laupäev, 24. november 2018

Ingmar Bergman. Puumaaling. Pärast proovi.


Ingmar Bergman. Puumaaling. Pärast proovi.
Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe ja Anu Saluäär.
LR 21.
2018. 72lk.

Masendus ja muud mured

Tuntud Rootsi filmirežissööri ja teatritegelase
Ingmar Bergmani (1918-2007) sünnist möödus käesoleval
aastal sada aastat. LR tähistas seda sündmust kahe teksti,
kahe lühinäidendi avaldamisega. Seni eesti keeles avaldatud
kometeistkümnest Bergmani raamatust seitse on ilmunud LR-i
veergudel, seesinane aga kannab järjenumbrit 8.
Niisiis, tuleb tunnistada teatavat Bergmani soosingut,
mis on ilmselt saavutatud väljateenitult.

Puumaaling. Seda pealkirja kannab esimene lühinäidend.
Valmis juba aastal 1954, kui Bergman oli Malmö teatrikoolis
õpetajaks. Inspiratsioon, nagu järelsõnast saab lugeda, tuli
lapsepõlvest. Kirikus käimine ja sealsete tahvelmaalide
uurimine saigi "Puumaalingu" ajendiks. Tõsi ta ju on, et
just lapsepõlves ollakse eriti vastuvõtlik kõiksugu
välismõjudele.

Puumaaling. Tegevus toimub keskajal (kuigi tegevus ei ole
oluline, rõhk asetseb dialoogil). Maad on rüüstamas katk.
Lõunast põhja liigub koos saatja Jönsiga üksik rüütel
Antonios Block. Rüütel on üsna õnnetu, sest ta ei saa
rääkida, tema keel lõigati lahingus välja, ta ainult tõukab
teenrit takka. Oma teekonnal kohtab see duo laastavat katku,
kuid mitte ainult. Seltskonnaga liitub veel tegelasi, nt
tuleriidal põletatud nõid, naisega tülliläinud sepp, üks
näitleja. Lõpuks liigub ühtekokku kaheksa tegelast läbi ruumi,
kuni kohtuvad surmaga, keda nimetatakse Karmiks Isandaks.
Tsiteerimiseks valisin ühe katkendi, kus sepp algul kirub, siis
hakkab tagaigatsema oma naist, kes oli näitlejaga jalga lasknud.
Vestlusse sekkub nõid, ning oma arvamuse armastusest avaldab
peategelane Jöns.

"NÕID: Mida sina armastusest tead?
JÖNS: Kõike, mida tasub teada, ja veel palju peale selle. Armastus
on teine sõna lõbu kohta, pluss lõbu, pluss lõbu, pluss kuradima
palju pettust, valet, valskust ja lihtlabast tüssamist. Armastus on
mustem kõikidest katkudest, ja kui selle kätte surdaks, siis oleks
sellest viletsusest vähemalt mingit rõõmugi, aga armastus läheb üle,
see läheb peaaegu alati üle, ainult mõned äbarikud lambapead surevad
aeg-ajalt armastuse kätte. Armastus on nakkav nagu nohu, see varastab
su vere, su jõu, sinu iseseisvuse, sinu moraali, kui sul juhtub seda
olema. Armastus on pingutav näomoonutus ja lõpeb haigusega. Kui kõik
siin maailmas on ebatäiuslik, siis on armastus kõige täiuslikum oma
oma täiuslikus ebatäiuslikkuses. Kurat, kuidas mu kurk läks kuivaks
kõigest sellest plärast. On sul tilk viina, ma näen, et sul on tasku
punnis.
Sepp: Palun! Võta heaks."
(lk 16)

Muidugi võib Bergmani tõlgendada erinavelt. Tagakaanel antud
vihjegi ütleb, et lugemist võib võtta nii traagilises kui ka
koomilises võtmes, kuidas soovite. Mingit sõnumit rida-realt ei
tasu otsida. Kui küsida, mida autor soovis oma tekstiga öelda,
siis eks iga lugeja saaks sellest erinavalt aru. Kogu oma põhjamaise
karge sünguse juures, millal surm saabki olla midagi positiivset,
jääb maailma äärele ikkagi inimene, olgu ta vastas või surm ise, inimene,
kes ei muutu `aegade tuiskliivas` (Kalju Lepiku väljend). Keskaega
kujutava teose kohta võib kasutada keskaja väljendit: memento mori.
Üks tõlgenduskihistus võiks selline olla. Võib ainult oletada, mida
Bergman siis veel oleks kirjutanud, kui ta oleks lapsena näinud
Bernt Notke maali "Surmatants" Niguliset kirikus.

"Pärast proovi"  valmis 30 aastat peale "Puumaalingut", ajaliselt
tullakse tänapäeva ehk 20. sajandisse. Siin ütleb pealkiri paljugi.
Tühjal laval kohtub vananev lavastaja noore andeka näitlejaga, et
kutsuda viimane mängima Strindbergi "Unenäomängu" tähtsasse rolli.
Näidendis ülesastumine mõjuks hästi näitleja karjäärile, kaalul on palju.
Proovidele kulutatakse viis nädalat, ja siis teatab näitleja, et on rase.
Kõik ähvardab kokku kutsuda.

"VOGLER: Mis on tegelikult üks lavastus? Suur ja motiveeritud mäss. Me
lahendame probleeme tohutute vaimsete pingutustega, mängus on peaaegu elu
ja surm. Siis jõuab kätte esietendus ja see on väga erutav. Lavastaja
langeb välja ja muutub purki pistetud pimesooleks. Lavastust mängitakse
kolmkümmend, kuuskümmend, sada korda. Siis võetakse see maha ja lakkab
olemast. Kõik langeb unustusse, enamasti halastamatusse unustusse.
Lavastada "Unenäomängu" sinu kui Agnesega on vahva. Et etendust
mängitakse seejärel vaid kaks nädalat, on veel vahvam. Sellest ei saanud
etendus vaid laps, tõenäoliselt midagi palju tähendusrikkamat. Kui ma
korralikult järele mõtlen, on see suurepärane, ehkki ma saan loomulikult
veelgi vihasemaks selle lavastaja assitendi peale, kellega sa kokku elad,
mis ta nimi nüüd oligi. Temale tundub see kindlasti triumfina, et tal
õnnestus ennast minu "Unenäomängust" kõrgemale upitada.
ANNA: Kas sa soovid, et ma teeksin aborti?
VOGLER:Ei (Paus). Ei. Teatri pärast küll mitte. See pole seda väärt."
(lk54)

Kirjutada teatrist, jah, need liistud on kingsepale kõige lähemal.
Kõrvalosas astub lavale Rakel. 46. aastane näitleja, lavstaja armuke,
kes on saanud rolli, kus peab ütlema ainult kaks lauset. Milline
ülekohus. Üht näitlejat peab rolli veenma, teisele muutub "ei" ütlemine
keeruliseks. Nii siis väänleb lavastaja oma arusaamiste ja tegelastega
ühe õhtu jooksul. Mida võtta, mida jätta, kuidas edasi?
Kunst on suurem kui isiklikud suhted, kuid üks saab täiendada teist.

Jäägu seda kommentaari lõpetama üks Bergmani mõte, üks paljude seast.

"Mõtet, et muutud olevast olematuks, on raske taluda. Inimesele, kes
tunneb pidevat surmahirmu, on see ülimalt vabastav. Seejuures ka veidi
kurb: kui vaim on kehast eraldunud ja natuke puhata saanud, oleks ju tore
kogeda uusi elamusi. Kuid ma ei usu, et see nii on. Algul inimene o n
ja siis teda ei o l e. Ja sellest on küll ja küll.
Kõike seda varem nii hirmuäratavana, mõistatuslikuna ja ebamaisena
tundunud teispoolsust pole olemas. Kõik on maine. Kõik on meis endas,
kõik sünnib meie sees ja me voolame teineteise sisse ja teineteisest
välja, ja nii ongi hea." (lk67)

Sirp

Laiapea



kolmapäev, 14. november 2018

Alberto Manguel. Õhtud Borgesega.


Alberto Manguel. Õhtud Borgesega.
Tõlkinud Kätlin Kaldmaa.
Lumemana, 2017. 64lk.

Visiidid Kirjaniku manu

Ühel päeval 1964.a. kohtuvad Buenos Airese inglise-saksa raamatupoes Pygmalionis
kaks meest. Need on Alberto Manguel (1948) ning Jorge Luis Borges (1899-1986).
Üks on kuueteistaastane kirjandushuviline poesell, teine juba nime teinud
ilmakuulus Kirjanik.
Et Borges on kaotanud nägemise päritava haiguse tõttu, kutsub ta Alberto enda
poole, kas noormees ei oleks nõus talle kahel-kolmel õhtul nädalas raamatuid
ette lugema. Algab neli aastat kestnud kohtumiste jada, millest pajatab
"Õhtud Borgesega".

Tihedas tekstis päevik tekitab kiusatust lõik lõigu haaval
ümber kirjutada, aga siis jäin mõtlema, et milleks. Ka maagiline realism
kaotaks mõndagi oma hõbelusest, kui see liiga lahti seletatakse. Tsiteerimisest
ma siiski ei loobunud.
Loomulikult ei piirdu külaskäigud ainult kohalkäimise ja ette lugemisega, koos
käiakse väljas jalutamas, külas ja kinos.

"Vestlused Borgesega seevastu olid minu meelest just sellised, nagu vestlused
olema peavadki: raamatutest ja raamatute kellavärgist, varem lugemata kirjanike
avastamisest, mõtetest, mis polnud mulle enne pähe tulnud või mida olin
tabanud vaid ebalemisi ja poolintuitiivselt ning mis Borgese hääle läbi kogu
oma oma külluses ja kuidagi ilmselges hiilguses särama ja sätendama lõid.
Ma ei teinud märkmeid, sest olin neil õhtutel liialt rahul." (lk9)

Tundub imelik küll, kuid Borges elas korteris, kus oli raamatuid vaid mõne
üksiku riiuli jagu, see tõsiasi ei jäänud ka teistel märkamata.

"Kui noor Mario Vargas Llosa millalgi viiekümnendate keskel Borgest külastas,
tegi ta sellise tagasihoidlikkuse kohta paar märkust ja küsis, miks Meister
uhkemas ja luksuslikumas paigas ei ela. Borges võttis selle peale tõeliselt
solvuda. "Võib-olla teil Limas käivad asjad nii," ütles ta ebadiskreetselt
peruulasele, "aga meie siin Buenos Aireses ei uhkelda."" (lk18)

Neil vähestel riiulitel Borgese juures leidusid muidugi entsüklopeediad,
sõnaraamatud ja klassikud: Stevenson, Henry James, Kipling jne. Aga palju
pidi üks Kirjanik ikka raamatuid kodus hoidma, kui ta ise töötas raamatukogus.
Pealegi ei leidunud ühtegi tema enda raamatut tal kodus. Borges pidas end
eelkõige siiski lugejaks.

"Borgese jaoks peitus reaalsuse tuum raamatutes: raamatute lugemises, raamatute
kirjutamises, raamatutest rääkimises. Sisimas oli ta teadlik, et jätkab
mitme tuhande aasta eest alanud dialoogi, mis tema uskumuse järgi kunagi
lõpule ei jõua. Raamatud taastasid mineviku. "Aeg," ütles ta mulle, "teeb
igast luuletusest eleegia."(lk24)

Tuli ette selliseidki kordi, kui...

"Aeg-ajalt Borges väsib ettelugemisest, tüdineb raamatutest, kirjanduslikest
vestlustest, mida ta iga juhusliku külalise auks väikeste variatsioonidega
kordab. Siis hakkab ta ette kujutama maailma, kus ajakirju ja raamatuid ei ole
vaja, sest iga inimene saab olla ajakiri ja raamat, iga lugu ja värsirida.
Selles universumis (ta kirjeldab seda lõpuks "Väsinud mehe utoopia" nime all)
on iga inimene kunstnik ja seega ei ole kunsti enam tarvis: kadunud on galeriid,
raamatukogud, muuseumid, haihtunud on inimeste ja riikide nimed, kõik on
imepäraselt anonüümne, ükski raamat ei kuku läbi ega saa edukaks. Ta jääb
nõusse Cioraniga, kes kaebas Borgesest rääkivas artiklis, et kuulsus on
rikkunud ära selle salakirjaniku maine, mis Borgesel oli." (lk33)

Juba avaldatud raamatute tagasiside oli kõike muud, kui soosiv,
vähemalt esialgu. Ega ükski prohvet pole kuulus oma kodumaal.

"Juba 1926. aastast saadik süüdistasid Borgese kriitikud teda kõiksugu
asjades: et ta ei ole argentiinlane ("argentiinlus, oli Borges terav-
meelitsenud, "on usu küsimus"), et ta Oscar Wilde`i kombel kunsti
kasutusele viitas, et ta ei nõudnud kirjanduselt moraali ega õpetust,
et ta oli liiga kiindunud metafüüsikasse ja fantastikasse, et ta
eelistas põnevat teooriat tõele, et ta püüdles filosoofiliste ja
religioossete ideede poole nende esteetilise väärtuse tõttu, et tal
ei olnud poliitilisi eesmärke (ehkki ta seisis kindlalt peronismi ja
fašismi vastu) või et ta sallis vale poolt (nagu siis, kui ta surus
kätt niihästi Videla kui ka Pinochetiga, kuigi ta vabandas hiljem
mõlema teo pärast ning andis oma allkirja kadunute palvekirjale).
Ta heitis selle kriitika kõrvale kui rünnaku oma veendumuste
("kirjaniku puhul kõige vähem oluline aspekt") ja poliitika ("kõige
armetum osa inimtegevusest") vastu. Ta ütles, et keegi ei saa teda
ealeski süüdistada Hitleri või Peroni toetamises." (lk56-57)

Et leevendada huvi Borgese suhtes, tasub lugeda "Õhtuid Borgesega"
kui vahelugemist tema novellide kõrvale.

Kuid peale proosa kirjutas Borges veel ka luuletusi. Mõni üksik on
leidnud tee isegi eesti keelde. Tõlke eest tänud Ain Kaalepile.
Raamatust: "Peegelmaastikud", Tallinn, Eesti Raamat, 1980, lk 136.
Kaks viimast salmi seitsmestroofilisest luuletusest "Luulekunst"
olgu siin ära toodud.

Odysseus, kel nähtud iga ime,
olevat nutnud õnnest, nähes kodu
kesk malbet haljust. Kunst on just see kodu
kesk haljast igavikku, mitte ime.

Ta samuti on lakkamatu jõgi,
mis möödub ja mis jääb ja milles kestev
ja muutlik Herakleitos näeb end, kestev
ja teine taas kui lakkamatu jõgi.

Sirp

Peeter Helme

Jüri Pino

Mart Juur

Sehkendaja

Kirjakoi

neljapäev, 8. november 2018

Sõnaränd 2018

Hiline teadeanne küll, aga siiski, Eesti Kirjanike Liit kuulutas välja 6.-9. novembrini toimuva kirjandustuuri, mille käigus kirjanikud käivad kohtumas lugejate ja lihtsalt toredate inimestega. Haapsalu lugemissaali jõudis
sedapuhku kirjanikke tervelt neli.

                                                                    Piret Jaaks

                                                               Loone Ots

Veiko Märka

                                                                    Andra Teede

Käisin minagi seal kaemas, et mis seal on, või nii. Kohe alguses võttis juhtimise üle Andra Teede, ta lihtsalt oli selline sädeinimene, tutvustas end ja teisi ning luges oma luuletusi. Edasi jätkasid oma loomingu tutvustamist nii Piret Jaaks, Loone Ots kui ka Veiko Märka. Lootsin küll, et kohtan täiesti tundmatuid nimesid, aga seekord päris nii ei läinud. Andra Teede kui "Õnne 13" autor oli vast kõige tuntum, Piret Jaaksi nime olin kuulnud seoses Betti Alveri nimelise debüüdiauhinnaga aastast 2015, samuti teadsin nimepidi Veiko Märkat.

Ainus tundmatu oligi Loone Ots, piinlik tõesti. Samas oli Loone panus märkimisväärne. Tema raamat
"Birkenruh` episood ja teisi näidendeid" (2016), mis käsitleb eesti ajalugu läbi kultuuritegelaste, tundus täitsa huvitav olevat. Sellestki raamatust loeti väike katkend ette.
Üldse olid kõik kirjanikud servapidi näidenditega seotud, kes autori, kes kriitikuna. Nagu nad ise mainisid, pidi teatrile olema lihtsam kirjutada kui proosat. Hm... hakka või ise näidendeid lugema.

  Kahe autoriga oli isegi mul sõnatutvus, kui nii võib öelda. Andra Teede on kunagi arvustanud Silvia Urgase luulekogu; Veiko Märka vaatles Lauriito ühte raamatut, samu teoseid olen isegi kord kommenteerinud, mis parata, Eesti on ikka väike küll.
Kokku kestis kohtumine poolteist tundi, mis möödus kiiresti, suurem osa ajast kuluski kordamööda luule, proosa ja draama lugemisele. Tutvustamisele tulid ka need raamatud, mis alles tegemisel-toimetamisel. 

Küsimisvoor jäi kahjuks lühikeseks, aga internetis on nagunii infot kuhjaga, ei jõua ära lugedagi.
Kas lugeja on oluline? Oli üks küsimus. Kõik pidasid lugejat oluliseks, keegi ei kirjuta niisama, 
ei jäta teksti sahtlisse vms, ikka trükki, lavale või ekraanile. Tööd on neil palju. Puhkamine nt Andra Teedel pidi olema nii, et Õnne kirjutamise kõrvalt kirjutab luulet. Ühest kirjutamisest puhkab teise  žanri abil. Vot siis.

Kahjuks oli kuulajaskonda vähevõitu, ei lugenud küll kokku arvu, aga umbes kümme inimest võis olla, neistki mõned
raamatukogu töötajad. Ega peale tööd õhtul väga väljas ei käida, ollakse toas ja võib-olla loetakse.




pühapäev, 4. november 2018

Sergio Pitol. Mefisto valss ja teisi jutte.



Sergio Pitol. Mefisto valss ja teisi jutte.
Hispaania keelest tõlkinud Ruth Sepp.
LR 19-20.
2018. 96lk.

Oli see nüüd unes või ilmsi?

Kunagi nägi üks Zuangzi nimeline mees und, et ta on liblikas, hiljem ei saanud
ta enam aru, kas ta on ärgates inimene, kes oli näinud und, et ta on liblikas,
või liblikas, kes näeb nüüd und, et ta on inimene. Kuidagi nii ehk umbakudu nõnda
võiks iseloomustada seda novellikogu. Või siis: kui uskuda pooltki, olen saanud
kolmveerandiga petta. Seda võib mainida mõistagi mööndustega, vaadeldes jutte
nn realismi vaatenurgast. Sest täpselt nii oli, et loen ja leon ja siis, oot,
mis asja, päriselt või, oli nii ikka või, ei saanud sedasi olla!? Ja enne, kui
taibatagi suutsin, oli jutt juba läbi. Et siis paras kokteil kogu see kupatus
siiski on, mis oli ka ilmselt eesmärk. Segada omavahel unenäolisus isiklike
kogemustega, et jõuda välja mõningate järeldusteni, jaa, miks mitte.

Eks ikka Lõuna-Ameerikast, kust siis veel see maagilisus tuleb. Tegemist siis 
Mehhiko päritolu kirjanikuga, kes ka diplomaadina mööda ilma rännanud.
Muidugi võib mingeid mõjusi Borgesega leida, samas, kui Borges oli selline,
kes kohalikust olmest end lahti ütles, patriotismi eriti ei maininud, siis
Pitolil käib ikka see mehhikolaseks olemise mainimine läbi mitmestki tekstist.
Nii, nagu oma töö käigus viibis Pitol palju Euroopas, ei jää tekstid ka kuhugi
mujale, kui Euroopakeskseteks, nt Poola (Teel Varssavisse, Buhhaara nokurn).
Ja kohalolu olgu ka siin märgitud ainult kui ääremärkus ääermärkuse korras.
Kõik jutud on eriilmelised ja erineval ajal-kohas kirja pandud, alates aastat
1960-1994, nii on võimalus märgata ka autori enda arengut.

Laused kipuvad pikaks kätte minema, ei saa eitada, üle mitme lõigu, poole lehekülje,
aga sellest pole midagi. Keelekasutus ei sega, grammatika ei ole siin oluline,
keel on kõigest vahend, kuhugi jõudmiseks, tegemist ikkagi diplomaadiga.

Väike katke ka siia. Nimilugu "Mefisto valss" erineb teistest selle poolest,
et peategelane on naine, teostuselt on see raamjutustus.
Peale aastatepikkust kooselu, teinetisest kaugenemist
hakkab naine lugema mehe kirjatükki. Loetu räägib kontserdi külastusest, kus
autor satub kuulama ühe pianisti esituses muusikapala "Mefisto valss". Samal ajal
toimub saalis midagi imelikku, loožist jälgib pingsalt klaverimängijat aastates
härra. Edasi on juba autori fantaasia, mis on ka selle jutu parim osa, finaalis
saabub küll tõehekt, kuid see mõjub kui esimene lumi novembri öös. Ennustasin
küll teistsugust lahendust, aga jah, ettearvamine on siin üsna tänamatu ettevõtmine.

"Mitte ükski Guillermo kirjutistest polnud teda esimesel lugemisel rahuldanud.
Temas on mingi vajadus muutuda oma mehe ees saatana advokaadiks, otsida vigu,
tabada järjepidevust, leida tema proosas lõtvust ja rasvavolte. Seepärast mees
teda lugejana hindaski. Tema näiteks oleks pisut hajusamaks muutnud ühes loos
ilmuva katalaani naise kuju. Tema arust on sellel liialt kumerusi, ümarusi,
see on liialt täisvereline figuur, mis toob tema kujutlusse puusad kui amforad
ja rinnad kui liialdavalt baroksete ehitiste maskaroonid. Seal on ülemäära
brokaadi, sametit ja pitse, igasugust "veroneselikkust", nagu ta kord tüdinult
pahvatas, mis teda alati mehe naistegelaste juures häirinud on ja mida ta sel
päeval tajub kui mehe relva tema vastu, väljakutsena tema lühikestele juustele,
väikestele rindadele, kitsastele puusadele, kontreetsetele riietumisstiilidele."
(lk.48)

Mingi tõukejõud peab igal kirjanikul olema, muidu ei saaksi. Pitoli puhul võib selleks
pidada leppimatust triviaalselt banaalsete standardolukordade vastu. Kuskil selle
maailma sees on veel kihistused, mõjuvad tegurid, kõik on omavahel soetud, vastasel
korral oleks lihtsalt leppimatult... igav.
Tõlkija järelsõna on loomulikult muljetavaldav, ainult ühest ei saa aru, miks
Pitolit nii väha on eestindatud. Tõlkijad, ärgake!

Katkend (err)

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Kirjakoi