Taavi Kangur. Sünk jää, otsatu põhi.




LV 28. Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast - Postimees

Taavi Kangur. Sünk jää, otsatu põhi. Post Factum. 2017. 416lk.

Lükkasin juba pikemat aega selle raamatu lugemist edasi, kuid nüüd, lugemata raamatute karmavõla vähendamise huvides, sai ta läbi loetud.

2017. a EKL romaanivõistlusel Postimehe eripreemiaga tunnustatud Taavi Kanguri "Sünk jää, otsatu põhi" on täitsa kobe kriminaalromaan. Mida krimkade sisust ikka ümberjutustada, toimuvad mõrvad, mis lõpuks lahendatakse ja pahalased saavad karistatud. Ainult...

Jube oli. Ei olnud jahe, oli jäine, pane või käpikud lugedes kätte. Pidevalt oli külm ja jää ja lumi. Uurijad ajavad roimarit taga, nii et veri ninast väljas, peresuhted kannatavad, palka ei maksta, lausa kahju hakkas mentidest.

Täitsa huvitav ülesehitus on romaanil, läbi kolme ajastu jõutakse lõpuks aastasse 2015. Ja need kohad, kuskil Soome lahes asuv Punaarmee piirivalvekordon. Et siis, lugegem romaani, ei soovi liiga palju siin lobiseda.

Et Taavi Kangur kirjutada oskab, pole mingi uudis. Toimetatud on ka täitsa hästi, vaid mõni üksik kirjaviga jäi ette, aga eks toimetaja on samuti inimene, ka temal on lapsed ja pangalaen, nii et nuriseda küll ei tasu. Millega mul oli raske leppida, oli see lause:

"Ahto võttis töölt vaba teisipäeva, istus varahommikul oma suhteliselt uude Opel Asconasse ja tõmbas otsustavalt ukse kinni."(lk260)

Prokurör, kes viib eraviisiliselt juurdlust läbi, sõidab 2006. a Tallinast Leetu. Kui Wikipediat uskuda, siis lõpetas Opel Ascona mudeli tootmise 1988.a. Öelda 18 aastase Opeli kohta suhteliselt uus, no kuidas nõnda saama!

Vanemate Opelite kuulsus on ka selline, nagu ta on. Mõne Audi, Wolksvageni või BMW kõrval on see umbes sama, kui sõita kas tänapäevase käikudega rattaga või vana meesteka ehk naistekaga, millel kett krigiseb, vändata on raske ja rattad on sujuvalt kaheksas. Hellitavalt nimetati rahva hulgas Opel Asconat Opel agooniaks. Sellise romuga saata prokurör naaberriiki, ta ei ole raamatus nii halb mees, et teda peaks sellise auto omamisega karistama. Vaene Ahto.

Aga jah, head jutustamisoskust olen ikka nõus lugema. Olgu siis veel üks näide siin lõpus.

"Pool trepivahet oli veel minna, lõpuks seisid nad mustaks värvitud metallukse ees, mis lahutas neid katusest. Ahtol oli oma võti, mille ta oli peale mõningaid läbirääkimisi ühistu käest välja nõudnud. Ettekäändeks tõi ta, et sealt on politseil aeg-ajalt hea binokliga autovargaid passida - mida tegelikult tehtigi, aga mitte sellel katusel. Ühistu uskus ja kiitis hiljem Ahtot avalikult, et kõikide ühistuliikmete turvalisus kasvas. Eks sealt läks ilmselt jutt lahti ja ümbruskonnas olevad vargad hoidsid selle maja ümbrusest eemale, nii et tegemist oli puhtalt kriminoloogilise vahendiga kuritegevuse ennetamiseks. Vähemalt nii Ahto enese ette naerdes mõtles. Vahel aitas turvalisema keskkonna loomiseks ühest kuulujutust. Kui saaks lasta Eesti tänavaile miljon sellist külalegendi, võiks kogu rahvas turvatundes selja sirgeks ajada."(lk238)


Krjastus. Postimees.

Kirjanduslik päevaraamat

Raamatumuljete kodu

Heleni kirjanurk

Kuidas saada kirjanikuks?


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.