neljapäev, 17. november 2016

Aleksandra Tšoba: "Minu armastusest jätkub meile mõlemale?"


Avameelselt armastusest

Aleksandra A. T.: "Minu armastusest jätkub meile mõlemale?"
Toimetaja: Alvar Loog
Kujundas: Aleksandra Tšoba
Küljendas Vallo Hallik
Hea Tegu, 2016
60 lk.






Millest veel, kui mitte armastusest peaks üks noor naisterahvas kirjutama. Ta teeb seda, ta
teeb seda jälle (’’Armastus vaikib mind maha’’ Pärnu: Hea Tegu, 2014). Raamat jaguneb neljaks, kuigi on pühendatud ja ilmselt inspiratsiooni saanud
luuletaja elukaaslaselt Rim`ilt. Esimene luuletus lk 7 jäi kohe alguses ette, sellest lihtsalt
ei saanud niisama üle. Pärast, kui oli terve raamat läbi loetud, tundus kõige parem olevat siiski just see,  s.t., kogu on hästi toimetatud. Hindan autori ausust ja siirust, samas, tähelepanuta ei jää ka esivanemad. Ei oskagi väga neid luuletusi iseloomustada, need on nii armastusest, suudlemisest,
duši all käimisest kui ka lahusolemise valust ning ...
Kirjutatud oleks need nagu päeviku sissekanded vms, mis lisab veelgi intiimsust, mida niigi rõhutab
kaanekujundus.

armastus

see on vist see
kui sa ei mäleta
kuidas temata
maitses kohv

ja kui ei kujuta
enam ette
et see temata
üldse maitseb
(lk 12)

olla katki
ja olla samaaegselt armastatud
võib lõppeda kaunilt

me võime paraneda kokku
(lk 23)

neljapäev, 10. november 2016

Jüri Kolk: "Igapidi üks õnn ja rõõm"

Lugejaga isekeskis

Jüri Kolk: "Igapidi üks õnn ja rõõm"
Toimetaja fs
Kujundaja Andres Rõhu
Eesti Keele Sihtasutus, 2016
100 lk.

 Jüri Kolk on üllatavalt paljukirjutav kirjanik, lausa käilakuju meie luules. Seitsme aasta jooksul on temalt ilmunud
tervelt üheksa raamatut.
 Vikipeedia lehel järgi on nimekiri selline:

    "Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)" Tartu: Võluri tagasitulek, 2009
    "Jää on paksem kui veri" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2011
    "Seitse surmavoorust" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013
    "Ära mine valguse poole" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013
    "Teisipäevamaa" (proosakogu)Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014
    "Otse aia taga" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014
    "Mee lakkumine ei ole meelakkumine: Jumalikud ilmutused, 2015
    "Suur võidujooks" (proosakogu) Tuum, 2015
    "Igapidi üks õnn ja rõõm" EKSA, 2016

 Pilkupüüdev on juba raamatu kaanekujundus. Mustal tausatl laiali pillatud punased ruudud ja ristkülikud, mis meenutavad
luuletusi, kuigi neis ei ole sõnu. Aga võib-olla on see mingi vihje, kutse, tule ja loe. Pisut meenutavad need
kastid kunagist arvutimängu Tetris. Ei tea, mis oli kujundajal mõttes, kui ta seda kaant tegi, igatahes eristuv on see küll.
 Riiulil märkasin kohe raamatut "Igapidi...", sest asetses see seal mitte seljaga mööduja poole, nagu tavaliselt, vaid
lapiti. Teada vana trikk kauba väljapanijate poolt küll, kuid ikka läksin õnge, ega ma ei kahetse ka.

 Väheste luulekogude põhjal, mis ma lugenud olen, on tekkinud arusaamine, et seda saab koostada kahte moodi. Üks on selline
traditsiooniline, kuhu koondatakse luuletused, mis on pühendatud mingile kindlale teemale, näiteks kevad, meri vms. Teine
viis on koguda teatud perioodil kirjutatud luuletused ja need avaldada, ilma, et need oleksid mingi ühe teemaga piirduvad.
"Igapidi..." on raamat, milles just viimane moodus on rakendamist leidnud.
 Võib ju ühe ühisnimetaja leida, kellest Kolk räägib, see kes on Inimene. Arusaadav, et sellist pöördumist teeb autor temale
omasel moel. Kõige levinum võte selleks on laenamine teiste tekstidest, erinevatest aegadest ja maadest. Laenamises pole midagi
ehmatavat, seesinane raamat sai ka mul laenatud raamatukogust. Laenamine on üks üsna üldine tegevus, miks seda siis mitte kasutada
luules.
 Kelle poole Kolk pöördub? Ehk on see lugeja naaber, kolleeg, sõber, tuttav, lugeja ise, kõik on võimalik.

 Jäin arutlema, et kuidas on võimalik sellist produktiivsust, mida Kolk näitab, tõlgendada. Ühe versioonina on see kindlasti
erakordselt suure eruditsiooni tulemus, mõistagi. Teistpidi saab tõdeda, et kuna elame infoajastul, kus avades TV või interneti
või nutiseadme, on oht jääda infolaviini alla. Seda on kõikjal. Kolk asetub praegusesse aega ka samuti, kui infokildude kaskaad,
võtab vastu, annab tagasi, kuid teeb seda hästi.



tüvitekst

laena meislit taevaisa
tüvitekst mul mõlgub meeles
mitu kurja käsku-keeldu
inimhinge uuristleksin
et nad pureleks kui koerad
viskaks kivi igal juhul
kõik et oleks kõigi vastu
igal õigus suurem teistest
(lk 63)

kõnekäändude muutumisest ajas

olen rikas
nagu ratsahobune
suurauad
sadul
ja kannused
(lk 70)

puudus

kui sõnu ei
oleks
ma luuletaks
haamriga
(lk 72)

ACTA NUBIS

Sirp

kultuur.err.ee

draamablog




laupäev, 5. november 2016

Leonhard Lapin: "Isiklik". Albert Trapeež: "Üldine"






Kevad ja teised tegelased

Leonhard Lapin: "Isiklik"
Albert Trapeež: "Üleüldine"
Eesti Keele Sihtasutus, 2008.
77 lk.

Omapärane lahendus on leitud luulekogule. Esimese 2/3 on kirjutanud
Lapin enda nime all, viimase kolmandiku aga enda esinejanime Trapeež
alt, kuid eks lugeja tunneb ikka ära, kes on kes.

Trapeež juba teab, kuidas värsistada suhet ümbrusega ja kirge. Ent siiski, teemaarenduse kohta võiks
ju öelda, et kuidas nii, kas on sobiv ikka, kuid meil on vaba maa, miks mitte. 
Enamus luuletusi on lühikesed, mõneti vihjetega idamaadele, pealkirjadeta, siis on veel pühendused,
paar rolliluuletust ja lõpus mõlgutus valgusest, mis särab me südames tänu loodusele.
Ega siin midagi imestada ei ole, head vabavärssi Lapin valdab, selline kerge lugemine.
Poliitiliselt, jah, tõmmatakse vett nii EL-le kui ka president Bushile, kuid armastuse
orgaaniline pool on oma väljapeetud moel pisut jahmatav, mis võib esmakohtumisel panna
kulmu kergitama. Kas ei oleks võinud olla märget, et alla 12a keelatud vms, aga tänapäeval
käivad asjad kiiremini ja kiirendatud korras nagunii, nii et  väike raputus siis Lapinilt.
Eks ta natukene ropp on, kuid õige asja eest, kus midagi varjatud ei ole, tuleb tunnistada
ainult autori julgust öelda, kirjutada, mida mõtles ja mida koges. Aususe eest on minul poolt igatahes pöial püsti.


kevad imetleb kirsiõit

kevad kirsiõit

kas veel hetke

mu embuses olla võid

(mai 2007, lk 13)


sügistuul surub
läbi südame
nagu läbi sõela
eilseid tundeid
tänasteks

(30.10.2007, lk 19)


muidu seda nagu polekski
muud tööd tegemised

äkki
täitub verega
jäigastub
tunnen
et mul on veel üks jäse
teistest tunduvalt tähtsam
ja suurem

mul on üks roll veel

olla mees

(2008, lk 39)

televisioon
on elule peale tõmmatud
plastikust kondoom

(16.01.2008, lk 59)

neljapäev, 3. november 2016

Vladislav Koržets: "Laulud või nii"



Õngemees luuleretkel

Vladislav Koržets:
"Laulud või nii".
Toimetaja Joel Sang.
Joonistus kaanel Mall Nukke.
Sõnavald, 2016.
52 lk.

Koržetsi puhul saab küll öelda, et tuntud ei ole mitte ainult tema nimi, vaid ka tema
nägu ja hääl ei ole sugugi võõrad. Hääl oli mul isegi nii palju meeles, et ma ei lugenudki
neid luuletusi enda häälega, minu peas hakkas hoopis Vladislavi hääl luuletusi
tsiteerimama. Kõikide tekstidega nii ei olnud, need, mis on juba lauludena tuntud, hakkasid
mängima lauludena, ja nii see luulekogu loetud sai.

Ega ma ei mäleta palju sellist aega, kui meenuks, et ma veel ei olnud kuulnud tema nime või
näinud teda TV ekraanilt. Ta oleks nagu kogu aeg olemas olnud, kuskil kastemärjas rohus
vaikselt toimetanud.
Ühes saates Koržets rääkis, et kirjutas veel ajakirjale Pikker nupukesi. Ei mäleta, et
ma just tema tekste oleks sealt lugenud, olin siis alles mähkmetes, kui Pikker ilmus, aga
need kaanepildid on küll Pikrist meelde jäänud, kus Ameerika lipust tehtud silindrit kandev
mees pidi kindlasti käes hoidma pomme või pommi seljas sõitma. 
Kui nüüd mälulinti veel tagasi kerida, siis peaks olema Koržetsi esimene etteaste ekraanil
tehtud filmis "Viini postmark", kus ta kodust ära põgeneb ja veoauto kastis maailma avastama läheb.

Maailma on ta nüüd üksjagu juba avastanud, tekste eluteelt on kogunenud, lauludena on need samuti
tuntuks saanud, nii et osa loomingut kaante vahele saada oligi ainuõige otsus. Ainuõige just
seepärast, et laul on ilus asi kuulata küll, kui muusik vabastab muusika instrumendist ja
laulja lisab vokaali, kuid see harras õhuvõnkumine kestab ainult üürikest aega, peagi muusika
lakkab, kui ei tule kogu aeg uuesti peale. Paberkandjal saab seevastu tekste lugeda millaltahes,
äratada read ellu just siis, kui hetk on õige. Sestap aitabki trükitud tekst tõusta ka
selle maa keeles kirjutavatel autoritel endale kohta otsima igavikku.

Kui juba keele peale teema läks, siis üks õige luuletaja ikka ilma keeleta ei saa. Keel
on luuletajale midagi enamat kui grammatika. Luuletaja lausa elab keeles, laiendab tajupiire
keele abil, avastab maailma, iseend, teisi, ja seda kõike just keele vahendusel. Nii on ka  Koržets
pühendanud eesti keelele ühe luuletuse, millest toon siin ära viimase salmi.

Keeles ja meeles
...
Kuni olen omas meeles,
kuni keel veel püsib meeles,
kõik mis on ja mida pole,
igas mõttes, igas meeles
on mu meeles eesti keeles.
(lk 5. 2010)

Kui Pikri päevil võis Koržets olla pulli- ja naljamees, siis siin raamatus on tegu märksa
tõsisema mehega, kes ei pelga luuletajale sellist head omadust, nimelt - olla uudishimulik.
Tundub, et algimpulsid kirjutamiseks oleks sündinud justkui mitteteadmise painest, avastamistungist.
Mõistagi on huvi sageli suunatud eksistentsile, kuid ka loodusele. Üks võimalus, mida Koržets
ka tihti kasutab, et ümbritsevat mõista ja mõtestada, on küsimine. Luuletus ise on sellisel juhul
juba arutlevat laadi vastus kui tõdemus.

Hingamisi
...
On elus hetki, millal kuuleb kõik mus -
mu kõrv ja karv ja iga asi,
mismoodi kogu maailm, kõik see kõiksus,
kesk hangumisi püsib hingamisi.
(lk 6. Sügis, 2014)

Kas tullakse või minnakse
...
Siin ilmas lihtsalt ollakse, sel pole vahet -
siin ilmas lihtsalt ollakse, kui piisab tahet.
Siin ilmas lihtsalt ollakse, kui selleks tarmu,
ja nagu soola supi sees on olemises armu.
(lk 7. 1977-2016)


Esineb küll ühesalmilisi lühiluuletusi, kuid teistest üks erinevamaid on kindlasti "Jõuluhaiku",
kus vastandatakse olmet religiooniga looduse taustal.


Jõuluhaiku

Argipäev Eestis või kirikupüha -
mets aina mühiseb.

(lk 8. 2008)

Väike irooniline kõrvalops buumipohmellile.

Hüvast elust lolliks läinud

Olen käinud, olen näinud,
olen võinud, olen teinud,
olen mees, kes võis ja mees,
käsipidi kullas, ainult -
hüvast elust lolliks läinud.

(lk. 13. 23.12. 2008)

Väikese slepina oleks võinud kaane vahel olla ka CD plaat (Kahemehesaag), millel Riho Sibul
mängib ja laulab Koržetsi tekste, just. Kuid ka nii, nagu on, saab öelda, et on ilmunud hää
valikkogu luuletusi aastatest 1977-2016.
Kuna kõige enam on Koržets siiski tuntud kalamehena - tegelikult tuleb
tal ka luuletamine hästi välja - ,ei saa jätta mainimata tõika, et tänane
kommentaar on lisatud just neljapäeval.