teisipäev, 25. aprill 2017

Sirje Olesk. Anu Saluäär. Palat nr. 6

Pilguheit minevikku

Sirje Olesk. Anu Saluäär. Palat nr.6.
Loominugu Raamatukogu
Toimetanud Anu Saluäär-Kall.
2017. 64lk.

Haigemaja õues seisab väheldane ehitis, piiratud terve takjate, nõgeste ja
metskanepi tihnikuga. Ta katus on roostetanud, korsten pooleldi varisenud,
trepiastmed pehkinud ja rohtunud, aga krohvist on jäänud ainult jäljed. Ta
esikülg on pööratud haigla poole, tagumine vaatab aga väljale, millest teda
eraldab naeltega haigla plank. Neil terava otsaga ülespidi naeltel ja plangul
ning majal enesel on see eriline nukker, neetud ilme, nagu meil on ainult
haigla- ja vanglaehitistel.

Nii algab Anton Pavlovitš Tšehhovi jutustus "Palat nr. 6", tõlkinud Friedebert
Tuglas, ilmunud valitud teoste sarja viiendas köites "Novelle ja jutustusi",
Tallinn, 1962, lk 119.
Jutustuse algus kirjeldab vaimuhaiglat, kus peategelane, tohter Andrei Jefimõtš,
kuskil kolkas, kahesaja versta kaugusel raudteest maadleb tölplusega.
Kui siin nüüd tõmmata paralleele, siis võib ka NSVLi pidada üheks kroonulikuks
hullumajaks, millest välja saada oli kõike muud kui lihtne.

Kuid midagi tänuväärset ometi toimus Eestis ikka ka.

1956.aasta "Loomingu" oktoobrinumbri ringvaate-osa algab napi teatega: "Hakkab
ilmuma ""Loomingu" Raamatukogu"". Teates öeldakse, et Eesti Nõukogude Kirjanike
Liidu häälekandjana hakkab ilmuma "ilukirjanduslik väljaannete sari", mille
"eesmärgiks on tutvustada eesti lugejat nii nõukogude kirjanduse kui välismaa
progressiivse kirjanduse lühivormidega". (lk7)

Kaks artiklit, milles nii dokumente arhiivist kui isiklikke mälestusi annab
täitsa hea ülevaate algusest kuni tänapäevani välja. Muidugi oleks lihtsameelne
arvata, et kust tulevad raamatud, eks ikka poest, aga ei ole nii. LR-i tegemise
köögi pool, mis lugejale jääb tundmatuks leiab siin vihikus kenasti ülesmärkimist.
Fakte on esitatud üksjagu, nende põhjal võiks juba koostada viktoriiniküsimusi.
Raske on isegi usukuda, et kunagi ilmus LR iga nädal, ja tiraažid olid muinasjutulised,
ikka 18 000 või 20 000 eksemplari. Tänaseks päevaks on ilmunud juba üle poolteise
tuhande numbri, see on muljetavaldav kogus.
Palju on viiteid eelnevatele raamatutele, mida tasuks võtta kunagi lugemiskavva.

Vahetuvad toimetajad, tegijad, autorid ja lugejadki, kuid loodetavasti LR jääb. 

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

kolmapäev, 19. aprill 2017

Laustud sõna lagub








Eile-täna-homme

Laustud sõna lagub.
Valik eesti vanasõnu.
LR 1
Koostanud Arvo Krikmann.
Toimetanud Anu Saluäär-Kall.
2017. 112lk.

Oma korrapärase ilmumisega on Loomingu Raamatukogu jõudnud juba 60. aastakäiguni.
Palju õnne! Ja Asko Künnapi poolt on loodud ka uus väljanägemine. Jälle natuke
teistmoodi. Poolviltused horisontaalid ja vertikaalid lubavad oletada,
et selline kujundus võiks olla kuidagi maakaarti meenutav, eks näis,
eks näis. Kindlasti jätkab LR oma tava - eestindada killukesi maailmakirjandusest,
sekka kodumaistki.

Kuigi vorm on uus, on sisu vana, lausa folkloori kuuluv. Mis need vanasõnad muud on,
kui anonüümselt levivad tarkuseterad. Krikmann jõudis suure töö ära, ennem kui pidi
lahkuma, millest on loomulikult kahju. Kahju on ka sellest, et algselt pidi see
raamat ilmuma 1975 aasta esmanumbrina, kuid tsensuuri tõttu ilmub alles nüüd,
nelikümmend kaks aastat hiljem. Lohutuseks saab vaid nentida, et vanasõnu on ka varem
ilmunud. Ega kõik ei ole mahtunud nendegi kaante vahele, nii ütleb ka koostaja, et kui
lugejal tekib huvi nende vastu, siis on raamat oma eesmärgi täitnud.
Kõik, mis folklooriga soetud, on juba iseenesest nii ülev, et selle suhtes ei saagi
olla ükskõikne, on ju see üks eestluse identiteedi nurgakivi, nii et igati tänuväärne
tegu.

Võib ju arvata küll, et ah, mis, need vanasõnad on ajast ja arust, kuid ega ikka ei ole küll.
Näiteks tõejärgset ajastut, kus täna ollakse, nägid eestlased juba ammu ette.

"Ära usu ilma, ilma ajab puru silma." (lk16)

Palju on võetud vanasõnu elust enesest, pole siingi palju muutunud.

"Tegijal juhtub mõndagi, magajal ei midagi." (lk20)

"Vanasõna ei valeta." (32)

"Sügisene udu tähendab sooja, kevadine udu külma." (32)

"Ema lööb kui lõngakeraga, aga isa lööb kui raudhaamriga." (lk48)

"Kui kolm naist koos, siis on kurat neljandaks." (lk58)

"Hää naine on vaese mehe varandus." (lk100)

Sirp

Tütarlapslinnast

Laiapea

KOHUSTUSLIKULT VABATAHTLIK KIRJANDUS


esmaspäev, 17. aprill 2017

Joaquim Maria Machado de Assis. Hulluarst.

Ühe linnakese kroonika

Machado de Assis. Hulluarst.
LR 40
Portugali keelest tõlkinud Indrek Koff.
Toimetanud Kai Aareleid.
2016. 64lk.

Itaguai nimeline väikelinn oleks võinud jääda üldse märkamata,
kui seal ei oleks olnud nn. Rohelist Maja. See oli asutus kuhu otsustas
kõik linnas ja sele lähiümbruses elavad vaimuhaiged kokku koguda
hulluarst, Simao Bacamarte.

"Bacamarte oli vaest naisterahvast kogu selle aja pilguga puurinud, pilk terav
kui pussnuga. Kui proua lõpetas, ulatas tohter talle viisakalt käsivarre,
otsekui seisaks tema ees asekuniga naine ise, ning tegi talle ettepaneku
nõoga pisut juttu ajada. Õnnetuke jäi teda uskuma; arst viis ta Rohelisse Majja
ning pani ta sonijate tiiba kinni." (lk21)

Kus maal lõppeb normaalsus ja algab hullumeelsus jääb arstil selgusetuks,
kuni ta lõpuks kinnipeetavad vabastab, et iseend uurima hakata.
Täiesti uskumatu lugu muidugi, kuid hästi kirjutatud ja tõlgitud.

Sirp
Loterii
Laiapea
Trakyllmaprokrastineerinj2lle

reede, 14. aprill 2017

Michel Houellebecq. Maailma vastu, elu vastu.






Houellebecqi debüüt


Michel Houellebecq. Maailma vastu, elu vastu.
LR 38-39
Tõlkinud Heli Allik.
Toimetanud Triinu Tamm.
2016. 88lk.

Essee Howard Phillips Lovecrafti (1890-1937) elust ja loomingust. Tuleb tunnistada, et ma ei ole just
õudus- ega ulmekirjanduse andunud austaja, mistõttu see kirjanikunimi ülemäära
palju mulle ei öelnud. Raamatu lõpus on ära toodud loend tema eesti keeles ilmunud tekstidest.
Endalegi üllatuseks avastasin, et kunagi ilmunud ajakirjas Mardus avaldati üks jutt, mida olen
juhtunud isegi lugema, veel kummastavam, et mäletan seda pealkirja järgi. Oli jah, judinaid
tekitav, vähemalt tookord, ilmselt praegu loeks kuidagi teistmoodi. Kes Lovecrafti üldse pole
lugenud, nendele on LRi raamat hea sissejuhatus tutvumiseks selle suure kirjanikuga.

Et luua tekstis oma universiumeid, selleks tuleb millestki loobuda. Nii ongi reaalsus see, mis kõrvale
heidetakse. Ei saa just öelda, et Lovecraft kuidagi positiivne võiks olla. Nn päris elu tal
muidugi oli, kuid aeg ja olud väga hõlptulu ega edu ei võmaldunud, mistap oli kirjandus tema
pärisosa, kui nii võib öelda. Kui nüüd kõike sõna-sõnalt võtta, siis ta ise end end üldse
kirjanikuks ei pidanud, tema jaoks oli kirjutamine justkui meeldiv ajaviide.

"Lovecraft teab, et tal ei ole selle maailmaga midagi ühist. Ja talle jääb alati kaotaja roll.
Nii teoorias kui praktikas. Ta kaotas oma lapsepõlve; ta kaotas ka usu. Maailm tekitab temas
vastikust ja ta ei näe mingit põhjust oletada, et asjad võiksid teistsugused paista, kui neid
vaadata `teise pilguga`. Religioonid on tema silmis "suhkrused illusioonid", mille teadmiste
areng on kasutuks muutnud. Harvadel hea tuju hetkedel räägib ta religiooni "nõiutud ringist";
igatahes tunneb ta end sellest ringist välja jäetuna." (lk13)

Reaktor

trakyllmaprokrastineerinj2lle

tildaword

Loterii (Kolm)

Loterii (Senbudism)

pühapäev, 9. aprill 2017

Marusja Klimova. Majake Bois-Clombes`is.

 Kohandumine Läänes

Marusja Klimova. Majake Bois-Clombes`is.
LR 34-37
Tõlkinud Ilona Martson.
Toimetanud Anu Saläär-Kall.
2016. 224lk.


Et korraks objektiivne olla, siis saan vaid öelda niipalju:
"Majake Bois-Clombes`is" on järg raamatule "Siniveri".
Tegelikult on isegi kolmas osa olemas "Blondid elajad",
kuid see on seni veel eestindamata. Ehk kunagi.

"Siniveri" jõudis sinnamaani, kus NSVL kukkus kolinal kokku,
kommunismi ei jõutud kuuendikul planeedist ja edasi tuli hakata
elama teistmoodi.
Raamat lõppes Marusja venna Griša mereleminekuga. Griša oli
meremees, kes sõitis pikamaaotsi. Viimast reisi tehes satub laev
udukogusse ja tekib oht mingi musta objektiga kokku põrgata.

Kui nüüd sümbolismi võtmes seda tõlgendada, siis see laeva kokkupõrge
oligi see, mis juhtus 90ndatel Venemaal. Laeva kujundit kasutab
Klimova ka "Majakeses" kui võimu sümbolit.

Nagu paljud, nii ka peategelane Marusja koos oma sõbra Kostjaga liiguvad
edasi Euroopasse, Pariisi, eks ikka õnne otsima. Kui 70 aastat on
toimunud üks ajupesu, siis ei ole ka midagi siin imestada, et sooviti
pääseda Läände. Paljudel see õnnestus välismaalastega abielludes,
teised pidid küllakutsetega leppima. Mitmes kohas lausa rõhutati, et
Prantsusmaa on paradiis. Sõnad ´Pariis´ ja ´paradiis´on tõesti kuidagi
sarnased.

Valisin ühe lõigu, mis loodetavasti kõige paremini iseloomustab
immigrantide sulandumist 90ndate Pariisi:

"Nataša Koršuna kandis musta pintsakut ja musti lühikesi pükse,
tal olid tumedad juuksed, tukk otsa eest korralikult lõigatud,
ja ta naeratas sihukest litsinaeratust, vaadates kõrval seisvale
pikale suure ninaga prantslasele alt üles, ja tema ümarad roosad
põsed suisa läikisid. Peale külaliste ja kunstnike viibisid
avamisel ka mustlased. Üks punase siidsärgiga mustlane jalutas
maaliliselt kitarriga ringi, aga kõhetu prantslanna, olles ilmselt
vapustatud sellisest hulgast "vene eliidist", pistis äkki jommis
peaga tantsima, kõlgutades õlgu ja hüüdes vinguvalt  mingeid
ebaselgeid sõnu. Sakuska oli lauale pandud a la fourchette - tikkude
otsa torgatud väikesed ananassitükid, vorstikuubikud, valekalamarjaga
võileivad; liisunud vahuvein oli vastiku maitsega - võimalik, et toidu
oli Nataša samuti prügikastist leidnud, kuigi pealtnäha paistis
kõik väga kena, midagi polnud öelda, olid isegi kummalised vanikuid
moodustavad tomatid ja ananassid. Marusja oleks väga tahtnud ühe
ananassi pihta panna, kuid see ei läinud kuidagi korda - rahvas
tungles kogu aeg ümberringi. Pierre jälle oli hästi rahul,
sõi ja jõi kolme eest."(lk 138)


Kui "Siniveri" oli Peterburi raamat, siis "Majake..." on Pariisi raamat.
Kui "Siniveri" oli kui vene viin, siis "Majake..." on nagu vein. Sisemonoloogid
on siin pikemad, enam ei esinenud vatjovkades habetunud tegelasi, tekst ei
ole enam nii tihe, kuid on nauditav oma pööretes.
Üks viimaseid episoode viib peategelased gayparaadi vaatama. Prantslaste
vendlus, võrdsus ja vabadus avaldub seal kõigis oma värvides. Kuid ometi,
emigrandid vaatavad mööda liikuvaid tantsijaid üsna nõutult. Siingi võib sümbolit
näha vabadusele, päris seda, mida tuldi otsima, ei leitud, kes teab, kas
sisserändajad nüüd nii väga kuskil oodatud ongi.


Laiapea

Loterii

Tilda ja tarakanid

trakyllmaprokrastineerinj2lle

kolmapäev, 5. aprill 2017

Marusja Klimova. Siniveri.




Mälestusi Leningradist

Marusja Klimova. Siniveri.
LR 31-33
Tõlkinud Ilona Marston.
Toimetanud Anu Saluäär-Kall.
2014. 176lk.


Minu kaastunne Peterburi metrooplahvatuses hukkunute omastele.

"Jah," arvas Kostja. "Metroos on midagi saatanlikku, hirmutavat."
(lk32)

On siin nüüd mingi saatuse iroonia või mis, aga selline koht
"Siniveres" leidub.

Marusja Klimova (õige nimega Tatjana Kondratovitš, 1961) on
Vene kirjanik ja tõlk, kelle laiem tuntus on levinud just
kitsamas ringkonnas, nn. undergroundi esindajate seas. See-eest
massikultuuri reeglid naerab Klimova loomuldasa välja.

"Siniveri" räägib leningradlaste elust Vene ajal, s.o. kuni
90ndate alguseni.
Raamatu tegevus kulgeb mööda kolme liini. Pavliku päeviku sissekannetest,
Marusja lapsepõlve ja kooli meenutustest ning lüürilistest kõrvalepõigetest,
mis on laotud kursiivi.

Tekst on ikka üsna raju, hoogne ja ropp. Siin võib küll öelda, et see
on selline raamat, kus nt sõna perse on veel üks leebemaid väljendeid.
Arusaadav, et Klimova kirjutas elust enesest, kuhu sugenes ka
autobigraafilisi sugemeid.
Normaalsetele inimestele, kui sellised ikka olemas on, oli kogu Nõukogude
periood talumatu, saati siis homokalduvustega Pavlikule, kes Lääne-Berliini
pagemisest unistab, ning rääkimata teisitimõtlejatest.
Sellises piiratud võimalustega riigis ei jäänudki tegelastel üle muud, kui
tarvitada alkoholi ja loomulikult... keppida.
No jah, nende ajusi ju ka kepiti.

Lõpp on siiski lootusrikas. Algas perestroika, tekkisid hamburgeri müügikohad,
Kommunistliku Partei kõrvale hakkas tekkima väiksemaid parteisi, Pavlik
pääses Lääne-Berliini.
Arusaamatuks jäi ainult, miks meenutused Marusjast lõpus algusesse tagasi
viidi. Viimastel lehekülgedel räägitakse taas tema lapsepõlvest.

Ega see Leningrad nii väga kaugel ei olegi. Üks kõrvaltegelane on isegi
Tallinnast pärit. Ka Dovlatov sattus kunagi Eestisse.

"Uks paukus. Marusja vaikis. Tanja küsis: "Kas sul telefon on? Anna
number, ma tahan nende juurest ära minna, aga mul pole siin kedagi,
kelle poole pöörduda. Olen Tallinnast, siin ei ole mul ei sugulasi
ega tuttavaid." Marusja andis talle oma telefoninumbri, tal hakkas
kahju hiigelkasvu Tanjast, kellel pealegi oli nii kole sinikas. Seejärel
Marusja tõusis ja ütles: "Noh, ma siis lähen..."
Uksel tõkestas tema tee pikka kasvu grusiin." (lk30)

Muidugi keel, mida Klimova kasutab on muljetavaldav. Elu pahupoolest
räägid ta nagu muuseas, kogu oma ajastu tülgastavuse juures on ta
kuidagi isenesestmõistetavalt päris.

 "Mitjal olid kahvatusinised silmad, neist tulvas otsekui mingit
helesinist okset, kogu ta nägu oli kaetud mädanevate vinnidega,
juuste ümber aga oli tõmmatud rihm... Mitjaga oli kaasas tema
naine Lara, seesama, keda Marusja kogu aeg Ljova õllekas kohtas,
kuna Ljova oli nende sõber ja nad käisid hommikuti tema juures
pead parandamas." (lk67)


Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi

KESKUS

Loterii (Kolm)

Loterii (Senbudism)