Ivan Jefremov. Viis rumbi.




Ivan Jefremov.
Viis rumbi.
Tõlkinud Eugen Hange.
Ilukirjandus ja kunst.
1946. 152lk.

Ivan Antonovitš Jefremovi kohta loen raamatu sissejuhatusest, et autor oli nii meremees, paleontoloogia profesossor, bioloogiateaduste dokor, mäeinsener, kui ka väsimatu matkaja. Juba iseenesest saab siit oletada, et oleks tekkinud korvamatu kahju, kui tema teadmised ja kogemused poleks trükki pääsenud. Ja kategooriaks raamatul on loomulikult teaduslik fantaasia, aga kuna seda väljendit kirjastamise aegu ei tarvitatud, nagu ka sõna "ulme" polnud veel kasutusele võetud, siis kirjutatakse tiitellehel nende palade kohta - jutte ebatavalisist asjust. Mille kohta võib vaid kaasa noogutada, et mis siin salata, tuleb nõustuda.

Raamat algab siis, kui Teise maailmasõja päevil koguneb Moskvasse endise laevakapteni, Ignati Petrovitš Begunovi, juurde viieliikmeline laudkond seltsimehi kohtumist tähistama. Et koosviibimisel ainult napsust ja piibu popsutamisest väheks jääb, teeb korteriperemees ettepanuke igal külalisel rääkida üks eredam lugu sellest, mida keegi on kunagi kohanud. Nii räägibki igaüks oma loo.

"Kohtamine Tuskarora kohal" on lugu sellest, kui mootorlaev „Komintern” rammis Vaiksel ookeanil ööhämaruses mingit tundmatut objekti. Selles poleks küll midagi iseäralikku olnud, kuid tolles kohas oli vee sügavus kaheksa km... seal all pidi olema juba teine maailm. Pardal kaasa sõitvad tuukrid tegid kindlaks, et otsa sõideti hoopis hukkunud purjelaevale. Välja toodud dokumentidest selgub, et laev eksles sihitult veeavarustel juba 133 aastat ja kandis nime "Püha Anna". Efraim Jesselton, hukkunud laeva kapten suutis aga ammutada ookeanisügavustest haruldaste omadusetega vett, mis on eriti ootamatu leid.

Selle jutu lõpp jäi kuidagi nukraks, et kas nad ei oleks võinud sinna hiljem tagasi minna, või nii. Aga mõnele loole sobibki finaali teatav "lahedamatus", vastasel korral kaoks pinge. Ja kui mehised nad seal kõik ikka olid. Üks kahest mu lemmikjutust siin raamatus.

"Mäevaimude järv". Altai mäestikus uurimisretkel viibiv geoloog saab teada, et üks väike veekogu on õige kummaliste omadustega. Seal nimelt justkui kummitab. Ka kohalike hulgas on Denõ-Deri järvel halb kuulsus. Kuid vapper peategelane lahendab mõistatuse ja toob "tõe" päevavalgele.

Siin sai autor kõige rohkem olla tedlane, loodus sai sedapuhku alistatud. Täitsa hea lugu on, samas tegi nukralt ärevaks. Kas võõras nähtus peab alati jääma seletamatuks? Ei pea. Eks ta mängib ka natukene rahva umbusu peale välja ja see võte töötab.

"Vanade mäetööliste teedel". Peategelane läheb uurima mahajäetud vasekaevandusi ja tutvub viimase pärisorjuseaegse steigeri ehk mäetehnikuga. Koos minnakse maa-alusesse labürinti, kuid nagu ikka tühjades kaevandustes juhtub, seal variseb. Kui kaevandusest väljapääsu otsimise käigus peetakse puhkepause, pajatab vana steiger loo kunagisest kolleegist, kes läks raksu mõisnikuga.

Jutuna jäi kesiseks. Pole midagi parata, mitte iga tekst ei pruugi ajaproovile vastu pidada. Kuid ülesehituselt on see siiski üks omapärasemaid, kasutada lühiproosas raamjutustuse võtet, selle peale annab ikka tulla. Loen, nagu avaks Matrjoška nukke, järgmise sees on järgmine jne. Ning lõpus seotakse veel mõlemad jutuliini otsad pöördega kenasti kokku, hea. Ainult asi on selles, et seda riikigi enam pole, millele kirjanik hümni ümiseb. Mu ootused olid siin muidugi vähe teised. Mis oli ebatavalist selles, et keegi putkas pärisorjuse eest Venemaalt Austraaliasse? Ebatavaline näib pigem see, et 1930ndatel tahtis keegi Nõukogude Liitu tagasi tulla. Võimalik, et trükkipääsemiseks tuli lihtsalt kirjutada ka midagi sellist, milles peegeldub sotsialistlik realism, kes seda enam nii täpselt teab.

"Allergorhoi-horhoi". Gobi kõrbesse suunduv ekspeditsioon kohtub inimtühjal äärealal kahe koletu maoga, kes on kõike muud kui sõbralikud.

Selle loo juured ulatuvad sinna kuhugi Mongoolia folkloori. Koos "Tuskaroraga" parim jutt. On hirmus ja jube, kuid meeldejääv ning painav.

«"Kuualune" paljandmägi". Siin soovis minajutustaja kunagi mustale mandrile minna tegema teaduslikke kaevamisi, sellest ei tulnud aga midagi välja. Nüüd satub ta taigas järjekordsel ekspeditsioonil ootamtule leiule, mis paneb teda uskuma, et tsivilisatsioon on kauges minevikus korraks põiganud ka Ida-Siberis avarustesse.

Jutuna küll hästi kirjutatud, aga keskpärasuse künnis jääb ületamata. Looduskirjelduste pärast tasus siiski lugeda, aga tegelased jäid paraku kaugeks. Kõik nad on kuidagi nii ühte nägu ja tegu. Kuid atmosfäär meenutas natuke Jack Londoni Alaska jutte. Olgu üks katkend ka siin ära toodud:

"Järgmine päev, talvine pööripäev, tõi hea ilma ja veel kangema pakase. Kahvatu taevas seisis meie kohal kõrgena ja selgena. Pääsedes suust sahises väljahingatav õhk kergelt pakase hommiku liikumatus õhus. Hingeaur muutus otsemaid pisimaiks jääkillukesiks. Jääkillukeste hõõrumine üksteise vastu lennu ajal tekitaski iseloomustavat sahinat. See tähendas, et külma oli üle neljakümne viie kraadi." (lk122)

"Viis rumbi" peaks olema kirjaniku debüüt, ja nõnda oli see täitsa huvitav lugemine. Kuigi ma punapropagandat kipun ikka digonaalis lugema, siis Jefremov ei olnud siin väga punane. Patriotismi küll on, aga see ei ole selline, et peaks kohe särgi seljast rebima ja dzotile viskuma. Pigem innustab Jefremov kodumaa avarusi avastama heade kavatsustega. Olgu kuidas on, kuid nt kirjasõna vahendusel millegi avastamise vastu ei ole siinkirjutajal küll vähimatki.

BAAS

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.