neljapäev, 21. mai 2020

Stanisław Lem. Solaris. Eeden.



Stanisław Lem. Solaris. Eeden.
 Tlk Aarne Puu.
 Eesti Raamat.
 1989. 352lk.

No oli see alles raamat. Siin on siis kaks romaani, mis räägivad kontakti loomisest maavälise olendiga. Kosmoses on Solarise nimeline planeet, mida on uuritud juba terve sajand. Välja on mõeldud isegi vastav teadus – solaristika. Aga tulemust pole saadud muhvigi. Mida kujutab endast too kauge ja võõras planeet? Planeet, kus laiuv ookean käitub nagu ise heaks arvab. Peategelane Kris Kelvin saabub Solarisel asuvasse baasi, kus ootavad teda Jüri Järvet, ei, Snaut ikka ja Satorius, või kas ikka ootavad. Juba alguses on kõik kuidagi... kummaline. Teadlased uurivad, teevad katseid, aga tegelikult uurib planeet hoopis teadlasi.

Harey on Kelvini kunagine pruut. Baasis juhtub imelikke asju. Kelvin kohtub Hareyga, kes peaks olema ammu surnud. Ühes vestluses küsib Harey:

„Aga kas on veel selliseid planeete?” „Kes teab. Võimalik, et on, kuid meie tunneme ainult ühte. Igal juhul on see midagi väga haruldast, mitte selline nagu Maa. Meie, meie oleme tavalised, oleme maailmaruumi rohuliblekesed ja uhkustame oma tavalisusega, mis on nii üldine, ja olime arvamisel, et sellesse mahub kõik. Selle lihtsutsatud ettekujutusega asuti uljalt ja lõbusalt teele kaugustesse: teised maailmad! Ja mis seal siis nii erilist nendes teistes maailmades on? Kas meie alistame neid, või nemad vallutavad meid, see on kõik, mis nendesse armetutesse peadesse on mahtunud... Ah, mis sest rääkida. Pole mõtet.” (lk123)

Lem on kirjuatnud midagi meisterlikku. Romaan valmis aastal 1960, kui algas kosmoseajastu, mis on oma pitseri ka siia jätnud. Aga ikkagi, panna oma tegelased vastamisi kosmose, üksinduse, iseendaga – võimas. Seda raamatut võib mitu korda lugeda ning alati midagi uut avastada, ta on endiselt värske. Samas, lihtne ta ei ole, pigem kergelt masendav, kuid tihke.

Kohe tuli üks varasem jutukogu meelde (Ijon Tichy). Kui nüüd võrrelda, Ijon Tichy on selline ketsid, tagi ja hoogne garaažibänd, Solaris aga eeldab juba triiksärki ja lakkkingi, ta on pikaldane sümfoonia. Lugeda tahtsingi seepärast, et kunagi nähtud A. Tarkovski film jäi kuidagi segaseks. Üllatav, et raamat ja film nii palju kokku langevad, „Väljasõit rohelisse” ja „Stalker” olid küll nagu öö ja päev. Vähemalt sai esimene lugemine läbitud.

„Eeden” on sootuks teisest puust. Ta on selline, laadis "Seiklusjutte maalt ja merelt" poistekas. Pärast lennuavariid satub kuueliikmeline meeskond planeedile Eeden. Too koht ei ole pooltki nii sõbralik, kui võiks nimest eeldada. Mingil määral õnnestub kontakti saada kohalikega, aga seal on ka tsivilisatsioon, mis jaguneb juba klassideks, meenutab Maad. Vähemalt näitab meeskond üles mehisust ja sooritab äralennu. Eeden sobib kaanel määratud kategooriaga „põnevik” isegi rohkem kui Solaris. Kui üks mõjub lummavalt, siis teine tekitab pinevust.

Loomulikult tasub ära märkida, et tõlge on laitmatu. Paar aastat tagasi ledisin raamatukogu riiulilt Aarne Puu luulekogu „Ring on nii pikk”. Luuletajatel on keelega ilmselt mingi oma teema. Aga lugemissoovitust ma kergekäeliselt ei anna. Kes otsib kosmoselugu, kus oleks madinat ja müdinat ehk meelelahutust, tasub Lem lugemata jätta. See raamat tahab rohkem süüvimist.




ERR



neljapäev, 7. mai 2020

Stanisław Lem. Tagasitulek tähtede juurest.



Stanisław Lem.
Tagasitulek tähtede juurest.
Tlk Gunnar Kaarend.
Eesti Raamat.
1976. 240lk.

Nende kaante vahel on üks võimalik tulevikunägemus. Kirjutatud on see küll aastal 1961, kuid nagu heale ulmele kohane, oli Lem oma ajastust tublisti ees. Peategelane, Hal Bregg, saabub pikalt kosmoselennult tagasi Maale. Maale, kus on möödunud vahepeal 127, laevas aga kümme aastat. Kehtib nn ajaparadoks. Miski pole Breggi jaoks enam endine. Suurim muutus on toimunud ühiskonnaga. Inimesed on välja mõelnud ravimi või õigem on öelda meetodi, mille abil kõik kodanikud on muudetud justkui ülileebeiks.   

"See oli maailm, kus hädaoht oli välistatud. Selles ei olnud kohta ähvardustel, võitlusel ega vägivallal; see oli maailm täis mahedust, kus valitsesid pehmed vormid ja leebed kombed, kus konfliktidel puudus teravus ja situatsioonidel dramaatilisus, maailm, mis oli niisama hämmastav kui minu või meie (mõtlen Olafit) sellesse suhtuminegi." (lk201)

Aga endisaegseid astronaute ei vaja enam keegi. Elu on edasi läinud. Nüüd tuleb Breggil ja neil vähestel, kes tagasi tulid, oma kohta hakata uuesti otsima. Ja kas see õnn ikka asub kuskil galaktika sügavikus?

 Jaa, väga lahe lugemine oli. Kogu see maailm oli ikka üsna võõrastav. Kõik need perroonid ja eskalaatorid ning võõrad nimed vajasid omajagu harjumist. Mõned asjad on täide ka läinud. Audioraamatud, mida Lem nimetab lektoniteks, samuti suured ekraanid, mitte küll seina suurused, aga lahmakad televiisorid on siiski olemas juba. Ja kui mainiti heaolu ühiskonda, mõtlesin kohe Rootsile. Samas tuleb tunnistada, et kui elu läheb paremaks, siis kirjandus muutub süngemaks, eks selle paradoksi üks ilming on `nordic noir`. Imestan, kui mitmepalgeline võib kirjanik olla. Nt Ijon Tichy oli üks paras krutskivend, aga Hal Bregg on juba märksa kriitilisem Läänelike hüvede suhtes. 

Kui üldse millegi üle nuriseda, siis on Eesti Raamat sedapuhku ämbrisse astunud. Vähemalt Mirabilia sarja raamat oli nii kokku köidetud, et kartsin juba, kas ma sel kaela kahekorra ei kääna. Pidi ikka kangutama, et rida lõpuni lugeda, keskkoht oli otsekui tihedalt kokku naelutatud. Uustrükk kuluks talle täitsa ära. 
Poola keel kõlab natuke vene keele sarnaselt. Otsisin google tõlkega ühe fraasi ka siia lõppu: Bardzo mi miło! - Olen väga rahul






reede, 1. mai 2020

Stanisław Lem. Ijon Tichy kosmoserändude päevikud.




Stanisław  Lem.
Ijon Tichy kosmoserändude päevikud.
Tlk Olev Jõgi, Jaan Kaplinski ja Hendrik Lindepuu.
Vagabund. 2003. 174lk.

Seda kümnest lühijutust koosnevat raamatut saab küll ainult läbi ja lõhki ulmeks pidada. Eks autori nimi juba räägib enda eest. Ühes raadiosaates kunagi öeldi, et kui venelastel on Strugatsid, siis poolakatel Lem. 20. sajandi nimekad autorid on nad kahtlemata kõik. Kuid siin raamatus saab jutte veel edasi eraldada, et esimesed viis on kosmoselendudest, järgmised neli toimuvad Maal ja viimane on eraldiseisev robotijutt. Ühendab neid kõiki kuulus tähematkur, väsimatu uurija ja veel paljude tiitlitega pärjatud Ijon Tichy. Kas Lem nüüd väga tõsiselt oma kutsumust sedapuhku võttis, on iseasi, aga esimene osa raamatust oli küll naljakas. Meenutas juba Münchhauseni uskumatuid rännakuid, kuid Lem on tehnoloogiat kõvasti juurde lisanud. Samas ega need võõrad planeedid oma asukatega nii väga Maast ei erinenudki, käidi ka seal teatris ja kasutati suhtlemiseks keelt. Teine pool raamatust oli pisut süngem ja tõsisem. Aga üks enim kasutamist saanud idee pöörles ikka selle ümber, mida võib mõelda seoses sõnaga „aeg”. Küll olid siis ajaparadoksid või ajamasin, aga oma koht sellel teemal on olemas. Et Lemil käivad sellised üle võlli keerutamised mängleva kergusega, ei ole ka põhjust lugemist kahetseda. Kuidas tal trükkipääsemisega omal ajal lood oli, pole õrna aimugi, aga kaanetekstil ütleb ta nõnda: „Päevikute trükivalmis seadmisel ei aidanud mind õigupoolest keegi; neid, kes takistasid, ei hakka ma mainima, sest see nõuaks liiga palju ruumi.”
Err. arhiivi lehelet leidsin esimese, ühe parajalt jabura jutu ka, mille on sisse lugenud Guido Kangur.

https://arhiiv.err.ee/vaata/jarjejutt-jarjejutt-stanislaw-lem-ijon-tichy-kosmoserandude-paevikud-01

Loterii

NUXXBOOKS

Eesti Päevaleht

Goodreads