esmaspäev, 22. juuli 2019

Julian Semjonov. Major Vihur. Seitseteist kevadist hetke.



LV 42. Raamat, mille kaanel on kirjas sõna “põnevik”

Julian Semjonov. Major Vihur. Seitseteist kevadist hetke. Tõlkinud Helgi Limberg. Eesti Raamat. 1983. 448lk.

Mis oleks see raamat ilma seriaalita, seriaal rollideta ja rollid anekdootideta. Eksemplar koltunud makulatuuri. Ja ometi, enne riiuli juurde minekut olin valikut tehes omadega punes, motivatsioon, va sinder, kippus tõrkuma. Nende patriotismist trimmis raamatutega, mis Teisest maailmasõjast räägivad, käib juba paratamatult kaasas see taak, et üldplaanis nad ei ütle midagi uut. On ju teada, kes kaotas sõja, samuti kõnelevad nad kui ühest suust: see ei tohi korduda, mis on muidugi õige. Aga lugema meelitas mind siiski sõna `põnevik`, et mine tea, mida see endas kätkeb.

Kategooria järgi on raamat liigitatud üheks osaks romaanide-jutustuste tsüklist. Niisiis, „Major Vihur” räägib tšekistide tegutsemisest Teise maailmasõja aegses vaenlase tagalas. Aastatel 1944-1945 oli selleks territooriumiks Poola. Fašistlik kõrgem väejuhatus otsustas, et piisavalt tugeva löögi andmiseks, mis nõrgestab vastase vaimu, on vaja hävitada ajaloolised panslavismi kolded – Krakov, Praha, Varssav ja teised taolised keskused. Tänu luure edukale toimimisele koos kohalike põrandaalustega õnnestub major Vihuri grupil halvim ära hoida.

Kõik see, mida spioonijutult oodata, et põnev oleks, on selles raamatus olemas. Leidus nii põgenemist, sissekukkumist, reetmist, kahtlustamist, vaenlase kompamist, agentide värbamist, kui ka, ületades küll ootusi, korraks vilksatas isegi armuavaldus. Loomulikult viisid autori plaani täide parimad tegelased, kelleks said valitud kindlameelsed, moraalselt tugevad ja parteiüritusele piiritult ustavad vene luurajad.

Paraku ei olnud lugemine mitte just eriti hõlbus. See omakorda pidurdas kaasaelamist ja positiivset lugemismuljet. Tegevus hargnes kolme peategelase (Vihuri, Anja ja Kolja) kaudu kolmes liinis, s.t. iga järgmine peatükk ei alanud sealt, kus eelmine lõppes. Fooniks pikiti põikeid ka minevikku. Nagu luurajale kombeks, kes ei kasuta kunagi oma pärisnime, esinesid tegelased sageli erinevate nimedega. Selle kõigega muidugi harjus. Kogu kupatust juhtis ju kirjaniku kõiketeadev madal bass. Kohati kippus autor oma tegelasi aga liialt aheldama, nad käitusid nagu marionetid.

Kui Vihur pääses gestaapo käest, rääkis ta kohtumisel sellest ainult Anjale. Mõlemad olid teineteisesse silmini armunud, ja kui Vihur läks uut ülesannet täitma, teatas üksi jäänud Anja viivitamatult Vihuri vangistusest ja tolle oletatavast koostööst sakslastega Keskusesse. Põhimõtteliselt pani Anja oma silmarõõmu tanki. Täiesti jabur käitumine! Kas venelastel tähendab armastus midagi muud, midagi, kus puudub usaldus? Ei taha hästi uskuda. Pealegi nad olid noored, vaid 23. aastased. Jah, kirjanik võib bluffida, kuid ta peab jääma tõepäraseks, et ei kannataks veenvus.

Vastukaaluks leidus ka selliseid kohti, kus olin lausa ehmunud. Selgus, et näpitsprillidega Himmler oli kirjandusõpetaja olnud. Kuidas üks inimrämps ometi võis nii üllast ametit häbistada. Kohutav. Ja mitte kõik vangide „töötlemisviisid” info saamiseks ei olnud sugugi vägivaldsed. Kui üks peategelane, Kolja, satub sakslaste kätte vangi, siis tekib tal barakis vestlus kaasmaalasega. Nad mõlemad mäletavad ja tunnevad üksteist ära, nad on moskvalased. Kui „tuttav” loeb ette Mandelštami värsse: Vaikus vokina kõhnalt / käib sumedas valgusjoas. Värvi-, ja äädikalõhnad / on ennast nüüd ajanud kikki. Veingi uimastab hapult...jne(lk70) Siis laob Kolja kaasvangile välja andmed oma päritolu kohta. Järgmisel päeval hakkavad uurijad kambrikaaslaselt kuuldud info abil Koljat survestama. Sellised riukad ei meenu isegi mitte Solženitsõni arhipelaagist. No jah, oli mis oli, loodetavasti on ka pärast Auschwitzi luule kirjutamine võimalik.

„Seitseteist kevadist hetke” keskendub sündmustele kolmanda reichi kõrgemas sfääris sõja eelõhtul veebruaris-märtsis 1945. Hitleri lähedased, taibates kaotuse lähenemist, kakkavad füüreri seljataga pidama läbirääkimisi USA esindajaga. Et natside soodsatel tingimustel kapituleerumist takistada, sekkub asjade loomulikku käiku SS-standartenführer Otto von Stirlitz ehk Maksin Issajev.
„Seitseteist...” oleks nagu kirjutanud keegi teine. Tase on parem. Tavaliselt olen järgede suhtes eelarvamusel, et need muutuvad kehvemaks, aga siin näikse, et Semjonov on teise osaga oma tekstimootori lausa õlitatult käima saanud. Muidugi on ta kroonulik, kuid pinget, mida põnevik vajab, oskab ometi luua. Kui kokku satuvad kogenud diletandid ning pühendunud tšekist, siis on ju arusaadav, kes mängu juhib.

Tobedusi leidub samuti:

„Kui ükskord Berchtesgadenis füürerile ovatsioon korraldati ja sellest ootamatult grandioosne meeleavaldus kujunes, märkas Bormann, et Hitler seisab kõrvetava päikese käes. Järgmisel päeval nägi Hitler samas paigas tamme kasvamas: öö jooksul oli Bormann sinna hiiglasuure puu istutada lasknud... (lk 316)

Oi seda mandunud läänt:

Kord olid Mülleri mehed püüdnud värvata Lõuna-Ameerika diplomaati. Nad olid näidanud talle mitut fotot, kus diplomaati oli pildistatud voodis blondi näitsikuga, kelle Mülleri mehed olid talle sokutanud. Talle öeldi: „Emb-kumb, kas saadame need fotod teie naisele, või hakkate meid abistama.” Diplomaat oli kaua aega fotosid uurinud ja siis küsinud: „Kas ma saaks temaga veel kord voodisse minna? Me naisega jumaldame pornograafiat.” (lk 384-385)

Tõlge on laitmatu. Nõukaaja eestindused, nende üle oleks patt nuriseda. Paar korda kasutatakse sõna „bisness”, see on vist otsetõlge vene keelest. Kuidagi harjumatu tundus, vabalt oleks võinud olla ka nt sõna „äri”. Teist korda just lugema ei kipu, aga seriaali vaataks ilmselt uue pilguga.

pühapäev, 14. juuli 2019

Edward P. Oppenheim. Õnnejahil.




LV 14. Raamat, mille tegevus toimub Inglismaal.

Edward P. Oppenheim. Õnnejahil. Tõlkinud Mart Laid. Kuldsulg. 1997. 160lk.

Jutt sellest, kuidas juhuslikult sülle kukkunud varandus muudab Martini nimelise noormehe elu lausa üleöö. Loomulikult ei tähenda rikkus ainult raha. Koos süllekukkunud 80 000 naelaga tuleb tal veel abielluda nägusa Lorettaga, aga sellest ei tule midagi välja, sest südant sundida ei saa. Loomulikult peab ta veel kõrvaldama pahad tegelased, kes saabuvad Londonisse „heade kavatsustega”. Kuid lõpuks, kui nn Gordioni sõlm on lahendatud, leiab Martin oma õnne ühe teise naise, Blanchi, käte vahelt.

Edward P. Oppenheim (1866-1946) on selline kirjanik, kelle nimele kuulub ainult üle 100 romaani. Esimese hooga võiks siin kahtlustada grafomaanlust, aga nii see siiski ei ole. Vähemalt see romaan paneb rõhku klassiteadlikkusele, vaene noormees satub kõrgseltskonda, kus tal tuleb kohaneda üleoleva aadelkonnaga.

Põnevust siin ikka oli, peatükki pooleli ei tihanud jätta, mis peamine, romaanil on hoog sees. Ootasin isegi rohkem seda „vana head Inglismaad”, kus ette ja küljele vabandati ning noogutati. Ehk siis midagi sellist, mida kohtas seriaalis „Tagasi Bridesheadi” algusosades, kuid sellist peenutsemist siit ei leidnud. Aasta 1914 esimese ilmasõjaga tõmbas paraku kriipsu peale sellele ajastule. Nii et „Õnnejahil”, milline mitmetähenduslik pealkiri juba, peaks ajaliselt jääma kuhugi kahe sõja vahele. Kuid inglaslikult teed joodi siingi, samuti andis tooni kuulumine kriketiklubisse. Lemmikkangelanna oli mulle Blanche, ah, milline naine, ta võis iga mehe ümber sõrme keerata, tõupuhas aristokraat.

Kuid raamatuna jääb sinna kuhugi kergema ajaviite lektüüri äärealale. Ei imestaks üldse, kui ta algvariandis oleks ilmunud mõne päevalehe joonealuse jutulisana. Kujutan ette, kuidas keegi härra võis seda lugeda jalg üle põlve, käes klaas viskit soodaveega, ja pärast klubis sõpradega bridži mängides arutada nt raamatu kandva idee üle.

„Teil on hea elu,” lausus Martin pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt. „Te olete sündinud selleks, et flirtida, tantsida, muusikat kuulata... Aga mina...” Loretta elavnes korrapealt:”Teie? Oo! Teie ees on tuhat võimalust... Inglise seadused on ju meeste poolt, eks ole? Kui mu flirt on teile mõjunud, siis miks te ei haaranud mind sülle, ei viska oma autosse ja ei põgene minuga maailma otsa?” Martin raputas pead. „See on moest läinud! Tänapäeva mees ei võta midagi ette ilma naise nõusolekuta.”
„Siis olid endised ajad romantilisemad,” ohkas Loretta. (lk 107)

pühapäev, 7. juuli 2019

Sigrid Rausing. Kõik on suurepärane.


LV 35. Loe üks raamat eelnevate aastate väljakutse teemadest (2018. a. LV 11. Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit või eestlasi).

Sigrid Rausing. Kõik on suurepärane.                                                                                            Tõlkija Ivika Arumäe.                                                                                                                  Äripäev.                                                                                                                                             2014. 264lk.

Maale ilma hobuseta

Eks endast on ikka imelik kirjutada, jäädakse toppama, et no kuidas ikka, kas tasub ja kuhu jääb siis eestlaslik tagasihoidlikkus jne. Aga Sigrid Rausing (1962), Rootsis sündinud ja Londonis elav sotsiaalantropoloogia doktor, filantroop ning kirjastaja, tegi selle tüki ära. Oma erialase välitöö sooritas tema just nimelt Eestis, täpsemalt Läänemaal Noarootsis. Kindlasti oli värskelt vabanenud Eesti Vabariik välismaalastele kirbelt eksootilise maiguga sihtpunkt. Kõrvaltvaataja nähtu pidi olema ja oligi hoopis midagi muud kui see, mida kohalikud märkasid.

Nii saabuski nooruke antropoloog oma kompsude ja pruugitud Volvoga, mis Ladade kõrval oli siis lausa luksmasin, 1993.a suvel aastaks Eestisse. Alustas õpetajana tööd Noarootsi gümnaasiumis ning tutvus kohalike oludega. Ja siinkohal minu optimism lõppeb. Ääremärkuse korras pean lisama, et selle kohaga, Noarootsiga, on ka minul väike emotsionaalne slepp. Nimelt, üks mu isapoolne esivanem on pärit samast kohast. Kuna Rausing kasutab mitmete kohalike inimeste kirjeldamisel pärisnimesid, siis leidsin oma kadunud vanaisa teiste seast. Selline, nagu Rausing teda mainib, ta tõesti oli – tagasihoidlik ja range. Vanaisa ütleb, et noored joovad palju, nad joovad endid surnuks. Oh, jah. Muidugi tema, kes siis veel nõnda ütleks.

Aga see elu ise 90ndate alguses ühe külalisõpetaja jaoks oli kõike muud kui pillerkaar. Tulla „heaolu läänest” kuhugi kolkasse, kus kohalikud võõrast väga lihtsalt omaks ei võta, tänaval ei naerata, puudub soe vesi, see oli üleelamine, mitte lihtne teenistus. Õpatajad vahetusid tihti.
Rausingu paneb proovile ka korteriperemees, kes purjus peaga muutub agressiivseks. „Juhendaja vastab mulle pikemalt keerutamata: „Sinu seksuaalsuse küsimus on siin selgelt kõige keerulisem probleem. Kõige parem oleks etendada mehe rolli. Minul õnnestus Trinidadis olla auväärne naine ja see toimis väga hästi.””(lk130) Lõpuks soovitab juhendada vahetada välitööde baasi, kui olukord ei parane, kuid midagi õnneks ei juhtu. Rausing peab vastu. Ja teises kohas võtab täiesti ootamatult temas sõna hoopis naisõiguslane. Tallinnas asunud topless autopesulat ta lausa taunib, sest naisi alandatakse sedasi, selle peale ma ise ei oleks tulnudki. Ma ei teadnudki, et selline asi Eestis üldse oli. Samas, kas töölised siis ise ei teadnud, millele nad alla kirjutasid, kui lepingu sõlmisid. Muidugi võis see olla ebameeldiv, kui pidi jaheda ilmaga autot küürima, läbi esiklaasi jõllitamas nahkmantlis mobiiliga rääkiv lühikese soenguga turske sell, aga seda tehti ju raha pärast.

Kiirvisiite tehakse nii Haapsallu, Pärnu, Tallinna, Paldiskisse kui ka Narva, kuid kõige rahulikum on elu ikka maal. Külas liiguks aeg justkui aeglasemalt. Pärast mõnede kohalike elanike külastamist, mis kuulus Rausingu tööülesannete hulka, märkas ta teatavat sarnasust eluruumide sisustuses. Raamaturiiuleid katsid tuttavad nimed: Balzac, John Galsworthy, E. M. Remarque, Jack London, Emil Zola, Guy de Maupassant jt. Neid müüdi nõukaajal hulgi, aga kas keegi luges ka, selles autor juba kahtleb. Tsensuur vähemalt soosis selliseid kirjanikke.

Üsna kriitiliselt suhtub autor nõukaaja süsteemi. Ega kohalikudki väga helgelt meelestatud pole, kuid neil on erinavalt Rausingust sovetikarastus. Sundümberasumised on oma jälje jätnud, sellega tehti rannarootslastele palju kahju. Kui ei ole just otsest huvi lähiajaloo vastu, siis kergekäelist lugemissoovitust ma ei anna sellele raamatule. Kirjutatud on sedasi, nagu loeks mõnda National Geographicu artiklit. Midagi väga ei juhtu, aga samas on masendavalt rusuv. Pealkiri pulbitseb skandinaavialikust irooniast. Ainsa positiivse ilminguna tasub mainida, et see tobe ülemineku aeg kuulub minevikku.

„Haapsalu oli mu tulevaste välitööde paigale kõige lähem linn. 1930. aastatel oli see puhas ja korras mereäärne väikelinn ning suvekuurort, kuhu inimesed tulid mudaravile. Nüüd oli raviasutus ammu suletud, ilusad puumajad räämas ja seintelt koorus värvi. Igal pool võis näha katkisi aknaid ja hämmastaval kombel riitade kaupa küttepuid, isegi uute majade ümbruses. Uued hooned olid enamasti hallid paneelmajad, pragulised ja värvimata. Peatänav lai ja porine, seal oli palju poode, kus müüdi vähe asju, ja autosid seal peaaegu ei sõitnudki. Oli hirmus külm.”(lk42)

Vikerkaar

Sehkendaja

Kultuuritarbija60+

Reisikirjad.gotravel


neljapäev, 4. juuli 2019

Alina Centkiewicz. Czesław Centkiewicz. Mees, keda kutsus meri.


LV 19. Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest.

Alina Centkiewicz. Czesław Centkiewicz. Mees, keda kutsus meri.
Tõlkinud Aarend-Mihkel Rõuk.
Eesti Raamat.
1988. 248lk.

20. sajandi üks kadestamisväärt eripära oli see, et siis veel leidus maakeral punkte, kuhu inimjalg ei olnud astunud. Mitte kõik valged laigud polnud kaardil avastatud ja ülesmärgitud, seda kõike teadis norralane Roald Engelbrecht Graving Amundsen (1872-1928) vägagi hästi. Kui kasvad kodus, kus isa on endine kapten ning sama ametit peavad kolm vanemat venda, ühisel kokkusaamisel keerleb jutt ainult ümber mere, siis on vaid aja küsimus, millal noorim vendadest põrutab merele. Tõsi, Roaldi ema küll keelitas poega arstiks õppima, mõneti see ka õnnestus, kuid saatus soovis teisiti.
Suured eeskujud, eesotsas Fridtjof Nanseniga (1861-1930) tekitasid isu polaarreiside vastu. Eriti huvitas Roaldi põhjapoolus, sellest sai talle kinnisidee. Huvi mere vastu oli nii suur, et perekonna loomisest ei tulnud välja midagi. Olla meremehe naine, kui mees on kodust ära aastate kaupa, eks see paneb tugevamadki proovile.

Eelnevate polaaruurijate ebaõnnestumised ei suutnud norralase reisutuhinat eemale peletada, isegi mitte sir John Franklini juhitud, mis lõppes 1847.a. tragöödiaga. See oli üks jubedamaid, mis on ajalukku läinud. Kui Franklini meeskond aastaid hiljem leiti, olid nad laevast erisuunas lahkunud, kes külmunud, kes nälginud, kes kadunud, aga kõik kahjuks surnud. Mis täpselt juhtus? Vastust varjab jäine poolus siiani.

Roaldile olid varasemad eskpeditsioonid suureks eeskujuks, kuid samas õppis ta nende vigadest. Esimesed sõidudki said tehtud teiste laevadel, et õppida mida ja kuidas asjad merel käivad. Kuid ilma ohvriteta, olgu inimeste või loomade hulgast, ei saanud ka Roald:
"Alatiseks jäid jää keskele valges kõrbes kaheksa kutsikat ilmale toonud hea ustav Yala ja talumatu Uranus, kes ei tahtnud kellegi sõna kuulata. Neile järgnes palju teisi. Jumalagajätt nende vahvate loomadega, kellega koos igapäevast rasket tööd oli rügatud, ei olnud kunagi kerge. Kuid see oli paratamatus ja kõik said aru, et teisiti pole võimalik." (lk139)

Mis teha, teadus nõuab ohvreid. Suurimad saavutused, millega Amundsen ajalukku läks, on Lõunapooluse vallutamine 12. 11. 1911. a ja läbimatu Loodeväila läbimine 1906. a. Need olid üle tavainimese võimete käivad ettevõtmised. Arvestada tuleb tolle aja varustust. Lugedes oli küll tunne, et mind tõmmati kiilu alt mitu korda läbi. Kas ma peaksin miinus 40 kraadi juures jäise tuule käes veerandtundigi vastu, vist mitte. Neile oli see aga tavaline asi.

Endamisi arutasin, mis vägi see küll olema peab, et kodust nii kaugele välja minnakse. Võiks ju parem toas istuda, puid kaminasse visata, vaadata, kuidas pokaalis loksub laisalt punane vein, kuulata head muusikat, rääkida elukaaslasega viimasest koosvaadatud filmist. Kuid Roald vastas küsimusele „milleks?” nõnda:

„Kui oled midagi avastanud, täidab hinge tohutu õnnetunne. Seda ei suuda mõista ükski inimene, kes pole iialgi näinud laevanina ees uduvines või üle hämaras koeraselgade või lennuki all tundmatu, puhta, alatuse ja reeturlikkusega rüvetamata maa kontuure. See tõmbab nagu magnet, see kutsub. Ei, armuline härra, ei tasu kõrvu kikitada, igaüks seda kutset ei tunne.” (lk215)
Kuna enam ei ole maakaardil valgeid laike, mida avastada, ja võib-olla see on isegi hea, siis tuleb leppida nende valgete laikudega, mida pakub kirjandus, seda ei olegi nii vähe.