pühapäev, 29. aprill 2018





Leelo Tungal. Seltsimees laps.
Tänapäev.
2008. 216lk.


Punane kirves

 Ei ole just palju neid peresid, keda poleks üldse puudutanud Teise
maailmasõja järgne terror, mil toimus suurema vägivald väiksema kallal
ehk Eesti okupeerimine Venemaa poolt. Hästi läks neil, kellel õnnestus
välismaale põgeneda, kes Eestisse jäid, mitte küll kõik, ometi paljud,
sattusid võika süsteemi lõugade vahele. Kindlasti on 50-ndatest ja
represseerimistest palju kirjutatud, siinkohal meenub Heino Kiige
"Maria Siberimaal", mis on küll raamat pisut teises registris, ent ometi.

 Aga eelkõige on iga režiimi tagakiusamise ohvriks sattunud siiski
haritlsakond. Mida oli õigupoolest teinud Leelo ema, Helmes, noor
naisterahvas, et ta püssimeeste saatel 1951. aasta varakevadel ära viidi?
Süüks peeti, et ta koolidirekorina oli õpetanud lastele Eesti Vabariigi
hümni ja käis Vabadussõjas langenute mälestumärgi juurde lilli viimas.
Midagi jaburamat andis välja mõelda, kuid selle vähesegi eest väänati
talle kraesse riigireetmine ja karistuseks 25+5 aastat koos väljasaatmisega.
 Jäänud Leeloga Ruilasse üksi, pidi isa tütart ilma emata kasvatama hakkama,
sellest siis räägib raamat.

Tegemist on triloogia esimese osaga, ilmunud on ka teine ning kolmas
osa:„Samet ja saepuru” (2009) ja „Naisekäe puudutus” (2018). Ühtede
kaante vahel avaldati 2018 ka kõik kolm koos, lugeda olekski kõige
mõistlikum viimati ilmunud kolmikut. Paraku pean ise seda võimalust
määramatusse tulevikku edasi lükkama, sest laenutussaba on nendele
raamatuletele uksest välja. Samas on see hea märk, ilmselt tegi Leelo
õiget asja. Eks palju aitas kaasa ka film. Ega ma isegi ei oleks
ilma kinoskäimata seda raamatut osanud avastada, nii et jah, visuaalil
on sõna ees tõmmet.

 Aga olgu riigilipp milline tahes, kas või punane, elu tahtis ometi elamist.
Üksi jäänud Leelo isa, Feliks, saab oma viieaastase tütre kasvatamisega
väga edukalt hakkama. Loomulikult tulevad appi sugulased, tuttavad ning kolleegid,
eks ütleb vanasõnagi juba: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Ühiste jõududega teineteist toetades suudavad isa ja tütar esimese talve ilma
Helmeta üle elada.

 Muidugi mööduvad päevad oodates, muidugi igatsedes, sest ema lubas kohe tagasi
tulla, kui Leelo on tubli laps. Kui aga aasta tubliolemist lubatud tulemust ei
anna, on Leelo pettunud, ja mitte vähe, et nüüd oleks see heaolemine justkui
raisku läinud. Tänu isale loksuvad siiski arusaamad paika. Õigemini saab Leelo
aru, kes on tema, kuid need teised, need pahad, nood mustad mehed, kas nad ise ikka
saavad aru, kes nad on...  kuid see jääb juba nende endi südametunnistuse kanda.

Kuigi oli raske aeg ja pidevalt jäi tunne, et kirves on õhus, ei olnud inimesed
langenud kuhugi musta masendusse. Hullemast päästis optimism ja huumor. Seda
nii öelda `Vene värki` kiruti taga isegi köögilaua taga, arusaadavalt - valitud
seltskonnas. Ja läbi lapsesilmade oli taevas üldiselt sinisem ka. Leelo uudishimu,
ausus ja avatus oli nii siiras, et täiskasvanute hädavaled näisid selle taustal
kohati juba lapsikud (tädi Anne wc kasutamine väljapressija eest põgenemiseks ja
Nõmmel võõra tualeti kasutamine). Leelo arenes selle aasta jooksul ise samuti,
raamatu lõpus oskas ta viieaastasena juba lugeda ning õppis raadiost laule pähe.
Tundus ütlemata veider, kui kergekäeliselt võtsid lapsed omaks kogu seda
pioneerindust kui sellist. Olla seltsimees, see oli nagu auasi, eks propaganda juba
teadis, milliseid vahendeid kasutada, et noorsugu kasvatada.

Kirjutatud on raamat kaasahaaravalt. Stseenist stseeni kulges sündmsustik
nagu filmis, mille vahele oli pikitud tagasivaateid ja sisemonoloogi. Ehkki
Leelo rääkis kitsamalt ainult enda autobograafiat, on see laiemalt ka eestlaste lugu.

"Naljakas oli vaadata, kuidas vene sõjaväelased oma pruutidega taksodest
välja tulid. Ega ma ehk muidu ei oleks neile tähelepanu pöörata osanud,
aga juuksurid viskasid kohvitassi taga alailma venelaste kultuursuse üle
nalja - kuidas nende naised froteerätikuid õlarättidena kannavad, vanaemad
klosetipottidesse hapukurke soolavad ja mehed daame taksodest välja nügivad.
Eks see olnud üks isevärki sebimine küll, sest ohvitserid tahtsid näidata,
et nad on kangesti viisakad ja lasevad alati daamil ees minna. Aga kuna naine
oli taksosse istunud enne meest, siis oli tükk tegemist, kuni nad üle oma
kavaleri suurte säärsabaste ja pika sineli autost välja said ukerdatud. Kui
uhkesti üles löödud naisseltsimees oli lõpuks masinast välja pääsenud, kübar
rähklemisest lömmis, soeng sassis ja seelikusaba keerdus, alles siis väljus
kultuursel kombel vormimütsi- ja pagunikandja ise, rotikarva sinel seljas ja
pisike punane, valge või kalasabamustriline kotike käes. Mida priskem ja uhkem
oli ohvitser, seda naljakam ta tibatillukest daamiridiküli näpu otsas
kõigutades paistis."(lk167)

Margit Peterson.blogi

Triinuraamatud



laupäev, 28. aprill 2018




Riina Laanemets. Rohelised ehted.
Kirjastus Hea Tegu.
2017. 76lk.

Teel looduse rüppe

  Jäin korraks selle riiuli ette seisma, kus hoitakse luulekogusid.
Vaatasin, et pilt on ikka äraütlemata kirju. Ei osanud midagi valida.
Libistasin sõrmega mööda raamatute selgi, kuni jäin täitsa juhuslikus
kohas seisma ning tõmbasin ühe köite riiulist välja. Lasin raamatukogu
klienditeenindajal enda asjad üle vaadata, võtsin kviitungi, ütlesin
nägemist ja lahkusin. Kodus sirvides ning lugedes avastasin, et tuttav
kirjastus, olen varemgi tema raamatuid lugenud, aga autor... no, täiesti
tundmatu nimi.

Tekst tagakaanel ütleb: "Maailm meie ümber on üks väga väärtuslik
kalliskivi. Me kõik oleme selle sees õrnad pärlid, mida aeg lihvib
ja muudab."
See läheb veel edasi, see on nii, jah, unenäoline, õrn.

On raamatuid, mille kohta ei oskagi midagi väga öelda, seda enam,
et tegemist on debüüdiga. Ei olnud päris nii, et oleks "meeldis" või
"ei meeldi", must või valge, domineeris ikka roheline toon. Ei kujuta
ette, kas autor kriitikat kannatab, see ei ole siinse kirjutise eesmärk
samuti, aga et nii palju rohelist värvi juba kasutati, ei saa jätta
nentimata, et ka autor on luuletajana veel pisut roheline.

Kuid kuidagi kuskilt ja kunagi tuleb ju alustada, nii et väga nõudlik
ei tohi vastuvõtja olla, esikraamatu puhul veel eriti.
Mis mind morjendas, seda on keeruline öelda, ehk oli see mõjuvähesus. See on
selline raamat, mille lugemiseks on vaja mingit oma rütmi, siis avaldub tema
rahustav teraapilisus kõige siiramalt.

Mina lugesin ühe ropsuga, mis oli viga, sest lõpus oli algus nagu peoga pühitud.
Read oleks olnud nagu veepinnale vabakäe sõrmega kirjutatud. Ei häirinudki niivõrd
tehniline teostus, vabavärss, isegi kirjavahemärgid on olemas, ja tore on tõdeda,
et riimluule hakkab tagasi ilmuma, aga toonust oli kuidagi napi võitu. Ei olnud
selliseid värsse, mis oleksid olnud isegi nastikud.

Oma mina hajus kuhugi laiali,  kõike võeti kuidagi kõrvalseisja vaateveerult,
konstateerijana, kellegi poole  pöördujana. Palju on luuletusi, mis on pühendatud
kellelegi nimeliselt, selles pole midagi halba, see muudab luuletused veelgi
intiimsemaks, kui nad juba on, aga samas jätab mulje, et raamat on kirjutatud
oma nö siseringile. Kuigi tahaks küsida,  kes on see Piret, Aurora või Liisi.

Muidugi on autor hea inimene, isiklikult soovin talle parimat, aga lihtsalt
ei olnud see raamat kann õlut minu lauanurgale.
Tuua välja mingi tendents, mis on spekulatiivne muidugi, siis tundub, et
siin on see koht, kus saadakse impulsse teisalt. Igasugu eneseabiõpikud
ja mis nad seal müügitabelite tipus kõik on, hakkavad oma mõju ka luulesse
kaasa tooma. Sestap tundub, et selles raamatus on luuletamiseks kasutaud
esoteerilist algainet. Kui üldse midagigi soovitada, mis on suht kohatu tegevus blogis,
siis võiks autor lugeda teiste luuletajate raamatuid.

Aga võimalik, et ma lihtsalt lugesin natuke mööda. Toime võib ka olla nii, et see ongi
,keset närveldavat tänapäeva, pinget madaldav, nagu hõige - hallo kosmos.

Päike loojub ja mõnikord enam ei tõusegi.
Silmapiir ja valgus on üks.
Tardub õhk. Sõnu polegi.
Aeglaselt sulgub vaikuse uks.
Rändajast saanud on kohalejõudja,
kes ajaga leppinud ära.
Jagatud elu teeb ootajast edasisõudja,
kellele mure veab sügava Tee ja rõõmust saab Valgusevärav.
(lk16)

Piretile ja Siretile!
Sõbra silmad kui allikavesi.
Vaatad ja näed, kes oled.
Sõbra süda kui merevesi
koos päikesega sillerdab laiali mured.
(lk27)
 

neljapäev, 26. aprill 2018



Keiti Vilms. @keitivilms.
Tänapäev.
2017. 176lk.

Vastuvoolu päripäeva

Tahtsin juba kirjutada, et viimasel ajal on kombeks sotsiaalmeediat
kasutada stardiplatvormiks, millelt saab edasi liikuda raamatu
avaldamiseni, aga...
Aga et ma loen raamatuid lühema või pikema vinnaga, alles siis, kui
nende avaldamisest on teinekord juba mitu aastat möödas, võib veebist
trükki pääsemist nüüd nimetada kasvõi uusnormaalsuseks, ja see on hea.
No jah, kui ma oleksin aktiivne facebooki kasutaja, siis oleks võimalik
lugeda autoreid juba enne avaldamist (nt.Liina Tammiste), kuna ma seda
ei ole, siis seda suurem on rõõm leida neid, mis nad siis on, luuletused?
või read? või...? ja lugeda neid raamatust.

Ega siin suurt lisada ei ole, kui et Keiti tegeleb igati tänuväärse
asjaga. Uurida keele struktuuri, kirjandust, luulet, jälgida ümbrust,
sulatada seda kõike kokku, see assortii vääris raamatuks saamist.
Kuigi arusaamatuks jääb, miks kaanevärviks valiti just must, kuid seda
üllatavam on kaanematerjal, mis meenutab sametit, nii pehme nagu kassipoeg.
Ja ma ei tea, mis värk nende kassidega on. Kodus elutseb mul kaks kassi.
Jäi raamat lauale lebama, siis hakkas algul üks kass seda nuhkima, ajasin ära,
varsti oli järgmine platsis ja nuusutas. On seda kuidagi lõhnastatud?
Nuusutasin, ei saanud aru midagi. Kassidele igatahes meeldis, mulle ka.

Vaatan elu läbi proosade prillide(lk8)
Kes loob, see armastab.(lk12)
Ei ole head ilma halvaata.(lk16)
Tunneli lõpus on algus.(lk24)
Ära vaata mind vihmase näoga.(lk40)
Soojal ilmal on omad plussid.(lk50)
Hing keeb ihast ehast öhe.(lk61)
Hingsepp.(lk85)
Laske sisse marxisandid.(lk160)

Sirp

Loteriil

Lugemissoovitus

Lvkrkraamatublogi








esmaspäev, 23. aprill 2018




Maksim Gorki


Täitsa juhuslikult sattusin täna raadiost kuulama uudist, et Viljandis, Ugalas tuuakse
lavale Lev Tolstoi "Elav Laip". Nagu ikka, kehitasin õlgu, jah, tore ju, ise ma nagunii
seda vaatama ei jõua minna, kuid mis seal`s ikka, on siiski hea, et tehakse teatrit.
Niipalju, kui tükki tutvustati, sain aru, et seal on armukolmnurk, kaks meest ja üks
naine. Peategelane on armunud mustlasse. Mustlannasse! Kuskilt kaugelt läbi suitsuvine
meenus, et ma olen lugenud nii umbes aasta tagasi ühte juttu, kus olid samuti mustlased.
Hiljem kodus otsisin raamatu üles. See on üks antikvariaadi seisuses tellise mõõtu köide,
üle kuuesaja lehekülje, väljaantud Tallinnas 1955.a.
"Maksim Gorki Teosed I, jutustusi 1892-1896".

Uskumatu, aga koolis Gorki kohustusliku kirjanduse lugemisvaras meil ei olnudki, nii et
lapsepõlveslepp mul temaga puudub.  Pildil tundub ta olevat sarnane Heino Kiigega.
Veel meenub, et Gorki oli sotsialistliku realismi vaimne ämmaemand, nii et jah, täitsa
märkimisväärne panus on tal kultuurilukku antud. Samuti kahtlen selles, kas ta kuulub kümne
kõige äraunustatuma kirjaniku hulka, vaevalt küll. Lisaks kohtus ta veel H.G. Wellsiga,
millest viimase artikleid avaldas isegi LR. Aga enne oma kuulsust, kui Gorki töötas alles
Taga-Kaukaasia raudtee töökojas, avaldas ta Tiflisi ajalehes "Kavkaz" jutustuse
"Makar Tšudar", mille eesti keelde tõlkis Fridebert Tuglas.

Peategelane on lihtne noormees, Kotkapoeg, kes satub oma rännakul mereäärsesse steppi,
seal kohtub ta mustlase, Makar Tšudariga, kes lõkke ääres piipu suitsedades pajatab
mustlaselust. Nii saab kuulda ühest kuulsast mustlasest, Loiko Zobarist, ja tema pruudist,
Raddast. Loiko oli tuntud hobusevaras ja hea muusik, tagaotsitav, kes samas armastas ülekõige
vabadust. Radda ei olnud nõus Loikoga abielluma, soovis temagi üle kõige olla vaba.
Astuda abiellu või jääda truuks priiusele, see on see raske valik, millest Radda ei leia
väljapääsu. Ja see mustlaste uhkus ning vabadus, mis nad oleksid ilma nendeta... lõpp oli
paraku traagiline, isegi jahmatavalt nukker mustlasromanss

Kuidagi lihtsalt kirjutatud. Võimalik, et lühiproosa (tekst on 14lk) seadis mingid piirid
kirjutamisel ette, või ei saanud lehes pikemalt kirjutada. Aga kui teema juba valmis on,
mis seal enam sulge venitada. Räägib ju Gorki mustlstest, teisest rahvast hoopis. Imelik,
et jutt üldse avaldati nõukaajal, selline karjurlik eluviis oli karistatav, ju siis oli kirjaniku
nimi sedavõrd suur, et ei saanud maha vaikida.

  "Seal ütleb Radda: "Hästi mängid sa, Loiko! Kes tegi sulle säärase kõlava ja erksa viiuli?"
Loiko aga naerab: "Ise tegin! Ega teinudki puust, vaid noore tütarlapse rinnast, keda
armastan väga, ja keeled punusin ta südamest. Valetab veel viiul pisut, aga küllap ma oskan
poognat pihus hoida!"
  Teadagai, iga mees püüab kohe tüdruku silmi segada, nii et need tema südant ei süütaks,
vaid ise täituksid igatsusest su järele, nõnda ka Loiko. Kuid ei, seekord ei olnud tegemist
niisuguse tüdrukuga. Radda pöördus kõrvale, haigutas ja ütles: "Ja räägiti veel, Zobar olevat
tark ja osav, - küll ikka inimesed valetavad!" - Ning läks minema."(lk12)

Kui kirjandus pääseb ekraanile, on see üks parim kompliment, mis talle osaks võib saada.
Mosfilm tegi 1975.a. sellest jutust  filmi.




reede, 20. aprill 2018



Jorge Luis Borges. Liivaraamat. Shakespeare’i mälu.
Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid.
LR 23-24.
2017. 112lk.

Midagi kirjandusprofessori  töölaualt

Valimik fanataasiasugemetaga lühiproosat, mis sisaldab ühtekokku 17 novelli.
Ilmselt olen üks viimaseid, kes pole varem Borgest lugenud, seda tunnistada
on loomulikult häbi kuubis, lausa punastan, lausa vaikiks. Kuid ükskord peab
ju ikka, moel või teisel, olema esimene kord, kui võtad tundmatu kirjaniku
teose kätte. Kümne aasta kohta, kui ma peaaegu üldse raamatuid ei lugenud, on
raske vabandust leida. Ikka oli teha tähtsamat - kool, töö, pere, kodu, kus
siis jagus veel võimalust lugeda, kuigi oleks võinud.

Et siis Borges. Et kuskil varem on mainitud Borgest, seda olen märganud küll,
perioodikaski nt. seoses loomulikult kirjandusega. Autori nime järgi ei olnud
raske ka tema päritolu määrata, ikka seostub sellega Lõuna-Ameerika. Manner,
kus mõeldi välja maagiline realism, no, vähemalt on hea nõnda arvata, et just
seal see žanr jalad alla sai. Kindlasti oli Borgeselgi oma sõna sekka öelda.
Ei ole võimatu seegi, et ta teisigi kirjanikke oma laadiga mõjutas, seeläbi
on temast saanud juba omamoodi etalonkirjanik.

Kusjuures ma kartsin hullemat, et seal raamatus hakkavad lohed möllama ja
päid lendab, aga ei midagi sellist. Borges alustab oma lugusid nagu muinasjuttu
täiskasvanuile, ta ei ütle, et "Elas kord...", vaid hoopis "Vahejuhtum leidis
aset 1969. aasta veebruaris Bostonist Põhja pool..." või "Minu jutustus on
tõetruu...". Edasi talutab ta lugejat käekõrval, kuni lihtsalt hakkavad juhtuma
ootamatused, aeg ja ruum vahetavad kohad, kirjanik kohtab enda noorpõlve
alter egoga, muidugi astuvad lavale üleloomulike võimetega tegelased, kes suudavad
muuta tuha roosiks ja ei puudu ka imelikud objektid, nagu nt, raamat, millel
pole ei õiget algust ega lõppu.

Sündmustiku koha pealt on Borges, vähemalt siin raamatus, üsna turvaline. See
ei tähenda, et tekst peaks olema lihtne. Tähenduskihte jagub, kuna jutud on
mõistukõne laadis, arusaamine võib saabuda alles hiljem, kui saabub. Borges ei
määri elamuskirgastust lugeja silmile, pigem on ta autor, kes kompab teadvuse
kaugemaid uksi, ja seda nappide vahenditega. Tema kohta võib küll öelda, et ta
kirjutab üht, mõtleb teist, aga öelda tahtis hoopis kolmandat.

Üks lemmiknüanss, mida kirjanikud kipuvad kasutama, on teha vihjeid kirjandusele,
parema puudumisel saab nii isegi kirjandusest teha kirjandust. Borges on sellest
patust mõistagi prii. Ühe vihjena kasutab ta jõe metafoori, seda kuulsat
Herakleitose tõdemust jõe kohta.

Mõne aasta eest sattusin Valgas ühte muuseumi, see oli otsast lõpuni politsei ja
piirivalve tehnikat täis. Õue peal seisis helikopter jne. Kuid majas täitis ühe
ruumi seinast seina raamatulaat. Neid müüdi sentide eest, paljusid pakuti üldse tasuta.
Ma olin lugenud raamatut "Peegelmaastikud" 1. osa, mõtlesin, et teist enam ei hakka,
kui kunagi leian, siis ehk loen. Seal siis leidiski raamat "Peegelmaastikud" 2. osa
hoopis mind. Et jah, mingi maagia selle kirjandusega ikka on.
Selles raamatus on kuus Ain Kaalepi tõlgitud Borgese luuletust. Ja juba seal on antiigile
tehtud vihjeid. Ainuüksi esimene salm pikemast luuletusest annab mõista, mille juurde
Borges oma viimases raamatus tagasi pöördus.

Luulekunstist

Vaadata jõge, mis on aeg ja vesi,
ja mäletada: aeg on teine jõgi,
teada, et meie kaome nagu jõgi
ja mööduvad me palged nagu vesi.

Sellised olid siis 17 kevadist hetke Borgesega.














pühapäev, 15. aprill 2018




Herbaarium nõudmiseni


Ernst Jünger. Marmorkaljudel.
Saksa keelest tõlkinud Katrin Kaugver.
LR 21-22.
2017. 104lk.

Erruläinud sõjamehe unelm, mille lõhub järgmine sõda. Peategelane asub koos
vennaga elama Suure Marina (järv) ääres. Suhtleb kohalikega, vaatleb loodust,
kogub taimi, paneb aluse herbaariumile, kõik on nagu, oleks leitud paradiis...
Kuni ühel heal päeval hakkavad pahalased võimu võtma, vallutatakse külasid,
põletatakse maju jne. Lõpuks õnnestub peategelasel koos vennaga põgeneda, jättes
maha isegi oma laps.

Kuna raamat ilmus 1939. aastal, siis kiputakse seda seostama küll natsismiga,
küll stalinismiga, eks ma isegi seda arvasin, aga paraku on need sellised väited,
millega Ernst Jünger ise nõus ei olnud. Pikemalt taustast räägib juba Peeter Helme.
Aga kui jätta kõrvale ükskõik milline konkreetne sõda, siis võib seda allegoorilist
raamatut siiski lugeda kui sõjavastast hoiatust.

Heal lapsel on ikka mitu nime, nii on raamatut nimetatud kord novelliks, kord
romaaniks, siis muinasjutuks romaanina. Aga eks sama hästi võib seda pidada ka
jutustuseks, mis on esitatud minajutustaja minevikumeenutustena päeviku vormis.
Pooleli ei saanud lugemist jätta, pinget kedrati väikeste annuste kaupa,
sekka arutlusi olemise üle, kuni tekkis juba konflikt, kuni saaks juba
öelda Kalju Lepiku sõnadega: Koduaknast irvitab vastu võõra verine nägu.

Üks lõik algusest, kui veel rahu oli rahulik:
"Ühel hommikul, kui silmitsesin terrassilt Marinat, näis järvevesi mulle
sügavam ja sädelevam, otsekui oleksin seda esimest korda vaadanud puhaste
meeltega. Samal hetkel tajusin, peaaegu valusalt, et sõnad vabanesid
näivusest, nii nagu katkeb liialt pingule tõmmatud vibunöör. Olin näinud
tükikest selle maailma veiklevast loorist ja sellest hetkest peale ei olnud
mul keelest enam tavapärast abi. Ent samas võttis minus maad mingi uutmoodi
erksus. Nii nagu lapsed kobavad abiotsivalt kätega, kui valgus pöördub nende
silmade põhjast väljapoole, nii otsisin mina sõnu ja pilte, et tabada seda
asjade uut sära, mis mind pimestas. Ma polnud eales aimanud, et rääkimine
võib valmistada säärast piina, ja sellegipoolest ei igatsenud ma taga pingevabamat
elu. Kui arvame, et suudame ühel heal päeval lendu tõusta, siis on too kohmakas
hüpe rohkem väärt kui kindlustunne sissetallatud rajal. Küllap selgitab see ka
peapööritust, mida ma selle tegevuse juures tihtipeale tunnen." (lk16-17)


Laiapea

Postimees

Tuuleiillehitseb


esmaspäev, 9. aprill 2018

Péter Esterházy. Hrabali raamat.


Kolmikjaotus, või veel

Péter Esterházy. Hrabali raamat.
Ungari keelest tõlkinud Lauri Eesmaa.
LR 18-20.
2017. 136lk.


Abielupaar kolme lapsega elab äärelinnas. Mees on kirjanik, kes kirjutab Bohumil
Hrabalist, tšehhi kirjanikust, raamatut. Midagi rohkemat nagu ei juhtugi,
ülejäänud on juba tekst. Tekst täis viiteid teistele autoritele, muusikapaladele,
teostele, mõistagi on see postmodernism.

Esimesed kaks osa räägivad läbi naise silmade-kõrvade-südame Hrabalist, see on
kui ood kirjandusele endale, eksperimenteerimine proosa piiril (nt. üleleheküljelised
laused). Naine, Anna, räägib oma minevikust, perest, aga mitte lugejale, vaid
ikka Hrabalist Bohumile.

Kolmas osa on kõige rohkem üle võlli. Mängu tuleb juba Issandaks kehastanud Giordano
Bruno, kes õpib Charlie Parkeri käe all saksofoni mängima, et... et, meelerahu leida.
Võimalik, et taust oli siiski liiga trööstitu, et seda minimaalselt kasutati.
Fragmente siiski leidub, midagi meile ühist, sest hõimurahvas põdes seda sama,
mida eestlane - nõukaaega. Raamat on avaldatud 1990.a., mistap täna tundub, et
see on kui postsovetlik pohmell otse Ida-Euroopas.
Esterházy ei unusta ka huumorit. Nt öeldakse Annale tänaval, et pühkigu ta auto
puhtaks, tolmune Trabant häirib möödakäijaid - koristage parem Trabant, on vastus.


Anna sisekõne, kes on lesk, tegelikult küll kirjaniku naine, aga kirjaniku, kes on abileus
kirjandusega, no, Annaga ka:
"Ja siis, selles abituses kõlab siitsamast lähedalt ookeanilaeva sireen, aed sirutub
ookeanini, ja kui poleks udu või hekk oleks paremini pöetud, näeksin, kuidas ta
maja eest mööda läheb, üleni tuledes, nagu hiiglaslik mammut, nagu Fellini filmis,
kaugeneva laeva kosmilise sireeni peale mõistan äkki, et ei, ma ei armasta praegu,
kohe üldse ei armasta, lausa nii väga, et see ei-gi on mittearmastamine, veelgi enam.
Nad magavad, nohisevad minu kõrval ja ümber, minu voodis, teises toas, minu omad.
See mees on minu elu mees ja ma ei taha teda näha. Mis kohutav nurjatus see on? On
see nii sellepärast, et kõik on konkreetne? Tunnen midagi, milles ei aita isegi
armastus. Ei saa ei puudutada ega siit ka ära minna. Olen läbi kukkunud. Ma pole arg,
aga ma kardan, aga ma pole ärahirmutatud, aga ma tahaksin nutta, aga pole põhjust,
aga ikkagi on häda suur. Mida muuta, kui kõik on korras? Kõik on korras, ainult
tervik pole korras, ja kui tervik pole korras, pole midagi korras. Panen silmad
kinni: on halb. Teen halba: on halb. Vaatan suuri silmi, tardunult tühjust. Mis saab?
Rahuldamatu ihaldusetuse kohutav silmapilk." (lk107)


Lauri Eesmaa

Sirp

Laiapea

Kultuur.err (katkend)

pühapäev, 8. aprill 2018

Lauriito. Q ja tähed.



Liimist lahti


Lauriito. Q ja tähed.
Toimetanud Piret Bristol.
mm nr9/2018
76lk.



Esimest korda kui veebis Sind nägin
lugesin üle Su värsse...

Umbes nii või kuidagi nii see ehk oli, kalender näitas siis aastat 2012 ja Poogna
autorid hakkasid end riburada pidi trükis avaldama. Samal aastal sai ka Lauriito 
netiväliselt käpa valgeks, ilmus raamat: "Eesti "Tule jumal appi" kirjandus",
hiljem lisandusid veel "Triibuline elu..." (2015) ja "Ümber augu..." (2017).

Kui "Triibulist elu" kommenteerides laskusin eelarvamustetiinesse stereotüübistamisse,
nagu mul kombeks on, siis arvasin, et Lauriito on luuletaja, kes läheb sujuvalt
luulelt üle proosale. Nüüd tundub, et proosa poole liikumine käib skeemi
järgi: kaks saamu edasi, üks tagasi, et siis taas värsid. Miks mitte. Eks iga
materjal peabki enda väljendamiseks sobiliku tekstiformaadi leidma.

Varasem Lauriito, keda mäletan kui ausat ropendajat, kui kedagi, kelle kohta
võinuks öelda Trapeezi sõnadega: "Seisan üksi mere ääres/jalas kollased
sandaalid...",  siis nüüd on Lauriito kuidagi nagu sordiini all. Ei ühiskonna
kriitikat, ei iroonitsemist, mis on ikka olnud luules aktuaalsed, ei mitä, või siiski...
Väike ninanips küll antakse rannas öösel päevitajatele, aga seegi on tehtud
justkui muigvelsui.

Millest siis veel kirjutada? Oma sihikut suudab kõige paremini paika panna siiski
autor ise, nii ütlebki Lauriito, et see on: Primitiivne emohala. Olgu.
Põhimõtteliselt saab luuletused, mis räägivad armastusest jagada kaheks. Ühed on
pluss- teised miinusmärgiga. Ühed kõnelevad armastuse olemasolust, teised kirjeldavad
selle puudumist. Ja kui ei ole, siis saab seda vaid heldinult meenutada, igatseda,
millega siis Lauriito põhiliselt tegeleb.

See on nagu pöördumine kellegi poole, kelle kohalolu asendab vaid kujutlus. Keegi,
keda on nimetatud vaid asesõnadega: Sa, Sina, Sinult, Su, Sul jne. Kurb raamat küll,
aga Lauriito jääb oma kurbuses ometi lihtsaks, pole mingeid keerutamisi ega sõna varju
peitumisi, pigem siiras äraütlemine ehk pettumusest vabanemine.

Lihtsad on samuti Marita Liivaku illustratsioonid. Siin kohtuvad pilt ja värss. Võiks
isegi arvata, et alguses oli pilt, siis kirjutati selle peale read, aga alguses oli ikka
ju sõna. Pilte oleks võinud isegi rohkem olla. Võib-olla räägib see sellest, et sõna
jõuab rohkem, jõuab kaugemale kui visuaalne kujutis, kes teab, kes teab. Igatahes on
ruumi ökonoomselt kasutatud, raamatust leiab 76-lt leheküljelt tervelt 89 luuletust.

ARENG?

Maja kui majale kõrvale liikus
kaevati lillede hauad kõik lahti
aias, kus hiljuti lapsi veel kiikus -
kohtumispargist sai parkimiskohti...
(lk14)

MÕTTE JÕUD

ma mõelda võisin
Sinu peale
end
ja kõrvale
või allagi
neis kujutlusis korraks olid
minu asemel
nii puutuda siis saingi
viimaks sõnadega Sind
jah
Sinu kombel
kombekalt
ja loomulikult
kirge kartmata
ei
tundeid tunnistades
(lk17)

HELL

öö ilus
päev ilus
koidab
õnnest võib naerda
või nutta
tundeid saab jagades hoida
mõistsin end
ellu
või hukka
(lk70)