pühapäev, 30. juuli 2017

Vello Lattik. Orkester.

Organiseeritud konveier

Vello Lattik. Orkester.
Tallinn "Eesti Raamat"
1989. 316 lk.

Esimene osa.

Ühes sumbes maakohas asub Petlemma nimeline asula, mis erineb teistest
omasugustest niipalju, et seal asub lihakombinaat. Kombinaadi olemasolus
pole iseenesest midagi tavatut, lihtsalt inimesed, kes seal töötavad,
muudavad selle eriliseks. Erilisus algab sellest, et ühel päeval asub kombinaadi
direktoriks Albert Paltser, kes, nagu selgub, on tõsine muusikafanaatik.
Asi on läinud sedavõrd kaugele, et vaatamata üksikutele ette tulevatele raskustele
on peategelane vabatahtlikult-sunniviisiliselt moodustanud kombinaadis orkestri.
Sihid on suured, ideaalid kõrged, nii et vaimusilmas soovitakse luua
ei enamat ega vähemat kui lausa sümfooniaorkester. Soovid ja reaalsus aga on
kui öö ja päev, kuid vähemalt puhkpilliosrkestri mõõtu kollektiiv õnnestub
visa tööga kokku kutsuda, mängima saada, ent jah, aga asi seegi.

Paraku on nii, et dirigenti ei võeta kuigi tõsiselt. Tema kohta isegi... sosistataks,
liigub ringi anekdoot.

Ühel proovil prõõganud Paltser:
 "Teine trompet, te mängite valesti!"
 Hääl (seni tundmatuks jäänud) vastab Orkestrist:
 "Teine trompet pole veel tulnud!"
 Naer saalis. Selline vaikne ja õel. Aga mida teeb Paltser?
Paltser vastab reipalt:
"Hüva! Kui ta tuleb, öelge talle edasi!"
(lk 48)

Kuid energiat ei kulutata mitte ainult pillimängule. Et hoida kollektiivis meeleolu, 
organiseeritakse vabal ajal suusavõistlus, kus osalejad kannavad keskaegseid rõivaid,
ja paremaid premeeritakse ballikutsetega.
Selliseid ülevõlli seikasi ikka esineb. Ega seda orkestrit ei tasu ka võtta
otse, n-ö sõna-sõnalt, arusaadavalt tähistab see ülekantud mõttes parteid,
ja Dirigent juhti, sekretäri, mõistagi parteiliinis.



Esimene osa lõppebki oponentide Rebase ja Teppo tormihoiatusega, direktorile, astu tagasi, või muidu!

Teine osa

Romaani osana tundub tehniliselt enim õnnestunud. Sünmdustik areneb kahes liinis, et lõpus kokku põimuda.
Riita on üksik naine, kes tsehhis lihttöölisena sõbrustab Heiviga.
Nagu ikka võib juhtuda, sõbranna hakkab sõbrannale otsima kaaslast. Midagi veidrat õnnestubki ära teha.
Ilmub välja Markus, kes külastab Riitat, valmistab talle kassette, mis peaks lohutama üksikut inimest. Muidugi on
sellest Riitale vähe.
Riita naabrid, kes harrastavad valjuhäälset, kavakindlat seksi, mis kostab läbi seina, tüütab kõiki.
Ühel järjekordsel valjuhäälitsemisel viskab Riital nii üle, et ta marsib naabrite juurde, peksab seal
pool elamist puruks ja lubab Rootsi põgeneda parvel. Seda lubadust hakatakse uurima.
Selleks on väljaõppinud nuhk, Kondine, kes kuulab kõiki Riita lähedasi üle, selleks oma nahka säästmata.
Et võimalikult vähe tähelepanu äratada, maskeerib nuhk end kalameheks, õngitseb tühja konksuga.
Veider on see, et kala näkkab, teised nuhid (tuukrid) sokutavad kala konksu otsa. Kondine jääb keelualal
inspektorile vahele ja satub miilitsasse, kus ei teata tema missionist mõhkugi.
Riita on kogu jurast nii tüdinenud, et läheb lõpuks tagasi maale isa juurde.

Kolmas osa

See on Vahur Teppo võitlus dirigendiga. Siin avaldub ka tapamaja kõige naturaalsemal kujul
oma rusuvusega. Ilmselgelt pidi Lattik töötama Võhmas, et sellised kirjeldused avaldada.

Uimastikäru eskalaatorilt kukuvad loomad lauale halvasti - kuhjades, teineteise peal. Neil pole
jätkunud väärikust kaunilt surra. See teeb minu töö raskemaks. Füüsiliselt raskemaks. See, et
neil puudub tahe kaunilt surra, see on mulle tülikas. Lõppude lõpuks võib see sigadus häirida
Tapmise Rütmi! (lk 285)

Lõpuks siiski kohtuvad Riita ja Vahuri teed. Viimane üritab dirigendile küll kohta kätte näidata,
aga mis tulutu, see kasutu. Riita annab mõista, et teha ei tule ainult seda, mis on hea süsteemile,
ega iseendale, vaid... teistele inimestele.
Isegi jäärapäine dirigent nõustub Vahuriga ja hakkab orkestri vastu töötama.

Groteskist on Lattik ikka välja väänanud, mis sellest võtta andis. See on nagu assortii. Tase on ebaühtlane,
aga ma ei lugenud ka ühe korraga.
Peale proosa on siin raamatus veel luuletusi, näidendi elemente ( nt. Laul valgest varesest. lk 242) ja ballaade.
Kui peaks midagi kõige paremaks pidama, siis need ongi ballaadid. Siin on need miniatuuridena.
Mats Traati nimetas Lattik juba oma Sahhaliini raamatus lemmik kirjanikuks, ja need ballaadid
meenutavad ka oma laadilt Harala lugusid.

Ma pidasin Lattikut küll väheke punaseks kirjanikuks, aga tuleb välja, et ta oli ikka uuendusmeelne. Ka
"Orkestrit" tasub võtta kui väikest kulmukortsutust võimueliidi aadressil. 80-ndate keskel vahetus suur
juht Kremlis, kõik said aru, et nii nagu varem saadi, sedasi enam edasi ei saanud riik toimida.
Ainuke probleem oli see, et keegi ei teadnud, milline oleks kõige parem lahendus päästmaks riiki,
et hundid oleks terved ja lambad söönud.








Leidsin ühe pildi ajakirjast Nõukogude Naine (1979).  Autor on Endel Veliste, Viljandi Rajooni Kultuurimaja fotoringist. "Üks tuuline kevadpäev", sellist nime kannab pilt ajakirjas. Samas võib ka Riita olla keegi selline, altkulmu vaatav ja kavalalt naeratust varjav naine, kes neid naisi ikka teab.




pühapäev, 9. juuli 2017

Vello Lattik. Kus sa oled , Larissa?



Meie mees Kaug-Idas

Vello Lattik. Kus sa oled, Larissa?: Sahhalini päevik.
Eesti Raamat.
Sari: "Maailm ja mõnda".
1988. 240lk.


Põhjused reisimiseks võivad olla erinevad: kas lootus pääseda parema elu peale,
silmaringi laiendamine, puhkamine, tuttavate külastamine, või misiganes.

Kui Ingo Normet küsis kord, Schnelli tiigi ääres jalutades, Vello Lattikult:
"Miks sa ikkagi sinna sõidad?" sai ta üpris ootamatu vastuse.
"Ma olen umbe kasvanud. Tuuled ei puhu must enam läbi. Ilusad sõnad,
kaunid sõnad - mehisus, võidurõõm, hardus, armastus - ei jõua enam minuni.
Nad on kaotanud tähenduse, nad on latvadeta ja juurteta, sest kitsed sõid
ära ladvad ja vesirotid panid kinni juured. Aga nii ei saa kirjutada. Ma pean
nad üles leidma." (lk6)

Otsima autor sinna sõidabki. Iseend? Ei, mitte ainult. Tema otsib kedagi Larissat.
See on nagu  mingi helesinine unistus, midagi fantaasia mailt. Ent ometi, oli
ikkagi aasta 1984 ja väljakujunenud hoiakud nii kindlad, et vägisi jääb mulje,
nagu otsiks Lattik inimest, keda ei ole olemas.

Leheküljel nr. 21 antakse juba väike vihje otsitava kangelase kohta:

Filmi Larissa on see Larissa, keda ma leidma tulin.
On Venemaa, keda ma aina otsin ja iialgi kätte ei saa, kes mulle
alati võõraks jääb. Larissa ei ole Viiu Viljandist või Toini Tartust.
Larissa on hull, metsik ja uhke nagu mustalsedki, on taltsutamatu nii
oma kõrguses kui madaluses. Larissa on vaba kass, kes perenaise jalgade
ümber keerutab, kõhu täis sööb ja tänu asemel õue tagasi läheb, et minna
ajama oma õigeid kassiasju. Larissa ei tunne ära, see Nikita Mihhalkovi
Larissa, oma sõpru ega vaenlasi. Ta ei otsi omakasu ega kauple endaga.

Lehekülg edasi, ning hakkavadki otsitava piirjooned juba selgemalt esile tulema.
See, keda Lattik otsib, on -

               HOMO SOVETICUS, kes on:

tööinimene,
kollektiivile aldis inimene,
kodumaale piiritult andunud inimene,
inimene, kes on valmis vastutama,
kõrgete ideaalidega inimene,
inimene, valmis kangelasteoks,
harmooniliselt arenenud inimene,
inimene, kes on veendunud riigi hoolitsuses tema eest,
sostiaalselt optimistlik inimene.

Sellised on siis ootused, millega autor oli varustatud enne teeleasumist. Jääb mulje,
et need nõudmised kipuvad olema kangesti peetertarvaselikud (Peeter Tarvas - peategelane
romaanis "Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud")


Vähemalt kohalesõit (ligi 9000km raudteel) läks päris libedalt. Kõigest nädal rongiga
Moskvast Habarovskisse, poolteist tundi lennukiga lendamist ning kohal ta oligi.
Ja muidugi see nõukogudelik argiatmosfäär...
Hommikuse tipptunni ajal vaguni WC-s imikumähkmeid pesevad emad, läbi kupeeseina
kostev koera klähvimine. Põhimõtteliselt on iga asja kohta autoril midagi arvata.
Ei teagi, millest ta lähtub. Tema kohta ei saa öelda: kus viga näed laita, seal mine ja aita;
pigem - kus viga näeb laita, seal põrutab päeviku sissekandega.

Lattik ei otsigi luksust, teda tõmabab hoopis korratus, lõpetamatus, probleemitsemine. Näiteks Austrias,
kus ta ka on käinud, nagu tagakaanel kirjas, hakkab tal ehk temasugusel mehel lihtsalt igav.

Sahhalini ajalool küll pikemalt ei peatuta, ainult kolm-neli lehekülge annavad põgusa tagasivaate. Needki
andmed on raamatustloetud. Näituseks saab teade, et A. Tšehhov viibis seal kolm kuud ja kolm päeva. Või siis,
et "Mayflower" on laeva nimi, millega esimesed kolonistid 1620. aastal Southamptonist Uus-Inglismaale
sõitsid. Nüüd nimetab Lattik piltlikult "Mayfloweri" meesteks nende järeltulijaid. Ühe sellise ta
leiabki, ühe kunagise sunnitöölise poja. Ivan Ivanovitš Samoilov on pensipõlve pidav kino "Komsomolets"
katlakütja, kes tegeleb ka kirjandusega, on mitme raamatu autor, loomulikult pälvib ta Lattiku sooja poolehoiu.

Kirjanduse jälgi ajades jõuab Lattik raamatukokku, kus avastab endalegi üllatuseks, kui palju on
eesti kirjadust tõlgete kaudu jõudnud Sahhalinile. Riiulis on olemas loomingut
sellistelt autoritelt nagu: Bornhöhe, Vilde, Kitzberg, Liiv, Alver, Valton, Traat, Smuul, Unt, jne, jne,
kokku 81 kirjanikku.

Ei tasu üldse alahinnata toonaseid loomingulisi liite. Tänu Kirjanike Liidule organiseeriti Lattikule elamine
pedagoogilise instituudi ühikasse, ja mis kõige kummastavam, ühtegi ülikooli Sahhalinil ei olnudki. Vähe sellest, tal õnnestus
end möllida kohalike kirjanikega ühte kampa, sulada sisse, olla oma, nende jaoks - meie mees.
Ega seal palju liikmeid olnudki. Kambas oli ka üks ja ainus Sahhalini luuletaja, kes vabal ajal töötas
autojuhina.

Nii need päevad seal kirjanikel mööduvad, tiirutades mööda koole, raamatukogusi või kalurikolhoose,
et kohtuda lugejatega.
Ühel kokkusaamisel võttis sõna saalisviibiv sõjaveteran, kes lõpetas oma sõjavastase kõne viisaka
üleskutsega:

"Parem hoiame praegu sellega uue sõja ära, et pingutame püksirihma ega söö kõhtu punni, mille eest tuleks
uues sõjas maksta. Või mis teie arvate?"
 "Õige! Õige!" Vastajaid on kümmekond.
 "Õnneks on sellest õigesti aru saanud ka need mehed, kes praegu riiki juhivad."
 On küll. (lk74)

Suurem osa Sahhalini elanikest on lihttöölised, kes on läinud sinna lööktöö korras ehitama ja siis
kohapeale pidama jäänud. Ilmselt midagi sellist, nagu EÜE-kad omal ajal. Palju on ka selliseid, kes
läksid lihtsalt pikka rublat taga ajama. Üldse on kohalike seas selline hoiak, et
ollakse seal rohkem ajutiselt kui alaliselt. Töölisi motiveerib aga tõik: kes on 15 aastat põhjas
töötanud, need saavad viis aastat varem pensionile. Ainult ei öelda, kust maalt see lõuna lõppeb ja
põhi algab. Južno-Sahhalinsk (pealinn) on kaardi peal Odessaga samal joonel ja Pariisist isegi lõuna pool.
Sahhalini juurde kuuluvad ka lähedal asuvad väiksesaared nt Šikotan.

Ei ole olemas sellist inimest agu põline sahhalinlane. Elanikkond moodustub mitmest rahvusest. Tõeline sulatusahi.
Kuidas Lattik ka kohalikku eripära ei otsiks, vaatab igalt poolt vastu Nõukogude Liit. Väikerahvad sulavad
suuremasse gruppi, mistap igasugune eripära läheb paratamatult kaduma.

Elanikke on oblastis 654 000, neist
  81,7% venelased,
   6,1% ukrainlased,
   5,7% korealased,
   0,3% ivhid - 2100 hinge (lk20)

Leidmaks paremat kontakti, saamaks rohkem infot, suhtleb autor kohalike inimestega, selleks kohta valimata.
Üks juhus leiab aset tänaval, kus mees istub augu äärel. Lattik uurima, et mis teed jne.
Mees vastab: "Kaevan endale keldrit, praegu ootan naist. Kui olin augu põhjas, kuulsin üleval hääli,
ronisin vaatama, mis toimub, vaikus. Kolm laeprussi oli ära varastatud, läksin ümbrust uurima, kui
tagasi tulin, avastasin, et kolm tahvlit vineeri on kadunud."
Nii ootas siis labidamees oma kaasat, keda üles valvama jätta.

Teine kord sattus toanaaber rääkima oma töökohast. Põhiliselt kurtis ta joomarluse üle. Ühel hommikul
olla tulnud tema kolleeg tööle täitsa kaine peaga ja nõudnud sellepärast lausa preemiat.

Ja sellisest kohast otsis Lattik homo soveticust. Müstika, kui suur veelahe oli ikka teooria ja
praktika vahel.

Mõistagi ei saa teha paari näite varal üldistusi. Käegalöömist ja joomarlust esines ka mujal.
On ka positiivsemaid külgi. Näiteks ühiselamu külastuskord, kus külalise eest vastutab külastatav,
on jälle paremini orgaiseeritud, kui oli ENSV-s. Lattik ei unusta muidugi küsimata: miks on siin nii,
miks ei ole meil sedasi? Võrdlemine ja probleemide otsimine näikse olevat tema lemmikvõtted, kui
sedasi saab öelda, ajakirjanik ikkagi.

Lisaks ajakirjaniku kutsele harrastab Lattik ka ilukirjadust. Kes see Larissa muud on kui fantaasiavili.
Väljamõeldud venelanna, kellele omistatakse häid omadusi a la homo soveticus, selle moega tõstatab
autor end ka vähe paremasse valgusse.

Et kohalik eripära, iseloom, kultuur kui selline jääb paljuski leidmata, missioon poolikuks, siis seda enam
leidis Lattik sealt seda, mis on/oli omane kogu liidule. Olgu see siis kas või perekonnamuster, käitumismall,
normaalsus, millest räägib Galina Nikolajevna, üks vastutulelik raamatukogutöötaja:

"Kumb on peremees majas, kas mees või teie?"
"Kelle käes on raha, see on isand."
"Kelle käes siis raha on?"
"Muidugi mõista minu käes. Meie osakonnas on 10 naist ja kõigis kümnes perekonnas on raha naise käes.
Riigilt korteri saamisel võidakse order anda nii mehe kui naise nimele, aga praktikas tuleb välja, et
alati on order naise nimel. Naine korraldab, et laps saaks lasteaeda, ja naine valib kooli, kus laps
pärast õppima hakkab, naine ostab mööbli ja ajab joonde remondi. See on ju endastmõstetav. Mehed on
laisad ega kõlba millekski, neid huvitavad vaid ajaleht ja televiisor. Ja mehed on sellise elustiiliga
rahulgi, sest nii on neil mugavam. Kui mehed klappida tahavad, saavad nad naiselt pika lunimise peale
oma kolmeka või viieka kätte ja see ongi neil kogu rõõm saadud palgast." (lk140)   

Võiks ju küsida, kas selle teadasaamiseks tasus sõita Sahhalinile? Lähemalt oleks ka saanud sellistest
mustritest aimu, aga et aeg oli ikka 1984-1985, reisimine liidus põhimõtteliselt tasuta, siis oleks
isegi võtnud sellise reisi ette.

Lattik mainib siin raamatus veel ka seda, et ta soovib selle aasta jooksul, mis
ta Sahhalinil viibib, kirjutada valmis uus raamat lihakombinaadist. Võiks teha isegi viktoriiniküsimuse,
kes oli see kirjanik, kes Kaug-Idas kirjutas romaani. Tegelikult ta kirjutas seal olles ka selle raamatu.







mugsu.blog