 1938). Palju õnne ja lobedat sulge!

Laiapea

reede, 8. märts 2019

Jenny Han. P.S. Ma armastan sind ikka veel.



LV 37. Raamat autorilt, kes on noorem kui sina.

Jenny Han. P. S. Ma armastan sind ikka veel.
Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots.
Pegasus.
2016. 304lk.

Suhkrust ja jahust ja maasikavahust

Üks äraütlemata nunnu raamat 16. aastase tüdruku neiuks sirgumisest. Lara Jean
on Korea-Ameerika päritolu piiga, kellel on kaks õde, neid kasvatab üksikisa, nad
elavad USAs ja neil läheb üsna hästi. Arusaadavalt tekib õrnas eas Laral huvi poiste,
oma koolikaaslaste vastu. Esimesed sammud selles suunas ei ole midagi tõsist, need
on vaid lihtsalt lõbu ja mõned suudlused. Kuna tagasihoidlik peategelane ei tihka otse 
vastassooga tutvust teha, kirjutab ta valmis viis tundeküllast kirja, mis jäävad paraku
saatmata. Selle vea parandab noorim õdedest, kes leidnud kirjad, paneb need posti.
Riburada pidi, kes varem, kes hiljem, saavad poisid need armuavaldused kätte ja tulevad
küsima: kuidas selle asjaga siis on? Siit maalt raamat algabki, kus Lara kohtub
reaalselt esimese poisi, Peteriga. Hiljem ilmub juhuse tahtel välja veel teine kirjasaaja,
John, ja ai kurjamit, posid on veel omavahel kunagised sõbrad. Silmini armunud tüdruk
ei suuda otsustada, keda jätta, keda võtta.

Lara suhe pannakse aga proovile õige ootamatu nurga alt. Nimelt, filmitakse
noorpaari lembestseeni, kui nad väikesel väljasõidul unustavad end kümblema
mullivanni. Ei, seda nad ei tee, kuid video laaditakse üles internetti. Anonüümsetest
kommentaaridest a la "l-tähega kits" langeb Lara masendusse, ohus on kool, tutvused,
karjäär, teisisõnu: kõik. Õnneks lahendab viisakalt olukorra Peter. Lindiskandaali taga
oli omakorda Peteri ekspruut, Lara endine õbranna Genevie, viimane mõrd, kes ei pea
rivaalist paraku üldse lugu. Aga lõpuks laheneb kõik siiski ameerikaliku happy end`iga
ja kui nad tuppa ei ole läinud, peaksid nad siiamaani aias teineteise embuses olema.

Üsna lihtne lugemine, loe nagu siidi. Minu poolne ämber oli see, et kätte sattus selle
raamatu teine osa, olemas on ka kolmas, mis ootab eestindust. Kuid eks neid tõlkeid
ole kindlasti juba mitu euroalusetäit ootel, mistap viimane osa jääb ilmselt kuhugi
umbmäärasesse tulevikku. Mõned otsad siin raamatus lahtiseks jäid, nt Lara isa, kellele
tütred hakkasid uut naist sokutama, sest ega`s arm vaata kalendrisse. Kuidas see neil
välja tuleb, kas naabrinaine võtab vedu? On Lara oma tunnetes lõplikult kindel? Mida
teeb edasi Geneivie? Sellest kõigest võiks edaspidi lugeda küll, ehkki kategooriaks on
märgitud noortekas.

Peategelane on nii-nii lembe ja malbe oma emotsioonides, et päris ükskõikseks see
ei jätnud. Vähe oli neid lehekülgi, kus keegi ei punasta, häbene või pühi silmanurgast
pisarat. Alguses oli see vähe harjumatu, kuid edaspidi läks lihtsamaks. Ühel hetkel
jõudsin lauseni:

"Kuulan Stormy norskamist ja aknaplekile langevate lumehelveste tasast sahinat."
 (lk252)

Kuna ükspäev töölt tulles sadas lund, mõtlesin, et teen väikese katse. Jäin hetkeks
seisma, kuulatan, kas kostub lume langemist, ei, lähen paar sammu edasi, kuulatan
uuesti, ikka ei midagi. Siis sain aru, et ju ma siis ei ole nii hea kuulmisega, aga noh,
see ei takista ju lugemist.
Rõõm oli märgata, et raamatut on palju laenutatud. Pehme köite nurgad lausa
narmendasid sametiselt, see on hea raamatu tunnus. Kõva köide on kena küll, aga
olen mitu korda terava nurgaga vastu kätt saanud, kuidagi tülikas, aga vähemalt selle
raamatuga seda ohtu pole.
Peale karikakramängu on raamatu tegelastel hobi küpsetada. Jäägu üks lõik
iseloomustama seda meelistegevust ning raamatut ennastki:

Teen sel õhtul vürtsisuhkru küpsiseid kaneeli ja munalikööri glasuuriga. Need
viivad keele alla. Küpsetamine rahustab ja saan oma tasakaalu tagasi. Kui mul
on vaja millestki raskest mõelda, hakkan küpsetama. See tegevus ei nõua
pingutust – lihtsalt järgid retsepti ja oled lõpuks ka midagi head valmis teinud.
Koostisainetest saab maitsev roog. See on nagu võlukunst. Pauh – ja hõrgutis
on valmis. (lk80)

Kroonika (katkend)

Raamatuid siit ja sealt

Caroli lugemispäevik

Juuli raamaturiiul

Loeme ja kirjutame

Hyperebaaktiivne


laupäev, 2. märts 2019

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.




LV32. Lasteraamat, mida lugesid 1. korda alles täiskasvanuna (NB! Eeldab seda, et raamat oli
sinu lapsepõlves juba eesti keeles olemas!)

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.
Tallinn. Eesti Raamat.
1976. 116lk.

Seletuskirju sirvides


Et kõik ausalt ära rääkida, miks ma seda raamatut kooliajal ei lugenud, pean alustama sellest,
et kui oli võimalus minna raamatukokku, läksin ma klassivendadega selle asemel vahetunni
ajal jõe äärde kevadist jääminekut  vaatama. Nii ta siis lugemata jäi, kuid seda enam oli
avastamist nüüd, aastaid hiljem.

Agu Sihvka on VI klassi õpilane, kellega juhtub igasugu äpardusi. Nagu ikka sellistel puhkudel
ei ole otseselt ning ainukesena süüdi peategelane ise, vaid kaasa aitavad nii olud, halb ajastus
kui ka sõbrad (Kiilike, Kaur, Topp, Obukakk jne). Ega midagi halba ei tahetud teha, sooviti siiski parimat, kavatsused olid head, lihtsalt välja tuli, nagu parasjagu tuli. Kas prooviti veoatot käivitada kooli juures, nii „huvi pärast” või rikuti internaadis öörahu, ikka lõppes asi sellega, et Agu Sihvka pidi kirjutama seletuskirja, kuidas kõik täpselt oli, ja õige ka. Sest ilma nende aruandmisteta me ei teaks, mis täpselt juhtus.

Päris nii ka ei saa öelda, et kõik oleks halb olnud, oli headki. Näiteks saavad Sihvka ja Kiilike
ülesandeks raamatukogu võlglastega `arveid õiendada`. Tootsiks ja Libleks maskeerununa ning relva (laadimata) ähvardusel õnnestub Lutsu „Kevade” raamatukogule tagasi saada. Jah, paneb lausa kukalt kratsima, et kui tagastamata raamatu tegelased ukse taha ilmuvad, siis... siis on ikka mõistlikum tähtaegadest kinni pidada.

Hoolimata kohatisest ebaõnnest(umisest) ei heida Agu Sihvka meelt. Alati on tal mõni vanasõna, mida varrukast võtta, kaaslaste optimism või lööklause, millega hoida motivatsiooni. Üks jäi meelde, õigemini tuli meelde: Pioneer on alati valmis! Oh seda nostalgiat.

Lugeda oli kogu seda juhuste kaskaadi kuidagi muhelemaajav. Kirjapilt on lastekirjandusele kohaselt lihtne ja loogiline. Muidugi aitavad sisseelamisele kaasa Edgar Valteri pildid. Ja see Agu Sihvka ise, kes on aus, pealehakkaja, abivalmis. Võimalik, et Rannap kujutas seda inimest, kellest sai hiljem see, kelle kohta öeldi „leidlik nõukogude inimene”, mine tea.