pühapäev, 30. august 2020

Muumia

 

Muumia. Vene ulme antoloogia. Tlk Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2006. 320lk.

 

Tänapäeva vene ulme sotsiaalset suunda esindab siin antoloogias  üksteist pala aastaist 1990 – 2003. Ehkki Skarabeusilt on see alles esimene raamat antud žanris, kui seda nõnda nimetada tohib, on eesti keeles varem ilmunud kaks vene ulme kogumikku. Nendeks on „Põgenemiskatse. Fantastilisi jutustusi“ (1965) ja „Diogenese latern“ (1976), mõlemad avaldatud Eesti Raamatu kaitsva tiiva all.  Et teha võimalikult lühidalt, mainin alljärgnevalt ära, kellega/millega siis kohtusin nende kaante vahel.

 

Mihhail Veller  (1948) on tundmatu nimi, vähemalt mulle, ja vähemalt siis, kui ei olda just jäägitult paadunud ulmefänn. Samas oli üllatav teada saada, et Veller on kunagi elanud Eestis, vot kus lops. Tema novelli „Tahan Pariisi“ peategelane, Dimka Korenkov, aga elab oma elu kuskil Venemaa kolkas nõukaaja kitsastes tingimustes, kus möödub tema lapsepõlv, noorukiiga ja töömehe aastad. Et natukenegi hallist argipäevast pääseda, loodab Korenkov pääseda Pariisi. Seda juttu lugedes on vaja natuke aimata või mäletada seda jaburat vene aega, kui saada polnud eriti midagi, välismaale pääses tuusikuga ning leppida tuli Bulgaaria ketšupiga. See on üks parajas pilavõtmes NLi meenutamine, et – tuleb aga meelde, ajab aga naerma. Lugu on mõistagi hea.

 

Kir Bulõtšovi (1934-2003) nimi tutvustamist ei vaja, see peaks olema üks tuntumaid varjunimesid vene ulmes, ja tema raamatute järgi tehtud multifilmi „Kolmanda planeedi saladus“ olen minagi vaadanud. Siia on valitud kaks Bulõtšovi teksti, jah, nimelt teksti. Esimese kohta ei saa nagu hästi jutt öelda, see on ikka midagi muud, see on võimalus vähesega öelda palju. „XX sajandi hingepalve“ koosneb järelehüüdeist kaheksale geeniusele, kes on kunagi CCCP nimelise masinavärgi hammasrataste vahele jäänud, olid nad siis muusikud või füüsikud. Tutvustuses öeldakse ka, et KB kirjutas vene ajal sahtlisse, osa neistki nekroloogidest on hiljem lülitatud pikemasse juttu „Võluri röövimine“. Aga muidugi, ajalugu ei tohi unustada, lugedes hakkas lihtsalt valus. Teine tekst „Hirmust“ on ajamasina jutt. 1938st aastast koos perega põgenenud teadlane avastab end aastast 1972. Paljugi on muutunud, aga samas, vaenlane ei maga. Ega siin rohkem ümber jutustada ei saa, läheb juba liiga refereerimiseks kätte ära. Hirmus ja lootusetu oli ta küll ja väga täpselt on tabatud toda ajastut. Teinekord võib juhtuda, et tekst ise on ka kui ajamasin, mis võtab kaasa ja viib kuhugi ära, kirjanikul tuleb ainult õiged klahvid üles leida, Bulõtšov leidis.

 

Andrei Lazartšuk (1958) on peale kirjaniku ameti tõlkinud vene keelde ka Philip K. Dicki ja Robert Heinleini ja peale selle on ta ise kirjutanud muuhulgas veel novelli „Muumia“. Jutt on Kremlisse toimunud ekskursioonist, kui lapsed kohtuvad maagi poolt ellu äratatud Leniniga. See kohtumine muudab nii mõnegi asjaosalise käekäiku. Eks ta ole, mõned asjad vist ei muutu kunagi, juba Dovlatov kurtis, et Venemaa on ainus riik, kes ei suuda oma suurt juhti maha matta. Lugu on ikka üle keskmise hea, lõpp tuli isegi liiga ootamatult, aga lõpu puudumine on ka lõpp. Kirjutatud läbi lapse silmade, mis lisab asjale omakorda jumet.

 

Ljubov Lukina (1950 – 1996) ja Jevgeni Lukin (1950) oli kirjanikest abielupaar, kahasse on nad kirjutatud jutukesed „Küsi Ceasarilt“, „Chercher la vanaema“ ja „Rumal komme“. Need laastud on nii lühikesed, pool lehekülge napilt, et muutuvad oma teravdatud lõpuga juba satiirilisteks anekdootideks. (Samas meenub, et olen veelgi lühemat novelletti lugenud, selle kirjutas Guatemala kirjanik Augusto Monterroso. Tema sulest on ilmunud „Dinosaurus“, mis koosneb ainult ühest lausest, siin ta on: „Kui ta üles ärkas, oli dinosaurus ikka veel seal.“) Need on sellised ühe pitsi lood. Tervet tassi kohvi lugemise ajal ära juua ei jõua, aga pitsi Vodkat küll. „Muumia“ ei oleks midagi kaotanud, kui need jutukesed oleks välja jäetud.

 

Ainult Jevgeni kirjutatud lugudest tasub äramärkimist „Loojuva päikese maal“. Selles jutus räägitakse, mis juhtub siis, kui töötegemist hakatakse karistama nagu narkomaaniat. Huumor on siin omal kohal, samuti pöördeline lõpp, mis muutis lugemise nauditavaks. Teine Jevgeni jutt (Vana asi) jääb juba kahvatuks. Autor kirjeldab, kuidas tsensuur tal sõrmed sahtli vahele vajutas. Sarnast motiivi, kus kirjanikku peedistatakse, on enne Lukinit ka läbi kirjutatud. Oluliselt paremal tasemel on seda teinud nt Anton Tšehhov novellis „Vodevill“ ja ületamatud Ilja Ilf ning Jevgeni Petrov, nende lugu ilmus kogumikus „Kolumbus kinnitab otsad“ (Tammerraamat, 2016). Kindlasti on keegi veel, kuid hetkel rohkem ei meenu.

 

Aleksandr Gromov (1959) on kirjanik, kelle hobiks on märgitud, et ta rändab ühe kuu aastas mööda Venemaa soid ja jõgesid. Tema jutu, „Arvestaja“, tegevus toimub tulevikus planeedil Mülgas. Kümme kurjategijat viiakse hoolsalt valvatud Sargasso soo äärde, ja nad saavad teada, et pääsemiseks tuleb jõuda teisele poole sood, kus asuvad kaugel idas Õnnelikud saared. Seltskonnale antakse väike varustus, kümme tundi aega, et laskeulatusest kaduda, ja nägemist, vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Algab soos sumpamine, vaenulike elukatega kohtumised ja muidugi omavaheliste suhete pingestumine. Jutuna on see tekst juba noor romaan, 133lk võtab tubli kolmandiku raamatu mahust enda alla, teiste lugudega seega võrrelda ei saa.

 

Aga soovitamise osas varisesid mu lootused põrmu. Kui eelmised lood olid veel sellised, mida oleks saanud soovitada ka neile, kes ulmet tavaliselt ei loe, siis see lugu läks ikka kõrge kaarega teistest üle. Ah, vahet pole, kes ikka nii väga vene ulmet vabatahtlikult loeb, teen siin ise ka ääremärkuseid sportlikust huvist ulme vastu. Väljakutse täitmine on selleks aastaks nagunii aia taha läinud, tühi temaga. Jah, ei ole siin jutus ei lilli ega liblikaid, ainult lirtsuvad vetikad, õõtsuv maapind, umbusaldus ja pidevalt painav oht. Kui varasem vene ulme võiski tükati seista luitunud loosungil „Hurraapatriotism“, siis Gromov lööb oma porise kirsaga sellelt loosungilt viimsegi nurgaposti alt, nii et karkass ragisedes oma raskuse all kokku variseb. Inimest suudab vee peal hoida ainult kaine arvestus ning edasi viib teda küüniline ratsionaalsus. Pean tõdema, tegemist on raamatu parima looga, on olemas sünge maailm, ebainimlikult inimlikud tegelased ja pingestud tegevus, mis sa hing veel soovid. Nii et – braavo!

 

 

Marina Djatšenko (1968) ja Sergei Djatšenko (1945) on Ukrainas elav kirjanikest abielupaar. Nende lühiromaan „Zoo“ on omamoodi „Show most go on“. Kiratsevas loomaaias hakkavad kaks teadlase hakatist loomi dresseerima, et rohkem külastajaid kokku meelitada. Äri läheb nii suureks, et loomaaeda laiendatakse linnaruumi arvelt, asutatakse Loomaaia TV, mis veel kõige tähtsam,  reitingud tõusevad kiiresti. Muidugi ei puudunud ka kohustuslik nöökamine ühiskonna kallal, aga arvestades lõpplahendust, oli siiski kerge pettumus, midagi väga põrutavat pole rohkem lisada. Ei kahetse lugemist, kuid teist korda ette ei võtaks.

 

Et tegemist on esimese vene ulme antoloogiaga Skarabeusi kirjastuselt, siis on arusaadav, et mõni ämber tuli läbi kolistada. Alar Raudoja tehtud kaanepildi kohta ei oska muud kosta, kui et ma pole heas mõttes nii totaka kaanega raamatut varem lugenud. Pilt on siiski lahe ja meeldejääv, rääkis ju Lenin samuti kogu maa elektrifitseerimisest. Teemana haakub ka päris hästi, enamus lugusid on sellised nõukaaja maigulised, aga kas ma valiksin ainult kaane järgi selle lugemiseks, vaevalt. Millega vähem rahul olen, on need raamatus esinevad Heiki Raudla illustratsioonid. Ühe toon siia ära. Olgu nende tasemega kuidas on, aga antoloogiasse nad ei sobi kohe üldse mitte. Need pildid isegi segasid lugemist. Kahes jutus sain tänu nendele lõpu juba enne lõppu teada, aga novelli puhul on see nagu jõulupaki avamine enne salmi lugemist. Ja need ülilühikesed Lukina laastud ka hästi ei passinud siia raamatusse. Kuid eraldi võiksid need koos küll ilmuda. Ülilühikesed ulmelaastud + illustratsioonid, sedasi nad, usun, et töötaksid, on ju kunagi ilmunud, küll teisel teemal, aga siiski, „Gabrovo anekdoodid“. Raamatuga olen üldiselt rahul. Tore näha, et venelastel on selline lehm keda lüpsta, Nõukogude Liit, ja nad suudavad veel säilitada huumorit.

 

 

Sirp 

BAAS

Mr Costello

Nuxxbooks

Goodreads

Algernon




esmaspäev, 24. august 2020

Kobo Abe. Luitenaine.

 

Kobo Abe. Luitenaine.Tlk Agu Sisask.Eesti Raamat.1968. 168lk.

 

„See mees jäi kadunuks ühel augustipäeval“. Nii algab „Luitenaine“, ja millal siis veel seda lugeda, kui mitte augustis. Niki Dzjumpei käib hobi korras putukaid püüdmas. Järjekordsel rännakul satub ta rannakülla, jääb hilja peale ja palub kohalikelt kaluritelt öömaja. Seda talle ka antakse, ainult et… eluase on liivaluidete vahel augu põhjas asuv hurtsik. Heausklik Niki on olukorraga rahul, seltsiks on tal seal hurtsikus võõras naine ja ta mõtleb, et mis seal´s ikka, järgmisel hommikul läheb ta linna tagasi. Hiljem selgub kurb tõsiasi, et lahkuda polegi võimalik, peab hoopis liiva hakkama kühveldama, et küla liiva alla ei mattuks, ja abi pole kuskilt loota. Põgenemiskatsed, millele Niki pööraselt pühendub, jooksevad samuti liiva.

 

Raamat, mis tekitas kahetisi tundmusi, aga positiivset oli ikka rohkem. Kobo Abe keerab küll vinti üle, aga mitte liiga palju. Tegelastele isegi nimesid ei pandud, alles lõpus saab mehe nime teada, naine on lõpuni ainult naine. Ärritas, et mees oli pisut tobuke, naisega käitus samuti kuidagi ülekohtuselt. Et romaan on kirjutatud 60ndatel, siis kes neid jaapanlaste kombeid teab, o tempora, o mores, nagu õhtumaadel öeldakse. Ilmselt ta kirjutas siiski õigel ajal selle raamatu valmis, vaevalt tänapäeval selliseid naisi leidub, kes siin raamatus on. Samas lohutan end, et see kõik oli fiktsioon. Aga tekst ise oli küll ladus lugemine. Ma eriti jaapanlasi pole lugenud, aga see minimalism, mida Kobo kasutab, oli nauditav. Mingist suuremast tegevusest selle raamatu puhul muidugi rääkida ei saa, enamus aega tammuti lihtsalt jalalt jalale või mõlgutati mõtteid, aga ta ei muutu tüütavaks. Isegi siis, kui ta oma arutlustega kuhugi eriti välja ei jõua, saab aru, et need on mehe mõtted seal neetud augus. Täitsa kobe lugemine, kuigi, ah, mis sest, et inimloomusele antakse jälle üle kurgi, ei kahetse lugemist. Pole ka imestada, et raamat on hea, on ta ju pälvinud Jomiuri preemia ja avaldatud XX sajandi romaani sarjas Eesti Raamatu poolt.

 

„Aga igatahes mitte mingit paanikat! Merehädaliste huku põhjustavad hoopis harvemini nälg ja janu kui just hirm, et toitu ja joogipoolist ei piisa. Lüüasaamine algab hetkel, millal sa mõtled, et oled kaotanud. Ninaotsalt kukub higipiisk. Sa tunned ainult muret, mitu kuupsentimeetrit su keha vett kaotab, ning oledki vaenlasel peos. Peaks järele mõtlema, kui palju aega kulub klaasi vee aurustumiseks. Arutu paanika pole kellegi piits ajasetuka turja nüpeldamiseks.“ (lk91)

 






reede, 21. august 2020

Kaaren


Kaaren.
Vene ulme antoloogia.
Tlk Arvi Nikkarev ja Veiko Belials.
Skarabeus. 
2013. 420 lk.

Statistika huvides olgu öeldud, et seesinane on Skarabeusi kirjastuselt järjekorras juba kolmas vene ulme antoloogia. Varem on ilmunud „Muumia“ (2006) ja „Munk maailma äärel“ (2009). Teada on, et Nikkarev on mees nagu orkester – ise võtab autoritega ühendust, tõlgib, koostab, toimetab ja vist müüb ka. Kolmandiku raamatust on sedapuhku tõlkida aidanud küll V. Belials, aga harvad ei ole needki korrad, kui eestindamisega tegeleb koostaja üksi. Tore, et keegi üldse vaevub ulmet tõlkima, on see ju üks paras nišitoode, mis laiemat tähelepanu tihti ei pälvi. Kuid samas möönan mõrult, et guugeldamisega ma Skarabeusi kodulehte ei leidnudki. Andis kõike muud, aga ühte korralikku kirjastuse kodulehte, kus on nii ilmunud, kui ka ilmumas raamatud koos tutvustusega kirjas, koos võimalusega neid tellida, seda ei ole, tee või tina, aga ei ole. Võib-olla on, aga mõne teise nime all, jään siis vastuse võlgu. Andmed selle raamatu kohta sain urram.ee lehelt ja muidugi fb LV grupist. Lauri Lukas on teinud hea lobitööd.

 

Raamatust nii palju, et siit kaante vahelt leiab kuuelt autorilt üheksa lugu aastaist 1985 – 2008. Kaks juttu jäävad 80ndatesse, aga sellest nõukaaja ideoloogiast, millega kõrgemalt poolt suunati kirjaniku ilmavaadet eelmise sajandi keskpaiku, ei tasu siit nii väga otsida, ega ma otsinudki.

 

Boriss Rudenko (s.1950) on kahtlemata huvitav mees. Autoritutvustusest loen, et ta oli kunagi miilitsionäär. Hm… Kummaline, et endised seadusesilmad hakkavad hiljem kirjanikeks, kohe meenus soomlane Boris Hurtta.  Rudenkolt on kaks juttu. „Semiliranda kingid“  on väga imelik jutt, no ega tavalist juttu ei tasu tõlkima hakatagi. See on justkui maagiline realism, või nii. Brek Linar (oh, mis tore nimi, ei ole nt keegi Xwyzzo või Crczzwuq) on hulkur võõras linnas, kus ta saab Semilirandi nimeliselt mehelt koos kingitusega võluvõimed, pärast mida hakkavad asjad paigast loksuma. Ja see lõpp, see lõi ikka korralikult kolmnurka. Täitsa nitševoo jutt oli, kummitama ei jää, aga mõtlema pani, et kas autor soovis midagi öelda või pean ise sinna ridade vahele piiluma, eks ta oli nii üht kui teist.

 

Rudenko teine jutt, „Ei mingit probleemi“, kujutab korravalvurite igapäevast rasket tööd. Miilitsatöötaja kpt Dorohhov peab võitlust kurjamitega, kõmmutab tänaval maha paar pisisuli ning satub sekeldustesse. Inimelu ei maksa suurt midagi, või siiski, iga ohvri eest peab ment loovutama kollase plastikust talongi, aga need on saanud juba defitsiidiks. Jajah, pole midagi, et ainult Skandinaavias tehakse krimi, ka venelased võivad seda kirjutada. Panna lühiproosasse kokku patsaanid ja mendid ja põnevus, lükata tekstile sisse hoog, see polegi nii lihtne. Lugemist pooleli ei saanud jätta, põnev oli. Tahaks kohe küsida, et kelle käes on võim? Miilitsa või gangsterite? Võim on, nagu siit selgub, raha käes.

 

Svjatoslav Loginov (s. 1951) on vene fantasy Grand Old Man, kelle kontol küütleb lausa 11 romaani. Esimene siia valitud lugu „Rotipüüdja Hans“ räägib loomulikult Hansust, kes puhub vilepilli ja õpetab Hamelni linna lastele, et headus on ilmas ja kurjus on ilmas…  Jutt ise kuulub kategooriasse „variatsioonid etteantud teemal“, arusaadavalt on tegemist müüditöötlusega, aga see keskaegne atmosfäär oma religioossete dogmadega oli küll usutav. Pärast seda, kui olin lugenud S. Kingi „Öist vahetust“ arvasin, et ei mingeid rotte enam see aasta, aga Hansu jutt oli üsna turvaline.

 

Teine Loginovi jutt „Quest“ kirjeldab seitsmeliikmelise grupi rännakust Keelatud Maale. Kuuldavasti pidi olema nii, et kes sinna kohale jõuab, saab soovida ühe soovi, mis täitub. Teekond sinna on aga suht-koht ebamugavusi valmistav, et mitte öelda ohtlik. Pean seda kraad paremaks jutuks, kui eelmine oli. Siin tuleb välja üks vene ulme eripära, pean selleks ohvrimeelsust, või siis sellist dzotile viskumise valmidust. Muidugi lisab tekstile toonust autori jutustamisoskus. Quest, nii imelik kui see ka pole, on peategelase nimi.

 

Jutuna on ta selline vene ulme vene ulme ainetel. Tahes tahtmata paistab selle jutu tagant tsooni metalne piiritulp. Mis on juhtunud kuulsusrikka vene ulmega? Näib, et kaldutakse laenama, selles pole midagi halba, lihtsalt originaalsus kipub sellisel juhul sõrmede vahelt välja libisema.

 

Andrei Stoljarov (1950) on elupõline peterburlane ja seal linnas leiab aset ka tema lühiromaan „Kaaren“. Siin jutus kohtuvad aastaid hiljem kaks tudengipõlve kaaslast. Minajutustaja on edukat karjääri teinud laborant, kõrvaltegelane aga alla käinud insener, kes istub kodus, nina raamatutes ja kirjutab proosat. Ühel hetkel ilmuvad kohale veel kirvega kojamees, porutšik Pirogov, Buratino, keegi Olga ja poe´lik Kaaren, kes on kahe maailma vaheline vahimees. Mõistagi on enamus tegelasi laenatud vene kirjandusest, no ja edasi läks juba viina võtmiseks ning arutamiseks, kas autor on ikka õiglaselt oma tegelasi kohelnud. Üks parimaid koht oli, kui keegi küsis peategelaselt irooniliselt: kes sind on kirjutanud? Noh, jah, Nevski prospekti kirjeldused olid küll kaasakiskuvad. Point oli jutul täitsa hea, et kas on võimalik valmis kirjutada tekst, mis kaotab piiri kirjanduse ja reaalsuse vahel. Aga teostus? Lühem oleks võinud olla. Kuidagi lõdva randmega kirjutatud. Kel vene kirjandusest suurem lugemus, neile võib tekst ilmselt rohkem elamust pakkuda. Aga mulle jääb juttu illustreeriv Alar Raudoja kujundatud kaanepilt paraku kauemaks meelde kui jutt ise.

 

Aleksei Kalugini (1963)  „Serjožik“ on lugu kirjanikust, kes sõidab maale, et leida puhkust ja vaheldust linnakärast. Suvituskohas kohtub ta natuke ohmuvõitu kuid võluvõimetega Serjožikuga  – poissnimelt valmistab külaelanikest savist voodoo nukke. Kui külla kolivad pahad inimesed linnast, ei jäta muidu heasoovlik Serjožik neid karistamata. Siin oli olemas see maagiline miski, mis pooleli jätta ei lasknud. Jutul oli algus, keskpaik ja lõpp, mind valdas tunne, et loen kirjandust. Kalugini stiil on meeldiv, ta on selline autor, kes võiks kirjutada kas või külmiku kasutusjuhendi, ikka loeksin. Nii et, Kaluginit tõlgitagu veel.

 

Maria Galina (1958) on selles anotoloogias esindatud kahe lühema jutuga, nendeks on „Teejuht“ ja „Lodusaared“. Esimene lugu räägib kosmoses töötanud sukeldujast ehk ussiaukude avastajast. Neid auke ta avastas tänu maavälisele koera meenutavale olendile, argosele. Nüüd on ta Maal tagasi koos argosega ja kohtub uue kirjapruudiga. Tuleb aga välja, et maalased ei võta teda just fanfaaridega vastu. Selline omamoodi „Tagasitulek tähtede juurest“ võib selle loo alapealkiri küll olla.

 

„Lodusaared“ viib eelmise sajandi alguse kodusõja aegsele Venemaale. Kuskil kaugel perifeerias asuva jõe äärde jõuab haavatud proletaarlane ja palub end viia teisele kaldale. Kuna kohalikud pole eriti huvitatud leninlikest ideedest, viiakse prole Jänesesaarele, kus elavad… marslased.

 

Kui nendest juttudest mingit ühisnimetajat välja tuua, siis on teemaks kohanemisraskused, kas ikka ollakse valmis võõrast aktsepteerima või on lihtsam saata kõik kuradile? Lugemismulje iseenesest on hea, teine jutt on ikka väga hea. Juba see maailm, küla, jõgi, udu, lõi parajalt sünge atmosfääri. Selline tarkovskilik udune, suitsune ja hämar taust, see on väga venepärane, ning Galina on seda hästi tabanud. Samuti tulevad asjale kasuks ütlemata jätmised ja salapärasuse hurm, et polegi muud öelda kui – vähem on parem. Need on ka ainukesed SF jutud siin kogus, ja et kosmose teema mulle nagunii on huvipakkuv, pean neid ühtlasi oma lemmikuks. Mõlemad lood oleks vabalt võinud ilmuda kogumikus „Me armastame maad 2“, seda enam et ühe on tõlkinud Veiko Belials.

 

Oleg Divovi (1968) lühiromaan peaks aset leidma kuskil välismaal, aga mina lugesin selle kuhugi Jaltasse või Odessasse. „Retrokuurort“ oli lihtsalt nii nunnu sõna, et kujutluspilt lippas teises suunas. Tegevuspaik on siin selline väikelinn, mis on kohandatud inimestele, kes soovivad viibida möödunud sajandil, pole ainult öeldud, millisel. Sinna kuurorti satuvad kaks endist eriväelasest pearahakütti, et hakata linnas, rahu tagamise eesmärgil, taga otsima ebardit. Nii nad seal siis asjatavad ja kõrtsist kõrtsi laaberdavad. Nagu arvata võis, käivad raha numbrid ka siin jutus tegelastel silme eest läbi. Algus oli justkui paljulubav, siis langes lugu ohjeldamatusse dialoogi pildumisse ja lõpuks ei saanudki enam kandma. Usun küll, et spetznasikute tegevusest saaks ka põnevamalt kirjutada, aga lõpetuseks sobis ka seesinane jutt.

 

Oli täitsa huvitav lugemine. Antoloogiaga juba käib kaasas see taak, et kõik lood ei saa üheväärselt maksimum lugemiselamust pakkuda, nii oli ka selle raamatuga. Võib-olla kunagi uuesti lugedes on jälle teised lemmikud, tont seda teab. Arvasin küll, et tehnilist kaadervärki on pisut rohkem, aga oli hoopis muinasjutulist fantaasiat ja krimi ning põneviku ilminguid, jah, võib ka nii. Kui millegi juures pobiseda, siis pehmed kaaned tasuks asendada kõvadega, kestab kauem. Leidsin ka paar nime, kelle tõlkeid sooviks teinekordki lugeda, nii et igati kordaläinud antoloogia Skarabeusilt. Kellel on huvi uuema vene ulme vastu, tasub „Kaarnaga“ tutvuda ilmtingimata. Ja Arvi Nikkarev saab selle raamatu eest muidugi ühe tärni õlakule juurde.


BAAS

Postimees

 Goodreads

Kirjakoi

Loterii

Mr Costello






 

kolmapäev, 19. august 2020

Ursula K. LeGuin. Pimeduse pahem käsi.

 



Pimeduse pahem käsi.

Tlk Krista Kaer.

Eesti Raamat.

1981. 224lk.



Kauges tulevikus ja kauges kosmoses on planeet nimega Gethen. Karmi kliima tõttu nimetatakse seda ka Talveplaneediks, mis aga ei takista seal tsivilisatsiooni olemasolu. Gethenil elavad inimestega üsna sarnased asukad, geteenlased, kelle seksuaalfüsioloogia on küll unikaalne, kuid ometi ei puudu neilgi omad valitsejad ja valitsetavad, piirkonnad ning riigid. Nimetused on muidugi teised kui Maal, aga põhimõte on sama. Peategelane, Maalt saabunud Genly Ai, on Talveplaneedil veetnud kaks aastat missiooniga veenda geteenlasi ühinema Oikumeeni ehk teiste planeetide ühinguga. Kõik ei laabu just plaanipäraselt, Ai satub poliitiliste intriigide keskele, istub vangis, põgeneb ja lõpuks viib oma plaani läbi raskuste siiski ellu.


Isikliku väljakutse raames "minu esimene" jõudsin ka selle raamatuni. Natuke märgiline on veel see, et ma pole varem ühegi naisautori ulmeromaani lugenud. Tundub, et naised kirjutavadki natuke teistmoodi, kui ühe autori pealt nõnda iseloomustada üldse võib. Ütlen siis otse, madinat oli vähe, mistap kippus kohati venima. On see nüüd puudus või voorus, ei üht ega teist, eks see räägib rohkem lugeja ootustest kui raamatu enda väärtusest. Aga et lugemine ei ei olnud niivõrd pinev, oli see hoopis huvitav. Kui selle alguse sasipuntrast, intriigitsemiste, teisisõnu: lihtsa asja keeruliseks ajamisest end läbi närisin, muutus lugemine juba paeluvaks. Maailm, mille autor on loonud, oli kummastav, mitte et ise tahaks sinna sattuda, vaid meeldiv oli seda kõike tajuda. Oli see nüüd tahtlik viide või lihtsalt viibe, aga äratundmist leidsin nt selles lauses. "Võõra nime kasutamine tekitab minus tuska, kuid miski muu ei saa mind päästa ega viia risti läbi kogu Orgoreyni Läänemere kaldale." (lk135) Kui ühel päeval võivad Marsil õitseda õunapuud, miks ei või siis Gethenil olla Läänemeri, ikka võib. 


Kogu selle arutleva ja sisemonoloogile kalduva teksti hulgas oli ka häid mõtteid, nagu see: "Ometi lisas ta täpsustuse: "Inimene, kes halba valitsust ei põlga, on narr. Ja kui maa peal oleks olemas selline asi nagu hea valitsus, siis oleks selle teenimine suur rõõm." (lk154) Eks see raamat räägibki võimust, reetmisest, sõprusest ja erinevate kultuuride põimumise võimalukkusest. Kas nüüd just soovitan lugeda, pigem mitte. Kel ulmehuvi on, neil on see ilmselt ammu loetud, ja kel lugemata, võib-olla tasuks mõnest teisest Ursula LeGuini raamatust alustada. "Pimeduse pahem käsi" kuulub kuulub suuremasse tsüklisse, milles on veel kolm romaani peale selle. Oli üks nukker ja jäine raamat. 


BAAS

Goodreads



reede, 14. august 2020

Kurt Vonnegut. Tšempionide eine.

 


Kurt Vonnegut. Tšempionide eine. 

Tlk Valda Raud.  Eesti Raamat. 1978. 240lk.

On 1970ndan USAs, kui autoärimees Dwayne Hoover kohtub ulmekirjanik Kilgore Troutiga. Viimane kirjutas raamatu, milles annab mõista, et ainult lugejal on vaba tahe teha, mida soovib, teised kõik on hingetud masinad. Hoover, lugenud Trouti raamatu läbi, kaotab viimse arunatukese, hammustab kirjanikku, vigastab veel trobikonda kaaslasi ja lõpetab hullumajas. Trout aga pälvib hiljem Nobeli preemia arstiteaduses ning jätkab normaalselt raamatute avaldamist.    Ka nii võib seda teost kirjeldada, kuigi loojutustamine on siin ainult üks kiht teiste hulgas. Peale selle on tekst jagatud väikesteks fragmentideks ning juurde on lisatud autori joonistused. Veel edasi minna, siis põhjendab Vonnegut raamatut sedasi:

„Enne minu viiekümnendat sünnipäeva olid mu kaasmaalaste poolt tehtavad otsused mind järjest enam vihastanud ning hämmeldanud. Kuid siis hakkas mul neist äkki kahju, sest ma mõistsin, et nad olid täiesti süütud ja et nende vastik käitumine ning selle vastikud tagajärjed olid täiesti mõistetavad: ihust ja hingest püüdsid nad elada nii, nagu elasid juturaamatute väljamõeldud kangelased. Samal põhjusel lasksid ameeriklased üksteist nii sageli maha – see oli käepärane kirjanduslik võte novellide ja romaanide lõpetamiseks.  Miks kohtles Ameerika valitsus paljusid oma kodanikke nii, nagu oleksid nende elud äravisatavad paberservjetid? Aga sellepärast, et nii kohtlesid autorid tavaliselt kõrvaltegelasi oma väljamõeldud lugudes.“ (lk171)

Kui teised näitavad kaose asemel korda, näitab tema korra asemel kaost. See on raamat nagu sebra, oleneb, kuidas lugeda. Lugedes lugu, märkad autori hinnanguid, vaadeldes pilte, märkad lugu.  Et kas on mustad triibud valgel või valged triibud mustal. Muuseas, musta kohta ta ütleb kord „must“, kord kasutab seda teist, tänaseks mittesoovitavaks muutunud sõna. Aga kõige rohkem on Vonnegut kriitiline oma ühiskonna suhtes, mis laristab ressursse, laastab loodust ning ei hooli oma kodanikest. See on julge tegu tema poolt, näidata oma kodumaale, Ameerikale, keskmist.

Minu kirjanik just ei ole, aga et kuulus nimi ja tuntud raamat, varem teda lugenud ei olnud, siis ikka lugesin läbi. Naerma ega nutma ei ajanud, pigem pani õlgu kehitama, ootasin vist midagi muud. Võib-olla loen kunagi veel midagi, kui ette satub. Kirjutada Vonnegut muidugi oskab, „Tšempionide eine ehk hüvasti, sinine esmaspäev“ on tema seitsmes romaan, mida tasub võtta kui hoiatust.


ERR

Eesti Päevaleht

Danzumees

Sihitus on paine 








kolmapäev, 12. august 2020

J. H. Rosny – vanem. Võitlus tule pärast. Hiidlõvi.

 


Joseph Henri Boex Rosny – vanem.

Võitlus tule pärast. Hiidlõvi.

Prantsuse keelest tõlkinud Helle Michelson.

Eesti Raamat. 1989. 240lk.



Neid kahte jutustust võib pidada laadilt eelajaloolisteks. Autor viib lugeja umbes 50 000 aastat tagasi. Jääaeg oli möödas, ringi liikusid neandertallased ja kromanjoonlased, elu oli kõike muud kui kerge. „Võitlus tule pärast“ räägib sellest, mida pealkiri lubab. Kui üks suguharu jääb ilma tuleta, tekib üldine meeleheide, kuni peategelane, Noah`, võtab nõuks minna uut tuld otsima. Läbi raskuste, katsumuste ja ohtude õnnestub suguharule tuli tagasi tuua. Vastutasuks saab tuletooja naida juhi tütrega ja loomulikult kuulub pääliku troon edaspidi talle.

  „Hiidlõvi“ on järg esimesele osale. Noah` poeg, Aun, läheb otsima oma suguharule uusi jahialasid. Oma teekonnal kohtab ta nii häid kui ka halbu tegelasi: trehvab inimsööjatega, sõbruneb hiidlõviga ja tutvub naissuguharuga, mille hulgast leiab ka omale kaaslase. Tagasi oma vanemate suguharu juures teda omaks enam ei võeta, sest võõrastega läbikäimine ei sobi tavadega kokku. Ülejäänud elu otsustab Aun veeta isekeskis ilma esivanemateta, kuid koos uute sõpradega.

Täitsa juhuslikult leidsin selle raamatu, kui käisin rattaga sõitmas. Keegi oli pannud ta raudteetammi kõrval vedeleva vanade liiprite kuhja vahele. Imelikud inimesed, jätavad raamatud lageda taeva alla kergliiklus tee äärde, aga see selleks.  Ilmselt oleks selle juhuseta raamat mul avastamata ka jäänud.

Järelsõnast lugesin, et „Võitlus tule pärast“ ilmus aastal 1911 ja „Hiidlõvi“ 1920. Viimasel on tänavu seega väike juubel. Samas seab selline ajavahe oma piirangud lugejale. Tol ajal vist kirjutatigi nii, nagu J.H. Rosny-vanem seda tegi. Iseenesest lühikese teksti kohta esineb meeletult palju kirjeldusi. Ja oh imet, juba siis oskasid inimesed eelkäijad rääkida. Ja ega neil kirjeldustelgi viga ole, lihtsalt liiga palju tuli neid ette. Üks meeldivamaid on järgmine:

 „Neljateistkümnendal päeval jõudsid nad mäestiku jalamile. Ees oli kaugele ulatuv tasandik, mida mööda voolas lai veerohke jõgi. Seistes mäeneemikul, mis ette rohtlasse tungis, vaatasid mehed uut maad, kuhu polnud saanud ei ulhamrite ega wah`de suguharud. Nende jalgade ees kasvasid tundmatud puud: viigipuud, igaüks kui tohutu kuhil, palmid, mille lehed sarnanesid hiigelsulgedega, rohelised tammed ronimas mööda künkanõlvu üles, bambused kui jämedad rohukõrred. Loendamatul hulgal lilli külvas laiali taimeriigi vaikset rõõmu, külluslikku armastust ja kannatlikku iharust, milles kogu elu peitubki.“ (lk 131-132)

Maailmaloomet õhkas küll vastu pea igalt leheküljelt, seda ei saa mitte salata. Armetult vähe oli aga põnevust. Esimese osa keskel korraks oli seda, kuidas nüüd öelda, harvaesinevat põnevusele omast pinge tekitamist. Oli põgenemise stseen inimsööjate eest mammutite juurde varju, siis küll läksid lehed lenneldes, aga pärast jälle lainetas jõgi turvalises sängis ja kirjanik justkui paitas leebunult lugeja pead. Teise osa algus ei läinud ka hästi jooksma, alles viimane kolmandik oli pinev ning isegi liigutav. Võimalik, et autor avaldas lood algselt kuskil nädalalehes joonealuse jutulisana. Väga palju oli teksti ka liigendatud. 120. leheküljeline jutt oli jagatud neljaks osaks ja need veel omakorda peatükkides, oh, milleks ometi. No ju siis oli vaja tol ajal nõnda avaldada. Arvatavasti oli sihtgrupp põhikooliealised lapsed, sestap soovitama seda raamatut siinkohal ei hakka. Oleks tahtnud seda lugeda oma 20 aastat tagasi.

Kui ta midagi meenutas, see tuletoomine, siis tuli esmalt meelde kreeklaste Prometheus, mis müüdina on ka pisut sarnane. Veel sarnasem oli see raamat eestlaste multifilmiga „Välek Vibulane“. Nii et jah, väike nostalgialaks käis asja juurde.


BAAS

laupäev, 8. august 2020

John Wyndham. Trifiidide päev.




John Wyndham. Trifiidide päev.
Tlk Aivo Lõhmus.
Eesti Raamat.
1990. 224lk.

Inimkonda tabab kohutav katastroof. Pärast komeedipilvega kohtumist kaotab suurem osa inimestest nägemise, ja neid õnnetuid pimedaid hakkavad omakorda ründama lihasööjad taimed - trifiidid. Lugu jutustab peategelane, William Masen, kes ärkab kesknädala hommikul haiglas, tajub pühapäevast vaikust siis, kui seda olla ei tohiks, ja ei saa üldse aru, mis juhtus. Aga vaikselt hakkab kogu pilt selgemaks saama, et mis need taimed endast kujutavad, miks neid kasvatati jne, ning mis juhtus inimestega. Edasi algab võitlus taimedega ja enese alahoidmisega. Vähestel ellujäänutel tuleb pidevalt asukohta vahetada ja täiendada varusid. Masen kohtab Josellat, neist saab paar, nii et ei puudu ka lembeliin.

See on täitsa uskumatu lugu sellest, kuidas tsivilisatsioon võib langeda tagasi möödunud aegadesse. Ikka väga õrnake on see tasakaal, millel püsib
inimkonna heaolu. London kaob kuue aastaga peaaegu kaardilt ja väiksemad maakohad kasvavad lihtsalt metsa. Ah, milline agoonia! Loomulikult oli lugemine masendav, aga leidus ka helgemaid momente. Kogu selle kaose keskel on inimesed, kes suudavad kohaneda, ümberhinnata oma tõekspidamised ja astuda uusi samme. Lõpp jättis isegi lootust, et ühel päeval leitakse väljapääs.

Eks natuke pidi lugedes arvestama tausta ka. Romaan on kirjutatud aastal 1951, siis võis kõik juhtuda kiiremini ja kergemini kui nt praegu. Kuidagi liiga ruttu läks kõik rivist välja. Komeedipilvega kohtuti öösel ja hommikul juba oli elekter kadunud ning telefon ei töötanud. Tänapäeval ma millegipärast ei usu, et kõik nii lihtne oleks, sest süsteemid on dubleeritud. Kui elektrijaamas insener puldi tagant ära koristada, võtab juhtimise üle elektroonika, kui haiglas läheb vool ära, hakkavad tööle varugeneraatorid, kui telefonimastid jäävad vooluta, lähevad need üle akutoitele. Oma nädal aega saaks veel ehk pikendust, s. t. olla elektriga varustatud. Mis sest kasu oleks? No. vähemalt saab õlled kauem jahedas hoida. Loodan, et sellist vajadust kunagi siiski ei teki. Lihtsalt jäin mõtlema, mis aastasse Wyndham oma tegevuse paneb, sest aastanumbreid ta väldib. Mainitud on küll sõda ja Hitlerit, aga ainult vihjamisi.

Aga jah, tegemist on ühe väga hea raamatuga, mida tasub lugeda ulme- ning põnevuskirjanduse huvilistel. Eraldi kiidan veel kaanekujundust. Milvi Torim on selle autor. Kui mõni Mirabilia kaas on ikka selline, et anna kannatust, siis see on küll õnnestunud. Ühtlasi on "Trifiidide päev" selle sarja viimane ulmekas, edasi keskendus Eesti Raamat ainult krimkade ja põnevike avaldamisele. Kätte jõudsid 90ndad, kirjastusi tekkis nagu kioskeid Viru tänavale, nii et puudus ka otsene vajadus. Ulmet hakkasid avaldama juba uued kirjastused.

Lisan siia lõppu ühe natuke naljaka lause, mis iseloomustab tolleaegset õhustikku üpris tabavalt:

"Lõssenko suund oli üldiselt tundmatu ja seda peeti ekslikuks, aga nii mõnedki oletasid, et see, mis Venemaal sünnib, võib olla kas geniaalne, idiootlik või siis väga veider. Või kõike seda ühekorraga." (lk24


















kolmapäev, 5. august 2020

Otfried Preussler. Krabat




 Otfried Preussler. Krabat.
Saksa keelest tõlkinud Linda Ariva.
Eesti Raamat. 
1982. 152lk.

Elas kord üks poiss, kelle nimi oli Krabat. Varakult, juba 14 aastaselt lahkus ta oma kasuvanemate juurest, et minna avastama laia maailma. Tema rännutee viis teda Koselbruchi vesiveskisse, mida pidas musta maagiaga tegelev Meister. Raamat räägibki sellest, kuidas Krabat veedab veskis kolm aastat. Selle aja sisse   mahub kõiksugu juhtumisi: uued sõbrad, tüdruku leidmine ja, mis siin parata, paari sõbra hukkumine.

Usun küll, et muinasjutte on vaja. Need ikka viivad kuhugi kaugele ära ning tuletavad midagi olulist jälle meelde. Samuti oli siia juttu külvatud üksikuid teri. Nt: „Vihas lausutud sõnadel pole kullakaalu.“ (lk64) Jaa, sõnadel on kaalu, ja mitte vähe, neil isegi on mõju ning teinekord jõud taga. Pean veel lisama, et raamat on paras kapsas, mis räägib juba ise enda eest. No ja Meister oli loomulikult paras tõbras, aga tegevus toimus keskajal, ja eks siis oligi lapstööjõu ärakasutamist kindlasti rohkem. Kuid lõpuks ikka hea võitis halva, nii et lõpp hea, kõik hea. Lugeda oli täitsa mõnus. Juba nimi on hästi valitud, Krabat, see meenutab natuke ühe vokaal-instrumentaal ansambli nime, Black Sabbath.

Seda raamatut on lihtne soovitada. Viimasel lehel on mustvalget kirjas, et see on keskmisele ja vanemale koolieale. Aga suviseks lugemiseks sobib ka teistele.